Vikerraadio saade kirjutamata memuaare jutustab ühe Eesti nooruki sõtta minekust, miks läks, kuidas läks ning kõigest, mis järgnes. Voolav taru. Minule saatuslikuks päevaks said, millal ma läksin vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, oli 13. september 1941. Lugesin ajalehest kuulutusi, et võetakse vabatahtlike Saksa sõjaväkke alates kaheksateistaastast ja nii edasi. Ma olin tookord kuueteistaastane ja mõtlesin. Isa on arreteeritud, onu on maha lastud, närvis pankadele kätte maksta. Ja et lähen proovin, saab, mis saab. Kaarli kiriku koguduse majas oli see värbamise punkt. Läksin panin nimekirja, alguses ei tahetud mind jutule võtta. Kas sünniaastat küsiti? Küsiti, kui vana oled, sünniaastad? Ei küsinud. Ja teie vastasite, valetasin, ütlesin 17, tegelikult olin 16. Ja aga siis selles vastuvõtukomisjonis oli üks mereväe ohvitser, üks kolmandast või neljandast lennust. Taru taru kaptenmajor arvu taru poeg ja anti sellele kirjutajale käsk. Kirja enam mitte, poiss, aga mees. Mul muidugi nina läks püsti. Tänasin ja lahkusid. Ja läksin koju, teatasin emale, vot mina, Lähen nüüd sõdima. Aga mu ema? Ta oli väga tore naine, ta ei üteldi, ei, ei ega jaa. Ütles poeg. Kui sa nii arvad, eks sa siis mine. Mis ta hinges mõtles, ei oska öelda. Ja juhtuski nii, et nädala nädala pärast oli mul pisikene isa kohver valmis. 50 keedetud muna singi, pekki ja kõige muuga, mis õele reisumehele tarvis läheb seati meid kolonni, marssisime Kaarli kiriku juurest Ülemiste jaama, kus laaditi rongile terve rong meid sai, neid oli umbes tookord pataljoni osa kindlasti. Narvas torm toimus formeerimine, riietumine arstlik kontroll, administratiivne jaotamine, kus meid kompanideks rühmadeks jaod jaotati vande andmine isegi Narvas andsime vande juba Eesti vabariigile. Nii imelik kui see ka ei ole, aga ma arvan, et meie ohvitserid ja ülemused olid väga erutunud, haritud inimesed ja kui see kirju seltskond vande on, siis nad on mingil määral ikka distsipliinile alluvad. Muidu see seltskond oli testikirju, kes tookord vabatahtlikult läksid, eks ole. Näiteks mina sattusin 183. pataljoni hiljem idapataljon, nagu tookord oli julgestuspataljoni seitsmeteistkümnendasse kompaniisse. Meie kompanii koosnes kahest rühmast Tallinna koolipoistest ja ühest rühmast. Narva Rakvere ja Virumaa kuidas paha öelda, aga nii ta oli pritsi, divistid, kes kartes vanglakaristust, põim vabatukeste pärast, läksid vabatahtlikult sõjaväkke üle retsepti vist on liiga. Need olid mingisugused pahandusega hakkama saanud ja meestest ja meie kompanii jäi üldiselt halva maineliseks ja teised pataljonid kompaniid kutsusid meid indiaanlast, eks. Sest me olime niukene, metsik bande. Kui kusagil mingisugune simman Venemaal toimus, siis meie poisid põhjustasid tingimata ikka kakluse ja ja igasuguseid muid niisuguseid meeldivusi, kas simmanit siiski oli, olid, olid, korraldab Venemaal ikka olid, see oli, kus oli naisi, seal simmanit ka. Ja vene naised tulid simmanile, tulid. Kui ikka lõõtspill mängis, siis siis tulid. Jõudsime sellele simmani Levast ehk enne seda toimus midagi muud ka. Nojah, toimus muidugi saite vormi selga, saine vormi selga, me saime kohe saksa sõjaväe vormi, ainult meil oli täisedel kollane lint, Deutsche Wehrmachti õlakuid ei olnud. Õlakud olid peal, oli see aga tunnused, neil olid teised kui, kui sakslastel esialgu olid tunnused rohkem. Vene tähendab pundar, Meie tunnuste sarnased olid need nagu praegu praegu seersandina kaplanid kandsid elu ja siis ohvitserid kandsid põimitud õlakuid, mitte siledaid, hõbedalakuid, aga põimitud elakud, mis oli määratud sõjaväeametnikule, nõndanimetatud sonder, füürer, sulter, klapp. Ja hiljem alates esimesest jaanuarist 1942 ühtlustati meie need tunnused, Saksa Wehrmachti tunnustega ohvitserid said oma pagunid peale ja kapralid said oma vinklid ja allohvitserid oma hõbepaelad ja ja kõik nagu peab, eks ole. Relvastus oli vene relvad, esimene aasta saagi relvad, saagi, relvad jah. Narvas toodi meid erirongiga jõhvi, kus jõhvis oli suur trofeeladu jaama taga. Seal me siis valisime ise oma oma äranägemisel endale relvad. Nähtud oli iga jagusai oma oma seitse, kaheksa püssi plussisse, deterioff või mingisugune vene kuulipilduja veel sinna juurde, eks ole. Kas teie esimene relv oli vene vint, minu esimene relvadele, Vene vint, viielasuline viielasuline ja seda Vene relva kandsime me kuni 1000 942. aasta jaanuarini, siis allutati pärast noorteaega, mis toimus Volozovas Asso jätsin vahele seda pärast formeerimist kommeraaline üksustesse formeeritud, tervese pataljoni suurune meeste kogus tegi oma esimese tuleproovi jalgsi marsiga, marssisime Narvast Jamburgi. Sealt siis toimus edaspidine jaotamine nisugune kompanii, kuhu suunati meie kompanii, määrati major Ellrami käsutusse, tähendab 183. julgestuspataljoni koosseisu. Reservi väljaõpe toimus Volossovos. Esimeseks jaanuariks oli meil väljaõppe läbi ja sealt saadeti meid edasi Kaczynasse. Praktiliselt terve kompanii jaotati saksa üksuste vahel, kuna esialgu arvata võib, et meid ei usaldatud eriti nii, et me olime teie kompaniist kaks rühma nooremaid olid vahipataljoni saksa vahipataljoni Al katsinas mille ülemaks oli Hoffman. Mantoifel mitte mitte selle kuuselenduri sugulane, aga tema oli ka Manteuffeli, ka tema oli pedagoog ja tütarlaste gümnaasiumi direktor, väga sümpaatne onukene. Ja tänu sellele, et tema oli endalegi tütarlaste gümnaasiumi direktor, siis need kenad gümnaasiumi neiud Saksamaalt saatsid tema pataljoni sõduritele kõikidele väikesed jõulukingitused, kindakesed, randmesoojendajad ja väike tükk keeksi ja präänikuid ja nii edasi. Ja siis tagalateenistust. Me pidasime terve kevade pool suve ja siis lähetati neid jälle edasi. Toimus Volhovi koti likvideerimine, siis meie ülesandeks oli golfikott, oli juba suletud. Vlassov oli alla, on meie põhiline. Meie ülesanne oli nende vangide, sealt kotist väljatoimetamine. Kas mõni jalga kõlaskis? Ei, seal ei olnud, seal oli raba ja soo seal ei olnud eriti. Kes see teab, see mass oli ju nii suur. Noh, võib-olla mõnel õnnestus, aga ega see eksistents seal rabas ilma toiduta. Ja rasketes tingimustes ma usun, et eriti palju ei olnud, aga ega vangilaagrieluga neil parem ei olnud, see on nüüd küll. Te jõudsite kaunis ruttu siis lahinguolukorda või ütleme väliolukorda, mis taseme välja Te saite. Väljaõpe oli meil väga tugev, väga tugev. Meil oli spetsiaalselt kaks saksa instruktorit, peale oma allohvitseride koordinaatoriga oli veel üks saksa ooberloitnand, kes oli sideohvitseriks, kes pidevalt hoidis selle õppuste käigul oma silma peal. Ja mahv oli kõva, põhiline sakslaste põhiline ülesanne oli distsipliin ja rivi, eks ole. Aga õppused tegid meie oma allohvitserid, need olid kõik põhilised eesti sõjaväeallohvitseride, kes olid hiljem teeninud seal territoriaalkorpuses sealt jalga lasknud. Seda peab ütlema, et kollektiiv vaatamata sellele, et meie seltskond väga erine, kirev, kirev. Aga tekkis kohe niisugune küünarnukitunne. Ja see aitas tõesti palju. Väiksed sõbralikud žanreid ja nöökamised käisid sõdurielu juurde, eks ole? Jah, ja vot niimoodi sai minust palgasõdur. Ja edasi, kuidas teenistus seda edasi läks? Ma ei tea, minu meelest normaalselt, mina olin nii noor ja rumal. See on üks, teiseks. Kas geenidega või tänu sellele, et isa oli ohvitser, tundus mulle sõjaväeteenistus, mitte eriti keerukana. Minu meelest kõik läks libedalt, noorteaeg läks libedalt. Edaspidine teenistus läklikuna, ma purssisin natuke saksa keelt, siis olin ikka teatud teataval määral eelisolukorras Kasmoli siis vahtkonnaülema abi juba või olin siis tõlgiks. Ja niimoodi ma ei oska öelda, et mul oleks mingisuguseid tõsiseid komplikatsioone olnud. Lähme teenistusega ja esimesel septembril pidi lepinguline tähtaeg, 1942 pidi lepinguline tähtaeg lõppema. Koori võeti, pandi kohe eraldi rivisse, ütles teile ei pruugigi avaldusi anda koju minemiseks te jääte niikuinii edasi teenindada, tähendab, et kahe kuu pärast kutsutakse teid Mombilisatsiooniga. Jäetigi tehti meid suurem osa kaprariks anti talvesõjamedal rinda suruti kätt ja sooviti edukat teenistus edasi. Vanemad mehed meie kompanist püstiku 20 meest said vabaks. Me olime ju leping, oli meil esimene aasta ühe aasta peale jäite samasse üksusse Maien samaks üksuse, aga varsti pärast seda toimus ümberformeerimine. Mehed olid juba. Niibedu sakslaste usalduse võitnud, et osa isegi asusid juba kolpinu alla rindele ja seal oli juba kaotusi, nii et kuuest pataljonist jäi järele meid, kui ma ei eksi. Kolm vist. Ja toimus väeosade ümberformeerimine, meie pataljoni ülemaks sai kapten sooden ja seitsmeteistkümnes Kompanii nimetati ümber viiendaks kompaniks ja jäime kapten soodini pataljoni Allasendab idapataljon 659. Kusagil ma ei mäleta neid kohtasid kusagil. Tošniol juubani, seal mingisugune kolkaküla seal rabas, toimus meil see ümberformeerimine, kerged õppused, see võis olla kusagil novembris. Nii palju polnud, maa hakkas juba külmetama ja mina sain lähetuse. Ma ei tea, kas see oli hästi või halvasti, mina sain lähetuse Polozovasse. Seal formeeriti parajasti niisukest üksust kui brigaadi staapi, ühesõnaga need kolm, mida pataljoni moodustati brigaadiks. Ja selle staabi nime oli komandöörder, Ostrupp. Sett, Peep au, Siiben under-elt tähendab idapataljonide komandör eriliseks otstarbekas. 711. Alguses taheti minust teha seal. Ma ei tea, mikspärast meid, seal igast pataljonist olid seal inimest. Minust püüti teha seal autolukksepp, aga millele ma kategooriliselt vastu seisin, siis? Poiss on üks jonnakas poiss, anname talle mootorratta kätte ja las jundab sellega. Ja siis saigi minust mootorrattur, käskjalg. Toimetasin posti, Volossovas tagala armee ülema kindralleitnant Nuudi, meie üksuse vahet ja siis armee staabivahet ja, ja kõik niisugused kohad omamoodi seiklusrikas ja, ja tore amet kaheksateistaastasele poisile. Aga lõpuks ma tüdinesin sellest ära ka ja siis olid need sõidud ohutud või oli, oli seal ikka reservi moment ka, praktiliselt tol ajal olid ohutud. Ma ei sattunud niisukese piirkonda, kus oli partisane, ainult mis tüütas ära see core liga ja pori ja Jegija külmetamine praktiliselt sügisepoolne talv juba, eks ole. See oli siis saksa rinde tagala, jah, rinde tagala ja kui palju seal vene elanik oli? Kas need olid evakueeritud või oli linna kohale jäänuid, kohe leiame, et oli väga palju, väga palju oli kohal, ei olnud. Ja minu mõiste järgi väga palju töötas seal sakslaste juures seal igasugustes abitöödel, seal olid hobusemeesteks ja köögitöölised ja naised olid koka abilised ja nii et kõik läheb millegipärast elasid seal ilusasti ära. Pagaritöökoda, näiteks Volosevas koosnes ainult venelastest ja ja ma ei saa öelda midagi, tähendab sõjaväe pagaritöö, sõjaväe pagaritöökoda, jah. Aga erilisi kontakte meil nendega ei olnud ka, aga erilist erilisi pahandusi ka ei tekkinud, nendega Nemad ei puudutanud meid, meie ei puudutanud neid ja niisugune rahulik kooseksisteerimine aha nii palju oli, et paar Eesti perekond oli, seal, käisime me vahetevahel külas. Eestlased, Venemaa, eestlased, kust kostiti tati meid, porgandi või seenepirukat ega, ja anti liiter piima, meile vahest käisime, ostsime endale liiter piima nende eestlaste käest ja ja noh, niisugune kena mõnus elamine. Ja siis ma sattusin sealt Volosevas selle brigaadi staabiga sattusin järgmine suves on juba 43. aasta suve uuesti sinnasamasse Volkowisse siis oli situatsioon muutunud, siis oli 1200 partisani ennast taandunud sinna Volhovi, kuidas ja mis oli väga ohtlik 18.-le saksa meele ja sedasama TO ülem, kindralmajor fon veedel määrati selle lahinggruppi või kamps gruppe, nagu ta nimetati ülemaks ja toimus see partisanidevastane võitlus seal Volhovi rabas mis kestis pea kolm kuud. Ta oli noh, ta oli midagi muud kui rindel. Ta oli midagi muud. Aga ma ei oskagi öelda, mis vahesinolo rindel teadsid, et sa saad Ühelt poolt kuuli, aga siin võisid saada igalt poolt kõigest neljast küljest. Nii palju oli, eks ole. Aga mu oma ihusilmaga ma nägin seal partisane ja niimoodi silm silma vastu sain nendega olla paar-kolm korda ainult. Aga muidugi, nalja sai seal, palju me meil oli seal Apweri poolt. Saksa sõjaväeluure poolt ja Saksa sõjaväeluure poolt oli see vastuluuremehed, kes toimetasid seal ilusast ilusaid raadiomänge, lasid partisane maanduda meile sülle ja saatsid meile relvi ja, ja varustus õhu kaudu ja tellisid välja ja niisugust nalja sai seal. Ega saabunute hulgas ei olnud, eestlasi, oli, mul oli juhus isiklikult kinni võtta eestlase Leningradist pärit kleit Landy. Kes oli sportlane ja lubas minust ja hakkliha ja muud sellist. Aga minu käes sellel temal ei olnud relva ja ma konvoeerisid teda üks 60 kilomeetrit seda kaigasteed mööda sinna vastuluurepunktid. Ja siis ta oli muidugi kirist, kiristas hambad ja sõimas mind sulaselges, eesti keeles. Ma ei reageerinud, ühesõnaga, sealt toimus minu ja tema vahel psühholoogiline sõda. Aga kuna püstolkuulipilduja oli minu käes, siis ma tundsin ennast kindlana. Te ütlesite 60 kilomeetrit jalgsi, ei läinud Ein jalgsi läinud, tervet seda maad, osa sõitsime hääletamise teel. Kasutasite juhu dras jõu, transpordi, pöidlaküüti. Saksa sõjaväes oli selline komme, et iga liik kummis, vahend pidi võtma soovia sõduri peale. Muidugi, mina läksin koos oma vangiga, kui vanameest oli, see oli ikka mina, olin tookord 18 mees kusagil 30 ringis olla. Jah, 20 30 vahel vaatas ikka teiega poisiks. Ta vaatas mind, ma olen Tatjana, tema meelest ikka mõtlen, ta lubas minust hakkliha teha ja sõlme keerata ja kõiksugu muid asju teha. Mõtlesin teie peale, näe, see on asi, mänguristab pill on minu käes praegu niisugune sõbralik vestlus. Ja viisid teda kuhu või kelle kätte ma viisin jah, apters, kellesse ta sinna. Vastuluurepunkti seal muidugi nemad olid huvitatud jälle andmetest, kõik need. Eriti huvitav tulid radistidest sellepärast, et Nende käes olid sihvride koodid, mida kasutati edasi läks raadiomänguks ja see tõesti raadiomäng on üks väga peenike asi. Ja neid sai kasutada ka mänguritena, jah, neid pandi, mängib neid pandi isemängiva, sel nimetati nendege pandi laulma, sakslane ütles Herbert siin, kas see punaarmees oli vormis või oli ta seal oli, seal oli igatemoodi erariides, saksa vormis isegi. Ja, ja meile kõige naljakam oli see, et venelased saatsid meile saksa Te langevarjudega, nende nende, nende pallidega vormid olid mõeldud siis partis parkla nendele jah, saksa vormid. Ainult, mis oli vahel säärikudel, kroom, säärikud mitel saksa juhtnast ärikud, väga peened kroom, säärikud saksa vormid olid ilmselt lahinguväljalt kurjad, need olid ilmselt haavatutelt või surud või vangidelt ära võetud. Vaat niimoodi, aga noh minul isiklikult ma olin seal kindrali käsutuses. Kindral andis mulle eriülesandeid saata sinna, saata tänna, tuua andmed, sealt, tuua andmed sealt. Meil oli isegi soomusrong seal mängus. Praktiliselt lahing, virgats. Mina ja üks hea kamraad sealt Abjalt. Karl-del jätsime ülesandeid seal kes oli teenekam, sõdurgi mina, kes oli rindkeresse saanud dessandi ajal. Ma täpselt ei mäleta 14 või 17 kildu kellel oli tol ajal juba rünnak, märk, hõberünnak, märk, ja kui ma ei eksi, vist isegi teise ja esimese klassi raudrist. Me mõlemad. Minul ei olnud niisugust luksust. Sakslane nimetas seda plekiks, temal oli palju. See mees elas seal, elab praegu. Ja peab ütlema, et mulle vedas maa. Istusin seal härra kindrali soosingusse. Pole väga-väga tore mees. Kindralmajor fon veedel küll nii päritoluga. Mõistlasedasaida rüütliristi ja meisse suhtus ta nagu oma lastesse. Kuidas tänu eestlastele? Sellepärast, et kui ta sai brigaadi ülemaks ja kui need kaitselahingud kolpino all KUS major Rebane teenis oma kõrged autasud, eksis ülemustele Antigaariklerist, need aga ta suhteliselt õudselt hästi meisse, suitsuhästi Eesti idapataljoni, jah, üldse eestlases. Tema isegi lasi meile Narva teha puhkekodu, mida kahjuks vist vähesed said, kasutatakse. Aga mõte oli ilus tegelikult. Ja seal mind ületati allohvitseriks ja tehti kohe ühtlasi ohvitseri kandidaadiks ja mul ei olnd gümnaasium lõpetatud, gümnaasiumiharidust ei saanud ma sõjakooli minna. Ja siis kindral morfon vedel oli nii nii vastutulelik, et andis mulle kaks kuud kooli lõpetamiseks puhkust. Sõja ajal ajal 43. aasta lõpp 44. aasta alul see oli, see oli tegelikult 43. aasta lõpp, kus oli juba Stalingradi krahh. Kurskiga. Sirkassid kõik niuksed, valusad asjad selle kindrali poolt väga suur risk, aga muidugi sõbraliku ähvardusega ja õla peale patsutamise. Kui mal mad lõputunnistust talle ei esita, abituurium ei esita, siis lähen sõjakohtu alla. Hirmuga tuli pool lõpetada, midagi pole teha, lõpetasid eksternina Tallinna reaalkoolis, kaks klassi, ma pidin tegema, õieti tegin poolteist, kuna poistele kõikidele, kes võeti sõjaväkke, kingiti 11. klass, tookord ma tegin pooled eksamid, 11.-st kaeratunnistuse saite jah, lõputunnistus. Ja nüüd ma olin küps mees sõjakooli astumiseks, aga vahepeal meie idapataljonid toodi üle 20.-tesse diviisid ja minu ohvitseri karjääri sellega tappa. Aga kahekümnendas diviisis olin ma edasi ohvitserikandidaat või seal juba nimetati füürer verber. Lõpuks ikka siis sügise 44. aastal asusin teele Tšehhimaale needeklausse, sõjakooli, sõjakooli, eesti sõjakooli, eesti sõjakooli ja mida me nimetasime omavahel leeven, kloun. See oli niisugune jundamine, nagu armastas meie sõjakooli ülem üteldes junne meile, mis te siin teete ja tegelikult oli ka üks junn linnamehele kes oli sõjakoolile ooberst. Füürer Kompus. Meid, mina jõudsin nende klausse viimase koosseisuga juba täiendusena. Osa ohvitseri kandidaate oli juba selleni eel õppuses või purde räitungs leeri kangist välja langenud. Ja meie kui vanad rindesõdurid, Wehrmachti mehed kusagil 15 mehelise grupiga jõudsime juba põhikursusele sinna. Aga kahjuks mul on selle needeki laukohta nii vähe. Mäles, tõsi ja nii vähe muljeid, sellepärast sõna tõsises mõttes kohvivesi kees seal sama tagakehas kui nii palju, kui me kohtusime rivistusel või sööklas või selle liivakasti juures nii palju mõtlesime, välja arvatud oma toamehed, eks ole. Kuhu sõjakoolist suunati, sõjakoolist suunati esimene suunamiskiri oli laip standardkiuga stseenist. Milline standardpäid, standardi Adolf Hitler, ma ei tea, mispärast mind sinna suurat. Õppusele ime Eestit sõjakooli ülemale Dresdenis oli parajasti kõva pommitamine Dresdenis läbi sõites ja kohtasin ühte meie diviisi aurustunud füüreri või kapteni. Tekkis vestlus, kus ma lähen Berliini, hull oled vä? Kes sind seal ootab? Läks kohe sinna. Front light jälle, ma ei tea, kuidas seeni fondi rindele vahetuspunkt või kuidas ma nimetame teda, eks ole, sinna lasimusele marsi käsu ringi muudeta tagavarapataljon Hammer ja nii ma sattusin lai hammerisse tagavarapataljoni Eesti diviisi, Eesti diviisi tagavarapataljoni diviisi oli siis juba tol ajal seal Opelnial, ütleks küll seal tagavarapataljon edasi saadetakse aga mind edasi saateks rinderinne jõudis sinna, sammus sealt sammast hammerist läksime rindele ka. Reedel, ma sain väga vähe olla noore lipnik, kuna ma sain olla vist nädalapäevad, kui ma kukkusin juba kinni, kinni ja vangi tähendab sõjavangi. Väeosa piirati sisse ja ma olin üks vähestest, kes, olles üks viimaseid mehi paremal tiival, kelle nina alla visati käsigranaat läbimurdeajal ja majja toimetama, maha ja pataljon kadus ja ma ei tea, kus see pataljon on. Murdis ilmselt läbi läände, kaotasite teadvuse, ma kaotasin teadvuse ja see toimus kõik lõuna paiku ja ma tulin teadmisele teadvusele tagasi. Päike hakkas loojuma kusagil õhtuni, et mul üks viis-kuus tundi ilma teaduse vahepeal oli kõik vaibunud, vahepeal kõik kõik mööda, mida või keda nägite, kui silmad lahti tegite. Kui ma silmad lahti tegin, nägin tihased, istusid mändi otsas, riistasid ja siis nägin seda Maksimi, mis ei läinud minu õnneks või kelle Miller? Kõrge, millega nad ei saanud meie rivi maha. Kui kaugel see oli? See oli kusagil 10 sammu kaugusel. See oli otsapidi liiva sisse lükatud, ei ühtegi venelast, ei ühtegi meie langenud mitte kedagi. Ja nüüd siis hakka siis, hakkas. Vaatasin, esialgu mõtlesin, kas ma olen teises ilmas või olen ikka reaalses maailmas veel. Vaatasin, ahah, käed-jalad on kõik alles, kõik liiguvad. Mis juhtus, panin selle asja, viiks kronoloogilise käigus järjedelt aha. Mina sattusin ühe Maksimi pesa peale. Ma mäletan neid nägusid, isegi. Seal istusid kolm mongoli seest pilusilmsed. Nendel oli tõrge. Nemad ei saanud oma õmblusmasinat tööle. Mina käigu pealt, mul oli püstol, 38 käigu pealt lasinaid, püstoli see, aga ma ei saanud nendele pihta ka. Ja aga siis nemad viskasid sealt mulle granaadi nina alla. Seda ma mäletan ka veel, et ma nägin punast tuld, rohkemaid, ma kadus mõistus ära. Sellega üleni oli punane, tuli kikki ja siis ma sinna ilmselt kokku kukkus. Ja nemad omakorda mõtlesid, et see mees küps jah. Nemad mõtlesid, aga ilmselt terve see pataljon, ma kujutan ette, et situatsioon oli sellega, ma täpselt ei teagi, neid oli terve pataljon, meid oli kusagil ligi 400 meest ja neid olid meil nii, neid oli punaarmeele, see oli meil vastas kõige rohkem rühma jagu kolm 40 meest. No mis teeb, mis teeb 40 meest 400 vastu? Kui meie, Me meie elu on kaalul ja me jooksime tormi ja anname kõikidest relvadest, mis meil käes on, tuld, see on ju juba moraalselt, me oleme üle nendest, eks ole nii. Ja see pataljon murdis läbi ja ma ei ole kuulnud siiamaani, mis nendest meestest on saanud. Aga teie eede maha, mina jäin maha ja siis ma seiklesin paar nädalat, ma püüdsin ikka hiilida rindele võimalikult lähedale ja püüdsin ikka omade juurde saada läände ikka läände. Aga see mul kuidagi ei õnnestunud, sest nemad olid motoriseeritud ja mina olin jalgsi. Ja noh, Koaegses redus olemisest, niiskusest metsas olemisest, jalad hakkasid paistetama. Väsimus tekkis ja mind võeti kinni une pealt. Ma murdsin ühte mahajäetud saksa tallu sisse, vahetasin pesu, sõin igal pooleli toitu külla külluses, praed olid ahjuse inimesed ära põgenenud. Sõin ma nüüd paar tundi Tuguni ja siis liigun edasi, aga minu tukk läks hommikuni välja. Ja mind äratati ülesse. Vene automaadiga suruti mulle ribide vahel Staway frits. Hakkasse. Palju neidki oli? See oli ka mingisugune staabiväeosa minu meelest seal oli kindrali mastaap, neid oli vist üks 40 inimese ringis. Ja kui nemad olid välja valinud hea maja, jah. Mina olin selle asja autor tegelikult. See kindel paistis vist tulema üks ukrainlane või kasakas vikist oli, käis niisugune lambanahkne pulka oli õlgede ja. Mind ei vaadanud erilise vastusega ja erilist sümpaatiat mulle ka pidanud. Aga ma olin üks tema meelest vist üks õnnetu frits ja muud mitte midagi. Kuidas nad kohtusid? Üldiselt rahuldavalt ainult Mangi langemismomendil, kui olid relvad ja kaarditasku ja kell juba ära võetud, tuli üks purjus leitnandi nokk ja see jäi sellest sõjasaagist ilma, oli väga Berlin. Ja kuna ta oli vindine, siis ta tahtis kohe mind maha lasta. Aga siis astusid teised mehed vahele ja ütlesid, et poiss on juba kõik omal äraandmistal on ja vangi enam maha ei lasta ja noh, ühesõnaga talutatiivse joobnud mees minema, sealt tuleb Temaie püstolist ilma ja kellast ilma ja kaardi taskust ja teised rid nobedamate most. No siis sealt edasi läks siis nagu ikka käis, viidi sinna vastuluuresse Merzzy. Ja hakkas üks pinnimine ja keerutamine. Mina muidugi valetasin, panin oma fantaasia nii palju mängu, kui ma oskasin. Lihtne reamees staabikirjutaja püssi peaaegu polegi käes hoidnud. Umbes niimoodi, eks ole? Ohvitseri kõlakuid, need olid olemas, aga need olid moondamis riieti all. Nendest tasapisi ma sain kõik lahti. Kõik oma rünnak, märgid ja idamedalid ja kõik, ma kaotasin tasakesi ära, samuti õlakud tee peal tee peal. Jah, nii. Kõige muidugi toredam oli see, see kõige rohkem tegi nalja. Kui läksin oma asjatoimetustele, neli tunnimest valvasid mind. Nüüd siis oli olukord nii, teie olite kolmueeritav ja teised mehed olid konstrueerijad. Jah, täpselt niisugune vastupidine olukord. Aga noh, tuli jälle üle elada, see moment ka. Ja kõige huvitavam on see, et minule määrati, kuna ma vene keelt ei valdand ja põhimõtte pärast ei tahtnud rääkida ka mingil määral sain aru, väga vähe, aga ma ei rääkinud. Ja mulle määrati tõlgiks volgasakslane. Võrdlemisi tore, vaikne mees ja minu meelest tõlkis ka väga objektiivselt. Aga noh, tema, tema sai sama saatuse oli siis kui mina, kui ta oli minu ära tõlkinud, siis istusime pärast koos all keldris, seal eeluurimisega keldris koos kõhk. Tema saatus ei olnud minust. Ja vist tribunali all käisime ka koos. Ja siis mõisteti mulle 10 aastat vabaduse 10 aastat paranduslike töid. Töölaagrites pluss viis aastat õiguste kaotamist kus kohal see seerunal tsentri suunal oli? Kress laul lähistes, kui ma ei eksi, liigimiitsi linnas liignid siis või räuskas, vot täpselt likviidses Ma olin vangis, aga tribunal oli vist ennem minu vangistamist libi nignitsas, ma ootasin juba etapi või transporti minekut. Aga see oli vist siiski laushasse tribunal ja sealt leiti metsast. Mäletad, Ta on selgesti sõja lõpupäeva ilus ilm oli. Kastanid õitsesid, pais paistsid läbi trellide ja venelased lõid seal tantsu ja laulsid oma katjušasid, aga meie ootasime, tähendab ära saatmist. Ärasaatmine toimus ka mõne päeva pärast. Saadeti enne meid ellu hoovi, kus oli mitukümmend 1000 ongi ja meid ei võetud hoovis vangilaagrisse vastu, kuna see ei olnud veel enne meie kohale jõudmist tühjaks teha ja siis me 24 tundi olime laagri kõrval kartulipõllul, vihmaga pääs kartulivagude vahel, vahel. Ja kes püsti tõusis, kuuli sai. Aga sai ka pihta. Minu meelest mõningad ikaal nende vangide seas tapeti küll ära, aga ma ei oska öelda, palju, sest me ju terve põld oli neid istuvaid vange täis, seal. Muidugi suurem osa neist olid venelased ülejooksud ja vangi andnud punaarmeelased. Neid huvitasid täpselt sama saatus, mis neid. Neid mõisteti 58 üks p paragrahviga. Meid mõisteti 58 üks A paragrahviga. Ja siis Loovis ei peetud meid väga kaua loomist, laeti meid rongidele ja hakkas minu elu pikim sõit tähendab hoovist Magadani mis kestis ligi poolteist kuud. Väga raske rajoon, väga raske rajoon ja algul raudteel laeval oli algul raudteel, siis väike lühike peatus jälle vahevangilaagris siis laeva peale ja siis lõpetab Magadani Magadanis laeti meid veel nendesse treilerit ja see seal oli spetsiaalselt kohandatud rauast treilerid, nagu neid praegu on, need raskeveokid ja sõit läks läbi kogu Venemaa läänest itta, Lanestit Vaikse ookeani peaaegu kampsadcani välja, eks ole. Magadonist viidi meid veel edasi, 1000 kilomeetrit. Kaevandustesse kullakaevandused olid põhiline selle selle rajooni nii-öelda tootmispiirkonnad. Kas mehed pidasid selle pika teekonna vastu? Suurem osa pidas vastu, aga traagika hakkas esimese külmade tulekutega. See oli augustis-septembris. Siis langesid eriti vanemad mehed langesid välja. Lihtsalt nadi raske töö, alatoitlus tookord oli 12 tunnine tööpäev pluss väga vilets toit. Meie ei olnud ju harjunud need nende tingimustega. Teate, see pärak, kus te sisse läksite, kus te elasite, see ajas teid öökima see kullamuld ja igikelts oli mingisuguse niisuguse, kuidas öelda vastiku imala haisuga meie riided, kõik mehe haisesime selle järel, eks ole. Ja noh, see kõik mõjustajate reaalne ka veel. Et sa oled nüüd vang ja sul on 10 aastat ja mis on kõik lootusetu. Aga sellest tuli kõik üle saada ja esimesed kaks aastat olid, pea olid õudselt rasked. Aga siis ma hakkasin puurima, kuna puurijatel oli soodustus ühe aastaga teenida välja kaks, kolm karistusaastat ja ma olin noormees ja siiski tänu minu ema heale müügile ma olin füüsiliselt võrdlemisi tugev. Kuuldud saates oli jutustaja Eesti Vabadusvõitlejate Läänemaaühenduse esimees leitnant Olaf taru.