1940. aasta 14. juunil päeval, mil Saksa väed marssisid Pariisi esitas Nõukogude Liidu valitsus noodi Leedule. Selles süüdistati Leedut sõjalise liidu sepitsemises Läti ja Eestiga ning nõuti riigipiiri avamist Punaarmeele. Leedu hõivamisel. Punaarmee poolt põgenes vabariigi president Antanas Smetona välismaale, meenutab Eesti saatkonna atašee Kaunases Eerik Lipstok. Saime tõesti teada, et ta on põgenenud, aga kes selle teate meile tõi? Vaat seda ma tõesti ei mäleta, ma kandsin sellest ettesaadik latikule ja Lattik kaotas nagu hetkeks pea. Kõigepealt ta tegi mulle korralduse saata šifreeritud telegramm Tallinna välisministeeriumi ja sealsamas võttis telefoniühenduse välisministeeriumiga ja teatas prantsuskeeles, et president on põgenenud. Kuidas läks teie elu saatkonnas edasi? Minu elu saatkonnas oli niisugune kaunis ebamäärane. Sest ma ei teadnud, mis saab taasi. Saadik laatik kutsuti Tallinna. Mina jäin, täitsin nagu saadikukohuseid. Õige lühikene aeg. Ja kui välisminister oli Andresen, saadeti määrati saadikuks vandeadvokaat Käsper ja Käsperil oli siis varese valitsuse, saad, oli varese valitsuse saadik varese valitsus jõudis saata veel oma saadiku leetu, lootuses, et piirid jäävad Eesti-Läti ja Läti-Leedu vahel püsib arvatavasti huvitaval kombel mul ei ole, telliti meeles muidu tavaliselt volikirjade esitamine, no antud juhul ütleme, Käsperi volidele esitamine oleks pidanud toimuma mingisuguse teatud niisuguste rangete kettide kohaselt, aga see toimus väga lihtsalt. Mina koos uue saadiku Käspeliga läksime tookordse välisministri mitt skeevitš juure, kes ühtlasi ka oli peaministri asetäitja. Ja peaminister oli ajutiselt balletskis. Aga balletskis täitis nii-öelda nagu presidendi ülesandeid ja peaministri ülesandeid täitis siis kirjanik. Valitsus, mis käivitus, oli kuidagi niisugune kohmetanud veidi ja need üksteise järgnenud sündmused olid teda võib-olla ka mõningal määral roopast välja viinud. Nii et tema suhtumine oli muidugi väga heatahtlik. Paistis, et ta sisemiselt oli mingisuguste probleemide ees Niukest hingerahu tema süsteliti välja ei paistnud. Saatkonna elu kulges, ütleme nii, tavaliselt. Kuni siis ootasime saatkondade likvideerimist. Saatkondade likvideerimine oli siis ettenähtud 20.-ks augustiks 1940. Käsperi tegevus Kaunases oli väga niisugune eba, säärane, tal seal mingit erilist aktiivsust ei saanud küljest näidata. Ta eelistas minuga igal pool kaasas käia ja armastas seal matkata ja oli kuidagi teistmoodi kui nüüd. Eelnevat saadikut ja diplomaadi muljet ta nüüd küll ei jätnud. Kuidas toimus Eesti saatkonna likvideerimine? Likvideerimine toimus järgmiselt. Saatkonna vallasvara tuli üle anda nõukogude liidu saatkonnale saadik Lattiku isiklikud asjad, need olid kõik juba latika kaasa võtnud ja mõned suuremad asjad, need saadeti pagasiga järgi. See kõik, mis kuulus, mis oli, ütleme, riiklik vallasvara. See anti üle Nõukogude liidus saatkonnale vastava aktiga. See üleandmine toimus väga lihtsalt, oli saatkonna töötaja, kes kuulus tehnilise personali. Mina püüdsin muidugi seda üleandmist väga täpselt läbi viia, aga tema lõi käega, ütles, et käib küll, mis siin on? Teeme akti, kirjutame alla ja, ja, ja asi vask. Kui mul koputamine Nõukogude Liidu saatkonna esimese sekretäriga siis ma muuseas püsis enda käest, et mis siis saab meist diplomaatides, kes nüüd sõidavad tagasi sinna Eestisse. Et kas meile mingeid pahandusi, tuule küsisin nimelt, et kas minul mingeid pahandusi on oodatud sei, olge täitsa rahulik. Teie emissioon on lõppenud ja leiate omal seal tööd ja keegi teid ei puuduta selles suhtes olge täiesti täiesti rahulik. Rahustas mind maha ja ma jäin seda muidugi kõik uskuma. Ja lahkusime siis Kaunasest. Nii et me saabusime õieti Tallinnasse 25. augustil 1940, kes oli teie rõhustaja Nõukogude saatkonnast poišenkov saadik soli malatškov, tema oli hiljem Nõukogude Liidu välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja. Nojah, siis saabusime Tallinna ja, ja siis esimene samm oli muidugi järgmisel paaril välisministeeriumi ja oli muidugi segadus. Kõik olid suures teadmatuses. Ja järgnes siis välisministeeriumi likvideerimine. 15. septembril 1940, mida juhatas Nigol Andresen. Nigol Andresen, jah, jaa, jaa. Selle minu teenistuskirjas on likvideerimise komisjoni liige. On tagant, tema oli Londoni saatkonnas kunagi ja temaalset tema allkirjaga oli siis minu tiimis kirge all. Nii et alates 15.-st septembrist 1940 lõppesid diplomaatilise teenistus, lõppes minu diplomaatiline teenistus. Aga tööd ma leidsin õige kiirelt. Kuna ma töötasin artellide peavalitsuses ja mu ametinimetus oli asjadevalitseja, siis mul tehti ülesandeks sõita Saaremaale ja organiseerida mererohukorjamist. Mererohi oli vajalik mööbel, seppadele, diivanid. Täitematerjalina loodi seal, siis saad Dell. Minu käest küsiti, mis me paneme siis selle artelli nimeks, mina soovitasin. Et punane mererohi. Kuna see oli väga moes sel ajal punane. Siis leidis artellide peavalitsuses ka heakskiitmist punane köit, punane rätt, punane krõll on ju ka sellest ajast pärit ja ja siis, kui need esimene laadung merre rohuga saabus, Tallinna sadamasse ma käisin, siis vastas, mul oli hea meel, et ma olen ka siis midagi kasulikku ära teinud. Artellide peavalitsuses töötasin ma kuni selle taevani, kui 14. juunil 1941 oli hommikul kell viis lõi välk sisse meie väiks kodusse. Me elasime nõmmel, pikal tänaval on 28 praegunda Sihi tänav. Meil oli üürikorter. Hommikul kell viis oli pikk kellahelin, põrutati ukse peale, mina siis kargasin üles. Olin nii-öelda nagu kõige magusama une pealt üles äratatud. Avasin ukse ja tuli sisse miilits Ühe ära riides mehega. Seks ajaks oli isa ema ka juba üles ärganud ja ümber maja. Elasime alumisel korrusel ma panin täheleaknas kõndis ümber maja relvastatud, et maad, kus siis anti üks Baden minu isale teda peetis nagu perekonnapeaks, hiljem tuli välja, et mina olin perekonnapea. Ja see oli niisugune närvišokk. Et selle aja jooksul, kui meile anti kaks tundi aega asjade pakkimiseks siis me ühtegi sõna omavahel vahetada, tänud, kõik toimus. Sõnatult. Pakiti siis mõningad asjad natukene toidukraami ja minul isiklikult jäi niisugune mulje jättis, saadetakse Kihnu saarele, ma ei tea, kus ma seda võtsin. Ja ma mäletan, kui ma läksin üles teisele korrusele jumalaga jätma siis majaperemehe, kas siis miilits tuli kaasa? Nii et mind ei vastu tänam Simmist? Järgnes siis kaks, tund oli möödas, võtsime pakid väravas veoauto ootas, me ronisime siis autokasti, minu ema oli vist väga protestivaimu täis, tema ei tahtnud kasti ronida, aga siiski lubati teda istuda auto kõrvale, sõitaks pääsküla jaama. Ja pääsküla jaamas oligi hästi palju sagimist edasi-tagasi, seal oli hästi palju vaguneid, need olid kaubavagunid, suurem osa olid kõik 60 tonnised. Aga siis seal kohe meid äraldati. Isa ema pandi vagunisse, kus oli kriidiga vaguni seina pääle märgitud. V-täht ja mintsis paigutati vagunisse a, ma sattusin ühte väiksemasse 20 tonnise vagunisse. Niisugune üldmulje oli, et seal oli neid ronge õige palju, võib-olla isegi kolm koosseisu. Ja me olime seal pääsküla jaamas üks terve päev ööpäev ja siis hakkasime liikuma. Vagunis olid kahekordsed narid ja üleval oli siis niisugune akna, seda ei saa küll aknaks nimetada. Kakna pidu, hästi kitsas trellid oli p-s. Need, kellel õnnestus sest sinna ülesse narile saada, neil avanes siis mingisugune väljavaade, kes all olid, need siis vahetevahel käisid ka üleval vaatamas. Ma mäletan, kui me jõudsime Petseri ja ma siis oli seal hästi palju NKVD ülemusi ja sõdureid ja nõnda edasi siniste mütsidega siniste mütsidega. Sõit läks ikka edasi. Kesk-Venemaal Me hakkasime nii natuke orienteeruma, et kas meid saadetakse lõuna poole või põhja poole, sellepärast et see rong seisis vahepeal, siis ta jälle sõitis edasi, siis sõitis tagasi, siis oli kõrvalteel, aga üks hetk paistis Moskva linn. Sealt siis läks sõit edasi ja esimene raudteejaam oli ma püünina jaam, sealt tõsteti kõik meid maha. Kes olid vagunis. Aga need, kes olid vagunis B, kus suunas nemad läksid, seda ma ei tea. Nii et seal vahepeal haagiti lahti, kui palju teid maha tõsteti, tuli? No meid oli seal kaunis palju, võib-olla ligi 2000 ümber. Jalgsi pabiinime jaamast Juhnavasse sealt umbes üks, 40 või 50 kilomeetrit, sest et konvoi väga range ja tee peal öeldi niimoodi, et samm vasakule, samm paremale ja laseme. Aga noh, seal keegi põgenemiskatset ei teinud, jõudsime siis sinna Juhnov otsa, see oli kahjuks laagrite komplekssem. Ma mäletan, oli väga võigas, see jättis kõigele niisuguse väga sünge tunde. Varesed kraaksusid, võib-olla need ei olnud varesed, võib-olla olid kaarnad, kohutav, suur kraaksumine oli, neid oli nii palju seal puude otsas. Nii et see oli see esimene vastuvõtt. Seal paigutati meid Barakidesse ja just eelmine öö olid sealt lahkunud poolakad sellest laagris, kus me viibisime, oli kõrge planguga eraldatud, teine laager olid niuksed pilud ja sealt tuli välja, et seal oli seal plangu taga olid Eesti ohvitserid. Ja sai nendega natukene paar sõna vahetatud ja siis sealt ülevalt vahitornist käratati, et mis te seal omavahel räägiti. Sõit läks, lasi sealt jälle uuesti jalgsi raudteejaama ja tookord oli niisugune asi, et üks mees sooritas seal põgenemise katse, aga konvoi tulistas. Siis käratas kõigile, et pikale. Ja mina ei saanud nii ruttu pikali, sest minu ees just parajasti oli üks hobusesõnnikuhunnik ja ma ei tahtnud sinna sõnnikuhunniku peale pikali heita ja väikene viivitus ja ma oleks võib-olla ka kuuli pihta saanud, on ta ka, noh, nii kaugele see asi juhtunud. Muidugi põgeneja sai täistabamuse. Sinna ta jäi ja, ja see matk siis jätkus järgmise jaamani. Seal jälle vagunites juba Uurali poole, tähendab, Sverdlovski oblastis on üks linnake, turinsk, seal võeti meid maha, seal tehti siis läbiotsimisi ja, ja asjad võeti hoiule. Mõnel oli päris palju neid kohvreid kaasas, tähendab, need anti hoiule, aga niuksed väiksemad sumada, need, need jäeti siis kätte. Ja need jäidki hoiule. Need tegelikult jäike hoiule ja võeti ära kõik käekellad ja teised kellad, mis olid need tegelikult Eestis pakkisid asju siis selle hoiuruumi jaoks mitte enda tarbeks, tuleb niimoodi välja. Siit takk, siis jälle sõit edasi metsa laagritesse. Esimene töö seal metsalaagris oli puude langetamine, seal oli ette nähtud vastav norm. Kes normi täitis, see sai 400 grammi leiba. Kes ületas normi, võis saada kuni 1200 grammi leiba vastavalt siis normi ületamise eest. Selle töö juures hakkas mul tööle nagu mingisugune kaitsemehhanism ja ma ei püüdnudki taga ajada suurt leiba. Pärast selgus, et ma tegin õieti, sest nii, et mehed, kes hakkasid hirmus rabama kurnasid ennast nii ära, et pärast maksid oma eluga. Sverdlovski oblastis oli väga palju metsalaagrid, oli see päris tai, ka pakane, halb toit ja siis harjumata elutingimused jätsid tugeva jälje 41. aastal sügisel, asi ei olnud veel nii hull. Aga siis, kas pikkamööda füüsiline allakäik? Ma olin niisugune pikka kasvu mees linna S ja niisugune mitte tugeva kehaehitusega, aga nähtavasti mis mind võib-olla rohkem päästis see, et ma suutsin füüsiliselt kuidagi kohaneda või organism võttis sellest ainsast leivast viimase välja, mis organism vajab, sest et seal anti muidugi suppi, aga supp oli ilma rasvaineta. Nii et me elasime õieti selle leivaleiva peale. Kaalusin 49 kilo. Ja muidugi see oli siis ajendiks, et arstlik komisjon tunnistas mind invaliidiks mingi kaal siis oli seal ikkagi olemas, Maal oli olemas ja ma vaevalt vaevalt jõudsin jalga tõsta selle kaalu peale. Huvitaval kombel, kui inimene on alla käinud siis jalad lähevad kõigepealt nõrgaks ja seal kutsuti seda Bellaagraks laagrason Itaalia päritoluga ja kes jääb pelaagrasse, siis seal on siis kolm võimalust, kas järgneb kõhu lahtiolek või psüühiline häire, kuni mitte lausa nõdra meelsuseni, aga palju sellest ka puudu ei jää. Ja kolmas on siis mõjub kopsudesse, aga maalin küll pelaagras, aga eelpool mainitud. Need haigusnähte, mis kaasnevad pelaagraga minu peale nagu ei mõjunud, ma ei teaks, ma olin siis niisugused isesorti. Ja nagu mind hoidis üleval eriti palju mehi suri kõhulahtisuse tagajärjel, olid üksikud, kes läksid peast nii geensakaks. Ja suremus oli väga suur. Vale metsalaagrile oli antud oma kindel plaan. Ja laagriülem oli väga häiritud, kui mehed ikka üksteise järgi välja langesid, kui arst andis vabastust ja ühes laagris oli niisugune olukord, et ainult üks brigaad son metsa, väljaveobrigaad käis tööl ja teised olid kõik barakis pikali. Tähendab, kõik olid niisuguses seisukorras, et ei saa kuidagi tööle mindud. Laagriülem reageeris niimoodi, et arstid olid muuseas ka vangid ja omad eestlased. Üks oli eestlane ja kaks eesti juurde, üks oli Tobrustes ja Mirvits. Ja ma pean ütlema, et need olid tõesti väga selles mõttes tublid mehed. Et nemad ütlesid alati laagriülemale, et nemad vastutavad meeste tervise eest, aga teie vastutagu oma plaani ees selle peale laagriülem vihastas, võttis nad otsekohe oma tööpostilt maha. Vaata siis nad üldtööle, see tähendab metsa tööle. Aga nad said olla metsatööle ainult kolm, aga siis kutsus laagriülem nad uuesti tagasi, sest neid arste oli vaja, mitte üksi vangide jaoks, aga ka konvoi jahuks konvoi lollid oma perekonnaliikmed, niisamuti laagriülemal, nii et arst oli seal väga vajalik. Mina edaspidi ikka leidsin arstide poolt Niukest aastane jooma, siis füüsiliselt? Nägin ikka väga vilets välja vist nähtavasti sellepärast ma olin pikka kasvu ja ehmatas kõiki ära. Kui toimusid arstlikud komisjonid, siis ei kuulatud ei südant ei kops, vaid öeldini, pöörake ennast ümber ja siis selle keha tagumise partii järgi määrati siis invaliidsus aastaid, kas esimene järk või teine järk MP laagra tõttu hakkab nahk kuivama ja kestendab ja see on lihtsalt kohutav, aga nemad siis määrasid selle järgi. Uurisid siis seda tagumist partiid, et kuidas siis tõesti vahet esimese ja teise järgu in valitsuse vahel, see jäi mul nii-öelda ühesõnaga siiamaale arusaamatuks. Kas sel laagril oli oma nimetus või aadress see laagris, kus oli kõige rohkem surmajuhtumeid, oli Lodgy laager. Esimene laager oli tavaline metsalaager nimetuse all metsalaager. Siis oli Karelniki, siis oli Lodge ja Lodgest talvel meid siis jalgsi saadeti järgmisse laagrisse, mis oli nimetuse all püsse läbi lume läbi pakase. Jah, läbi lume pakase ma ei mäleta, see oli vist üks paarkümmend kilomeetrit või 30 kilomeetrit selle ümber. Aga kui me kohale jõudsime, siis mehed olid kanged nagu pulgad, tähendab, need mantlid ja kõigil seljas olid, need olid muutunud täitsa külma käes. Kas teil olid ikka veel Eestist kaasa võetud seljariided või jah, Eestis kaasa võetud ja seal oli üks huvitav asi, et meie, eestlased ja noh, me olime koos lätlastega, leiti niimoodi, et mitte vastu võtta vangiriietust vangi riietus koosnes vatipükstest ja vati kuuest ja leiti niimoodi. Et kui me paneme omal vatikuued ja vatipüksid jalga, aga see, see tähendab, Me tunnistame ennast vangideks, see oli iseendast väga naiivne ja kummaline. Ja üks mees meie eestlaste hulgas oli kunagine rahaminister Peeter Kurvits, ta oli siis ka pangadirektor. Ja tema Ta ütles meestele niimoodi. Kuulge mehed. Teie ärge uskuge kuulujutt, et varsti, et kui sõda lõpeb, et te sõidate koju, ärge need kuulujutte uskuge ja võtke vastu, mis teile pakutakse. Ja kohanen tingimustega. Tehke jõudumööda tööd aga teda hakati boikoteerima ja tema oli alati üksik omaette, teistega ei seltsinud ja kui ma pärast tagasi tulles selle kodumaale teda juhuslikult Müürivahe tänaval kohtasin, siis ma ütlesin talle, et teil oli ikka õigus küll. Tema istus ka 10 aastat ära. Ja nüüd jätsin ma kõige tähtsama jutu rääkimata, see oli 41. aasta sügisel. Tulid mustakuuemehed, see on uurijad. Miks neid nii kutsuti? No sellepärast nad olid mustas riietuses. See oli ikka vorm, mustad kuued. Siis kuulati kõik üle. Mind kutsuti välja, uurimine võib, küsitlus kestis kaks tundi. Laual oli toimik. See oli toimik õieti võetud artellide peavalitsuses, seal oli ankeedis kõik andmed sees, missuguses organisatsioonis. Ma olen olnud. Ja uurijal oli väga lihtne natuke teda täiendada. Ta käitus minuga viisakalt, mingit peksmist ei olnud. Sõimamist ei olnud sellepärast, et kõik andmed olid olemas. Aga siis hiljem peale seda paar-kolm kuud kutsute uuesti välja ja siis hakati pinnima. Kuulge, te olite välisministeeriumist, olite kindlasti salakuulaja ja salakuulaja salakuulajad on 58 punkt kuus ja mina siis hakkasin vaidlema, ütlesin kudeni ka, tahate teada, kas ma olin salakuulaja, võtke ühendust kunagisse Nõukogude Liidu saatkonna inimestega, et nemad võivad kinnitada, et seal Leedus Kaunases asuvasse Eesti saatkonnas küll mingit salakuulamist ei saanud olla, ta kuidagi jäin rahule, kas ma siis oskasin täiendavalt rääkida või sattus niisugune uurija uurijad olid mitmesugused, olid inimlikumad ja, ja olid päris niuksed, toored ja jõhkrad, aga minul selles suhtes vedas. Ja ja möödus aasta, siis kutsuti välja ja teatati, Teile on määratud, Assob šanya poots on erinõupidamine 10 aastat ja paragrahv on siis 58, neli, see on osavõtt kontrarevolutsioonilist organisatsioonist. Noose kontrrevolutsiooniline organisatsioon. Jutame hekkide vahel pidi olema siis kaitseliit, millest ma võtsin osa, kui ma olin tudeng, sest tudengid omal ajal, kes olid organiseerunud seltsidesse korporatsioonides, kuulusid kõik kaitseliit. Ja see oligi see minu nii öelda ja siiras ja avameelne kirja paneksin ankeedile. Ja see 58, neli, see kogu aeg kummitas mul kõrvus, sest et oli neid täiendavaid, mitte ülekuulamise, aga siis võeti näpujälgi ja jälle tehti igasuguseid ülestähendusi, aga, aga mitte täiendavaid uurimusi. Ja siis pidin ma iga kord ütlema paragrahv 58 punkt neli ja kui saadeti etapiga teise laagrisse, siis enne väljumist jälle pidi ütlema 58, neli, 58, neli, see oli nagu, nagu pealuusse sisse taotud. Nii, ja see ajajärk 1941 kuni 45 oli kõige raskem. Kas nendes esimestes laagrites oli tuntud Eesti inimesi? Kõigepealt ma nimetan ühte meest, kes oli minule suureks eeskujuks. Georg Meri oli see mees, kes pidas meile õhtuti loenguid, rääkis oma reisimälestustest, ta oli käinud Ameerikas ja Egiptuses. Väga huvitavad loengud oli ja kord ühele oma kolleegile ütles, nii et tuleb mitte moraalselt alla käia. Füüsiliselt me olime alla käinud, aga ta ütles, et moraalselt ei tohi alla käia, siis on kõik läbi. Meenutage Šexpyri ja kas või sosinal deklameerida neid kohti, mis teil on meelde jäänud meri kõrval. Ma nimetaksin välisministeeriumi inimestest Uuno lendurid kes luges ka rahvusvahelist ära õigust Tartu Ülikoolis. Kindralitest oli kindral traksma, kindral Lill, ministritest oli teedeminister DAC, sotsiaalminister, kask, siis linnapead, Kuressaare linnapea, Rakvere linnapea, Aaviksoo. Mulle ja Aaviksoo sellepärast hästi meel, et tal oli väikene kikkhabe. Väga optimistlik mees. Ja peab ütlema, et meri ja, ja osa välisministeeriumi inimesi. Need olid väga optimistlikult häälestatud. Eriti Georg Meri. Tema muidugi neid kuulujutte ei uskunud, aga ta kogu aeg ikka püüdis hoida seda vaimu. Ja sealt laagrist tuli ootamata etapp. Ja kõik need eelnimetatud mehed läksid etappi. Ja mina jäin välja koos ühe teise välisministeeriumi ka ühe noorema mehega, kas siis sellepärast, et me olime nagu niuksed noored, et meist ei olnud midagi eriti asja, meie jäime siis nagu maha, aga see oli väga-väga suur etapp. Aga keegi ei teadnud, kuhu neid saadeti. Küsisime, kui meil oli see vangi staatus, aga keegi ei teadnud selle peale kosta midagi, et mis nende saatusest välja arvatud, Georg Meri, Georg Meri hiljem Eestis sain tema alles teada, et ta oli Sverdlovski vanglas, pärast viidi teda Moskva tähistus tubli Anka vanglas ja niuksed sünged momendid olid siis. Ma magasin ülemisel naril. Minu kõrval lamas Tallinnast, eks insener. Ja ta oli väga töö tegemise juures, ta lihtsalt rabas tööd teha. Ja ajasime temaga juttu. Hommikul ärgates vaatan, mees on juba surnud ja see oli väga masendav. Ja kõige koledam oli see, kui veel meie riidetai põrgust läbi käinud, me olime kõik täides ühed rohkem, teised vähem ja eriti need, kes olid juba surmaagoonias. Need olid eriti täide maius, Palo. See oli lihtsalt kummaline. Ja siis tehti kohe korraldus riided seljast võtta, need visati, väljas olid talvel ma mäletan ja kõik need surnud paigutati siis uuri, kuna väljas oli niisugune pakane, ei olnud ju võimalik kaevata ega neid maha matta. Minule siis avanes kohutav pilt. Kui ma ükskord sattusin siis tsooni taha puid lõhkuma, siis ma nägin kuuri uks oli küll kinni, aga siis ukse vahel paistsid siis kõik need laibad, need olid üksteise peale laotud, nii kui puuhalud. Ja kevadel, kui juba läks soojemaks ja maapind hakkas sulama, visati sest nüüd laibad vankrile ja viidi kusagile sinna kaugemale laagrist metsa alla kaevati auk ja visati siis sinna auku. Mul on ainult meelejäänud, oli üks kolonel junkur, tema oli ka nende hulgas, kes pidid oma elu seal laagris jätma ja maeti ühishauda ja maeti ühishauda. 43, enne seda suurt etappi siis vahepeal käisime ka peale metsapuude langetamist heina tegemas. Ja brigadiriks oli kindral traksmaa. Seal oli mitu brigaad ja mina tema brigaadist kond. Ja jälle niisugune tüüpiline eesti ausus. Brigadir kirjutas töökäsud aga väga täpselt. No ei olnud kogemusi, seal oli võimalik ju igasuguseid pisiasju juure kirjutada, mis andis jälle protsenti juurde, nii et oleks ikka ületanud seda 100 protsenti. Te räägite traks, mast praegu jahtraksmast ja tema brigaadis oli ka kindrallill ja võeti kõik nii täpselt nagu apteegikaaluga vangid, juuri, kirjutamist ei ole ju ometigi. Seal oli võimalik ju juurde kirjutada, et välja viia vähemalt 100 protsenti. Ja siis muidugi meil oli suuri raskusi. 400 grammi, see oli siis piir. Ja kui Meie täitma jäi täitmata, siis oli anti 350 grammi, see oli nagu trahvipajuk. Need mehed läksid sealt laagrist elusana, siiski nemad läksid jah, siiski elusana ja mis neist pärast vastu sai, seda ei tea. Sealsamas laagris oli siis jälle komisjonid käisid ja leiti, et, et mind tuleb saata invaliidide laagrisse. Ma olin seal terve aasta. 1944 45 ja 45. aasta lõpus. Tähendab, viidi siis Tallinnasse, see on üks linn. Ja seal asus siis selle laagrite valitsuse keskpunkt. Seda kutsuti vastocurrallaak, tähendab Ida-Uurali laagrite valitsus asus ta taas. Jaa, tandaarse saadeti ainult invaliidid. Suhteliselt oli seal minul parem elu. Kuna töötasime tsehhides, meie valmistasime seal tsehhis toomina karpe, tegime prussidest lumelabida Varsse ja, ja siis labidaid ja vaat niisugune töö nipet-näpet. Nii et see oli selle laagri ajaloos mul kõige nii-öelda kergem alates siis 1946. Kuna nüüd see närvišoki mõju hakkaks nagu mööduma, siis tekkis niisugune tänu sellele kaitsemehhanismile niisugune kohanemine ja taoline kohanemine. Et leppisid olukorraga, et oled hoopis niisuguses teises ilmas või teises maailmas. Kuna ma vestlesin kaasvangidega, nende hulgas oli ka vanad kommunistid, seal oli üks lätlane, ma mäletan halli juustega mees nime ei mäleta. Kes oli juba 37.-st aastast istunud ja koma temaga Jutasin sel teemal kas me pääseme, siis ta ütles niimoodi, et seda ei maksa üldse loota. Meie süsteem, teema on niisugune, et kes on juba siia kinni pandud, siia näed saadetakse siis asumisele, et mitte mingisugust lootusi tema ei hellita. Ja niisugust aega kukunagi tule, sest süsteem on niisugune, et ta ei võimalda tuua uuendusi poliitiliste vangide vabastamise kohta, et siin midagi peaks muutuma. No ma võtsin seda väga tõsiselt. Ja siis noh, kui Evans sattus niimoodi otsustanud, et jääme siis siia nii kauaks, kui hing on sees. Tar taas olid mul ka mõningad niuksed, helgemad momendid tänu Saaremaalt pärit olevale taadi meistrile Jaakob Kiilile. Vastavate andmete järgi, mis oli NKVD Adalaagrite valitsuses oli üks insener laevanduse alal tehti talle siis ülesandeks, teades, et ta seda tööd tunneb, et tema organiseeriks brigaadi jaka kaks siis ehitama paate, pargaseid ja puksiir mootorlaevu. Kuna tema oli meister ja ühtlasi ka brigadir, anti võimalus omal valikul mehed leida, kes natukene kirvetööd tunnevad, seal oli kaks eestlast, lätlased, leedulased, üks armeenlane, ukrainlane ja ka venelane. See brigaad ei olnud suur 16 või 17 meest ja ta oli selles mõttes huvitav mees, et kui Ta ütles, et no mehed hakkame siis seda palki tahuma siis ta tuli iga mehe juure, ütles kuule, mees, sa ei oska kirvest õieti hoida. Vaata haka hoian nii kirvest aka seda palki tahuma, sul on ju palju kergem, aga praegu sa raiskad palju energiad. Iga mees hakkasite mu uhkus, sõda, mina juba tean, ma olen nii harjunud. Aga tal oli ikka nii suur autoriteet, mehed kuulasid ta sõna ja pärast leidsid, jah. Mehel oli tõesti õigus ja ta kergendas nende tööd, kuna ta teadis neid töövõtteid ja see kõige lihtsam, kuidas õieti kirvest käes hoida. Ja siis hiljem, kui tal see töökoormus suurenes, noh, ta oli nagu töödejuhataja ja ja brigadir ja tal oli ka tegemist, palju maa kutsus mind brigadiriks, ma alguses puiklesin vastu, et ma ei saa sellega hakkama. Aga ta ütles, et küll saad ja ma küsisin, et millised on minu ülesanded ja ta ütles nii mõõdet, viid brigaadi laagris tsooni taha, tood sealt tööd tsoonist laagrisse, tagasi, kirjutad töökäske ja küll sa harjud selle tööga. Nii et see oli siis minu helgem periood selle laagri ajast. Ja no see oli väga suur sensatsioon, kui valmis esimene puksiir mootorlaev õieti ta oli 14 meetrit pikk, tal oli väike kajut ja oli mõeldud parvede edasitoimetamiseks ja kus see siis valmis ja toimus vettelaskmine. Ja see õnnestus siis laagrivalitsusest tuli terve delegatsioon ja nad lihtsalt imetlesid, ei uskunud oma silmi, nad ei olnud kunagi viinud taolist voolujooneline. Muidu need kõik, mis liikusid seal tav ta jõel. No need olid niivõrd primitiivsed, et see veetakistus oli juba nii suur, kuna nende nad olid nii ehitatud, aga nüüd nägid nad esimest korda, nagu nad ise tunnistasid, et voolujooneline oli kõik need plaadid ja mis ta seal ehitas, nii et see oli suur sündmus. Ja nüüd tänu sellele, et mina sattusin sinna juhuslikult brigadiriks ja see brigaad alati ületas normed, päevane ülesanne täideti alati 130 135 protsenti. Siis oli nii, et seda tähtaega teistel ja ka minul kui brigaadile lühendati kuu võrra. Nii et ma sain siis hinnaalandust üks kuu aega sealt tav, taasta taheti mind siis ära saata teise laagri ja mind saadeti siis mordva. See oli siis 1951. aastal, seal olin ma väga lühikest aega seal kukkus nii välja, et ma seal tööd üldse ei teinud. Ja seal ma kohtusin väga paljude eestlastega, kellel olid juba tähtajad antud 25 pluss viis ja seal ma juhuslikult kohtasin leitnant raiuriga Mik rajuriga, kes oli prantsuse lütseumis sõjalise kasvatuse õpetajaks. Kui ma talle tegin teatavaks, et mul tuleb minna varsti tsooni taha öeldi, et pangemad asjad kokku, mul tegelikult põntki mingeid asju mingisugune kotikina oli. See oli päris hea, et ei olnud, muidu oleks neid kusagilt jälle ära võetud. Ja kui madala ütlesin niimoodi, et kutsuti välja, siis Micraiver ütles niimoodi, et kallis mees ma jätan sinuga jumalaga, et me kunagi ei kohtu. See on juba teada, kui sind üksikult juba kutsuti välja, siis tähendab midagi head loota ei ole, jätsime siis jumalaga. Väravat tehti siis lahti, mina läksin siis oma kompsuga värava taha. Lava taga ootas kaks meest, automaadid käes. Ja koer. Ja tee viis läbi metsa. Umbes poolteist kilomeetrit raudteejaama. Käed olid mul selja taga ja ma ise mõtlesin, et küll väga kummaline, et ka kõige parema tahtmise juures kõige osavam mees ei oleks suutnud ju siit nende käest põgeneda. Seal lükati mind vangivagunisse ja siis läks tee läbi kahe vangla. See oli siis Tšeljabinski vangla. See oli siis nagu mingisugune jaotuspunktkamber oli nii täiskiilutud. Kohutav kuumus oli väike, kamber, aga inimesi palju. Ja koosseis oli väga soliidne, seal olid ohvitserid ja kunstiinimesed ja kirjanikud ja lööktöölised ja sealt järgmine vangla oli juba Novosibirski vangla samasugusesse kambrisse, mis oli täiskiilutud. Ja seal olime paar-kolm päeva sealt Chanoi jaama, mis on juba Euroopa pool Novosibirskis. Mõtlesime Chaney jaama, võeti maha ja meid oli kokku 50 meest. Tulid auku, vot. Ja sõit läks sihtkohaga, rajooni keskus nimega Wenger, sealne NKVD võttis meid vastu koos kolhoosi esimeestega ühe sovhoosi direktoriga. Siis hajutati, meid tähendab meda kolhoose laiali ja seal saime teada, et 23.-st märtsist meie ei olnud enam vangid vaid eluajaks asumisele saadetud. Vastavalt määrusele, mis oli salajane Molotovi allkirjaga poliitiliste vangide saatmisest, asumisele Pääle, laagrist vabanemist. Järelikult ei jäänud vähimatki lootust näha veel kord Eestit. Vat huvitaval kombel. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Mul tekkis niimoodi, et oli, tähendab, tantel läbib puhastustule käimine. Siin ei olnud mitte puhastustuli, vaid see oli hävitustuli. Ma käisin läbi selle suure hävitustule. Ja siis lõpuks jäin siis nagu tulin omadega või jäin ellu. Ja nii-öelda leppisin staatusega ja ei hakanudki üldse mõtlema, on juba niimoodi saatuse poolt määratud. See mõju seejärelmõju oli siiski ikka väga, väga tugev, ikka tihtipeale niimoodi, et kui mõtlen selle aja peale, sest tingimata jälle näen unes et olen laagris, et mul mul ei ole Tilsit, tema pean minema tööle, jalad külmetavad, ehkele mul vatiriietust, ma olen poolalasti, vot taolised unenäod. Ja siis, kui ma üles ärkan, siis on põrmu ja meel, et ma olen kodus.