Tänasest. Räägime Mortidestia, udmurdi rahvamuusikast. Meil on siin stuudios täna õige palju rahvast. Kõigepealt lõunaudmurdi pärit Irina noriievaja Ludmilla Karpa. Nad mõlemad on Tartus aspirantuuris ning on ise just udmurdi rahvamuusikaspetsialistid. Nad nõustusid meie saates laulma mõned udmurdi rahvalaulud. Undmurtidest kõnelevad ja laule kommenteerivad stuudios Tartu Kirjandusmuuseumi teadurid Janika Oras ja Aado Lintrop. Too oli ta oligi. Toodi ta Ani. Tooni Isamaa. Ja toodi ta. Udmurdid on praegu Nõukogude liidus elavatest rahvastest soome-ugri rahvastest arvuliselt kolmandal kohal Mardolaste eestlaste järgi. Neid on üle 700000 ja udmurdi keelt emakeelena kõneleb umbes 80 protsenti elanikkonnast, see tähendab siis üle 600000 inimese. Mortide kujunemisel tuleb kõige olulisemaks võib olla pidada kahe türgi-tatari rahva Bulgaaria tatarlaste mõju. Kuna udmurdid on elanud kogu aeg jätkaja ka omavahelisel ajal. Laias laastus ja paljud uurijad peavad seda ala üldse soome-ugri rahvaste algkoduks, kust on üldse liikvele läinud soome-ugri hõimud? Sis udmurdid ise, nagu sealt ei ole kuhugi liikunud, küll aga nende naabruses on elanud ja siis kaks suurt türgi-tatari rahvast kõigepealt pulgaarid, kelle riik oli Volga keskjooksul hiljem tatarlased, kes nende kultuuri on tugevasti mõjutanud. Nii Moskva või vene riigi mõju alla sattusid põhjaudmurdid juba Ivan Groznõi ajal ja seal algas ka kohe praktiliselt mingil määral Nurtide risti usustamine ja väga paljud udmurdi rändas niisleristi usustamise kui üldse vene mõjude eest lõuna poole. Tol ajal Kaasani khaaniriigi aladele asusid elama tatarlaste naabrusesse, tatarlaste Paškiiride naabrusesse lausa nende sekka. Kuid pärast Kaasani khaaniriigi vallutamist 1552. aastal astusid siis kõik udmurdid otseselt vene riigivõimu alla. Nüüd veel mingil määral mõjustas seda rahvaste ümberasumist seal suurte relvarauasulatustehaste rajamine. See on siis 1759. aastal asutati vodkenski rauasulatamist tehas 1760. aastal Isovski rauasulatamist, tehas mis 1807. aastal muudeti relva tehaseks. Ja kuna nende tehaste juurde kinnistati talupoegi, kes pidid tehaseid varustama küttega küttepuudega siis eelistasid paljud pered ka ümber asuda nende tehaste piirkonnast kaugemale. Ja huvitav olnud murtide juures see, et läbi aegade tähendab täna tänapäevani on neil mingil määral säilinud selline asi nagu sugukond. Muidugi. Paljud inimesed siiski ei tea enda sugukondliku kuuluvust aga on ka noorte inimeste hulgas neid, kes oskavad öelda, mis sugukonda nad kuuluvad. Ja see on väga huvitav nähtus, eriti symbol, Uuralid, sest et soome-ugri rahvastest üldse mingil määral tellise sugukondliku struktuuri on säilitanud Obi-ugri rahvad need on juba siis teisel pool-Uuralid ja udmurdi sugukonda kujunemist ja nende liikumist saab väga hästi jälgida toponeemikas kohanimede järgi. Udmurdi külade nimed, paljud on kaheosalised, millest siis teine osa on sugukonna nimi, õigemini son, vorsruudi sugukond. Nad ise nimetavad ja nende küla külanimede siis teine pool on sugukonna nimi, mis etümoloogiliselt üsna sageli tähendab kas lindu, looma või ka putukat. Üldse on Mihhoilottomaanovi andmetel teada üle 70 sugukonna nime. Ja neist poolte tähendab tähendus on üsna selge. Siin võiks näiteks tuua sellised külanimed nagu palsam, dokia, Sõman, suur Tokyo on siis vorsodi sugukonna nimi ja on tagasiviidav sõnale Tokio metsis. Siis küla selline küla nagu Vuškaks ja Vuš vana kaks ja jällegi vorsodi sugukonna nimi tähendab haigrut. Siis küla Keilud, liumia. Key on koi. Luud tähendab põldu või välja Tšumiaan jällegi Oxfordi sugukonna nimi mis on tagasiviidav sõnale Jumul parm vurtsu dise udmurdi keeles tähendab hoopiski rohkemat kui sugukond veel, ta tähendab. Lisaks sellele konkreetsele sugukonnale tähendab ta selle sugukonna kaitsehaldjat, keda kõik siis sugukonna liikmed austasid ja palusid, kellele ohvreid tõid siis tähendab vorsud ka selle kaitsehaldja kujutist, iidolit, puusliku. Ja lõpuks siis ta tähendab seda sugukonda ise inimeste ühendust. Ja tänu sellisele sugukondlikule struktuurile ja selle säilimisele on murtide kombestik ja kõik nende rituaalid natuke teistlaadsed kui eestlastel nende rituaalide käigus alati rõhutatakse seda sugukondliku ühtekuuluvust. Oma kogutud materjali põhjal, mis ma olen põhiliselt töötanud lõunalt Mortide juures paganausuliste murtide juures, Tatari ANSV-s, võin ma öelda seda, et seal need udmurdid, kes veel säilitanud on oma esivanemate usu austavad jumalatest, siis kõige rohkem in mari, see on taevajumal tõlkes tähendabki hinnan taevas ja Marran, kes see, kes on taevas, teiseks maahaldjat või maa jumalad Mukalt siin see on. Tõlkes peaks tähendama maa looja või maahoidja. Põhjaudmurdid on seesama tegelane nimega kõldes siin või muu kõldes siin natuke teine kõlalt. Ja kolmandaks ongi see kõige tähtsamatest. Kolmandaks on Vožets sama sugukonna kaitsehaldjas ja neile siis tuuakse ohvreid ja neid palutakse. Praegusel ajal toimub see tavaliselt siis meie või tegelikult õigeusu lihavõttepühade ajal. Mis on lõunal Nortidel akkaska või, aga ei oska siis kevadiste põllutööde lõpetamise puhul. Rituaal Keršõt adra sukk tõlkes veel peetripäeval 12. juulil. Selle püha udmurdikeelne nimetus vana nimetas anud koores suur lehe õlu tõlkes ja palvuse ohvritoomiskohti oli väga mitmeid. Vanasti igal sugukonnal oli oma sugukonna palvekoda Potšenkolaas on suur kolave suurkoda kus siis ühiselt toodi ohvreid, siis igal perel oli õue peal veel oma kola oma palvekoda, siis hiie haldjatele toodi ohvreid ohvri hiites udmurdi keeles luud tähendab tegelikult üldse välja põldu. Esile veel terve rida spetsiaalseid ohvritoomiskohti, nagu näiteks padja külas sellekevadiste põllutööde lõpetamise puhul korraldatud pallustel. Ohvri toomistel on spetsiaalne lagendikus, viiel päeval palutakse jumalaid ja tuuakse neile ohvreid. Kui udmurdid ehk veel rääkida, siis nende keel erineb üldiselt soome-ugri keeltest selle poolest, et kui soome-ugri keeltes reeglina on rõhk esimesel silbil, siis udmurdi keeles on see tavaliselt viimasel silbil. Ja võib-olla see on mõjutanud ka nende laule laulude rütmi, nii nagu ta kõne rütmi mõjutab, paratamatult. Üldiselt räägitakse ja udmurdid ise räägivad, et nad on väga tagasihoidlik ja vaikne ja rahuarmastav rahvas. Võib-olla see on tingitud ka sellest, et nemad on tõesti üks vaiksemaid soome-ugri rahvaid. Vastandina näiteks meile, kes me oleme ikkagi väga kaugele jõudnud. Algkodust ja tagasihoidlikkust peetaksegi nende kõige iseloomulikumaks jooneks isegi häbelikust ja tunnete väljendamisel tagasi peetust. Ka kõnes eelistatakse sellist poolehäälsust ja valju kõnelemist ei peeta või ei ole peetud heaks tooniks. Üldiselt Europiidseid jooni või Euroopa lähedasi jooni on nende välimuses rohkem. Siiski on ka mõningaid Mongoliidseid jooni. Üks sarnaseid tunnusjooni või smuutide puhul on see, et neid loetakse liidus kõige puna päisemaks rahvaks ja võib-olla ka terves maailmas sellist uurimist pole tehtud. Ma räägiksin natukene võib-olla üldiselt Mortide laulutraditsioonist, sest täna on meil siin Irina ja Ludmilla, nad on lõunaudmurdid. Nii et üldiselt on tegemist lõunapoolse laulutraditsiooniga, mida meil ka täna kuuleme. Üldiselt Peetakse udmurdi laulutraditsiooni üldse väga lüüriliseks eetilisi laule, praktilised lõunaudmurdi-is ei olegi, on teada mõningad eetilised, jahimeeste või jahilkäigu laulud, põhjaudmurdi-ist isegi tavandilaulud, näiteks pulma ja külaskäigu laulud on sisuliselt olulises otsas lüürilised udmurdi muusikas on muidugi samuti nagu kõiges muuski tuntav. Tatari mõju türgi-tatari mõju. Tüüpiline on nende muusikale penta, toonikas on, tähendab siis ilma poolt hoonideta helirida. Aga siiski on Udmortide seas ka türgi-tatari helilaadidest erinevaid põhjaudmurdi laulutraditsioon on suures osas vene-mõjuline ja ka need hilisemad lüürilised Vene mõjulised laulud, millest me ka paari täna kuuleme. Nende helireas ja muusikalises stiilis on juba väga palju vene hilisema lüürilise laulutraditsiooni mõjusid. Udmurdi laulud on väga kindla meetrumiga ja rütm omabki seal erilist olulist osa. Enamasti vastab ühele silbile üks noot. Pikki keerutusi ühe silbile ei ole ja nagu juba öeldud, rütm on sealjuures konkreetne. Koosneb teatud lühikeste ja pikkade silp nootide kombinatsioonide pidevast kordusest. Ja erinevalt meie regilaulust on udmurdi laulud reeglina stroofilise ehitusega, tähendab, on selged salmid ja väga tavaline on lauludele see, et sama mõtet või ideed väljendatakse erinevates värsigruppides, võistroofides, erikujunditega, see on nagu selline osade paralleelis, kusjuures kõik kõik need erikujundit viivad siis sama mõtte või sama idee väljendusele kevadel pärast ülestõusmispühi. Nii nagu paljudel rahvastel ja eestlastel, algas ka udmurdimaal selline noorte kooskäimise ja kiikumise aeg. Ja järgmine tavandilaul Ongi lõunaudmurdi-ist nimetatakse teda niidulauluks ja ta on lauldud just sellistel noorte koos käimistel. Muusikale. Koordi. Ki Esko. Järgmine laul kuulub pulmalaulude tsüklisse ja seda on lauldud siis, kui peigmehepoolsed pulmalised tulevad pruudi koju. Tekstis on öeldud, et me tulime siia hobustel ja te ootate. Meidime, tule, tulime hane emalt tema tibu ära võtma. See laul on samuti lõunaudmurdi. Baltaažini rajoonist. Süansse. Udmurdi del on suur ja huvitav laulurühm, need on külaskäigulaulud. Ja need on sellised laulud, mida siis lauldi sugu Conniti sugulastel. Külas käies võidi käia kas sügisestel lõikusejärgsetel päevadel aga paljude tavandite juurde kuulub see, et liiguti sugukond piires majast majja külas, sugulaste juures ja lauldi siis muuhulgas ka külaliste või külaskäigu laule. Neid laule esitades on vanemad inimesed veel viimasel ajal vastastikku käest kinni võtnud. Üle laua tähendab keegi pererahva liikmed, tehke siis keegi külalistest ja niiviisi käest kinni hoides. Vastastikku lauldakse. Too. Joogi sooda hekteeride. Eelmised laulud olid niisiis tavandilaulud ja nende puhul võib märgata sellist vanemat muusikastiili tähendab heli vaata, see on suhteliselt kitsas. Tavaliselt Tertz kolm astet helireast või natukene rohkem. Ja tegemist on ühehäälse laulmisega. Vahel. On kuulda, et üks või teine varieerib veidi seda põhimeloodiat. Seda nimetatakse selliseks hetero fooniaks. Aga põhiline on ühehäälne laulmine. Nüüd kuule mõningaid lüürilisi laule, siin on juba veidi uuema muusikastiiliga tegu, heliulatus on suurem ja mitme häälsuses on lüürilised laulude puhul täheldatud vene mitmehäälsus mõju mõningates meloodiates. Laulma võitja on, tähendab sõnade poolest täiesti lüüriline. Juttu on seal sellest kuidas, õigemini seal niimoodi küsimuste ja vastustega esitatud. Miks manitsin aasal rohelist rohtu? Oleksin niitmata jätkunud, kui oleks teadnud, et seal kasvab kullerkupp. Miks ma murdsin, toome puuvalgeid marju, oleks murdmatu jätnud. Kui oleks teadnud, et seal nendest õitest lähevad mustad marjad. Miks ma sõin kibedat sibulat oleks söömata jätnud, kui oleks teadnud on, miks ma jõin. Viina oleks joomata jätnud, kui oleks teadnud, et pärast seda pohmell, miks ma kohtasin armsamaga oleks kohtumata jätnud, kui oleks teadnud, et pärast kohtumist tab lahkumine. Toodi ta Ani. Toodi Isamaa. Üsna palju olnud murtide seas nekroti laule ja need on oma sisult samuti lüürilised. Ja järgmine laul. Selle põhikujund on selline, et soldat lahkub kodust ja tahab ennast mõelda näiteks Leokeseks põllu kohal või jäneseks metsa, et koju jääda. Raamadi no. Seal ei ole sinu.