Tere õhtust, tänase keskeprogrammi külaliseks on Sirje Medell Saaremaalt. Ütles Saaremaale esimest korda läksid, kas teati, kes sa oled ja kust sa tuled. Et natukene teati ja mõni inimene teadis päris hästi, aga. Aga, aga üldiselt ma mõistsin, et aga mu nime nii väga ikka ei teata. Oled Saaremaal vähemalt Kuressaare linnas hästi tuntud ja teatud need küll, jah, sest et tegemisi-toimetamisi on niivõrd palju tekkinud ja aega muuks eluks on juba väheks jäänud ja ma teen suurema rõõmuga, kõik kaasamis pakutakse. Sa said oma karjäärile tuule tiibadesse Haapsalust ja soni. 83. aastal. Ja siis ma laulsin sealses Lääne kaluri varietees. Ma olin just Tartust tulnud pärast muusikakooli lõpetamist ja siis mulle öeldi, et võiksid kaasa võtta sellest festivalist ja ma proovisin ja läks õnneks. Need varietee kogemus oli seal juba enne, kui sa Vabariigis tuntuks said. Ja oli küll paar aastat. See on äärmiselt meeldiv kogemus, sealset variatest oli see kultuurielu Haapsalus ja Lääne Karus väga vilgas ojja. Pealegi käis sinna Tallinnast üsna mitmeid inimesi koolitamas õpetama sealseid soliste, nii tantsusoliste kui lauluseliste sammas, kork, kestrite oli ääretult huvitav kõik ja, ja minu meelest üsna heal tasemel ja mitte nii professionaalne, aga no kuidagi väga meeldida. Nii et su haridusmuusikaharidus piilud nagu muusikakooliga, kõik hilisem, mis sa oled saanud seal omal käel tulen, saan omal ka kõike. Tartu muusikakoolis õppisin ma laulu erialal. Õpetaja Leida Jürgensi lauluklassis on minu meelest väga suurepärane pedagoog, oli. Et sinu juured Haapsalu sai, tants tartu läheb ei, koguni hoopis Kohtla-Järvel. Ma olen sündinud tabeli üles kasvanud Kukruse asulas sealses kaevuriasulas, nii kui iseloomustus oli kirjas pärit tavalisest töölisperekonnast. Samas sa tuletad meelde väga tüüpilist eestlannat, valge linalakk neiu ja ja täitsa täiesti Saaremaa abiga. Nii nad laulavad, jah, ja nüüd oleme ringi reisinud, siis ikka öeldakse Saaremaalt, siis kõik teavad kohase Saaremaa linalakk neiu. Ja samas oli, kui Haapsalus elasin, siis kutsuti mind ikka haapsalu valgeks daamiks. See oli üsna meeldiv. Ei meeldi, kuidas mind kutsuti, nii. Ja Haapsalust hiljem tegutsesid koos ansambliga pall. Ja paar-kolm aastat ja jällegi väga head mälestused ansamblist. Minu meelest olid nad väga suurepärased muusikud, neist on nüüd välja kasvanud sealt Antti Kammiste, kes on juba üsna tuntud muusikute hulgas ja vaatasin televiisorist, kui ta võttis osa ühest konkursist ja minu pärast väga suurepäraselt laulis. Sealsed vennad olid Mihhail ja Sergei Tartšvirid ja muusikat rohkem iseenda jaoks ja minu meelest nad väärisid enamat, suuremat tähelepanu, kui nad ise ei soovinud seda. Ja sellepärast ei ole ka nii enesekeskseks kõik, aga sellegipoolest kui me koos musitseerisime, see oli, see oli väga hea mälestus ja kogemus. Seal sa said laulda seda, mida absoluutselt kõik fancyt ja, ja isegi pluusi ja ja sõnul jaa, jaa, tavalist kantrimuusikat ja absoluutselt kõike. Ja tegime ka mõned kontserdid, mis üsna edukalt läksid. Nii et ainult head mälestused. Aga sa nüüd tahtsid või proovisid laulda fancytte sõulisest sellisel linnal hakale, kas sobib paremini? Küll kantrimuusika sobis muidugi rohkem ja niisugused lüürilised laulud aga siis tuli see buum, kui. Basskitarristid hakkasid kõik pöidlaga kõvasti taguma basskitarri ja meie Mihhail omandas selle üsna hästi ja, ja siis muidugi ka muusikastiil muutus sellega ja minagi proovisin ja aga kuna ma olen niisugune rohkem eriline, siis tuli aeg-ajalt iseennast ületada, selles suunas, aga, aga sellegipoolest hakkamas. Ja siis tõmmati sind pealinn? Jah, sest et sa Haapsalus ja toimus palju. Ja, ja siis ikka öeldi, et mis sa siin teed, et sinu koht on Tallinnas. Aga ma kasvatasin üksinda tütart ja ma venitasin selle Tallinnasse minekuga, sest ei olnud ju kusagile minna sinna Tallinnasse ja nii ma olin pikka aega Haapsalus, kuigi mõtted liikusid küll profession ja see elukutse poole, aga palju elus takistas selleks siiski. Ja hiljem, kui sa tulid Tallinnasse, siis ühest küljest oli Seal olid nagu turu juures, eks ole, aga teisalt pidid tihti laulma seda muusikat, mis sulle ei sobinud. Ja sest, et need samad inimesed, kes mind kutsusid Tallinnas Tundus, et see oli rohkem nagu niisugune jutt jutu pärast ja, ja isegi need lood, mis nad minu jaoks, sest kirjutasid hiljem ma kuulsin, et esitasid hoopis teised inimesed. Ja olin kogu aeg selle lähedal, aga, aga olude sunnil jälle mingil määral jäin sellest kõigest eemale, nii et kui ma midagi aeg-ajalt tegi, siis oli väga juhuslik. Ja noh, mingil määral ma kannatasin selle all, aga aga ma ikka arvasin, et ju see kunagi tulevikus tuleb. Tegemist oli ansambliga, sümptoasime sümpoosioni. Ja see oli ka juhuslik kokkusaamine Joonas mõjukoviga ja ma küsisin talt, millegipärast ma seda ütles, et ongi see, poiss kirjutab ja ma küsisin talt, et on sul midagi ja ta ütles jah, on, aga see on väga keeruline, ma ei usu, et see sulle meeldib. Ma ütlesin, no siiski, näita mulle, ta näitas poolest ehmatus oli suur, kui ma seda muusikat kuulsin. Aga yldiselt kasvatuse viga ja ütlesin talle, et ma siiski proovin. Ja ja tõesti proovisin ja mulle hakkas tunduma, et see on tegelikult üpris huvitav muusika. Ja tekstid tellisin omalt healt sõbralt Marcus Lepalt. Ja režissööripuldis olime Mati Prover. Aga Barakkuse koostöö siiski ei sobinud meile sellepärast et tekstid kippusid minema tihtipeale keeruliseks, et mõtestada erakordselt raske ja arvatavasti kuulajal veelgi raskem aru saada. Ja tegelikult minu jaoks sai see muusika, kui sai lihtsaks, siis puldis muutuste ääretult keeruliseks, kohati veidrusteni. Ja lõppkokkuvõttes ma pean kahjuks nentima, et sellest muusikast nagu ei saanudki asja kohati niisuguseid häid ideerid tunda, et sealt oleks võinud midagi tulla, aga ma ei tahakski kaevu sülitada, aga mul on mõnikord kahju, kui ma kuulan seda muusikat. Et milline ta oleks võinud siiski olla, et ta tegelikult ei olnudki ju nii keeruline, lihtsalt omandalane. Ühest küljest said sellest muusikast jagu, nagu sa ütlesid, sa ei saanud rahuldust ja võib-olla ta ei soovinudki sinu häälele. Aga võimalik. Et ei sobinud, sest et tihtipeale ma pidin ju ise ennast ületama, võin natukene alluma ka minema kompromissile. Tegelikult tihtipeale ka sedasi, et, et kui oleks võinud, loodan teda lihtsalt siis millegipärast teksti autor ja režissöör nõudsid mingeid veidrusi ja jällegi vist kompromissile minek tegi tihtipeale sellest muusikast tõesti veidrusi. Ja oleks võinud tagantjärele mõeldes, et oleks võinud minna teisiti, oleks võinud kõike seda arendada, seda muusikat rohkem ja tegelikult meil ei olegi võimalusi selle kallal tööd teha nii palju. See oli ju kõik nii kodus põlve peal tehtud stuudios katsetamine rohkem ja selle tõttu. See aeg oli küll huvitav, kuid ei saaks öelda, et oleks midagi. Nüüd annab mulle rite veidrust, sulle meeldib? Ei niisugused ilusti meelde. Mulle meeldib. Hea muusika pihta hea muusika, arusaadav muusika, mis läheb sügavuti, mis ei ole sektide fetide pärast ja niisugune taoline, kuigi ma pean ütlema, et kajakas iseenesest mulle väga meeldis ja meeldis ka ballaad, aga ta oli natuke raskevõitu. Aga teised lood, nagu ma ei saaks öelda, et oleks mulle enesele midagi andnud head, head teinud, kuidagi hingele. No võib-olla on see loomulik ringkäik, mida üks inimene kunstiinimene peab läbima, et leida oma oma teemani, oma laulu, nii nagu sina oled praegu läinud, sa oled avastanud juba rahvamuusika, oled avastanud džässiklassika. Ja seda peab küll ütlema, et. Üsna paljugi on, näiteks kui me teeme rahvamuusikat, siis tihtipeale peab olema ju ka instrumendi eest, mitte Vorma, lihtsalt laulja, siis on see eelmine kogemus ikkagi juurde andnud mingit julgust kasutada häält, mingit hääleefekte värvinguid või keegi on neid nii palju folkmuusikas vaja, ei ole, aga teinekord natuke värvida. Siis küll. Aga folkmuusikas me oleme läinud rohkem lihtsuse peole. Ega sa Tallinnas ikka täit rakendust ei leidnud? Ei, ei leidnud ka, ma ei teinud kaasatud ise mitte midagi selle jaoks, et kui oleks käinu ja pakkunud ennust ja olnud pidevalt jalus, võib-olla siis aga kogu aeg ootasin mingit juhust. Ei ole eriti jah, et ma olen püüdnud, olen kusagil juhuslikult sattunud, ma olen püüdnud teha, mis ma suudan, aga tihtipeale. Siis on ju see närvipinge või niisugune esinemisnärv, et ega siis ju alati kõik ei õnnestu. Aga, aga ma ei virise, lihtsalt. Ma ei ole trügija tüüp. Midagi. Ometi said sa Tallinnas vist ka juba esimesed kogemused sässiga. Jah ma esinesin Antsmeristu big bändiga ja Pärnus esines impernabiikendiga emad, need olid minu esimesed sammud, aga need olid need sammu, kus ma õppisin plaadi pealt täpset maha materjali. Ja laulsin siis noh, nii nagu paljud meelses lauljad tihtipeale teevad, et lihtsalt õpivad materjali täpselt pähe, esitavad selle täpselt samu terad. Nüüd Tiit Paulusega on nagu uus liin, et ma küll kuulan seda muusikat, kuid ma ei õpi teda pähe võtta ja mõista, mis seal toimub ja natukene uurida rohkem seda sisu, mis seal on, mitte lihtsalt üks-ühele ära õppida ja laudade ta sellest ma nagu loobunud. Osutus osis niideti, uus viis sind Saaremaale või oli see saatus? Oi, palun saatus mingil määral. See oli niisugune huvitav juhus, et ma olin Pärnu big bändiga Saaremaal esinemas ja aastas ligi Tiit Paulus ja ja ütles, et kas mind mäletate, kunagi mängis stuudios ühele loole kitarriga. Muidugi naersin, et muidugi ma mäletan sind ja. Tegelikult ei mäleta tegelikult imelik. Ja siis ta. Kui ütles, et kuule, et seal olnud ju päris kenasti ja saime aega kokku ja. Aga ühel päeval ta küsis mu käest niimoodi otse välja, kas tuled Saaremaale või ei tule. Siis ma ütlesin jah, tulen siis. Otsustasin. Kuidas sa viisasaid? Sel ajal oli visa ajalik Tiit saatis külla kutsuda. Lõbutse. Nüüd ei ela enam küllakutset vaja saata. Neid on Saaremaa, meie oma, kui nii võib öelda. Ja kui mitu aastat sa oled Saaremaal? Kolmas aasta läheb. Ja nüüd olen ma seal. Esimesest septembrist on esimeses keskkoolis muusikaõpetaja seal minu põhikoht. Ja aeg-ajalt käin Tallinnas laulmas kas mõnel festivalil või siis mõnes restoranis väikese Triuga, Tiit Paulus ja Toivo Unt. Ja tänu muidugi kooli juhtkonnale, kes soosib ja mõistab ja lubab ära teha et saab käia laulmas aeg-ajalt just seda, seda materjali, millega olemas, siis natuke vähehaaval töötan. Et lootuses, et ehk kunagi jõuame, sest festivalile ka siis standardkavaga. Kuressaare esimene keskkool, lastekeeles väljendatuna võib öelda, et kreisi keskkolda mõtleb igasuguseid kuidas klippe ja, ja, ja vallatusi välja, aga see kõik on selleks, et lapsi hoida, oma kooli küljes, panna oma kooli armastama. Aga noh, tõesti armastava kooli ja teinekord on tunne, et päris hästi ei saa aru, kus ma olen tööl kas koolis või, või kultuurimaja, sest üritusi on meeletult palju ja esineda tuleb seal koolis palju, nii lapsed kui õpetaja, mingit vahet ei tehta selles suhtes. Ja lastele meeldib teha, see on asukonkurss, kes pääseb siis esinema ja keegi ei ütle eraesinemist võimalusest, et kedagi ei pea manguma vait, kuna üritused on välja mõeldud huvitavalt. Koolis on selline mees nagu Toomas Kivi, kes siis nagu on kõige selle kirja autor. Kui nii võib öelda ja siis tema paneb asja käima, siis kuul elab nende ideede mõju all. Ja direktor soosib kõike seda. Ja midagi halvasti ei tehta ja püütakse Ja naljakas on suurt vastukaja äratanud nende esimese koolipäeva karnevalid show'd mööda Kuressaare linn. Kõik pidid teadma, et kool hakkas pihta ja esimene kool hakkab kandma tööga pihta. Ja naersime, et marsib, direktor ja minu kool. Ei, aga minule väga meeldib see kool ja mul on hea meel, et ma sinna sattusin tegelikult et ta ei ole niisugune klassikaline tüüpiline kooli kuidagi võitjat on tõesti elav kool ja kooliüritused jõuluõhtul, siis ma vaatasin nii palju tuli abituriente või vilistlasi sinna õpetajad ja tähendab, et ses koolist peetakse ja tullakse tagasi hea meelega sinna. Ja vist on võrreldamatu see populaarsus laste hulgas ja noorte hulgas, kui võrrelda selle TV raadio populaarsusega, mis see vabariigi said, eks ole? Oi sugugi ei anna võrrelda ja ja üks asi on see, et ma tunnen, et lapsed teavad minust ja mina ka väga armastan oma õpilasi ja ja püüan anda endast parima ja kuulata neid ja mõista ja, ja nii nagu see töö käib, kõik, kui sa sellesse sukeldud, siis nagu unustad ära, et midagi oli veel võib-olla kunagi. Aga, aga samas kui lapsed on kuulnud raadiost mõnikord mu hääd, siis nad kohe kindlasti teatavad õpetama sa täna olid raadios ja neile see meeldib ja tihtipeale tähendab paluvak laulda tunnis mõnda lauluema ikka alati hea meelega teen seda. Ma tahtsin just öelda, et sul ei ole klaverit. Ja laulan neile siis lihtsaid laulukesi või teine kala mõne spirituaali nendele ja ma hea meelega kuulavad ja siis nad ütlevad, et me tahame ka niimoodi ja siis mees vähehaaval õpile, kuidas lauda kantrimuusikat ja kuidas laulda mõnda spirituaali ja nad on õhinaga selle kallal kellele meeldiks. No nüüd jumal tänatud, ei ole see programm kinni sellest, et pead oskama suur ja laia selliseid kohustuslikke, lauldakse, visioon, teenused viisidega, see ei ole nii hull, eks ole. Tuligi, kui oli see jõuluõhtu, ei ole tegelikult ju jõululaulude õppimise ajal tekib ja juba väsimus nendest lauludest ja siis me tegime need õpikud lahti ükskõik kuskohast ja ükskõik mis laule ette sattunud ja siis see oli nagu väike puhkus ja ka need kõik need laulud Leninist ja need mõjusid kuidagi päris ilusate lauludele. Nende lapsed küll muigasin, laulsid õhinal. See oli nendele Heino meloodiajoonis on neil kõikidel on päris kena ja no nii nagu sa oled avastanud, nagu jutt oli rahvalaulu ja džässi. Nii pead sa avastama neid ka pedagoogi tühjaks. Nojah, tegelikult ongi juba vajadus siiski kui seda tööd tehaski haridust juurde saada, sest siiamaani on, olen ma õpetanud neid kasutades ainult oma elukogemusi. Siiski loogiline haridus kui niisugune mul puudub ja aga ma ei teagi, kas seda võib-olla minu elukutse puhul, kas teda ongi vaja tihti muidugi tuleb ette. Lapsi on ju igasuguseid perekonnast pärit isiksused, on nad ju kõik? Siiani olen hakkama saanud, aga ma hakkan juba tunnetama, et on vajadus. Kas psühholoogilise hariduse järele pedagoogiliselt hariduse järele, sest et vaevalt seda ma nüüd küll ei tee, et ma tulen nüüd jälle Tallinnasse tagasi seiklema, ma olen selle elukutse endale ja seal kodu valinud ja ja mõtlen. Selles suunas ja täiesti intuitiivselt leidsite Steineri meetodil. Ja hakkasin õpetama pisikesi lapsi ja siin Tallinnas juba lihtsalt leivaraha teenides natukene ja ja laulsin ja mängisin nendega ja tegin igasuguseid tempe tunnis loomist laulu õppides ja, ja siis selgus, et ongi olemas selline süsteem ja Steineri süsteem ja vähehaaval hakkasin seda uurima. Ja võtsin õppust natuke Soomes. Ühed väga head pedagoogid ja nüüd ma püüangi sinnapoole liikuda. Et vähemalt lasteaias hakata õpetama süvendatud kolasedaste koolis ei ole siiski veel mõeldav. Kooli tuleksid juba sellisel juhul lapsed, kes on lasteaias selle läbi käinud, selle teie koolis on, kuul, on ikka tavakool. Aga no kui mõnikord on mul tunnis muusikatunnid kuulas, siis ma mõnikord siiski kasutan ka seda süsteemi. Nii palju lapsi korraga, nagu on seal 30 last, on väga raske muidugi seda teha, siis peaks olema kaks õpetajat, aga ma olen üksinda nendega hakkama saama siis kõigi nende veidruste naljadega. Laser Oil armastajad on lapsed, ka naljaarmastajad kellega sind altandamaks. Mul ei tulegi ühtegi, nagu lugu meelde, aga aprilli Ansule tehtuna pole veel aprillini jõudnud. Ei ole. Ma olen kogu aeg vaatan, mis seal esimesel aprillil tuleva, ma arvan, et ma valmistan ka endale väikese väikese nalja ette. Nad ei ole mind eriti kunagi alt vedanud. Kuidagi meil on nii sõbralikud suhted, et nad ei ole mitte kunagi mind proovile pannud, aga mitte midagi taolist, et mida ma olen kuulnud, et noored õpetajad kardavad minna klassi? Minul on kuidagi, ma ei tea, miks see on nii läinud, aga mul pole veel mingi ühtegi juhust olnud, katsetatud mind mingit viperust tehtud, võib-olla on see ka väike Saaria. Ja inimesed võib-olla hoiavad rohkem kokku, võib-olla sellepärast võib-olla ütleme Tallinna koolis võib-olla oleks mul väga suured katsumused olnud, ma ei tea. Aga teisalt ongi seal omad valupunktid ja oma elu varjuküljed, mille sinul kokku puutuda. Ja ma pean ütlema, et kui liikuda õhtul Kuressaares ringi, üks asi on see, et ma olen väga palju purjus mehi uskumatult palju purjus inimesi. Ja on muidugi väga palju lõhutud perekondi ja pisikesed lapsed on juba niisugused, kes on, kannatavad selle all ja tulnud ette juhuseid, kus isadepäeva ette valmistades lapsed ei soovi sellel teemal rääkida, sest et ei ole isased või on emad õpetanud oma isasid vihkama, kes on pered maha jätnud? On tulnud ette agressiivsust ja, ja ma olen. Ma arvan, et see ei ole mitte ainult saare probleem, vaid üleüldine Eesti probleem. Sest ma olen lausa mõelnud, et, et see on juba nii suureks probleemiks kasvanud tegelikult, et siin ma juba eraldi lähenemist ja mõtlemist, et need lapsed on ju juba kannatada saanud elus kuidas siis nendega suhelda ja kuidas jätkuks nende jaoks aega. Et nad ei jääks nii kõrvale ja see on minu meelest väga tõsine probleem praegu. Ja me rääkisime sellest, et milline võiks olla üks laps kodus. Et kuidas sa võid olla hea laps kodus, mida sa võiksid selleks teha. Näiteks, et sa võiksid olla abiks oma isale, mida sa võiksid teha, aga poiss ütleb, et teisele ta ei saagi midagi teha, ta polegi isa, parem vait üldse. Mõtlesin, no kuidas nii, et kuna lapsed on, kindlasti, on tal isa olemas, et noh, olgugi, et on teise perekonnaga võib-olla kusagil, aga ta väga armastab sind. Armasta ta lubas oma maha lüüa. Muidugi mõtlesin, et see võis ju kindlasti ka niimoodi, kui ta nii ütles, aga kuidas sellest olukorrast välja tulla? Ja siis ma jätsin nad pärast tunde, vestlesin nendega sellel teemal, et et noh, nad tihtipeale kipuvad kaklema needsamad lapsed ja ma küsisin, et aga miks sa lööte ta teist last. Aga sellepärast, et kui ma teda löön, siis ta hakkab mind taga ajama ja siis ma saan teda vastu lüüa ja siis me saame kakelda nagu miks sa seda tahad teha, miks ei taha temaga sõber olla? Seepärast, et minu kodus kakeldakse, siis saan mina kakelda. Ja niisugused probleemid on, kui minu ees, siis tõesti mõtlen, et kumba mu siis need nagu rohkem vaja, kas psühholoogilist haridust, pedagoog restoranist muidugi ühtemoodi kokku, aga kuidas tulla sellistest olukordadest välja, kuidas siiski lapsele õpetada seda et armastus ja teineteise armastamine on kõige ilusam asi, et tal ei jääks kogu eluks hinge Sharm kes õpetab, kuidas seda teha? Kui vana sinu tütar praegu on, millega tegeleda? Minu tütar on kolmeteistaastane ja õpib kaheksandas klassis ja ja kui me oleme lõhutud perekond kunagi Ugala lahutasin et ma ise saan alles nüüd, tegelikult ma saan aru, kui palju temagi kannatanud on, sellepärast. Ja ma olen ainult temaga seda teed, et me oleme nagu sõbrannad ja vestelnud sellel teemal, et ta nagu mõistnud mind ja ei mõista hukka ja ma ei ole talle midagi, kui juba rääkinud tema isa, astuda vastupidi ja et ta kohtub oma isaga ja aga siiski ma saan aru, et mida tema pidi üle elama. Meie vanemate jaoks on see ju väga lihtne, läheme lahutame ära ja kõik. See ei ole niisama lihtne. Ma arvan, et me, eestlased, peame hakkama mõtlema rohkem oma perekondade teha mitte nii lihtsat lahutama, mitte nii lihtsalt kaklema vihkama, seda pole vaja. Saaremaale sisse elanud Maido väga meeldib. Erakordselt näitab. Ja muidugi noh, tal on praegu selline iga, et Saaremaal meil on aiamaa, seal peab tegema tööd. Kas need on muidugi hästi ei meeldi, aga jällegi, et ikka seesama sa miks seda on vaja teha ja seletada ja leida see aeg, et rääkida lapsega elust ja ja siis kõik laabub, aga mitte lihtsalt vihastame kaklema, et ta töötab minu käest ei saa aru, sellist asja teha ei tohi. Ma arvan Sul koormus kooli seal eriti suur paar-kolm päeva seal vabadel päevadel. Vabadel päevadel ma kuulan väga palju muusikat. Ma õppisin selgeks ketramise ja ketrab. Ega ta ei täheldanud seal, lambad on ka kodus. Meil on kodus, kollikoer, tähendab pisut palju pille venna käest ma võin minna ja nüüd ma õppisin ketramise selgeks. Naabrimees tegi vokikordaja, naabrinaine õpetas ketrama iga nii rahulik töö, mõnus. Ja siis tegelen seal oma aiamaaga. Oma pereasjadega, nõks männik ketramise ajal saablembeline ja väga hea. Uriseb ja kui laulad ja muusikat osaleb kuulata. Mõtlesin, et kui ma siin Maal korra elanud, siis ma pean selgeks saama ka need maatööd kõne ja ja ma olen väga tänulik inimestele, kes neid ümbritsevad, et need on nii lahked ja õpetavad, aitavad kohalatisele maaeluga, sest et nagu ütles meie koolidele hetero geograafiliselt, oleme vale koha peal, et me oleme linnast kaugel, bussi peale on raske minna. Aga noh, ega me ei virise, saame hakkama. Mida sa kevadel kavatsed siis kasvatama hakata? Seal kindlasti istutama palju lilli? Sest et ma tõin nüüd iseendaga kaasa lillepeenrad signaal ja siis panen maha kõik juurvilja, kartuli ja nagu ikka. Aga lilleaed on mul küll plaanis korda teha. Aga. Pooldad sa siis seda roheliste liikumist, oled sa taimetoitlane või paned ikka sealihaga pannile? Kui õpetaja palgast nii palju üle jääb, siis panen lihaga pannile. Aga enamasti me väga palju sööma juurvilja. Ja kuidas kunagi, üldiselt rohkem juurvilja ja suvel väga palju roheliste, palju toorest. Ja pean ütlema, et enesetunne on siis palju parem. Teemaja asub Kuressaarest küllaltki kaugel metsa sees, kus vahel hirmu ei ole. Ei ole, sea kül ilm ei ole. Näiteks seal on niivõrd sõbralik õhkkond ja kui ongi väike liikumine, siis seda kõik kohe märkavad ja sinna ei tule ükski halb inimene pole veel siiani tulnud ja ega ei tule tullakse halvad vaimud eemale, tõrjuda jääst ja peab ainult armastama oma ligimest. Mu naabrit, sest et kõige suurem vaenlane oled sa endale ise, peab ise oma mõtet puhtad hoidma, oma teod puhtad hoidma ja ja ma arvan, et elada on siis nii palju parem ja lihtsam ja ja kogu ümbrus on siis hea. Kuidas uus aastasel tuli, mida tegite seal metsa keskel? Küpsetasime. Kringlit ja panime verivorst ahju ja käisime saunas. Kuulasime muusikat vaikselt hästi vaikselt külalisi ei olnud, olime väikesed koerad. Naabrite juures käisime, kuna käisime siis jalutamas, oli tohutult selge tähistaevas ja nii me olime hästi vaikselt tundsime suurt mõnusast vaikusest seal. Ja seda on seal tõesti kõvasti. Oht on, see on, see on niisugune vaikus, et kui üle pika aja Tallinnasse, siis ma olen mõnikord mõelnud, et kuidas ma küll üldse suutsin seal elada. Kõigi inimene harjub kõigega. Nüüd ei vahetaks mitte millegi eest. Ei, aga ma käin hea meelega Saaremaalt aeg-ajalt jälle Tallinnasse laulma, sest et ma kuidagi ma tunnen, et ma olen nii rahulik, et mulle meeldib esineda publiku ees. Ja õppis heade mõtetega olla publiku ees ja ma väga naudin seda ja siis lähen tagasi ja ära kogun jõudu ja. Kui palju nüüd Tiiduga saate kodus proovida ja laulda ja harjutada ja musitseeris teiega Tiidul ka koormuserite suurida. Paar päeva nädalas on ta kinni. Nii et kui tekib mingi idee kui ma ise avastan enda jaoks mõne loo, et ma tahaksin seda proovida, siis me proovime seda ja ja oli aeg, kus me reisisime üsna palju Saaremaalt ära. Ja siis me esinesime palju, nüüd on nagu vähemaks jäänud seda. Neid sõita. Aga üldiselt on niisugune hea koolitaja, esialgu ma ju tohutu, kartsin isegi tema juurusliku loobuda, sest et ta minu jaoks tohutu iidol ja eeskuju ja, ja tema mõtted olid niivõrd õiged ja ta oli üsna karm kriitikas. Ja, ja ma esialgu ei mõistnud, sest et ma mõtlesin, kogu aeg on mul nii palju õpetajaid ümber onu, kes kogu aeg räägivad, kuidas ma peaksin laulma, nüüd siis jälle. Aga mõistsin, et tal on niivõrd õiged mõtted ja kuidas ta juhtis tähelepanu paljudele asjadele ja ma võtan kõigest sellest õppust ja ja hea meelega. Laulan seda muusikat pakub, mida võiks loobuda. Ja ise võtsin ja ja minu meelest on suurepärane. Tiidul on vist jah kaks head omadust, ta mängib väga hästi kitarri ja räägib vähe, aga seest õigesti. Ta räägib vähe ja kui ta räägib, siis ma kuulan teda suurema mõnuga. Ja eriti, kui ta kodus musitseerib ja kui ma kuulen, siis see on niivõrd vaimustav, kuidas ta mängib ja tema mõtted on nii selged ja konkreetsed, ei ole mingeid veidrusi ega efekte. Ja ta räägib väga palju musitseerimisest kui niisugust muusikast ja elust üldse. Just nimelt kõigest sellest, mis meid praegu ümbritseb, et peame vabanema sellest kurjusest vabanema kurjusest nii iseendas ja ka muusikas otsima seda selgust, neid ilusaid helisid, seda, mida inimene kõige rohkem vajab. Siis ta ütles, et oli temalgi periood, kus ta nagu võib-olla muusika muutus nii keeruliseks või kuidagi mina ausalt ei ole seda kunagi kuulnud, aga nii ta ise rääkis. Et ja nüüd tema mõtted on muutunud väga selgeks, kui ta läks, tuli Tallinnast ära, ta just ütles, et ta nagu ei tahtnud enam mängida, aga nüüd ta jälle väga tahab. Ja ja ootab neid. Esinemisvõimalusi võtab, pakkuge vastu kõik pakkumised ja hea meelega teeb. Ja mulle tundub, et on hakanud natuke nagu teistmoodi mängima muidugi, hästi. Aga tema mõtted on kuidagi niisugused väga puhtad. Ma usun kindlasti, et kui selline selgus ja puhtus kõrval Stalisega paremaks saada Jah on küll, sest et kui elu on ümberringi närviline, minul on sul siis aega süveneda mõtetesse on aega süveneda mõtetesse muusikasse ja tõesti läbi töötada oma peas kõik olnu ja ja mõtiskleda selle üle, mis sai valesti tehtud. On teil välja kujunenud mõni oma, selline sisemine rituaal, kas pühapäeva hommikul või laupäeva õhtul või mingi kindel päev kas siis kuus või või aastas? Ei ole päris tegelikult üks, see on 19 november, kui ma päris esimest korda tulin kehilusse, kui sai selgeks, et siia ma jään. Sai nagu minu jaoks ääretult suur tähtpäev. Ja teine 11 Gunnar, kus me mälestame vana naabrimeest Villemit, kes oli Tiiule suureks toeks. Tema surma-aastapäev on kaks väga suurt päeva meie elus. Aga meie päevade on iga päev ennast nii ilusad ja ta kinkis mulle jõuludeks raamatu, ärge muretsege, hakake elama. See on nii suuri tõdesid täis, et ma soovitan kõigil seda lugeda. Ja tõesti süveneda sellesse raamatusse ja ja anda endale tõsiselt aru, mida sa mõtled ja mida sa teed ja sellest raamatust suurt abi. Ja muidugi seal kehila külas on eriti palju aega sellele mõelda kõik eluga. Aga tõed muutuvad selles rahulikus keskkonnas küll. Et näiteks ma sugugi ei põe seda, et mul ei ole õnnestunud karjääri teha või mingi aeg oli küll, kus ma tundsin, et ma olen asjata kõike seda teinud mis need vähesed asjad, aga nüüd ei ma sugugi mõtteni, ma mõtlen hoopis sellele, kui ma lähen publiku, ütle, mida ma neile ütlen. Varem oli see piinlik, kas meeldib või ei meeldi, need on see täielikult ära kadunud. Aitäh sulle, Sirje, et seal olid nii aval ja siiras ja lahtise südamega. Enne kui me lõpetame. Rääkisite, oskad nüüd kedrata ja. Ja eks sa õpid võib-olla kudumise käraja. Kududa oskan juba, oskad, aga nüüd edasi, sellest on samm, et sa teed endale ise rahvariided maha, millise maakonna rahvariided, sest mul on tunne. Ma tahaksin siiski kanda Ida-Virumaa rahvariideid. Kui ma olen oma hingelt väga tugevalt seotud hinges Ida-Virumaaga, selle paepinnaga ja mul on ju lapsed, mälestused, kaevurikülast, nende heade ja halbade pooltega. Ja see meri ja peaba paepealne pind, nüüd on mind väga paelunud. Ja ma olen isegi mõelnud tegelikult kumbosid, siis ma siis eelistan kihelkonna või Virumaa. Siiski. Hing kisub Ida-Virumaa poole oma kodu poole lapsepõlvest ja sealt ei saa ääretult tähtis laps inimesena. Me oleme kuulanud nüüd sinu laulmist, aga kui me lõpetaksime hoopis mõne sinu lemmikuga, keda sa tahaksid siia otsa mängida, ma hea meelega kuulaksin ükskõik mida Kaneme Krist.