Vaikus on valge. Valgus on vaikne. Üksinda päikesepaistel maa. Paistel. Üksinda. Pilvede vahel. Laulude ahel üksinda. Sininukk õitse. Taevas kaitseb üksinda. See oli eile läksime Tähtvere metsa tartu ligidale, selleks et otsida üksindust, harmooniat ja romantikat. Me leidsime metsast mootorimürinat ning inimeste hääli. E romantikat ei üksindust, ei harmooniat. Sest et ei saa ju armooniaks pidada lõolaulu sumbumist, müradesse ning tehishäältesse. Ja täna oleme medtaevaskojas Ahja jõe kõige viimase kalju juures. Meie son kõrgemetsale kallas ja kärestik taga on aas. Ainult aeg-ajalt ulatub meieni inimestest tehtud hääli. Ja mulle tundub, et siin on küll üksindus, kuid on ka harmoonia. Aga võib-olla pole. Mida arvate teie, Tartu riikliku ülikooli professor Hans Trass? Harmoonia on väga mitmepalgeline nähtus siin, kus me praegu istume. Ahja jõe valges on kalju juures viimase kärestiku juures. Siin võib tõil tõesti mõelda ja tunnetada harmooniat harmooniat selles mõttes, et inimene on siin suhteliselt vähe loodust muutnud. Mõjutanud aga iroonia võib ju olla ka teistsugune. Näiteks Pharmooni on hekis, mis luuakse oma maja ette. See on hästi pügatud hästi sile hekk ja see on harmoonia. Seda nimetatakse kaasaegses ökoloogas muru harmooniaks. On muidugi harmooniline. Selleks et muru luua. Selleks peab kõigepealt tundma ja kõigepealt nägema seda harmooniat, mis on enne muru olnud. Ja see on loodus, see on ürgloodus, harmoonia aluseks looduses on see, mis toimub ise arenemise teel. See on nii nagu loodus ise toimib, nii nagu loodus ise areneb. Ja sellest ainult me peame õppima ka muru luues head muru luues, sest loodusseadused on kestvad. See, mis toimub taigas. See toimub ka murus. See, mis meid ümbritseb ükskõik millises punktis. Meie maakeral, see on ühtne, on olemas liike, mis levivad näiteks. Ma püüan iseloomustada nüüd seda ühtsust mis levivad niimoodi. Nad esinevad Antarktikas. Ja teine Nende esimene esinemiskoht on Arktika Piipolaarsed liidud. Kui kahel tipul ühel keral on kaks asja olemas siis nad peavad omavahel olema seotud. Kui nad on oma liigiliselt kuuluvuselt ühtsed tähendab kõik elulised protsessid, kõik migratsioonid, nagu teadlane ütleb, kõik liikumised, mis looduses toimuvad maakeral on ühtsed. Need ei ole lahutatavad selles mõttes Eestimaa see paik, kus me praegu istume siin Otteni kalju all või noh, valge Su kalju all. See on samasugune üks koht maakeral, mis on ühtne Antarktikaga Brasiilia, Amazonase vihmametsadega või kapimaaga, ükskõik millega. See on ühtne biosfäär, see on ühtne suur maakera ökosüsteem. Me peame seda saavutama, et inimesed, majandusinimesed, eriti riigimehed, teadlased mõistaksid, et ühtegi asja ei saa teha mõjutamata teist. See dialektiline ühtsus on, on täiesti vältimatu, eriti praegu, kui toimuvad suuremastaabilised looduse ümberkujundamisel. Ma ei saa rääkida teile Ahja jõest kui ma ei puudutaks Läänemerd. Ma ei saa rääkida teile Peipsist, räägi Atlandi ookeanist. Sest nad on ühtsed nen, nendel on seos, seose astmed. Seose tugevus on muidugi erinev. Aga ühtsuse tunnetus peab olema ilma selleta praegu ei saa üldse maailma ümber kujundada. Ei saa, ei saa mitte midagi maailmas teha, kui me seda ei tunneta. Niivõrd suureks on läinud inimese mõju loodusele ja niivõrd sõltuvaks muutunud inimene loodusest. Koola poolsaar hibiinid 1958. Ronisin telki. Sõin tüki mannavahubriketti ja püüdsin uinuda. Aga ei saanud. Tuul vilistas. Ja aegamisi hakkasin kuulma mingisuguseid viise pagannaga, milliseid ärritusin. Püüdsin tuulele kaasa vilistada. Aga ikka ei meenunud. Vaikselt pugesin uuesti välja ja jäin hing tasa seisma. Pilved olid hajunud, taevas oli selge. Mäed olid taas selgepiirilised. Ainult hirmu tekitavalt suured ja lähedal tundus, nagu otse siin mõnekümne meetri kaugusel. Nende platooviirge ümbritses kummaline helendus, mingi kuma, ilus ja värvikaid tundeid tekitav pilt. Ja siis meenus mulle viis, mida laulis tuul. Oli ju mussorski mussowski. Öö lagedal mäel. Ja niipidise sündima just sedapidi helilooja tundma. Kui ta seisis üksikul kõrgel mäel ja kuulas öö hääli tajusin mingit rahutut õnnetunnet vaat vees, mida sulle on antud tunda. Geeniuse kunagist loomise ajendit. Sama sädet, mis sütitas mussowski. 100 aastat tagasi. Küllap te olete mõelnud ehk hiljem sellele ööle ja küllap te olete mõelnud ka hiljem sellele kirjapanekule ja mida siis? Sellest reisist on möödunud juba oh jumal, palju 16 aastat. Aga mõnikord olen ma tulnud küll sellesama probleemi juurde. Ja ma olen mõtisklenud probleemi üle, kuidas üldse luuakse, kuidas tehakse kunsti ja ma olen mingisugusel pärale jõudnud ühele otsusele et kunstnik saab ikkagi põhilised ajendid. Algtõuked kindlasti loodusest. Sellest, millest on kunagi mööda käinud mida ta kunagi kuulanud võib-olla põgusalt, eriliselt tähele panemata. Aga ikkagi on see tasse mõjunud. Seda tunnet on mulle süvendanud eriti üks väike tsitaat, vaat mida ma lugesin juba mitu aastat tagasi Mopassaanilt. Nimelt passaan on ütelnud nii kõike, mis meid ümbritseb. Kõik, mis me näeme, ilma et me seda teraselt silmitseksime. Kõik, millega me kui puutume, ilma et me sellesse süveneksime. Kõik, mida me puudutame, seda tõeliselt kompimata. Kõik, mida me kohtame, seda, seda, seda tunnetamata, avaldab meile organitele ja nende kaudu meie mõtetele ja südamele südamele endale kiiret ootamatut ja seletamatut mõju. Ma arvan, et vot sellest seletamatust väljub stiimul kunstnikule. Ükskõik kes ta siis on ka muusikule helilooja, leeriti. Aga kui loodusse läheb tavaline inimene, kes pole ei kunstnik, helilooja ega kirjanik. Mis te arvate, kas siis temal oleks ka ikkagi midagi sealt kaasa võtta või kas temaga nagu saaks kaasa siis elada nendele emotsioonidele, mida loodus pakub? Kõik sõltub vastuvõtjast. Ma olen bioloog ja ma natuke tunnen ka geneetikat selle tõttu ma võin teile vastata, et on inimesi, kes tulevad loodusesse ja siiasamasse sellele nurmele siin valge Su külal. Ja teevad oma teod siin ära, lähevad tagasi, täpselt sama pagana täpselt sama suhtega, mitte midagi ei muutu. Sest nad on kalgid, tehisinimesed, kalgid looduse suhtes, nad jätavad siia oma pudelid, jätavad oma paberituustid kõik jätavad siia maha ainult endast, neist ei jää midagi siia ja neisse ka midagi. Nende inimestega pole midagi teha. Paratamatus, see on geneetiline kood nendes olemas. Kuid on inimesi, tulevad siia ja kes on võib-olla mõnevõrra rikutud. Aga kes mõne aja pärast seisatades istudes siin vot sellesama nõlva pääl nende silmavaade muutub, nad hakkavad kuulama, tahad midagi nägema. Ja kui nad põlva tagasi lähvad või oma kolhoosi siis nad on natukene ehk paremaks saanud, on väga erinevaid inimesi ja on väga erinevaid suhtumisi loodusesse, inimeste poolt. Taandamatuid on parandatavaid on liigsuure sentimentaalse, sega suhtuvaid inimesi. Kõiki kolme. Õieti saab parandada. Aga muidugi on olemas tüüpe meie ühiskonnas, mida parandada ei saa. Neid tuleb lihtsalt eemal hoida, loodusest. Kamtšatka 1960. Põrgu väravad olid mu selja taga sulgunud. Raskelt kumisevaprantsatusega. Seisin põrgu eeskojas. Olin läbinud kõrgekaanelise värava, mille portaale alistas vetikatest ornamentika. Vahelduvad erepunased ja mürkrohelised raskelt läikivad vööd. Koobas laienes, tagapool mitmeks haruks. Sealt kostavad saladus, pärased, hääled. Sisid, kohine, Matsumine, korisemine, oigamine, vingumine, keegi ris kiledalt läbitungivalt. Keegi laulis võõra ebamaise häälega. Ma tundsin, et pean siit lahkuma, põgenema kuid ei saanud. Keegi oli köitnud mu jalad ning käed ja tõmbas vasta pandamata jõuga koopasügavusse. Sealt ilmusid hõljuval tantsul viirastuslikut kujud. Põrguneitsid tulid lähemale, kasvasid suureks, täitsid koopa, visklesid meeletus pakanaalis ning kadusid siis koopanurgas tohutu suurest katlast välja purskunud auku. Meeleheitliku punnistusega püüdsin pöörduda ära joosta. Raske käsi langes mu õlale. Loodus on ääretult reaalne, loodus on see, mida me võimeid kõrvaga kuulda, silmaga näha ja käega kompida. Aga Hans Trass, kas tõesti see on nüüd müstika või, või, või leidis see ikkagi täiesti ased kõikne nägemuse, et? Kõik need meeleolud ja tunded. Kogu see kogu see lugu nii nagu ta siin on kirja pandud. Kõik see, mis oli selles väikses lõigus kirja pandud, oli muidugi tegelikkus. Nii üks inimene tundis seda seistes ühe suure põrgukatla ääres keisrite orus, kond tšatkal. Samas sellesama katla ääres ju istus, imetles seda loodusnähtus ka teisi inimesi. Ja iga inimene neist võttis vastu seda nähtust erinevalt. Kuid ta võttis vastu üks sellega, et ta tundis, et teda sinna kistakse. Teine sellega ta peaksite ära põgenema. Kolmas sellega. Istus seal kolm tundi ja ei vaadanudki sinna sisse nagu lummuses. Kuulas ainult seda hirmsat müdinat, mis selles põrgukatlapõhjast kostis. Neljas sellega, et ta tegi kolm-neli pilti ja läks ära. Meie vastuvõtlikkus looduse suhtes on ju nii erinev. Nii nagu see, kuidas me toimime loodusesse nime võtame teda ka vastu erinevalt. Ei ole kahte ühesugust inimest suhtumises loodusesse. Ma seisin avatsia laavavoolul. Voolu ots on kõrgem siin üksteise peale kuhjunud tohutu tutest rahnudest. Tundub, nagu oleks keegi sirutanud käe, peatu, stiihia tulv. Ning rüsinal kuhjust tuli laava kõrgeks kuumavaks mäeks. See on tõesti meeletu tants, mille peatas aja nõiakepp. Ma kõnnin laava Tarpooside vahel ning mind valdab kummaline meeleolu. Taimun mingit seletamatut loodusega ühinemise tunnet. Ja ma olen, hävib kaduv Micros troopiline terake looduse elav osas. Võib-olla siis järgmine kord purskab, olen ma juba täitnud oma funktsiooni mullatekkeprotsessis aga see ongi tunne, mis mind erutab. Oman ühise tunnuse ükskõik millise objektiga looduses. Ja et efekt on suurim. Kõige teravamate kontrastide puhul leian ma selle tunnuse siin võimuka vulkaanijada erruptsiooni juures. Me kaome mõlemad, sina ja mina. Aga me täidame enne kadu oma ülesande elu ja protsesside järjekestvuse seaduses. Tead, kallis vulkaan, sa suur mürakas mu kõrval. Me mõlemad oleme ainult episoodid pidurdamatus, elu ja protsesside ahelas. Kas ei kõla liiga julgelt inimene hävib, see on teada tuhandeid aastaid. Aga et kaoks vulkaan, mis on kaardile kantud mis on läbi uuritud ja. Ja see on kõigile teada kuidas on see võimalik. Seal, kus olid vulkaanid võivad praegu olla viinamarjaistandused. Seal, kus oli kunagi tuli laava võib-olla praegu õdus, taluke. Sest et meie mõistes inimese eluaja jooksul võib ju suhteliselt vähe muutuda, kuid kolme, nelja või 10 põlve jooksul võib muutuda põhiliselt kui tuli laava purskub, tahad sealt või karumaalt või, või Klitsiilt. Siis see on kohutav nähtus, see on, see on niisugune nähtus, tundub elanikele, kes seal elavad, eriti juures, et see on maailma lõpp. Purskab tuld, hirmus tuline, punane tuli ja jookseb mööda Kivi kaasikute alla. Aga möödub viis aastat ja ilmuks sellele lavale, esimene tai. Siis tuleb teine, siis tuleb 10. ja 30 aasta pärast, aga see tuli laava juba sammaldega taimedega kaetud, künklik, lihtsalt üks üks kivikivile rägastik. Veel 30 aastat ja seal on juba muld, mingisugune väike kihike mulda. Ja juba tuleb üks uus asukas, Jakuutiast. Vaatab, et oi kui ilus kivi gaasiat oja ääres, siin on palju head punast kala, ma teen siia oma kodu. Ta ei, ta ei teagi, ta ei mõtlegi. Et 30 40 aastat tagasi. Oli siin ju põrg. Tähendab, seised aeg, aeg ja inimene on, on nii lahutamatult kootud ja samas lahus. Sest inimese aeg looduses on ju ainult viiv. Ja me peame seda kogu aeg oma suhtumises loodusesse silmas pidama. Oleme uusasukad maakeral sellel pisikesel planeedil ja me peame arvestama seda, et kõik, mis enne meid toimus toimus teatud kindlate seaduspärasuste alusel. Ja kui meie nüüd oma Põhiliselt ümber muutma. Siis me võime selle loodusliku seaduspärasuse oma vaenlaseks teha. Aga seda me ei tohi. Seaduspärasused looduses peavad olema Meile tunnetatult meie sõbrad mitte vastupidi, niipea kui me teeme nad oma vaenlasteks niipea, muudame me isegi kahtlaseks oma olemasolu. Timur 1966. Sünged kaljud vaikisid. Järsu seinana langesid nad peaaegu liikumatusse jõkke. Miljoneid aastaid tagasi tegutsenud ülijõud on siin kaljuseintele loonud hallidest toredatest, pindadest, valgetest siledatest hulk nurkadest ja pikkadest roosadest mitmes suunas painutatud triipudes hiiglaslikku mosaiikpannoo. Veepiiril kadusid kaljude alla salapärased koopad. Keegi rabistas, äkki tõusis tuul. Ja kanjon täitus muusikaga. Viiulid, flöödid, metsas, sarv, Timpanid, suures kõledas templis. Kaootiline helide Rägatuul vihises kaljunukini põrkas koopasse, laksatas vastaskaldale veeres lainetel Bladistades vastaskaldale kõlistas Piret võttis uut hoogu ja vilistas kanjonit pidi edasi. Suli, naise hääl, kõle, nagu Bogustab Madeid transkliguratsioonides põimus tuule viiuliga ja peletas kõlava karjatusega lendu kaljunukil Köstsitava Hänni. See oli tuulelageda tundra ja kanjoni Alejatooriline sümfoonia. Boyczyhki Illar ja Arvo Pärt peaksid siia tulema. Nüüd oleme sina viimase kärestiku juures istunud juba mitu tundi ning mõelnud looduse asjadest kaugete radade taustal. Aga on olemas ka Eestimaa oma kaasikute, kuusikute ja rabadega ning kõige muuga. Tõsi, suure ja laia maailma kõrval killuke, aga see on siiski meie enda kodu. Vee kuulsite tuulesümfooniat, taim mõõril ja teile meenus Mossovski Hibiinides ning te nägite fantastilist balletti Kamtšatka all. Enamik inimesi arvab Eestimaal, et selleks peab tagant kaugele minema, et saada loodusest elamust. Puutub just nimelt sellesse tunnetuslikku külge siis ma pean küll ütlema, et arvan, et mis mind esimest korda just nimelt siin kui ma seitsmeteistaastase poisikesena päris juhuslikult pidin ööseks jääma siia. Ja ma istusin mitu tundi neitsi koopa juures. Ja siis ma äkki hakkasin tundma, et et, et minuga mõnuga kõneldakse, et keegi, keegi väga ilus, väga heleda, väga hea ahelaga inimene minuga kõneleb. Kuu paistis jõele. Roosakasoranžid kaljud. Musta müüriga palistatud kuuskedest mängudest. Vaatasid üle jõe mulle otsa. Ja siis tõestise neitsi hakkas minuga kõnelema ja ja see kõnelus toimub siiamaani. Tuleb ainult Öelda oma pojale, et mine, mine, hea poeg. Ja istusel kaks-kolm tundi ära mine täna õhtul rattaga sõitma või ära mine täna õhtul tantsupeole. Mine istusel palju alla. Kolm-neli tundi aga seal istutakse. Kahjuks väga harv, väga vähesed istuvad sinna tundide viisi, aga seda on vaja. Mitte mingisugust nähtust looduses ja tunnetada, jalutades tast läbi. Kõigesse tuleb mingisugusel tasemel mingisugusel määral süveneda tunnetada ühtsust oma kaaslastega. Oma inimestega, kellega koos töötatakse. Selleks peab olema vahel üksi. Üksindus ei tähenda eraldumist. Üksindus tähendab tervenemist. Te kuulsite Tartu riikliku ülikooli professor Hans trassi mõtisklusi teemal. Inimene ja loodussaate valmis seadis need. Tõnu Sokk toimetas kera.