Vikerkäär septembris täitus 90 aastat kahe väga populaarse saksa helilooja sünnist. Need on Gerhard vilkler ja Michael jaari, kes oma kultuurisfääris on võrreldavad niisuguste aegumatute heliloojatega nagu Irving Berlin või kool porter Ameerikas. Sel puhul on vikerkäru küll tavaline Heldur Karmo, kes koos Valter Ojakääru meenutab nende kahe helilooja laule. See oli Gerard vinklevi laul 1940.-st aastast. Enam kunagi pole see nii. See on üks minkleri ilusamaid viise ja siin mängib suurt osa ka Bruno Palts oma tekstiga. Võib öelda, et see laul on nagu hümne pettunud armastajatele. Siin lauldakse ühistest mälestustest, küünlavalgusest ja veinist kaminat tulest ja esmakordsest sinatamisest. Aga ka sellest, kui mineku puhul ei aita pisarad ja traagilised stseenid. Tuleb leppida sellega, et tuul on löönud kinni armastuse raamatu leheküljed. Ja see, mis oli, ei kordu enam kunagi. Mida arvab Heldur Karmo oma kolleegi Bruno valtsi sellest tööst? No sellest tööst sa rääkisid juba kõik ära, mis rääkida ja ma tahaksin rääkida Bruno valdsist kui omamoodi fenomenist. Seepärast, et talle tulid need laulutekstid väga kergelt ja nii nagu õhust haaras selle teema. No sellest võib rääkida näiteks seda, Bruno valts olevat olnud kunagi Saarale Anderi juures helistas parajasti keegi noormees kes kiusas Saarad sellega, et ta saatis talle tihtipeale roose punaseid roose. Saara oli juba kõrini sellest ja ta ütles seda isegi telefoni teel sellele. Kuulge, jätke noormees järele, et ärge mulle enam saatke neid punaseid roose ja ükskord aitab. Ja Bruno Vals nagu haaras õussele, ütles, tead, see on hea, see, mis ma praegu ained, ma teen sulle ühe laulu sellest ja nii ta kirjutaski laulu pealkirjaks sai, siis sa ei tohi mulle kunagi enam punaseid roose saata. Sest need meenutavad meie möödunud õnne. Ja muusika kirjutas sellele mitte käega klinker, vaid meie tänane teine postuumne juubilar Michalil paari. Niisiis on kõlanud mõlema tänase saate täht, helilooja laulud. Alustagem siis 12 päeva vanemast, 12. septembril 1906 Neitsi tähtkujus sündinud Gerhard vinklerist. Kui temast üsna lühidalt rääkida, võib öelda, et ta sündis Berliinis ja oli põline berliinlane, laulis 12 aastaselt õukonnaooperilastekooris, õppis muusikat ja mängis klaverit, Berliini tummfilmi kinodes komponeeris lööklaule, aga miskipärast mitte filmidele niipalju kui näiteks jaari või noh, croide või väga paljud teised heliloojat, tema filmimuusikat on vähem 1940-ga kuuenda ja 960. aasta vahel kirjutas ta operettide ärtu kuningas Premier Milanos ideaalne armuke ja Monte Rosso vürst. Niisugused tüüpilised opereti pealkirjad. Ja aga, aga need opereti ideed eriti suurt edu ei saavutanud? Ei, küllap mitte, igatahes pole kuulda mingisuguseid isegi laulukesi, mis tavaliselt on need, kui ooperit läbi kukub, siis ikka mingi laulukene, jääb, aga. No me hiljem ühe ühe maitseproovi teeme balletist, aga üldiselt ta ei olnud jah, operetihelilooja selles mõttes, et tegi neid, aga, aga ütleme nii nagu seal noh Fred, Raimond või seal Schröder või kelle opereti tulid, hirmus populaarsed. No ühte laulumi Gerhard vinklerilt juba kuulsime. Heldur Karmo, missugune laul tema loomingust tuleb sulle järgmisena kõige enam meelde? Kõige esimene tutvus Gerard Winteri kooli ültse omi Jabela Naapoli. Seda laulis Artur Rinne 39. aastal ja siis hakkas seda palju raadios kuulama ja muud laulud, need on juba hilisem. No siin pole meil välja valitud praegu mitte Artur Rinne, vaid kõlagu ta saksa keeles ja laulab Rudi surige. No püüdanud Meeradi Panda. Mis sa arvad, Heldur, kust tuli sakslastele see suur itaalia vaimustus ja muide Hispaania ka väga palju laule seotud just Hispaania või Itaaliaga. Mis sa arvad, kas see oli seotud poliitikaga? Mussolini ja Francoga? Ma ei tea, ei usu seda sellepärast, et. See itaalia armastus, see kestis ka pärast sõda, kus ei olnud Mussolini vaja ega midagi, aga võib-olla sõidetakse vana inertsiga veel ka see võib olla. Aga Gerard klinker tõesti? Ovia Bella Naapoli, eks ole, siis ta kirjutas ju veel Capri kalurites, ta kirjutas. Firenze Firenze alla ja see jale roosid ja, ja siis, siis oli kevadsorril toas ja, ja niisugused laulud, nii et ikka sinna Italia poole ta tikkus vaatama. No võib-olla see oli ka mina vahepeal mõtlesin ka sellele, et sakslastel oli umbes niisama nagu Venemaal oli, mida me pärast sõda kogesime, et ega see välismaale reisimine väga kerge ei olnud, sakslastel oli see krahh Turphroide ja väga palju neid reise korraldati ka just Itaaliasse ja üle alpide ja ja siis ka Hispaanias. Jah, aga Hispaania, Hispaania oli moes ka juba enne, kui see no ütleme enne 30 kolmandat aastat comedian harmonistid ja laulsid vasu toobil ja need rütmi need olid ja need tõid nagu iseendast kaasa tekstis selle noh, Hispaania ja Lõuna-sisu. Jah, seda küll kuulakem siis nüüd praegu vinkleri seda, seda Firenze laulu, kui õitsevad Firenzes roosid. Verni aastani. Parge perra kulla. Mul on jäänud niisugune mulje, et kui Gerhard vinkler midagi kirjutas siis ta pani alati nii 100 protsenti välja, kui oli rõõmus, siis oli nii ülevoolavalt rõõmus. Kui oli nostalgia või, või siis isegi sentimentaalsus kalduv siis kasvõi hakka nutma juures. Ja missugused võib-olla võiks sulle tulla meelde, noh, võtame nüüd niisuguse kurvema poole pealt kurvema poole pealt oli kindlasti. See müterlinud müterlain, emake emaks ja ja see oli ausalt öelda üks Gerhard Fincher'i lööklaule, mis läks üle maailma, sest seda lauldi rikes häältšermi oli projegi, lein, laulis ja, ja projekti Leinsai minu teadis kuldplaadikogumisele. Nad tuleb välja, et siis paju mõjus nii siin kui sealpool. Põhjus igatahes jah, väga ei no ilus laul ega. Tal on siin see Saksamaal plaadistatud Viini poistekoori vald Harryga ja laulab Leila neegro. Ega sina ei juhtumisi, ei tea sellest? Lapsukese häälega, laulab. Lapsukese häälega, eks ta lapsukene ole ka, aga ta oli omal ajal päris populaarne. No aeg-ajalt ikka niisugused lapstähed tulevad ja lähevad, siis oli üks hetk, paar aastat või niimoodi neegraga tuntud, aga mai tea temast tõesti mitte midagi rohkemat. Kuulanud niisugust laulu tuli pähe mõte, et see on siis niux, tunnete väljendus emale sobiks väga hästi emadepäevaks ja nii edasi. Aga mis sa arvad, kuidas eestlane on üldse perekonna ringis oma tunnete väljendajana? Kas me oleme nii nii vabad nagu näiteks sakslased või, või? Või mõni võib-olla venelased või? Ei, ma ei usu, Me oleme muidugi kindlasti natuke nii rohkem enesesse tõmbunud ja tagasihoidlikumad, nii ülevoolavalt ei tikuvõi seda oma tundeid väljendama, aga no laul on ju niisugune asi, et kui päris normaalses suhtlemises ja elus võib-olla kõiki nii väga tunnetti küllaselt välja ei ütle, siis sõnades elades ja laulus saab kõike seda ju väljendada, seepärast laul on alati niisugune tundlikum ja ja noh, kuidas öelda, niisuguse tunde kvindid selts on aktiivne nagu peidetud, kust siis tulid välja omal ajal tserenaadid, mida kallima lauldi. Seda muidugi ka. Ja kui ise laulda ei osanud, siis palgati lauljat, kes ja täiesti kõrval ja. Aga nüüd on siin üks teine samast kaliibri laul Gerhard vinklerilt. Ja jälle lõpeb kaunis päev ja seda laulis muide lale Anderson laulis seda kahes keeles alguses saksa keeles ja pärast inglise keeles k. Seda anti siis propagandasaadetes, kuigi lale Andersen ise keeldus otseselt propagandistlik tekste laulmast. Aga siis muidugi, selge on see, et sellel laulul sõja ajal oli eriline tähendus ja väga palju tehti selle arvel ka ka pila, näiteks kui oli olnud mingisugune raske päev või, või kuidas sobib seda laulu laulda, kui mõni linn maatasa pommitatud, oli jälle kaunis päev. Muide, Hitleril see valts on nagu täiesti erand, kel Ellcher oli üks tema tegi tegijaid ja huvitav on see Ralph varjas hiigelkes, ise, oli. Helilooja ka ta kirjutas Vinteri tohutult palju teksti. No ja neid on, Sondaim oli jao ja teksti autor, pool pooltel kirjutas. Kui kanne inimesele pähe lööb, reporteri kirjutanud oleti teisele teistele ei kirjutanud ja nüüd kirjutatakse. Ja üks viimaseid suuri hitte, Ta oli 1943. aastal. Aga siis õige vungi sai see laul sisse kolm aastat hiljem. Ja veel pärast sedagi, see oli siis see, mida sa varem nimetasid Capri kalurid ja ja vot seal oligi säralfmarjasiigeli tekst. Nii et kuulakem, seda ka siis jah. Ma olen tähele pannud, et Saksa ja Ameerika lööklauludele on üks oluline vahe. Ma ei usu, et see on sul ka märkamatuks jäänud. Puhtvormiliselt helilooja kirjutab valmis laulu nii-ütelda mõlemad pooled refrääni osa ja siis selle niinimetatud versi osa, mis on enne refrääni. Mõni tuleb ka pärast refrääni. Sakslased laulavad seda alati enam-vähem ja ameeriklased unustavad alati ära. Helilooja on kirjutanud aga plaatidel ameerika plaatidel neid versiooni ei kuule. Operetist ärtu kuningas tehti 47. aastal. Esimene sõjajärgne lõbus muusika, film. Ja neid filme nimetati tol ajal trimmer, filmel varemed ja filmid, sest tõepoolest Berliin oli täiesti varemetes, kui mina esimest korda 68. aastal Berliini sain, käisin seal selle front Funchausi juures seal ümber olid veel nõgesepõõsad, kasvasid ja ühesõnaga Berliin oli veel ida pool muidugi oli küllaltki veel sõja jälgi oli näha. Aga siis huvitav on see, et selles filmis mängisid meile vist tõenäoliselt tundmatud nimed Liisa Lesco, Hans Niinsen, geotomallal, Sonja Siimann. Ja vot seesama Liisalesco, kes laulab seal filmis seal jutustanud, et see film tehti valmis 35 päevaga. Vot filmid nüüd üllatuse pärast lakke kargavad, saab ühe täispika muusika filmi teha valmis 35 päevaga. Aga no kuna see oli operetifilm nähtud, seal ei olnud nii palju neid välisvõtteid ja võib-olla dekoratsioonid kordusid ja. Selles mõttes kerge aeg oli ka niisugune pidi ruttu ja odavalt tegev. Ja muidugi ja olevat olnud stuudios alati väga külm, kõik olid nohus ja aga noh, selle peale vaatamata Noh kuulakem siis seda ühte laulu sellest filmist ja siis kaudselt siis operetist. Selle laulu nimi on ja krahvinna melaniini. Ja huvitav on see, et seda saatis tol ajal Berliini raadio tantsuorkester, mida juhatas Ervin Leen. See oli 47. aastal leenist tuli väga kuulus orkestri juht, hiljem. Muide, kui veel selle laulja kohta, kes, keda me äsja kuulsime mainida seda, et ta elavat praegu Hollywoodis ja ta väga palju esines hiljem Johannes eestersiga operetilaval. Michal Jari sündis 24. septembril 1906. aastal Poolas Katovitse lähedal. Tema õige nimi on Maximilian Jartsik Jartsük, kuidas poolakad hääldavad? Ja Ta elas tükk maad rohkem kui vinkler. Ja tal on ka palju rohkem tuntud lööklaule. Aga siin pole põhjust mitte pikem eluiga, vaid minu arvates see, et ta kirjutas väga palju filmidele ja filmid aitasid üht laulu levikule väga palju kaasa. Ta õppis Berliinis muusikaülikoolis, mängis nagu inclergi klaverit, tummfilmi kinodes siis ühes kohvikus, sisese kohviku nimi on ära toodud biograafias, moka efti oli neis sees ja paitanis kahes väikelinnas. Dirigent juhatas tantsuorkestreid 1938. aastal. Leida siis esmakordselt läbi filmi heliloojana filmis onu Jonatan. Aastail 1938 kuni 1954 lugesin ma ära tema muusikaga filmid. Leidsin neid 10, aga ma usun, et neid on vist rohkem. Need olid võivad olla kõige tuntumad filmid. Ja pärast sõda juhatas ta Berliini ringhäälingutantsuorkestrit ja oli ka produtsent. Heldur Karmo. Nüüd jälle see vana tuntud tüütav küsimus, mis sulle tundub praegu tema muusikast hakatuseks sobiv. No hakkame siis Peale kasvõi nii kronoloogilises järjekorras nagu tema tuntumad lood on üks esimesi või ütleme. Esimesi tuntumaid on Peronkel Joonatan, onu Joonatan. Jah, see oli selle filmi nimilaul, see oli selle filmi nimilaul ja seda vist laulis Rosita Serrano. Nüüd on mul sulle niisugune küsimus, Eldu, mis sa arvad, et me oleme mõlemad džässihuvilised ja kumb oli siis sässile lähemal, sinu arvates vinkler või? Või oli ta? Ei, mina nimetaksin siiski rohkem käsilikuks. Hendrik ei olnud ju õieti üldse džässi, tema oli ikkagi niisugune ajaviite helilooja kaldus veel isegi sinna, ütleme just selle ajaviite muusika poole ja siis tantsu ja ajaviitemuusikaga. Aga Jari ja haridus oli ikkagi rohkem seda sirakat. Ja, ja seda mängiti ka, seda küll jah, selliselt, rohkemgi silikul või noh, niipalju kui tol ajal käsist rääkida sai. Ega see ei olnud, aga pärast sõda siiski Jari juba, kui ta juhatas oma suuri orkestreid ja seal ta mängis ikka päris korralik. Kuidas juba seda küll ma nüüd vahepeal lükkan selle sinu väite ja minu enda arvamusega ümber ühe tangoga samuti jälle Rosiitlaseraanolt, see tuli ka välja päris vist 39. aastal. Jälle Mihhaili aaria Bruno Paltsi koostöö, nemad väga palju tegid koos. Ja umbes nii kui Uno Naissoo ja Heldur Karmo ja Aarne hõitja Heldur Karmo Talts tegi paljudega väga paljudega. Ma just vaatasin siin selle jaari loomingut, et siin on ikkagi enamusel tema lööklaulud on ikka Paltsinimi nii kaua kui see ma ei tea, millal ta suri, aga niikaua, kui ta oli löögilise aga nüüd nõiaseesama tango punane moon, seda muidugi ei saa klieri samanimelise balletiga segi ajada, aga see oli ka omal ajal väga-väga populaarne, mis näitab ka seda, et sakslased armastasid ka hirmsasti tangusid. Jari tuntud filmilaul. See oli aastal 1939 Kurt Hoffmanni film oli poissmeeste paradiis, ilus nimi. Ja seal mängis haighriimann peaosa ja teiste hulgas oli siis veel Hans Brause Vetter mängis seal ja Joosep siiber. Ja nad kolmekesi laulsid siis selle filmi kõige suuremat lööklaulu. Ja see terve sõja aja oli see populaarne, eriti mereväelaste hulgas. Taskanda hall eemannister sütern, see ei heiduta üht meremeest. Tahaks küll meie europlaani endale. Portland leevending tarbeks. Paele Todon Makarov. On. Kellelgi igavest enam? Selle lauluga seoses tulebki sa mainisid ka, et see oli sõja ajal väga populaarne. See oli ju tegelikult Marss, sakslane armastab juba marsse ja ja noh, jaarile on ka seda nii kaudselt ette heidetud, et tema laule kasutati sõja propagandaks. See laul käis ju väga ilusti sinna. Nojaa, aga tegelikult need sõjapropagandalaulud, need nõndanimetatud turs Haltes laagrid no vastupidamise või üleelamiseks laagrid või need hakkasid peale umbes 42. aastal Fred Raymondi Essk, et alles Forever kõik möödub, see oli ju see kõige kuulsam. Pärast Stalingradi matsu siis 43. aastal läksi saalis õieti lahti need. Need, 42 oli veel see saarele Anderi film, suur armastus ja, ja selles oli ju kaks Mihhail jääri laulu, mis võiks ka panna sinna kategooriasse Turkhaltes laager ja Rafongeetivelt niht huultel, sellest ei hukku maailm ja Ihwass svirpen Ma olen munder, kes siin ma tean, need kord sünninime. Ja niimoodi pakuti seda niimoodi, et kõik oleks seda arvanud, et see under vahvelise imerelv ja et see ongi see imemis sünnid, mis nüüd Saksamaa päästab ja, ja huvitav on muide see, kui seda laulu kuulata. Et saarel endal on seal erakordselt aktiivne, tähendab, ta laulab nii kui. See see laul tuletab meelde, mis niisugust muusikat, mida me hakkasime kuidagi nimetama festivali lauludega Eurovisiooni 70.-te aastate laulud ja selle suur võimas orkester, tratsioon, suur orkester, noor taga. Vaatas selle juures heroiline laul nagu jaa. Pärastsõjaaegses loomingus sai Michaeli aari oma džässiregistrid takistamatult lahti tõmmata. Ja seda kuuleme koos Bruno Paltsiga jällegi kirjutatud Mäkibuugis, laulis Evelin kümneke. Ja ongi jäänud tänase kohtumise lõpulugu 1956. aasta filmist tütarlaps nõrga mäluga. Seda laulsid filmis Peeter vekja tegelikult nagu aldi. Tema hääl oli laenatud näitlejanna le fermendamaarile. See oli üks viimaseid muusikafilme Michali hari muusikaga pärast seda. Ta läks elama Šveitsi, hakkas seal golfi mängima ja oma rahadest elama. Šveitsi läks ka meie tänane teine helilooja Gerhard vinkler. Selline oli järjekordne vikerkäru saade, mille täna oleks võinud rahuliku südamega ka vikerkarmuks ümber ristida. Sest sedavõrd palju on Heldur Karmo, Valter ja Jaak Ojakääru saadete tegemisel oma teadmistega aidanud. Ja päris kindlasti polnud sugugi mitte viimane kord. Aga järgmises Vikerkäru saates kohtume teiega juba oktoobri esimesel pühapäeval ja siis on meil siin uus külaline.