Vikerraadiokava jätkub saatega sarjast kirjutamata memuaare. Aastakümneid maailma meredel seilanud Fret kraav lahkus Eestist vahetult enne teise maailmasõja vallandamist. Jutustaja on pärit politseiametniku perekonnast, tema isa Peeter kraav, Eesti vabadussõjas kapten oli Valga maakonna politseiülem, hiljem Tartu-Valga abiprefekt ja viimasel töökohal Türil. Fret kraav. No seal oli selline au olla Dani Türil kõige esimene, kes arreteeriti Türi 30. juulil 1940, isalises tuli politseikomissari ja veel eesti politsei. Tülile tuli üks vene väeosa. Vene polkovnik, kes tuli Türi tuleb ülevalt nagu riigi ülevatenali ja minu isa kantseleisse ministrit, tema ka olid olemas vist anda, et minu isa kohta NKVD ette siis tuli ilusti kantseleisse, tutvustas ennast. Et vot et ma olen Kaaennina tsaari ohvitser ja turuga panime laenama Petseri keele välja. Ja tead, mul on väga hea Luisa, väga viisaka käitumine seda. Vaat mul on abi vaja. Et mul on vaja melon elu valitsusse. Vene võimud on käskinud melork kõrvaldada 100 kahtlast elementi, törik. Ja teate, andke mulle lenna kartoteek, andke mulle 100 nime ja siis teete mulle elu kergemaks, et mul ei ole nüüd otsida, katsetati kahtlete. Ei saa, ta sai, mul ei ole kahtlast elementi Türil, Türi, kõik kõik vargapoisid, olen Viljandi vangimajja saated ja ja siin on ausad inimesed, ma ei saa neid aidata. Siis polkovnik vihaseks ahnii nihvatyanospa magad, Vašenkova Ma ei saanud, mul on üksainus Kalev, aga, aga põhiline on siin, mitu 1000 ma ei saanud aidata. Arreteeriti, kes siis sama päevaga oli 30. juulil, kõige esimene, kes tülil arreteeriti, oli minu isa, jäi Tallinna patareisse kohe. Mida te olete hiljem muidugi teiste käest kuulnud, ma sain ja ma olen saanud küll tema on, mul on kõik tema, NKVD ülekuulamisaktitsenarhiivis, maa, lasin omale koopiat teha, kus teie selleks, mis ajaks olite juba, kui isa käsi nii vallatult käis? Mina olin eesti laevaga Portugal, Itaaliasse muide selles änkoweedee selles on käes, kus kõik küsivad, et kus, kus sugulaste kohta, kus on, kus on teie poeg, üteldakse poeg on eesti laevaga Portugal ja seal selle siis, kui ta arreteeriti. Ja kust te laeva leidsite? Vaeva peale minek, eesti sõnasõda pidi olema tutvuse kaudu nii palju noori mehi tahtis merele minna. Ja mina sain, just minu isal oli üks väga hea Kuressaare sõber, kes vedas jaamapuhveti Türile, isa võttis vahestamaga napsi. Ja muide oleks saanud Tallinnas juba laevas ja mul oli seal tutvus ja Tallinnas, aga, aga ei leitud minu sünnipaberid ja ma ei saanud eesti passi kätte ilma passitama saanud essist välja tulla ja siis viimasel momendil sõnas Kuressaare mees, Tolloli tuttavus, Julius Tear, kes oli siis laeva reeder ja, ja siis ta oli ka Kuressaare merekooli direktor, muide ta tapeti Kuressaare lossis. Siis Julius Tüür kirjutas, ei hüljes teha, siis tuli kutset, et mulle mulle laeva ja muuseas, see siin on minu esimene laev, purjekas olme maastikupurjekas, Oskar, millega ma Eestist välja sai seal ma sain selle Tallinna merehariduskeskuses, kus ma olen seal külalisõpetajana vahetevahel ja siis andis mulle selle pildi just paar päeva tagasi, et see oli see esimene laev, millega ma eesti laenelegema välja sõitsin Saaremaalt. Kui vana te olite, kui laevale läksid 16 pool poisike, veel vool, poisikene või eestiaegsed, mehed küpsiseid varem kui praegused, nojaa, aga aga ma sattusin kohe merelas sattaga. Sõda hakkas peale kaks teel teel Saaremaad Rootsi hakkas peale sõda ja siis hakkasin kohe koju kutsuma. Tsendudki. Kui ma koju lähen, ma enam välja ei pääse, siis, siis no ja ma. Ja siis oli jälle üle noateramaalise laevu, iva olid vene baasid Saaremaa sees, siis siis kõik need laevad jääte Rootsi talvekorterisse. Laevaomanikud ei julgenud Eestisse tagasi tuua ja neid seal novembri lõpus. 309, kui laev oli restorani sisse seatud, läks talvekorteri kuskile Stockholmi ligidale. Hommikul pidime kõik vana Estoniaga tagasi Tallinna tulema, siis oleks muidugi. Ja siis kell 11 õhtul istusime, kõik pakitud, seal 10 meeskond jääd ja kapten teeäärse oli selle selle Noorena Karl Tear tuli sisse rohvidus poisid, Eesti Laja Göteborgis vajab nooremad magustatud tekki poisi, kes tahab minna jamaga lüpsi kohe üles ja mina ja siis üks üks Saaremaa poiss minust paar aastat vanem tema ka ja siis vati hommikul seal kai peale maksja. Ja sealt siis peremees, ma olin Türi progümnaasiumis viis aastat inglise keelt õppinud, kolm aastat saksa keelt, lõpetasin tõri progümnaasiumi kolmanda üheksandal aastal ja peale selle kell käes. Petsialistmel muidugi kodus mul oli võõras omale umbkeelne venelane, kes üldse ühtegi sõna eesti keelt ei rääkinud, Petseri venelanna ja siis kodus rääkisime, kui võõras ja pole seda vene keeles ja isa tuli siis läksime eesti keele peale üle. Jutt jäi nüüd siis uuele päeva peale mineku kohal pooleli ja siis hakkas sõitlust Eesti laevad, siis vedasid just Göteborgi lainetena sadam, sakslased olid juba Läänemerel ära blokeerinud, ainult draiveri juures oli miinivaba väikenekanaalsus laevadelt läbi tulla Rootsi territoriaalvetes muidugi kõik Kesk-Läänemerel kinni pandud. Ja siis kõik eesti laevades vähegi seal välja, need tulid kõik Göteborgi inglased rentisid, näid liisised neid laevu sest oli seda järel Võru Inglismaal just kõike toormaterjali, sest endise mereriik, kus, kus, kus, kus seal ei ole ju mitte midagi peale mitte midagi muud ei ole veidikene tena ja ja kõik, kõik puumaterjal köik köik kirja aetakse, see mass või paberimassi, millest tehti kõik, läks Göteborgis käised, laevad ja muide väga häid hindu makseti ja kõik need eestilaevad olid veo läbi saksa blokaadi üle Põhjamere mis sellega väga hädaohtlik ja juba 39. aastal sügisel hukkus neli Eesti laeva. Kõiki esitage need üle 100 eestlase, Eesti meremees sai surma juba juba, need olid esimesed, kes surma said, eesti sõdurid, Eesti meremehed hukkusid siiski inglaste seisukohalt oli neutraalse riigi lipu all ju ohutum juua kui sakslane sellele mingit vahet, kes vedas kaupa Inglismaale kõik laeva tassi põhja. Ma tahtsin selle veo kinni panna, sest see oli inglise mere pakaalneda. Ei tähele, mis lipu all see laev oli sellest hoolitud. Ma mäletan ja siis asi läks nii hulluks, et siis Tallinnas oli see suur skandaal, et Eesti on neutraalne riik, jäi 100 Eesti kodanikud surma juba saanud sõjaliselt, kuidas, kuidas on kolmanda üheksandal aastal ja siis tuli käsk, et kõige eest ja laevad mitte enam üksinda ei ole. Ravenna vaidlevad menna, Göteborgis laaditi kaup peale ja sealt siis mendid üle Oslo fjordi pike Norra randa Vergiline välja ja Bergenis moodustada. On vaid kõik need neutraallaeva seal eesti laevu, Läti laeva, Soome laevu, kõik, ja siis inglise merevägi siis oli see merepiir oli kolm Miili ja kõik need formeeriti inglise konsulaadis konvoide, siis panime laeval merele, siis tuli inglise mereväe riismed üle Inglismaale. See kestis nii terve sügis seal kuni kevadeni 40. Ja kevadel 40 sakslanna võttis üle Taani ja Norra. Ja maalin üpris viimaseks on või kui ma ei eksi, mina sain oma eesti laevaga välja viimase kannu veel oli värgile sadamas, ma ise seal kõrge nägime, käisime seal, istusime, ootasime konvoid ja siis seal ma lugesin 11 eesti laevaliiklusele 150 neutraallaeva ankrus ja 11 Eesti lippu ja need olid kõik suured lipud, maalides yhendust valge külje peale ja, ja te olete võib-olla neutraallaevad, jäetakse rahule, aga läinud kus nad olid, ikka oli teel Inglismaale, see lippe tähendab mitte midagi, see seepärast kaupa vaenlasele sakslasi püüdis, seal 100. kinni panna, saad aru. Ja noh, ja siis ma tulin siis ainult seda, et aprillikuus ma sain selle konvoide väljuma, siis meid siis tegelema, esimesed, lihtsalt läbime tulid saksa Stockake allale seal inglise rannas, et ma ise oli, kui meie kõrval ristija sai. Pommitabamuse jääb üks pomm kukkus meie laevast 50 meetrit eemale, nii et ma olin laeva sillas küljes, sukad ründasid, näide. Tulid jube püstloodis ja Besois oli hirmus. Oli see kõik selle asja kapten oli sellasakas laskmine, väela kehvlakiga olid ja kaptenid siis esimesel tüüri menetleb laastatud maa, lähen korjan oma paberit, haka ei oska midagi, juhtub etet, kadus sillalt ära ja lasen, vaatan elulaadset, kuueteistaastased, poisid võtsin ja siis jätab mati mulle hüüdnimeks Mati, mulle ainult soome saab vaata lapimaalt ostetud, kui ma eesti laev purjekaga sõitsin 100 vahel mati saaja seia rooli kohe meie ees. Loe mulle nii meeletult. Olime just läbi miiniväljade, seal inglise, Inglismaa rannas, kadus ka sillalt ära ja mainin üksinda silda ja kuulagi ürgus Ungevana tuledata tulid sireeniga teine, kellel olla maa, mul ka käed üles agarad käskinud järske roolise ja siis, kui need sööstsid meid rünnanud, ründasid meie kõrvalisi inglise ristleja, aga esimene lennuki viskas kaks pommi ja siis üks kukkus meile nii ligidale, kohe laev oleksin peaaegu meile tabanud, aga siis viskas väsi üle parda ja laev lõimunud plaadid seal needid lahti. Aga ka siis teine, panin kaks pommi kohesele restile ahtrisse, ma nägin, kuidas ma nagu nagu filmi vaatasin, kus rista laseb kõikide kahuritega käskud, kadus kahuritorn kahe kähe torule. Kahurid on läinud, harjutus lai kärgatusse ja välk ja tulija ja siis restor läks põlema ja ma ei tea, kas ta siis hukuses sõitsimegi edasi konvoile rahulikult. Nii et siis saime Inglismaale, siis te nägite õige varsti sõda väga lähedalt, aga lähedal ta siis nähagi seda veel. Sõja, ma olen kaks korda torpedeerima saanud, need saksa alloleval koosluateerisid kaks aastat Norra lipu all juba 40.-st aastast saadik nad ka Norra sõja veterani, seal saavad tänukirja norralaste käest. Takso Mäkijated. No ja siis siis tänu sakslastele ma sattusin Ameerikasse, ma olen siis, ma läksin üle Rootsi laeva ja Rootsi laevani, Need, kõik liisis kõike, mis vähegi üks vaenlane oli, nii suur laevade puudus, et kõik neutranud laevad olid, olid, olid, olid, olid, olid Nendel, mis vähegi keda nad nii-öelda muidugi maksete häält, seda, seda, seda raha selle eest ja ja siis 42. aastal ma siis lossimis põhjalaevaga Brasiilia rannas, seal Rootsi laevaga ka tasemega inglaste kaupa ja Rootsi laev, hammarand. Göteborgi prantslased nadik, kompeni, lae. Seal oli veel kolme eestlasega peale, mina olen ainuke. Pääsesin eestlasena üks Narva poisiks Viljandi poiss surma, seal nimesid mälestades. Ootas Viljandit mees olite tegelikult ta ei ole hõrenasta, oli. Pagan, nüüd ei tule, ei tule. Üks Narva poiss nimega oli Nikolai, midagi oli vene nimega, rääkis eesti keelt, aga teine oli. Ei tule selle Viljandi mehe, vaata, seal on siin nii palju aega tagasi 42 mune kuskile ülesse kirjutatud. Kuidas see juhtus? Kuidas kogu lugu juhtus, mis kellaajal see oli? Päeva ajal olid, see oli, juhtus 22. augustil 42. Ja me olime inglismaalt, tulime välja täislaadungiga teel Argentiinasse ja Brasiiliasse, Argentiinasse tulid juba üle Atlandi kõik, mitte mingit ei olnud ühtegi rünnakutega, medage ja jõudsime Lääne-Aafrika randa ja sealt läks konvoi laiali, osaleb edasi Kaplinna poole, meie laev üksid, hakkasime atlede tulema Brasiiliasse, sead Sierra Freetownis, mis on praegu mingisugune kodusõda. Ja tulime üle ja jõudsime Brasiilia randa. Ja siis kuulsime raadivallutajad, Saksa all olevad tegutsevad Brasiilia rannas juba teisel aastal. Ja meil oli oli kaks tundi sadamasse veel jõudmiseni ja hommikul kell kell viis hommikul saksa alla laevale kallale ja ma magasin just vahist ära tulnud ja hakkas kahurituli peale, löödi veel kahuritulega. Pärast kahuritulega ei saanud meid põhja lasta, siis panime torpeeduga välkkiirelt, riided seljas ja tekilevi, magasin riietega kõva sõja kunagi riided seljast ära ja vaata, see oli, see oli tavaline mulgu. Ma olin varem juba saanud torkadeerida 40 40 laseksime laeva materjal, aga laev Tabaraga Norra vaevaga, aga siis toimuda sadamasse. Pääsesime ära. No ja siis siis oli laeva hukkumine, jooksite tekile tekil on siis ma ei tea, mis, mis juhtuvalised laevas, laev põles jubedalt midagi masinaruumis plahvatuse olnud, aga siis nägin horisondil meesteks pool meie eemali Saksa allveelaev ja hommikul vara ja nägid leek, kuulid tulid, käisid, tulistas, tulistas laeva keskossa ja naaseme, siis on siis on, need on asi tõsine. Ja siis oli üks päästepaatides, kus oleksin pidanud olema, see oli puruks lastud ja siis üks päästepaat haavatud meestega saime sealt laevast minema. Ja siis asi nagu pikk lugu. Jäime ilma laeva ahtrisse. Laev, kas olete seda Titanicu filmi näinud? Ahter tõuseb ülesse maaliga laeva ahtris, istusin seal, peaparv oli nii pandud kinni ja toimult tuleb lahti, kui laev ära upub. Ja vaata korstnaga peale Ma ja vaata, siis mõtlesin, et nüüd on lõpp käes, pole kuskile minna, et ei ole. Ja huvitav mul oli isa keri oli mul alati kandsin kaasas tema viimane kiri enne arreteerimist ürid. Ja siis ta valati. Me oleme genekas sõja ajal, lugesin selle läbi ja teised, nii et ütleme nii, et sa oled ainukene poeg, ära karda, ma olen kaks uut sõda läbi läinud, sinuga midagi ei juhtu, sa ja vaadake, korstnal hakkas alla vajuma. Kõlade vanamees, mul nii rahulik, tunneme menetlus, kurat valetasite Pedadamas. Aga vaev vajus ära, aga me olime nii ranna ligidal, Kristjani juba madalik, seal madal vesi, ainult paar miili rannast, laev vajus põhja üles ja ma tulin tagasi tarbija, kuidas ma olen pooluppunud küllaga, jäin ellu ja 100 meetrit sügav, seal oli see aga siis, aga siis seal oli vabaduse arv habras ja me olime kaheksa mehega parvel, kui seal läks neli meestele ülese kolm rootslasteks eestlane, täna on see eestlane keset õnn. Vajus põhja ja siis barbeli lahti. Kaunis sünge tunne olla, kui sa hoolega, aga siis kui tuli tegin, tuli parvega, vahepeal tegin silmad lahti ja varahommik päike hakkas tõusma, olin elus. Nii et, et ei saa, ikka vedas oma sõna, mul. Ja siis huvitav ka, siis oli see, kui olime seal lahtris esimene tüürimees, kes oli ühe päästepaadiga saanud laevast minema ja siis nad olid väga ligidal meile. Jutas nii, vaadake ma pärast Gruusiat, poisid, vaadake oma sõpruse, laeva ahtrist, laev hakkas juba nii peaaegu püsti, hakkas alla venelane, nägid nagu kuketõrjel see. Ja siis ütles, vaadake põdele, Saprusel jätke jumala tähtis, sest neid enam ei näe. Ägevad neli, neli meestel jõles, talituse jäime ellu. No ja siis ma tulin Ameerikas, hakkasin Ameerikas, sattusime ja teenistus juba 43. aasta jaanuaris ja aga kuidas eelmine torpedeerima oli, sellest ei rääkinud, mööda minnes nimetasite, laev läks veel tee jalge alt läinud ära. Naalne Norra laevas 40 aasta novembri lõpus. Ma tulen eesti laevast ära Liverpoolis ja siis esimene konvoiteenistuse üle Atlandi. Ja siis olime, saime just Inglismaad välja, Iiri merest saime Atandile Sist saksa olete võib-olla lugevnendast saksa nagu hundipakk oli need. Ja hakkasid meid ründama öösel pullikarjad ja, ja väinallveelaevade koondise koondised löönud. Öösel hakkas rünnak peale, nii et kahe päeva jooksul pool konvad ligemale 20 laeva lasti põhja saata laeva ka. Ja siis inglased, Skaotled olidki saatelaeva siis see konvoi saareti laiali, kui me jääme kokku, lastakse meid lõpp, kõik siis põhja. Ja siis saime esimene õhtu, saime minema seal lastile laevu põhja 10 saime tulema ja arvasime, et oleme nüüdisistuli ududa ilm peale. Aga vaat järgmisel öösel saame gaasiks, Saksa allveelaev vist juhtus kuskil olevi, juhtisime nii. Ja saime ühe torpeedo öösel kell kolm hommikul ja tabas laeva otse vööri alla, nii et see oli, tabas niiet või olnud uppumisohus, mootorid jäid seisma ja arvatavasti seal allveelaeval ei olnud rohkem torpeedosid, võib-olla töötuabielud ära tarvitatud ja saime pihta ja siis, kui halvas oli mootorlaega, kui mootorid jäid seisma, diiselmootorites vist kuuliselt enam propellerid seisavad vajunud. Ja jäimegi vee peale hommikul lakeses, kiiver läks valgeks, siis kapten tahtsid, mehed hakkasid hakata päästepaati vette lasknud Kadeiad liigat väga tormine ilm oli, et see paat läheb puruks vastu vastu laeva külge ja ootame hommikuni. Hommikul oli laevuke veel ujus ja, ja siis läksime, masinamehed läksid alla, masin eksid, panid mootorit Käima pumbad käima, hakkasime seal siis rannamõisa laeva ja siis kaks päeva nii peaaegu hoidsime vee peal, aga pärast saime selle kinni. Ruumi ja see oli vett täis, esimene luuk, aga see oli suur vaev ja siis jäimegi ujuma ja taime kanada sadamasse. Saime üle ookeanide ja kas selle peale tuli, oli autasu ka? See oli tavaline tavaline ja see oli kõik selle selle asja sees. See oli pidev mäng elu ja surma peale. Mõtlen selle pärast, mis Eestis, sellest ei teata, kui palju eesti meremehi teenis liitlaste poolel, nad arvasid, 309 aastal oli midagi neli kuni 5000, Eesti meremeest oli, oli väljaspool Eestit. Ja sinna 80 teiste laeva jäi Inglismaale, läksid kõik inglise lõppu alla ja siis oli veel need valumeremehi, kes olid tulnud esimese, teise maailmasõja ajal olin, oli kõik kohad olid Eesti meremehi täis, New York oli täis Inglismaa täis näide. Nii et oli, seal oli veel, meid hukkus Tondil nende aastate jooksul üheksa kuni kuni kuni sõja lõpuni arvestatakse kõvasti üle 1000 Eesti meremehe, kes olid liitlaste poolel, sest keegi täpset arvu ei tea, sest me olime laiali igat igat lippude laevadel ja nii et seda, seda mingit keskkartoteeki ei olnud. Vabariigiga ka mingeid suhteid ei olnud, olime täitsa lennud, Lindpriid siis nii-öelda oli, oli, oli ilma kodumaata, ilma ilma vanemateta ja aga pidi leivad biliteerimiga, siis järele pidime jääma, sest muidu põlvega maal ei võinud võetud kohe Ameerika sõjaväkke. Oleme näinud ja barrekas merel olla või sõjaväkke minna. Helistasite verele olekut, nojah, on sellega harjunud, ma olen juba siis kolm aastat merd sõitnud ja juba karastatud. Ma olin üheksateistaastane, Ameerikasse sattusin. Vot meresõda niisugune imelik ega saa oma vaenlast, ei näe, sa ootakene, tuleb, pauk tuleb ja see võib mõnikord mõnel elukohta ja seda ei tulnudki, aga, aga jälle kui tuleb, see tuleb nii ootamatult ja kiirelt. Kunagi ei tea, nii et see on jälle mere väga, hoopis teistmoodi värk. Muidugi ma olen pommitada saanud lennukitega kellad Vahemeres. Aga siis aga meresõda on ja seal, et sa istud kaevikusse, näed oma vaenlase merel ei ole seda. Kui su vajab, lastakse põhjus teada, siis, siis on, siis on minek ja kui palju pääseb sõge, oleneb, kus kohta laev saab. Ja oleneb ilma olukorrast ja, ja lastist, kas, kui kiiresti seal ajab ära, vajub. Muide, praegu on selles siin Tallinnas, selles meremuuseumis on ju kõik andmed Loidisem, ma just lugesin oma vaevade kohta, kus ma teenisin seal. Käisin seal mõni aasta tagasi seda vaatamas, mis nad olid kirjutanud sellest, mis on ülesannet andnud ka Loidi registrid, jah, Loide, kes ainult selles Rootsi laevas hammare niiskus, ma tõeliselt seal oli, olid teile teada, mis viis meest on surma saanud, aga ei olnud, oli, oli kaheksa kaks eestlast ja kuus rootslast, said surma seal laevas ja mul on omandad andmed kõik olemas. Aga mõnegi mehe nimi läks mehega koos vere põhja. Vot nüüd tulimeelse sel Elmar Sauga, Elmar Sauga oli siis mees, kes, kes oli, kes oli, sai surma taliviljadest pärit ja tema ise tundis minu isa hästi, tema oli Viljandi, kus isandad vargapoisi. Elmar saaga oli vabariigi ajal tema olisi Viljandi vangidirektor ja tema tuli Eestis, ta soovite ära minna ja tuli ära. Läks, läks, ta teenis Stewardit merel nii-öelda ja sai surma ja kui keegi kuuleb, Elmar Saugas, ma tean, olen temaga koos. Õhtul just enne ta surma sai ta ise Viljandist pärit Viljandist katsunud üles otsida Saugasid sest mina olin Elmo saagaga koos, kui ta surma sai. 22. august 42. Ma usun, et sugulasi võib siiski Eestis elada. Loodame, et kui kerge Laansist teiega kantaks teatas maas, on alati nendele üksikasju sellest rääkida ja nii mitme riigi lipu all te olete sõitnud siis ja Eesti Norra, Rootsi ja Ameerika eesti laeva saanud 14 kuud teeninud, ma olin väga lühikest aega laevas ja hakkasin välislaevades sõitma. Aga ma merale märts Aitud 49 aastat ma ei ole muud ametit pidanud, tema eluaegne meremaa saanud, need ilma merehariduse, sain siis juba Ameerikas käte peale, sõdason Ameerika kodanikuks. Tegin oma kaugusele kapten eksamit 63. aastal ja kus meredel? Pole muidugi ma hakkasin peale Läänemerel ja siis põhja ja siis tulime, kui see Eesti vabariigi ülevõtmine oli, siis ma olen oma laeva gibraltari sorima, siis Portugali uudis jõudis teieni seal. Kuulasime, kuulsime kõik raadio peale seda ja, ja siis me tulime Inglismaale, siis pandi eestilaevad, pallisin aresti alla, venelanna jõudis nüüd tagasi. Aga siis inglane jättis selle nii, et laeva meeskonna nõus minema, siis võib minna laeva meeskond ei taha minna ei lähe ja meil käisid Vene saatkonnas, tegid kõnesid, Pedav, pakuti meile vene passi ja, ja suur isamaa võtab teid tagasi. Ei vaata seda pakkumist vastu, jäime siis kõik. Nii et sellest 80-st eesti laevas tingimus on vist kaks või kolm vaevadeks tagasi Murmanskisse, ülejäänud jäid, kõik. Meelitati käega, OYO lubati kõik kõike priivesi tee mu voolav, üsna köitvad ja ma vaevas ka tulivere. Kindlasti oli mingi teine sekretär ja seal oli kunagi septembris 40 reliumises liverpooli sadamasse Pedas molekulile päeva. Küsis kohe, meil oli 20 meest, meeskonnas, küsis, kas keegi, isegi vene keelt ka räägid ja meil oli neli meest ja mina vist rääkisin paremat spetsialist. Ei, keegi ei räägiks, siis hakkas inglise keeles meeletajate muidugi mina jälle kõige paremad inglise keelt ja lubakski äike ja siis potis välja portalistava punase lipu käisid hakkas meile kõikidele pakkuma, et võtke eesti lipp maha, pange. Tänaseks on, siis läks kapteni juurde, kapten, muidu see on suritud alles mõni aasta tagasi hiljuti Torontos Jakob, siin Pärnumaa mees ja siis läks kummardades kapten Ma käsin teile. Võtke see lepp, võtke eesti lipp maabumis ülesse, kus kapteniks, vihaseks kurrat, ma loen su maha teades kuidagi inglise keeles käis jutt. Kui jah, siis endise meil oli inglise saat ohvitser, kes oli venelasega koos leitnant, kes oli pool tõlgi vägedest rääkiski öeldat seal, seal ma ei tea, mis keelt ta rääkis. Oioi mingit kaklemist, et see on vaadecackis, vabandas selle vene, kuna selle seal oli teine, ma ei tea, mis ta oli, ilmsus, sekretär, mis ta seal oli? Vaata, et meeskond ei ole huvitatud ja ei ole midagi teha. Meeskond otsustas ja. Ja siis ta ütles kadi, kuidas siiksis, ütles kaplan, ärge unustage, et teil on naine ja laps Pärnus. Isegi Talevitsee teada oijah, kõik oli teada ja kõik oli kõik andmed olid olemas, kes hoiatas, et kas te teate nii kaugel Eestist ja nii kaugel Pärnusse nendel oli vist ainult kevadel olid, olid andmed olemas. Tead, kes kõik need kaptenid, kust nad pärit on ja see oli laeva nimi, Helios oli, oli üks väikene Eesti Rootsi laevakompanii Eero, nendel oli neli laeva Hermes seljas. Ja mul ei ole, kõik näevad, igatahes sellest neljast laevast tee peal ainult üks Helios veel sõja lõppu. Aga kõik 13 kadusid seal, hukkusid teises maailmasõjas ja surmaga palju mehi, seal need küll mõtlen, hakkasin Läänemerel Põhjamerel ja siis siis juba atlandil juba 40-st aastast atlade sõitudel konvoisõitudel Norrale, kusjuures ja siis ameeriklasi, taevas jälle Atlanelial, Vahemerestseenis on aastaga 43. aastal. Ma olen siis Ameerika transpordilaeva peal ja siis ja lõppu ma tegin läbi, olin vaikses ookeanis, kuni tuli see rahu, nii et ma olen kõik need kõik need mered läbi sõitmine, uskumatu. Uskumatu ja siis ma olen dispeale sadama, sõitsin rahuajal, sõitsin ka kaugus 25 aastat Kaug-Idas, nii et see Filipiinidel. Ja siis ma võtsin osa Taanis ajas nagu edasi Ameerika mereväe sõja laskemoona ja sõjavarustus sinna kuus aastumannisest teenisin kaptenina. Missugustel meredel oli kõige ohtlikum või oli igal pool ohtlik. Seal oli, Atland oli muidugi kõige hullem, see oli ka kõige suuremat laastamis tegi ta saksa all olevad atlandil seal seal ju selle selle 40 ja 41 42, no seal lasti põhja üle 4000 kaubalaeva. Sest see oli mereblokaad Inglismaale panna, see kõik järevede seisma, sest Inglismaa nad peaaegu sakslasel õnnestus seda teha, läbi viia. Ainult kui ameerika tuli sõtta tänu jaapanlastele, Ameerika poleks muidu sõtta tulukuse paberi peal oli see kallaletung siis, siis läksid Ameerikas nii marru ja siis siis siis siis siis kuulutati sõda ja ja see seda tasakaalud võttis ära. Ja siis juba juba 42. aasta lõpus siis seda Saksa allveelaevad enam ei olnud, nii edukad, aga, aga esimestel aastatel lasti igat 10. Aga juba 43. aasta üks ühe vastu, nii et siis oli juba võit juba käes. Ainult aja küsimus. Kas kaubalaevadel oli ka enesekaitsevahend, tuli relvastust, oli suur, oli ameerika oja, kes olid neutraallaevadel petta, aga näiteks Ameerika laevas, kus ma teenisin esimene laev 43. aastal sajava transpordi ja meelevähemalt 14 toru peal oli üks viietolline, mida sa kasutada õhutõrje kui ka muuks otstarbeks ja siis kolm kolmetollist ja, ja vist 12 12 oli 100 20 millimeetrist õhutõrjetorupeol olime kõva rõivastega vahekorras, ikka ikka kaunis tehti seal, et käis 43. aastal maandumisoperatsioonis Itaalias seal ja siis ma mõtlesin ka väikselt sellest osalejat juttu oli, käisime siis põhja, suured teepood endale, kus oli kõik sõja varustas, toodi Ameerikast, pandi kõrbesse, sinna, sealses Itaalia rindele viili viidi, selles ma olen ise olnud õhutõrjekahuri pal lastega laadil lastaga, kedagi virutada pole maal hallo lasknud, aga, aga, aga lasingi muidugi, aga lasevad 50 laeva, kõik tulistavad, on aega, siis ei tea, mis seal sellega asjadest pihta sai, kes siis pihta sai. Aga siis üks huvitav juhtum, kus oli mul 43. aastal hämarasse mõlema kahuritornis vahis ja see oli kunagi välja Cisco Romlan andis alla oma armeega Tuneesias. Ja siis vedasime 500 Saksa sõjavägi tagasi tagasi Ameerikasse. Ja siis muidugi vahe tekkis, nad olid nende ruumid sealt vööris laste 50 meest ja laevateki jalutama nagu Genfi konventsiooni järele värsket õhku ja ja ma olen asjast suitsumees ja ma istun oma kahuritornis, suitsetan. Ja, ja siis tulevad sakslased tulevad selle kõrvale, sega rätlasega, ma ütlesin, tõstsid pakki, väldib etet siiamaani paar meetrit tekist kõrgemal ansis oma sigaretti Bakijas. Hakkasime rääkida saksa keelt tahtnud, ma olen koolis õppinud. Küsivad vas, sulanzmandasin teda, mis maameeste oledki, mõtlesin, sest et vastuvõtja, mis te siin teete? Kõik Eston ida prolli otsivate venelaste vastavalt hakkasin naerma, suur rahvas jätkub igale poole. Aga seal selle ameerika laevasele kuus Eesti mereennast ja mina olin nendest kõige noorem, on lihtsalt veel üheksateistaastane. Seal vanu eestlasi ja oli need kuus kuud aega, 10 protsenti meeskonnast olid eestlased. Kuuled noor sisse, võtad seda asja kuidagi sisse, nagu ei saagi aru, et see asi on hädavatega. Hakkad tagantjärele vaatama, et ma näen neid dokumentaalfilme teisest maailmasõjast, just saksa allveelaevategevuses. Niimoodi tagalasse. Jaga poisikese asi seal ikka huvitav ja kuidagi võtad seda asjani. Ja nagu mul kadunud isa ütles, et sadadeks väga õpetlik amet ainult kätte ei tohi haavata saada ega, ega surmaks sata. Kas sa käe või jala kaotad, siis olene aga isanedascani saali tegija Tannenbergi lahingud läbi, kõik Poola ründas, furgooni on seal ja ta kallal kunagi haavata ei olnud saanud, üks kord ainult said põrutada. Oli, kus tal olid pool külg, oli halvatud, 16 aastane kahurimürsk lõhkes ligidal. Aga näiteks Tannenbergi lahingus tuli ta välja. Ma ei tea, kas olete lugenud sõda? Soosionistkümnene raamatut august 1914 ja siis ta räägib ühest eesti polgust, mis hoidistada Saksa rinnet ja mul endal ma ei mäleta, muld, nad, isa jutud, aga mina arvan, isa teenis selles samas polgus. Kust isa polgust jäi järele ehk 200 meest? Muidugi osalanges vangi, kes surid, haavata, said, tuli välja 200 mees oli 4000 meest, polku läks lahingusse, 200 meest oli välja. Ja 82-st ohvitserist tuli välja neli, kaks venelast, üks poolakas, üks eestlane, minu isa oli üks nendest, kes tuli sealt välja ja siis ta saadeti Moskvasse, santi talle esimene Georgi risti noor kangelane ja sealt läks edasi, siis olid parale säranalinio omadega läbi, siis olite haavatusega seal olnud olnud üheksa päeva magamata, söömata ja nagu luu ja nahk ja siis ta siis Moskvas läks tagasi jälle rindele, Poolasse. Sealt ta oli kaks aastat Poola rinne. Siis ta sattus Carfaadi mägedesse seada. Lasi jalgenägijas, hakkas ära lagunema, Vene sõjavägi oli, tuli polk Tuudio rindel tagasi ja siis isa oli, sai Telegrami Eestist tähtedega Telegram, et tule koju, omad asjad käimas. Siis esimene Eesti polk Kloodiust Kerenski ajal ja siis isa võttis panija mõrts sõdurisineli selgena kaan taskusse ja kutsus oma teisiku gaasiivani. Ukrainlased, tule, hakkame Venemaa, siin pole mitte midagi enam teha ja siis sõitsid kuidagi kaudselt tulid paar nädalat reisis, lõpuks jõudis üle piiri sai Eestis Rakveres juba saida võeti tomat Est, ta oli siis esimese Eesti polgu teise pataljoni ülem, puised kaks pataljon langes Muhumaal vangis. Kui sa seal muuseas on esimese Eesti polgu ajaloos ka muide seadma minu isoskaiuta esimese Eesti polgu sellest. Ja see oli kaks urvamees, Peeter Kann oli kapten Peeter käändon, esimese pataljoni ülem Peeter ja ka Võrumaameelsed teise pataljoni ülem. Puhumaalsesse jäi ta saksa vangi. Aga ma ütlen, see on kuidas seostub selle eestlased, väike rahvas on see väike, vabastas see needused, neid kasutatakse ära ja seal sõjasaanud ja sa mais 45 lõppes siis sõda Euroopas ja aga ega sõda teie jaoks. Me ei lõppenud veel. Ena mais oli nina juba olin, olin, olin ma India ookeanis kuskil teel teel Austraaliasse, siis jaapani rindele. Olime õlitankeri peal ja siis ma olen vanemmadrus roolimees. Siis olime, võtsime kütust peale merevaik jutusse Pärsia lahest Warreni saare peal ta siis liikusime. Või oli see isegi rakis, olime siis oli inglissellise, Iraak oli inglastel. Ja laadisime, siis läksime siis ümber põhjustada Itaalia Uus-Uus-Guineas. Seal suured Ameerika mereväebaasid, panime seda kütustel maha. Nii et ma olin selle viimase viimase viimase aastani vedasing jutustes Pärsia lahes, sinna, sinna, sinna siis käisid suured Filipiinide suured lahingud ja seal on siis ja kus siis kui olime ankrus ühes ühes oli niisugune suur merevaba taas. Atollisaar oli midagi, sõnas üle 100 laeva ankrus, ootasime seda nüüd, kui tuleb Jaapanisse maandumine istudes Jaapani allaandmine, kui aatompomm lase, siis ma olen, ma olen nii meres, kui see oli. Ja siis oli, siis käis hirmus kõikidel ameerika laevad, mis seal olid, kõik lasid kõik oma, kõik ma raskemale flaki käis hirmus kõik, kui ma ei tea, see oleks miljoni dollari eest laskemoona. Lävib, tulistati, käik selline pühitseti sisse ja, ja siis oli kui Alexis jaapanlased elanud lennukid oleks võinud terve seal käinud põhja lastasena laskematka vist ei olnud järgi, sest selge oli, et sõda läbi, sõda on läbi ja. No ja siis ma tulin, jõudsid tagasi New Yorki. Kunagi vist sügisel 45. No ja siis oli mul suur pettumus, ma olin nii valmis tagasi Eestisse tulema nõuste teda kunagi ärevusse, aga minul oli suur talu pärida Vaabina vallas Võrumaa. Ja, ja tahtsin kohe läheb, mul oli 6000 dollarit pangas kaasajastatud, maalin tahtsid minust, ütlete, et aga siis Mikey oskused lubasin, et aga Ivo asjasse Jalta konverentsil suured kahtlused, et sellest midagi vist ei tule välja, et ei ole, et iseseisvat Eestit enam ei ole ja, ja siis ma. Aga ma olin muide maalin Napolis peale Jalta konverentsi ja mõni äge, huvitav jälle kohtumine. Tulime laevaga senna neile viiside kütustamise viisime sinna ja siis seal sõda käis, oli seal ja siis oli siis oli ses Napolis maal, istusime kõrtsis ja siis oli siis, oli Poola. Karpaatia brigaadis vallutas Mantekas seina, mis olid need, kes Siberist tulnud mehed, kes olid lahti lastud, jäävad tõttu õpetajate välja ka Lähis-Idas ja läksid Itaalia rindele. Sanders järve ääres, seal me ja siis poolakad, sest nad kaotasid siis vist oli midagi, tähendab, langes kuidagi 50 protsenti haavata suruda. Käsitsivõitlus nad sinna mootorilt küll see kestis lahing kaheksapäevane Amal pooro sõpru, kes sellest osa võtsid seal raske maastik tagalale mäkke ülesse minek seal ja üks saksa kõige parem laske varjuldiviisel endel vastas seal. Ja siis Poolat, see brigaad toodi tagasi puhkama ja siis, kui tuli just, siis tuli see Jalta konverents, poolakad läksid marru. Käisid mööda Naapoli, tekiksid kõige inglise ameerika kuradid maha müünud, et venelastele, et mis asjanale oma verd valanud, et nüüd Poola jälle ära jagatud, nagu on ikka tead ja siis mulle nii meelde jäänud, ma istusin ühes kõrtsis. Poolakad tulid sesse, tahtsid mulle ka. Sest oma inimene jooksevad, pakuti viina ja ajasime seotud nendega. Kuradi atest otsik panustanud siis Inglismaal on mul väga palju Poola, Poola, Poola tuttavad, kes teenisid inglise lennuväes poolanendada ainult inglise mundrit sellasega poolalise märkaline küljele. Mul oli üks väga huvitav juhus, ma olin. Olin, olin, olin Hamburgis, hiljem ma olen Ameerika laevastiku teine teine ohvitser ja ja olime öösel läbimisel ostlemisoperatsioonide vahist tuleb Saksa tollimeestele laevamundris, muidugi sol andke siis hakkab minuga, sest palukest võin klassi kohvi saada, öö läbi seal teenistuses olnud ja palun väga ajamises inglise keeles juttu keset vaatavat Teie, küll te olete Ameerika mundrisse käituda kuidagi euroopalikud. Olen küll eurooplane, kust te pärit olete, eestlane Ahnii? Kastikust teenis teha siis kas meie poole veerisin kolmanda tõelisel liitlase poole, mereldajaterwetärwesaja küsib, kas sa oledki torpedeerivat tema lisaallveelaevamees ja ja mõtlesin ja teed esimest korda. Oht 40, siis teist riista peal ei olnud, ta oli minust nooremat. Vaatasin siis teineteist korda 42. aastal Brasiilia rannas, kus küsib, mis kuube. Aus 22. Mis teie teie laeva põhja lasi, tema oli meeskonna toimunud ohvitser meeskonna liige ja ta mäletas seda ka oma sõna siis selle peale sina tegid oma tööd ja mina tegin oma tööd, nad naised napsipudeli välja tegime väikene, mõttetuid teemandid, satsionaalsed olime siis sama koha peal, sest mina jään ellu ja sa oled keelustatud, sest Saksa allveelaevadel ka väga suuri kaotusi. Need 17 protsenti nendest meeskondadest läksin endale lõpuks oli nii. Saatus hoidis põlemata Kloodis mõlemaid. Mina, mina näiteks näoline ära. Ma olin Eestist ära 51 aastat. Ma tulin tagasi 90. aasta suvel, kui see vabalaulupidu esimene oli. Ja siis ma just juhtusingi olema juhtusegi olema seal Austraalias, ratastooli, kus kõik oli seal, Lennart Meri oli, seal, oli Mart Laar, oli seal, siis oli kirjanik Walton oli seal ja naasen kõikidega tuttavaks ja mekile, kes seal kõikjal olid ja nii, et siis oli huvitav ja siis küsis, miks sa tagasi koju ei tule. Mõtlesin, et tõid, lepi, pole lihtsalt, ma olen pannud vande. Ma tulen Eestist ära, ma olen vabariigi ajal sündinud 23. aastal. Ma olen vabariigi ajal koolis käinud, ma olen riigikaitseõpetust õppinud ja mina olen andnud vanded, mina enne ei tule ka, lehvis Toompeal oma lipp ja vaat siis lastigi meelsed üles panna. Ja siis muidugi siis pidi Vene viisat ootama, kas siis ma tulin tagasi siis 90. aasta suvel ja kui ma tulin Georg Otsaga üle Soome lahe. Ja siis, siis ma vaatasin oma binokkel kaasa ja vaatame, lehvib siis ma tulin seal, ilus suvine ilm, 24. juulil just jaanipäeval jõudsime, jõudsime Soomest ja siis minu tütar ja mõõdud teine, abikaasa, esimene tütar esimesest abielust anud ema on eestlanna. Olime tütre abikaasaga seina, siis me vaatame, siis Toompeal lehvib ja siis nägime sinimustvalge ja siis võttis pesarasel. Kuuldud saates kirjutamata memuaare oli jutustaja elupõline meremees Fred Kraav usutlejaks Lembit Lauri.