Vikerraadio jätkab saatega sarjast kirjutamata memuaare. Eesti sügist 1944 tee vabadusse või vangilaagrisse. Tol sügisel seisis see küsimus kõigi kaotajate poolel sõdinute ees, kes jäid Eestisse. Täna kuuleme ühe mehe loo, kelle kohta koguteos Soomepoiste lühielulood kirjutab. Endel tiimus. Sündinud 28. detsembril 1918 Virumaal mahu vallas. Põllumees Eesti kaitseväes, reamees Soome armeesse. Läks kuuendal oktoobril 1943 rindel rajal Joel, kuuendas 40 seitsmendas jalaväe rügemendis väljaõppel, jalg alles Taavetist, Eesti Vabatahtlike rügemendis IR 200. Tõrjelahinguis Viiburi lahel ja voogsel tagasi Eestisse. 19. augustil 1944. Meenutagem üks soomepoiste pataljon saadeti Tartu rindele, teine täiendväljaõppele Kehra Endel tiimus. Sorteerisin Kehrast, nii et ühe rännaku tegime kaasa 200 kilomeetrise rännaku öine ja siis oli valitsus tuli 25 kilomeetrine sellest hüpohondrik ära üks teine soomepoiss Tartu pois prostoli kaadruga, hüppasime ära rongi peale ja, aga nii palju Kehras olime nendes Saksa vineer. Vineer nüüd pakkige, olite telgid vineerist järgi, need olid nii mustalt liiva täis. Aktsiaselts ära kuivanud, seal saime täiu nii täis, et kui kodu oleksin, siis viskasid särgi põõsalulise liikus edasi. Kuidas ära hüppamise mõte tuli kaalutlus sellega, et näiteks meid rindele viidud sellega vihaselt soodisega kuiva drilli uus tegema, sinna, aga sakslane ei julgenud lüüa nii palju korraga mehi rinde üle. Soomest tulnud mehi. Relvad oleks pidanud andma ja meil ei olnud ja siis seal lindid olid jah. Aga no ega siis hundiga tänapäeva sõjas ei tee midagi, seal sajavad rindel olidki paremad, vot ei julgenud relvi anda kätemeestel, see oli üks põhjus kindlasti. Hüppasin ära ja läksime minu poole koju. Oli tühi vagun. Jaamas Temasime uksed lahti, tühi loomavagun, hüppasime sisse, panime seljakotid nurka, püksid ka püsti ja ja sõit läks mitu jaama, vaat ma ei mäleta, kus jama ketikoer tõmbas eurole. Ootoot jookseb Ženja, sõitke edasi niikaua kui kabala jaama kabala jaamas hüppasin maha ja hakkasime läbi talve talvekeemetsast läbi, tulime siiasamma mõisa peole, minu kodu koidu välja. Ja siis noh siis oli veel niikaua, kui 22., kui Tallinn langes, 21. üritasime veel, käisime Nigulas siin oma kaitse staap oli ära lahustatud. Sodi oli maa täis paberisi telefonil, jamatut ripakile seina peale vastava Reoliiteribiilsele lasime värki ja läksime koju tagasi, et hakkame nüüd läheme mahus ja võib-olla mõni paati oled sa vere minna? Läksin, et Arnold, ütleme läbi metsa, suuurt saan venna tarna külas, vaatasime siis seda otseteed Nigulast, Kundas ei läind, käis hiina küla kaudu läbi. Vaatasime juba eila kalda peal vene tankid, läksid, lõikasid jumala Iiemmeri eest läbi ja vaatasime, et ei ole midagi teha. Jätsime oma heinakuhja alla relvad ja need seljakotid ja läksime salaja minu kodu. Jäi oli meedia siis nädalapäevade, mind saadeti, Saksa raudtee oli kitsam, Venom oli laiem, saadeti kabala jaama raudteed laiendama, vallast oli mobilisatsiooni korral. Ja siis Mina haigeks ja esmashommikul läksin ja kolmapäev käisime, võttis kõhu lahti ja kolmapäev joodi, Uku oli seal. Vabastas, saatis, tulin koju. Kartulihaid ja tööd teha ei saanud ja tulin koju. Aga siis prostoli hobusega käinud, joonud relvad ja, ja seljakotid ära ja Reloteitis kaevas maa sisse. Aidaa aidaa alla keldrihaiga keldri põranda sisse, Hiiumaa ja kaevata. Ja siis me läksime, see oli oktoobrikuus, Tallinnasse jäi maa, meil Soome varustus soome kirjandust ja tema sugulase juurde läksime sinna, no aga sel ajal jälle rongid ei, said kuhugi. Henry peale või kuhugi. Niiviisi läksime, saime Tallinasse ja jäime, siis saime omad asjad kätte ja. Ja siis tema läks Tartu oma koju, ta oli Tartu poiss ja mina tulin oma koju. See oli sügisel 44. aasta sügisel hakati ajama jälle vallas metsa ja igasugused kohustused tulid. Mina oled siis on, ta oli tuttavaks õunapuu nimeline mees. Tema oli, oli vedurijuht ja depo ülemaga tuttav ja ja tema sokutas depoosse suur saksa diisel, mootor oli, saangi Jon ta jaamale ja, ja vangilaagri vangilaager ka andis voolu ja mina õppisin siis nädalapäevade, õppisin seal seda keegi kasvatamist ja tegin järgmisel nädalal hakkame iseseisvalt tööle. Aga ma ei vallasti registreeritud maha. Kohalikud kommunistid registreerinud maha, mind ei tahtnud lasta, mõtlesid, et järelvalve edasi, et ega siis võib-olla ei võetasena, keel, aga võeti küll tööle. Ma olin valla kirjas, Meestel tuli mobilisatsioonikutse mobiliseeriti kee pataljoni Sondast depo ülem, tegin üks kirja, asendamatu tööjõud, näitasin seda Rakvere sõjakomissariaadis, tõmmati puruks, see koht on, prügikast, oligi, võeti, pandi paika, pandi paika ja toodi siia siia täika 10., üksiku jalaväepataljoni ruumis. See kasarm oli eestiaegne 10, pataljonis oli kaks pommi oli langenud kolmes osal. Pommid oleks kahelt poolt ära lõikunud, siis ühest käisime sektoris sinikitsarööpmelise raudtee otsas, seal oli köök ja kahes tagumises terved sektoris, seal olid siis mehed. Ja see oli siis 44. aasta sügisel. Seal ma rohkemgi läinud kui ühe korra käisin Keila-Joal puid tegemas. Metsakuiva mändi võtsin maha, tõime kööki kütid, käisime seal, minu aeg mehi ära ei langenud, aga järgmisest grupist. Uus gruplex, seal kargas kaks meest ära, õhta toodi, tulid mehed, rivi toodi sisse, kaks meest puudu. Maa pealt üks Jõelaid slaidipoiss, Nõmme poiss oli, töötas tuletõrje, tuli hakkas koju minema nõmmele ja kõnegi peal tulija. Minul läks vastu ja annab ass näitle passi. Passikontroll pani passi, vaadati nagu pois basseinis, pani oma taskuid laastu rivisse. Vähe, kui läksid edasi käini, mees tuli vastu kergjälle jälle rivis ja oligi kaks meest, ega seal nimi olnud Lägist, peaasi et arv oli täis. Ja aga oleks, kui seal tänava peal platsis oleks. Nendel pahandust, kui palju maksab, maandub haige mehe jooksma minna? No ja siis olime niikaua, kui jaanuari alguses viidi laagrisse meid Kopli tänavasse. Ja see oli autati eriala järgi, kel oli eriala, kes oli keevitaja, kes oli lukksepp. Hakkasime Krulli vabrikus tööl käia või need said oma eriala käte, seal minul eriala ei olnud, mind pandi siis Raualatu ladu, mees oli linnase Gustav. Mis jaam see on? Tal oli talukohta ka, ega siis oli veidi maad ära ja tema oli Krulli vabrikus diaga olov. Vot temaga saime tuttavaks, temal oli kaks venda, üks vanem poiss, Soomes oli soomepoiss anooriumboli korpuse vees ja siis, kui tulid, said kodukorpus meelsasti kaenlas taime vallutamist, naist, jooni, naisi, mees naist vaatama ja siis siis said kokku ja läksid nii kaua streigivad, vaata tapavad üht-teist maha, et see on kommunist. Meil on Vassist ja ala kosta, hääletasid kohe ameti, olid need tapavad maha üksnes vennad. Vot siis mul hakkas ja oli, hakkas plaan Soome minna tagasi, aga see oli praegu nüüd tagantjärgi mõtlen, et siis olid nooria kõige valgem aeg, jaanipäeva aeg, no kuidas sa lähed selle aja üleüldse pimedat aega ei ole. Siis selle Väino Väino naise juures oli, elas Koidu tänavas ja seal oli siis niisugune väikene staap, kes kus organiseeriti, soovimine. Käisin seal ka jaga, siis see oligi valge aeglase läkski laiali, ei tulnud sellest midagi välja. Noh, ja siis ma hüppasin ära, jah, vot see jäi mul nimetamata Krulli aus. Käisime talvel kolmekesi, hüppasime ära, Jaanuarikuus. Käisime läksime, minu koduemal oli samagonni segatud üks kotitäis ja kartulikotimees kätt. Ajasime selle läbi, aga see oli külvale Leedus käinud, ei olnud hästi maa, käin kolm pudelit, kolm kolmerateegist pudelit Saimest lahjat hundijala vett. Siis läksime meie minu isa lattu heinamaale kolm kilomeetrit eemal jaanuarikuu 20 kraadi pakast, lõppes meil see soe küte ära ka ja vaatasime, et ega ei tule midagi välja talvel. Nii kui jalalaost väljas asjad kohani jäljed järel lumega. Tuleb minna tagasi, et saagu mis saab, et jagavad maha sõjakohtu alla ei anna kartsa vanemat. Pataljoni ülem olid Fidži laagris, oli veel, ütles Karjala Karjala soomlane, ungarlane eesti keelt, rääkis aktsendiga vene keelt ja eesti keelt aktsendiga. See oli nii vihane. Lai laud oli ruumis, tema seisis teisel pool lauda, Mei kolmekesi patuoinad, lehmal Laadogi karjus, meiega sülge pritsis. Ma ütlesin, seltsimees major, pärast ei maka näkku sülitada, süüdi olete. Küll vean, lasen maha. Tollane, lasen maadelt seitse päeva kartsa selle eest. Aga kaitses oli meil nii Aelot Anti ohvitseri, naistele puid saagima, Vetuame heina tänava sees. No oli naised, käisime seal tööl ja need naised olid nii eeldad, et andsid meile vägevalt lõunasiis napsu, viina sisagi on eestiaegsed Manooni seda paberossi. Ja, aga et see läks suure kella külge, läks majorile dieete ja kolme päeval saime käia nagu noaga lõigati läbi, see jaotasime siis kolm päeva võistlusel ühel niisama seal kartsas, siis sai kartsa aeg läbi, hakkasime uuesti käima. Ja siis siis ütlesin, et enam kampa kellelegiga hakkad nüüd ja siis kargan ringi, suvel üksinda Yaleiklik rullis, muidu oli plank ümber taga selle ma ei tea, mis ta enam ei mäleta, mis tänav seal seal, seal olid augud sees, seal hea välja tulla. Siis ma läksin, vaatasin, sellest ei tule midagi, väljad valge ajaga üle minna ei saa ja ja läksin siis selle patraažiku ja Raasiku vallamaja juures oli tema maja, just. Läksin Raasikul, aitasin siis linasel Gustavi sõnnikuvõsade jaanipäeva enne jaanipäeva ära ja ja nädalapäevad olin seal, aitasin tööd teha. Ja siis Soomes poiss sai Kehra jaamakorraldajad, siis sokutas mind sealt rongi peale ja tuli siis Lagedi jaamast tuli maajaama tapale, jätsin sealt jala tapalt läbi ja siis võtsin, kui tapad läbiva, võtsin suuna koonda, suitsevad korstnad George otsivat korstnat, nagu anti meile ka mandril. Kui autotankides teenisime, siis seal Ülemiste liivamägedes meil oli, kui lahkrivi oli sulike suud suitsevad korstnad, muud komandot ei olnud. Nonii. Ja, ja kõik õnnestus hästi, Haljalas sain läbija. Haljalas läbi Kunda poole hakkas ilus niukene jalg kerado, aga seal üks pool kilo juurde tuli ümmargune metsatukk. Metsatuka peale läks jalgrada ja oleksin seda mööda ja ja seest oli täitsa tühi, aga ümber oli kolme meetri õnneski metsatükk, aga see suur kivi oli ja suur sulease pada oli kummuli seal tikutoosi kaagivivial ja Vese ase. Tulevase veel oli soe, nii et oleks niisugune paar-kolm tundi varem läinud, oleks ta viina peale. Ma mõtlesin, et minu õnneks või õnnetuseks masinaid ja värske aura sõrmes oli maa kaevatud seal. Katlast. No ja siis läksin sealt edasi. Kunda Kunda linnast läbi läinud, läksin Kunda-Aru pealt Kunda mõisa peole kuulda, mõisa pealt võtsingi suuna juba siia Nigula kiriku torni peale Nigulast läbi käidud, läksin Vasta mõisa peale, seal passisin metsas niikaua kui õhtul vanu inimesi peale kella 10 11. Esimestena väljagi kolonni, siis hakkasin tuli vastav juurest läbi ja sealt Jordan on kakski loodud, otse minu kodukilose Koidusse. Paekivi äärest mööda tuli koiva välja, tulin siis koju, nii et küla juba paistis. Umbes kella 12 aeg, siis otsin, pidasin nõu kiviajaäärsed, kas nüüd lähen jõest? Kaks võimalust, kas läbi ja ennast märjaks seisud, läen jõest läbi. Võidan Reskeerin, lähen keermed üle silla. Aga võtsin teise taktika, vaatasin küla vahel kedagi näha ei olnud, siis seal on üldse vähe inimesi, liikus mehi, ei olnud külas naist, Need läksid varakult tuppa ja, ja Haanjas keegi, mina, mina ei näinud kedagi, keegi mind oleks näinud. Ja läksin koju ja see oli siis läksite üle silla üle silla, jah, ja noh, lihtsalt sealt sain üle. Sain juba oma toojul, jälle, ei olnud vaja enam teed mööda minna. See oli siis juuni, juuni lõpp, juuli algus, vot siis hakkasin siis varjasin ennast oma kodus, 10 kuud. Juuli, august, september, oktoober, november, detsember, jaanuar, veebruar märts-aprillis tulin välja, see on siis juba aasta 46, see oli aasta 46 ja kui tulin välja kastid otsimas, ei käidud seal hästi. Aga mul oli kõige noorem vend, tema oli siis nii 11 kahesed 10 aastased 11 aastane, temaga oli mul kokkulepe, nii et kui tema üksinda siis tuleb vaikselt agu, sõpradega tuleb või keegi tuleb ja siis tuleb üle ka. Siis, kui poiss vilega tuli, siis ma oleksin tuppa, on see tool ja. Õnneks mul ei olnud sel ajal ma olin suitsumees, siis ainuke paha viga olid, suitsulõhna jäi tuppa, aga emal oli jälle sellestki hea öelda, ütles, et Mahleri poisid käisid meil suitsumehed, et et sellest on suitsu, kui keegi küsib, kestev suitsumees. Aga kuulge, ka ei olnud vale keha, oleks ära olinglikke korda rehetoas, kui see mahupiirivalve kapten tuli ütles isa olevat, lähme, lähme teise tuppa, et ma tahan midagi rääkida. Läks ära, siis ma küsisin isa käest, mida te rääkisite, ei midagi rääkinud, et niisama, aga tema tahtis, sellepärast. Ehk ma olen, eks tabeli ai heas et kadunud jonnivad, kus ta ikka on, aga no ei saa, ei olnud seda niiti, kust kinni hakata, noh, mind ei näinud ja, ja siis oli kuulda, et amnestia on, aga ma ei uskunud. Üks märgisson, imeline keemia, eesti oreli Padov. Ja temal oli omakorda abiline. Brigadir oli Sypria ja see oli igavene joomamees ja see käis meil seal külas ja ja ükskord, ema, kas vist rääkima, et kuule. Et kas sa ei saa sokutada ühele mehele jõe kohta ja paberi siin? Ja see oli vähe jokkiskaat? Ja ema ütles, et seda ei ole praegu siin maalin, hea küll, et aeg-ajalt kohe öelda. Et tuled tagasi, siis räägime pikemalt, et ma saan temaga. Kokkuvõttes ma ütlen. Teine kord tuli tagasi, oli kaine ja ja siis ütles, et saab küll oma ülemusega rääkisite, aga päris ülemus oli poolakas. Kapteni aukraad, füüsiks, vahvarjuk elas Rakverest ja siis tema viiski mind Rakveresse ja ma andsin siis temale emanist liha ja panin Riina tali viinamees ka ja ja sokutas mind siis kõigepealt Ta registreeris sõjakomissariaadist sisse siis asi lauas, sokutas mulle passi siis vormistas tööle maanteel. Ja, ja mina ei läinud maatile keelega ja läksin selle asemel tuletõrjesse Kiviõli. Nii. Ja, ja siis ma tulin välja ja huvitav nii kui ma välja tulin Rakverest paberitega koju sain, siis oli päev enne lihavõttepühi, nii oli mahus piirivalvest oli kutse järele kordonisse tulla. Läksin kordonisse ja käisin siis maarjapoistele ütlemas, et et kui mindi õhtu kella 10-ks tagasi olete kaduge siis ära, et siis on asjad kahtlaselt. Läksin sinna kordonisse, küsib, et et kas olete Gustav tiivus veel selle otsiti taga. Ei ole, et ma olen nendel tiivul, ei kostu tiivul. Ma ütlesin, no et kus ta on sündinud 1896 ja mina olen siin 1918, kass tegi näo järgi, ei ütle näo järgi, et see ei ole, see mees, jäi, nemad ei usu. Võtsid dokumendid mul ära ja pani keldri ja, ja siis peeti nõu, ma läksin, tema k umbes, sain mahuse. Ja siis kella kuueni peeti nõu neli tundi. Ja siis leiti, siis leiti, siis hakkasid asjast arusaamad, seegi ei ole see mees. Siis varsti kell seitse mind tulema ja siis käin kohe posti, ütlevad, et Kuuslevi otsivad taga. Siis selle suve oli jälle kodu Aitlesin tööd teha ja ja siis ma ütlesin, et ega siin ikka elu ei ole. Et. Tähendab, mida koer ei näe, vanalteerimida koeri, näe seda koer ei haugu, tähentsid kommunistide silmale logiviruseni eemal ja, ja läksin, sain tuletõrjesse. Oktoobrikuus läksin ja 46. aastal tuletõrjesse ja seal sain olla siis 47. aasta 24. maini siis 23. öösel vastu 20 neljandat, ma olin päev, olin õhtu kell kaheksa, pidin tööle minema, aga päeval läksime. Läksime. See üks vanatüdruk oli tuletõrje, tema kodu läksime. Tegigi odramaa, tegin kartulid maha, naised, ainult kartulid, majasin, vahudžihhaasin kinni. Tegime tööd korda, andsin komando üleval, et et ma kella kaheksaks tagasi jõuad, anna mulle 2000 ja kõikidest ma tulin kell 10, tulin kell 10 tagant, läksin Porsche telefonist, meie telefonist ütleb, et NKVD käisin otsimas. So selge pilt ja mõtlesin, et kas lähen või ei lähe. Siis on kodus, et kohe hakatakse kodusid kõnnivad. Et miks ma siis, et eks ma siis vaata et mis ma pean tervet perekonda hakkama Lohtuma. Ja panin oma asjad, on siin telefoni kätte ja ja läksin sinna entodjees. Leidnud tuli oli kaevul väljas, kaev ei ühejäämisega ja küsib, et meestel oli. Ma ütlesin, ma olen tiivulised, käest ostsime, kästi käskida tulla siia. Et ma nüüd olen. Aha läheme, hea küll, lähme üles. Trepid jäise korra peale viis, et loodega movi ämbri tuppa. Tuli tagasi, võttis võtme taas kord tegi veel suurelt saali ukse lahti ja laua taha istuli chi. Sinna selge pilt. Mõtlesin, hakkan vassima, aga ütles niivõrd aus ohaka vasimat kodusid on üle kuulatud ja viskas mulle maja plaani ette, seesama pärast, kellega soomepoiss, kes relvad ära peitis, hea andis üles, tema hakkas jälle omakorda Tartus organiseerima seda organisatsiooni Vaba Eesti. Ja meelitas koolilapsed, mina ja üks Lepassaari poiss olime, kes oli viie seda geenid aega tema ise ei olnud, geenid oli Soomes ka noori vanu. Ja oli joonistad meie maja Taani ja kõik selle koha, kus tema relvad pani. Aga tegelikult mina panin relvad sealt ära, teise kohta. Ma oleks võinud seda hakata vassima küll, aga ma mõtlesin, et see ilmast ja pikendab niikuinii, isa ema oli ülekuulatud ja ja kus sa tead, mis nemad räägivad, mis mina räägid, aga perel oleks pao. Ma mõtlesin, et tühja ka las olla. No ja siis kuulas selle üle, andis selle plaani, näitas mulje, aga pani pärast ära ikka oma koti ja ütlesin, et jõelutsiini toome, vaatame, saab hommikul ja auto ees ja lähme toome relvad ära. No tema teasolitsiaalige, kus prost maja plaani oli joonistanud, aga siis AS-i koduoja ema oli, küsisin ema käest, kus mu abikaasa ema mõttelise troo läheb mahalaskmisest lastaks ise haud valmis kaevata. Ma ütlesin, see ei ole nii hull, et ma kaevan relvad üles. Relvad olid ja siis mul oli seal päevapilte ja oli relvad, tegin küll paksult, ma tegin uuesti, oli üle, mis tema ei olnud midagi teinud, nendega lükkasin rauad tähistava oti ja oti sisse, siis panin vööri ümber. Paksult, siis panin selle selle, selle kasti oli laudkast ja maa ümber karsti. Voodetasin àra tõrvapapiga ja laupõhja, kui oli ju sisse, aga ikkagi kaks aastat olid seal sees ja. Pleieri pilkion, osa meeste nägusid on nii, ära tuleb pealt ära, seekord relvad olid ja aga mõtlesin, et pildid olid, olid läbi. Aga mul seal ei olnud, Nagano oli Aegis aerosoolina ka selle võtsin sealt ja siis kooli lõpukohus lõppesid siis nägidki pilti, siis oli seal. Seal oli rakett, tõesti oli, seal oli täiesti our koolidega, seal oli vinkli mõni 10 tükki ja ja igasugu taskurelvi ja rakett tõesti tuli, siia all oli kirjutatud avastatud laskemoonaladu ja kõik kirjamaad chakust, kurat neid kokku korjata. Siis. Te võtsite relvad välja või sedasi jah, ja siis ema tegi süüa ka ja siis andis enne meile nii et ma läksin välja, panime autokasti ja rohkem kedagi püssimehi ka. Tema ise oli Raskorelvokaadi võistluskabiinis mehaanin relvadega taga kastis aga emandat süüa ka ja siis ütles emale, et oskad oma poega kasvatada. Ema ütles, et mina oskasin kasvatada külva kasvatasid Eesti Eesti vajuks. Ja siis, kui hakkasime minema, siis jälle seda otseteed Padaorus ei olnud, käis sealt alt orust läbi, siis mõtlesin veel korra, et kui võtan siit ühe taskurelvaga kaasaja ja hüppanserti ülekastid, sealsamas on mets, aga jälle hakkasin mõtlema, väga kodused on kohe-kohe pihus. Hakkavad kohe kodusid venima. Et paremaidki kannatanu üksipäini ja veidi Kiviõlisse. Siis oli. Olin veel kiveri, siis viidi Rakveresse kolm päeva Rakvere, seal jälle kuulati üle. Jälle esimene, miks Venemaale läinud? Ma ütlesin, et ma ei saanud mopi kutset kätte. Õige nõukogude kodanik ei ootagi mobilisatsioonikutse Vabatahtlikud isamaad kaitsma. Ma ütlesin, et mina ei ole õige, nõukogude Haravi, minu isamaad ei ole. Eesti riik ei ole enam. Ja mis mul karta või siis. Siis võid edasi Tallinnasse ja, ja käed pandi haudu, aga jumalaannet pandi ette ja mul oli siis suitsumees ja see tuletõrjeriides jõetunked olid seljas. Ja siis käed olid raudus, kellaga seitse Ainike suitsu portsigori kätte võtta ja sain suitsu ette panna. Ja viiekesi olid saatjad, salli poiss Kundast koolist, seda ma tundsin, teisi ma ei teadnud ja need tulid. Kõik olid ära reisijast taskurelvadega. Läheme üle tornide väljaku pagari tänavasse, kaks vanamutti istusid seal tornide väljakul pingepeol, teine ütleb. Et oi issand jumal, mida see noor tuletõrje küll teinud, vangis raudus käsi viiakse viie mehe vahel. Mul oli see vana tuletõrjemüts peas, punase loomuga riisi sinna tagalasse. Enne kohe boksi, seal 50 korda 50 seitsmele, need küüru kükitada, aga püsti seisma. Suur 500 lamp põleb pea peal, seal neli tundi lasid valida, siis võeti ära, lõigati nööbid ära, võeti ära, siis ühe käega ja ema pani, kui läksime kodunt ära ja pani mulle kaasa ka mul söögiisu ei olnud, see oli peaaegu kõik alles toidukraam lihadja vaid ja kõiki oli seal pagari jäädi kõik ühte taseme. TYCO sisse tubaka paberosid murti, et tubakaotsas ja nii, et ka täitsa nor, kõik tubakas ja, või oli segamine Rootsil pükse ülevalt, teises kahetuhandelise pakt viidi üheksandasse kambris segambron. Pagari ja Patarei 47 kamber on ka veel, aga rohkemal kambris pagari kogu ühes kambris, niikaua kui veidi patareis söödi uksest sisse, igavesed habemega mehed tulevad vastu. Ja Ma mõtlesin, et no aga kõik hakkas eesti keelt rääkima kõik katsed. Et ja, ja mis mees oled olnud ja siis eks Vallimäe oli. Tema oli meil kambri vanem, ise valisime kambri vanemad juba oli vene keel selge ja tuli korrapidaja ohvitser käis igavest. Küsimus. No kas küsimusi on, mina sain aru, et et tappa perossi saada Pabraaziest mässib akumad jumaka. See hakkas naerma valima, hakkas naerma, et ei, et tema küsib, et kas küsimusi on? Vot niisugused episoodid. Tema hakkas minema ja hakkasid Soome minema talvel suuskadega ühe õlivabriku õngenööriga, Martin soliga. Nagu õhtu said üle ei käi, olid Leningradi kaudu Tallinnast tagasi, papp Patarei mõisal pagasis. Seal piirivalve discenjane soomlane ei olnud, ju, oli. Nendega tulijad pidigi eestlased tagasi andma, venelased kui rahu rahu sõlmiti, ajasid valvurid olid ka, ega seal oli üks naisvalvur rohkem, aga meil oli üks oli iseäranis jooter, siiramad olidki raevus, juuksed olid Sermil. Ja see oli niisugune lainet, kui vaatasid, istusid seljaga, üks taburet oli seal siis korra korra korra kordame sahistada kambris, kui tema leidsime, binokkel see ümmargune auk sellest sealt sisse vaagis, vaatasin aknapeole siseste akna peale, vaatab, kavatsed Aja jooksul. Ja, ja kui vaatasid temale näkku, kes vaatad, tahad saada või mis aitab niiskust episoodid. Ja huvitav, kui ülekuulamisriigi ülekuulamine käis ikka öösse ja jälle raudus käsi, aga siis ei pandud padi selja taha raudu ja ülesse kolmandale korrale treppidest raudus käsi ja olla niisama tulla ukse tagatäitjale raudus käega. Ja seal oli siis mina, minul õnneks ma olin üks viimaseid, üks, üks naine, koolilaps tuli juunikuus, mil riigi mais ja mai lõpus saidil neljandal juulil koodi veel üks naisterahvas raudteekoolist, aga ma ei tea, mis avad, õppis naisterahvas ja mõtlesin, et pastakas, organiseerunud vaba Eestit ja hakkasid liikmeks, noh, selle organisatsiooni liikmeks ja prostil fondi saba taha veebruarikuus märtsis aprillis võeti ka kinni, nii et üks kuu aega positi peale. Nonii, ja siis juuli lõpus viidi patareisse ja siis seal üks nädalapäeval patareis hakkas kohus, kohus käskis nädalapäevad iga hommiku kell kuus pandi ronka musta ronka viidi laureaadi tänav, mis roosasid roosikrants ja seal oli Leningradi sõjaväetribunal. Tribunal mõistis kohut, mitu tõid oli. Näide oli 15 inimest 15 ja üks vabaks, 14 karistama. Ja see pross sai üksi, ise sai 25 pluss viis, teised said kõik 10, üle 10, ei saanud. Aga paljud pools olid viieaastane. Nii kelguusboni pandi meid ronka veidi sinna ja õhtu kella 11 12-ni joodi siis vanglast tagasi ja suurem jagu olime boksis, et kongressi viidudki hommikul kella üheks oli supi tuldi hapuks läinud, neid süüa, maantee poolsemadki olime, teil oli oma noorekambriga kraamiga kambris elatud, pool näljas olime ja siis, kui nojah, ema käis mind vaatamas patareis ja küsisid, et kas advokaadi või ütleme, ma ütlesin, et kui. Aga leerimil oli 14 kaitsta 14 inimest ja tema ei võtnud. Ma ütlesin, siis ei ole vaja kedagi, aga riigi poolt määrati üks metslang. Ja, ja see mets ongi, ma küsin. Kui viimane päev oli lõpetus, oli modi, kodanik advokaati valima mahla, no 25 pluss viis. Ma ütlesin, mina ei öelnud midagi ja siis kuli koos läbi kauehhanis 10 pluss viis. Ma kutsusin ta enda juurde, ütlesin kodanik advokaati, et minu arust tee mäng olidki prokuröri, prokuröri kogu aeg teinud, jõudsid ja 25 pluss viis, aga prokuröri teeme pluss haagis läks näost punaseks ja keerles ringi ja läks uksest mida mul karta oli, ja siis ta oli hiljem, kui nüüd metsavendi juba vähem vähemaks jäigi, personali ka vähendati, advokaat ja prokurör, siis ta oli olnud Kalvi puhkekodus majandusülemaks ja onupoeg käis jälle muusikat tegemas seal akordioni mängimas, ma ei tea, kuidas nad vahetusse olid läinud ja olu, poeg oli, klobin seda vähe maitsenud käe andsid, et mulle ka siis 25 pluss viis anda. Kaljult kurat oleks seda teadnud pehmest. Kui Siberist tagasi tulime, tegime nalja. Noja. Peale selle kohu olime küll patareis, siis veidi Lasnamäel Lasnamäel läksid seal paar nädalat, oli äärmisel juhul kolm, viis, seal hakati juba seda pikapi valmistama. 30. või 31. oktoobril siis ülesse laaditi peale 750 meest oli ešelonis. Ja Nendest 150 oli eestlasi. Arvestasime et umbes 30 naist ja 120 meest. Ja viidi meid Kemerovo oblastisse. Enne enne suuremat peatust ei olnud, kui Novosibirskis olime oktoober, pühadeaeg. Seitsmenda õhtu, saime sinna Lükati tupikusse, kolm päeva seisime tupikus ja siis üheksandal või 10. löödi vaguni uksed lahti, sauna käisime saunas ära ja, ja pimedasse öösse hüppasime ja ripp veelgi jalad. Pehme maandumine on teisel päeval, kui hakkasime ära minema, siis nägime mikspärast pehmemaalne. Ja, ja siis siis jõudsime sealt, läksime ruttu kümmeroorse, 12. 13 me seal olime juba peame roos, aga seal oli all jahutuslaagrist oli tuli 12 kilomeetrit, mis minna veel ja see oli, selle peal oli 300 meetrit jõusu. Vaesed vangid, Volgal, sakslased olid teinud siis laagri ja selle raudtee liipripakku tulid lume peale pandud, et kevade, kui hakkas sulama oma, siis hakkas vajuma, üks paks siiapoole, teine sinnapoole siis see vaene Kukoska nimetasin vedurit, pisikest vedurit Kukoskaks, seal oli kaks platvormi kitsarööpmelist platvormi taga, ühe peal oli siis leivakast, teisipäeval oligi noh, kalakastid ja, ja suhkrukotid ja jahukotid ja. Märtsikuus hakkas juba sulama, seal. Rong läks kraavi, noh, kes aitabki võtku, vaesed vangid, vaevane joovad, jalgu tagavad nad, ei käi mees seda Tierra aitamas. Assoo jõulupühade aeg ja mõtlesime, et enne seda anti meile leiba. Ja, ja mõtlesime, leib lõppes ära ja üks nädala päevadeni jõuluis saime jahu. 600 grammi leiva asemel saime 400 grammi jahu rukkijahu ja, ja kui ta nagu keegi oleks Öelge poisid, et jätke muist jahu järele ja siis tegimegi nii et et mine tea, võib-olla tulevad mustad jõulud ja lõppeski üks või kaks päevani jõululõppes jahu kavatse julgei vajud jahu ja venelased, kes kõik ärasõit tulidki naljas jõulupühade ajal. Meie jätsime iga päev ühe portsu, Iiemmehe, olime viiekesi, olime campus Tartu postiga, jätsime ühekordse jahu järele ja meil oli ikka jõuluaeg. Tegime olin just plekist pleki paksust plekist tehtud ahjud, neljakandilised ja kelku oli nii suur, et 60 teises telgis oli 65 meest. Ei, see oli 62. Ühekordne nori, aga siis need kamandama peale, kui tuli oja selga külge pöörata, siis ka mandri peale kõik korraga veidi pööroni vajusidega, snorkli pääst üles. Seal ahju peal küpsetasin voole leiaga venelast segasid jahu lumega ja said niisama, siis olid kõhud lahti ja keerulised ja iga päev suri mitu inimest. Teine eestlasi, brigadir olid punaarmee ohvitser leitnant oli korpuses, kes aga tuli parasiit Eestis aga siis edasi tulla või kõvasti roostes ega tema juttudega uskuda. Ma olen teda alla, et hakkab tegutsema sakslaste tagalas. Tema andis üles, andis üles, ega ma küll ta haaranguligi geni võeti. Ja siis, kui venelased tulid sisse, anti talle uuesti 10 pluss viis tuli meiega tagasi ja tema oli siis üts brigadiir. Meie brigadir oli üks jõgi nimeline mees, jõgi oskas laest ka joonistada joonist trikk, et me saime paika ja, ja meie mee parasellest kümmekond meest oli, aga sellest sepp oli ta nimi leitnandi aukraadis sepabrigaadist pidanud rohkem järele, üksinda kõik 64 meest, panin magama ühe tallu. Ja siis hakkas pärast, siis oli ise ka läbi ja siis hakkas päevinikuks. Oli veel. Kuniks sõitsime blatnoi, tulid ühel pool otsas, meie olime eestlased, teisel pool otsas. Ja siis üritasid ka paaril korral seal, jaa. Ma ei saanud meist jagu, EHIS blatnoi ülemus, vot neid mehi ei puudu rohkem. Ja, ja siis, kui saime laagrisse, siis koluvere jäi laagri omakaitsesse oma kraanikuks ja seal oli Läbi ja sai, sai ahjust siingi kätte jälle Tartu Posti. Tartumaal on ühtemoodi kevade, kui tapeti ükskõik mis loom, kõik suitsitati ära. Ja sealt tuli suitsurea iga korraseme jõe kaks kord süüa jälle varastati ära, noh päev oleksite pannud baraki aia ja kurat tuli välja, et seesama harrastus ja, ja kõlverjeriks täidis jälle ülesse ja ükskord oli panud. Barakid olid, see laager oli mäeveerul ja barakid olid ühes oktorit, mäe povi teegid siia veeru poole siis veeru pool oli baraki, põhi oli nii lõuguri mul kui seisin, oli vastu seda põrandat, aga teiselt poolt otsa maa peal, aga need ja postide peal oli tehtud postiaugud täis aetud Moldova ümber ja kui vihma 100., vesi jookseb nende aukudesse ja pani sinna posti ümber sinna viie sisse, seal siingi ja näe, Oskar saatsin, ma ütlesin ja nina otsis üles, seal vee sees sai kätte. Ja siis aga iga korraga ei olnud, iga korra jäigi vähemaks, sest me seda riiki pärast kahe rusika suurune tükk oli selle siis sõidame seeme üle, jagasime ära igaks vastu võtsime kaasa. Siis hakkasid varastama ühel Suubi poisil oli ka Tartu poiss oli itaalia katelok seal nagu madal, kahe pooleli nagu pann, eali. Ta ei kõrvetanud eali liha praadida väliköögis. Seda ostsime kolm korda tagasi jäänud. Inger vale poiss, see oli nende varastega ühes Campos ja ütles, kus on tai tagasi, aga kolme vähele pudru keeta, tangu pidime andma. Kolm kord ostsime, kolmas ja neljas kord viidi, ütles, et nüüd mina ei tea minu käest tagasi ja jäi, jäi kadumusi. No ja nii ja siis 48. aasta augustis 10 aasta mehed, viit toodi kõik sort jäid olnud viieaastane. Olin Krasnojarski krahh ja siis olime kolm nädalat. Seal, iga nädal tehti läbiotsimine. Koopist. Traat rajab Ati ühest koplist jäili, võtsid riidest lahti, jätsid riided, dženno alasti, läksid teise Koplis ja lootsite riided läbi ja siis lasti uuesti riidesse panna. Seal varastati Padincodera. Murede juurest anti Tartu jalatsikombinaadi, jaapadinkab hallid ja pehme naha. Sisse panin veel 25 rubla, raha, võtsin voodrilaagi. Panin sissepoole voodi ja, ja 20 rubla. Varastati ära, vot eestlasi oli ka huvitav, et keegi ei taha tulla, appi, sulle ma ütlesin, et ma ei taha muud midagi, pidage, ma leidsin üles mehe, kelle jalas saapad olid. Et pidage silmas lahti läheb ja Vaariku ära tulevad kuulda vahepeal, et ma olen ütelnud. Vahis Veltri tuleb, tuleb, ütleb joosta. Kolm no sedasi ära viima disaini VMV, kes hakkas mu kampa. Ja siis leidsime üles, tuli välja ja ütlesin, et ta seal seisab ja see Bertideleks. Arstina oleksin tema juurde ja tule siia minu käest, kas on hirmunud ja on, et mul on raha sees. Et seda kindlasti enam sees ei ole, aga ma näitan, kus mu rahaolija õisvahti otsid, võtan saapad jalast ära. Ei vaata, need tema saapad tegi totaka ühelt poolt teiselt poolt ja tema saapad siis lõi pikali maha pani Ma ei hakka Lotmasid siht, et siis võttis, avastavad maitsesin haigusi, seal näed, siin oli raha, aga et raha on ära võetud siis sai seda juba kätt ja mõtlesin, et no nüüd mul on naasnud Naaks voorus Kablatnoidi poolt. Õnneks kolm päeva olime ja panime sparsabele kõigi noriskijanet blatnoi, veetsin oma riskis, olime juba eraldi laagrid seal vargapoistega ühes ei olnud. Kuuldud saates kirjutamata memuaare oli jutustaja Endel tiimus.