Armsad raadiokuulajad sellel nädalal kutsunud teid minuga koos mõtisklema mõtet Ta üle mis on kirjutatud salmis 119. Kuigi psalm 119 on piibli pikim peadega ei ole ainult sees selle peatüki harukordsus vaid ka see, et selles peatükis on esitatud kogu heebrea tähestik oma tähestikulises järjestuses. Need 22 heebrea tähte jagavad psalmi 28 stroofiks. Igast troofis on kaheksa salmi ja nii algab ike kaheksa esimest salmi heebrea esimese tähega olev ning järgmised kaheksa salmi teise, heebrea tähega bet ja nii kuni psalmi lõpuni mille kaheksa viimast salmi algavad heebrea tähestiku viimase täheta. Dow. Selle 39 psalmi keskseks teemaks on jumala käsuõpetus mille esiletoomiseks on psalm ist kasutanud 10 erinevat sõna mis kõik viitavad jumala käsuõpetusele. Psalm 119 on suur rõõmulaul jumala sõnast millede väljendajaks on nii 10 erinevat sõna kui ka need 22 troofi. Need kõik üheskoos on kui erinevad pildid, mis kuus annavad kauni emelise kõla. Ja nii peatunudki selle nädala hommikustes mõtisklustes kahe sõna juures, mis on otseühenduslüliks kogu nädalale ja mida pson, mis kasutab enda iseloomustamiseks väga erinevates olukordades. Nendeks on, sõnad, olen. On huvitav märkida salmist kasutab enda kohta neidsamu no mida jumal kasutas enda tutvustamiseks Iisrael rahvale. Ja jumal ütles Moosesele, ütle Iisraeli lastele, nõnda, ma olen, on mind läkitanud teie juurde. Kuid juba enne sõna ütles jumal Aabrahamile, mina olen kõigeväeline jumal. Ka Jeesus tutvustas ennast maadel olles samade sõnadega, mina olen. Ma olen maailma valgus, mina olin uks, mina olen hea karjane. Mina olen ülestõusmine, elu ja nii edasi, kõigi nende mõtete läbi Jeesus joonistas ka pildi endast. Ja nüüd salmist, tutvustas Ennast samade sõnadega, ma olen ja teeb seda mitmel korral selle kaudu psalmist, nagu joonistaks meile oma autoportree. Mõelgem täna aga igaüks endale vaadates endale ja küsigem, millise autoportree oleme meie oma sõnade ja käitumise kaudu jätnud endast või jätame endast. Seega mõelgem sellel nädalal läbipsalmisti mõtete ka igaüks endale. Ja kas võime leida ennast kõige selle läbi, mida Plalmist on öelnud enda kohta. Kui selle nädal igal hommikul tervitab, võtad meid salmist sõnad ma olen siis tänaseks mõtteks on, ma olen võõras maa peal. Sõna võõras kõneleb meile midagi inimese sisemisest tunnetusest ja nii me kuulda seda väga erineval viisil nagu olin kui võõras nende keskel. Nad kõik jäid mulle võõraks vaatamata kõigele, ta jäi meile võõraks või hoopis vastupidi, ära tunne ennast võõrana ja nii edasi. Ja nii tuleb tunnistada, et kogu selle maailma rikkus ei suuda inimesele kinkida seda, mida tema hing igatseb ja otsib. Ja kui inimene seda lähedust oma hinges ei koge, siis tunnebki ta ennast võõrana. Nii nagu psalmist tundis ennast võõrana kogesid seda ka Maarja Joosep, kui neile Betlema üheski majas ei leitud kohta. Ja nii pidi Maarja sünnitab oma esimese poja, loomalaudas. Ka Jeesus koges seda võõratunnet isegi täiskasvanuna. Ja Jeesus pidi tunnistama, rebastele on orud, taeva lindudel pesad. Aga inimese pojal ei ole kohta, kuhu ta oma pea võiks panna. Me võime lugeda piiblist usukangelastest, kes tundsid ka ennast siin maa peal, samuti võõrastele. Ja nad tunnistasid endid olevat võõrad ja majalised maadel. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Üks väike tüdruk, kes oli kaotanud oma vanemad ja kui üks abielupaar lapsendas ta ja ta oli harjunud oma päeva lõpetama voodis õhtu palvega siis esimest korda olles oma uues kodus oli tema palveks armas Jeesus, aita Etmine, uued vanemad armastaksid mind nii nagu minu oma vanemad. Ja nii need uued vanemad mõistsid, et see väikene laps ei taha tunda ennast uues kodus mitte võõrana. Jagagem siis seda lähedust oma perekonnas. Et keegi ei peaks ennast tundma.