Tõepoolest, siin me oleme ja meil on külas täna kirjanik eia uus, kes siis mõnda aega tagasi ilmutas oma kolmanda romaani. See on seekord ilmunud siis nende minu raamatute sarjast ja eia raamat kannab nime minu Prantsusmaaelu, nagu sirelivein Tereya. Nojaa, ütle kõigepealt, eks ole, kirjanikuna Eestis vist ikka ära elad, sa teed tehnika, muid asju ka. N Mai tähtajaga ma ma kahtlustan, et mõned inimesed elavad kirjanikuna. Vaata, kuidas need nõudmised on, et mina küll ja ma arvan, et elaks. Aga see selleks aga ei räägi siis natukene enne, kui me läheme selle põneva raamatu juurde, et praegu siis igapäevaselt teenid sa leiva, ma saan aru, ajakirjanikel on kuidagi nii. Jah, et ma töötan õnnese stiilis ja ma tean, et see on, see on nii lahe lahe elu, et ajakirjaniku töö ma poleks ise osanud seda nooremana valida, aga tõesti, see ilmselt isegi kogete seda, et kohtute nii huvitavate inimestega satute selliste juttude peale, millega võib-olla argipäeval või peol kohtades ei satuks, et see on kihvt ja lisaks on sul selle töö kõrvalt võimalus ka raamatuid kirjutada. Niivõrd-kuivõrd on jah, nii. Et siis ajakirjanikuna Anne ja stiilis, et seal, aga vot ei teagi, kas Anne stiilis ongi nii, et, et seal on sihuksed, andekate stiilsed inimesed, kes teevad ka seda või, või kuidas räägi natukene köögipoolelt, et seal vist on kõik naised või on seal mõni mees ka teil seal toimetuses talitluses. Ja meil pead vöönde mehh, aga ülejäänud on tõesti väga andekad, stiilsed naised, et, et mul on lihtsalt nii suur rõõmsal töötle, et ma varem töötasin Google filmis, kus olid ainult mehed. Ja eks alguses, kui ma läksin naistekollektiivis ise, kartsin kõiki neid asju, mida räägitakse naiste kollektiivi kohta, et aga ei osutunud miski õnneks klatši ja kätsi siis üldse pole üldse. Ei tea, kas see on küll alguses. Esimene aasta lihtsalt ei, Clazziplesid andmine. Ei tea, et vaata võib-olla siin-seal ringi tõmmatud, et kunagi olid mingid suitsu mingisugused toad, kus käia, kus kõik kutsutud. Et ma ei tea, kuidas tänapäeva, mis te suitsetate enam nii palju ei suitsetata. Meeste kollektiiv, kas siin Eestis kohe niimoodi täitsa noh, meistrilt meeste meestest olid ümbritsetud. Eesti mehed ei ole nii pealetükkivad kui prantsuse mehed, ma lugesin seal raamatusse prantsuse meedia saanud absoluutselt noh, ühesõnaga arusaadav ka. Võib-olla, eks ole, ma ei tea, kas sa, Laura. Veel ei ole pannud, kohe varsti panen, siis te näete, et üles ja läheb ikkagi väga kaunis välja, kuidas. Prantsuse mehed on siis sellised, räägime nendest hiljem, aga Eesti mehed on ka peatükid või ei ole? Ei ole. Eesti mehed on nii lahedad. Kuidagi vaikseks Tõnu seda võtta komplimendina. Sealt ikkagi tuleb keegi selline, kes kes on see julge mees Eesti meistritööga põhimõtteliselt siis ma saan aru, eks ole? Noh, nii ja naa, sõnas mina, olen kinni, nägime Prantsusmaal, eks, eks seal on see töö defilosoofini teistsugune kui Eestis, et Prantsusmaal on inimesed palju rohkem, töötavad ennast ja palju rohkem, ma nagu nagu võtavad ennast enda töö kaudu. Prantslastele pidi olema töö kõige-kõige tähtsam asi ja see, mis sa teed, see, see on see, kes sa oled, et ta, et Eestis enamik inimesi ka minu meelest ei, ei ütle, et mina olen myya. Kuidas nii, mina olen kogu aeg rääkinud seda, et Eesti inimene töö, et see eesti inimese tööeetikas on ikka nii viimase peal ja et Eestil on Eesti inimesele, on see töö kõige tähtsam asi elus kõige kõige olulisem kannatus, aitäh nagu. Noh, et sina räägid teistmoodi, vaata. Kasulik, et sa käid maailma peal ringi, et sa näed, et teistel on võib-olla veel hullem. Jaa, absoluutselt, ma, ma tunnetan, mingisugune osa minu raamatust on tõeline eesti kiitus, kui meil Eestis on asjad hästi. Et kindlasti see ringireisimine näitab palju hullemaid olukordi. Enne kui lähme siis minu Prantsusmaa raamatu juurde, siis täna on eia ka meil muusikavaliku teinud ja esimest lugu tema valikus kuulemegi. Sellises leidi hoogi lugu Pärvis siis pööning ja täna on meil külas kirjanik eia uus, kes on kirjutanud raamatu minu Prantsusmaaelu nagu sirelivein ja see lugu oli ka eia valitud eia, on sul selle looga mingisugune selline mälestus ka, miks sa selle täna just kaasa võtsid? Siis kui Pariis siis põles? Et see räägib nii lähedalt sellest et kuidas kõik need jõeäärsed enne inimesi täis ja kõik joovad ja tseerivad ja ja et, et seal noh, ilm võimaldab nagu nii palju seda lihtsalt terrassidel islamist ja lõputut veini joomist. Ja siiamaani, kui ma lähen peole, siis valmistudes ma pean selle loo mängimast vane nagunii hea siukse tungijana sisse. Ja aga ma vaatan, siin on valikus ei ole nii, eriti palju siis sellist prantsusekeelset muusikat või ei olegi, ütleme niimoodi, üks prantsuse bänd küll olime leidnud seda lugu üles, aga aga et siis Prantsusmaal käik igatahes sind nagu prantsuse muusikafänniks, ma tean, vähemasti selle põhjal võib öelda, et ei teinud. Samas need fiiniks ja Peruut on ka prantsuse bändi taganud, laulavad inglise keeles. Aga ma ise fännan tohutult, tegid pead ja siukest 20.-te 30.-te prantsuse muusikat, mida võin lõputult kuulata, et et moodsast muusikast on vist jah, ei tea. Ei tea piisavalt. Aga tuleme nüüd siis selle minu Prantsusmaa raamatu juurde ja äkki sa räägid üldse, et millest see raamat räägib? See raamat räägib sellest, kuidas elasin Eestis ja ühel hetkel lihtsalt tundus, et ela piisavalt intensiivselt ja nüüd tuleb midagi muuta ja läksin Prantsusmaale, olid siis 23 aastane ja, ja kõige lihtsam viis sinna minna, oli minna lapsehoidjaks, et ma otsustasin üks päev, et nüüd ma lähen ja siis nädala pärast sain juba minna, et ja see otsus osutus kõige õigemaks üldse, et sel ajal, kui lapsed olid koolis ja lasteaias, siis mina sain teha kõike, mida hing ihaldas. Ja siis pargutati lapsi ja siis hakkasin proovima igasuguseid teisi ameteid ja kohtusin seal väga hullude tegelastega väga paljude tempi elementidega. Ja eks eks suur osa nendest hulludest olukordadest on ka raamatusse jõudnud. Kõigepealt, see perekond, kuhu sa jõudsid, oli ka päris huvitav ja sa kirjeldasid neid seal kaante vahele, et nad olid küll selliseid, kes, kes ise oskasid väga hästi inglise keelt ka, eks ole, ma sain aru. Jah, et välja arvatud lapsedki looja kellega sina pidid rääkima, kellega mina pidin rääkima, kellega ma ei osanud ilmselgelt rääkida, sest sinna minnes prantsuse keelt, et siis esimesed kuud ma olin sihuke tädi, kes ütles ainult, no no no väga palju muud ei osanud öelda. Kas see perekond teab kahetsusele raamatu kirjutasid ja oled sa neile teada andnud, et mida sa endast siis kirja panid? Ja igal juhul ja eks eks seal oligi see, et, et see pereema ise oli ajakirjanik ja, ja talle tundus väga lahe, et keegi teda niimoodi igapäevaselt riigi teha. Ja siis temast kirjutab igasuguseid intrigeerivaid lugusid. See on tõesti päris huvitav, et ma ei hakka neid lugusid siin ette lugema ega ära rääkima, kuigi isegi tahaks. Aga ekste loete ise praegu vist on päris hea aeg näiteks ka Pariisi minna, et seal on vistlikud kevadel jumalast juba käes roheline, võib-olla isegi õite läinud, ma ei tea. Ja ma kujutan ette, et seal on veel täitsa suvi juba. Et Pariis on siis üks paik, mida sa kirjeldad nagu rohkem ja siis on siis Normandia seoses selle seosele perekonna siis kuidas öeldi maa maakodu, eks ole, ja siis käid sa ka võrdlemisi põhjalikult seal lõunas ära, kus on siuke glamuurne värk ka, eks ole, tsentropee ja Riviera, eks ole. Et kas mul neid, kas mul nüüd jäi vahele, sa põikad veel kuhugi või olid need peamised paigatestlik Prantsusmaalt, et kui nüüd inimene teab, et mida ma tantsimas teada saab, vähemasti Normandias, Pariisist ja Rivieras saab ikka palju infot. Jah, et eks seal üleval britannias olin ka palju, aga see niimoodi läheb sealt vähekene tagasihoidliku joonena läbi. Kui erinevad need erinevad piirkonnad Prantsusmaal on, kas kultuur on erinev, kas need inimesed on erinevad, kes siis ütleme, on seal, kas siis Santropees oi siis Pariisis või Normandias? Ja igal juhul, et eks nad ise ise ka tahavad ennast väga määratleda selle, selle provintsi kaudu, kus nad elavad ja nende, nagu tunnevad nende nendega ravinud seal loomulikult kõikides tehklubintidest paremini palju paremad inimesed, nad oskavad kõige paremini. Aga eks temperament on igal pool üsna ülevoolav, aga näiteks mingid sellised asjad, et Pariisis kõik inimesed tänaval võivad väga vabalt hakata rääkima. Ja samas kui maal, meil väikses kohas ma näen iga päev samu inimesi ja nemad ütlevad end tõsise näoga. Tervist, preili, et mingid sellised asjad on hästi teistmoodi. Ning ma saingi aru, et seal mingid maakad ei olnud, noh, mingid mehed seal ei olnud ise üldse näiteks Pariisiski käin vanad mehed juba, eks ole, noh, põhimõtteliselt noh, mis seal siis oleks olnud, eks ole, paar tundi nagu, võib-olla sõita. Tund aega rongiga oli ja nad ei olnud elus kunagi käinud Pariisist nad ütlesid, et mis neil sinna asja. Et päris päris hea mis sul nagu endal ütleme sellest Prantsusmaast sihuke nagu lemmikpaik on seni kui sa, noh, kui me räägime, eks ole, noh, Pariis kõik nad on juba mode lemmikut, eks ole, siis Normandia või seal lõuna pool, et niukene nagu hingelähedasem on nagu sulle endale. Või sobivam või mulle meeldib, mulle meeldib, tehti seal seal igal pool, näiteks loary orga jättis kustumatu mulje. No ja see on kõik, need lossikesid seal, eks ole, ja nii edasi, see on niisugune nagu juba turistide jaoks juba ohuslik kohtadelt, kuhu peab minema, võiks jällegi. Aga ma saan aru, et sul oli võimalik seal kuidagi nagu sisse minna nende mingi tuttavate kaudu ja nii edasi, et see oli ikka mingi muu asi, kui sa lähed lihtsalt turistibussi bussiga, sõidad sinna, siis tuled sealt, ronid higiste istmete vahelt välja ja siis lähed kuhugi vaatama seda Laari orustada lossi. Et see ikkagi ei saa kuidagi nendega inimestega seal mingisuguse ühendused, siis siis nagu avab ennast. See aeg kas või kas või see väike asi, et et kui sa lähed Prantsusmaale, et sa võtad näiteks kas või Pariisis, võtad endale kas korteri või toa kellegi korteris, nagu oma paar kuud tagasi tegin, et õudselt põnev, võtsin Airbnb'd kaudu ühe toa ja siis see, kuhu ma sattusin nädalaks ajaks, siis selle perenaine oli Brasiilia vuugiajakirjanik ja peremees oli režissöör. Mul oli mõlemaga rääkida kõigest, mõni mõnes valdkonnas töötanud, et, et see ongi, et sa lähed kellegi ellu ja siis näed seda seestpoolt ja sa saad seda teha ka viie päevaga, sa ei pea minema sinna nagu elama. Kuulame, vahepeal jälle ei ja kaasavõetud muusikat. Eia uus on meil täna külas, räägib oma Prantsusmaa kogemustest, sest et ta on äsja valmis saanud raamatu minu Prantsusmaaelu nagu sirelivein ja seal raamatus on ikkagi väga palju pühendatud toidule ja loomulikult ka veinile. Sa kirjeldad seal väga niimoodi värvikalt, kuidas tõesti perekonnad siis õhtuti tundide kaupa vaaritasid erinevaid toite. Kas sa nagu pingutasid natuke üle või oligi see päriselt nii? Päriselt oligi nii, et ma mäletan alguses ma. Ma arvasin, et need on nagu mingi spetsiaalselt tehtud pidusöögid ja siis oli mitu kuud mööda läinud, me sõime ikka seitsmekäigulise õhtusööke ja siis ma isegi ei märganud seda, kui, kui ühel hetkel ma hakkasin neid ise tegema, et olengi üksinda kahe lapsega korteris, aga ei ole nii, et annan nagu lusika ja kahvli ja nüüd sööge oma pastakaid ja ikka kõik need eelroad ja võitlejad järel raada. Et see saab. See saab väga suureks osaks. No, ja kas sa nüüd noh, omandasid kõik need köögi või kokakunsti saladus, et sa põhimõtteliselt võiksid ka restorani avada või vähemasti kokaks minna kuhugi? No hea küll Jänes. Sest noh, et mis sul nagu niuksed, ma tea, firmakad või mis seal nagu paremini välja tuleb, sealt, mis sa omandasid mingeid. No kui, kui üldse tahab dialoogi rohkem, ei hommikul kell neli lasta mul kodus uksekella ja ma olen väga sügavas unes, siis ma poole tunniga siukse fileemenjani. Nii et see kõlab nagu tuttavalt, mis asi see nüüd oleks? V mingi filee ja, aga aga mida ma märkan, on see, et et viimase aastaga on suur osa mu sõpradest Eestis läinud taimetoitluse peale või toortoidu peale. Ja, ja siis ma nagu muretsesin natuke seda raamatut viimast korda läbi lugedes, mõtlesin, et kuidas ma, sõbrad, need laevad nagu liha, liha, liha, midagi juurde ei ole, mingi suured loomad on kogu aeg tervenisti laua peal ja. Aga on võimalus siin Eestis ka samamoodi toitu teha, sest et noh, vähemalt sealt raamatust lugedes tundub, et seal on lihtsalt kõik asjad kogu aeg värskelt ka olemas. See on, see on jah asi, mis, mis ilmselt võtab Eestis veel natukene aega, et et seal on ikka see hooaegade asi nii püha, et sa sööd igat asja, siiski on selle hooaeg ja, ja siis sa pühendud sellele, et nemad ei lähe ikkagi talvelast, maa, supermarketi pool rohelist tomatit, et noh, sellised väikesed nüansid, et aga nüüd suve ma ütlen seetõttu Eestis nagu veelgi suurema kannetamatusega saab hakata kiike tegema. Ahaa, et kas see taimetoitlus nüüd, mis siis nüüd valitseb, ma saan aru siin sõbrannade seas, et kas sain juba kuidagi sulle ka nakkunud, et hakkad mõtlema. Kui ma noorem olin, siis, siis me ühel hetkel adusineta. Ma ei sealihast enam naudingut ei mingi 16 ja siis ma tegin väga karmi otseselt mõnide, kuus kuud ei söö liha ja, ja mälesin toona täis ja meil oli iga nädalavahetus oli kolmetunnine grillpidu ja siis mäletan nagu need kuus kuud iga nädala vahel sellel grilleritsel nagu poisid tulid, võtsid nagu lihakäntsaka, hoidsin seda mu nina all ja ütlesid, et ütle, et sa ei taha seda. Et see oli väga raske kuuskult Mäljus jääma, pole praegu see nii proovinud. Taimetoidule taga. Nii karme asju seal ikkagi elus olnud päris. Aga vähemasti sa said need ikkagi Prantsusmaal olla, et see on nagu asjad on väga tasakaal kõigil ei vea kõnni ka olema, et sa said ikkagi ütleme seal nende inimeste otsa ja nii edasi, et vedama tundub ikkagi. Aga aga meil ongi sihuke alati olnud õudselt suur unistaja ja, ja mul on alati olnud nagu tohutud illusioonid ja jah, aga Prantsusmaale minnes ma üritasin endale sisendada, et seal lapse tööline Ida-Euroopast hakkad, elamus veel kapis, kõik karjuvad, käsutavad sind ja selle asemel võeti esimese, kahe päevaga pereliikmeks öeldi, et see on nüüd sinu kodu ja ja kõik sellised asjad. Et selle raamatuga mul oli ka üksjagu muretud. Et toimetaja küsis, et kas see siin natuke liialdan, kas sa selle mõtlesid välja ja nii edasi, aga, aga ma ei pidanud midagi välja mõtlema, sest ütlesin ja satun elus siiamaani, aga kummaliste tegelaste otsa. Jah, sest et vaata nende lastehoidjate kohta vahel ainult negatiivsed uudised, ületavadki künnis, eks ole, et, et vahel on ikkagi. On ikka hirmulugusid ka kuuldud sellest, jah. Aga kas see maali selle perekonnaga hoiad kontakti, suhtlete omavahel? Ja, aga ta on ju lahus, eks ole. Ja, ja ma mõlemal on uued elukaaslased ja nii edasi ikka õnnelikud. Aga aga jah, et ega, ega, mis meil ikka tagantjärele nendega suhtlen, kord aastas on, on sünnipäeva Carti, olge tublid. Nii et kas me nüüd räägime veinidest või mis jahi, et see algselt seitsmest käigust, kuidas sul on, kas seal on ka mingi teistmoodi lõpuks tulevad ikkagi mingid niuksed, magusad asjad ja või oli see vastupidi, ma ei mäleta, kuidas see seal oli. Seal on jaol toimetaja kaera küsinud mitu korda, et oled sa kindel, et juustu pärast alati mingisugused sellised asjad seal on selline, nagu nii kindel see, kindel see käik, aga et mis puutub dessertidesse, siis desserdid ei ole tihtipeale magusad, et et selles suhtes mingi vana Tallinn oli nende jaoks nii magus, ei saanud seda ka rohke aega juua ega, ega millegagi. Aga sa ikka üritasid neile. Pärast soid siis nagu ise jõin, kõik ise ära. Et ei lähe raisku, ma saan aru, et seal Normandia või noh, ütleme, et seal seal peamiselt ikkagi see see õuna Sprandimise halvatus vist oli mingi sihuke asi. Ja aga seal seal oli küll niimoodi, et baarikapis oli ema 40 erinevaid alkoholi iga päev tegime siukest trikki tagiga ja et igasuguseid asju sai, sai proovitud, et aga kõne. Mulle jäigi mulje, et ta ikka nagu hommikul vaidlesite väikses vine sisse ja niimoodi te kulgesite sellest, kas elu ongi seal selline. Vot, ma ei tea, kas, kas muidu on elu selline, aga et mina läksin keset suve, läksin perele pere juurdegi sellest maakodus ja kellel lahutus käsil, mis tähendab, et kõik olid väga pinges. See oli hästi sihuke, et võib-olla sellepärast natuke rohkem. Aga, aga see, et kui ma sinna läksin, siis ma ütlesin sõpradele, et nii, et nüüd ma enam nüüd ma lähen lapse näiteks tõsiselt Elleni ma enam ei suitseta, ei joo ja siis esimesel päeval kohe hakkas pihta, nagu kell 12 tehakse esimesed neli veini lahti ja siis läheb niimoodi keskeni viimasena. Konjakid ja Grapad ja muud asjad. Seal muretsesid ka raamatus, et see, kuidas need prantslased nagu niimoodi ikkagi naised on ju väga heas vormis, et kas sa said sellele saladusele siis jälile, et kuidas nad ei lähe paksuks olevat päev otsa söövad ja joovad ainult. Ma ma väga ei saanud selle jälile, et ma nägin, et see tõepoolest nii töötab ja siis pärast ma Eestisse tagasi tulin, siis ma võtsin, et õpikumiks prantslanna paksuks ei lähe. Ja siis seal kõik need tõed, mida see naine kirjutas mereigi Yana Need ongi nii nagu mina nägin seal elu, et ta tõesti sa sõidad rattaga, palju, sa kõnnid jala paljuski nii ilusaid ta autosid üldse enamikel poliitilistel minu teada ei ole, kes vähegi kesklinnas elavad ja metroosse kõnnin, trepist üles-alla ja nii edasi, et et ei vihka see, et kui sa hoiad oma seedimise kogu aeg töös, siis ta kogu aeg seedib. Et mitte see, et sa said kolm korda päevas nagu suure asja väikesed seitse korda päevas väiksemaid. Olge niisugune, läksime. No seal on, nagu need spetstoidukorrad on, on kogu aeg, et mitte ainult kolm korda päevas. Kuulame vahepeal jälle veidi muusikat, siis räägi meiega edasi. See oli mässil, ataki dir tropp meie tänase saate külalise eia uusi valik ja kas selle looga on sul mingisugune mälestus ka, mida sa tahaksid jagada meiega? See on, see on nagu see pudestulitsemfeni röövi lugu, et sa kõnnid nagu mingis hästi-hästi suures linnas on kõrvaklapid pähe sellistelt inimesed, Tulevad, mööduvad erinevate emotsioonidega, erinevate näoilmet ega kogu aeg midagi toimub, keegi kakleb nurga pääl ja nii edasi, et et see on niisugune suurlinna melu laulma jaoks või siis nagu metroos sõites. Kui me seda kuulanud, siis, siis ma tunnen muusikavideos, et kõik see, mis mu ümber toimub, võiks vabalt olla muusikavideol. No ühesõnaga, kas sulle oled sa suurlinnainimene või siis oled rohkemgi maainimene või sa ei vastanda neid asju? Ma olen maalt pärit, mäenn variates pärit, aga neil testis kolisin taisse ja avastasin, et Bangkokis oli vist ühes linnas 10 miljonit inimest, mis tähendab, et mul kunagi ei tekkinud seda, et et Tallinn on suur ja ja, või. Ta Tartu on suur. Kuidagi kuidagi noorest peast harjusin, harjusin ära kõikide kohtadega, et ma jään ka, ma olen väga õnnelik. Miks sa 14 aastaselt taisse kolisid, noh, see ei ole selline väga tavapärane otsus ühe neljateistaastase jaoks. Kuidagi kuidagi tundsin, et et nii väikses kohas elades ei saanud teha kõiki neid asju, mida nii noor inimene tahab teha, et küll laulsin laulukaar ise käisin näiteringis ja mängisin jalgpalli ja kõik need asjad, aga aga oleks nagu nii palju rohkem tahtnud teada, ütles ta energiat nii palju. Et siis siis ma tahtsin minna ära ükskõik kuhu, Ta natukene suuremasse linna, et noh, kas või Kuressaarde. Kuressaare tundus siis, et seal oleks nii palju teha. Ja nagu haapsalu riiulilt päästingi kohta elada Ja Haapsalus ma käisin, võima jaksasin, aga, aga ikkagi see ikkagi, ma vist igatsesin suuremasse kohta, kus lihtsalt põrutasid teisele poole maakera. Jah, mis su vanemad sellest arvasid? Vanem tervelt ei no las ta läheb aastaks sinna ja saab inglise keele suhu ja tuleb tagasi ja kõik on, kõik läheb edasi nagu vanaviisi, aga aga kuidagi ei juhtunud seda hetke minu jaoks. No siin me omavahel nagu ennist, nagu rääkisin selle day asja kohta, et tegelikult see on ju päris hea võimalus vanematele saata oma laps lihtsalt kuhugi turvalisse kohta, et ma sain aru, et see kool oli siuke võrdlemisi turvaline ja isegi konservatiivne õppeasutus ja päris kinnipidamiskohaks seda ei nimeta, aga, aga ütleme nii, et et see koht, kuhu oma laps saata võiks täitsa noh ja hea variant olla. Et jah, kui kui mina sinna läksin, siis see oli küll väga konservatiivne, et sellest on nüüd mõned aastad möödas, et tõenäoliselt on sealgi natuke vabamaks asi muutunud, aga aga jah, et kui ma tulin tagasi kaheksateistaastasena, siis ma pole kunagi näiteks ennast purju joonud ega noh nagu normaalses suhtes olnud, ega midagi sellist, et seal ikka midagi. Niisiis, seal küll tegelikult sellest juttu ka seal Prantsusmaa raamatus just nimelt jah, et seal ikkagi see suhe. Las ma mõtlen, Neitoniga sai nagu alguse ja siis natukene seda ikka arendad ka edasi, eks ole, et neid oleks hiljem küll, et see on ka täitsa huvitav liinsel, põhimõtteliselt, aga jah, kui sellest koolist rääkida, siis Keile sa said suhu ja igast noh, ütleme mis seal veel siis kasvulisel sellest. Aga seal oli, seal oli, niiet et kuna, kuna mina ja teised eestlased üldse teised idaeurooplased, kes seal olid stipendiumiga, et ta, et me olime nagunii-öelda, need koolireklaamnäod, kes pidid igal pool meedias figureerinud magistrandil iga kord ministritega kohtuma ja kuningate kätt suruma ja nii edasi, et et et ma arvan, et ma õppisin sealt sealt nii mõndagi, et kuidas, kuidas suhelda erinevate inimestega, kellega ma ilmselt Läänemaal väikses külas elades poleks kunagi kohtunud. Kuidas sa sinna sattusid, kus sul üldse kõrvu jäi, et selline võimalus on, et sa saaksid minna sinna õppima? Mu isa, kes töötab nooreti koolis, temani jõudis selline pakkumine ja siis ta edastas selle mulle. Ja, ja mina ja veel kolm sõpra Noarootsi koolis, kas me olime titest saati koskasvanad, läksime siis koos sinna sellepärast et üle Eesti või keegi teine ei esitanud avaldust. Ja pärast kuulsime ka teistest koolidest, kus mul sugulased, kes ütlesid, et mis asja me ei anna oma lastele ometigi seda tule õppida linnuks. Et enamus õpetad, et nagu Carti seda esimesel aastal nii välja, et nad ei öelnud seda edasi. Aga pärast meid on, meid on läinud väga palju noori Eestist sinna ja, ja väga paljud õpivad seal praegugi, et nüüdseks on see üsna tavaline. Aga et kui mina läksin, siis me ikkagi interneti veel nagu polnud ja nõukogudeentsüklopeediast vaatasime, mis on tai, seal elatakse nendes leht hütides ja ja siis ma ostsin endale kohvritäie sham, no nii ja hambapastat ja, ja kui ma seal selle kohvi lahti tegin ja siis need õpetajad, kasvatajad, nägime kohvrit oi-oi, et kuhu sa enda meelest Mis sellest kraamist sai siis nii-öelda kasutasid ära ikka kõik need pesuseebid. Ja nii neli aastat läks aega selleks aga tõesti, et, et seal on ju kaheksakümnekorruselised majad, mida Eestis ei ole seal Aasia on ju lihtsalt nii palju rohkem arenenud, et hundu hütti nägid, ikka. Õnnestus küll. Turismireisidel kuma käisid 14. Taastane on ikkagi üsna selline õrnas eas inimene. Kuidas sa seal hakkama said? Koduigatsust ei tulnud peale või sellist, et oleks õhtuti patja. No väga palju nutsime kõik selle debati, et, et ikkagi noh, mina olin alati ka eriline emmekas, et et see oli, see oli tõesti alguses väga raske ja, ja pärast esimest aastat teised tulid kõik Eestisse tagasi, aga ma lihtsalt tundsin, et ei, ootasin veel midagi piisavalt, et siis ma jäin edasi, aga aga loomulikult, no kusjuures ma ka oma esimeses romaanis kirjutan sellest taiperioodist. Et see oli raske tagantjärele ma näen, et et need olid kujunemisaastad ja see oli tähtis aeg, aga toona nagu ei saanud aru sellest Jah, põnevat see on see, et Prantsusmaa raamatusse sa kirjutad sellest, et noortest sest rääkides, et Prantsusmaal ei olegi noortel võib-olla selline võimaluste rohke, ütleme eedeni aed või, või paradiis, kui siin Eestis on, kuigi vahel tundub, et tassinvest teistpidi, et räägitakse, et kõik noored peavad ära minema, aga räägi natuke, sina siis ikkagi märkasid seda ka ise tegid selliseid tähelepanekuid, et tõesti, seal on noortel algusest vähemalt päris raske järjele saada, tööd saada paremat ja nii edasi. Ja et tagantjärele ma näen, et Eestis on ikka ikka Eesti on siiamaani võimaluste maa, et et kui mõelda seda, kuidas ma sain 20 aastased reklaamiagentuuri tööle, seal olid paljud teised 20 aastased ja väga normaalset palka ka ja nii edasi ja enne seda 16 aastasena sain ettekandjana töötada ja noh, sihukesed väiksed asjad, aga seal on hästi normaalne see, kui sa 30. eluaastani elanud koos oma vanematega ja teed tasuta tööd selleks, et kui sa oled 30 siselensiivil mingisuguseid uhkeid kohad, kuhu sind väeti tasuta tööd tegema. Et see on täiesti asi, mida ma olen neid 28, et ma peaks veel paar aastat vanematega elama tasuta tööd tegema. Et noh, see on ka prantslased vähem reisinud, et nendel ei teki seda, seda finantsi ja kelnerid on tavaliselt vanad mehed, nii et et isegi ettekandjaks ei saa noor inimene minna, kes, kes tahaks. Kuulame vahepeal jälle muusikat. Could play Lugust fabris Sung oli siis ka meie tänase saate külalisi eia uusi valik. Ei ja mis lugu sul selle logoga meene? See lugu räägib sellest, kuidas, kui sa oled üksi, vahet pole, kes taevas on sinine või hall. Et et selleks, et hästi paljusid asju nagu kuidagi hinge võtta ja nautida, siis on vaja, et keegi oleks kõrval ja, ja seal kuulsin seda lugu hästi tihti üksinda. Ja siis ühel hetkel, kui ma sain seda koos kellegi teise, kuulete, siis ma sain aru, et issand, et Prantsusmaa nii palju lahedam, kui ma ei ole seal üksi ja, ja selle lauluga ma tervitaks siin oma kallimat, kes kuulab seda saadet. Teiselt poolt maakera. Ongi, nii jah, et vist tahtsingi küsida, et kuidas selle selle näittoniga on, et et see oli nii kena lugu, seal algas juba Tais pihta, eks ole, ja siis noh, vaha, politseilt igast muud asjad ja siis Prantsusmaa seen romantiline, nagu taaskohtumine, et seda oli päris tore lugeda, ma saan aru, et kõiki huvitavaid detaile kirja ei pannud sinna. Jah, mõttes riik, kõik huvitavad detailid ei mahtunud kahe kuidagi sinna raamatusse. Toimetaja teeb ka kindlasti oma töö ära, selles mõttes ma kujutan ette, aga ei piisavalt huvitav inimene, ikka ühiskondlik olend ikkagi kedagi kõrvale saada ja temaga koos mingeid asju kogeda ikkagi pole üldse viga. Läheb, läheb täitsa paremaks. Iganenud. Laura. On lihtsalt kuulan ja imestan. Ongi lihtsalt puhas tõde, loomulikult absoluutselt. Vahel läheb meelest ära, eks ole, olete üksik hunt, eks ole. Nii, no räägi, kuidas sul on siis? Kallim on nii kaugele, mis, kuidas sa siis nii-öelda saad siin üksi? Ei, tänapäeval on ise see lahe asi, et tehnoloogia võrratu tehnoloogia, et seda saadet saab praegu kuulata Ameerikas kus tahes. Et ma arvan, et tänapäeval, kui seal on kõik need Skype'id ja äpid ja chapterid ja nii edasi, et siis pole mingit probleemi. No räägime natukene su reisimistest, sa oled ikkagi reisinud päris palju, et kus sa kõiki üldse oled ära käinud, kas seda on võimalik nii-öelda noh, meil on veel aega kuskil. Selle aja jooksul jõuab ette lugeda põhimõttelist Kuidagi kuidagi mul õnnestus niimoodi, et ma hakkasin juba viieaastaselt käima Skandinaavias assoo. Sa oled ju Noarootsist, aga kas sa oled siis noarootslane, tähendab või rootslane midagi sellist rootsi verd kindlasti sees. Vot ei teagi, pigem olen põline Muhumaalane. Aga ka, et väiksena hakkasin käima Soomes, Rootsis, Taanis, Norras. Aga mis seal oli, siis rootslased lihtsalt kutsusid norralased. Ja nüüd mingid sõpruskommuunid ja nii edasi, et hästi hästi tore ja kuidagi noh, 90.-te alguses sellisest, mis toob ka mujal, sai, sai tasapisi võimalikuks ja siis, kui ma täis elasin, siis käisin igasugustel konverentsidel asjadel Euroopas ja Austraalias. Jaa jaa. No ma ei tea, minu jaoks on reisimine on alati nii iseenesestmõistetav, et kui ma hakkasin lõpuks Eestis tööl käima, siis koguma raha läks reisimisel, et ma võisin nälgida täiesti kuude viisi, osta kleiti ainult kaltsud kast ja ja peaasi, et saaks, saaks iga paari kuu tagant kuhugi minna. Et näiteks palverännak, millest kirjutan Prantsusmaa raamatus oligi ajendatud sellest, et ei maksa selle peaaegu midagi otseselt reisida. Prantsusmaal ja Hispaanias lihtsalt kõnnid ja siis ööbid kusagil massidega koos ja et näiteks mäletan kunagi kirjutasin igasuguseid projekte, et Euroopa mingisuguseid noortevahetusi teha Hispaaniaga ja sellised kavale, et, et neid võimalusi on, on hästi-hästi palju, et ta just vabatahtlikuna igal pool käia, mis, mis on mulle alati meeldinud. Ja aga see kleit on seal väga kena kaltsukast, eks ole, selles mõttes just, et prioriteedid on, on paigas ja Prantsusmaal käid kasse nüüd vahetevahel ikka tuulutama. Ja, ja see, see oli eriti eriti raskete, et ma tean, et paljud inimesed on öelnud kui neetud raamatut laevades nad tahaksid kohe minna. Oli küll. Ja, ja kõik see aeg, kui ma seda kirjutasin, toimetasin üle, lugesin siis ikka täiesti kohutav. Prantsusmaa igatses väljend. Ta õnneks on nii lähedal, seal lend edasi-tagasi maksab mingi 200 eurot. Et kui sa õigesti majandad, sisse sattuda. No nüüd sa oled, sa oled väga palju reisinud ja mujal elanud ka, oled sa nüüd Eestis nagu päriselt tagasi või ei ole see kihk kuskile mujale elama minna? Sind ikkagi maha? No. Eks, eks ma olen näinud seda, et pärast igat reisija on Eestis jälle 1000 korda parem elada ja oskan hinnata ta kõiki neid väikseid asju. Ja ja seetõttu ma tean ka, et ilmselt on vaja veel kusagil mujal elada, et selleks, et tagasi tulles jälle jälle hinnata kõike seda see kultuur ja kõik eile õhtul oli üliöölaulupidu ja nagu alati, mina sellistel üritustel lihtsalt nutsin ja nutsin. Ma lihtsalt öeldes, et terve nagu väljakutäis inimesi laulab, eestlane olla on uhke häänu, no mida ma teha saan? Ja, ja see on ilus. Aga veel, mis meil veel? Kui, kui sa ei tea, et nii hästi väga tahaks ka teada, et mis meil veel head on. Suhteliselt. Värgist veel ei hakanud Pisa jooksma. Ma ei, ma läksin juba uue asja kallale just et, et ma paneks ise kirja ka jällegi neid asju, mis meil head on, need siis teinekord on hea ette lugeda. No kasvõi see, et, et kui sul on midagi vaja, ükskõik mida, siis see tunne, et kindlasti kedagi, kes tunneb täpselt seda inimest, kes saab sind aidata. Esmalt koti või miljon asja, lugege raamatut, seal on need asjad kenasti järjekorras ära loetletud. Jah, et päris hirmus oli see mingisse telefoni ei saanudki lõpuks aru, mis seal oli, aga, aga mingit arvet asi ja panganduse asi ja kõik, kõik need on päris hirm. Ja et bürokraatia on, on tõesti suuremas kohas nii palju hullem, et et Eesti on ikkagi e-riik ka, noh ma tean, et inimesed leiavad ikka viise, kuidas kiruda, et see on valesti ja see on valesti, aga tegelikult Eestis kõik asjad töötavad nii ludinal, et, et see on uskumatu. Et noh, kindlasti on paranemisruumi ja me kõik koos teeme tööd selle selle nimel, aga aga mina ei ole üks, kes suudaks kuidagi vinguda. No aga mingeid asju peab ikkagi vinguma ka. Et kui sa oled nii palju nagu mujal olnud, kas mingid asjad on meil siin nii ka, et sa vaatad, et annaks paremini, et näiteks Prantsusmaal on see asi paremini lahendatud? Okei, räägime nendest asjadest, mida saab muuta, kliimat me muuta ei saa. Relvitu oh tead, ei oskagi kohe niimoodi öelda, et täna on nii ilus, oli nii palav. Nii hea tuju, et ma lihtsalt ei, ei, ei suudaks praegu minna sellele mõttele, et et hakkame nüüd otsima vigu. Just, aga kui palju sa tegelikult üldse Eesti asjadega nii-öelda ühiskondlik-poliitiliste asjadega ennast kurssi viid? Noh, kasvõi igapäevaselt, et, et mis, mis nagu on ja mis ei ole, et näiteks niuksed asjad näiteks sügisestel valimistel tead juba kellele sinu hääl võiks minna või oled sa silma peal, võimalikel? Ma tea, linnapeakandidaatide nende platvormidel, kes kes välja tulevad noh, on juba natukene tulnud, eks ole, tulevad aina enam. No eks ikka, no see on see asi, et testis sa saad selle informatsiooni kätte, et isegi kui see iga päev ei istu maha, et kõik lehed algusest lõpuni läbi lugeda, et seda infot nagu ikkagi ringleb ühiskonnas nii palju, et tegelikult see on, see on hästi lahe. No mis sa muidu nii-öelda vormis hoidmiseks veel teed, ma saan aru, et sa sööd nüüd hästi palju. Aga jumalast vaata, kas meil on see pilt, on nüüd väljas, on väljas. Et, et sport. Ei. Teater kino ja teater tuleb istuda siis kolm tundi popkorni. Aga nüüd on sul, ütleme värskelt. Just see Prantsusmaa raamat valmis saanud no paljastada, kas juba on midagi järgmist ka plaanis? Vaikselt kirjutad, kirjutati. Jah, eks eks mul on praegu nagunii nii kihvt töö igapäevatöö ja, ja ikkagi ajakirja väljaandmine on, on stressirohke, et ega ma väga palju praegu ei jõua kirjutada, aga õnneks, kui ma olin Prantsusmaal lapsehoidja, siis oli aega kirjutada maaja ilmet. Et need asjad, mis, mis toona said valmis kirjutatud, eks nüüd hakkavad tasapisi riburadapisi ilmuma. Et looming on valmis, nüüd on ainult selline doseerimise küsimus, et millal sa neid välja hakkad andma. Jah, et raamatutega on, see toimetamise on niisugune suur ja raske ja ja eks eks see võtab aega, et mida ilmselt lugejad ei või lugeda, ei kujutagi ette seda, et ma helistaksin eile üleeile nädalavahetusel hakkasin lugema ühte raamatut, mis millegi sellisena välja anda. Ja kuna ma elasin võõras keelekeskkonnas, siis eesti keel, mis seal raamatus on, ei ole nagu kõige paremini. Täpselt, ja, ja, ja siuksed, kolmveerand lehekülje pikkused laused, mida ma olen ilmselt ainus inimene, kes suudab läbi lugeda, et kõik sellised asjad tuleb ära parandada, aga see võtab aega. Aitäh sulle eia ja edu siis nende lausete lühemaks tegemisel.