Siia on kirjutatud niisugused read. See raamat on köidetud Leipzigis minu naise Adeele Reindorfi poolt ja minule kingitud isiklikuks raamatuks aastal 1938. Allest ümbril aastal 1944 julgesin mina selle raamatu vaikimise murda. Küllatest kõikide tunnustussõnade seas, mis teile iganes lausutud on, on need kõige kallimad. Ja tunneb täiesti seda öelda, et nad on mulle kallid, aga ühtlasi muidugi kahetsen, et ta tal oli liiga suur aukartus selle raamatu vastu ja tal ei olnud neid elupäevi nii palju, et ta oleks suutnud oma mõtteid kõiki siia panna. Ma mõtlesin, et ta võiks olla niisugune nagu päevikutaoline või, aga temal oli, tal oli ka niisugune haarestus, ta luuletas ja, ja tal oli üksmeeleolu kirjutusid ja ta mõtles, et ta kirjutab need siia sisse ja ühtlasi siis neid illustreerib, jäi pooleli. Meie keskne kava on teile rindorfist tihti asjani, meenutus oli tema abikaasast Günther rind ahvist inglitesse nahk kaantesse köidetud isiklik raamat, millest äsja rääkisime, on vaid üks neist paljudest, millest koosneb nahakunstniku looming. 10. veebruaril täitub Eesti NSV teenelise kunstnikul adile rindorfil 80. Tänases saates ongi juubilar mõtiskle mas oma loomingulise tee kujunemisele. 1921. aastal lõpetasite Te Tallinna kunstitööstuskooli pappi töö ja raamatuköite erialal ja aasta hiljem asusite tööle, siis sama kooli õppejõuna. Aga üldse soov hakata tegema kunstniku tööd, see on vist pärit märksa varasemast ajast. Ma võiksin seal peal nii palju vastata, et kuigi mul meeldis vaadata joonistusi, illustratsioone ja raamatuid, kaunistusi aga et ma oleks niisuguse sihikindlalt püüdnud ise selle poole, et seda kõike teostada, nii teadlik sel korral ei olnud, selle meid oli noh, lapsed, et kas peremehe olime kuuekesi teised kõik läksid õppima niisugust üldharidusliku ja gümnaasiumides ja mul isa mõtles, et las siis üks laps läheb ka, õpid midagi niisugust praktilist ja ju ta oli ka märganud, et mul selleks siis nagu armastust ja kalduvust oli ja tema mind sõna suunas tema soovil ma astusin. Aga siis õige pea muidugi see õhkkond ja semend haaras kaasa ja nii et ma muidugi seda ei kahetsenud ja olin kui, kuigi sisse astudes ma olin natuke pettunud, et miks siis mis teised kõik läksid nagu gümnaasiumites ja et mind sinna suunati. Aga siis pärast ma kõik need õppejõud, kellega ma seal kokku puutusin ja kaasõpilased Need on mulle eluks ajaks jätnud see jälje. Ja ma olen muidugi väga tänulik oma isal Hedda, et ta seda ette võttis ja mind sõna suunas. Nojah, sest oli teil ju õnn olla meie nahkehistöö rajaja Eduard Taska õpilane. Raskast on mul muidugi väga hea mulje, tema oli üks niisugune isiksus, kes nakatas, mis tema tädi tegi ta kõiki suure vaimustusega ja oli alati niisugune loovamas. Ühes, ja otsimisvaimu oli tal palju ja tema oskas tähelepanu juhtida ja, ja rõhku panna niukse ka korrektse töö peale seal sealjuures mitte ainult niukse kuiva töövõtete peal, vaid ühtlasi ühtlasi ka et see oleks nii loov ja ilus ja, ja Leidlik ta leiutas ise tehnikaid ja, ja isendeid laiendas ja tema töö ei piirdunud mitte ainult niukse tunni andmisega, vaid tema ise töötas samas ruumis veel edasi, kui tunnid olid läbi ja ja õpilased, kes olid huvitatud, võisid seda kõik. Nüüd on näha ja vaadata ja see oli kõik väga haarav, seal olid ka teised õppejõud, kes on väga sügava jälje jätnud minu nii arengusse ja minu mälestusse, kuna sel korral see oli noh, alles hiljuti rajatud, kui mina sõnastus on hiljuti rajatud õppeasutus ja ta ei olnud kaugeltki veel organiseerimisjärgust välja jõudnud ja sagedasti muutusid kavad ja tunniplaanid, nii ta oli nii-öelda katsetamise järgus. Ja Voldemar päts oli selle asutuse seekordne juhatajad ja tema oskas alguses juurde kutsuda väga tol tol korral nii tunnustatud õppejõude näiteks romanni man siis Paulia, Kristjan raud, Nikolai Triik, Georg Rakovskin, Kristiine Mei klaar, vaat see Hitler ja hiljem Günther veendun muidugi, kellega ma siis juba hiljem abiellusin ja ühtlasi oli seal ka need õpilaste hulgas oli väga huvitavaid ja andekaid isiksusi kaasõpilased mäletan elavalt Eduard Wiiralti Ferdinand kaske Paul liivakut, Georg ver, Sternbergi Voldemar Vaharid ja kursused olid seekord, kui me sisse astusime, suured, aga siis muidugi sellekteerunud juba nii-öelda esimese aasta jooksul suurem osa välja ja jäävad ainult niisugused sihikindlamad ja kes leidsid, et nad on õige ala valinud. Alguses tegelesime ainult paberi ja papi tööga ja kõige lihtsama raamatu köitmisega. Muidugi algajale läksime ju kõik nii ette valmis, vaata sinna sisse ja algajal oli ikka väga palju õppida noh, kasvõi seal paberi kleepimist paplikult korrektselt teha, siin on ka oma tehnoloogiat, seda kõike tuli alguses õppida selgeks ja hiljem siis kuid niisugune väärtuslikum või kallim materjal, see siis tuli arvesse nii kattematerjal. Aga alguses me tegime ka väga huvitavaid katseid, nats riidetrükiga ja katsime niukse kirju, riidega sai kaetud ja ja isegi pappi, Peri aplikatsiooni ja kõiksugumaterjalidega. Aga nahkne iseenesest noh, et ette ja oli nagu kallim materjal ja katsetamiseks teda lihtsalt nii nagu noorte kätte ei antudki, nii et see lülitus nii hiljem ja mulle tundub nii, ma ei tea ju täpselt, aga minu mälestus on nii, et võib-olla alguses ta ei olnudki nii mõeldud. Et see tuli Taska nagu oma töökogemused ja tõid need tema omad katsetused, viisid teda nii kaugele, et ta siis tahtis seda kah õpetada ja ja lülitus siis sellesama eriala juure juba, noh, nii nagu omaette nishilõiguna. Just see naha töötlemine. Nahatehnikad annavad ju väga palju võimalusi ennast väljendada, seal on näiteks naha vooli, võib teha võib isegi kui ennast pingutada, võib peaaegu skulptuuri nahast teha, aga muidugi raamat või õnnistused, siledamad pinnad, seal ei olegi see sihiks, et nüüd teda väga kõrged reljeefi kasutada. Aga seal on ka kuldamise ja nõndanimetatud trükivõimalused. Nahale õige naha värvimine, kuna see nahk, mis sel ajal niisuguste tööde juures kasutati, see oli väga niisugune Vivian eliin värve sai kasutatud, aga muidugi need analin värvid, need pidid olema ka niuksed, valguse kindlad, aga muidugi kahjuks nad ei olnud alati seda. Ja siis ikka välditi nisukesi värvimis. Kiiresti pleekesid ja nahk ise oma parkimine ja see andis ise juba tuuni aja jooksul tema natukene ikkagi kadunud mõnes need kõigi, seda tuli arvestada, need olid kõik, mis nii kogemustega tulid tehtud karpisi ja ja no ma ei oska öelda, map'e igasuguseid, isegi väikseid seinapannoosid mööblikattematerjali on kaunistatud ja siis no igasuguseid niisuguse dokumendihoidjaid kaugeltki mitte ainult köitajal. Ühes artiklis on öeldud teie kohta niimoodi. Adelerendor eelistab klassikalist selget kompositsiooni ning rahvusornamendi põhinevaid kaunistusi. Ja rahvusornamentika noh, see kust me seda siis ikka ammendame neid motiive ikka rahvusnendest, motiividest ja rahvusrahvakunstist ja loodusmotiividest ja rahvas on ju ka need loodusmotiividest ja neid loodusmotiive nii lihtsustanud nõia siis huvitav on ja seda kõik, mis on nii-öelda juba kristalli keerunud ja välja töötatud ja nii lihtsustatud, et seda siis kasutada. Aga ma olen ka väga palju otsekohe ised, nii loodusvorme katsunud nii vastava tehnika jaoks lihtsustada ja neid kasutada. Meil on väga palju huvitavaid, loomingulisi isiksusi, just noorte nahakunstnikud hulgad ja mulle meeldib nende suhtumine töösse, nad igaüks omamoodi katsetab nahka ja neid tehnikaid kasutada nii oma loomingus, nii omapäraselt ja väga palju on õnnestunud asju, mida alati noh, nii hea meelega vaatad, aga muidugi On ka kõrvale tundume siia liialdusi, mis noh, noortele on täiesti nii-öelda aru saada ja mõnikord noh, näiteks nagu köite osas kasutakse, võib olla liiga kõrget reljeefi ja noh, sellega nagu rikutakse natuke selle köite põhimõtet, nii et Est ta peaks ju ikka nii olema lamedam ja ta käes hoida, on käepärasem, et teda saab kah ära paiguta, võtta ta ja ei ole ju mõtet niukse kõrge, kohutavalt kõrge skulptuuriga nüüd võtetega kasutada. Nii et seal on ka muidugi niukse möödalaskmisi. Et millega ei saa alati nõustuda, aga üldiselt on väga huvitavaid katsetusi ja siis veel üks asi on, et niisugune maalilisust, puhte naha kolareerimist või nahknahka nii maalida, üle maalida. No ma ei tea, see on ka nii küsitav, et esiteks, et ta ei ole nagu püsiv ja ta Aja jooksul need värviti, tuhmub, tuhmuvad ja see kaotab oma selle algvõlu. Et tuleks ikka natuke sellest välja minna, et mis oleks nii püsiv ja et ka see aasta kahe ja, ja aastaks kümnete pärast veel oleks ta vaadeldav ja mina ütlen, et ma igatepidi tervitan nende noorte katsetusi ja vigadest, nagu kuuldakse, õpitakse ja need julged katsed on väga huvitavad ja igal näitusel me näeme uusi isiksusi, kes on jälle oma uute mõtetega välja tulnud. Teie elukaaslane Günther Reindors oli tuntumaid raamatugraafikuid Eestimaal üldse, kuivõrd tema loomingu natuur rikastas teie oma. Tema kui ka minu õpetaja omal ajal ja on ka mulle väga palju andnud tema suhtumine oma ülesannetesse, temal näiteks iialgi ei saanud noh, nii lihtsalt vabalt teha, tema alati arvestas tehnikaga näiteks üks raamatugraafik, üks niisugune tarbegraafik, see peab ju arvestama sellega, mis trükis välja tuleb, mis ta, mida materjal võimaldab ja tema oli selles mõttes nõudlik, et ta ei teinud mitte lihtsalt ilusat pilti vaid ta arvestas alati, mis siis ka trükis välja tuleb ja, ja, ja kuidas nii lõpptulemusena on ja see ja no tema oli väga andekas ja leidlik isiksus ja kunstnik ja tema mõju on väga suur minu peale ja viib tolleaegsete teiste õpilaste peal. Aga siis elus, kui me juba koos elasime ja, ja noh, siis me väga palju ka koos töötasime, näiteks temal tegi Eduard Taska töökojale väga palju kavandeid, nii et ta selles mõttes süvenes ka selle materjali siis nagu ma ütlesin, et tema ei võtnud nii kergelt, et lihtsalt tegi pildi, mida hiljem tuli nahka, et tema juba tundis neid nahatehnikaid ka oli sunnitud tundma, kuna ta kavandas väga palju just Taska töökoja ja ja siis, kui meierei koos töötasime, tegime nüüd väga palju hauadress jaanis, tähtsamaid riiklikke tellimusi isegi täitsime koos, nii et see on mulle muidugi väga ja väga palju niisugust. Loomingulist mõju avaldanud meie alati suvel vabal ajal ikka kuhugi tegime rännakuid ja temal oli alati ka oma joonistusmapp või need alati tema töötas ja muidugi mind segana nakatas, mina püüdsin ka siis ikkagi teha, noh, kas mõned akvarell lilled joonistada ja nii edasi ja neid loodusniiskusel lille, siia motiive ja nende yldse peensuste nendes. Ilu. Ma olen katsunud ka oma edaspidises töös ja naisma, olen mõned nahatööd teinud ka puhti loodusmotiividest. Nii omamoodi noh, neid ümber töötades nii vastava tehnika. Ja nii et mina pean ütlema, minule ta muidugi olnud suureks õpetajaks. Millised neist paljudest paljudest teostest mida teie olete siis köitnud? Kaunite nahkkaante vahele on teile endale kõige rohkem meeldinud. Kui kirjandusväärtused. No nendest on meie noh, Rafuajeepused siis Marie Underi ja liha sai sõnaks no ta on ju suur niisugune looduse lüüriks, siis ta on tema rikkalik sõnavara ja leidlik väljendus ja see ei saa mitte haarata, nii et ära vald ikka Underi austaja ja noh, siis ma olen Gustav Suitsu nüüd uuema aja ja neid on ju lõpmatu siin Betti Alver, tsis Debora Vaarandi, väga palju huvitavaid luuletajad on meil ka hilisemal ja täna on kõik, nad on mind haaranud ja on väga palju huvitavaid noori. Kuigi raamati haarab, ega sa iga kord ei mõtle, et küll ma selle tahaksin lindi ära köita või nii ja on ju väga palju nihukesi, rikkalikke ja huvitava sisuga raamatuid, mida muidugi ei ole mõeldudki köita. Aga tihti on, et noh, mida niisugune haaravam raamat kellel seda nüüd soliidsema, seda nihukese, hinnalise manitsused, köite sa tahaks emale anda mitte ainult kaunistuse mõttes, vaid lihtsalt materjalivaliku mõttes ja värvi mõttes ja nii et mitte ainult et mulle loob kohe, et vot ma teeksin nüüd niisuguse niisuguse kujunduse ainult lihtsalt kirjaga ja, ja hea niukse soliidse materjaliga ja, ja väga korrektse esteetilise vällja töötusega rõhutab see selle raamatus just seda, ma olen püüdnud. Ma usun, et iga inimene, kes on nii loov ja ei saa mööda minna teistest nii kunstiharudest ja mind, on väga diaator köitnud. Kinos võib-olla ma olen vähem käinud, aga kontserditel ja muusika paneb alati kõlama ka nii-öelda oma sisehääled, nii et kõik see on väga vajalik ja väga rikastav. Loomingulisele isikule. Nüüd te olete aastaid juba kodus, olete, kui vabakunstnik ja tegemistel seejuures ikka jätkub. Kui tegemist oleks väga palju ja, ja plaanid ja kavad on olnud alati suured, aga paraku võib-olla ma ei ole nii operett, liigne enese ümberlülitamisega ja olen ennast liiga lasknud killustada ja ikka nii kui edasi lükanud oma paremaid mõtteid veel ei ole nagu jõudnud teostada, aga paraku tervis hakkab üles ütlema ja ja mul on, silmad on kehvad. Aga muidugi vaim on mul nii valmis ja ma tahaksin niipalju veel teha. No näis. Vähehaaval ma muidugi olen ikkagi püüdnud ka ennast veel hoida, ikkagi veel vormis ja osa võtta kõigist noh, et ma lõikan näitustel olen käinud ja, ja jälginud, mis noored teevad, aed mul kauge, igav mul kunagi ei ole.