Eerik Lipstok ehk lubate alustuseks lugeda ühe märksõna Eesti entsüklopeedia seitsmendast köitest mis ei ole valitud mitte päris juhuslikult. Reinhold Sabolotni vabadussõjategelane sündinud 25. oktoobril 1895 Iisakus surnud esimesel juulil 1919. Õppis Peterburi polütehnikumis, lõpetas sealse Konstantin suurtükiväekooli, võttis ohvitserina osa maailmasõjast. 1915 kuni 17 oli vabadussõjas leid nandina soomusrongi kapten Irw, Patarei ülem ja soomusrongide divisjoni suurtükiväeinspektor. Langes lahingus Landeswehri vastu. Sabolotni on vabadusristi esimese liigi kolmanda järgu ja teise liigi kolmanda järgu kavaler. Mida see nimi teile ütleb? Tema isik jättis mulle väga sügava mulje. Ma olin siis tol korral, kui ma nägin teda täditütre juures. Seal oli väikene seltskond oli koos. Mina olin tol ajal seitsme või kaheksa aastane. Ja siis vaatasin tema peale kui kangelasele. Ja kui tema teist korda tuli minu täditütrele külla, siis oli tal käsi sidemes Tani saanud lahingus haavata. Kolmandal korral kohtasin teda samas minu tädid töö juures. Ja siis oli ta kõndis karkudega, kuna tal üks jalg oli opereeritud. Ja siis neljandal korral, kui me istusime koos, siis me juba mälestasime. Teda enam ei olnud, sest ta oli langenud lahingus Landeswehri vastu, siis oli langenud. Ma jätkaksin veel ühe nimega Eesti entsüklopeediast jaanist tšakste Läti riigimees sündinud 14. septembril 1859 Lial Sava vallas tezemgales surnud 18. märtsil 1927 lõpetas Moskva Ülikooli õigusteaduskonna, olles ühtlasi kogu õpiaja sealse Läti üliõpilaste seltsi esimees. Tegutses advokaadina toimetajana ja seltskonnategelasena miitamis. Aitas organiseerida Latvia ülikooli, kus oli rahvusvahelise õiguse professoriks Latvia esimene president. 1922. Kuni surmani. Ma olin 14 aastat vana ja viibis, on Eesti välisministeeriumis. Ajal kui tšakste kinnitas Eesti ohvitseride rinnale karutapjate ordeni selli Läti kõrgeim autasu, see oli jah, Läti vabadussõja kõrgem orden. Ja no isa kuulus ka nende hulka, kellele see orden omistati, siis ma piilusin seal ukse vahelt sinna välisministeeriumi saali ja nägin oma silmaga, aga kuidas siis tšakste kinnitas minu isa pinnale karu tapjat Rimi. Ja muidugi, see oli mulle jälle üks niisugune suur elamus. Nii võiks ehk seda sündmust pidada isegi esimeseks pilguheitmiseks diplomaatilisele tegevusele. Jah, sellest tookord oli Eesti välisministriks oli Karl Robert Pusta ja võib-olla andis mulle väikese eeskuju, et ma hiljem söandasin asuda välisministeeriumi teenistusse. Õppisite Tartu Ülikoolis õigusteadust, mis aastatel? Lõpetasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1000 936. aastal. Ja selle järgi olin lühikest aega kohtuametnik kandidaat. Aga kuna mul eelnevalt oli antud avaldus välisministeeriumi ja sellele avaldusele reageeriti, kutsuti mind välisministeeriumi teenistusse, võeti mind sinna ametisse esialgu praktikandid 36. aasta novembris ja selle järgi 37.-le aastal kinnitati mind välisministeeriumi kandidaadiks. Kuidas oli sätestatud või korraldatud diplomaatilised teenistusse võtmine Eesti vabariigi välisministeeriumis? Kuidas kandidaate sõelub? Mul oli niimoodi, et kui ma olin aasta juba kandidaadina töötanud välisministeeriumis siis mul tuli sooritada eksam komisjoni ees kahes võõrkeeles, tähendab prantsuskeeles ja teises võõrkeeles minu omal valikul saksa keeles selle järgi rahvusvahelises õiguses ja kaubandusõiguses peale eksami sooritamist mind 37. aasta detsembris kinnitati välisministeeriumi atašee ametikohale ja esimesest detsembrist 1938 vot mind Kaunases saatkonna atašee, üks minu tookordne šeff oli saadik Aleksander Härma. Ja tema pühendas mind nii-öelda diplomaatilistesse saladustesse jutumärkide vahel, see tähendab, andis mulle näpunäiteid, kuidas käituda kuidas alla, kuidas rääkida. Tegi mulle siis teatavaks, et millised ülesanded mull saatkonnas tuleb täita. Kui varsti pärast saabumist tuli teha ettenähtud visiidid teistesse saatkondades. Navisiitidega oli niimoodi 38. aasta detsembrikuu oli nagu kohanemise kuu ja esimeste visiitidega alustasin 39. aasta jaanuaris. Ma pidin visiite tegema kõikidele valdkonna diplomaatilistele töötajatele alates saadikutest, sekretäri test ja atašee vest. Esimene visiit oli diplomaatilise korpuse vanemale. Andke andeks minu asjatundmatust, kas te tegite need visiidid koos saadikuga või üksinda? Üksinda eelnevalt sai saatkonda sellest teatatud. Sealt siis saabus teade, et niisugusel kellaajal võetakse mind vastu. Kõigepealt tuli muidugi saadikule visiit teha. Ja selle järgi teistele tavaliselt oli niimoodi, et see ühendati kõik nii et ühel ja samal ajal erinevatel kellaaegadel ja väga sügava mulje jättis, mulle viidi Nõukogude Liidu saatkonda. Tookord oli nõukogude liidu saadikuks Bosnia kohv. Esimene sekretär oli mallatš, kes pärast oli Nõukogude Liidu välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja. Ja enne kui ma saatkonda sisenesin, siis oli välisuksel oli väikene aken ja see mind natukene tegi, kõhedaks kumas, astusin, siis mul jäi niisugune mulje, et kusagilt mind fotografeeritakse. Aga oma oma visiidid olin ära teinud siis saatkonna inimeste suhtumine minusse, see tähendab saadik ja sekretärid oli muidugi väga viisakas ja ma pean ütlema, et isegi südamlik kuna mina rääkisin nendega prantsuskeeles aga vene keeles, sest et esimene sekretär palus tingimata, et ma temaga vestleks prantsuskeeles. Mina omalt poolt palusin rääkida vene keeles. Viimane saatkond oli Poola saatkond, Poola saatkonna saadik oli toogalt harva. Sellele järgnes visiit esimesele ja teisele kolmandale sekretärile ja nemad natukene avaldasid imestust, et miks ma nii hilja tulen. Selle visiidiga. Aga otsustasin niimoodi, et kuna Poola saatkond on Kaunases kõige parim saatkond sest tema alustas oma ost 38. aastal kui seati sisse diplomaatilised suhted Leedu ja Poola vahel mis olid katkenud pärast Vilniuse, jah, Vilniuse Poola poolt okupeerimist 20.-te aastate algul. Poola esitas tookord Leedule ultimaatumi, et seada sisse Leeduga diplomaatilised suhted selle nagu peale pressitud. See oli 38 see oli 38., las ta märtsikuus ja Leedu pidi sellega nõustuma. Ja kuna ta sellega nõustus, siis ta ühtlasi nagu iseendast. Evipso tunnistas Vilniuse okupeerimist Poola poolt. See oli endast väga niisugune kummaline fakt, oli sunnitud tunnistama, mida ta muidugi, see oleks reaalses olukorras kunagi teinud. Kus asus Kaunases, Eesti vabariigi saatkond. Eesti vabariigi saatkond asus Kaunases. No ma ütlen leedu keeles, Barrodoscatvee son, näituse tänav. See on tänav, mis viib ülesse. Seal on niisugune mägi või kõrgendik, kuidas seda nimetada. Ja seal asub ka spordihall, mis 39.-le aastal valmis. Ja see oli esimene leedukeelne lause, mis oli mul selge, kui ma ütlesin, et pardas Kappesshoolika, see tähendab parraldas katse või näitus tänav 16. Esztios patsion, tiniibe saatkond oli neljakorruseline, maja üürimaja ja kahel korrusel asus saatkond. Esimesel korrusel oli saatkonna kantselei ruumid saadikukabinet ja teisel korrusel elas saadik. Ja me maksime selle eest üüri 1200 litti kaks, olite. Teie eluruumid olid sisse samas hoone minu eluruumid alumisel korrusel. Mul oli omaette tuba ja selle toa eest maksin ma muidugi üüli raha, see eriti kõrgei olnud, see oli midagi eesti tookordses rahas 12 krooni. Ilus suur tuba. Peale selle oli seal lastetuba siis niuke väikene Maal kantselei ruum. Ja saadikukabinet. Üleval oli siis terve korrus kuulus saadikule. Mul oli saatkonna koosseis. Saatkonna koosseis oli kolmeliikmeline saadik atašee ja saatkonna ametnik. Kuna ametnik kuulus nagu tehnilisse koosseisu, kellel oli amet pass, diplomaatilise passiga olid siis Adik ja atašee. Peale selle oli saatkonna autojuht, soli, leedulane ja kaks teenijad. Need olid ka siis leedulased. Ja mul on isegi meelde jäänud saatkonna autojuhi nimi oli kiun hävičus ja kõik kutsusid teda mitte perekonnanime järgi, vaid Boonaseks. Aga Boonas on leedu keeles härra. Et tema oli kogu aeg Boonas Boonas. Jäigi boonuseks. Teie saabumisel oli saadikuks varma, kes tutvustas teile teid ootavaid tööülesandeid, missugused olid teie funktsioonid. Mul oli, esiteks, tähendab konsultant paar ülesanded. Kuna Leedus konsulaati ei olnud, siis konsulaadi ülesanded olid täielikult saatkonna peal. Saadik oli ühtlasi ka peakonsul ja atašee oli konsul. Konsuli ülesannete hulka, see tähendab minu ülesannete hulka kuulus Eesti vabariigi kodanike huvide eest seismine. Neile osutada abi ja nõu. Minu ülesannete hulka kuulus ka perekonnaseisuametifunktsioonid. Abielu, sünni, surmajuhtumi registreerimine, tuli paaripanekuid, et sageli mul tuli ette selle aja jooksul ainult üks kord ja see oli väga kummaline. Sest ühel heal Päeval sisenes saatkonda omaaegse kohvik Feysshneri omaniku poeg, kes avaldas soovi abiellumiseks registreerimiseks oma juba kord lahutatud naisega. Peale konsulaarülesannete olid ka esinduslikud ülesanded. Tuli Käia saatkondades vastuvõttudel. Ametnikudel pallidel, mis toimusid õige sageli Kaunases ohvitsete kasiinos. Saabus kutse saatkonda ja saadik tegi siis minule ülesandeks tingimata pallist osa võtta. Tavaliselt reeglina saadikud ei käinud, siis saatsid nad oma kas sekretäre või atašee. Oli see siis nii tüütu kohustus, et saadikud ei käinud või lihtsalt ütlevad etikett nõudis, et diplomaatiline etikett nõudis seda. Ega see nii väga tüütav ei olnud. Selles mõttes, et sai nagu vabamalt rääkida, muidu tavaliselt saatkondades vastuvõttudel oli see jutuajamine väga niukene, Anetlik räägiti ilusast ilmast ja, ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga pallidel sai oma tantsupartneritega ka rohkem vabalt juttu ajada. Ja muidugi seal oli kohustus siis tantsijad teda kõike tahame küll keskealisi, küll vanemaid, küll nooremaid ja need pallid kestsid alati hommikuni välja ja see väsitas natuke, aga noorele mehele oli see muidugi ametlikud vastuvõttude kõrval heaks vahelduseks. Kas varma andis kaasa ka mingeid soovitusi selleks puhuks? Varna soovitus oli niimoodi, et palju rääkida, aga mitte midagi öelda. Nii nagu üks diplomaat peab olema muidugi kogu aeg rõhutas minu šeff farma. Et tuleb väärikalt käituda. Sest igal sammul leedulased otsustavad Eesti üle, kuidas Eesti diplomaadid käituvad nende riigis. Seda ta tuletas mulle väga-väga tihti meelde. Mil määral Googleus teie kohustustesse vastuvõttude organiseerimine oma saatkonnas? No esimene asi oli muidugi kutsete väljasaatmine. Ja meil oli tavaliselt niimoodi, et kui Eesti saatkond korraldas vastuvõtu siis vastuvõtt oli paati kellelegi auks tähendab Leedu valitsuse kas juhi või ministri auks ja tingimata olid kutsutud ka leedu kultuuritegelased. Vastuvõtt oli arvult piiratud 16 külalisega, see ei olnud mitte üksi, meie saatkonnas oli kõigis saatkondades kujunenud niisuguseks kombeks niisugune intiimvastuvõtt. See oli timm, mis algas kell üheksa. 16-le kutsutule. Tuli koostada lauaplaan, lauaplaani koostamine oli küllaltki komplitseeritud sest oli vaja paigutada laua taha nii et keegi ei tunneks ennast solvatuna vastavalt ametiastmele ja, ja siis positsioonile. Kusjuures seal olid ka abiks kaasad. See tegi muidugi selle lauaplaani koostamisel natukene keerulisemaks, eriti siis, kui mõni kutsutu ilmus ilma abikaasata. Protokolli kohaselt oli alati ja ta nädal aega varem, tähendab kus saadeti kutsed. Ma saatsin kutsed välja. Siis protokolli kohaselt pidi vastus saabuma, kui mitte samal päeval, siis järgmisel päeval. Mul pidi olema ju teada, tulevad kes ei tule, kuhu paigutati kõige tähtsam külaline, külaline, see olenes niimoodi. Meil oli saatkonnas tavaliselt kombeks, et aukülaline, ütleme seal välisminister eestlast otsas ja tema vastas istus siis saadik. Ja siis sealt hargnes, et siis vastavalt ametiastmele siis küll vasakule, küll paremale. Saadiku näitena ma toon Eestis. Hendriku. Paremal käel istus Leedu välisministri abiga osa. Ja Leedu välisministri paremal käel istus Eesti saadiku abikaasa. Suli varma ajal. Ja muidugi. Ta võttis õieti selle juhtimise rohkem oma kätte, sest ma olin küllaltki roheline. Mul puudusid kogemused. Ja nii-öelda tema õieti õpetas mind ja näitas, kuidas külalised lauda paigutada. Kui esimesest septembrist 39 määrati saadikuks Jaan Lattik siis tuli mul kõik teha juba iseseisvalt ja tänu siis varma õpetustele, mida ma kõrvaldada. Ma panin. Sain ma siis selle asjaga hästi hakkama. Varna oli väga erudeeritud mees ja minusse suhtus ta kui õpilasesse sest vanusedistants oli küllaltki suur uus. Tema muidugi, mis puutub protokolli, teenis, siis ta pühendas mind kõikidesse detailidesse. Aga mis puutub poliitikasse, see oli nagu tema rida, nagu öeldakse. Ja mind ja omaettekannetest, mis ta tegi, välisminister Hermile. Mind ei informeerinud. Varma kirjutas oma ettekanded välisministeeriumile, saadiku ettekanded ise, tema kirjutas ise. Ta kirjutas seda käsitsi. Need olid enamasti kõik nii-öelda salajased ettekanded poliitilisest olukorrast, eriti siis peale Klaipeda okupeerimist sakslaste poolt oli Kaunases olukord väga ärev. Ja ma mäletan, kui saatkonnas oli meil üks vastuvõtt ja vastuvõtul oli Inglise saadik Kaunases. Rästa on Leedu valitsuse liige. Kui ma ei eksi peaminister ja seal teisi, siis nende vahel käis üks väga elav vestlus. Ja Parma palus mind, et mina tegeleksin daamidega. See tähendab kutsutute abikaasadega. Seda ülesannet oli väga raske täita, arvesse võttes, et ma olin küllaltki niukene koor ja ma just eriti nii kõrgelt daamide seltskonnas ei olnud, ei tundnud ennast väga mugavana. Kelle käes olid saatkonna rahaasjad, rahasid Sa tulid minu käes, mina olin nagu palgamaksja. Seifi võti oli minu käes. Peale selle ma pidasin ka kirjavahetust Eesti välisministeeriumiga Leedu välisministeeriumiga, Leedu välisministeeriumiga olid tihedad sidemed Justministeeriumi protokolli osas, konnaga. Välisministeeriumist tuli tihti käia. Sealne suhtumine oli väga südamlik ja peab ütlema, leedulased olid nii-öelda oma suhtumises eestlastest eriti niuksed avameelsed ja, ja heatahtlikult. Ja nad laatasid nii-öelda nagu eesti peale kuidagi. Et ülesse. Sest Eesti oli Balti riikides. Kaugemale koos Lätiga, kui Leedu ja leedulased seda tunnetasid. Kas te mõtlete majanduslikult jõukamal järjel ja ma mõtlen, et nii põllumajanduses kui ka majanduses oli Eesti ja ka Läti siiski Leedust samm ees? Kui suur oli Eesti saadiku palk ja ehk ei ole see enam diskreetne küsimus, kui suur oli atašee? Palkatašee palk oli 400 krooni ja Eesti saadiku palk oli 950 krooni. Vastavalt tähendab elu kallidusele ja võrdluseks võin öelda, et näiteks Pariisi saatkonna palgad olid suuremad. Ja Eesti saadik Pariisis sai midagi 1500 krooni. Niisamuti Berliinis Stockholmis oli vähe ja kõige väiksem töötasu oli Kaunase saadikul. See oli kõige väiksem saatkond üldse. Eesti vabariigi saatkondadest. Kui ma õieti mäletan või lugenud olen, värvati tollal Leedust ka põllutöölisi Eestisse. Tähendab Leedu valitsuses Eesti valitsuse vahel sõlmitud leping selle kohta. Ja kui mu mälu ei peta, siis oli kuni 5000 põllutöölist. Kas see võis olla tingitud tööjõupuudusest Eestis või tööpuudusest, Leedus? Lugu oli niimoodi, et need olid mõeldud, tähendab hooajatööks Eestis. Ja meie Talupidajad kasutasid meelsasti seda ja tööjõudu. Leedus oli töö puudus, muidu ei oleks Leedu valitsus pakkunud nii palju. Tähendab need leedu töölisi, see oli muidugi vabatahtlik. Mitte sunniviisiline. Need, leedulased, kes Eestis põllul töötasid, ega nad just ei nurisenud töötingimuste üle kui võrra? Oli teil võimalus ja lubas teie staatus suhelda kohalike elanikega. Suhtlemine kohalike elanikega testi mul soovitavaks eriti saadik varma poolt ka saadik Lattiku poolt. Suhtlesin ma kõige rohkem Leedu noorsooga son leedu üliõpilastega. Sest voori inimene leiab noortega paremat kontakti kui vanematega. Suhtlesin Leedu perekondadega, kuhu mind kutsuti ja see suhtlemine oli kaunis intensiivne, sest ma pidin ju ometigi eestile tegema reklaami. See oli teisejärgulise tähtsusega, aga kõige suurema tähtsusega oli, et süvendada häid suhteid Eesti ja Leedu vahel. Ja minule mitte otseselt, vaid kaudselt. Saadikule juhtis tähelepanu Poola saatkonna sekretär, et Eesti saatkonna atašee tegeleb leedu noorsooga väga tihedas kontaktis, natuke liiga aktiivselt. Ja noh, ma võtsin seda muidugi teadmiseks, aga saadik naeratas selle peale ja ütles, noh. Ega see midagi halb ei ole, kui süvendaks kahe rahva vahel häid suhteid. Selle märkuse taga võis olla muidugi ei Leedu ja Poola suhteliselt. Terav vahekord kahtlema, kellele vähe kahtlemata sellepärast et leedulased olid väga emotsionaalsed suhtumises Vilniuse küsimusse. Neil oli see nagu mingisugune elu küsimus. Ja see on ka täiesti arusaadav, kuna Vilnius oli omaaegse Leedu suurvürst, Gediminase asutatud pealinn ja oli Leedu suurvürstiriigi pealinnaks. Neljateistkümnenda sajandisse on aastast 1329 kuni 1569, kui mu mälu ei peta. Ja kuna nüüd Vilnius soni Poola poolt okupeeritud siis muidugi neid suhteid terandas ja suhtumine pohlakates ei olnud heatahtlik. Ma pean ütlema, et leedulased on väga emotsionaalsed. Avameelselt räägivad kõik oma südame pealt ära, mida nii-öelda kaine tasakaalukas eestlane idee ees Danske põhjama tüüp, aga nii palju, kui ma olen poolakatega kokku puutunud, lühikene aeg seal Kaunases, nemad on küllaltki iseteadev rahvas, noh kui 30 miljoni on võrreldes balti riikidega, see on juba suur riik ja niisugune ise teadus natukene üleolev ei saanudki võib-olla tõesti leedulastel olla nende vastu suurt sümpaatiat ja teades seda, kui esimesel septembril 1939 puhkes teine maailmasõda, esimesel septembril ma mäletan, ma viibisin jõe kaldal, istusin puhtusse Googles ühe kohalikule Eesti kodanikule, eks insener oli, tema oli mu hea tuttav ja raadiust siis kuulsin, kuidas see oli, muidugi ma sattusin ka Leetu niisugusel ajal, kus olid kõige traagilisemad sündmused. Poola vallutame sakslaste poolt seitsmeteistkümnendal septembril Ida-Poola hõivati punaarmee poolt. Ja sellele järgnes Vilniuse hõivamine. Seitsmeteistkümnendal septembril. 10. oktoobril 1939 Leedu ja nõukogude liidule vahel sõlmiti vastastikuse abistamise leping ja lepingu järgi Nõukogude Liit andis Leedule üle Vilniuse-Aga, aga selle eest pidi leedu andma nõukogude liidule loa armee tulekuks baasidesse. Siis, kui vidinas oli juba üle antud. Leedule järgnes suur vaimustus leedu rahva hulgas. Leedu rahvas, ammune unistus oli täitunud ja rong rongi järgi Kaunasest sõitsid Vilniusse ja mina kasutasin seda hetke, et käia samuti Vilniuses. Ma ei kavatsenud selleks autot kasutada. Kui ma oleks tahtnud, oleks mindi autoga sõita, meil saatkonna see auto aga meelega kasutasin, rongirongid olid puupüsti reisijad täis peaasjalikult noored jaguma saabusin Vilniusse, siis Vilnius jättis mulle niukse mulje, et ma kogu aeg arvasin, et see on rohkem nagu Leedu linn, aga tuli välja, et seal leedulasi oli sel ajal midagi 5000 ümber. Tali puht Poola linn. Seal oli palju poola põgenikke ja Poola armee sõjaväelasi. Noh, see tuntud Poola sõjaväemüts torkas väga silmatänavatel ja nad olid kõik muidugi niukse masendunud olekuga. Ja päris kahju hakkas neist. Ja selle järgi ja arvata, et Leedu pealinn viiakse Vilniusse üle. Aga see ei toimunudki nii ruttu ja kui mind Kaunasest ära kutsuti seoses saatkondade likvideerimisega, siis kaunas oli ikka veel Leedu pealinn. No see oli juba 1940. aastal 1940 ja teie ajal vahetusid saadikud. Farmat asendas Jaan Lattik. Kas te peaksite võimalikuks võrrelda neid iseloomustada üht kui teist, nii inimesena kui saadikuna? Varem oli väga erudeeritud ja ta oli täielikult nii-öelda diplomaatilises teenistuses saanud. Päris hea diplomaat. Minu tookordse nii-öelda nägemuse järgi, harrastas maalimist, oli nii-öelda kunstiinimene, tundis huvi muusika vastu. Tal oli suurepärane Markooni firma raadio koos mofoniga ja väga hinnalised plaadid. Klassikalise muusika plaadid, mida ta oli saanud Kopenhaagen haaginist. Neid oli meil vähemalt Ta saadiku korteris. Peale selle oli tal väga hinnaline Raamatukogu. Ta oli muuseas soetanud neid raamatuid, kui ta oli omalajal konsul Leningradis. Tal oli võimalus seda hankida antikvariaadist. Niisamuti olid tal ka tuntud kunstnike maalid, näiteks Mandeik seal armandeki maali ja eesti kunstnikke. Te ütlesite, et aga ise harrastas maalimist, kas ta teile omamaalane? Seekord oli niimoodi, et ta kutsus mind ülesse oma juure ja parajasti ta istus siis lõuendi taga. Ja küsis minu käest, et, et kuidas teil see maalitud portree meeldib? Ma ütlesin põleviga. Ja, ja küsisin, et keda see peab kujutama. Ja muidugi ma tegin ühe häbemata suure fopa. Ma ei märganud, et see oli siiski saadiku autoportree. Aga see oli esialgne visand jama tõesti, kaugelt vaadates ma ei tundnud lihtsalt ära kõige parema tahtmise juures ja ma nägin, kuidas saadik läks näost tulipunaseks. Õnneks ta ei vihastanud, jutt läks teise teemale. Selles mulle, kui palju tema on uurinud venekeelseid raamatuid värvitehnika üle. Ja värvitehnikat ta tõesti valdas, sest ta nii põhjalikult rääkis mulle, et mismoodi neid värve segatakse ja nii väga detailselt kuulasin ja kuulasin. Ja ta oli päris hea maali, aga minut tookordse nii-öelda arusaama järgi nagu puudus neil maalidel nagu hing tehniliselt ta oli väga täiuslik. Väga heade värvid olid aga maalil või portree-l puudus sing. Üldiselt oli minule ka niisugune hea šeff. Ta õpetas mind ja andis mulle nõu. Läbisaamine oli väga hea. Ja ma ei oska tema kohta küll midagi öelda. Esimesest septembrist 1939 määrati vaatlikuks Kaunases Jaan Lattik. Aleksander varma pidi minema Rooma saadikuks, aga seoses teise maailmasõja puhkamisega määrati ta siiski Helsingisse saadikuks. Jaan Lattik kui väga hea noorsookirjanik. Ja niisugune silmapaistev kirikuõpetaja mees ja ta oli Viljandis oma koguduses väga populaarne. Aarne. Ma tegin sellest järelduse, ta sai pidevalt Viljandist oma koguduse liikmetelt kirju ja meile ta kõigile vastas. Seal tegi tema erandi ja lasi kõik kirjad kirjutusmasinal trükkida, nii et kõik kirjad, mis saatis oma koguduse liikmetele, need olid kõik masinal trükitud ja, ja seda tegin mina. Et oleks võinud anda ka saatkonna ametniku kätte, aga millegipärast ta seda ei teinud. Võib-olla sellepärast, et see oli naistel rahvas. Ja et meesterahvas teeb rohkem usaldada niukseid asjades. Ja vahest tegi viha küll, kui tööaeg oli juba läbi, ma kavatsesin minna välja, siis saadik tuli alla ja ütles, et mul on siin mõni kiri trükkida. Mäletan, et kõik need kirjad lõppesid niukse lausega. Surun südamlikult teie kätt. Teie endine õpetaja Jaan Lattik, mis puutub diplomaatidesse võimetes, selle kohta, noh, noore inimese nii-öelda nägemuses järgi tundus niimoodi, et ta ei olnud kõige õigem diplomaat, kui nüüd võrrelda saadik Parmaga. Aga oli kuidagi nii natukene villane ja liiga kodune. Ja just eriti Ta muidugi rõhutas seda, et vanem härra ja tema kohta kõik need etiketid just eriti ei maksa. Ta ei tahtnud hea meelega neist kinni pidada ja mul oli temaga mõningaid raskusi, sest tema oli nagu minu suhtes kui ekstsellents, sest tema temale meeldis, kui, kui atašee tituleeris teda. Härra minister, Teie ekstsellents? No see oli tookord natukene nii, kui nüüd praegu mõelda tagasi natuke naljakas, aga kui saadikul ja see meeldis ja miks ma siis ei võinud teda niimoodi tituleerida? Ta suhtus minusse hästi. Ma ei julge tema kohta täit hinnangud anda. Ma Alexis, tema ostu ülekohtune, sest ma olin liiga noor selleks, et nüüd õieti välja tuua tema puudusi diplomaatilisel alal. Muidugi see oli mulle natuke vastu võtmata, et määrati leetu Eesti saadikuks just kirikuõpetaja. Pealegi Leedu oli puht katoliiklik maa. Leedulased oleks võinud, aga võib-olla kannad olid veidi solvunud, seda nad küll välja ei näidanud. Ma natukene oli küll imelik, et luterlik kirikõpetaja on siis katoliku maal esindab siis nii-öelda oma riiki. Mais 1940 hakkas Nõukogude Liit süüdistama leedu võime, nagu oleks kimbuta tud või kadunuks jäänud. Leedus asunud punaarmee lasi. Järgnes Nõukogude valitsuse noot, milles nõuti piiri avamist armeele ja nii ka sündis. 15. juunil 1940. Leedu president Smetona põgenes. Peab kahjuks nii-öelda tunnistama, et see juhtum punaväelaste ümber tolm, mis seal üles keerutati, selle kohta ma ei teadnud absoluutselt mitte midagi. Ja kõige naljakam oli see, et ma isegi sellest midagi kuulnud. Võib-olla minu mälus on praegu pauk. Aga ma ei oska selle kohta absoluutselt mitte midagi öelda. Aga minul tundub, et see oli lihtsalt otsitud ettekääne. Vaevalt midagi niisugust oleks nüüd toimunud, sest see oli juba Leedu riigi huvides kinni pidada kõigist määrustest reeglitest. Vaevalt et nüüd Leedu riik oleks nüüd võtnud omale vahel on niisuguse vastutuse, et nad oleksid hakkama saanud niisuguse teoga, mis neile süüks pandi, siis on väga ebatõenäone. Nonii, tagantjärgi nii otsustades. Aga tookord ma lihtsalt ei mäleta. Ja tundub, et elu läks nagu minust kuidagi mööda. Et ma sellest ajast midagi ei mäleta, ma ainult tean, et see oli väga ärev aeg. Kui 14. juunil esitati ultimaatum ja 15. juunil punaarmee osad juba tulid üle Leedu piiri. Ja ma isegi mäletan ja kuidas punaarmee üksused saabusid Kaunases. Õieti kolmest küljest. Nende kolonnid olid hästi hästi pikad. Ja tulid ka tangid meie saatkonna akna eest mööda. Niisugune masendav meeleolu valitses inimeste hulgas on Kaunases, see oli muidugi väga rusuv.