Asta draide, kelle elukäigust aegade keerises täna kuuleme on sünnilt tallinlanna. Sellal kui Tallinnas on leidnud laheda elamisvõimaluse kümned ja kümned tuhanded tulnukad ning nende sugulased ja sugulaste sugulased on tema oma sünnilinna oma sünnimaale tagasitulekuks pidanud luba küsima. Mina kirjutasin tolleaegse Keskkomitee peasekretäril Russo vile kirja kirjutasin täitsa mitteametlikult, et palun mind aidata. Et sain mitmepalve Pääle vastuse, et minu asumisel olemine on õigustatud ja ma ei tohi koju sõita selle peale vaatamata, et kõik eestlased peale minu olid juba sellest rajoonist, kus ma asumisel olin koju sõitnud. Kirjutasin selle temale, minul, lapsed on juba kaks aastat siin. Kas see pole ükskõik, kas ma töötan seal või töötan siin, et see on loomulik, et perekond koos oleks? Ma igatsen oma laste järgi ja minu lapsed vajavad mind. Selle kirja ma kirjutasin veebruarikuul 1900 58. aastal ja töökiri jõudis kohale. Minu kiri jõudis kohale ja üks päev enne naistepäeva, see oli seitsmendal märtsil tuli minule kutsuti mind välja Molotovski linna NKVD-sse ja öeldi, et mina vabaolen. Ja sõitsin siis Eestis, ma ei sõitnud mitte Eestisse enne sügised, sellepärast et ma pidin raha korjeval minu kokkuhoiud, ma saatsin siia sellepärast tütar selle aastal lõpetas meditsiinilise kooli ja oli raha vaja. Ja nii et ma korjasin siis märtsikuust kuni augustikuuni omale sõiduraha ja sõitsin üle Kirovi linna, siis siia koju. Jah, ja Siinak algasid omad raskused. Ja kui ma käisin, siis tolle, aga eks see täitevkomitee esimehe Hendrix soni juures siis ta lõi, puhasta rusikaga vastu lauda ja ütles, et minul ei ole mitte ühte ruut, meeterk õigusse vaata põrandapinda Tallinna piirides. Kuna mina ei ole rehabiliteeritud. Minu öeldi, et minu abikaasa, minu lapsed, on rehabiliteeritud. Et mina ei ole rehabiliteeritud isa pärast, kuna isa oli Eesti iseseisvuse ajal riigitegelane. Kõneleja isa, Friedrich Karl Akel, elukutselt silmaarst, oli eri aegadel Eesti vabariigi saadik Helsingis, Stockholmis, Berliinis. 1924. aastal oli ta riigivanem ja üldse Eesti vabariigi aastatel kolmel korral välisministriks. Friedrich hakkel on kuulunud Põhja-Balti arstide seltsi ja Tallinna rahvahariduse seltsi juhatusse. Ta on olnud Eesti üliõpilaste seltsi esimees, teatri, osaühingu, Estonia esimees, Kalevi esimees ja Eesti esindajaks rahvusvahelises olümpiakomitees. 1940. aasta sündmusi poliitikuna ette nähes ei pidanud õigeks võtta välispassi, vaid jäi Eestisse. No isal ei leidnud põhjust kujutes, mina oma esivanemate haudade juurest ei lahku. Viimane aasta enne äraviimist töötas papa jälle Niguliste tänaval oli üks polikliinik ja seal töötas isa silmaarstina ja sealt vastuvõtult tulles kodulävel, siis võeti teda kinni. Ma ei elanud seal, ma elasin nõmmel, Jõelannaga vanem õde elas vanematega ühes majas. Ema ei olnud sel momendil kodus, ema oli läinud kuhugile. Ja kui isa oli koju tulnud, siis olid tal järgi jooksnud madrused jala ukse vahele pantnit, isa ei saanud oma järelust kinni tõmmata. Helleksid siis. Muidugi seal oli siis mingisugune häälitsemine või mis oli vanem õde alla tuli. Ja nägi seda siis, kuidas isaga väga halvasti käituti. Panditleda istuva keerleva klaveritooli peale keerutati seda klaveritooli ja. Ja naeruvääristati teda. Kell tõmmati taskust ära, sõrmus käest. Tuli vana mees juba tollel. Papa oli 69 aastat vana. Järgmine aasta oleks seitsmekümneseks. Võib ette kujutada, mida tema üle elas. Oli tõugatud ta küünarnukkidega ja püssipäradega ja väga inetust ja eitan naeru vääristatud mingisuguse naeruga oli see asi kõik sündinud selle peale vaatamata. Väga traagiline moment. Te ütlesite, et tema äraviijad olid madrused. Madrused, ja, ja millal see oli ikka 40. aastal oktoobris 41, siis ma käisin kuni mai küüditasimenema, käisin ikka seal Patarei vanglas pakke viimast. Ega te teda enam ei eiei kohtumist ei, ei olnud, ei võimatut, aga pakki võeti vastu, pakub, võeti vastu ja ikka oli nii hea meel, et spike vetika kisa olemas on ja et kas siin on, siis küüditati meid ärajas, küüditati ka ema ära ja siis vot selles ajas, meil on teadmatus, isaku. Kui rääkida isa arreteerimisest, siis see ei olnud tal ju esimene kord midagi niisugust üle elada. Üks katse tehti juba varem, esimesel detsembril 1924 ja kas te sellest teate midagi? Esimesel detsembril 24. aastal hommiku väga varas oli siis talveaeg, see oli veel pime. All oli siis üks uksehoidja Kitzmanni nimeline ja siis nad olid sõjaväegrupp oli siis sissetunginud, nõudnud ukse avamist Toompeal siis Toompeal, riigivanemamajas ja. Ja siis nad tormasid ülesse ja nad muidugi ei orienteerunud kohe seals, nad ei teadnud kuhu poole minna, me kõik magasime alles. Siis nad leidsidki isa kabinetti, kus see suur kirjutuslaud oli, kus isa töötas ja seal oli üks suur pronks pronksist skulptuur, siis nad huupi nad ei teadnud, kuhu poole minna. Seda natukest oletasid, et küsisid nad all selle uksehoidjad, päästjad, kus siis seal magamisruumid olid öösse siiski, nad tulid väga vara hommikul, nad viskasid selle suure pronkskujuga. Seal oli veel üks ees, ruum enne isa magamistuba viskasid selle ukse katki, tormasid magamistuppa. Aga eks isa kuulis, aimas juba, all olid ju kõiksugu häälitsused, aga nüüd magamistoad läksid niimoodi, nad läksid kuidagimoodi ringi kahes suunas. Ja kui nad siis sinna tormasid magamistuppa, siis isa tuli teistes, kus lapsed tuba oli. Teises suunas tuli välja sinnasamasse kotti Ta magamistoa esisesse tuppa. Ja seal läks üks raudtrepp üles, kus asusid külalistoad. Meil oli sel ajal just Mulgimaalt üks sugulane. Seal valisite toas, isa läks sellest trepist üles, tõmbas oma külalist toa ukse ette, revolver oli tal taskus. Kui nad oleks üles selle siis ise oleksid laskma hallaskunud. Ema jäi muidugi magamistuppa, siis nad Läksid, ajasid ema enese ees püssipäradega lükates medal neid suuri ruume. Suured saalid ja söögitoad liiguvad majas ikka olema, peab. Ja ütlesid, et me lõikame sul keel suust, kus sa ei ütle, kus sinu mees on. Mamma poleks seda iialgi öelnud. Ja nii kaua siis rajati meie lapsed, istusime siis trepi peal. Mis alla viis? Te kuulsite seda kõnelust. Hoiatus kuulsime pealt. Ähvardustele ähvardas, me kuulsime just, ja siis nad läksid ülevalt just sellest mööda, sellest trepist sinna tubades. Me kuulsime, kuidas nad seda emale ütlesidki, eks ema ütles meile seda ju pärast kah veel. Ja meie istusime täkk püssimeeste vahel seal trepi peal ja värisesin. Ja siis tuli abi. Nendel tuli siis põgeneda, siis meil oliks adjutant Schönbergi nimeline, kes siis aknast välja hüppas ja jalga lasime ta seda lühikest jalga. Ja kui ma Siberis koju tulin ja siin kooliraamatuid lugesin ajalooraamatuid ja teisi raamatuid, siis kus seisis riigivanem Makel oli aknast välja hüpanud, ära jooksnud, tappa poleks seda iialgi teinud ja ei käinud ka seda. Teie teekond Siberisse algas 14. juunil 1941 väga-väga paljudel. Nagu väga paljud, väga-väga paljud, kõik võis oletada, et see juhtub, et mu juhtuma küüditamist iialgi juttu ei olnud, sepad tulisi meil nii ootamata, meie elasime siis selles pööningukambris tolleaegses apteegi tänaval. Tulime mehega just õhtu hilja koju, kelle juures me tulime, siis oli meie kolleeg Georg Meri, praegusel Lennart Mere isa. Tulime nende poolt jalgsinud, elasid Kaare tänaval, see on Pesbur Vabaduse puiestulime koju ja saime vaevalt pikale heita. Kui tulid sõjaväelased, siis kolm-neli meest. Et vot, ärgake ülesse ja tulge meiega kaasa. Mees on tal see asi seisab ja mis meil siis seletati, et meid viiakse ära oma kodust. Muidugi olime väga masendatud just väikeste laste pärast, lapsed olid kahe ja kolmeaastased ja Anneli kahe aastane. Orja oli kolmeaastane. Ja me kaotasime täiesti ja esiteks laske pärast teisiti kõik see ootamaks ja see. Mäletan, et mees pani lina põrandale, viskas mõned riidehilbud sisse, sõlmis pealt kinni. Ja ei olnud, muudkui tuli minna, midagi me jõudma kaasa võtta, mina võtsin lapsed kaenla alla, siis läksime trepist alla, tõugati meid trepist alla, kõigil oli ikka kiire. Õues seisis üks lahtine veomasin. Pidime sinna peale minema ja siis sõitsime pääsküla jaama, kus meid siis lükati mind lastega ühte vagunisse, see oli üks loomavagun. Must ja õudne. Loomavagun. Puu olid sisseehitatud, mingisugused narid. Ja kui mees kaksis nii meiega kaasa tulla tahtis, siis ei siis ma nägin, kuidas ta seda perrooni mööda läks nende kahe bambuga, mis ta seal kokku sõlminud oli, lasketiitlid püssimeeste vahel tagumistesse vagunitesse. Ja meie siis sinna ja. Lootsime ikka kokku saada. Ada. Lapsed karjusid nagu ratta peal. Karjusid kõik need nädalad, mida me sõitsime. Jaan haigestus, hakkas kogelema ja vagunis oli meid üle 25 inimese. Meid lasti siiski natuke perrooni peale, vahest välja vastet rong seisis mitu päeva. Seal jaamas. Läksime ka tagumisse vagunitesse oma mehi otsima. Meeste vagun oli ümbritsetud esimeestest. Ainult nende pead paistsid. Vaguni uks oli praokil. Nii et me 11 ikka nägime, aga. Oli meeste hulgas teisigi tuttavaid. Tuttaval oli veel sotsiaalminister käsk, siis oli Eesti panga direktor Roos selt. Kõiki ma ei tundnud, kes seal olid, aga vaata ainult pead paistsid nii üksteise peal, ukse vahel jookseb vahelt, jah, see uks oli nii paari vaksa paari vaksa laiuselt lahti lahti ja ümberringi seisid valvurid meili seisnud, nii paljud muidugi valvurid oli sihuke ruum täis, vaatasid, et me ikka ära ei jookseks, aga aga me võisime tõlkiga. Siis seisime, seisime seal ja siis hakkasime liikuma, kuna meie ikka naised mokkisime, mukisime ennast, mõtlesime nüüd kohapeal, saame ikka kokku oma meestega, aga nähtavasti neid ikka haagiti ära teeb. Nad läksid Sverdlovski oblastisse. Meil läksime Kirovi oblastis ja enam rohkem me 11 ei näinud. Ja mehed surid juba esimesel teisel kolmandal aastal. Need olid väga rasked olud, minu mees, külmes Ta metsatleda toodi küll veel elusalt sinna laagrisse, aga tal olid jalad, et külmavõetud. Nagu tema sõbrad kirjutasid, tahtsin veel meie ülesvõtteid näha, ta ei saanud neid kätte võtta. Vastu käed olid juba külmavõetud, oli öelnud, et ei tea, kas ma neid armsaid inimesi veel näha. Ja suri. See oli 24. veebruaril 42. aastal. Siis oli neid riita pandud ja ära põletatud. Veebruarikuul suurte külmade puhul nüüd ühishauda matta ei saadud. Mehe nimi oli ta maasius Travidee JärvaMadise köstri poeg. Kui kaua kestis teie teekond Siberisse? Me sõitsime kaks nädalat, kaks nädalat sõitsime ja kui meid seal, siis ühes Pakistanis oli jõe äärne koht, jätka jõe kaldal, pandi meid maha ja seal ootasid maavankrid. Pandi meid sinna hääli ja siis sõitsime tükk tükk tükk aega, kuni meil siis sinna külladeni jõudsime, eks Malachi küla üks pere bossi küla kus meid siis maha pandi ja jäeti jumala hoolde, kesk tänavat. Tehke, mis tahate, ei olnud siia ion, kartuse alust tõsteti lihtsalt vankri lihtalt. Vankri mahajääki. Kelle juurde teie ulu alla saite ja kas te saite kohe esimesel õhtul või püreed? Ei, langeajal ei saanud lageda taeva all, olin tükk aega, seal olid niuksed, laadad, nõndanimetatud niisugused, nendel, kus nad siis oma heina ja, ja õlgi pidasid, tuleksime kuhugile, läksime, seal oli üks, üks tuletõrjemaja, seal oli siis suur katusealune ja siis me läksime sinna tuletõrje vaja sinna katusealusesse, ma ei tea, miks seal oli niisugune lahtine ilma sain kettaruum, siis oli valguses ka seal ja mitte keegi ei olnud üleüldse kedagi, kelle poole pöörata, mis meist nüüd saab ja kuhu me peame minema, ainult brigadir tuli kohe ja kohe tööle ja tööl tööle. Ja mõtlesin kõik, kõik, kõik oli ettekujutatav, aga lasteasi, et kas kahe ja kolme aastane väike laps, võõras kohas võõrad inimesed siia ei olnud. See, mis seljas oli head suveaeg, oli nii palju, et need kaetud olid, aga talve pääl tuli siis nad istusid ahju peal. Elukohtadele ette näha ei olnud, ei olnud mitte mingisugust, elasime venelastega ümber ahju, kes keskusk malle leidis vastava perenaise ja. Aga nemad olid niivõrd umbusklikud, nad ei teadnud, kes, kas me oleme vaenlased või oleme omad inimesed. Võõrast keelt me rääkisime ja sellepärast elasime lihtsalt palja taeva all, niikaua kui kui nad siis aru said, et me siiski tööd armastame ja ka sellest Haled haleduse tundest meie vastu nähes väikseid lapsi, siis nad võtsid, veetsime elasime ühe vene ahju ümber, nemad meie ja nii, et mic midagi kusagil ette nähtud ei olnud. Kuidas olukord lahenes? Esialgu, esimene lahendus oli see, et me kohe tööle läksime pehme kerjamisega kerjamisega siis toitu omale leiba omale muretsesime, tööl käisime sellepärast siis oli sõda juba ja nii, et kolhoosi meie, kui siis aruande, milline oli aasta lõpus, siis, siis veel olime meie selle tõttu, et me seal territoorium elasime nagu võlgu kolhoosile, nii et me mitte midagi ei saanud sealt. Ja olukord oli jah raske, sest kuulsime ikka, kuidas seal siis niisugune vahesaini ka köögi ja siis selle kare vastu, mis seal ruumi, vaske, mis seal ümber ahju oli, ikka kuulsime, kuidas pererahvas seal oma nõusid kraapis, need kolhoosnikud, ega neilgi midagi ei olnud, kõik läks sõjameestele. Päästis lehm seda piima sõid ja jõid, jah. Oli häid inimesi kah pärast tekkis, kes ikka lastele vaes midagi toob, aga põhiliselt tulid ikkagi kerjata lihtsalt kerjata ja kõige hullem oli nüüd see, et me pidime, nad muidu ei andnud. Me pidime risti ettelööma. See oli meile kui luteri usklikutele, see oli meil täitsa võõras vaesmi isegi kartsime, et me sellega patu teeme ja nii, aga muidu nemad ei andnud meile seda leivatükikest, kui meie riski et ei löönud õigeusu kombe kohaselt ka nendel NSV ka mitte midagi palju ei olnud siis ma mäletan niisuguseid asju, me leidsime ükskord siis ühest kraavist ühte surnud hobust. Ja siis kuidagimoodi taotlesime sealt ühte veokit ja teeme selle hobusid külla. Ja siis seal. Ühes talus meisi raiusime seda hobust ja kuidas mina siis üle küla tänavas oli kaunis lai tänav, seda surnud hobuse pead. Lohistasin oma poole ja sellest sai, mis tükk aega lintkiht. Ja müüja ei olnud ka midagi ei müüa, ei olnud midagi, ei olnud. Ma ütlen, kaotasime just pea selle laste pärast ja mees pani siis lina sisse. Ja siis pärast üks sõber siis sellest mehe laagrist kirjutas. Neil ei olnud ju seal kah kuigi palju, võib-olla siia. Et kui ta katsus, siis need kaasa võetud lapse riideid müüa, et need ei ostnud ka mitte keegi laskis siis laagris laste riided ostis, nii et meil ei olnud midagi. Lapse tööd teiega ja lasteriided sattus meie vetes, läks ja võttis, ütles, et ladvakene, et ma võtan pambud, et sul jäävad lapsed, ta sai sellest aru kummagi kaenla all laps, olen seda, seda võimalust netbampe võtta. Hambutu oleksid, tema ei olnud temal nendes kasu, ta meile oleks ikka midagi võib-olla olnud natuke kartulikottidest õmblesin siis ikka mingisuguseid õppisid ja siis pärast hakkasime juba sealt mingisugust laosks saama lubjavilte ja Faipasid, aga see oli päris lõpupoole, siis me olime juba kõik külma koik esimese külma talve üle elasid tööd, tegime kogu aeg, mina, mina, kui suurt kasvu suurt tõugu inven, pandi ikka raskema töö peal ja siis mind. Kui see hobusemeheks, siis ma soojendasin oma külmend sõrme ikka selle hobuse kingi aurusikades pehme sametine, ninakene hingas mulle siis mu käed läksid jälle natukene soojaks ja siis tuli metsas metsad tööl, seal olid metsatöölised, võtsid siis need puud maha, siis tuli üksinda 11 meetri pikkune palk, värske palk ei olnud ju kuiv puu. Tuli teda tõsta selle reipära pääle ja kinni siduda, ma tean, vil neid sõlmi, mis mulle õpetati, kus sünnib, aga metsad olid kaugel külas ja tihti tee pääl läksi sõlm lahti ja see palk oli maas ja tuli teda jälle üles. Ma ei tea, üks meeter pikad, täpselt ja üksinda üks hinda. Siis muidugi kui ma jälle Eestisse tagasi tulin, rändas. See oli laualt operatsioonilaual, küll siis oli kõik kõik lõhki ja kas te ei kartnud hobust, oli see esimene koi hobustega? Ei, ei. Ma olen väga hobuseid armastanud, jagu papaga Saksamaal saadikuks oli, siis me käisime väiksel ikka seal sviini ratsakoolis. Siis me ratsutasime ja. Mul oli üks minu nimekaim saasta nimeline hobune. Minu tee oli kogu aeg õhus ja siis ma mäletan, et meie õpetaja sakslane ütles, viimane kordas vastlapäev. Mina olin metsik, hobune oli nii metsik, aga mulle meeldis. Nii et ma olen hobustega sõber olnud juba maast madalast, üks kord isa ostis meile väiksed Bonni hobused, ütleme veel, koolilapsed olime, seisis siis roosikrantsi kõrval, seal seal kõrval olid mingisugused tallid ja seisis seal ja siis oskab vankri ja siis me sõitsime, punased mütsid peas. Kõik neljakesi istusime pääl ja sõitsime siis Kadriorgu ringtee peal selle ringi, selle väikse poniga, nii et mul on hobustega sõprus olnud. Ask madal, väga armastan loomi siiamaani ja. Ja siis jah, ja pärast tallipoiss, kui ma juba selles teises külas olin ööbisin nendega, siis oli nagu muusika, kui nad seal oma kaeru sõid. Ja siis oli minu minu hooldada oli ka esimehe suur täkk Igor oli ta nimi. Kui ma teda puhastasin seal patris, siis ma läksin ikka körval pool ja teisele poole seal koridoris matele puhastasin. Ja siis ma mõtlesin, Igor, nii hea poiss, et võtsin tal valget pääst, ütlesin, palun mine laborisse tagasi. Aga uks viimane ukse juures aga tema mõtlengi sisse minna vaid läks uksest õue ainult ehk kabjarauad väljend. Igor ei saanud ju eesti keelest aru Ungaris eesti keelest aru, aga siis seal oli üks lombakas Arkadi nimeline tallipoiss püüdis teda ikka kinni, kes pärast ma läksin ikka niimoodi, see oligi õigus, kleebika valkjad pea sisse minna, ringi ära teha ja siis välja tulla, aga lunastus või. Ja siis mulle toredad hobused, eks nii suure oli mul see oli siis juba, kui, kui ma hõberebasefarmi juhatasin, siis sellel oli säljekene kodus üks väike laps, laps kodus, kui ma siis sõitsin linna sinna tapamajja kõiksugu toidu järgi rebast kelle siis kaks meest toitsid, hoidsid aisadest kinni, kui ette panid teda siit Jaapanit peale läksin, nii et kui see vanker oli, siis oli küll kole, aga regi see tee peal viga oli. Läheb ümber, olid jälle peal, aga. Ma olen ikka väga metsikute loomadega, siis tal oli selle lapse järgi igas linnas. Siis ma olin kogu aeg õhus. Hobustega on mul suur sõprus, kas esimene tööoligi teil kohe hobust ei olnud? Telliseid tegime ja tervisetellisetehas oli meie õlgade pääl mätsisime seda, seda savi seal ja ja seda savi tulid vaevata kusagil välja ja siis ahjudes vedada neid kivi ja sealt jälle välja tõsta meid ja üks suured tuse alused olid, kus meil leid siis seal mätsisime ja siis kuivatasime ja niimoodi alguses olid telliskivid ja, ja põllutöö, ma olin ikka brigadir ja siis need naised olid nii haisvat laisalt, magasid vagude vahel ja siis Inimesed ikka ütlen, ma räägin kas või tulid Eesti naised või kohalike, ei, kohalikud. Kohalikud kohalikud, kuidas te võisite nende peale karjuda? Harjumaa pidi tehtud saama, pidi tehtud saama, ta norskab vagude vahel, noh. Karjusin. Need pandi ikka sinna, kus keerulisem ja raskem alis Peeter Ivanovitš. Brigadir oli, tuli Sammikuid akna taha ja saatis ikka sinna. Raske. Tegin ikka kõik tööd ära, mis oli tallipoissi hõberebasefarmis ja telliseid tegid. Tööd tegime ja öösse tuulasime, päeval lõikasime tilli ja igasugust tööd, sai seal tehtud igasugust heinaniidet. Ja pekstud ja lapsed hakkasid ka kuueaastaselt juba. Käisid ikka järel korjamas. Viljapõldudel hernepõldudel Saigel omale mõni peotäis. Sai kõvasti tehtud. Mis aasta oli kõige raskem? Esimesena Need olid rasked selles mõttes, et ei olnud veel harjunud seda füüsilist tööd tegema. Rebastega oli jälle väga vastutusrikas töö, nii et füüsiliselt võib-olla mitte nii raske, aga vastutus oli väga suur. Nõuti järeltulevat põlvkonda ja siis suur sissetulek olisi kolhoosis. Nad läksid kõik esimese sordina. Nahavõtmine oli jälle üks tragöödia, kui need äragi Luumatus jäävad. Nonii, armsaks, kui sa neid hooldad. Jah, nad nii mind hoidsid, kõik, kõigil olid nimed ja. Toredad see oli viimane enne äratulemist ja siis mulle kirjutati. Andi ta sinna ja see oli halvasti hooldanud, seda farmid, need rebased olid. Puurid olid nii mustad olnud, et nad olidki kinnikasvanud selle musta puuri külge. Siis likvideeriti sõsar. Kas teiega samas kohas oli teisi tuntud eesti tegelasi või nende perekonnaliikmeid? Kindral kindral Tõnissoni abikaasa Aleksander Tõnissoni, Aleksander Tõnissoni abikaasa noorima pojaga, Leoga prouad, matsime proua Tõnissoni, matsime Rakveresse. Palju aastaid. Leoga Leokkama praegu suhtlen Leoga Leo tuli koolipingist tagasi, vanem poeg, leks nimetati Aleksander vis, see sai 25 pluss viis aga sai siis varem Jaministeeritud ja sõitis siis põhjast meie juurest läbi. Ja sõitis Eestisse. Oli Pärnus kooliõpetaja. Tõnissonil olid siis Puhkide puhk ja pojad kolme Puhki abiga vasak oma lastega. Meesteta meesteta mehi üldse ei olnud meesteta. Aleksander Puhhi, Joachim Puhki, Evald Puhk ja abikaasat olid neil oma tütardega ööl oliks poeks toomas, puhk oli ka. Need olid nyyd meie külas, aga eks teistes külades oli, ei tea, kes, kes siis veel olid, selle küla nimi oli, alguses oli vihmauss, siis, siis saadeti Malle siis eestlased tööle muhhina rajooni, kus olid töölised, kes olid vangid, olid amneskeeritud, mind jäeti väikeste laste pärast siia maha, siis koondati meid kõik. See oli täis pool seda Molotovski linna viis kilomeetrit. No see oli see teisele poole Perevossi küla, see oli väga suur soli, kolhoos, suur kolhoos. Ja siis koondati meid, kes veel järgi jäi sinna, seal oli palju kriivaldid ja paarised ja kuldvered. Sinna palju-palju-palju eestlasigi. Ja sealt siis hakati koju saatma ja mina olin siis viimane ja me oleks praegu võib-olla seal on kulla, minu asumisel olemine oli õigustatud. Sest Aasma teda kuumalt armastasin kuni olemas, seal teda enam. Kuidas eestlaste tervis nendes harjumatetes tingimustes vastu pidas? Väga tragid, me oleme kõik väga traktik. Ei saanud öelda, et keegi oleks oleks haigeks jäänud, ümberpöördult neid, kes sisemised, mingisugused häired olid maohaigused või nii, need isegi paranesid lahja ja vähese toidu tõttu. Seda ma mäletan, aga muidu pidasid kõik ilusti vastu. Kõik tulid ikka tagasi, aga nüüd ei ole enam kedagi peale minu. Junkurali, Aproyonkur oli sealku, Juncker oli Tallinnas komandant. See oli esimene külaskäik, kus meie peale abiellumismehega käisime, siis oli see Tartu maanteel, elas siis Tallinna komandant või kuidas seda nimetada? Juncker ja mina olime siis oli järgi Prayonkur läks siis Narva oma õe juuri on kasu. Ja siis korvpalli, kas seda, et ma ema seal matma pidin? Temas oli 44. aastal nälja tagajärg saadud haiguste kätte ja sai ilusti maetud sinna väikseid kalmistule. Puhkab nüüd seal. Aga teisi haudasid meil siin ei ole, isaleks teadmata mees oli seal vennalt, tuli surmateade soli Kamskis. Et kedagi enam ei ole, kastil isa surmaaeg on teada. Ei ole. Kastil oli lootusi Eestisse tagasi jõuda millalgi. Ikka oli, ikka oli, ikka oli, ei kujutanud üldse seda ette. Et, et sinna jääda, eriti siis, kui lapsed said ära saadetud, lapsed tulid, komisjonid, ametlikud komisjonid tulid lastele järgi. Kaks aastat, enne kui mina neile siis järgi sõitsid. Ja siin ei olnud meil mitte ühtki sugulast ja siis nad said majutatud lastekodudes. Noh, see oli ka hästi kurb rästikud Jaan oli mitu korda juba uppunud olnud, ainult müts oli veel kusagil veekogul seal, kus nad olid siin, ma ei tea, mis last Tallinnas oli üks lastekodu, kus päris hea oli ja siis nad juba olid sellest east väljas, siis need saadetki Riisiperes suurte lastekodu, kus palju lapsi oli, kus muidugi, kes neid lapsi kõiki siis armastada või hooldada võib, siis olid hästi hästi õnnelik. Vot seal hästi on, poeg oli teil Eestist ise veel seal? Ja nad olid tütar ja poeg, mõlemad tulid, kaks aastat tulid komisjonid järgi, lihtsalt öeldi, et nemad olid nii väiksed, nad olid poliitiliselt veel kahjutud, kui neid ära toodi, aga suuremad poisid, Kree, valge poiss ja Tõnissoni Leo ja need, neid ei toodud koju sellepärast, et nemad olid juba väljasaatmise ajal nii poliitikas teadlik, muud. Juba mõtlevad inimesed, mõtlevad inimesed ja selle tõttu näide toota. Kuna minu omad veel rinnalapsed olid, siis siis leiti, et nemad midagi ei teadnud ja miks ja kuidas ja selle tõttu toodi neid siis paar aastat varem ära ainult neid. Kas te olite need Eestisse tulekuga päri või ei küsitud üldse teie nõusolekut? Ei küsitud ei küsitud ja ma mäletan, et ma olin nii murtud, ma olin nii ehmunud, ma olin nii-nii mures. Olge perast ja. Ja see linn oli meist moludoski, linn oli meist viis kilomeetrit eemal ja ma mõtlesin, ei, ma ei saa siin olla, et ma lähen ära. Ja siis panin siis väikse kompsukese kokkuvad reisuraha mul vist ei olnud ja läksin siis linna. Seal oli üks apteek, läksin sinna apteeki, Ta ja seal ees oli siis niisugune parkimisplats või mis seal oli. Ja ootasin ja piilusin sealset, mõtlesin, tuleb üks auto, mis mind kiirabisse viib, küll ma sealt jänese-na kuidagimoodi koju saan. Aga siis tuli üks proua, kes väga traagiliselt hukkus möödunud või ülemöödunud aasta proparis. Tuli see pro päris sinna ja ütles, et kuhu sa lähed. Ma ütlesin, et ma sõidan koju, ma ei saa ilma laskmata ela. Ta ütles, sa teed omale jama, lastele sellega ainult halba, võttis mind varrukas ja vedas mind külla tagasi. Ma ei kujuta ette, ma olin nagu luu ja nahk sellest mures, et, et ma lastest lahus pean olema. Ja ma aitasin neid, aitasin neid, ma saatsin siis siis me hakkasime tööpäevade peale juba teri saama ja ühte kui teist, siis ma müüsin oma oma terad ja siis ma sain nüüd juba materjaalselt natukene aidata. Aga see lahus oleks, oli uut. See oli väga-väga raske aeg. Te ütlesite, et teil on hea tervis, kas te olete ka omal ajal sporti teinud? Ma olin suur sporditüdruk, valinko mäts koolis, esimene kergejõustiklane siis maalin, su tennisist, autosportlane, ratsasportlane, sporditüdruk ma olen küll olnud ja ma praegu veel väänan ennast vahest. Mul oli vaja füüsiliselt ennast piinata. See oli mul vajalik. Ja siis, ja siis ma olin sale, väga-väga, eks ole, oli, aga tahtsin veel saledam olla ja siis ma mäletan, et isa juba pidas silma pääl, et ma mitte liiga palju jookseks, aga ma olin kaval, meil oli ikaldus koduloom, kodus tore koer. Siis mina olin see, kes ikka posti alt vastu võttis. Henri käest viis papale voodisse ja siis mõtlesin, et oleks vaba moment, võtsin oma koera, tegin juba seal loomaaiad kiirkarpides suured ringid ära, tulin ilmsi talt koju, nagu oleks voodist tulnud. Mul oli ikka üks vajadus manööverdada, liikuda, midagi teha, niimoodi ma olin kole-kole elav, ma ei tea, mis vajadus praegu kasevajadusega vakka olla, isa. Ja siis koos vaatasime ikka seda postiga läbi kõik, kes, mis kirjutas ja mina olin ikka Stockholmis, ma mäletan Togolmisel, meil ainult x x sekretär. Nii et kõik papa, need aruanded kirjutasime, papa rääkis ja siis ma kirjutasin masina peal kõik ümber, nii et tuli palju aidata, sellepärast seal oli väike saatkonna personal. Ja autod olid meil ikka oma auto, ainult Helsingis ma mäletan, oli. Igatahes seal oli üks ohveriks Simon laadsed nimeline autojuhte, aga teistest saatkonnal solid limusiinid, missugused Stockholmis Berliinis ja missugused autod ja missugused mundrites autojuhid meil seda iialgi olnud, minul ikka õhtukleit seljas ja autosse ja. Ei olnud veokijuht, meie saatkond on selles mõttes küll vaene. Keda te olete 20. sajandi riigimeestest oma silmaga näinud? Mina olen käinud hindenburgi matusel isa-emaga, seal oli väga suur kantsler. Hitler käis Eesti saatkonnas õlleõhtutel. Teda olen näinud ligidalt ja eemalt ülevalt saatkond oli kahekorruseline, all oli siis garderoob riidest lahti võtmise ja meie siis seisime üleval. Tegime kõiksugu nägusid, oliks teener, Häsleri nimeline saatkonna teener. Aga kas ikka üles hirmuga, et järsku kellegile pähe ei sigingaks? Me olime väga vallatud siis, keda veel näinud olen. Göring meie ajal abiellus, laulatus oli, Toomkirikus, abiellus ema Sammemanniga, meie muidugi olime sellel laulatusel vält vaatajad söisi huvitav vaatepilt olla, väga huvitav, jah, see oli juba see pulmad, tualett ja siis kehakas Göring seal kõrval. Seltskonnas tantsinud olen, Alfred Rosenberg, giga. Kõnetasin teda, küsisin, et kas tal ka teadsid, et ka Tallinna toomkoolipoiss oli. Küsisin, et kas teil on ka igatsus Eesti jätkuvat saksa keeles. Küsisin. Ta nagu pidurdas, lükkas mind natuke eemale. Ehmatas, ehmatas, ei oska kohe vastata, võib-olla ta ei teadnudki, et ma eesti saadikud tütar on võtta, ütles, et keegi juhuslikult. Ja siis ta ehmatas, muidugi ei oskanud muud vastu, ta küsis minu käest tagasi. Hakkaks, minul oli igatsus päästa, ta pidurdas, tants. Rootsis olin Gustav viiendat pallipoiss, sellepärast et mehel staadiorling tennist mängisin, mina muidugi omad sõbrannadega ja sõpradega ja tema mängis, tema oli väga suur tüli, siis siis. Eks me kohtusime seal ja siis olime talle pallipoisiks. Olen kuningapoegadega tantsinud. Suur minu austaja oli praeguse kuninga isa, kes oli sõja ajal lennuõnnetusel kusagil hukkunud. Gustav Adolf pidurdas ikka sportautod, kui ta mind tänaval jooksmas nägi ja nii palju on. Papp oli akrediteeritud ka Norras ja Taanis. Sealt kuningapidudel käidud. Asümpatiseerisin selle tollekordse Norra kroonprints hoolafil, kes abiellus rootsi printsessiga, olime laulatusel, olime ooperietendusel, kui notar loosis istus. Ja kelle riigi meid, inimestega huvitavat inimest, keda mina olen kohtunud ja ma olin kohe nagu majasõber, seal see oli Alexandra kolontai. Aleksander kolmanda ja oli meie ajal Nõukogude saadik Me saatkonnas, Nad olid väga lähestikku Stockholmis, Stockholmis, nemad. Vene saatkond oli Valhalla vehkides väga ilus villa. Elasime tavalises bee saatkondadega tavalises üürimajas, nii korpuse jaoks. Berliinis oli väga ilus maja mitmekorruseline Soomes. Kaivo Puisto oli villa. Aga Stockholmis oli üürikorter. Jah, ja see Alexandra Kollom Ta ei. Ta valdas kõiki keeli, kõiki geelide valdas, aga ta oli nii isa küljes geeni seltskonnas. Kas nüüd tõesti selle tõttu, et need vene keelt rääkinud ja ta sai oma saatkonnas isegi, et ma leian isu täis rääkida ikka toliisik kõrval, ta käis meil täitsa mitteametlikult, käis meil kodus külas nii kui nii kui oma inimeste juures. Ta oli väga šarmantne, väga nii prantslanna tüüpi. Nii et papal oli väga palju austajaid just seltskonnadaamide hulgas. Mammaliga tore koju tulid kusagilt vastuvõtul, papa ikka, selgitas ema ütles küll, ma olin uhke sinu üle. Kus teie olete töötanud pärast tagasitulekut 1000 958958 mon, tulin tagasi ja siis oli kahe leivaraha vaja ja siis ma läksin, lehes oli, just paluti näitus seal näituseplatsil Kadriorus soni seal valvuriks x kuud kuu ja siis ma mõtlesin, et kuidas siis nüüd hakata oma elu uuesti peal ja kangesti räägiti, väga tulus on vagunis võitjaks minna. Et seal saab nii palju neid tühje pudeleid ja purke ja, ja, ja jootrahasid asju ja mina mõtlesin noku, tore, läksin siis balti jaama siis seal üle üle roobaste oli üks mingisugune ja, ja siis läksin sinna ja ütlesin, vot mina tahaks saada vagunisaatjaks. Võeti väga lahkelt vastu ja tulid seal siis mitmed kursuseid läbi teha. Muide eksamid ja kõiksugu asju nii käitumise mõttes ja veel ma ei tea, mis suhtes veelgi ja siis öeldi mulle nii et nyyd minge veel ainult veel sinna kaadriosakonda lasketempel peale lüüa nendele dokumentidele, mis mul seal siis anti ja siis tulgu homme tööle, tulen koju ja oli kiri. Nakkushaiglas töötas üks tuttav. Ester odrescescah küüditatud muuseas oli, aga nad olid eksikombel sinna saadetud, said kohe koju? Nojah, ja siis läksin nalja pärast sinna, mul oli ikka peas vagunisaatja asi ja seal oli üks haruldaselt arvasede Pedak, vanem õde, siis see nii võttis mind kohe kõvasti kinni ja jättis kuhugi. Ei lähe, jäeti siia ja nüüd tuleval kuul saab 30 aastas, kus ma töötan nakkushaiglas. Te olete töötav inimene tänase päevani tänase päevani inimene töötab inimene ja olen 80 ja pool aastat vana ja ja töötan.