Tere õhtust. Siin kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand. Kutsun meie hilisõhtust saadet kuulama neid, keda huvitab luule. Sündinud on järjekordne noorte luulekassett. Kirjastaja on Eesti raamat toimetaja Maarja ojamaa. Sestap ongi meie esimene käik kirjastus Eesti raamat kõrgesse majja Pärnu maanteel. Tallinna kesklinnas liikluse müra keskel. Ma ei unusta kunagi seda aega rohkem kui 30 aastat tagasi, kui ilmus esimene noorte luuletajate kassett, see oli minu noorus ja kui ainult ühte kassetlastest tähtis, seal oli Paul-Eerik Rummo ankru Hiiwaja. Ja me kõik teame edasist lugu, aga on mõned asjad, mis saadavad meid mitu põlvkonda, kohe suureks rõõmuks võib öelda, et luulekassett ei ole lõpetanud oma elu. Ja pärast seda esimest kassetti on neid ilmunud terve hulk on muutunud ajad ja on muutunud, põlvkonnad on kestnud luule ja noorte inimeste soov oma esimesi noh, enda meelest juba teistele lugeda, miseks, küpseid, luuletusi näha raamatuna. Praegu ma olen eesti raamatus Maarja ojamaa, Rein Põder on olnud viimaste aastate vähemalt nelja kassettiks kokku seotud luuletus kogude kimbu tegemise juures toimetanud, ärgitanud, õpetanud, nõu andnud, organiseerinud aga vahepeal oli vist üsna pikk vaheaeg. Tegelikult vaheaega ei olnud, aga neid debüütkogusid ei pandud kassettidesse, vaid nad ilmusid kolm-neli tükki aastas eraldi vihikutena sarja kujunduses kaks erisarja oli, kummaski oli väärt vähemalt 15. Nii ligilähedased andmed. Aga 88. aastal. Tegelikult oli Joel Sang see, kes kirjastusele ettepaneku tegi, taastada kassetid. Ja tema on ka esimese selle uuema brittide esimese kokku pani ja 88. Siit on tuntud nimed Sinijärv, Trubetsky väljad taga, Ringo ringvee on see nelik, kes 88. Siis hakkas kirjastusele juba see mõte see väga meeldima ja me tahtsime seda traditsiooni taastada, aga Joel Sang ei olnud enam koostamisest huvitatud. Siis me palusime koostajaks Viivi Luige järgmisele. Ja Viivi Luik leidis väga huvitava noort neidude seltskonna. Kui te kate esimene olid kõik noormehed. Teine kujunes neidude kassetikas, teda niiviisi kutsutaksegi. See on kassett 90. Ja sealt on tuntumad nimed nüüd Elo Vee, Triin Soomets, Liisi ojamaa ja kuidas lugeda ja Rutt Jürjo ja Ats, kes ka ei ole lõpetanud luuletamist ja kuuldavasti on varsti uute kogudega tulekul. 92 kassetti, koostas Tõnu Õnnepalu. Ja taas jälle kujunes poiste kassettiks. Nelik on niisugune. Salu järv, Leemets, Ain Prosa, Aarne Ruuben. Ja nüüd värske kassett on kassett 1995. Ja see on kuue noore inimese koos tulek luulesse. Ja nendest on kolm poissi, kolm tüdrukut, see ei ole olnud mingi taotlus, et need on niiviisi just nagu just nagu keskaegses kirikus. Sugupooled eraldi, aga ta on kuidagi niiviisi välja tulnud. Võib-olla on siin mingisugune sisemine, ilmselt koostajatest olenev printsiip. Me teame, et noori inimesi, kes luuleväljadele pürgivad, on alati olnud ja neid on palju ja kuidas on see, mis on selle kasseti pääsemise mõõdupuu või kas seda on üldse võimalik öelda, kuidas olete neid inimesi leidnud jazzinud? Kirjastus on üldiselt olnud nagu juhendav või organiseeriv institutsioon ja eks need inimesed ise kuulutuse või või siis koostaja kirjutise peale tööd meile esitanud ja nende hulgast on siis tehtud valik. Peab ütlema, et viimastel kordadel on olnud kasseti pürgijaid muidugi kolm-neli korda rohkem, kui neid on mahtunud. Ja sest ta on siin tõesti teinud avastamata valiku. Nagu ikka kirjanduses. Ja muidugi on, on nende viimaste kassettide koostajate isiklik maitse siiski mänginud mõningat rolli. Aga kassetid on kujunenud huvitavateks ja minul kui kassetitoimetajal on olnud neid huvitav läbida, tungida nende noorte inimeste maailma Öelda seda endaealiste maailmaga. Ja ma olen leidnud seal väga palju väga palju niisuguseid uusi suundumusi. Räägi nüüd luuletehnilisest küljest, aga ka mõtte mõtte poolest. Ja nõnda siis nad on meil nende kasseti Nüüd Nende vahele või õieti panderolli riba vahele jõudnud tõsise riba ei ole küll väga kindel, Need kokkuhoid maksab ka midagi, need nimed, kes su kõrval, Ma arvan nagu toetavad ja võib-olla need puudused, mis ühel on teine nagu kompenseerib, ega kriitika vaatleb enamasti kasseti koos kasseti autoreid. Aga mitte lahus. Ja noh, see on nagu meeskonnamäng nagu palli pallimänguväljakul ette, et ikkagi jah, toe toetatakse, tuntakse nagu teist enda kõrval. Mõnigi nendest kassettidest on ju väga huvitavalt koostatud näiteks Viivi Luige koostatud kassett või viimane Elo Vee koostatud kassett. Nendes mõlemas näiteks on olemas, ma nimetan seda vasaku käepassid, on olemas Atsi räme ja samal ajal õrn luule ja selles viimases esindaja sellelaadilist luulet Indrek rüütle. Ja kui sinna juurde kõrvale panna siis niisugune õrn lüürika, siis on kokkusulam palju huvitavam, kui need oleksid üksikult. Ja kuidas lugejad teevad, kas nad hoiavad kasseti kassetid koos oma luuleraamatute riiulis? Tavaliselt küll. Segamist pole juhtunud, et luulega tselt jääks poeletile ja inimesed ei osta. No esimene kassett, millest sina siin juttu tegid, see on muutunud täiesti Krienduslikuks rariteediks ja seda ei saa vist vist isegi mitte antikvariaadist. Ja ma arvan, et pikapeale ka need, need raskemad kassetid, kui neid ka praegu peaks saada, olema ikkagi muutuvad omaette kirjanduslikus nähtuseks ja ja, ja jäävad jäävad nendega kirjanduse ajal. Kui ma nendesse oma nooruse kassettide poole jälle vaatan ja mõtlen, neid koostati kuidagi Akadeemilisemalt ja kõrgemal tasemel, ühesõnaga see pääs kasseti, seda otsustasid ikkagi mingisugused vanemad, võimsamad jõud, nii nagu mina instantsid, nii, aga nüüd oleme jõudnud selleni, et koosta võib-olla isegi oma põlvkonnakaaslane. Kui ongi viimasel kassetil koostajaks Elo Vee, kes debüteeris 90. aastal selles neidude kassetis ja taon koostajana minu silmis väga hästi oma ülesandega toime tulnud. Ja see kassett 95 on täiesti huvitava meeskonnaga. Kui nüüd need vanugazett jõusi vaadelda, siis nendes kuuekümnendad aastatega sättides oli, kuidas öelda, tabavusprotsent tähendab nende isikute osas inimeste osas, kellest said kutselised kirjanikud, head kirjanikud oli üsna suur. Ja ma ei tea, meil ei ole põhjust arvata, et, et nüüd ka uue uue põlvkonna kassett laste hulgast ei, ei tule kirjandusse järelkasvu. No ja kui mittekirjandusse, siis selle Ligilastesse sfääridesse. Võtame kõige esimene kassett Sinijärv Trubetsky välja taga kõik väga tuntud nimed, praegu 88 oli debüüt. Ja umbes, et nagu kuuluks hea hariduse või üldse asja juurde tingimata ka üks luulekogu noorusest välja anda. 92, näiteks Tõnis Leemets ilmselt tuleb Muusik. Ain Prosa esines Wikmani poistes. Näitlejana ja, ja näitlejaks ta ilmselt saabki. Meelis Salujärv on kunstnik välja kujunenud kunstnik, juba Aarne Ruben on ajakirjanik, praegu teenib leiba ajakirjanduses. Nii et kui nendest ka ei tule kutselisi kirjanikke või kutselisi luuletajaid veel täpsemalt siis kultuuriringidesse jäävad need inimesed praktiliselt kõik. Peale selle, et ongi küsitav, kas kutseline luuletaja siiski ei ole vist võimalik olla üldsegi ma mõtlen siin seda, et ära elada luulutamisest loomulikult. Miks see ja tegelikult see kassett 95 oleks võinud tulla ka kassetina 94, sest me alustasime 94. aastal seda tööd ja see ei olnud mitte kirjastajate saamatus või või konkurentsi vähesus või midagi niisugust, vaid kõige, kõige lihtsamalt öeldes raha. Sellepärast et neid niisuguseid kogusid, ei saa välja anda ilma sanktsioonid ilma toetuseta. Ja praegugi sellel uuel kassetil on serva pealt lugeda raamatu ilmumist on toetatud Kultuurkapitali Kultuuriloosituludest ja sellepärast on nüüd see kassett suhteliselt soodsa hinnaga ka raamatupoodidest saada. Ja siis tuleb juba oletada, et ostjaid on noored kooliõpilased, üliõpilased ja nad ei ole jõukad. Aga kui nüüd seda rääkida, et see ikkagi see see vastutus, siis, keda valida ja keda toetusega aidata raamatuga rahva ette tulla? See on väga suur vastutus, sest et ma kirjandussaadete toimetajana raadius, puutun ka üsna palju sellega kokku, et inimesed pöörduvad ka minu poole, et kuidas saaks oma luuletusi välja nõnda ja tahaks nii väga oma töid raamatuna. See on raske asi. Kui oled jõukas, siis võid oma kulu ja kirjadega, oma luuletused võib roosa või oma loomingu välja anda ja oled selle eest maksnud, et seda raamatuna näed ka. Kui neid valitakse inimesi kirjastajate poolt, keda keda tasuks siis toetada, aidata, siis peab see luuletase ja see noor anne ikkagi tekitama usku ja lootust. See lootus täiesti olemas, sellepärast et nagu ma siin ütlesin, 88. aasta kassett on juba seda tõestavad 90. aasta kassett on seda tõestanud. Meil ei ole põhjust arvata, et 95. aasta kas sa seda ei tee? Mis on praeguse aja noores luules iseloomulikumad niisugused tugevad ja nõrgad küljed? Ma ütleksin, et üks iseloomulik joon sellele viimasele kassetile. On teatav varjumi sest enamik nendest noortest luuletajatest kasutab varjunime. Ja oma eluloolistes andmetes on nad äärmiselt kitsid. Ja selleks, et natukene, et teha seda asja lugejale lihtsamaks. Me valisime Nende endi loomingust, see oli nüüd kirjastuse ja ja koostaja ühistöö. Valisime väiksed luulekatked nende raamatute tagakaantele. Ja mul on tunne, et need iseloomustavad neid noori päris hästi. Olles natuke kolkapatriotism, Madis Mats kuningas, kelle kogu sõnade sai ka, on toona eesti keeles, kui nii võiks öelda ja toonaste patrioodina tervitanud luulekogu maine hiljuti Leipzigis raamatulaadal ja seal tekkis väikesi niisuguseid tühje kohti, kui külastajaid ei käinud. Ja siis ma mõtlesin selle luulekogu seal stendist ette ja lugesin ja mul oli tunne, nagu oleks sattunud. Noh, 40 aastat tagasi sellesse aega veel Maal liikusime, kui rohkem muret räägiti. Ka teoks ja ühesõnaga väga kodune tunne seal keset Saksamaad. Lase kuudeks säpet mõistma lugeda. Vaata ta midagi, lahtisid haavatud sirgu, viimane huik nima leave kuupaistelisel ööl müüdjat sirgu, Tiid kodo toonelamäele. Et see ei ole Tallinna-keskne kassett, siin on praegu niiviisi, et kaks luuletajat kuuest on Tallinnast, üks on puhtalt tartlane ja kolm on Lõuna-Eestist praegu küll Tartus õppimas. Üks on Ahjalt pärit ja üks on Piusa äärest pärit ja nii et kaugeltki mitte urbaniseerunud luule. Enne veel, kui luulet kuulama hakkame, kuulame, mida ütleb kasseti koostaja Elo Vee. Eesti raamat kuulutas välja 94. aasta kevadel võimaluse saata luulekogusid kirjastusse, et valmiks kassett 1995. Ja kuulutused olid igas väiksemas Eesti linnas. Suuremas käsikirju laekus piisavalt, nii et valiku tegemine oli võrdlemisi raske. Minule eriti, kes ma olen samamoodi sündinud aastal 1974, oli siis valiku tegemine vanusepiiris, mis ma isegi olen võrdlemisi keeruline, sest tekkis niisugune moment, et mis ütleja. Ma olen, kes ma siin praegu seda kassetti koostan ja kust üldse läheb piir hea ja huvitava luule vahelt. Ma seadsin endale eesmärgiks kõigepealt selle, et kõik luulet Lähed, kes kasseti siis kuuluma saaksid, oleksid võimalikult erinevad, et nad oleksid võimalikult originaal, mahlased, omapärased ja isepäised ja et keegi ei kordaks kedagi. Ja, ja muidugi üks asi, millest ma tahtsin hoiduda, on niisugune teatav meisterlikkus, mida oli laekunud käsikirjade hulgas ka natukene tunda siin-seal. Kuid valikuga olen ise rahul, kolm poissi ja kolm tüdrukut ja Õnneks ei tulnud kassett Tallinna-keskne. Seda oli kindlasti vaja teha, et oleks võimalus ka teistes linnas elavatel noortel inimestel end avaldada. Ja muidugi pean veel ütlema, et kassett ise enesest on minu meelest väga hea võimalus avaldamiseks luule avaldamiseks. Ma ei ütleks üldse, et praegune aeg on kuidagiviisi luulevaenulik, ei ole üldse kirjutatakse küll jaa ja loe, aga mis muud öelda ja kassetid on võib-olla avaldada end teatavas mõttes isegi hea seal iseseisvuse tunne võib olla väiksem, aga seevastu peaks avaldamisjulgus olema suurem. Ja kassett erineb teistest võib-olla nii palju, et metaan kuidagiviisi sissepoole pööratud või, või kõik luuletajad on nii, nagu nad on, ja, ja lugejaskond vot kui meid, sellistena, nagu nad on ja, ja nii nagu nad tahavad olla ja see on peamine. Ja nad on kõik väga kenad ja andekad inimesed ja ja mis muud öelda nendest tekstidest lihtsalt kumasse loovuse ja andekuse loot läbi. Sa nimetasid enne, et maneerlikust anna algajatel palju ja ikka tahetakse olla kellegi moodi ja kirjutada, nagu kirjutas keegi teine, enne, et võib-olla siis mingisugust menu saavutada ka minu meelest on see natuke riskantne, sellepärast et sama menu nagunii ei saavutatud ja, ja noh, muidugi mahutada teataval määral niisuguse jäljendaja seisundi või, või õigemini võib mõjuda hea jäljendajana. Aga kaugemas plaanis see vist kusagile eriti ei vii. Kas sinu ülesandeks jäi teha need väikesed kokkuvõtted, mis iga raamatu kas ees või tagaleheküljel? On ja need on minu kirjutatud väikesed tutvustused. Lihtsalt niisugune nõue on Eesti raamatul, et, et iga autori kohta peab ka toimetaja ja kas ta midagi ütlema. Ning see oli omaette päris keeruline, et asja tuuma tabada, igaühe loomingust midagi välja võtta, mis tema luulet siis kõige rohkem iseloomustab. Kuid ma arvan, et see on sisetunde järgi muidugi, et see on õiglaselt tehtud ja et nad ise jäävad ka sellega rahule, sest ma igati toetan neid ja soovin neile mõistvat lugejaskonda. Neid sirvimegi kuut väikest luulevihikut. Esimese autor Kätlin Kätlin vihiku Pealkiri läriilaree autor endast olen sündinud, kasvanud ja käinud koolis. Need on mu luuletused, kõik. Kuuleme luulet loeb Elo Viiding. Kätlin Kätlin. On kurb, mu arlekiin. On kurb, mu arlekiin, mälestused end üle katuste veeretanud ning enne kukkumist siis purunenud ja saanud naeruks. Ma andsin talle, mis mul oli anda jõe saida, rikkumata kallastega, kes veel ei teadnud armudest ei surmast. Õe meisterdasin kuuest pihla pühastmist, esimene kasvamine, liin, suvi, Tõe ulatasin kandikutel tühi. Ta vaatas mind, kurbus, sest ei lakanud dast kätsakate hakate järel saanud Lacard onu kurb mu arlekiin ning kogu ilmale, kes näha tahab, seal avaneb ta tunnetuse mõhnsust. Veel mõni põleng mõni palav liiv ja tiivad tõusevad, mis siiani ta kohalt kaitsvalt hoitud koos. Ta väreleb ta kõhnast kehast helgiks kui pisar, piisk kui ilusundus, mille läte ja igatsus on ainus riik, mis kutsub. Ta variseb, nii langeb liiv, on kurb, mu arlekiin. Kadudeta kadunud kadujatele. Laulan silmade hukkamõistust, mida iial enam ei näe. Kurbade silmade, kurbade laste, kurbade lapse silmade, täitmata tegelikkus on täitumatuses nõndasama alasti kui ükskõik kes päeva hiilgavate trummide ees. Ei keegiks, ei kuskimaale. Nimi tüdruk. Väike tüdruk, väikeste juustega, ära lase end eksitada rahutuse rohekas rabadesse. Raamatul on muruvalgeid lehti. Kas oskad neist lugeda, pööramata tolmu- peletama aegade seletamatut mõistmist? Kõigi kurjade kiuste korja taskusse põllesse seelikusabasse, hommikute heleroheliselt siravaid rõõme. Kui sa silmi avades jälle näen, et koos sinuga ärkab ka maailm elusse seesama kaugetest aegadest enesestmõistetav. Igavesti läbitungimatu rivitult libisevate aegade pesa. Kallis õhtu voolab mu palgeid mööda alla, sulamata ühte pragudega mu peopesades leidmata pelgu üheski mu varbaküünest. Ma olen tast jäänud siia sellele tänavale, kus kuu ei kallista kiiresti lendavaid silmi. Kui mu käes oleks kõikide õhtute väärtpaberid ka siis ei peatuks ta, minul rändurid, mõlemad õhtu ja mina. Me kordamööda isegi joome konjakit, veini ja viskit lisamata, sinna killukestki jääd. Ei vaidle lund, ei, vaid päikest. Ei, vaid und, ei vaid äikest. Neist kõigist saab hämmastav hurmus. Õhtu ja mina. Me joome veini ja viskit ja meie teod ei vasta meie mõtetele, sest meie mõtted on alatud. Aimused, salutust, sõnumatust, sõnutamatust. Me käime mööda oma aimamatuid radu, ilma et kellelgi jalad meid tallaksid ilma et kellelegi pilgud meid riivaksid, ilma et midagi. Kui oled kaotanud ennast ära, ka silmi ei ole. Ka nemad on läinud ära. Järgmine autor Madis Mats kuningas on oma kogu pealkirjaks pannud sõna deus haiga. Ja enda kohta kirjutab ta. Ilma sain nägema 21. detsembril 1971 tõusel puul Piusat Parhil oppi, Tarton maalimist. Luuletused loeb. Mart Aas. Madis Mats kuningas. Suveöö, valge muusikan jalutas pikka päeva öö rahutuldiil kodutu hulguse laulva ja laeva sinnekas ole midagi pääle, tee kuu puukive ja tähti. Ma päeva nõusangu illu. SÕNA öös haiga. Tühjus täis sõnu. Kuutapja. Stoanias Atting hajanis squannuu kuu on tapja kuul hom sõna. Potisinine Taivaminek. Saisade silmi alast human, ihutus on simulevan, piinan, ootad õnnistust. Viimatise päeva, kohtu viimatise tunni käest. Kolmas kogu May kant laule härjapõlvlane päeva Raatust. Mina, mai Alt, sündisin 14. mail 1974 Viljandis. Praegu elan ja õpin Tartus. Mis küll on? Küll, on küll taga, nende puude on seal sama maailm. Või ehk muu mis küll on? Küll on küll taga nende puude Enam mind ei paina miski muu. Kunagi teen redeli ma iseenda luudest. Ja vaatan. Vaatan üle nendest puudest. Mina vaatan üle põlevatest puudest. Nüüd mine tantsi ja laula iseenese haual. Iseenese tuha asemel. Tantsi ja laula ja tunne hääd meelt. Keegi ei keela. Tantsu su laulu. Nüüd mine. Tantsi hõiska ja laula üle puist ja pilvist. Maast kaeva välja veel alles väike, alles sündinud tõde. Kaevada välja ja mine ise asemele. Pank pole veel poolicy. Ootan vihma. Saaksin ära koju, jõuangi, oma maa ja taevavahelisse kotta. Sadade teiste samasuguste kodade vahel kiilutud kotta, kuhu viivad betoonist astmed. Külman. Süütan koldes, tule, Elektra 1000-ni. Ühel vasakult neljandast nupust üks nõks paremale. See on kõige suurem raud. Nähtamatult lõõmab tuli. Näe, vanemate kodud kõdud. On ilm neid täis, on ilm neid täis. Näe, vanematekojad, kojad, kus läinud, on pojad. Tütred veel jäänud, jäänud jäänud, kuid kauaks. Näe, vanem mõttekojad, admil seinu seestpoolt vooderdamas standardsed, sektsioonid. Igale oma küllak küll, matja klaas. Särab kristallklaaside all. O vanematekojad kojad, kus läinud on pojad. Pillid on jäänud järele, neist mängida võib nüüd igaüks meist kadedaist, külalistest. U vanematekojad, kojad, kus läinud on pojad. Vanemad ikkagi peavad teesklema magamist. Vanematekojadkojad ja sillutab teed. Kunagi saavad müürideks elupuude alleed. Näe, vanemate kodud kõdud, näe, näe. Ikkagi kadestan sind. Standardsektsioonide vahel kasvanud tiivutu lind. Järgmise luulevihiku homseni autor kannab varjunime ka C. Ja endast ütleb ta nii palju. Sündisin 26. veebruaril 1973. Praegu tegelen muusika ja tõlkimisega. Kõik on nii vaikne. Rääkida ei saa. Ei tahaks uskuda, et köögis tilgub vesi ja riided, mida masinatele pesi. Sest aeg on moodne köök ja korter ka. Ma endalt küsin. Kes ma olen? Mees? Kõik on nii vaikne siin, et rääkida ei julge. Kardan sind aega, mis ei kulge. Just seda aega. Meie endi sees. Londoni metroo kaks. Ja maailm lõpeb ükskord Londoni metroos. Taas midagi ei tähenda see hääl mis igaühe käikusid saada. Kuid igaüks on üksi ilma pääl. Kui oleks ainult, millest aru saada. See võti peitub kelleski muus ning kiusatusse satuna neetud. Rahuldatud kire all on uus ja sama inimlikult väljapeetud. Sest igal meist on oma loomusund. Võib-olla ongi see ainus rikkus, kui kellaroaks saab järjekordne tund. Ja vajadusest kasvab vajalikkus. Järgmine luulevihik pealkirjaga kirja pandud paberile autor Lemmedzip ütleb enda kohta. Olen sündinud viiendal juunil 1974 Võru linnas. Maalin, luuletan, kaen ilma ja inimesi. Elan linnas ja maal. Õpin Tartu Ülikoolis maalimist. Kelle süda räägib seega asju? Tõbe hoomab katsub? Laps, kes alles täna veel sületäie lilli pahaaimamatult linna viis, homme juba igaveses rahus. Kelle pidu seega sõnu seab? Kellel viinsel pelga orkester? Hulla hulku PRO igaveses külmusest, säilitsa, igavesti hulla hulkuv poeet. Keera maailma vähe sõrme ümber. Keela keeraga koera. Kallimast kallim, suurim briljant, suurim vihavill otsa ees, mille paistetust mädakandja ise ei märka. Või märgata ei taha. Kallimast kallim, kauneim ulm, hilissügisene rõõmukarje hüütud hullama PRO kurblik grotesksed kõrist. Vabane oma vihast, nii nagu sa igal õhtul vabastad end oma riietest alastuses, kes tahab see suurimat Ilune? Sinu silmad on laenatud kokku kümnetelt sadadelt must miljonilt loomilk. Vaata, milline kerjus võiks karjuda. Tulvavesi kaeblikult ulub sooniseis sõõrmeisse. On küll selle lohemao kodu, kelle päid sa iga päev nopid, just nagu sügiseti õunu. Vesi, vesi, kaeblike, kauge, üle tuhandepäise, karja lendavad, valged palakad, hallataga, lendavad mokaga, sulissõbrad, lumi kannul. Mida enam tahta pool paljal, Kaselgele viimased lehed kui hinnasildil looduse suures kaubamajas. Kuues autor Indrek rüütle ütleb enda kohta ainult. Sündisin teisel aprillil 1970. Praegu olen tartlane. Indrek rüütle. Autoportree. Hea keretäis lõunama laiskust on minu põhjamaaveres selles poisis, kes ammu läinud raisku ändaa ääretus pattude meres. Tubli annus inglise kootikat. Anud prantsuse fatalismi. Pigem kreeka kui rootsi erootikat. Taanlaste anarhismi. Ühe jabura aju luulusid anud joodiku filosoofiat. Selles supist, kuhu kord kuulusin, olen lahkunud. Katastroofi hina. Eks ole parem, kui keegi sind ei tunne, kui keegi sind ei tereta, ei tea. Vaid nõnda lõpuks üles leitud õnne käest laskma, samas jälle sai pea. Ükskõik kui julmalt saatus meid ei vooliks Safööniksina põlema ei pea. Üks saladus saab sinu ore ooliks. Kui keegi sinust midagi ei tea. Seepärast sõber, väldi liigset kära. Võid teha kergelt saatusliku vea. Kui ümbritseb sind tume salapära. Vaid siis on maailm sinu vastu hea. Tutvustasime noorte luulekasseti, mis äsja ilmus eesti raamatu kirjastusel. Kätlin Kätlin, Madis, Mats, kuningas, Mai alk. See klemme Tsip, Indrek Rüütli on luulevihikute autorid. Nende loomingut esitasid meile Elo Viiding ja Marta. Aas saate toimetas Mari Tarand teostas Külli tüli muusikali saatesse Silja Vahuri. Head ööd.