Tere õhtust, siin on toimetaja Mari kärand. Järgnevale tunnile olen pealkirjaks pannud kevad Alatskivil. Nimelt ma tahaksin teile mängida 30. aprillil Juhan Liivi kodukohas salvestatud helilinte ja Juhan Liivi auhinna saaja Doris Kareva on tulnud stuudiosse mikrofoni ette. Head kuulamist. Niisiis, 30. aprill Alatskivi keskkooli saal, kooli direktor Karl Elken kõneleb Tasane on olnud kevade algus ka siin, Alatskivil me ei kuulnud sellel kevadel jääraginat Peipsil ei näinud jää kuhjatisi, rannas. Ei olnud ka Alatskivi talvel suurvett. Kevad on väraval ootamas, nagu kirjutas Juhan Liiv. Eile oli meil esimene äike. Peagi puhkeb aga noor ja algav elu pillerkaar. Alatskivi rahvas on oma kuulsa luuletaja sünnipäeva aastast aastasse alati südamlikkusega pidulikkusega tähistanud. Kolmeteistkümnendat korda anti sel päeval välja luuleauhind. Juba tuntud nahkne karjase märts. Austatud Doris Kareva. Lugenud läbi 1990. aastal avaldatud eesti uudislüürika leidis auhinna komisjon, et selle aasta Juhan Liivi luuleauhinna vääriline on teie luuletus pühitsus. Olete selles kaunilt ja täpselt ühte koondanud inimolemises ja teie loomingus tähtsama hoitavama ja ülevama armastus, tarkuse õnnitleme ja soovime teile jõudu seda tõdemust kanda ja luule kaudu inimestesse sisendada. Luuletaja astus ise rahva pilkude alla auhinnatud kolmeosalist luuletust ette lugema. Ja alguses oli sõna. Ma kuulsin ja ärkasin. Veel unenäosegasena hämaras märkasin Mosengilistusik singel. Ta vaatas mind vaikides. Mispärast ma polnud kindel. Ta vaade mind valitses. Ma tajusin uut vaikset vaimu mind vaevatud valdamas. Sain sõnatult aegadest aimu, mis maailmas algamas. Ja korraga polnud see kartus, vaid teadmine. Rahulik. Valmidus armastus, tarkus. Siis Silmeile suudles ta mind ta huuli, tundsin vaid hetkeks joovastust taevalik, kand. Veel teadmata kui rängaks retkeks. Ta oli mind õnnistanud. Ma nägin, ole saatan, kõneles su häälel keset aeglast hävingut, kesk rususid, ta andis mulle nõu klaasnõu ja ütles. Hoia, siin on. Kahe kuldlöögi vahele mahub vabalt kogu su elu. Tarmu aeg, trots, joovastus, valu ja rahu. Armust on antud see sünnist saati saatusse, kannad salapaelatisi kaelas kui kallis talismani, kus tallel armust kantud su tee. Tõeotsing, otsus, jaod, põrmust kui võetudki. Kuulame veel, mida kirjanike nimel rääkis Henn-Kaarel Hellat. Elus on selliseid kauneid hetki, kus inimene ei saa petta valetada kus ta ei saa liialdada, kiidelda, uhkeldada, ja minu arvates on üks selliseid ikka ja jälle korduvaid ehkki korraldatud just siinsamas Alatskivi koolimajas Alatskivi kalmistul sellel meile kõigile väga tähtsa oli olulisel Juhan Liivi päevas. Meie Eesti luule seda kannab ja on läbi aegade kandnud midagi sellist väga ainulaadsed maailmas on tugeva naisluulehoovus mis juba vanast rahvalaulust peale, nagu koolis õpime, on ikkagi rahvalaulu selline jäme ots olnud naissoo käes, võimistada, jäädvustada, edasi anda. See on siis alustades Lydia Koidulast jõudnud välja tänasesse päeva. Ja Ma tahaksin siia tuua juurde veel teise hoovuse. See on igasuguste selliste kirjanduslike kultuuriauhindade, sellise omapärase tausta. Auhinnad iseenesest on ju noh, selline väike au paklik, sest aga hoopis rohkem maksab see mis on nende ümber. Sest et kui me räägime Juhan Liivi auhinnast, mis määratakse iga aasta ühele luuletusele või teeb kõvasti tööd, et seda luuletust aitäh siis tundub see kuidagi väga mehhaaniline tegevus, natukene kummaline ja, ja tobegi meie suurest luule hulgast seda ühte kõige paremat luuletust välja otsida. Aga aegade ja kogemuste tarkus ütleb, et selle ühe luuletuse kaudu leitakse ikkagi kätte alati kõige olulisem meie hetkekultuuris jätke kirjanduses. Seda iseloomustavad meie senist luule laureaatide nimed mida võib algusest lõpuni üles lugeda ja näha, kui olulisel kohal on adunud eesti luules ja siia juurde sellesse nimekirja lõppu. Kui nüüd lisandub Torist Kadevalt nimi, siis ühelt poolt tähendab see jällegi meie naisluuletajate hulgast ühe ka olulise luuletaja esiletõstmist ja tema väga ainulaadse loomingu hindamist. Toris on vaiksete sõnade poeet, taan intiimluulemeister, ta on väga õrn, väga subdiilne. Ja ometi algusest peale väga ja väga loetav. Nii hästi nooremas kui vanemas publikus. Isegi sellise üleüldise mõju poolest ei oska talle tõesti kedagi hetkel kõrvale sealt. Nii et. Ma loodan, et see auhind Juhan Liivi auhindade reas ja see tänane tõe rääkimise ja õige olemisele päev jätkub siin majas aastast aastasse. Etme, kes saame, tuleme ikkagi siia kohale, järjekordset luuleaastat, kas lõpetama või alustama, see on nagu mingi kontrapunkt selles aastas, kus midagi jõuaks nagu ühele poole. Ja et meil ikka ja alati jätkub selliseid suurepäraseid luuletajaid selle auhinnatud vea täienduseks, nagu on tänane laupäev. Juhan ja Jakob Liivi muuseum korraldab luule esitamise võistlusi koolinoortele. Alatskivil kuulati ja kuuleme ka meie nüüd mullust ja tänavust võitjat. Loevad Pille puust Aravete keskkoolist Järvamaalt ja Liina Raudvassar Antsla keskkoolist Võrumaalt. Esimene laev, Juhan Liivi teine Paul-Eerik Rummo ikka Liivist mõteldes. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Selle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Süle, Helski, muusik, Su komme valgus täis Liidulit tuppa. Valgust ja selgust sai tuba täis. Su naeratus oli kui päike. Köiki said päikest täis. Või ehk teda polnudki üldse? Ehk oli ainult lumesadu, järvesse ja räitsakate sulamine järvesse. Ja üheskoos jäätumine. Külm, eks praksetus hallide haava trellide taga metsas, miski jääks katki pakase taeva all. Ja kas teda oligi üldse? Küll oli küll, oh, kuidas kukepoeg toksib südant seestpoolt, kui munakoort juba ajabki rinna ette oli, küll oli küll meil säärane mees. Televisioonimast rabas mäel seisja madalal nõmmel. Ei, ei seda tõepoolest mitte kõige igavama argis ema kesknädala nimel mitte seda müüti, seda uhket ja suurt. Tema on ju meie ja ärme teeme endast seda müüa, tee seda uhket ja suurt. Tema on ju meie päike külmetav järv. On ju meie lumi lõdisevasse vette. Üks väike järv, kes püüab hoideng jäätumast hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber hoida maailma oma ainukesest peeglis. Meie oleneks. Ja metsani järves. Meie oleme üks järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks, muud midagi. Ja üksainus praksatus metsas või järves puus, süda jäägaas. Ainus mitte seda müüti, seda uhket ja suurt siin leinaliselt valge pakase taeva all. Kuidas teie tee luule luuletuste juurde on siis kujunenud niimoodi, millal olete hakanud luulet armastama ja mõistma, et minul on huvitaval kombe esimeseks luuletajaks, keda võin ütelda, et hakkasin mõistma just Juhan Liive? Alguses lugesin tema võib-olla et kergemaid luuletusi. Me kõik oleme lugenud rändajat ja hea, mul on omad kogemused seotud tema loominguga ta mulle väga südamelähedane. Õnn on ka luule aidanud. Juba ammust ajast, kui mul on olnud raske, olen ma ikka pöördunud luule poole või indeksis rõõmus meele huvitava kokkusattumuse. Tänase päevaga ei olnud just minu lemmikuks taris Kare. Kas teil on Doris Kareva varasemaid luuletuskogusid või üldse ja ma tähendab, ma ei ole. Mul ei ole endal olemas, aga ma olen endale ümber kirjutanud raamatukogust võtnud kõik tema luulekogud. Kahjuks ei ole mul seda viimast, mis need on? Ilus, kuidas tema klassides jama teiste sõprade seltskonnas, kas on palju teiesuguseid, inimesi, kelle jaoks luule on maailmas olemas? No minuga on niimoodi, et see koht seal on Aravete ja meil on oma väike luuleteater, kus me käime koos kolme tüdrukuga. Ja meie jaoks on laula tõesti tähtis. Ja ta aitab meil olla. Minu tutvusringkonnas on ka palju noori, kes loevad luulet. Seda ma võib-olla ei saa ütelda oma klassikaaslaste kohta. Kuid mulle meeldib läbi käia inimestega, kes loonud midagi luulest. Sest see on selline õrnem moment minu arvates elu juures. Hea just ülemad tõed on peidetud luule haprates ridadesse. Nii, teil peab olema midagi, kas hea kodu või head kirjanduse õpetajad, te ise kõige selle juurde jõudnud? Ma võin teile ütelda, et luule lugemise algus on alguse saanud kodustest. Luulesõber on isa, kes on mind juhatanud ja näiteks toidioodi Juhan Liivi juurtega talutanud. Ja minul on üks Mul on üks sõbranna, kes on Loovi luule juurde, siis ma olin päris väikestes klassides ja ta oli minust tunduvalt vanem. Ja ka minul on olnud isa seedis, mind on õpetanud ja suunanud, ma soovin teile ilusat kevadet, võib-olla see on elu üks ilusamaid viimane keskkooli kevad. Aga kui kevadest ja luulest mõteteni järsku. Mis on see kevad luuletuses teile meelde tuleb praegu näiteks midagi heliseb, helgib ja tuikab kaugete metsade takka. Ridala. Ei teagi kuidagi kohe niimoodi. Järsku igatahes kevade annaks luuleline aeg, hea on seda. Kõik väljas on praegu üks suur luuletus. Kas öö on rohkem luuleaeg kui päev? Doris Kareva. Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Tähendab, see sõltub sellest, kuidas veed veedetakse ööd ja päevad sest põhimõtteliselt peaksin üksi sama olema. Aga kui oletada, et öösel nähakse und, siis siis kujund ei nähta siis see, mis seda asendab, võib küll olla, aga väga luulelähedane. Me räägime praegu nendega, kes ei maga ja kes on harjunud kolmapäeviti kuulama sel kellaajal midagi elust ja luulest, ütleme siis nii ja luulet ennast sageli ja formaalseks põhjuseks on see, et möödunud nädalal anti teile Alatskivil üle Juhan Liivi luuleauhind. Aga tegelikult hoopis sisulisem põhjus on see, et et teie luule on nüüd nii ilusti ja esinduslikult raamatuna ilmunud. Et igaüks, kes, kes tõesti niisuguste asjade vastu huvi tunneb saab sealt mingisuguse hoopis terviklikuma pildi, tee luulest või nendest varasematest väikestest vihikutest, millega oli ikka see häda, et nad raamaturiiulisse uppusid teiste suurte raamatute vahele ära ja isegi võisid riiuli taha kukkuda ja kaotsi minna. Liiv on, on sümbol eestlase jaoks. Ja. Ennekõike luule sümbol aga luule sümbol sata olla ainult selle tõttu, et ta on midagi palju rohkemat. Tähendab, luule ei ole luule, kui ta ei ole sammas üle luule eluluul, see kõlab nagu karjasepasunat viis elu luule. Ja see, mida liiv on tähendanud ja tähendab eestlaste jaoks on lähemal ainsale kui parimale tajule millegiga kõrvutatav, ta ei ole millegiga. Noh, võrreldes pole üldse oluline, kas ta on, kas ta on hea või halb. Tra ainus ta on see, mis oleme meie. Ta on selle rahva valu ja vaimu väljendus. Ja selles mõttes Ei ole see preemia sugugi mitte preemia kõige paremale. See ei ole nagu missivalimine või või mingi töösaavutuste hindamine või mitte midagi sellesarnast ei tähenda mitte, et sina oled kõige paremini armastanud, vaid see, et sind on armastatud. On seal seal hoopis mingi teine tähendus, kui ma esinevates võib-olla arvasime ette kujutasin. Kõige selgemini sain ma selle tähendusest aru. Liivi haual kui kõik kõned olid peetud ja luuletused loetud ja kõige lõpuks lugesid kõik kohalviibijad vaiksel pominal otsesemalt panetendamisi. Seda, kui tume veel kauaks ka sinuga. Ei, ma arvan, et need on üsna vähe eestlasi, kes seda ei tea. Ükskõik, üks sõna siit, teine sealt on meelest läinud. Kunin kõla on igasühes olemas nagu palvus, nagu kinnitus jaoks on kinnitus ja see on seesama noh, elulõng või. Niit või mistahes, mille külge me kinnitame. Mis, mis veenab meid meie olemasolus meie elamuseks meie elama jäämiseks. Ja sellisena see ei ole ainult luule, vaid ta on midagi rohkemat. Need sõnad, mis on. Inimestesse kinni jäänud on nendele eluks vajalikud. See ei ole mitte see, et nad on. Nad on kõige ilusamad või kõige kõlavamad. Millegi poolest kõige paremad. Nad on ainuvõimalikud, on vajalikud. Ei, see on see, mida on Liivi luule. Ja ja sellisena Ta kuidagi kasvab läbi kõikide teiste, kes selles keeles kirjutavad või see on kummaline, ma arvan, et ei ole ühtegi eesti luuletajat, kelle tekstid oleksid sel määral seotud kõikide teiste, selles keeles kirjutamata inimeste teadvusega. Nii palju allusioone, otseseid tsitaate, viiteid, viipeid, kummardusi, vihjeid, kõike seda, mis on seotud Liiviga Ma ei. Ma ei tea sellele Võrtsuta. Nojah, ja kokkuvõttes oli see just nimelt kinnitus või kinnitumine. Selle külge, mida ma pean elavaks ja oluliseks Sinililledest sinililledest, eks olnud just sinagi, sirelil tuli tuulistel luhtadel helevalule kaugusest meie päevini sina tumeda meil, kust võtsid sama heledad jõulud. Sinililledest, sinililledest, sinililledest, sukka all igal kevadel sinililledest Muugal, tulevastele põlvedele. Tume mets on tuppa tulnud. Läbi Koidu kisenduse üle laevukese laulu. Kõle kohin, raudne helin. Kärisenud pilvekangad ümber pea ja ümber huulte poole meelepikkused, karjud need vabisevad tule, tuttav tuulekaha, kurdab, kutsub kutsumata järvelained tuule taga kanarbikud silmapõhjas. Hingepõhjas igavad liivad. Hele nõmm on liiva taga. Kõrge hommik, nõmme taga. Killa tallakari läheb seal üle kõmava mäe. Tulel karjus, tulen üle kõmiseva mäe liivale igavale. Tähed, seal süttivad taevasse. Ja viivad vaeva ja hoole. Kas tuhandeist tema siis viib veel lennata mesipuu poole. Kas kannabki väsirutiiv tuisk põues lööb keerlema lume või on seda haigusena? Kui kauaks? Sumaan veel tume? Kas põrmust peab süttima täht? Nüüd töödki ei leidnud sa linnast kuskil, Pille sidemed veel. Ja usud, et rahvarinnast tuksub su mõte ja meel on soontesse kogunenud tina? Nälg piinamas reisimeest? Kas tõesti veel Peipsi, sina? Kas ikka veel metsad on mees? Teil on endal üks luuletus ka. Kui sündisin raskeid radu, kus on otsene side, Juhan Liivi kähku, meister äärsenud? Jah, seal sisustuks sellega. Millal see on kirjutatud umbes vari ei kogujaksist. Jah, kuigi ma kirjuta kogude jaoks Klein oma, et ma panen kogud kokku. Peaks olema 80? Teisest aastast pärit või kolmandast ma praegu peast ei mäleta. Ise praegu juhtisite mind sinna, ma panen kogud kokku. Vaat see hiljuti ilmunud kogu need selle kokku panemist võiks küll täiesti komponeerimisega heliloomingus võrrelda. Ma arvan. Ja kuidas te seda tegite? Huvitav isegi noh, lausa puht noh, ma ei tahaks kuidagi suue vormi sõna tehniliselt, et umbes nii, et kas olid luuletused lehtede peal põrandal laiali, nagu ma kujutaks või, või olid peas laiali ja siis hakkasid seda tsüklit, eks ootama, sest ta ei ole lihtsalt kokku pandud kogu. Et kronoloogiliselt luuletused varasematest kogudest. Õnnista kogu ja mitu aastat kokku. Tähendab, ma hakkasin teda vist palju kordi juba varem kukku põnemaga seal nagu see pildiladumine tükikesteks Eesti koguaeg oli tükikesi puudu. Ja ma ei, ma ei tee kunagi nii või Ma ei oska, nii et ma siis ma istun maha ja täidan tühjad kohad. Ma teadsin, et ma ei ole selle nimel kasvanud, ma ei ole seda veel kogenud. Minu minu Taiumises on seal lünk ja ma pidin ootama, noh, niimoodi jälle mitu aastat ja jälle mitu aastat, enne kui ma ütleme noh, võib-olla paar päeva aastas tajusin maailma või tundsin asju nii nagu nagu ma oma ettekujutuses pidasin vajalikuks, et selles kohas oleks kirjas. Ja muidugi siis ma pidin olema väga tähelepanelik, et mitte seda, mitte selle päevatunnet oioi tunnest muidugi maha magada. Tõtt kasvas kuidagi kuidagi kummaliselt nagu ronitaim võrestikul varastikuli olemas, tähendab ma. Umbkaudu kujutasin ette, kuidas ta peab olema. Muidugi seda taime kasvamist ei viinud mina valitseda. Digis mis on tegelikult ju sama, mis on ka ühes luuletuses, tähendab enamasti on olemas. Rütm on enne käes mingi selline. Trummid käivitavad kõigepealt mingisugune selline avatakt. Juba juba sees veres või noh, nagu nagu tantsima hakkamisel, mingi tundmatu tants, ütleme sa kuulad selle muusika rütmi ära. Eelist, tähendab, ta käib niimoodi nagu vereringe läbi läbi keha ja siis hakkad liikuma. Luuletus hakkab samamoodi kogu kooliga, tegelikult nii, aga seal oli muidugi niisugune režissööri tunne. Et sa tead, et sa võid seal, et see võiks siinkohal teha selle paisutuse, sa võid selle asutuse viia teise kohta, sa võid selle hoopis maha võtta. Muidugi tegin selle aja jooksul, mis trükiga siis seda ka palju kord ümbrust. Kõik, mis on, mis on õige ühel hetkel ei ole enam. Seda olevat teisel hetkel, kui, kui sa võtad oma eesmärgiks väljendada seda, mida sel hetkel tunned. Selles mõttes need pikad avaldamisperioodid on minu jaoks väga häirivad. Raskesti talutavad. Et ma oma mingisugused eelmiste aegade vahejärkude kogemused aga luule siiski teda võiks ju ka intiim päevikuna käsitleda mingil hetkel veel mingist vaatevinklist vaadates. Ja no näiteks kui oma päevikut loed, siis sellest hoolimata, et võib-olla mõne asja üle mõtled, oi kuidas ma niimoodi mõelnud või tundnud, aga see on tuntud luule puhul, on nüüd nii, et kui ta on juba sündinud, see luuletus juba inimeste teadvusse jõudnud raamat mõne teenistuskogus no siis jääb ainult see, et kas ta uude tervikusse kõlbab. Aga tema mitte kaasavõtmine ei tähenda tema eitamist tegelikult. On juhuseid, kus mõni luuletaja mõnda oma luuletust pole iial pärast esimest kogu enam kuhugi pannud see ikkagi tähendab mingit hinnangut. Või. No küllap vist jah. Tähendab, on luuletused, mida. Kas sa enam niimoodi mõtled või mitte? Aga mis on iseenesest niivõrd suveräänsed? Nõudlikud ja olulised, et sa paratamatult sa pead ennast kohandama, nende järgi leidma neile sobivaid saateid ja seltskonna ja kas või valgustuse mis tahes. Ja nüüd kuulame valikut Saaris, Kareva luulest, Alatskivi keskkooliõpilaste esituses. Käib aimamatut rada, armastus ja ometi näib beebivata vaim peaaegu kõiges, mida puudutad. Nii, tasa tõuseb taeva poole tai ja päeva järgi pöörab oma pale rist kõigist vaistudest. See sügavaim Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu me hinge kumendama ka veel siis, kui kõik on kadunud. Meeleheiteringid järk-järgult kaovad tumenevas vees. Ei tea, miks tookord tõrjusin Su kingid siis küünlad põlesid siis Loitis pidu. Allume lummuse kristallpalees ööd lugedes vaikseid nappe ridu. Ma kummardan su kauniduse. Lõhnas elavjakime, vihm häälestas kõrget katust. Surnutest, rääkisime jäimestel sündimatust, sos silmad, nadolid ligi, nad hingasid minu sees Nadžeegasid hingepõhja ja põlema Pätu Läänes. Koit õhetas taeva serval ning läbi jumala maa. Ma kõndisin sinu kõrval, heik tulvil, et tänada. Ainult see, et ma armastan, annab jõu, sulle võimukas, vaimukas, jõhker, õrn olla, korraga kordamööda köita, pilgata, piinata, tõotada, tõrkuda, olla pilk, pimestav päike ja põrm. Ainult see, et ma armastan, annab jõu mulle kanda ja kannatada kannul Su käskija, hääl, käia läbi kõik Kolgatad kaugelt taas tulla, kui alasti ahistas, vahib su silmis ja seista su kõrval. Kaks last paljajalu maailma jääl. Inimelu teha nähtavaks, jända paljudele päriseks ei saa. Jääb vahela, jääb võõrastuse varjund vaid sügav tarkus, avar armastus, erisusi lähendab ja liidab. See valguse ja vabaduse vaim mis ilmub üheaegselt kahes kehas tuleb ennast ära mõlemas. Ei särav ja kerge sügav ja vahe on rahunenud meel. Ma tantsisin taevase tules, Modoikusin tumedal veel. Ah kuidas pillasin helke? Jäin põlema kõikjale. Ee sinuta poleks ma jõudnud siiani endasse. Teie olete Alatskivi keskkooli 11. klassi noored ja rääkige, kuidas see väike kala siin ehitasite valmis sai ja aga teie Saaris, Kareva luulest arvad, kas kaas ei valmis Sütanume uuele noorele eesti keele õpetajale Katrin tilgale ei käigi, suur tänu tema ja tema tuli sellele mõttele, et kaotsi niimoodi kokku panna. Kareva luuletused on muidugi väga hingelised ja nagu ta on õrn naine. Õpetaja arvas rohkem, noh mis kellelegi sobib. Hingele niimoodi staga olevusega kokku läheb. Aga Doris Kareva luule ei olnud teile muidugi tundmatu, et alles nüüd oleksite sellest teada saanud. Tundmatu ta just nagu ei olnud, aga ta oli väga tuntud ka ei olnud. Sest noh, ajakirjades niimoodi ikka on loetud, aga üle ja parem. Kellel on Doris Kareva luuleraamatuid kodus? Kellelegi? Raske teada neid ka, aga olete näinud raudtee kagu ja sealt me need luuletused isegi seal, kui olin, arvatavasti ei Sri õpetaja. Jätkame siit stuudiost juttu Doris Karevaga luulekogu valmimine. Luuletused jah, looja suhe nendega on meie teema praegu, seda võiks võrrelda siseõuega kus inimene terve elu istub ja kus ta püüab pidevalt maalida. Ütleme, seinal kasvavat ükskõik mis lill paljude väikeste õitega tähendavat esiteks muutub valgus kohta, mida aeglasemalt valitseda, rohkem tähendab seda suurem on segadus, sest kogu aeg on vari juba nihkunud. Diseks õied närbuvad, puhkavad uuesti. Tähendab, seda ei ole võimalik jäädvustada. Ja mitte miski muutu, tähendab kogu aeg on kogu aeg on see üks õun, üks elu, mis on sulle antud. Ja samas samas kogu aeg muutub. Ja selle vastuoluga toime tulemine on. See, mida võib-olla tuleb eluaeg õppida või mida ma isegi ei ole. Tähendab jah, seda kogu kokku pannes. Ma kogesin seda väga selgelt, et et on uus hommik, jaan ja ütleme, varjud on samad, aga üks õis on juurde tulnud, teine isonile närbunud. Või siis jälle ütleme, õied on samad, aga varjud on nihkunud. See niisugune meeleheitlik pendeldamine või kõikumine ja nende kahe vahel Ma tean, et te olete vähemalt noortele mõned kohtumisel lausa rääkinud või püüdnud sõnastada, kuidas sünnib luuletus. Ja ma risk kinnid praegu ka natuke, kuna juba uksel nii praaki ahvatlevalt edasi minna, siis kas tema sünnib Teil? Pikaldaselt või, või ruttu ühe inspiratsiooni ajel niimoodi midagi tekkiv ja ruttu, paber ja pliiats küpseb kaua. Nii, ja teisiti seletanud jah niimoodi, et et luuletus sünnib siis, kui kaks sõna kuku, saavad. Sünd senine kuuselt, nagu terve suguvõsa, saab alguse kahe inimese kohtumisest. Ja kui nad teineteise ära tunnevad ja otsustavad kokku jääda siis selleks, et see võimalikuks osutuks või nende kooslust põlistada, on vaja sinna ümber leida teisi ja vahel. Vahel tekib luuletus, tähendab, ta kasvab kiiresti. Näiteks kuus rida jääb seisma ja seisab ja seisab aastaid. Siis kusagilt, kas ta ujub mälust üles või leiad kusagilt mingisuguse jumal teab kust pärit aritmeetika vihiku tagaküljelt need sõnad Teliat ja vat kolm rida on ka praegu väga õiged. Ja kolm rida ei meeldi. Mõnikord need, need kolm rida ütleme siis kanduvad edasi mingisse hoopis teise pooleliolevasse teksti, mis, mis on samamoodi kuskile mällu jäänud. Ja teised jälle kuskile teise kohta. Mõnikord saab luuletus kohe valmis ja ei kannata vähimatki muudatust. Mõnikord kasvab luuletus iseenese vastandiks või või osutub hoopis vastupidiselt sellele, mida sa mõelnud Helena tahtnud oled. See on see on mingi kummaline kokkuleppimine iseendaga või ma ei tea kes, kes seal sees neid tekste tekitab, nad on isekad või nad nad kirjutavad ennast ise. Ja samas on nii abitud. Ja nad on nii häirivad nad on nii nõudlikud. Ühesõnaga see oma oma elu või kõikide oma kohustuste ja, ja kavatsuste kokkusobitamine Nende nõudva häälega, see on, see on ka omaette keeruline proosakirjanikul, kes kirjutab võimsat pikka proosat, see paistab niimoodi, et see oleks nagu noh, füüsiline töö, rasked seisud, selg kumeras tunde laua taga. Noh, võib-olla on see ettevõtlusnaiivne, aga no muidu ei saa romaan sündida, ta on lihtsalt niivõrd suur hulk sõnu lauseid täis kirjutatud paberit, luuletus ja teie omad eriti, on vahel nii väikseke haprakene, tundub, et õrn ja hõljuv veetud, et umbes nii, et nad hõljuvad, võib-olla täidavad teie tuba ja kööki ja kõiki kohti, kus te olete, peate tegelema mingi tavalise inimese elu büroosaga ja võib-olla siis, et kui niimoodi istute laua taha, et nüüd hakkan tööle siis ei saagi midagi teha. Laua taga mul ühti võimalust istudagi. Lihtsalt ei ole, ei ole füüsilist aega või võimalust. Aga luuletused on jah, mingid mingid killud, mis siis jah, mis pidevalt torgivad teadvust. Kus iganes, noh, tõepoolest see ei olnud üldse liialda, sest täpselt ühe ühe käega pannil mingit kastet segades ja teisega meeleheitliku kiirusega üles kirjutas. Mingit sellist sähvatust, millest sa tead, see kohemaid on kustunud. Aga on ka, on ka tekste, mida ma olen tõesti kirjutanud täpselt? Jah, kirjutuslaua taga, mingi kuskil hommikul ärkad näiteks kell neli mingil mingil põhjusel. Mingisugune kaks sõna kaasas, Chico siis unest või kust iganes. Nad kõlavad nagu kohustusi, mida sa istud kirjutuslaua taha, endamisi kaevelda. Ei istunud ja istud ja sa tead, et, et sa pead selle asja valmis kirjutama, vastasel juhul sa ei tee seda kunagi. Siis vaatad, mismoodi linnud ärkavad ja päike tõuseb ja pere hakkab lohisema ja mõne aja pärast keegi tulebki, küsib putru kihise, tead, et siis on aeg otsas. Tähendab, mis on, mis on luuleta? Minister teavad ise, mis on sädeviga laps. Aga see teeb see moment, kus läheb üle. Vastutuseks või tööks või kohustuseks tähendab seda nad veel ei teadvusta. Ja. Ja ma ei tea ise ka. Tütar küsis just ükspäev, kui ma pooleldi pestud nõude vahel askeldasid mingit paberinädalatele midagi kirjutasin, et kas ma pean seda tegema, võin, ma tahan seda teha. Nii ma ei ja ma ei suutnud vastata, sest ma ei. Teadnud, kumb vastus on õige. Ilmselt mõlemad ja kuulame nüüd siis lõpuks seda tsüklit, mis teil kaasas on üsna värske looming, nagu te ennist ütlesite. Läbi unede ulgumeri, so läbi lõppeva läppuva linnajao läbigi veritseva maa, Baum Ma kannan sind kohtaat. Sa ei lase mind lahti, ei lepita, sai luba, ei löö ega lõpeta ilu, võileibu. Ning hingetuks jään, kandes sind kihutavat levilämbuva sajandi embuse läbi vägivalla ja lembuse. Tõe viimase tumedat õmbluse SIND korisena kohutavat. Pulmade linn, surmade linn, moonede virvatulede linn, kuhu kihutan udus öös res purpurtorm, meelekohtades Leic muihade kahtluste kohtumispaik, kohutaks sihtpunkt on see kaotuste linn, lootuste linn. Olen niitnud ja hüüdnud ja õnnistanud sind usaldama saatuse linn. Tules tuikava tumedad kanalid, kuiv köha ja hõiked ja palavik. Kurk purjus ja pöörane, värviliste ja mustlaste äärelinn. Mu viimase leeringuväärne linn, arm, ahastus, hirm, kõik koos peres vabisev rändade kihuta tund. Kuningana saabub mu tätoveeringu tund lõhnav lõhestav lõpmatu roos. Sa oled mu päevade pipar ja soolööde mandel ja mesikult tantsutunnid, mark unenäokuul Pärkima pisar, nirt, madu ja nool. Sind kogenud korra nüüd igal pool ma kõnnin kui kahekesi. Sa oled mu tõusude taevalael peopesi illeristav, lõhestab nael, muhetav häbi, hulljulge naer. Mopeegel. Vend veri või lesi vari pimestab sisendus mu kari, viimanik isendus, mokad, Kerniit, närv, puhtu käsi. Mu sisu. Kibe ja kallis, kui veski sa kõneled tulist tõtt. Aeglaselt langetan risti, tulgu siis pealegi. Su sõnade suitsurõngad on siuglevad Salvamat, maod. Ma sulgen silmad ja hingad. Ja süda tühjuses ta kui surma kyll, kui karjet, kas vastab maailmaruum? Ei vasta? Ei olegi vastust. Paid kiirgus kohiseb kuu. Mitte midagi ei toimu. Ainult tähed tiirlevad ning maailmu tekib hukku pilgu igal sekundil. Nende võbelevam tolm valgus rasket laugudele. Ta on nagu kaugelt lõhna lapse east meelde, mõtlesin peast. Ja see juhtub. Jumal jumal, juuksejuurtest Alladeni läbistab sind välguvarras, millel keerled keeletu. Kosmilises üksi ulus igaveses küsimises keset tühjust keset täiust olemise hoodsatust. Sosino käit, kiljatusi, silmapilgu sonimist, arvavad kuulvat ilmaruumi aimus kaugescumiinas. Varri Päreluski jälgi, kujutletust, kogetus. Kuigi midagi ei tohi. Isegi su sisemuse maagiline sula tuli voolav valgus sõna magma mitte kuidagi tartulauseks laulu sarnaseks. Mitte midagi ei toimu. Ainult tähed tiirlevad, süda soolane ja selge, üksi tuksub, tiksub truult. Maailm. Las ma lähen, maa. Maailm ja ma olen möödas. Mitte midagi ei toimu, ainult tähed tiirlevad kosmilises üks jõulus igaveses püsimises. Keset tühjust keset täiust olemise õudsutust. Kuuldud saates oli stuudios luuletaja Doris Kareva. Kõlasid ka helilõigud Alatskivi Juhan Liivipäevalt, kus Stahlis Kareva ja Juhan Liivi loomingut esitasid koolinoored. Saate toimetas Mari Tarand.