Laulusalm ütleb väga kenasti, täna oleme siin ja homme ei tea, kus läheme siis täna oma halge lugudega edasi ja vaatame, mis juhtub siis, kui laev merel on. Ja selgub, laeva pealkiri on oma haiglas. Laeva valmistamine oli terve suur kunst. Ega meil selle kohta päris head ülevaadet ei olegi. Mida selle juures kõik tehti, sellepärast et laeva ehitamisel tarkus kuulus ikka ainult laevameistritele ja meremeeste tarkus meremeestele. Ega sellest väga palju oma tsunftivälistele isikutele seda tarkust ei poetatudki. Neile jäid võib-olla kangelaslikud lood mereraskustega võitlemise kohta ja õige vähe sellest pudenes profaalsetele kõrvadele, mida kõik laeva peal kummalist juhtus või mida selleks tuli teha, et laev hästi sõidaks. Teada on ainult see, et oksaga puue võinud laeva sattuda sellepärast et tuleoksaga puu pani maja põlema. Seda maja võis tabada tulekahju. Aga tuleoksaga puulaevas ei põhjustanud tulekahju, vaid hoopiski tõmbas lummisid ligi ja läks väga kergesti põhja. Mida tähendab see tuleoksaga puu? Need on niisugused erilised oksakohad. Seda vist jälle teavad kõige paremini ainult metsamehed, jah, laevaehitajad, see olevat erilise kujuga oks mis jääb puule sisse sealt näha. Siis veel on selline arvamus, et kui puud raiudes, langeb puu kännust kaugele, et sellest tuleb üks ütlemata kerge paat ja sellega on mõnus sõita, ei pea eriti palju ennast harjutamisega vaevama. Ja veel, et laevapuude maha võtmisel. On hea, kui puhub läänetuul või põhjatuul. Ja veel, et teisipäeval või laupäeval tuleks seda tööd teha ja hea oleks veel noorkuu aeg ka. Ja emapuu kohta on öeldud nii, et eriti hästi sobib see puu, mille all on sipelgapesa või mille otsas hoopiski linnupesa ja veel kõige parem, kui õnnestub maha võtta emapuuks säärane, mille otsas on kotkapesa. Nii et kotkaste arvukusele mõeldes seda puud oli üsna raske leida. Mõnikord on öeldud veel, et laevale toob erilise õnne kaasa see, kui laeva emapuu varastatakse kellegi teise tagant ära. See on päris naljakas komme ka toalillede kohta, öeldakse ju, et kui sa vargsi saad teise lille küljest mingi oksa võtta, et see läheb eriti hästi kasvama. Ja väikesed viinaohvrid ja hõbeda ohvrid olid puuvalmistamisel silmnähtavalt ka üsna olulised emapuutoomisel juba pritsiti teda viinaga. Aga raha on pandud ja viinapritsitud ka päevile. Aga ka kiilule. Ja väga tähtis oli ju laeva ristimine. Ja mõned teated kotermannist kõnelevad ka seda, et kotermann võis laevas olla kas mees või naine. See sõltus sellest, milline nimi laeval oli. Et kui tal oli naise nimi, siis loomulikult ka kotermann oli naine. Aga kui mehe nimi, siis võis olla hoopiski mehed. Kujuline sagedasem oli vist ikkagi mees, kotermann, mina ei ole naissoost kotermanist midagi. Kuulnud mõned kinod, preilid on laevadel siiski ringi liikunud, seal nähtavad olnud või, või niisama kummitanud ja krabistanud, aga mehi on tõepoolest rohkem. Aga on veel mõni olend, kellena kotermen sagedamini ringi liigub, kas või must kass, aga koer ka. Ja rotid. Minu meelest on see veel eriti problemaatiline juhtum. Nimelt kotermann lahkub laevalt, kui õnnetus on tulemas ja ja samale seal valitseb ju selline üleilmselt tuntud uskumus, et kui laev on põhja minemas, siis rotid ja hiired on esimesed, kes sellelt laevalt lahkuvad. Nii et mine tea, kes sellel vaevalt siis mõnigi kord lahkus, kas, kas tõesti kotermann või olid need kõige tavalisemad pika Zapalised rotid, kes otsustasid, et aeg on oma nahka päästa? Valide toottkorgi lauapuust, tema mastid olid kaelaluust, meie laev, olide, Ja kui te sinna rannale jõuate, viige terrorismile, oman. Nimi ise on võõra kõlaga ja tõepoolest ongi ta meile vahendunud, kas siis Saksa või või Skandinaaviamaadest. Ja Eestis on tema nimekujusid päris palju, aga kui nüüd vaadata neid meie arhiivitekste, siis on näha, et enamasti on teda siiski kutsutud mitte kotermanniks, vaid potermanniks, kõik putermanniks. Aga selle kõrval on küll loonud gaasis Tarmo saksapärane, globouthermann aga veel muidki, näiteks Rotermann ja mõnikord ka lihtsamalt puterdaja ja palju teisi nimesid. See on vist üsna loomulik ka, sest eesti meremehed sõitsid võõrastel laevadel sageli ja väga paljudel meredel. Ma usun, et iga eestlane teab seda Hemingway kuulsat tsitaati, et igas sadamas võib leida vähemalt ühe eestlase. Ja needsamad kotermanni pärimusedki on pärit eliit vastavalt sellele, et mehed on reisinud paljudel laevadel oma eluajal. Need laevad on sagedasti kuulunud võõrastele maadele ja võõrastele kaptenitele. Ja mõnikord võib neid Bergmanni lugusid olla lükitud ritta terve hulk. Mees on teeninud vahepeal inglise ja siis hollandi ja ja mine tea, millisel laeval veel või sattunud koguni Aafrikaga. Issi, kas kogujad on sageli juhtunud meremeeste juurde, kellel selliseid lugusid kokku korjata? Te käite ikka põhiliselt mööda memmesid. Eks ta nyyd ikka olema, aga jah, põhiliselt jäävad meile küll juba vanemad meremehed, kes on nii-öelda laeva pealt maha kirjutatud. Ja nüüd juba pool oma suurtest käiku teiste seiklustest jutustavad ette. Üldiselt ei ole tõesti palju kogutud, on kogutud kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, kui püüti natukene uurida, et mille poolest siis rannarahvas ja rahvapärimused erinevad ja siis on tõesti saartel meremeeste poole pöördutud, aga ka meremeeste naiste poole, kes sageli on väga hästi kõrva taha kirjutanud, mida, mida mees on reisilt tulles rääkinud? Niiet jah, on mõningaid tublisid kaptenit, kes seal oma juttu rääkinud, aga ega me palju ei ole tõesti kogunud seda ka ainult nüüd võib-olla natukene sellest mitte ainult välimusest, vaid sellest, et mil kombel siis need meremehed oma laevakaitsjaga või hoidjaga kokku puutub, dusid, sest enamjaolt kuigi selle olendiga võis ka pahuksisse sattuda. Enamjaolt oli tegemist ikkagi kaitsehaldjaga, kes laeva väga hästi hooldus kotermannide kohta on öeldud nii et kui on laevas mingi õnnetus juhtumas siis ta ennast näitab, aga Lastekirjanik Giulio soeng on väga tähelepanelik olnud neid jutte kuulates ja on hiidlaste kohta öelnud, nii et et tegelikult meremeestest on ainult mõned, kes ergema närviga mehed, kes võtavad vastu selle hädasignaali, mille laevahaldjas annab, kui midagi erakordset on juhtumas. Ja laevahaldja ülesandeks oli mitte ainult laeva hooldada vaid ka hooletuid Modruseid korrale kutsuda, juhul kui need tikkusid oma valvekorra ajal tukkuma jaamu ja mõnikord ka aidata merehädalisi. See on üks kindel jututüüp, kus meremees valves oleku ajal läheb kapteni kajutisse või üritab minna oma kajutisse ja leiab sealt eest võõra mehe askeldamas sirkliga või midagi kirjutamas. Ja üks neist lugudest pajatab, et peole väikest kohkumist madrus lõbuks, nii läheb aga uuesti vaatama ja leiab, et paberile on kirjutatud, et vaata vasakult üle parda. Vaatab vasakult üle parda ja näeb seal kummuli läinud laeva, mille peal on mehed. Ja tänu sellele kirjale ja õigeaegsele vaatamisel õnnestuski merehädalised päästa. Sarnaseid lugusid on üsna palju ja see oligi võib-olla üks kotermannide põhilisi eriti imepäraseid omadusi. Ja teine, mille eestlased väga hoolega hoolt pidasid, oli laeva enda korrasolek, joob üks tüüpilisi lugusid, on siis selline, et kord üks madrus juhtub pealt kuulma, kuidas kaks Rotermanni üksteisega juttu Too ajavad, madrus olid päris salaja ja tasakesi sahvri nurga varjus ja potermanit kõnelesid sahvri taga. Teine oli teise laeva potermon ja laevad olid sadamas ankrus. Üks potermon öelnud küll, muul oli eile öösse rasket tööd teha, üsna jõud pidi juba ära nopsima, geniaga küsinud, mis tööd soolsis eile öösse teha oli. Ja siis teine poterman rääkinud, et nad laevaga tulnud merelt eile ööse ning olnud kange tuul peaaegu torm olnud lahti ning kapten pole laskunud, purjusid vähemaks võtta ning tahtnud ruttu sadamasse saaja ning poterman pidanud keekise aia oma abiga esimest purje siis hoidma. Aga üsna sage on ka see, et laeval on must läbi mädanenud ja madrus või kapten kuuleb, kuidas üks potermann teisele kurdab, et ta on väga väsinud masti hoidmisest, et kui nüüd tõesti seda nalja ei vahetata, siis järgmise reisi ajal laseb tema sellel maskil minna, saagu laeva ja meestega mis tahes. Ja üks selline lugu ongi pöidest 25. aastal üles kirjutatud. Ja ma loen selle siin edete. Klab autermanni nimi on Inglismaalt pärit, aga Eesti meremehed teavad rääkida, et merevaim on, kes laevas sõidab. Nii on riigas kai ääres kaks Eesti laeva seisnud õhta, peale töö on mehed kõik linna läinud pääle ühe, kes laevavahti jäi. Vabadel olid taguotsad vastamisi, öösel vaht seisis laeva eesotsas ja kuulis laeva tagaotsas räägitavad tere, tere. Tere. Kaano. Kuidas käsi käib? Kuidas reis läks? Minul läks üsna heast, aga kuidas sinul siis läks, minul läks õige pahast, kõik see tee pidasin enamasti, et puruks ei läinud, ilmad olid tuulised ja esimese masti alumine ots on kui pehme mäda laeva vaht, seda juttu kuuldes läks laeva taha otsa vaatama, kes seal räägivad, ei näinud, aga ühte inimese hinge kuskil ei oma ega teises laevas mitte. Hommik oli mees seda teiste oma laevameestele rääkinud ja ka teise laevameeste käest küsinud, kes laevas öösel niimoodi rääkisid, teises laevas oli ta ka kõik mehed maal olnud. Üks oli laevas maganud laevamasti otsa alla ruumi vaatama, esimese masti ots olnudki pehme, mädalaev välja sõita enam ei võinud, pidi uus mast pandud saama. See oli vaimu tehtud. Raisk ei raatsinud juua, tahtis oma asendit kai kodumaale tuua, Audule sünaamann, meil tuules oli tramm ja räi Sugasi Toli Rotterdam tule Senamann tuules oli tramm täisjõuga. Dali Rotterdam. Pootsmani tütar oli vanaloogiley, temal armsam juu kvali Igonnija. Hino, tule sina, meil tuules oli tramm ja Räisugasi tooli Rotterdam. Tule sena main meil tuulega oli Harrey Sugari oli Rotterdam. Kaagerakis juhtub kõige hullem väärikui bla, kummati meie nad teisel Managokas kodule dünaamann Meil tuuled olid ramm. Räisugasi Dali, Rotterdam ohtule, dünaamann, meil tuuled olid tramm, rei sügasid Toli Rotterdam. Seal KG kakkis juhtus meil kõige hullem, kui vana kuka keresele meie barrenze kodule Senambann tuules oli tramm ja rei sügasi Toli Rotterdam Õhtulehes enam main. Meil tuuled olid ja reisuga asi oli Rotterdam. Pootsmani tütar oli vanaloogile hindama. Armsam ju, kali, konjak ja vein, ohutule siin hambaid. Veel tuulega liitoram ja reisugadi oli Rotterdam. Mul on siin veel üks vana üleskirjutus, kus üks meremees küsib teise käest, et kust niisugune loom tuleb. Ja vanemmadrus kostab selle peale, et kui uut laevapuud tahuma hakatakse siis laevaülemmeister lööb kirvega kolm esimest laastu ära ja pistab need püksitasku selle nõuga, et siis ta laevatöö läheb jõudsasti edasi. Ja veel see, et needsamad Ta hiljem distaki laeva ja sellest saabki kotermann valmis ja see kotermann jääb siis laeva peale peremeheks. Teisele laevamehele seletab ta veel, et see laevavaim on väga hoolas. Tema käib salamahti ühtepuhku siin ja seal laevas külmastides paneb uued laguliinid sisse, käib laevaruumis, kopsib siin ja seal kohendab purjedes ja kust ta tuleb, viga olevat, vahel on kui suur rebu, kui vahel inimese näol. Ja nõnda edasi, senikaua kuni laev on vanaks saanud või randa puruks läinud, siis ta kaob ära. Nii et kotermann on väga tihedalt seotud laeva emapuuga. Jah, üsna muidugi juhtus ka seto pärimusjuttude järgi. Raivo võis mingil põhjusel sattuda kaks kotermanni ja see võis endaga kaasa tuua juba tõelise kotermannide vahelise tüli, kui läks tõsiseks vaidlemiseks selle üle, et kompnessis laevas enne oli. Ja kui mul on õigus seal kauem olla, sel juhul on olnud nii, et enamasti on kutsutud kapten või mõni kauem laevas olnud mees seda tüli lahendama. Ja üks tavapäraseid jutte kõneleb niimoodi teinekord olnud laeval kaks putermanni, üks tulnud siis laevale, kui kiil maha pandud, see on ehituse alguses teine siis, kui mastid püstitatud läinud need putermani tülli ja vaielnud selle üle, kummal enam õigust laeval olemiseks on viimati läinud kapteni juurde õigust otsima, kapten arvanud juba ette, et see on potermann, kellele seda õigust ei anna, et see peab lahkuma ühes selle asjaga, millega tema on laevale tulnud ja ütelnud siis, et sellel on suurem õigus, kes kiilupanemise ajal laevale tulnud kohe olnud ka kole kärgatus ja mast ühes tablasega olnud laeva pealt läinud. Oleks nüüd kapten, õigus ainult sellele, kes mastiga tulnud siis oleks teine ühes kiiluga minema läinud ja laev paratamatult hukkunud. Aga on ka selliseid jutte, kus kaks tundmatu olekuga, aga muidu päris tavalise meremehemoodi meest tulevad kapteni juurde, küsivad, et mida sa arvad, kumb on laevale olulisem, kas nimi või ema suund. Ja selle peale kerglane kapten vastab. Nii kuidas juhtub, aga hoolikas kapten mõtleb järele ja enamasti otsustab, et nimi on olulisem ka selle peale on nii, et laev jääb terveks, aga mast või rool või midagi muud puruneb ja lahkub koos koos kotermanniga. Seal on palju vaieldud, et kuidas sinna laeva neid mitu tükki sai, on öeldud, et mõnikord tõi kapten ise salamahti veel uue potermanni juurde, tähendab, poetas sinna juurde veel mingeid raiumis laastukesi ja neistki on siis sündinud uus uus kotermann, aga ka, et mõnikord laeva vahetades võis sattuda teine kotermann lisaks ja eks seal siis pikapeale mõisco tüliks minna. Selle nimega seoses on üks huvitav probleem. Me ju teame seda, et praegusel ajal on üsna palju laevu, millel on varem olnud teine nime nimi, mis nimetatakse ümber, kas, kas sellega seoses ei ole midagi, kuidas kotermanid siis käituvad, kui, kui laev nimetatakse ümber ja tal on uus nimi ja võib-olla isegi teisest soost kes teab, see peaks tõesti tooma omakorda kaasa vähemalt väikese tüli. See mõte on sul hea, seda peaks lausa küsima, et kas see toob meremeestele ka mingit kimbutamist kaasa. See nimevahetus, seda saab üsna lähedalt küsida, minu teada need laevad, mis praegu Rootsi vahet sõidavad, on ju vanad ümber nimetatud laevad tõepoolest. Ei, seda aga oleks uskund, ma ei seda, aga oleks uskonna. Madruse jääb, õli on maad, roose jääb, oli, on. Kui randa läheb seal ikka lenn, kui rändaale Säälik lenn, kui näete nari ja linna all, kui lähete, määri ja len all, siis etutena Uhköstraht. Riisi astub tänavu köstraat riis ja see ajal eelistame laksu kaardilaud. Eestlane laksokwardi laudja tihti vilgu viinaklaas ja tiiti vilgu viinaklaas ja neiude põlv peal ja lei joode mäe põlv peal seedeetama ihu, Liimustus CD-ütleme ei hooli mustust ja kõikjale konteinerikergitust ja kõikjale kontele kergitust. Ma arvan, et loome vahepalaks nüüd veel ühe üleskirjutuse. See on üles kirjutatud 1930. aastal ja rääkinud on järgnevat juttu. Kapten tanud. Sõitsin kord laevas, olime atlandil, olin vahis kella 24-st neljani, pumpasime kahekesi suurerataspumbaga, mina olin laeva paremal pool, pumpasime, niiet aur turjalt tõusis. Äkki näen, et keegi läheb minust mööda. Vaatan hoolsemini, näen lühike kest võõrast meest, kel seljas lühike pool palitu peas merimehe, õli, müts jalas pika säärega saapad omalaga, habe ulatub ligi püksi, värvlini jõudis kuni esimese mastini, kus ka meeskonna eluruum vaatas eluruumi uksest sisse ja sealt läks ta poordi juurde. Heitis pilgu merre, ronis paremalt poolt masti. Varsti peale selle lõpetasime pumpamise, minu kaaslane tuli siis minu juurde ja küsis, et kes see väikemees oli, kes masti ronis. Ütlesin, et mina ka teda ei tundnud. Ronisime masti talle järele, paremalt seltsimees, aga paremalt poolt jõudsime masti esimesega jätkuni, võõrast meeste jälgegi, otsustasime edasi ronida, jõudsime mastid teisele jätkule ka seal ja sealt üleval pole olnud võõrast meest näha. Ronisime alla Al, saime kokku tüürimehega, jutustasime laoska tüürimehele, kuid see ütles, et meie olla maganud, und näinud, et muud ei midagi. Seletasime tüürimehele, siis küljed pumpasime turi auras, et sel ajal ikka magada ei saa, lõpetasime peagi oma vahikorra, tulid teised mehed varsti peale meie äraminekut hakkasid Nadka pumpama, kuid peale vähese ajapumpamise järel läks pumbaratta võll katki. Kuni tänase päevani ei ole ma selgusele jõudnud, kes oli see väikemees, keda nägi masti ronimas ja keska, sinna kadus see jutt nüüd kaunis tõepärane. Kapten tamp näib täiesti tõsikindlalt uskuvat, et seda meest seal nägi. Jah, no mul on siin üks teine lugu, see on Sõrvest möödunud sajandi lõpus kirja pandud, mis nad ka üsna tõepärane välja. Siin on tegemist ühe suure purjelaeva madrusega, kes laevaninas on öösel vahis olnud. Tema küll tõesti kinnitab. Ta on tukkuma jäänud, aga korraga on keegi teda tõuganud ja hüüdnud. Prits, miks sa tukud? Ja siis on ta silmad lahti teinud, Koro ümber vaadanud, aga ei näinud kedagi ja jäi uuesti tukkuma ja siis on talle löödud kämblaga kõva hoop parema kõrva peale uuesti hüütud, et vahi Truvisti ja selle peale selle kõrvakiilu peale on madruse uni lõplikult kadunud. Ta on vaadanud ja näinud, kuidas üks elukas masti ronib ja seal ära kodus nii niuke eelmises looski. Ja peale seda on üks laev õige lähedalt läbi sõitnud ja nii on siis kõrvakiil tegelikult hoidnud laevade kokkupõrke ära. Ta ta tüüris Elisa priiskeemi. Siin on nüüd üks lugu, kaptendengi purjekas Palma mis on kõrgessaare sadamas seisnud ja ja kõik mehed peale Sammy õige nimega August samuti on läinud paadiga moole. Sammy oli tookord kokapoiss ja kapten on käskinud tal iga tunni või poole tagant pumpluntsiks teha, aga on olnud kõva tuul ja kui Sammy pumpama läks, siis nägi ta pisikest halli mehikest, kes jooksis pumba juures tänu laevaruumi. Ja katsudes leidis, et pump juba Lõnts. Ja siis otsis ta selle peale laeva läbi, aga ei leidnud kedagi, ei leidnud Koluupi laeva lähedal ega, ega kuskil kaugemal merel. Ja tunni aja pärast on pumpica veel lörtsi ja poisil ei ole midagi teha. Ja poiss ei julgenudki sellest kellelegi rääkida, kortised, teised naeravad ta välja. Aga esmaspäeva hommikul on sama purjekas Palma kõrgessaarest välja sõitnud ja on juba Lurdja sadama juures jäänud kinni hakanud väga kõvasti lekkima. Ja suurepumpamise peole on saadud siis nii palju, et see purjekas Palma pääses kuidagimoodi. Oki. Ja Ellen Espenberg, kes 27. aastal seda lugu kuulis, ütleb selle kohta nonii, et Sammy rääkis seda mu oma vastu ja vandus, et see on täitsa tõsi. Ilmselt siis seesama väike hall mehike, kes seal pumpa katsus ja, ja teda somi eest käis, nagu korraldamas oli ka Rotermann ja selliseid üsna elavaid üleelamisi on siis sajandit kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel veel üsna paljude meremeeste suust üles kirjutatud. Ja mida nüüd öelda selle jutu kokkuvõtteks me oleme nende saadete lõpus ikka tavaliselt öelnud inimestele, et kellel on midagi analoogilist, oleks tore, kui annaks teada kirjandusmuuseumile. Ja see oleks tore küll. Ka sellepärast, et nagu enne öeldud meremehi, meresõit, kaklemist puudutavat materjali ei ole meil sugugi ülearu palju. Peame kõik filmidest ja ka popule väärsetest saadetest, et esimest korda üle ekvaatori sõitjaid on kombeks ristida on hoidki meremehe elu huvitavaid külgi mille kohta meil eesti madruste ja kaptenite kohta materjali tegelikult peaaegu ei olegi ja ma arvan, et lisa oleks väga teretulnud Nendesamade juttude näol kohtumisest võib-olla mitte selle potermanniga võib-olla kohtumisest mõne muu huvitava olendiga või aga võib olla ka suurepärase jutustaja peremehega. Ja see meie kirjandusmuuseumi aadress vist vajab ka veel üle kordamist ja see on siis 202 400. Tartu Vanemuise 42 rahvaluule. Meie laeval ide 1000 korgi lauapuust mastid olid kaelaloost meie laev, olide, Pühi sammroo sobivaks. Ja kui te sinna rannale jõuate, tervist niru mammale ja kui te sinna rannale jõuate, viige terroristmeroman. Ei, ta on ta ka tüüriseerida naabrimees.