Tänases esivanemate vaimuvara saates räägime väga ebaharilikul ja varem mitte käsitletud teemal, me räägime samani. Sest räägime sellest, kuidas saadi Samaanideks sellest, milliste rituaalidega šamaanid oma tööd tegid. Räägime ka sellest, millised erinevused olid siis šamaanidel võrreldes teiste inimestega. Meil on täna stuudios Aado Lintrop, kes on šamaani uurinud ja mõnda aega tagasi pidas meie tänane esineja siin Tartus ühe loenguseeria seoses just plaanidega ja see oli küllalt populaarne. Ja võib-olla alustamegi täna just samaniks saamisest palun. Kõigepealt ma just paar sõna räägin üldiselt samanismist üldse, sellepärast et oleks oluline öelda seda, et kui selline nähtus ei ole religioon, sellepärast et need erinevate rahvaste usundid on palju laiemad samonismist. Täpselt samuti nagu üldse iga religioon on laiem kui uskliku müstilised kogemused ja võib-olla siis veel siia juurde lisada, et šamaanide sellised müstilised või ekstaatiliselt kogemused on sõltuvuses antud kultuurist tähendab siis antud rahvausundist usund ideoloogiast, mütoloogiast, sellega kaasnevatest kommetest, rituaalidest, kuid Ei ideoloogiaga mütoloogia rituaalid ei ole šamaanide loodud. Need on kas enne tekkinud või arenenud paralleelselt samonismiga. Ja veel tuleks silmas pidada üldse samoonidest rääkides. Et samonism väärtustab hulgaliselt selliseid spetsiifilisi tähendab üksikisikule omaseid religioosseid nähtusi. Ja On üsna kaugel sellest, et siis hõlmata kogu ühiskonna religioosset elu ja veel sinna juurde. Kui väga üldiselt rääkida siis võib, öeldakse samooniks saamisest rääkides. Ei tohi seda unustada, et mitmesuguseid selliseid maagilisi religioosseid vägesid ei omandatud mitte ainult samooniks saamise eesmärgil erinevate rahvaste juures vaid ka näiteks isiksuse enda edukuse ja ohutuse tagamiseks isiksuse arendamiseks. Mitte igaüks, kes siis teatud tehnikaid kasutades suurendas oma väge, ei tahtnud saada šamaaniks. Ta võis hoopiski ennast kas kindlustada kurja silma vastu või hankida eluks vajalikke väärtusi ja üldsegi mitte soovida muuta oma sotsiaalset staatust, tähendab astuda üles uues rollis šamaanina vahendajana inimeste ja vaimude vahel. Sest üldiselt lisaks soovile astuda kontakti pühaga või seal poolsega, mis on üldiselt omane olnud inimesele eksisteeris, eksisteerib praegugi ilmselt inimeste teadvuses ka selline oht kaotada oma lihtinimlikud omadused ja muutuda mingite jõudude mängu kanniks. Paljud uurijad on šamaani pidanud vaimselt haigeks inimeseks. Näiteks tuua rootsi teadlase oke hool Marxi, kelle meelest on šamanism olnud spetsiifiliselt omane just põhjakultuuridele. Ja ta on öelnud, et äärmuslikud külmad pikad ja pimedad ööd ja üksindus ning vitamiinide puudumine mõjusid siis Arktika rahvaste psüühikale põhjustades mitmesuguseid vaimuhaigusi nagu arktiline hüsteeria või siis somonistlikud transsi. Ja ainus vahesse maania langetõbise vahel on, et viimane ei saa tahtlikult transsi esile kutsuda. Kuid vaadates neid asjauskliku inimese tähendab homo religioossus tasandilt võib öelda, et vaimuhaige on pigem läbikukkunud müstik või siis müstika karikatuur tähendab tema, selle vaimuhaige inimese kogemused tegelikult on ilma religioosse sisuta. Ja üldise üldse ei ole šamaan lihtsalt haige inimene. Ta võib olla haige inimene. Me jõuame varsti jutus selle juurde, et tihtipeale Moniks saamine käis haiguseks kaudu kuid sel juhul on ta haige inimene, keda kas on ravitud või kes on olnud ise edukas enese terveks ravimisel sisse samooniks saamisega kaasneb lisaks sellistele ekstaatilistele kogemustele ka tavaliselt teoreetilist ja praktilist laadi õpetus. Mis on noh, ütleme selliseid vaimuhaige inimese jaoks üsna raskesti omandatav ja üldiselt võiks öelda, nii et šamaanide kogemust vaimuhaiguste psühhopatoloogia vallas võib pidada selliseks teoreetilist laadi kogemuseks. Sest kui nad on ravinud endid ja on suutelised ravima ka teisi, vanad, järelikult suutelised seda tegema, sellepärast et nad tunnevad seda haiguse mehhanismi või neil on mingi ettekujutus selle haiguse tekkimisest väliselt, võib öelda, pole šamaan kunagi olnud vaimuhaige moodi. Näiteks akuutide arvates pidi igati tõsine inimene taktitundeline võimeline veenma teisi. Mesi. Ta ei tohtinud omada veel arvamusi, ei tohtinud olla uhke, tujukas, väga huvitav. Selline näide, mille ma täna leidsin Jakuutide kohta. Näiteks jakuudi šamaani sõnavarasse kuulunud umbes 12000 sõna, samal ajal kui siis lihtinimese lihtjakuudi sõna võrra koosnevad umbes neljast 1000-st sõnast. Kas olid šamaanidel ka mingid välised, iseloomulikult parameetrit, mille järgi võis neid ära tunda võib-olla mingi laupäeva, eriline kuju? No on välja toodud mitmeid selliseid väliseid tunnusmärke näiteks on, tihtipeale on selline asi, et smoonil pidid olema terved hambad mis on seotud mingit moodi sellega siis väe omamisega või eskimod on öelnud, et katkised hambad vähendavad samooni väge. Sadamale ettekujutus on olnud ka saamidel. Üsna pealegi, üsna tihtipeale on need olnud sellised erilised kas siis sündimisega seotud märgid näiteks üsna tuntud märk sellest lapsest lapsest võib saada, šamaan on olnud, sündimine särgis, lõi erilise, ütleme, mingisuguseid sünnimärgid või aga väga sageli on nendeks märkideks peetud ka lapse käitumist, mis erines, ütleme siis teistes omavanuste laste käitumisest mingit moodi. Et kas laps armastas rohkem üksindust. Võis olla muidki asju. Nüüd kui me hakkame rääkima romaaniks saamisest, võikski välja tuua sellised mõisted, mida siinjuures kasutatakse seal kõigepealt pärilikkus. Teiseks valitavus väljavalitus, õigemini ja võib-olla kolmandaks šamaani väe omal tahtel hankimine üldiselt Põhja-Aasia rahvaste juures väga levinud olnud šamaani väev šamaani anden, asi võib kasutada ükskõik milliseid sõnu praegu. Päri liikus parandamine kas isalt pojale või vanaisalt lapselapsele. Kas oli siin oluline ka see, et isalt näiteks vanemale või nooremale pojale Jah, on olnud erinevate rahvaste juures erinevalt, tähendab üks üks moment on pärilikkus ja alati on välja toodud peaaegu Põhja-Aasia rahvastel. See, et inimene, kelle esivanemate hulgas pole olnud mina ei või ise šamaniks saada. Kui ta seda ka tahaks Kui ta seda ka tahaks, tihtipeale on ka selline kategooriline. Väide. Ometi, ma saan aru niimoodi, et neid tahtjaid on olnud ikka ajaloos väga vähe. Ei, ma ei usu, et neid vähe on olnud, jah, Põhja-Aasias küll, aga võib-olla näiteks suurem jagu indiaani šamaani võim, metsin männ nagu selle kohta kasutatakse terminit. Suurema, ja kui indiaani šamaani on oma väe ise hankinud. Ja ka Siberi rahvastel ei ole selline ettekujutus päris võõras aga valdavalt siiski üks jah, on välja toodud just see moment, et et esivanemate hulgas peab olema šamaani, tähendab siis šamaani vägi õigemini jah, mitte vägi, isegi šamaaniväge kujutate ette mingisuguse abstraktse jõuna, hoide, see väljendub ikkagi konkreetsetes samoni, abivaimudest, kaitsevaimudest, talle need on tavaliselt osalt päritavad ja teine oluline moment on see väljavalitud väljavalitus. See tähendab siis seda, et inimene, tulevane šamaan, osutub väljavalituks jumalate vaimude poolt sõltumatu ta enda tahtest. Kuidas ta sellest märku sai, see et just tema on või kuidas tema ümbritsevad lähedased, kui ta veel väga väike Mis juhtus olema, siin ongi need välja vaid märgid, kui nendest võib rääkida. Need võivad olla mitmesugused juba kaasasündinud, nagu siin oli juttu, neid võib ka võtta Väljavolituse märkidena seesama särgis sündimine, erilised tundemärgid samuti füüsilised puudused, tihtipeale siis võisid nendeks märkideks olla kõige naljakamad asjad ka. Noh, kasvõi sellised, selliseid juhtumeid, mida noh, tihtipeale muidu elus ei ei seotud ka üldse väljavalimisega millegi või kellegi poolt näiteks kukkumine puu otsast või ussist nõelata, ussi käest nõelata saamine ka need võisid olla tihtipeale sellisteks välisteks märkideks. Ma muidugi väga üldiselt selleks märgiks oligi siis selline nähtus nagu šamaanihaigus, mis on nüüd tuntud laialdaselt üle maailma erinevate rahvaste hulgast teda eri moodi nimetatud ja selline Nimetatud šamaanihaigus on põhiliselt ikkagi teadlaste teadlaste poolt välja mõeldud, kasutusel. Kirjeldage seda haigus, kuidas väljendus? Šamaanihaigus on ühtpidi on ta puhtalt selline haiguslik, jah, tema välised tundemärgid on närvilisus või tasakaalutus. Kartlikus siis tihtipeale sonimine igasuguseid, selliseid puht puht vaimuhaigushood lausa kuni langetõve hoogudeni välja. Samas hallutsinatsioonid tähendab nii kuulamist kui nägemishallutsinatsioonid ja see oli siis haigele endale väga piinarikas. Lisaks tähendab sellist neile haiget hoogudele kaasnesid ka otseselt füüsilised kannatused. Šeferuse Lapoonias on kirjeldatud selliseid läbielamusi sest tulevase šamaani puhul järgmiselt. Iga kord, kui saatan näeb, et sellised inimesed võivad tema headexteeritaks saada saadab ta neile juba lapsepõlves haiguse, mille ajal näitab meile igasuguseid pilte ja nägemusi, millest nad vastavalt vanusele õpivad. Seda, mis käib nõidus kunsti kohta. Selle haiguse asemel saadab saatan teise haiguse ja näitab neile suuri nägemusi millest nad õpivad veel rohkem kui esimese haiguse ajal. Ning kui ta saadab neile kolmanda haiguse, mis võib olla raske, et nad võivad kaotada elu siis näevad nad kõiki saatanlike nägemusi, millest õpivad kõike, seda, mis on vajalik nõiduse täielikuks tundmiseks. Sega Sis saamide kohta. Tulevasel neenetsi somaanile algasid haigusood tavaliselt murde-eas. Teda vaevasid nägemused, hüsteeriahood. Ta oli sageli haige. Arvate temasse tunginud šamaalist esivanema vaim, kes sundis väljavalitus romaaniks hakkama. Serkopi nooruk, kellel oli samaniks saada, haigestus tavaliselt 14 kuni 16 aastaselt. Ta uni muutus rahutuks. Unes ta laulis, harjus kargas püsti, päeval aga nukruses ja mõtiskles. Ehmus põhjuseta. Tekkisid nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Kui väljavalitu julges vaimudele vastu hakata, kesta käsi halvasti. Ja väga huvitav on üks teade. Pojast Nikolai haagitsevist kes oli oma aja kohta hea haridusega, kes oli aidanud suurt selgubki keele, kultuuriuurijat, Prokofferit keelejuhina ja üldse väga paljus, kuid oma isa nooremat täna pidi pärima šamaani ameti. Seal Cupid nimelt arvasid, šamaaniamet pärandatakse isalt, siis nooremale pojale ja kuna Nikolai ei täitnud vaimude, taheti heida raskesti haigeks. Ta püüdis ennast arstide juures ravida isegi Moskvas, kuid asjata. Vaimudega jätate ta rahule. Ka oma elu viimased päevad. Nikolai hoolitsev, saatis mööda üksinduses, tegi puust hulgaliselt vaimude kujusid, siis neid, lootes, et vaimud teda niimoodi rahule jätavad. Ja mis see siis, kui inimene allus nendele soovidele, mis vaimud talle sisenesid? Noh, juba nende nägemuste ajal tavaliselt, mida inimene selle haiguse ajal nägi vaimud ühelt poolt nad sundisite tahkamas samooniks ja ähvardasid sõnakuulmatuse korral karistada. Aga teiselt poolt tõotasid oma abisõnakuulmise korral ja kohest tervenemist. Ja tavaliselt väljavalitu nõustumine või vaimude tahtede allumine tõigi kaasa kohe tervenemise. See, mis me praegu räägime, see on nüüd kõik selline väljaspoolt vaatamine, selle haiguse kirjeldamine. Aga kas on šamaanid ka võtnud ette sellise asja, et nad on ise kirjeldanud oma haigushooge, mida nemad ise on tundnud? Jah, üsna palju on erinevate uurijate poolt üles kirjutatud selliseid nägemusi läbielamusi ja neid on hakatud lausa nimetama šamaanide autobiograafiat eks, ja vast kõige põhjalikumalt selliseid shamaani autobiograafiate romaaniks saamisel. Lood on üles kirjutanud Andrei Popov kolmekümnendatel aastatel kaassoni šamaanide kohta. Neid on mitu. Kõige ilmekam neist on lugu Orion kanassaani šamaanid, ufode kosterkkine šamaanihaiguse eest ja sellega kaasnevad nägemustest. Šamaan THD kosterkin oli kolm aastat haige. Viimaks lammasta kolm päeva, nagu surnuaia ärkas alles siis, kui teda matma hakati. Nende Aja jooksul sooritas ta pika rännaku algul kandistame vett mere keskel. Seal ütles ülemisele haiguse vaimule kuuluv hääl talle, et oma ande saab ta vete emalt šamaani nimeks, olgu tal hooterje Kaur. Pärast seda tulid juhade kaldale, kõndis kaua mööda kallast pikamäe jalamil. Kaldal lamas külili alasti naine juhade eakas naise rinda imema. See naine oligi veetud teema veid, tema mees, jäine jumal. Andist juba teele, teejuhiks kärbi ja hiire. Neid juhtisite allilmas kõrgele künkale, kust paistis seitse koda. Tho tee läks keskmisse, kotte kaotas mõistuse. Seal elas rõugete rahvas. Nad lõikasid juhaadeel südame välja ja panid katlasse keema. Siis käis ta läbi ka teised kojad ning õppis tundma erinevate haiguste teid. Siis jõudis ta ühes teejuhtidega üheksa järve juurde. Ühel järvedest oli saar. Saarel kasvas puu muidu noore lehise moodi, aga latv ulatus taevasse. See oli maaemapuu. Puu kõrval kasvas seitse erinevat rohttaimemaiste rohtude esivanemad. Esimesel järvel ujus kirju vart poegadega, teisel järvel partpoegadega kolmandal järvel Kaur poegadega neljandal järvel Lagle poegadega viiendal järvel luik poegadega. Seitsmendal järvel ujus mosselov poegadega tho teedes ümber kõigi järvede laulva loitsuga. Mõni järv oli kuu, mõni väga soolase veega. Kui tiir ümber järvede tehtud, olid ka linnupojad suureks kasvanud ja katsid kogu veepinna kõrge puu. Ladvas oli erinevate hõimude inimesi kalassaane venelasi. Tol kaane neetseid Tunguuse hääled ütlesid Juho teile, et selle puuoksast peab tegema trummiraami. Edasi lendas ta koos lindudega, püüdis lennul kinni kolmeharulise oksa, mis puu küljest alla, kus talle öeldi, et igast oksa arust tuleb teha trumm ning olgu tal ka kolm naist, kes neid trumme valvavad. Edasi lennanud, kohtas juhade vaimu, kes andis talle seitse ravimtaime ning käskis lesknaisi ning orbe aidata. Siis jõudis juhade suure mere äärde harvalt kasvavate puude ja hõredam madala rõhuga. Kaldal oli seitse kaljut, mis avanesid ükshaaval ja rääkisid, milleks nad kasulikud on õppinud kaljude juures. Seitse päeva läkski juhade kärbi ja hiire saatel edasi, kuni jõudis soiste nõlvedega sopka juurde. Ta läks selle sisse. Siis meenutas KÕIK püstkoda, kuid seinad olid jääst. Vasakul poolistus kaks karvast puro sarvedega naist. Kumbki naine sünnitas juhade eile kaks poro vasikat ohvriloomadeks ja inimestele toiduks. Kumbki andis talle KaPora karvu põdraõnne tarvis ja šamaani kostüümi jaoks. Edasi läks tee mööda kõrbet, kuhu jäänud jälgi eemal olid suured kaljud. Kolme päeva pärast jõudist juhade nendeni ja läks ühe sisse. Siis oli paljas mees, kes kolme turvalise lõõtsaga tuld õhutas. Tulel oli suur katel. Mees võttis tühjade pihtide vahele, lõikas tal pea otsast, raius keha tükkideks ja viskas katlasse, kus need keesid. Kolm aastat. Koja tundraküljel oli kolm alasid ühel alusel. Esimesel alasil sepistati viletsad šamaanid, teisele klaasil keskmised ja viimasel vägevad šamaanid. THD pead sepistati viimasel alasil ja karastati kolmandas kõige külmema veega katlas. Siis kallassepp, luud, lihased katlast välja ja ütles. Sul on kolm kehas rohkem kui teistel, olgu sulga. Kolm šamaanikostüümi. THD väitis, et tal on kaks lihast ja üks luu rohkem kui teistel inimestel ja sellepärast võib ta olla kolmes olekus ja viibida korraga kolmes kohas. Ja tal oli tõepoolest kolm kostüümi. Sepp ütles veel Suloodianiegi, vaata, kuidas su luud minema ujuvad. Luudujunudki jõge mööda eemale seppangitses luud kaldele pani kokku, luud kattusid lihaga. Siis käskis septi Hodeed lugeda viimase kolba sees olevaid kirjamärke. Tihu tean mujalgi väitnud, et tal on kollases kirjamärgid, mida rõuged kord aastas üle lugeda käsivad. Kuid õigesti loeb neid märke olevat väga raske lugeda polevate lähedastel sel aastal rõugetest haigestumist, kart. Seppanid Juho teile pea otsa, andis talle uued silmad ja puuris oma raudse nimetissõrmega läbida kõrval, et juhade kuuleks taimede kõnet. Äkki olid juhade kõrge mäe tipus, seal oli soe ja hea. Ta läks ühte kotta ja ärkas, oli omas kojas. Pärast seda oli ta tükk aega nagu hullumeelne, laulis loitse, minestas sageli. Öösiti piinasid teda vaimud. Seitsmendal piinlemise aastal sõitis psühhodeeporodega tont teab kuhu. Seal tuli kas unes või ilmsi ida juurde inimene ja pani tagasi kunagi välja lõigatud südame. See jutt on nüüd äärmiselt detailne ja äärmiselt jube. Kas analoogilisi kirjeldusi on põhjas ja rahvaste seast palju liikvel? Jah, üsna palju tähendab suuremalt jaolt kõik sellised läbielamised või nägemused. Šamaanihaiguse ajal on ikkagi seotud tulevase šamaani mitmesuguste kannatustega siis tema surma maga sümboolse või surmaga või ka tegeliku surmaga unenäos. Tihtipeale näeb või elab šamaan läbi selle, kuidas ta keha tükeldatakse. Pärast keedetakse, katlas varastatakse, pannakse uuesti kokku. Uuendatakse ta siseorganid, antakse uued silmad ja kõrvad seal üsna üldine paljudele. Paljudele rahvastele tähendan ta sel kujul olemas. No ja üldiselt kokkuvõttes võiks öelda, et kõik peaaegu sellised shamaani unenäod või haigusega seotud nägemused ongi seotud siis selle kannatamistega kannatuste, surma ja surnust tõusmisega. Kusjuures mõnikord toimub see alguses kohe selle kutsumus unenäo ajal või šamaanihaiguse ajal. Aga mõnel pool teeb tulevane šamaan sellise sümboolse surma ja taassünni läbi. Oma esimeste rituaalide käigus näiteks on üks huvitav teade tuvast, kus tulevane šamaan siis vana kogenud šamaani saatel sooritas rännaku allilma, mille käigus ta elas läbi sellise asja, kuidas kõigepealt vaglad sõid liha, ta luudelt asendus see tema luustik, Temaski lett asendus äkki. Tähendab šamaani kostüümi, metalldetailidega näiteks mitmesugused ka sellised detailid, mis kujud kujutasid inimese skeleti osi aga ka šamaani abivaimude metallkujutised. Et seal seal on olemas siis sümboolne surm ja taassünd uuel kujul juba uues kvaliteedis ja see on väga üldine Kaug-Ida rahvastel, samuti korjakidel umbes sarnane. Motiiv tulevad Samaalne, lõigatakse tükkideks, keedetakse, pärast pannakse hälli, kasvatatakse üles ja kui nüüd asja üldistada, siis võib öelda, et šamaanihaigus kui nähtus on üldse seotud sellise sellise asjaga mida nimetatakse initsiatsiooniks või siis pühitsemiseks. Selliseid initsiatsiooni rituaale on tundnud ja tunnevad üldse kõik maailma rahvad. Need on levinud kõigis kultuurides ja need on seotud tavaliselt inimese elus mingisuguste murranguliste etappidega. Üleminekuga ühest kas ühest sotsiaalsest kategooriast teise või lihtsalt mingi uue kvaliteedi saavutamisega. Mingite ordude liikmeks võtmiseks. Ja kasvõi sellised nähtused või täisealiseks saamisega neist paljudel ratastel.