Reporteritund. Reporteritund. Reporteritund. Tervist head kuulajad. Mida teha, et tööjõupuudust inseneride seas aitaksid leevendada ka naistöötajad ja mida teha, et koolidesse asuksid naiste kõrvale tööle ka meesõpetajad? Tänase saate teema on niisiis sooline segregatsioon. Tööjõuturule. Stuudios on Praxise analüütik Mihkel Nestor. Siin on ka IT kolledži õppejõud Katrin loodus, kes muide tegeleb tehnoloogia erialade propageerimisega tütarlaste seas. Siin on ka Keila gümnaasiumi õpetaja Ahti noor, kes on muide uurinud eesti meesõpetajat enesekuvandit ja stuudios on ka sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Lee Maripuu. Tere teile kõigile. Tervist. Mina olen saatejuht Arp Müller. Alustame sellest, mis siis on halvasti, kui näiteks ühes IT-ettevõttes 99 protsenti programmeerijatest on mehed või siis, kui mõnes koolis 99 protsenti õpetajatest on kõik naised, kasvõi siis põhjustab mingisuguseid probleeme ja kui, siis milliseid? Alustame äkki Mihkel Nestor, S. No alustuseks natuke iga päev, kui kõik su töökaaslased on meessoost, ainult naissoost. Aga kui seda asja laiemas plaanis vaadata, siis näiteks kooli puhul ju tuuakse sageli välja seda, et kui kõik õpetada naissoost, et kas nad ikka suudavad poiste tähelepanu piisavalt köita õpetada ka nii-öelda mehelikult aineid. Leemargu. Ma võib-olla tahaks rohkem sellise ühiskondliku tasandi siia kohe sisse, et probleem võib olla, et kui mõnes IT-ettevõttes on kõik mehed või mõnes koolis on kõik naised, et et iseenesest võib-olla see selline ühe ettevõtte ühe kooli tasandil ei olekski nii suur probleem, aga kui me vaatame ikkagi ühiskonnas laiemalt, kuidas naised ja mehed koondavad erinevatele erialad selle eluvaldkondades et siis ühiskonna tasandil on see probleem eelkõige seetõttu, et naised koonduvad ametialadele, mis on madalamalt tasustatud, sageli madalamalt väärtustatud ühiskonnas. Ja, ja see siis toob kaasa negatiivse tagajärjepalga soolise palgalõhe näol, mis hetkel on 27,3 protsenti ja Euroopa liidus oleme me sellega kõige esimesel kohal, et kindlasti me sooviksime, et see nii ei oleks ja ja mis on, ilmselt mitte vähem oluline on see, et kui me siiski suunaksime poisse ja tüdrukuid rohkem valima eriala mitte traditsioonidest lähtuvalt vaid oma isiklikest, ütleme, võimetest potentsiaalist, et siis oleks võimalik neil oma oma potentsiaali paremini rakendada ühiskonnas. Ma tean, et näiteks IT-ettevõtjad on ka seda möönnud, et kuna tööturul on suur puudus töökätest, siis naised, see on kasutamata ressurss tööjõuturul. Just nii. Et ka tööandjatele tegelikult mõjub kahjulikult see, kui piltlikult öeldes pool tööjõuturust on neile justkui suletud. Millegipärast. No Eestis on väga populaarne praegu reaalerialade populariseerimine aga kuskil põrkama sellise laeni, et praegu need tegevused tunduvad olevat väga sellised poistekesksed, et on selliste praktiliste näidete peale üles ehitatud, aga noh, selline tehniline nokitsemine paratamatult sa kuidagi seostub Eesti ühiskonnas praegu rohkem selliste poiste poiste huvialadega. Ja kui me nüüd tahame rohkem tüdrukuid saada õppima ja neid erialasid, siis peaks miskit teistmoodi tegema. Kust te kõik siis alguse saab? No ma tahaksin kommenteerida jah, võib-olla seda, et, et see ei ole võib-olla nii paratamatu see, mis poiste-tüdrukute huvi tekitav, et Tanelligi seotud kasvatusega selliste võrdlemisi jäikade normidega, mida ma eeldame poistelt-tüdrukutelt, et sooline sotsiaalministeeriumis me viime iga paari aasta tagant välja sellist suurt soolise võrdõiguslikkuse monitooringut, viimane oli 2009 ja nüüd sellel alal, kas tal tuleb siis uus monitooringus, ilmselt tulevad põnevad tulemused. Aga sealt tuleb välja see, et poistelt-tüdrukutelt eeldatakse kasvatuses erinevaid asju, et noh, näiteks poiste puhul peetakse palju tähtsamaks just nagu tehnik tundmist, autojuhtimisoskust tüdrukute puhul jällegi olulisemaks oma välimuse eest hoolitsemist, käitumisoskusi, söögitegemise oskusi ja nii edasi, et noh, ilmselt see ikkagi läheb väga-väga kaugele sellisesse lapse ikka tagasi, et kus, kus need probleemid alguse saavad. Ahti noor, kui palju on meesõpetajaid Keila gümnaasiumis, kus teie töötate? Ma pean kohe parandama. Ma tegelikult töötan Keila koolis, et nimi on muutunud juba. Aga selles mõttes on meil hästi, et meil on EHIS ehk Eesti hariduse infosüsteemi andmetel selle õppeaasta alguses tegelikult 16 meesõpetajat, mis on absoluutarvu suhtes Eestis suuruselt kolmas kool või noh, me jagame seda kolmandat kohta küll, aga kuna Meil on suur kool, siis on ka palju õpetajaid ja kui me võtame selle protsendi, siis tegelikult protsentuaalselt oleme julgesti alla keskmist. Miks teie läksite kooli tööle? Väga paljud mehed ei taha kooli tööle minna. Nii palju, kui ma olen suhelnud enda kolleegidega nii meesõpetajate naisõpetajatega, siis ka minul sarnaselt nende Ta on väga suureks nii-öelda võtmesõnaks siin juhuslikus, ehk et juhuslikkus mängib rolli. See, et ma üldse õpetajakoolitusse kunagi õppima asusin mängib suuresti rolli see, et ma täna töötan õpetajana, et juhuslikkus. Mulle tundub see võtmesõna. Te olete kirjeldanud oma magistritööd, samuti mees õpetajaks olemise kogemust või kuidas seda kokkuvõtlikult kirjeldaksid. Et siin ma pean mainima, et mu magistritöö oli kvalitatiivse iseloomuga ehk et kindlasti neid tulemusi ei saa üldistada kõikide meesõpetajate kohta küll aga enda valimi või töö valimi piires, saan ma öelda, et meesõpetaja peegeldab ennast rohkem läbi enda elule, vii läbi õpilaste ja õpilaste tulemuse mingil määral pisut läbi enda enda arengu vaid see on nagu see kõige olulisem ja mis on kusjuures siin veel märkimisväärne on see, et nii palju kui meedias on käsitletud meesõpetajat, meesõpetaja, palga saaja, meesõpetaja kui pere toitja meesõpetaja kui raha, sissetooja ja nii edasi, et siis meesõpetaja tegelikult, et vähemalt minu töö valimi piires ennast niiviisi nagu ei käsitlenud, et, et mulle tundub, et siin on selline kerge vastuolu ehk mida tasub, tasub kindlasti uurida. Just levinud stereotüüp, onju mehed ei lähe kooli madala palga pärast, mis omakorda tuleb stereotüübid, et võrdes reedes eeldatakse, et mees peab olema just see põhisissetuleku kojutooja või et mehe palk peaks olema justkui suurem kui kui naise palk. Aga nüüd teie kogemus ütleb, et nende õpetajate jaoks, nende meeste jaoks, kes koolis töötavad ei olegi see palk number üks. Nad ei pea seda oluliseks ja et selles mõttes kindlasti selles mõttes palgal või rahal on oluline roll, et miks võib-olla mees täna ei taha kooli minna. Aga mulle tundub, et meedias võiks või peaks rohkem kajastuma maa või, või rääkima sellest mitte sellest negatiivsest võid sellest positiivsest poolest testib rääkima pigem, et miks, miks on hea õpetaja olla, miks on oluline, et miks on õpetaja amet oluline, miks mehed peaksid kooli minema, mitte sellest räägivad, miks nad ei peaks minema, et noh, see on nagu palju käsitletud, et aga, aga ka teaduslikul tasandil, et noh, maailmas vähe, aga Eestis minu arvates ikka peaaegu et olematult uuritud see teema või valdkond just selle sellest poolest lähtudes, et miks Nad peaksid nii ja miks mees, mees peaks kooli minema tööle miks? Peaksid või võiksid mehed kooli tööle minna? Noh, miks mitte miks? Mis probleeme see kooli tasandil tekitab, et kas meesõpetajate olemasolu või puudumine mõjutab näiteks seda, milliseid haridusvalikuid ja eriala valikuid teevad nii tütarlapsed kui ka poisid, kes õpetajate siis meesõpetajad või naisõpetajate käe all õpivad? No tegelikult selleks, et selliseid järeldusi teha, peaks meil olema uuringuid, millele toetuda, aga ma pean ütlema, et sedasorti uuringuid minu teada ei ole, et seetõttu noh, võib ainult oletada. Aga ma võib-olla ei vastandaks ka nii väga neid nais ja meesõpetajaid, et sageli, kui me räägime sellest, miks me ei peaks rohkem koolis olema, et siis minu meelest jääb kõlama see, et naised nagu mõjuvad või naiste ülekaal koolis justkui mõjuks kuidagi juba kahjulikult lastele veed poistel ei ole hea olla, aga noh, tegelikult tasku tüdrukutel tarvis mitmekesisemat õpikeskkonda ma eeldan, et mitte just poiste pärast ju meesõpetajaid olema rohkem koolis, vaid üldse sellise mõistliku, normaalse tasakaalu saavutamiseks, et et et mida rohkem erinevaid inimesi on kollektiivis, seda, seda, seda parem tõenäoliselt ja mitte ainult poistele kindlasti tüdrukutele. Kas suurem hulk meesõpetajaid ehk siis võrdsem osakaal meie naisõpetajate vahel koolis aitaks siis vähendada ka sugudevahelist hariduslõhet, aga siis tulevikus ka lõhet tööjõuturul? Sa pead praegu silmas seda, et kas poistes väljalangemise probleem on seotud meeste puudumisega koolis või, või, või mis? Ma konkreetselt seda ei pidanud silmas, aga ma mõtlen asjaolu, kui oleks võrdselt nii mees- kui naisõpetajaid, ehk siis need valikud, mida ülikooli minekul langetatakse, ei oleks ka võib-olla nii kallutatud tüdrukutel ühte suunda ja poistel teise suunda. Võimalik jah, aga üldiselt peaks ka õpilasi vaata ma mitte kui lihtsalt poisse tüdrukuid kui mingisuguse grupi esindajaid või mõtlema kogu aeg selles võtmes, et Türkuda mingilt ühelt planeedilt ja poisid tale teiselt planeedilt, vaid pigem lähtuma selliseid indiviidi. Sest et mis konkreetselt seda tüdrukut motiveerib, mis konkreetselt seda poissi motiveerib, mis tema huvid on, et need võimed ja anded saaks võimalikult sellisel indiviidi tasandil välja välja arendada. Katrin loodus, mis teid siis motiveeris, miks asusite õppima IT eriala, mis oli huvid tekitajaks ja kaalukeeleks, kus see nii-öelda murdepunkt oli? Tegelikult ma pean tunnistama, et kui, kui ma oma karjäärivalikuid või õppima mineku valikut kaalusin, siis olin samamoodi kallutanud mingis mõttes tütarlastele justkui mõeldud eriala peale, aga elu tahtis selliselt, et ma ei pääsenud sinna kooli sisse. Ja teine niisugune põnev valdkond, millega ma juba varasemalt kokku olin puutunud. Ja kuna see tundus minu jaoks hästi põnev ka selles mõttes, et ta on hästi praktiline, võrreldes näiteks füüsika-matemaatika teoreetilise osa õppimisega, siis ma mõtlesin, et kuna mul ka sõpradega koos juba varasemalt oli kogemust näiteks arvutite kokkupanemisel või, või ka koolis juba siis see tundus lihtsalt järgmine loogiline samm. Kas me võime tänase saateosaliste põhjal siis järeldada, et mehed satuvad kooli õpetajaks juhuse tahtel ja naised satuvad IT erialale samuti juhuse tahtel, et et kuigi selline põhi põhisuund on eelistus, oleks võib-olla miskit muud, aga kui juhus sekkub ainult siis on võimalik, et üks naine läheb IT-valdkonda tööle ja mees kooli õpetajaks. Sellele ma julgen vastu vaielda, et ma ise pigem tunnen, et ma olen erand selles suhtes, et reeglina ikkagi, kuna ma töötan ka õppejõuna, siis ma näen neid tudengeid, kes seal igapäevaselt õppivaid ja nemad väidavad, et väga paljudel on ikkagi juba ka põhikoolis teada, et talle siit tõesti pakubki huvi ja ta tuleb loomuliku sammuna seda siis ka kõrgkooli õppima. Et see kindlasti ei ole ainult juhuse valik, et see on ka väga teadlik valik väga paljudel tänapäeva nii naistel kui ka poistel. No muidugi oli, kas kooli ajal siis sisendati, et matemaatikatunnis võib-olla matemaatikaõpetaja poolt, et tütarlapsed, et poisid, teie peate nüüd korralikult seda matemaatikat õppima, sest teist saavad inseneri taga tüdrukud? No te lähete ilmselt sotsiaalteadust õppima, et teile panen niisama kuidagi kolmera. Ma väga ei mäleta sellist, mingis mõttes suunatust oleks olnud. Ma pigem lähtusin enda valiku puhul ja ma arvan ka, mida paljud õpilased tänapäeval teevad nad lähtuvalt sellest, mis teile endale huvitav tundub või mis parasjagu on see, mis, milles nad osavad on ja ka mina sellest lähtusin. Lihtsalt teine loomulik valik oli, see Iidee tundus minu jaoks selline, kus ma oleksin väga osav ja ma lähtusin sellest ja läksin ka sellest õppima, tulenevalt seda õppima. Te olete nüüd õppejõud IT Kolledžis ja olete loonud ka MTÜ tekk Sisters. Kas teks Sisters? Sis propageerib tehnoloogia erialasid just naiste osas õmmelda? Ma ütleks, et me ei ole, kuna me oleme ka väga noor organisatsioon, alles siis me ei olemas eesmärgiks võtnud just tehnoloogia erialasid propageerida et meie eesmärk tegelikult on just propageerijad, tehnoloogiat kui sellist ja et see on lahe, et see on põnevate väljakutsetega, et see annab tohutult võimalusi. Et see ei ole ainult kui matemaatika ja füüsika reaalained, vaid see võib olla ka väga väga suurt vabadust pakub kõikidel erialadel või üldse valdkondades üle tööpõllu või ka siis lihtsalt igapäevases elus. Kuidas te seda teete, kuidas te propageerite just näiteks tütarlaste seas tehnoloogiat, ITd. Tütarlaste seas, kui mõeldasin nüüd õpilasi, siis me korraldame aeg-ajalt põnevaid just tüdrukutele suunatud sumorobotite programmeerimise töötubasid näiteks või me oleme teinud ka hambarja roboti. Ma meisterdamise töötubasid, et, et just viie tudeng lastele või noortele seda Iidee põnevust ja siukest praktilisust neile, seda just sihukeste läbi mängivate töötubade. Et see on, need on niuksed, kudusime tütarlasteni, jõuame, et meil on olemas ka selline üritus nagu Reilskols, kuhu me ootame ka keskkoolist ja ka põhikoolis tütarlapsi, kes saavad väga algelised teadmised programmeerimisest, et me üritame neile selgeks teha ja anda laia pildi, et programmeerimine ei ole sihuke keeruline patsiga poiste töö vaid see on sisuliselt hästi loominguline ja kõigele käepärane ja täiesti võimetekohane. Kas teil tuleb siis mingisuguseid stereotüüpe murda või kui te suhtlete nende noorte inimestega, kas mõni neist on ka siis avastanud, et oi, ma olen kogu aeg arvanud, et et matemaatika reaalalad ei ole, ei ole minu asi, aga, ja võib-olla ka kodus on räägitud, et need ei ole nii-öelda tütarlapselikult mida, mida see kogemus töös noortega ütleb. Jah, tihtipeale kardetaksegi just hästi palju neid reaalainete osalust IT-s, aga tegelikult see on vaid ainult väike osa, et kui näidata nii poistele kui tüdrukutele seal kõrval olevat seda tohutut võimalusterohket elu, et ei ole ainult patsiga poisid, vaid on ka väga tegusad tütarlapsed ja, ja ka väga ma ei tea, siis võtame, kui me keskendume praegu välimusele, siis ka väga nägusad noormehed suudavad ITd edukalt kõigini viia, et siis see on nii mõnegi inimese müüte mingis mõttes murdnud tõesti. Aga mis seal koolis siis peaks teistmoodi olema, et tütarlapsed ei arvaks, et reaalerialad ei ole meie asi. No kui ma mõnda aega tagasi uurisin, et mis siis rahvusvahelised uuringud on välja toonud, et miks tüdrukud kuidagi skeptiliselt nendesse realerjelduse suhtlus toodi välja see, et kuidas need ained õpetatakse koolis. Et kui nagu enda kooliajale tagasi mõelda, siis humanitaaraineid õpetajate selliselt väga loovalt ja kaasahaaravalt ja dialoogis õpetaja õpilase vahel reaalainete vastu olid sellised, kus tuli teatud arvutamis viis endale selgeks teha ja siis lahendada kontrolltöö teha seda tahvli ees. Ja kuna tüdrukud loomamaalselt on natukene kartlikumad riskikartlikumad, kui poisid siis selline selliste õppeviisi seostatakse sellega, siis nad tunnevad ennast väga ebakindlalt ja seetõttu kujuneb välja ka selline negatiivne hoiak selliste ainete õppimise vastu. Nii ma tahaks täpsustada, et tüdrukute poiste loomuomaselt on ka võib-olla midagi, mida me võiksime natuke küsimuse alla seada, noh, tüdrukud ei ole loomupäraselt kartlikumad või nad loomupäraselt ei ole ebakindlamad ütleme, esinemise ees vaid nad on sotsialiseeritud, ütleme vaatluse käigus tüdrukutelt eeldatakse natuke teistsugust käitumisviisiku poistelt poistelt, poiste julgustatakse võtma riske, panema ennast kuhugi eesliinil, eks ole, tüdrukuid võib-olla mitte nii palju. Ja see, millega me siis keskkoolis ütleme, tegeleme praegu on selle kõige taga järg, et miks tüdrukutele ei meeldi nii või naasugused õppemeetodite poistele teistsugused, sobivad rohkem. Et, et see loomuomadus on tegelikult väga suure küsimärgi all minu meelest, et kuidas see loomuomadus nagu kujuneb, et see ei ole kaasa sündinud poistele-tüdrukutele. Kommenteerin veel, et et mulle tundub, et selline sotsiaalne ootus et kuidas poiss või tüdruk peaks käituma hakkab väga varasest east, see hakkab juba, et hällist juba perekonnast vanemad ootavad, eks ole. Ja loomulikult ka kodune eeskuju, eks ole, et, et noh, kui me nüüd jõuame selle teemani, et miks võiks koolis olla rohkem mehi, eks ole, puhtalt ees, kujukesed kodus, kas on täna igas kodus isa ja ema, eks. Et mulle tundub, et väga palju on üksikperega peremudelit, kus kohas ainukeseks vanemaks saan emaks. Paljud inimesed siiski on arvamusele et võib-olla erinevat võimekust eri erialadel erinevaid huvisid, erinevaid haridus ja tööalaseid valikuid. Et seda põhjustab ikkagi teatud bioloogiline erinevus naiste ja meeste vahel, kuivõrd selle arvamusega nõustute? Uurimused näitavad, kas ja milline roll on keemial või hormoonidel. No just selle looduse keemia ja bioloogia ületähtsustamine tegelikult viibki fookuse selliselt soolise ebavõrdsuse debatilt valesse kohta, tegelikult. Et ületähtsustatakse mingisuguseid bioloogilisi erinevusi, justkui, mis on meestele naistele, eks ole, mis teeb kõik naised omavahel sarnaseks ja mehed siis omavahel sarnaseks, et me räägime sellistest homogeensetest suurtest gruppidest tegelikult meeste vahel, indiviididena võivad olla palju suuremad erinevused selle grupi sees. Et pigem, ma arvan, ikkagi võiks lähtuda sellest sotsiaalsest keskkonnast, kus me viibime igapäevaselt ja vaadelda neid tegureid, mis mõjutavad meie meie käitumisest käitumist ühiskonnas mitte mitte üle tähtsustada, nii väga seda bioloogilist aspekti. Mori Teesalu on Tartu Ülikoolis kaitsnud professor Martin Ehala juhendamisel mõned aastad tagasi magistritöö pealkirjaga poiste ja tüdrukute sooritus. Erinevus gümnaasiumiastme emakeeleõppes sattus mulle saadet ette valmistades kätt, et leidsin selle internetist ja kuna see haakub meie tänase saate teemaga, siis ma tsiteerin Mari Teesalu magistritöö kokkuvõttet põgusalt. Lõpukirjandite statistikat analüüsides selgus, et noormehed said neidudest kehvemaid tulemusi nii koondhindena kui ka kõigis hindamisaspektides eraldi. Seejuures ilmnesid suurimad erinevused õigekirjas. Keskmine erinevus koondhinnetest aastate lõikes oli ligi seitse protsenti. Õigekirja hingel erinesid aga keskmiselt koguni 11,7 protsendi võrra. Statistiliselt olulisi sugudevahelisi erinevusi ortograafias tõi esile ka kõrgkoolide esmakursuslaste seas korraldatud uuring, milles avaldasid peale sellega märkimisväärsed lahknemised sõnavara tundmises. Ja teisal jätkab Mari Teesalu. Vaadeldud viie aasta jooksul olid lõpukirjandites noormeestele huvipakkuvamad teemad. Sport, loodus ja ühiskond. Tütarlapsed kirjutasid pigem inimhinge ja psühholoogiaga seonduvatel teemadel. See kinnitab erinevusi kahe sugupoole mõtteviisis ning huvides, mistõttu saab seda koolis õpimotivatsiooni tekitamise ja hoidmise juures arvestada noormeeste ja neidude õpimotivatsioon lähtudes erinevatelt alustelt. Kusjuures poiste jaoks peab õpitava sisu vajalikkus olema põhjendatud ja seda saab, peab saama praktiliselt rakendada. Tütarlapsi on seevastu kergem õppima innustada. Näiteks paneb neid pingutama soov teistele mitte pettumust valmistada. Ja viimane lõik Mari Teesalu magistritöökokkuvõttest. Teadlased möönavad siinjuures bioloogilise faktori rolli aju ehituse erinevuste näolo ent peavad olulisemaks sotsiaalset ja kultuurilist tausta. On oluline mõista, et mitte kõigi noormeeste tulemused ei ole tütarlaste omadest halvemad. Seega peab õpetaja tundma iga õpilase vajadusi individuaalselt ja hoiduma eelarvamustest. Kaasaegne ühiskond nõuab soolist võrdsust, kuid noormeeste ja neidude tulemuste erinevus veel gümnaasiumi lõpuski annab mõista, et seda pole vähemalt õppetulemustes suudetud saavutada. Poisid ja tüdrukud, mehed ja naised on erinevad ning sellest tõsiasjast tuleb lähtuda ka emakeeleõpetuses. Selleks, et saavutada noormeeste neidude tulemuste sarnasus, tuleb arvestada nende erinevusi. Nii kirjutas siis magistritöös Mari Teesalu, millega nõustute, millega mitte? Siin on mitu huvitavat huvitavat väidet selles uuringus, et ma kindlasti ei tahaks väga nüansi nüanssidesse minna, kuna ma ei ole emakeele õpetamise spetsialist, aga aga mida mari tee seal välja toob, on näiteks see, et poiste jaoks peab õpitava sisu pakkuma praktilist kuidas ta ütles, praktiliselt peab olemas rakendatav, aga tüdrukut, tüdrukuid motiveerib siis soov mitte teistele pettumust valmistav valmistada. Et tõenäoliselt me ei saaks ka seda erinevust, et kuidagi väga olemuslikuna käsitlema, et vastasel juhul me, me jällegi stereotüüpseid Tübiseerime neid tüdrukuid ja poisse nagu uuesti või teistkordselt vaid, vaid pigem peaks küsima, miks tüdrukuid siis innustab soov mitte pettumust valmistada, kas on seotud kuidagi nende kasvatusega. Ja, ja samuti jällegi peaks mitte käsitlema tüdrukuid ja poisse siis sellise suure homogeensem grupina, et ma pigem oleksin jah, nõus sellega, et peaks lähtuma õpilasele individuaalselt, vaatleme seda, millised on tema huvid, oskused, mida, mida siis arendada. Välja. Aga mida praktiliselt ikkagi siis peaks tegema, et ühel hetkel põhikooli lõpus või gümnaasiumi alguses ei, ei, väheneks tütarlaste huvi reaalainete vastu, kui me ikkagi Toomasele, reaalainete ja inseneride põua, näiteks, mida. Tänaseks saateks ette valmistades küsisin oma sõbralt, kes töötab koolis õpetajana, need, mis tema sellest küsimusest arvab ja tema täpselt samamoodi välja selle praktilise poole, et tegelikult see ei ole ainult poiste jaoks oluline teada saada, milleks seda õpitut rakendada, vaid ka tüdrukute jaoks. Et mulle tundub, et praegu koolis ikkagi veel, ühesõnaga Pähe, jõutakse tähelepanu pöörata sellele, et kuidas neid teadmisi praktikas kasutada. Mille jaoks mul on tarvis õppida just seda ainet ja seda osa sellest Ma olen ka nõus, et tegelikult see ühtib sellega, mida Katrin räägib selle tehnikavaldkonna atraktiivsemaks muutmise kohta, et kui nad näitavad tüdrukutele, mida saab teha nende asjadega, kuidas on tegelikult väga loominguline, mis see, mis see väljund tegelikult sellel kõigel on, et siis ta muutubki, noh, inimesed saavad käega katsuda mingeid asju ja proovida ise järele, et neile nagu antakse võimalus astuda jõust, et nad toetavad selle valdkonnaga kuidagi reaalselt, et siis siis ilmselt see on nagu üks viis, kuidas need ebatraditsioonilise erialasid teha aktiivsemalt ja samamoodi ka poistele, siis vastupidi mingeid teisi erialasid lähemale tuua. Sest näiteks sotsiaalteaduste populaarsust on väga palju seostatud sellega, et koolis ühiskonnaõpetus, inimeseõpetus väga sellised selged ainet luuakse seoseid tänapäeva ühiskonnaga, kuidas toimuvad omavahelised suhted. Aga kui võtame matemaatika, siis noh, kas me teame, milleks diferentsiaal kasutatakse päriselus nii-öelda ei tea? No ausalt öeldes tunnistan üles, ka minul oli terve gümnaasiumiaja matemaatikatundides käies selline tunne, et mul ei lähe neid võrrandeid ilmselt mitte kunagi elus vaja ja ma ei tea, võib-olla sellepärast ma olen ka ajakirjanik, mitte mitte insener, aga Ahti, noor Teie, õpetate informaatikat. Täna küll, jah, nii. Kuidas siis teha õpilastele ka võib-olla nendele, kes arvavad, et ei mind praktika praktiline sfäär? Reaalained ei huvita, kuidas teha neile see aine siis kaasa kiskuma? No ma usun, et kuidas seda teha või kas seda tehakse, et see on ka paljuski õpetajast kinni, et, et ma usun, et on kindlasti õpetajaid, kes suudavad seda teha. Ja, ja siin selle magistritöö kommentaariks, et, et need olulised erinevused poiste ja ja tüdrukute vahel. Ma arvan, et võivad olla selgitatavad ka ikkagi selle kasvatuse poole pealt ehk et tüdrukuid kasvatataksegi selliselt, et et või oodataksegi neilt, et nad ei valmistaks pettumusi, millega nad on siis nagu harjunud, aga samas poistest räägime koolipoisi hindest koolipoisi hinnang, kolm eks ole, ehk et selline noh, 50 ja natukene peale protsenti sellest tulemusest, eks. Kas teil on ka tulnud tütarlapsi, siis nii-öelda panna huvituma oma ainest sellest informaatikast või kas on nii, et mõni tuleb, ütleb, et mind see ei huvita üldse, et ma tahan kosmeetikuks saada ja see on igav tund. No ma usun, et minu aine on seotud üsna üsna nagu selgelt igapäevaeluga, eks ole, ja, ja muidugi teinekord on oluline, Ma põhjendada seda, et kus kohas võib neid teadmisi, neid oskusi vaja minna, mida mina käsitlen aga õpilaste suhtes, olenevalt vanusest on seda teinekord ka lihtsalt raske aru saada, et see tundub nii kauge tulevik ja ja mis seal ikka Kõrghariduse valdkonnas valitseb meil ka selline üldine sooline tasakaalustamatus, millest on ka viimase aasta jooksul rohkem rääkima hakatud. Lausa 70 protsenti kõrgkooli lõpetajatest on naised. Miks see nii on? Usun, et see on, seal on kindlasti mitu põhjust. Ja, ja ma usun, et siin võib olla teatud seos ka sellega, et et kes on koolis õpetajad, kusjuures, kui ma eile siin ei ole minu teada minule teadaolevalt ei ole tehtud uuringuid, aga kui ma eile võtsin OSCD riikide Õpetajate soolisuse protsendi erinevates riikides ja võtsin ülikoolilõpetajate soolise protsendi, siis nendevaheline inflatsioon, ehk see seos tuli üsna tugev või pigem tugev? Noh, mis, mis mulle tundub, et kinnitab seda, et see ei ole nagu meelevaldne tõlgendus, et tõenäoliselt seal on kindlasti veel neid, neid muid põhjusi, aga aga see, kes on koolis õpetaja mees või naine on teatud määral seotud sellega, kes, kes läheb ülikooli õppima, üldse, kes suudab ka selle lõpetada. Ma natuke võib-olla tooksin siia teist dimensiooni juurde, et et see kõrghariduse, kõrghariduse, sooline tasakaalustamatus mitme nurga alt vaadata, et kui me vaatame kõrghariduse tasuvust näiteks üldiselt, et et siis Eestis ka viimane inimarengu aruanne toob seda välja, et kõrgharidus tasub ära vähem kui paljudes teistes riikides Eestis, see tähendab seda, et sa saad ka keskharidusega võib olla sama heale majanduslikule järjele ja tundub, et poisid ja mehed nagu valivad seda teed siis rohkem kui tüdrukud ja palgalõhe uuring toob ka selle välja, et kõrgharidusega naine keskmiselt teenib sama palju kui põhi või keskharidusega mees, tähendab tüdrukute jaoks on see, ütleme selline toimetulekustrateegia valida kõrgharidus, sest et sellega nad saavad siis endale sellise rahuldava majandusliku sissetuleku kindlustada, samal ajal kui poistel seda ei ole, nii, hädapärast võib-olla tarvis. Et see on võib-olla ka oluline silmas pidada siin. Kuidas see muutuda võiks? Kas liigume pigem selles suunas või peaksime liikuma pigem selles suunas, et et põhiharidusega või keskharidusega enam ei oleks võimalik kõrget sissetulekut teenida? Või vastupidi, et võib-olla kõrgharitud õpetajakoolituse väga pika õpetajakoolituse läbinud inimene võiks siis teenida, teenida vastavalt oma panusele, eks ole ka, et noh, et, et siin ei ole sõnumite, see, et, et lihttööd või madalamatel positsioonidel töötavad inimesed peaksid olema veel vähem, kui nad praegu saavad, eks ole, vaid et need käärid ei peaks olema võib-olla nii suured, lihtsalt. Asjaolus, et 70 protsenti kõrgkooli lõpetajatest on naised. Mina olen siin ühte põhjust. Või ajendit, miks on viimase kümnendi jooksul Eestist välja rännanud kaks korda rohkem noori naisi kui samas vanuserühmas mehi ja on ka siin avalikkuses viidatud jõed, kõrgharitud naine soovib peret luua, siis harimatu mehega ta ju ei lepi. Ja kui haritud mehi on Eestis vähe, siis on selge, et suur osa kõrgharitud naisi peavad kaaslast endale otsima välismaalt. Kasutan ära võimaluse, et soolise võrdõiguslikkuse spetsialist on stuudios. Lee Maripuu, mis te arvate sellest teooriast? Ma võib-olla ei läheneks sellele naiste väljarände küsimusele nii lihtsustatult, et kui me räägime kvalifitseeritud naiste väljarändest, siis kindlasti on seal ka teisi teisi põhjuseid, miks inimesed Eestist lahkuvad. Et kui me eeldame, et naise elu naise valikute peamiseks põhjuseks on, on mees või abielu või perekond, et võib-olla natukene nagu lihtsustame seda, seda, mis naise sellise igapäevase reaalsuse moodustab. Te olete tegelikult ka uurinud oma doktoritöös põhjusi või taustaharitud naiste puhul, kes on Eestist ära läinud välismaale, mis sealt siis välja tuleb, mis, mis neid ära viib, mis need rohkem Äraviku mehi. Just et ma pean muidugi ilmselt siin täpsustama, et ma tegelen üsna väiksemahulise väikse valimiga kvalitatiivse uurimusega, et selles mõttes ma ei tahaks siin mingisugust väga põhjapanevaid üldistusi praegu teha. Aga nii palju, kui ma olen intervjueerinud neid naisi, siis ma kindlasti ei saa väita seda, et nad läheksid sinna otsima pereõnne või või mehe pärast ära kolivad, vaid eelkõige ikkagi neil on eneseteostus naiste puhul tähtis ja sageli seda alahinnatakse. Et hakataksegi rääkima kohe sellest, et kuidas kuidas inimesed lahkuvad või naised lahkuvad, sellepärast et nad ei saa siin perekonda luua. Et, et võiks. Ma arvan, naiste puhul ka seda eneseteostust ikkagi pilti rohkem tuua, et see on samasugune vajadus või soov neil nagu vestalgi. Kas meestel on eneseteostuse soovi vähem siis eesti meestel vä? Ei seda ma kindlasti väita ei saa. Või siis lihtsalt naised ei saa omaeneseteostuse soovi Eestis piisavalt rakendada ja see sunnib neid rohkem Eestist lahkuma, kui mehi. No üks oluline põhjus on tegelikult juba siin välja toodud, et 70 protsenti kõrgkooli lõpetajatest naised, et kõrgharidus on tegelikult üks parimaid viise rahvusvaheliseks mobiilsuseks, et kas minna kuhugi magistrisse välismaale pluss ilmselt on omandatud veidi parem keeleoskus kui, kui need põhiharidusega mehed maakohas, et võimalusi on tegelikult nende jaoks rohkem välismaale minna. Aga üritame ikkagi saate lõpu lähenedes lahendusteni lähemale jõuda. Mida tuleks ette võtta noorte haridusvalikute tasakaalustamiseks, et tütarlapsed võtaksid koolis tõsisemalt ka reaalaineid, et poisid võtaksid ka emakeele õppimiste ortograafiat koolis tõsisemalt ja kui tekib Ülikooli erialavaliku aeg, siis üsna võrdselt läheks õppima noormehi ja, ja neide, nii ITd kui ka õpetajaks. No siin on mulle tundub, et sellest kahte tüüpi lahendus, et üks on selline väga üldine ühiskonna tasand et needsamad niuksed soostereotüübid, et me avalikus meedias neid vähemalt ei taastoodaks või mind kui noorema põlve inimeste sõpru on väga sageli häirima hakanud just Eesti reklaamiturg, näiteks kus naise kujutamine kuskilt pärineb kuskilt mujalt sajandist või mujalt riigist, et see ütleme tänapäeva haritud noort enam ei kõneta, et kui kui naist kujutatakse reklaamis sellise abitu inimesena, kes ei suuda parkimiskohta leida ja siis tugev meestatud aitama. Ma olen mihkliga 100 protsenti nõus selles mõttes, et ka näiteks ajakirjandusel on üsna suur vastutus selles osas mitte ainult ütleme reklaamitööstusel, vaid ka raadiol televisioonil, kirjutavale, meediale, kuidas nad käsitlevad neid teemasid, kuidas nad kujutavad naisi, kuidas mehi, mida nad üldse toovad fookusesse siin siin on, on arengut. Aga noh, sellise pikaajalise fookuse nihutamine võtab kindlasti aega, et nii kaua võiks siis teadvustada seda, et meil on hetkel välja kujunenud sellised noored, kelle huvid on natuke teistsugused. Et tüdrukud rohkem kalduvad sotsiaalteaduste humanitaaria poole poisid reale erialasid õppima, et võiksime seda teadvustada ja siis proovida seda läbi õpetamisega kuidagi kujundada, et selgitades näiteks tüdrukutele, milliseid Su on tehnikaerialade õppimisest ühiskonnale, mida on see on üks, üks põhjus, mis on seotud tüdrukuga edasiste õpingutega, sageli on see, et soovitakse maailmale kuidagi kasu tuua et siis selgitada, miks tehnika järevad on Eestile või maailmale kasulikud. Ja selgitada noormeestele, miks on kasulik ikkagi ortograafia ära õppida. Et on märksa tõenäolisem hea töökoht saada, kui c5 ei ole kirjavigu. Aga Lee Maripuu, mis teie arvate, mis koolisüsteemis? Kas muutus? See on hästi selline. Muutmist vajaks ilmselt väga mitmed asjad, et alustades sellest, et ütleme, õpetajad võiksid olla rohkem võib-olla teadlikud soolistest erinevustest, soolistest, stereotüüpidest, sellest, kuidas neid mitte näiteks ise taastoota oma oma töös. Ja jah, just just võib-olla see haridussüsteem võiks olla rohkem sooteadlik või sootundlik tervikuna mulle tundub ja seal juba algabki õpetajakoolitusest võib olla ülikoolis ahtimaide. Noogutasin. Ka omast kogemusest, keskkoolis ma tunnen, mis mind näiteks kõige rohkem julgustas IT poole vaatama on see, et õpetajad teadlikult tegelesid sellega, et nad tõid meile päris eluainetesse ehk siis meie jaoks läbi keskkooli. Ma käisin korduvalt väljasõitudel, kus ma rakendasin füüsika tunni teadmisi, bioloogia tunni teadmisi keemiat ja me tegime reaalseid laborikatseid järvevees ja samal ajal me saime seal järves ujumas käia, see oli reaalne õppetunni osa ja tegelikult, kui sa viid selle elu väga õpilasele klassiruumi, siis ta saab ka aru, miks tal seda vaja on ja see aitaks kindlasti tal edaspidi neid valikuid teha, et et miks just seeria. Maikuus korraldati mitmel pool Eestis niinimetatud tüdrukute ja poiste päeva, kus siis poistele tutvustati ameteid, mis seni on valdavalt naistega hõivatud ja tüdrukutele tutvustati ameteid, kus valdavalt on tööl mehed kus ja kuidas seda päeva korraldati. Jah, see poiste-tüdrukute päev või õigemini mitmed päevad, mis toimusid maikuus ja tulevad ka sügisel, veel on osa meie soolise võrdõiguslikkuse teavituskampaania tegevustest. Ja selle eesmärgiks oligi eelkõige nagu näidata poistele-tüdrukutele, et on mingisuguseid ka muid valikuid, millele nad võib-olla ei ole harjunud mõtlema. Ja tuua nad siis selle erialaga kokku, et neile siis tutvustati praktiliste ülesannet raames, kuidas kuidas selle eriala inimesed tegutsevad, vaat mis on seal näiteks teie saamise võimaluse, tüdrukud näiteks hoidsid mootorit lahti autol ja tutvusid automehaanika elukutsega. Üks näide, poisid tegid rätsep-stilistitöötoas seal võtmehoidjad endale. Ja mis on eriti tore on see, et tagasiside nendelt gümnaasiumi noortelt, kes siis osalesid nendel, nendel tüdrukute poistepäevadele oli äärmiselt positiivne ja just toodi välja seda, et et kõige lahedam oli see, et nad ise kätega proovida said näha ja et nad hakkasid mõtlema, et on olemas veel mingisuguseid muid võimalusi, et mitte ainult need valikud, mida nad võib-olla harjunud oma erialana kaaluma. Katrin loodus, teie praktiliselt vihite seda päeva läbi, IT Kolled siis kuidas see välja nägi ja milliste ootustega, milliste nägudega noored tulid. Ja kuidas nad ära läksid. Alustame sellest, mis nagu juba tulid, kas tuldi sellise eelarvamuslik suhtumise või tulid juba noored, kes tegelikult tundsid huvi, kuidas see valim yldse kokku pandi, kes sinna kokku tulid? Valimi kohta ma ei oska väga täpselt öelda, võib-olla leia, oskab seda kommenteerida, aga nägudest rääkides siis saabusid sinna ma ütleks, et suhteliselt tagasihoidlikud sellised häbelikud tütarlapsed, kes ei olnud päris kindlad, kuhu neid nüüd pandud on või kuhu neid viidud on. Aga ülesanded, mida me seal tegime, oli, aitasime neil, õigemini koostöös, seal oli mõned abilised veel. Programmeerisime väikseid sumoroboteid, mis on samamoodi tudengite endi poolt valmis ehitatud ja nad said mängida läbi programmeerides väikest sumovõistlust, mis lõppeski sellega, et nad lõpuks panid oma robotid, mille endale valmis programmeerinud väikesele võistlusväljakule ja läksid oma omavahel vestlusse võistlustulle ja ütleme, et need näod, mis pärast seda selle võistluse ajal ja mis seal klassiruumist välja läks, oli tohutu rõõm ja nad olid väga energy, energilised ja väga tundus, et see jõudis neile kohale, et see idee ei pea olema teoreetiline, kuiv asi, vaid nad saavad väga põnevaid asju sellega teha. Kas mõne jaoks neist oli see ka revolutsiooniline avastus, kas mõni kohe avaldas ka näiteks, et, et võib-olla ülikooli astudes tulevikus võiks ka IT poole vaadata? Ükski õpilane meile küll sellist tagasisidet ei andnud, aga aga see tütarlaps või leiu, kes seda üritust läbi viisid, ema ütles meile küll, et tema, nüüd viste plaanib päris tõsiselt eriala vahetama hakata, vähemalt ühe inimese nimi jõudsime, et ma usun, et, et ka nende õpilasteni lihtsalt nad ei väljendanud võib-olla seda nii tugevasti. Kas sinna saadeti noored, kes koolis juba olid mingisugust huvi avaldanud? See koos meil praegu jah, niimoodi koolide kaupa, et nad. Ühe klassi tüdrukud siis on viidud, vaatame erinevaid nii-öelda poistele äärest ja ja poisid siis samal ajal on tutvunud teiste erialadega, et nad ei ole otseselt nagu ise individuaalselt otsustanud, et nad soovivad ühte või teist erialaga tutvuda ka just mingi grupiviisiliselt on see toimunud praegu. Hiljuti leidsin Tartu postimehest väga huvitava fakti. Ligi kümnendik 150-st Eestis töötavast lennuki piloodist on muide naised ja Estonian Airi suurima lennuki 80 kaheksakohalise Bombardier. CRJ-ei 900 kapten ja ühtlasi selle lennukitüübi peapiloot on noor naine kadri tuusis ja see tähendab, et talle Kuulat kuuletuvad ka kõik selle lennukitüübi 16 meessoost kaptenit. Ehk selliseid näiteid oleks rohkem vaja kasvõi esile tuua. Kindlasti et meedia näiteks võiks olla üks selline hea koostööpartner või, või kui, kui tekib selline suurem teadlikkus ka võib-olla meedia sisutootjatele, et sool ja stereotüübid on selline teema, millega võiks tegeleda, et siis selliste positiivsete näidete esiletoomine kindlasti kindlasti aitab panna nii poisse kui tüdrukuid mõtlema, et kui nad näevad, et et näiteks tehti naine on piloot, et miks mitte, et võib-olla ka mina saaksin sellega hakkama või, või need üldse hakkavad siis mõtet liigutama sinna suunas. Kas sotsiaalministeerium ja haridusministeerium räägivad selles teemavaldkonnas ühte keelt või on nii, et sotsiaalministeeriumis tee omav soolise võrdõiguslikkuse osakonnas räägite küll seda ühte juttu, aga võib-olla need reaalsed suunised ja otsused, mis kusagil haridusministeeriumis ette valmistatakse, kas või õpetajate koolituses ei järgi seda üldse. Ei loomulikult meil on koostöös haridusministeeriumiga, et kindlasti ka selles vallas on arengut. Et kuna sotsiaalministeeriumi eelkõige oleme siiamaani tegelen täiesti tööturuprobleemiga ja soolise võrdõiguslikkuse ka tööturul, aga sellele eelneb tõesti see segreageerunud haridusmaastik juba, et siis siis võiks koostöö olla kindlasti ka tihedam selles vallas. Aga, aga ma võin, julgen küll öelda, et pigem ikka ühte jalga. Saate lõpetuseks küsin kõigi käest sama küsimus, et mis siis koolis võiks või peaks muutuma. Alustame õpetajast Ahtinor. No palju asju selles mõttes tulevad, tulevad mõttesse. Võib-olla üks, üks julgem avaldus uurijana võiks võiks pakkuda, et täna need ained, mida õpetatakse eraldi poistele-tüdrukutele, võiks olla vastupidi ja neid võiks õpetada koos näiteks. Puidurauaaeg, tööõpetus, eks ole, söögi tegemine kodundus noh, ja nii edasi, eks ole. Kuluks ära küll ja mõtlen oma kooliajale praegu tõesti, miks ei õpetatud söögitegemist poistele, kas tänapäeval ka õpetajatele? Seal vist on võimalik seda individuaalselt ikkagi valida, et poistel ei keelata söögitegemist õppida ega heegeldamist õppida, samuti tüdrukud võiksid siis keevitamise või küünlajala treimisega kokku puutuda. Aga see sellepärast sageli ei rakendu, et, et. Ja kui isegi rohkem ja kui isegi rakendub, siis tihti on see ikkagi niiviisi, et poisid ja tüdrukud on eraldi, et mu nagu mõte seisneb selles, et nagu täna matemaatikat õpetatakse, eks ole, et üheskoos ja, ja teistpidi siis nii, et matemaatikat ja eesti keelt ja, ja muid põhiaineid, mida täna õpetatakse koos miks mitte proovida õpetada just eraldi kuivõrd võimalik, et näiteks poisid ja tüdrukud vajavad pisut erinevad, näiteks lähenemist, et selline võimalus, selline selline proovimine Ma vaidleks vastu jah, kuigi ma ei julge nagu väga tugevalt vastu vaielda, kuna ma ei ole haridusekspert. Aga, aga, aga minu meelest poiste-tüdrukute eristamine eraldamine võib-olla süvendab seda, et me käsitleme poisse tüdrukuid nii, erinevalt neile lauset tuleb erinevalt ja eraldi hakata matemaatikat emakeelt õpetama. Et võib-olla oleks targem lahendus see, kui kui me suudaksime ikkagi poisse-tüdrukuid koos arendada niimoodi, et nad piisavalt siis saavad. See on soolise võrdõiguslikkuse perspektiivist, ma saan aru, miks see tundub vale. Aga natuke uuringuid lapates on välja toodud, et tegelikult just see matemaatika eraldi õpetamine on tõstnud tõenäosust. Tüdrukud lähevad õppima reaalteadusi et on kuidagi paremini suunata seda ainet tüdrukutele. Ja saate lõpuküsimus on sama ka Katrin loodusele, et mida koolis teha teistmoodi, et et te leiaksite oma erialale rohkem sookaaslasi. Ma arvan, et väga suureks abiks oleks see, kui õpilastele tuua reaalse eeskuju, et just nimelt, et me võiksimegi saata kooli ühe naispiloodi, kes näitab, et ei pea olema selleks väga eriline või kuidagi teistmoodi välja paistma, et igaüks suudab õppida piloodiks Iidee inimeseks või inseneriks ja samamoodi poisid, et psühholoogia ja kõik need valdkonnad, et nende ei sõltu sinu soost, vaid need sõltuvad sellest, missuguste sinu huvid ja mida sa tahad. Lõpuks tööl ikkagi igapäevaselt teha. Et piiranguid ei ole. Oma kooliajast mäletan ka meile tööõpetuse tunnis poistele õpetati mingi detaili treimist nii puidust kui ka metallist oskust, mida mul elu jooksul pole kordagi vaja läinud. Aga oskust, kuidas süüa teha, mulle kahjuks ei õpetatud ja sellest tulenema senimaani suurt puudust. Loodame, et tulevikus need ebakõlad koolisüsteemis ja haridussüsteemis kaovad. Stuudios olid täna Praxise analüütik Mihkel Nestor, IT kolledži õppejõud Katrin loodus, Keila kooli õpetaja Ahti noor ja sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Lee Maripuu. Juttu juhtis Arp Müller. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.