Tere õhtust, stuudios on kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand, et kutsuda teid mõtlema Marie Under-ile. Eile möödus 10 aastat tema surmast. 10 aastat on möödunud Marie Underi surmast. See aeg tundub lühike ja, ja tundub pikk. Mul on hästi meeles see päev, kui me läksime Tallinnas Kirjanike maja juurest Harju tänavalt. Hulk inimesi, kes nad kõik olid. Ma ei tea seda, kirjanduse sõbrad. Sammusime Marie Underi maja juurde. Inimestel oli lilli käes ja seal loeti luuletusi. Viiu Härm oli üks, keda ma kindlasti mäletan ette luges. Ja omamoodi märkisime seda Marie Underi lahkumist. Aga seda, seda ei olnud keegi korraldanud minu meelest sündisse täiesti spontaanselt. Sirje Kiin. Saalid ka seal ju. Mäletad seda päeva? Ja mäletan, selle üleskutse esitas üks õhtu korraldajatest Paul-Eerik Rummo ja kui ma õieti mäletan, siis tuli tal pärast kirjutada seletuskiri selle kohta, miks ta kutsus rahvast üles meeleavaldusele ja minema Underi sünnimaja juurde. Nii et see oli aeg, kui see maja oli veel alles ja lammutama. Ja maja lammutamine vahepeal öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja ja seda on ju küllalt meelde tuletatud, aga ikkagi peab seda veel valuga tõdema, et see maja oli ja enam teda ei ole. Jah, see toimus 100. sünniaastapäeva järel ka siis me saime seal veel lilli panna ja see maja õieti väike värvimata puumaja uppus lilledesse 100. sünniaastapäeval. Siis oli ta veel alles ja siis järgmisel suvel, ühel juulikuus, laupäeva õhtul oli see nädalavahetus, kui kuritegelikult see lammutamine teoks tehti ja ma olin ise selle nii-öelda pealtnägija ja tunnistaja, sest mul oli üks soome tõlkija külas, kes tuli hotell Tallinnast minu juurde hommikukohvile ja küsis, et mis remonditööd on alanud Underi sünnimaja juures. Et seal on töömehed katusel ja minus ärkas, halb toimus, kell oli 10. Me läksime vaatama oma, elan seal lähedal kiire tänaval ja see on Koidu ja Luise tänava nurgal. See majaplats. Ja tõepoolest seal oli üks, viis või kuus töömeest, kes juba võtsid seinalaudu lahti ja palke maha ja ma küsisin nende käest, et kas nad teavad, mis majas on. Nad väitsid, et ei tea, vestlus toimus vene keeles. Ja nad ütlesid, et selle korraldus on neile andnud Marati juhtkond. See krunt kuulub tänini maratile ja hilisemad uuringud on viinud meid järeldusele, et suuline korraldus tuli siiski keskkomitee ideoloogia sekretärilt. Rein Ristlaanelt. Loomulikult paberil südame tõestada ei saa. Aga tõesti nagu keegi vastupidist. Ma keeled levima ja Küll pidi see laeni täislainetega ja kajakaid läve. Oma insama lamm ma õhtul koju tõi. All poiss Pilavagamba kinni pidades. Istus ja nuttis siisil ja jalgadel, Meriva. Küpserruugavad vill ja, või mis palmikud ka? Siin saates kuulame Marie Underi luulest inspireeritud muusikat. Palju tähti, akna taga, millega saadet alustasin, on Eugen Kapi looming ja laulis Linda kögard. Ja praegu on siis Priit Pedaja tõlgitsus Underi tekstist. Veeres, kas listanime guuguldas lainetel te ühtaegu valge ja pime kaelas voogude. Maadlegi Legima ja küllpidise laeni täislainetega ja pisarad lane. Nendest kurbadest aegadest võiks meenutada veel sedagi, et seda Marie Underi sajandat sünnipäeva ei saadud ka võib-olla nii ulatuslikult ja väärikalt pidada, nagu see oleks väärinud. Mulle võidakse siinkohal ka vastu vaielda, ehkki üht-teist ju oli ja üht-teist tehti. Ja ma mäletan, et ka raadiosaade oli selsamal keskeprogrammi ajal, mis meil praegu on, aga siis oli niisugune korraldused 13 minutit, tohib Marie Underi luulet lugeda, noh, et ei oleks liiga palju, kuid oli, mis oli Underi luule elab, tema looming elab. Aga Meil ei ole Marie Underi tööd ja elu põhjalikult käsitlevat raamatut, monograafiat me teame, et seda tööd alustas ja tegi, oli aastaid kirjandusteadlane Erna siirak, kes lahkus enne, kui selle töö vilju oleks võinud näha. Ja tingimused, milles ta töötas, olid ka rasked muidugi ja nüüd on need materjalid edasi läinud Sirje kiini kätesse. Kuidas on tööseis ja kas loodad selle töö väärikalt lõpule viia? Ma alustaksin võib-olla küsimuse esimesest poolest ja tulen tagasi Erna siiraku juurde. Minul oli temaga tema viimastel eluaastatel väga usalduslik vahekord. Me ei puutunud kokku mitte niivõrd just Underi pärast, kui üldse kirjanduskriitika, kirjandusteaduse ja, ja oma lähedaste humanitaarset huvide pärast. Ta oli nagu vanema põlvkonna kirjandusteadlaste hulgast minule üks lähedasemaid. Ja ma mäletan väga hästi umbes kuu aega enne oma surma. Me istusime Kirjanike Liidu fuajees ja ta kõneles murega sellest, et ta on katkestanud kirjastusega mitu korda pikendatud Marie Underi monograafia lepingu, et tema teadlase eetika ei luba seda tööd ja aga seda tööd lõpetada, seni kui teda ei ole lastud originaalallikate juurde Rootsi ja selle töö otseseks takistaks. Tema välissõidukeeluajaks oli tolleaegne keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Endel Sõgel ja loomulikult ka tema selja taga seisvad ametkonnad. Ja ta oli kuidagi väga masendatud ja ütles lootusrikkalt minu poole pöördudes, et ta loodab, et meie põlvkond on õnnelikum ja meie saame selle töö lõpule viia. Ja ta tõesti alustas Underi uurimist juba ligi 30 aastat tagasi ja on just Underi esimese, see tähendab siis tsaariaegse ja Eesti vabariigi aegse perioodi osas teinud väga suurt tähelepanuväärset allikatööd ja selle kohta avaldanud ka oma artikleid nii ajakirjanduses kui ka postuumselt ilmunud raamatus laterna maagika. Ja selles mõttes pool monograafiast on tegelikult olemas TEMA Underi loominguloolistes artiklites, aga sellele vaatamata me lootsime, aga tema tütar lootis, et tema järelejäänud paberitest, Me leiame monograafia vähemalt lõpetamata variandi käsikirja. Aga tütar, kes on Erna siiraku arhiivi andnud üle Rahvusraamatukogule Tallinnas ei ole leidnud seda käsikirja tema järelejäänud paberitest ka minule mõtlesin, et see on mingil kujul siiski olemas ja minu ülesandeks jääb ainult selle lõpuleviimine tehniliselt. Ja see tähendab seda, et tuleb ikkagi see töö mingis mõttes teha algusest peale, aga see terna siirak, kes oli ju meil üks viljaka maitia, andekamaid eesti luule ja stiili ja üldse kirjandusteaduse uurijaid etma elutöö jäi lõpetamata, see on vaimne ja moraalne kuritegu mitte ainult selle ühe isiku suhtes, vaid ka Eesti kultuuriloo suhtes. Mäletamine, sõda tal ei lastud isegi oma väitekirja kaitsta. Erna siirak teatavasti kirjutasin monograafia Johannes Semper-ist ja tema süüks, miks tal ei lastud selle pealt väitekirja kaitsta, oli just see, et ta julges seal mõnel leheküljel rääkida ka Semperi represseerimisest ja mäletame, et ta oli ka ise külmal maal ära käinud inimene ja muide, võib-olla on isegi sümboolne see, et meie viimane kohtumine ja see jutuajamine, mis leidis aset oli just siis, kui ta oli äsja tulnud Moskvast kohtumast oma vangilaagrikaaslastega. Ja nagu selgus, olid need kohtumised leidnud aset täiesti regulaarselt kõik läbi need aastad ja Chirac oli muidugi üks Underi uurijatest, me teame ju, et, et Rootsis on välja antud Underi elukaaslase Artur Hatsoni toimetatud kirjutatud kaks Marie Underi eluraamatut millest esimene käsitleb tema elu ja loomingut vähemal määral. Aga see on ikkagi ainult Ühe ja võib-olla liigagi subjektiivse isiku pilgu läbi nähtud Marie Under. Nii et tingimata Hatsoni käsitluses vajab objektiivsemalt ja, ja ka hilisemat täiendust, sest teatavasti katkes mituteist aastat, enne kui katkes Underi elutee. Ja teine oluline allikas, mis on Underi uurimisel. Samas tähisena on Ants orase lühimonograafia, mis on ka välja antud Rootsis. Ja ka see on väga hea ja objektiivne, kuid siiski väga lühike ja samuti katkeb siis Underi veel eluajal, et viimased eluaastad ja õieti üldse kogu see pagulusperiood oli just see, mis oli praktiliselt uurimata. Ja kui mina need selle moraalseks kohustuse ja ka stipendiumid, mida ma nüüd olen saanud ja mille eest ma pean tänama koondist Eesti trükitööstus, kes on mulle annetanud rublades stipendiumi ja meie avatud Eesti Fondi kus ma ühe esimese stipendiaadina sain võimaluse külastada Lääne-Saksamaad ja otsida üles seal praegu veel elav Marie Underi üks tütardest, teine tütar on teatavasti juba maetud Stockholmi metsakalmistule koos koos Marie Underi oma emaga ja Artur Watsoniga, aga Dagmar Stock Underi noorem tütar elab praegu Saksamaal kiimsee linnas, mis on Münchenist lõuna poole Salzburgi suunas sadakond kilomeetrit ja Ma sain temaga kontakti ja tema käes on väga palju väärtuslikku kirja materjali ja just Underi Janssoni originaalkirju praktiliselt läbib pagulusperioodi ja need materjalid liidetakse praegu, osa neist on juba saadetud Stockholm'i Eesti instituuti, kus Underi fondi valdaja on keeleteadlane Paul Laan keda under ise valis oma nii-öelda vaimse pärandi hooldajaks, keda ta pidas peaaegu nagu oma pojaks, keda ta väga usaldas, on väga korrektne keele teadlaslikult väga täpne härra, kes nende materjalide ka praegu töötab ja kes neid korrastab. Ja eelmisel aastal oli mul siis ka võimalus seal esimesi korrastatud kirjade mappe lugemas käia just 60.-te aastate perioodist. Ja loomulikult on see suurem osa seda materjali veel korrastamata, kuna ühe tütre surma järel see materjal laekus ja teine tütar teatavasti elab veel nagu ma ütlesin ja, ja see materjal on kõik Saksamaal ja üle maailma. Muidugi on laiali Vunderite kalai kirjavahetus, mida nad pidasid kõik need aastad ja seda nendest koopiaid kokku otsida, see on elutöö. Selle Marie Underi luuletuse on Urve ja Karin Lippus lingile laulnud 1974. aastal. Ja nüüd räägib edasi Sirje Kiin, kes on oma südameasjaks võtnud Marie Underi pärandiga tegelemise. Kirjastusega mul praegu kaks kokkulepet kirjastusega Eesti raamat nimelt pöördusid minu poole ettepanekuga koostada Marie Underist samasugune või sama liiki fotoalbum nagu ilmus Jakob Hurda Ast. Ja võib-olla ma leiangi praegu, et see on esimene töö, mis tuleks teha ja see on suur, tähendab, see tähendab koos fotomaterjaliga ka väga paljud oma eluloolist andmestikku sinna juurde lisada. Ja siis ma kujutan ette, võiksin ma mõne aastaga pärast teha sellise informatiivse kompilatiivse lühimonograafia, mis võtaks lihtsalt praeguse uurimisseisu kokku kus ma ei pretendeeri üldse originaaluurimusele, vaid lihtsalt praeguse seisuga annaksin nii-öelda õppijatele ja huvilistele faktilise materjali. Sest et tema loomingu originaal uurimus on tõepoolest inimese elutöö ja kui siirak tegeles sellega 30 aastat siis ma arvan, et kui mina lõpuks pääselga nende paguluses olevate materjalide juurde siis võtab, see kindlasti võib olla sama palju. Aga neid siin meie ees laual on suur hulk kassette ja lindikarpe ja need on juba sinu. Alustatud töö tulemused ja ma olin mullu Stockholmis kuu aega balti instituudi kutsel ja nende väikese toetuse abil, nii et see on õieti kolmas sponsor, kes praegu seda uurimust. Ja ema kogusin just seda elavat kaduvat materjali, sest et osa inimesi on juba manalasse varisenud, kes unterjaatsoniga koos Stockholmis elasid ja osa on kõrges vanuses ja ma tundsin, et selle asjaga on kiire ja nii nagu meil siin piirid lahti läksid, nii ma kasutasin esimest võimalust. Püüdsin kõik need vanemad inimesed üles otsida, kes vähekigi kokku puutusid, selle abielupaariga, et et vaadata, mis materjale neil on ja millised mälestused neil on ja lindistasin neid. Ja samuti sain kontakti siis selle Paul Laanekaja nende materjalide, vaata, mis seal Eesti Instituudis praegu on, aga selle käigu tulemuseks anti mulle üle ka mõned originaalkirjad, fotod, üsna haruldased fotod, mis Underist siin veel kirjandusmuuseumis puuduvad. Siis on mul olemas täielik lindistus Underi matusest 30. oktoobril 1980.-st aastast, mis peeti Stockholmis ja samuti veel enne seda Marie Underi 80. sünniaastapäeva juubeliaktus 63. aastal. See toimus Eesti kultuuri koondise korraldusel ja seal, ütles avasõna August Mälk. Bernard Kangro rääkis Marie Underi loomingust soololauluga, Underi sõnad. Talle esines bariton Valdek Jürisoo. Siis on musitseerinud seal Alfred pisuke ilma Nerep klaveril ja viiulil. Liidia Saarmann on deklameerinud Underit ja samuti on sõna võtnud Underi teemadel Rebane, Valter Tauli mõlemad minu teada praegu juba manalamehed. Niisiis, 1963. aasta kevad-Marie Under ise, kaasAdsoniga on Saksamaal tütre juures. Aktuse avab August Mälk. Tööline, ühenduse ja kirjanik kui ka loojaga on ju alati tema hinge kaudu oma hing on leidnud väljendamist juudema teostus. Nii et meil ei pruugi maakodus ainult käsi välja sirutada, tema raamat kätte võtta ja avada ja lugeda ja me seal avaneb ja on meie juures kirjanikumas, kõige lähemas ja kõige intiimsemas olemuses. Ja seal muutub tema mõte, meie mõtleksid oma tunded meie tunneteks ja tema elamused on avalija lahtiselt. Juubilari tõusid kätte võttes, see on tema isiklik kontakt, tema Marie Underid. See võib olla nii, ta jumaldab teda ja see võib olla ka nii, et mõni hoopis unustab ära, et ta üldse olemas on. Ja vaatame Marie Underid, kui meie rahvusliku loojad, kui Eesti kirjaniku ja Eesti suut luuletajad ja seal asendab, asendab tema hoopis teisele pinnale vaatamata selle peale, missugune kontakti üksik lugeja lugeja, koon. Seal eriti nüüdsel ajal ja oludes, kus me peame elama kui meie kaotamas staatust, peame siin Stockholmi kesklinnas küll ka kontsertmajas, kuid mitte Estonia kontsertsaalis ja kus meie oludes välistes oludes ja rahvuslikes oludes nii palju muutunud on ja nii, nii, nii kitsaks oleme surutud ja meie ise oleme põgenikud väljaspool eriti seal, puud tõuseb, sure, looja looming veel eri seisukohale ja erivalgusesse siin leebemad, ma pean vaatama nende sõnadega, mis luulete ise ütleb, et me peame. Mis meilt vööd, meenutagem, mis meil jäi luuletuses Watson öeldud, meil on jäetud me uhkus, au ja viha, kuid pääle nende uhkuse, Avia viha ongi, teadis jätnud iseennast nimetamata. Ja see passigi temal ses väikses luuletuses iseennast nimetada. Ta on jätnud ka palju teisi asju nimetamata nagu ta on jätnud ka nimetamata, see, mis meid võetud, on ainult mõtteliseks kaudseks. Meil on olemas pääle meie uhkuse aviovea, on olemas üks suur suur ja põhineb, ent see on meie rahvuslik vaimsus. Ja kui meie ümbot võib vähemaks kärpida meie iseseisvus, liku teostumist, lausliku teostumist oma kodumaal, siis meie vaimsust on kaunis raske alla suruda, sellepärast et tema ei vaja oma teostus mitte nii paljust laiust kui kõrgust ja sügavust ja täiust inimestest meie oma inimestest endas. Rääkis August Mälk, temagi on manalasse nüüd, kuid meenutagem, et neljandal oktoobril mäletame teda tema 90. sünniaastapäeval ja nüüd jätkab juttu Sirje Kiin. Ja võib-olla üks haruldasemaid linte, mille ma sain nüüd noorsooteatri. Näitleja Milvi Jõekaasabiga on Underi enda häälega sisseloetud jõulujutt 78.-st aastast. Hea kuulaja, see lind, Ta on sulle võib-olla pettumus, sest et see tuleb läbi raadioraginal. Intervjuu oli antud vabaduse raadiole aga ometi on see üks haruldane lindistus. Marie Under on 90 viieaastane ja ta räägib jõulumälestusi, lapsepõlvekodust ja kirikust. Jõulukirikust. Marie Underi nooruse õitsvad kirsipuud laulab Anu Kaal. Artur Lemba helilooming. Need lindid, mida ma ise lindistasin, need materjalid on siis peamiselt Underi niisugune harrastaja biograaf filmi rajama, nagu ta ise ennast nimetab. Tema elas nende naabrina kõik need aastad ja hoolitses ka haiglas nende eest ja temal oli väga palju väärtuslikke mälestusi, ta on ka kirjutanud reedes, nüüd ilmusid tema tema mälestused, aga sellele vaatamata tal oli ka suusõnaliselt väga palju lisada. Me käisime ilmi rajama, aga ka kõik need paigad läbi, kus nad olid haiglas ja ja kus nad seal jalutasid ja ühesõnaga kogu see hingestatud Helmi rajama. Ei jutt, et sellest, missugust elu nad elasid ja missugused inimesed nad olid, see oli mulle üks Stockholmi uurimisretke võib-olla kõige elamuslikumaid osi. Siis nagu ma juba ütlesin, Paul Laan, kes on siis muide ka Johannes Aaviku ja Underi ja mitmete arhiivimaterjalide valdaja Eesti Instituudis Stockholmi ülikooli juures. Tema mälestusi ma lindistasin ja nagu selgus, tema on pidanud väga täpselt päevikut oma jutuajamistest Underiga ja, ja ta ei soovinud neid küll linti lugeda, aga ta luges mulle suuliselt ette nii täiesti detailseid dialooge, mida, mida siis Under on, on oma viimastel eluaastatel ja üksinduses temaga rääkida tekkinud. Ja loomulikult kunagi on need ka uurijate käsutuses, aga, aga praegu me lihtsalt teame ja peame teadma, et need materjalid on olemas. Et Paul Laane soovil loomulikult need praegu ei kuulu avaldamisele publitseerimisele, aga seal on tõesti väga palju detailset tema viimaste eluaastate kohta. Ja väärtuslikku materjali sain ma veel teiselt vanemalt kirjanikult Liidia Tuulselt, kes oli ka tema jaoks üks lähemaid sõbrannasid. Kui see sõna nüüd devalveerunud vähemalt vaimseid elu lõpukaaslasi siis samuti Kaarin Saarsem, kes on fotograafina väga väärtuslikku tööd teinud ja kes loovutas väga kümneid originaalnegatiivi fotodest, mis ta Nunderist teinud ja juubelitest ja aktustest ja, ja ka isiklikest koos viibimistest, kus nad on kokku puutunud. Ja siis ma proovisin ka veel saada ülevaadet, et siis Rootsi ajakirjandusest peale 40 viiendat taastat need lehed ju puuduvad, meil siin, meie raamatukogudes, paistusin õhtuti seal Stockholmi Päevalehe toimetuses ja lappasin neid vanu ajalehe kaustu ja, ja püüdsin sisse elada sellesse aega, mis valitses sealpool raudset eesriiet 45. 50. aasta paiku ja see töö jäi pooleli ja ma loodan tänavu sügisel minna jätkama seda seda lugemist, sest et seal on Underi kohta peaaegu iga kuu lehes mingid materjalid, see kultuurielu oli sel ajal väga aktiivne. Valge värav. Eduard Oja viis laulab Ivo Kuusk klaveril Vardo Rumessen. Ülo. Me kuulame Marie Underi 10.-le surma-aastapäevale pühendatud keskkava stuudios on Mari Tarand ja Sirje Kiin. Kõikide muude valusate küsimuste hulgas, mis Ma neile mäletajatele veel esitasin oli üks kõige suurema küsimärgiga probleeme. Marie Underi allkirjaga testamendi küsimus. Mäletatavasti kui Marie Under suri 80. aastal, siis ilmus ajakirjas tulimuld poolteist masinakirja leheküljeline tekst, testament ja see oli masinkirjas fotokoopiana esitatud ja Marie Underi ära vahetamatu allkiri seal all. See oli poliitiline, mitte poeetiline testament ja sellest ta käsitleb oma maailmavaatelist poliitilist, täiesti selget, jäika hoiakut, et Eesti vabariigi mälestuseks meenutuseks ja lootuseks vastavalt sellele esitab lausa aruande täpsusega fakte ja tsitaate ja nimetab seal luuletusi, kus ta seda vaatelist hoiakut on väljendanud. Minu esimene mulje, kui ma seda teksti kadunud Paul Rummo käes nägin, oli see, et mehe kirjutatud puhtintuitiivselt ma tundsin, et see ei ole mitte niivõrd Underi, kuivõrd üldse ei seisa olla naise tekst. Kahtlused leidsid kinnitust ka hiljem nendes aegsete mälestustes ja, ja ka Raadio Vaba Euroopas sel ajal ta oli veel vabaduse raadio, kui seda teksti seal loeti ka siis ma mäletan, et oli rootsipoolne kommentaar selline, et tõenäoliselt on seda aidanud koostada kas Alexis rannit või Artur ratsun või mõlemad. Aga muidugi allkirjastatud on ta originaalselt, selles ei ole ilmselt kahtlust, kuigi mingit ekspertiisi ma ei tea, et keegi sellele oleks teinud. Ja kahtlemata ta põhimõtteliselt ma arvan, et selle hoiaku taga under seisis, küsimus on ainult selles, et kas ta selle omakäeliselt on sellises sõnastuses kirja pannud. Ja loomulikult ma mäletan ka seda, kui see testament siin teatavaks sai, seni pole ta muide Eesti ajakirjandusega kirjanduses kusagil ilmunud tähendab siinpoolses kodumaal ja siis oli Paul Rummol, kelle koostatud Underi valik kogumik oli justjust ilmumas koostamisel, väga mures, et kas üldse enam saab Underi nime kuskil mainida ja et kas nüüd eriti rängalt ära ei keelata ja meie kirjandusringkonnad, ma mäletan Ralf Parvet ja just Paul Rummot arutlema selle üle, et seda tuleb nii palju summutada kui võimalik, et sellest teada ei saaks ametlikud ringkonnad, aga noh, see oli muidugi naiivsus. Loomulikult oli see alati teada, kui vaja. Et võib-olla aitab see ikkagi see summutamine kaasa, et et Underi raamat saab ilmuda, aga nii paradoksaalne kui see ka ei ole. Siiski just tänu väliseestlaste aktiivsusele sai see raamat ilmuda ka natuke hoopis teise kandi pealt, et see on lausa võib-olla koomiline seik meenutada, aga, aga Paul Rummo jutustas mulle enne surma veidi aega just selle loo, kuidas see raamat siiski ilmuda sai, kui ma teda haiglas külastasin. Nimelt olevat väliseestlased pöördunud kunstnik Viive tollipoole palvega, et nad aitaks illustreerida väliseestis kavandatavat suurt Underi kogutud luuletuste välja, et ja kui Viive Tolli ettevaatliku treenitud inimesena läks küsima luba, et kas ta võib sellise suure töö ette võtta, Ta siis mäletatavasti oli see vist kultuuriosakonna juhataja keskkomitee sulav vutt, kes oli kohe taibanud, et nüüd on võistlemise olukord ja vaja kiiresti asjale käiku Kanda siin enne välja anda ja Viive Tolli lanti, kes küll teha need pildid aga meie väljaandele ja Paul Rummo jõudnud ära imestada, kui kiire käigu siis asi asi ai, see, mida ta oli aastakümneid visalt ja tulutult taotlenud Underi väljaandmist sai teoks kohe ja kiiresti siis kui oli oht, et sealtpoolt on uus raamat tulemas. Nii et veel kord tänu tolleaegsetele väliseestlastele. Aga needsamad testamendi mõtted on Marie Under luulekeeles väljendanud. Anna matava reekviemi tõlkega paljude meie siinse lugeja jaoks kaua aega vangis istunud luuletustega mis ometigi rahva südamesse jõudsid. Astun vaikselt jõululumist, rada üle kannatanud koduma. Igal lävel tahaks kummardada. Ükski maja pole leinata. Viha säde hõõgub mure toas. Nördimusest, kalk ja valust hell on meil. Mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel. Et on nii kivi ränki hetki kanda südamel kui kirstukaant. Enam pole anda silma Vedki. Seegi armuand on otsa saanud. Olen nagu tagurpidi sõudja. Silmad ikka minevikku sätt. Tagurpidi. Siiski kojujõudja. Ent mu hõimud kodutuks ja et Ikka mõtlen neile, kes siit viidi taeva poole, karjub nende äng. Nagu oleksime kõik ses süüdi et neil puudub, meil on söök ja säng. Aralt ohkan nagu mõistukeeli uskumata, et see täide läheks. Kas me kunagi veel oma meeli saamet tarvitada rõõmuhex? Ühineb nüüd pimedus ja valgustähtedesse tõuseb, kustub tund. Loojumisse pandud puhte algus. On äkki nagu avardunud? Kõik on harras tõsine ja püha. Rips, meil sulab lumehõbeleht. Tõuseksin, kui kõrgemale. Kutsub nimepidi mind, seda ühtäkki tunnen, et ka täna nende pilgud tähtedesse tõstet kust kuulen vangipõlves õdede ja vendade valus igatsevad tervitust. See on meile ainus kahekõne, särav määrakuand. Oh loe ja loe. 1000 suine. Ja kui oleks mõnede helkvel hingeõhust soe Kaaned Me vahel lumevälitähtedest saanud meile ühiskeel. Nüüd, kui oleksime üksi jäli sammumas üksteise poole teel Viivuks tummub ehk see millal, millal, mis teis la tuikab sunnitööl. Ning me kohtume seal taevasillal. Palgest palgesse sell jõulu. Jõulutervituse luges Meeli Sööt ja neid kõlab Harry videvik esitab Urve Tauts klaveril Reet Laul. Underi monograafia on muidugi ainult üks osa selle suure kirjaniku mälestamise kogu tegevusest ja kuna ma töötanud kultuurifondis ja olen ka ise selles Underi mälestustoimkonnas olnud tegev juba mitu aastat, siis ma pean jälle murega. Ma selle juurde, et Tallinn ei ole siiamaale Underid rehabiliteerinud. Selles mõttes, et endistviisi on ainult projekt leerimis staadiumis tema sünnimaja mälestusmärk, kuigi see on meil tellitud ja projekt on olemas. Marati ehitus sellel krundil venib ja ei ole praegu veel ette näha, millal see krunt korda saab, et see mälestusmärk sinna paigaldada. Praegu on, vohab seal umbrohi järjekordselt, kuigi me oleme mitu korda talgute korras üritanud seda platsi korrastada ja ikka ei ole tallinlastele ka eestlastel paika, kuhu Underile lilli viia. Samuti tegime me juba kolm aastat tagasi korduvalt teinud linnavalitsusele ettepanekuid, et Lomonossovi tänav nimetada ümber Marie Underi tänavaks. Ja üks meie idee tuli ka see Underi tulevane monument võiks olla näiteks siin Lomonossovi niisiis tulevase Underi tänava pargis raadiomaja läheduses ja sümboolselt ka selle sinise terrassiga Tartu maantee maja läheduses. Oti jõhkralt lammutati kuuekümnendatel aastatel ja kus nüüd asub kino Eha ja nii ei olegi Tallinnas õieti tähistatud mitte ühtegi kodu, kus Under, Jaanson on elanud ja muidugi kõige valusam, nii nõuab seda just see sünnimajaplats. Ja samuti. Tahaksin veel kord kutsuda üles linnavolikogu liikmeid selle üle mõtlema, miks ikkagi Tallinnas on nii palju vene nimega tänavaid ja miks Lomonossov on meile siiani ikkagi olulisem kui Marie Under. Täiesti mõistame ja jagame kirglikkust, millega Sirje Kiin need sõnad ütles. Aga teame ometi, et kõigest välisest ajalikust ja asjalisest hoolimata on Marie Underi luule meie südametes jääb alati meile kalliks, nii nagu teda siiani on kalliks pidanud. Juba paljud põlvkonnad. Eesläve sügi sõite kollast kilkab. Päev vajub õhtutaeva hõisatusse. Rähk pahaendeline kuskilt pilkab, viib rada mereni ja mõistatusse. Kuis tuiskas vete sädemete kiiskust, kui vahud? Tähendab kevadhärm Meriga algab pääle jõulujuba. Neist päiksekiirtest oli ammu puudu, mis vargsi poevad läbi härmas ruudu kus kurb ja pime, ootamas muutuba. Olge tervita, et, et läbi tuisulume. Võtad sõrme veriseks ja taevaakent vastu? Märkan esmakordselt. Tõnni tuli eelne kood andma ja lootnud üleöö aastate huulil ja valude tee. Tantsusammul ei või rutata vastu, tal veel. Ristis käsi tahan astu kui kirikutee. Eima hõiskada pooli kiidu Hinnides häis. Selleks süda mul alles liigpisaraid täis laskma, põlvita nuttes. Suur õnn sinu ees. Võta aset valust, puhastad südames sees. Kuid minu õnn, minu ainus, kuis hoian masinat põgeneks jälle kui hirmunud lind. Ah, et peas mul säraks, kui rubiinitad kroonpeost ei variseks põrmu, kui pudenermoon. Minu ainus üks soo põleb suus. Jätta mulle mu kaaslane. Igatsus on. Mida me täis ja tuli puhketäis soovide fini sädelus? Kui. 10 aastat tagasi kustus Rootsis täht ja kohe saatis teine täht maailma kaugusesse oma särava valguse signaali. Ja Koidula tänavas kirjutas Marie Underile luuletuse Betti Alver. Kuulame, saate lõpuks seda tema häälel. Ei vaibu. Marie Underilt. Ei vaibunud, ei vaju tuhka loojale heidetud luuleriad, kui ta ise põrmu ei pilla. Oma süttivat sulepead ikka põleb ära, tababer ikka pakub end paberiks pahas. Tulekindel tahutud Kivi, raud, Kalju, räbune, räni ja mõõgateragi maas. Ei G5 ole kõlapinda ega mõõk, kas midagi head? Seepärast me inimrinda. Looja kirjutas oma read.