Armsad raadiokuulajad sellel nädalal iga hommikul mõtleme plandmisti kahele sõnale. Ma olen salmist, nende kahe sõna kaudu avab meie ees oma elutee, kus raskuste ja kannatustega. Aga samas ta näitab meile seda kaljut, mil tema võis kõikumata seisma jääda. Ja selleks kaljuks tema elus olid jumala tõotused. Täna mõtleme psalmide sõnadele salmis 94. Sinu oma olen mina päästaminud. Kuigi psalmis tundis ennast niisama abituna oma elu kitsikustes nagu nahkastja kuumas suitsus, millest eile hommikul kuulsime siis aga vaatamata kõigele ta võis öelda oma jumalale. Ma olen sinu oma, kuulun sinule. Piiblist võime lugeda, et kui prohvet Taaniel kolm sõpra Sadrak Meesak jääb, et nagu keeldusid täitmast kuningas Nebukadnetsari käsku kummardada kuldkuju mida kuningas oli lasknud valmistada siis nad lisati tulises ahju. Aga nad jäid ustavaks ainsale tõelisele jumalale, kes on loonud kogu universumi selle valmistaja. Sest nad uskusid ja teadsid, et ka seal tulises ahjus on nad jumala omad. Nad uskusid ja teadsid nagu psalmistki, et nad on jumala omad. Ja me võime lugeda piiblist Taaniel kolmandas peatükis, et tuli tõesti ei põletanud neid. Ja isegi suitsulõhn ei olnud nende riiete küljes. Sest nendega koos oli kahjus keegi neljas kes oli välimuselt jumalate poja sarnane. Nad olid jumala omad, jumala saadik oli nende kõrval ta tulises ahjus saadak Meesak ja vot need ei teadnud ju, et jumal neid päästab. Aga need olid valmis ka surema, sest nende kindel otsus oli, jääd ustavaks oma jumalale, kuna nad kuulusid tan. Ja nii võime piiblist lugeda mitmeid imesid, kus jumal päästab neid, kes on tema maid. Mõelgem kas või apostel Peetrusele, keda kuningas Heroodes vangistas ja pani vanglasse. Teda aheldati kahe raudahelaga ja teda valvati Din nelja sõduri poolt. Aga koguduses tehti lõppemate palveid jumala poole peetuse pärast. Jumal kuulis koguduse palvet ja päästis ka Peetruse imelisel viisil. Peetrus, teades, et on jumala oma vaevelnud sel öösel uneta, oodates jonärveerides oma ärevusega mõeldes, mida saabuv hommik toob. Aga Peetrus magas rahulikult, teades, et ta on jumala oma. Täna minu kõige vanema hilja juubelipäev tema elus täitub 90 aastat. Nõukogude ajal ta töötas õpetajana Lasnamäe koolis kuid samuti pidas ta lastele pühapäevakooli Nõmme baptistikoguduses. Kuna tol ajal oli keelatud, et igasugune noorte töö ja ka laste siis oli ka neid, kes hoolega jälgisid, et keegi keelust üle ei astuks. Kuigi see töö toimus vaikselt ja varjatult, siis ometi oli keegi, kes sellest teada saades ka vastav info vastavatele organitele edastas. Ja nii tuligi hiljal oma õpetajatöö kuivasti jätta ja asuda tööle Tallinna Kalevi kommivabrikus. Aga jumal oli temaga ka seal ja toetas teda. Ta ei loobunud oma isandast, kuigi tuli loobuda tallani armsast tööst õpetajana. Aga täna meenub mulle hilja elust veel väga raske hetk möödunud sõja päevist, kui ta oli oma vastsündinud väikese pojaga Narva haiglas. Abikaasa teo oli rindel ja pere ennast Soldinas. Narva oli nõukogude lennukite ägedate rünnakute objektiks. Inimesed põgenesid Narvast, aga hilja ei saanud ega suutnud oma vastsündinud lapsega kuhugi minna. Ka Saksa sõdurid lahkusid haiglast kates enne seda tekkidega balletiaknad, et purunenud klaaside killud ei tabaks hiljuti ja tema väikest poega. Ja ainult üks lootus, et jumal suudab päästa sest oli seda juba lapsepõlves kogenud ja neljalt oli ilmselt üksinda seal tühjas haiglas koos oma jumalaga teades, et jumal saab ja suudab teda päästa. Jumalaga päästis saate selja juurde teda armastava isa. Vaatamata pommidele ei lubanud isasid ootama jääda, vaid rakendas hobuse reete ja sõitis Narva viljad koju tooma. Ja milline oli hilja, rõõm, kui ühel hetkel nägi isa palati uksest sisse astumas. Hilja rõõm oli nii suur, et ta puhkes rõõmust nutma. Ja palju võib ununeda. Aga selle hetke elamus on tänini hiljal elavalt meeles. Jah, päästab ja suudab päästa ka siis, kui kõik inimlikud toed kokku kukuvad. Jumala tugi jääb, see ei murdu. Aamen.