Meeldivat pühapäeva kõigile soovivad Valter, jah, Jaak Ojakäär, nagu ikka sel kellaajal enne tänase saate algust mõtlesime, et tegelikult selle tavapärase kujunduse asemel oleks võinud ju seda saadet alustada ka lauluga ta elagu ta elagu. Aga me siiski loobusime sellest kahel põhjusel, nimelt. Kõigepealt meie tänase stuudiokülalise ümmargusest tähtpäevast on juba mõned päevad möödas ja teiseks meie kahekesi oma koolitamata. Ega ei oleks seda julgenud siin vast seda laulu lihtsalt üles võtta, sest et Vikerkääru tänane külaline on Voldemar Kuslap, tere tulemast. Tere. Tere. Ja ma arvan nii, et võib-olla alustamegi ühe lauluga sellelt verivärskelt ahjusoojalt või kuidas seda iganes öelda heliplaadilt, mis on just äsja ilmunud ja kuhu on siis koondatud tuntumad laulud Voldemar Kuslap esituses selle plaadi nimilugu on meeletu rüütel. Regina kuulema täie. Tuulikuid ründasin, kuni murdus. Ja. Jäi. Veretu viik taas kordus kõik. Taas kordus. Kõik. Taara Tiina-Liina kordab taas korduks, köin. Korduks. Ka vene. Eks jäin siia. Ratsejad sõna-, jäin trotsi eksana, jäin trotsi Jaksema kõiku. Ei meeldi see või? Või võivad ka USB tagatiiva liina kordama. Taas korduks. Korduks. Seal olid ikka enne. USB ta viima lihtsalt. Me kordame. Taas korduks. See oli siis Harri Tarvo, meeletu rüütel. Harri Tarvo on nüüd juba meie hulgast lahkunud üsna hiljuti. Aga minu silmis on ta jäänud niisuguseks väga andekaks heliloojaks, kellest oleks võinud rohkem tulla ja rohkem oodata kui tegelikult. Setu muusikakooli laulu erialal oli see isiklikult ja me olime ka ühiselamutoakaaslase assoo, et tema oli küll üks kursus tagapool ja siis ta töötas mitu mitu hooaega Vanemuises, tal oli isegi selliseid päris toredaid karata rolle. Seal ma mäletan, ühes rahvalik, kus tükis nad Einari Koppeliga nii toredasti teineteist täiendasid ja ja muide, selle sõnade autor oli samuti minu Tartu muusikakooliaegne kaaslane hilisem pikeri toimetaja Kalju kass, kes ka paraku on manalamees. Paljud ei teagi, seda, oli ka muusikamees ja tema alu lõpis. Kornat. Aga ta oli julenud niisuguse jumalavallatu looga hakkama saada, et ühel õpilaskontserdid oli ta esinenud ja oli selle toru otsa, mitte kaenla alt välja vanud, vaikse ideest. Oli pahandanud, viskas koolist välja, aga siis hiljem ta astus trompeti erialale. Rist katkestas kolmandalt kursuselt, siis ta juhendas Tartu kultuurimaja juures Dixilanud ansamblit tema Dixi, nende ansambel oli hästi populaarne ja tuntud. Ja siis hiljem ta lõpetas šurnalistika ülikoolis. Voldemar Kuslap uuel heliplaadil on kokku 16 laulu, need on kõik niivõrd tuntud, et siit on isegi raske midagi välja valida. Aga võib-olla siis laulja ise pakub välja, mida me võiks järgmiseks kuulata? Lugupidamisest minu kauaaegse kolleegi Ülo raudne vastu võiks võtta teenimatult vähe esitatav väike tüdruk. Mulle tuleb ette, et see oli vist esimese võistluskontserdi kavas. Hoidil oli seal meie all ja ülal oli väike tüdruk ja seda laulis, laulis Georg Ots. Ja sina vist sel ajal ei olnud Tallinnas ei olnud veel jah. Aga see on, see on tõesti. Ülo Raudmeil oli väga-väga vaimukaid laule, näiteks heinavedu. Praegu siis väike tüdruk. Hoovist kostab kilkeid isa. Poistes OV Pirgu, sina. Järgmine pala lubati mul valida ja mina valisin siit plaadilt Francis Lai armastuse loo, see on vist üks filmi filmi meloodia ja kui ma ei eksi, selle looga oli kergenika skandaal natukene ka rahvale skandaalid meeldivad, miks siis mitte sellest rääkida? Moskvas oli Mikael Tariver Tiievani üks helilooja kes kirjutas muusika, mingi seeria oli 17 kevadist hetke, jah, ja kas see oli selle nagu tunnust toodia tunnusmeloodia ja, ja siis pandi tähele, et see 17 kevadist hetke on kahtlaselt sarnane selle armastuse looga. Internet seal üldiselt ja, ja siis oli, Moskvas oli helilooja Nikita Bogazovski, kes armastas niukseid, võrdlemisi praktilisi nalju mis teinekord see, kelle kulul see nali tehti, põrmugi ei meeldinud. Tal oli Prantsusmaal, Pariisis oli üks tuttav Eiloya Sheraar fini? Tuntud filminäitleja nimi on paar, aga see oli särav Philip. Ja Boschowski organiseeris niimoodi, et Pariisist tuli Taricherdiieviliselt Telegram, et kuulge, minu laulu Plavjueerinud muidugi see lai ei teadnud midagi sellest ja aga vot niisugune episood käib selle laulu juurde. Idu Lens, õisi, mis tiiva, mind, mis hindamatu. Guysziniveri. Ja nii ta nii Ta. Ja uu une on nüüd Vaideni. Meeli köidab üksainus. Hinge üks käik. On? Ei sobi ning et tal on neis Vastallessi kui tähe eval, kus vana Voldemar Kuslap istub minu vastas ja kui me tavaliselt tihtipeale laulude ajal ja muusika ajal, mis eetrisse läheb omavahel vestleme, siis ta tegi keelava liigutusi ja sa väga huviga kuulad. Sa pole seda plaati üldse ise kuulnud, Neiale täitsa hingevärinaga, kuulen sellepärast et noh, tähendab musta töövarianti ma olin kuulnud, aga seal on ikka, see pole see see ja ja selles suhtes mul kohe täitsa, ma olen peaaegu nagu lõkkel. Kuidas see töö siis käis, kaua sa seda sisse laulsid? See oli üllatus, tavaliselt kiire. See, ma usun, et fonogrammid mängiti kusagil vist kas nädalaga ja mina laulsin kolme päevaga pooleteist nädalaga, palju neid seal ma ei ole vaadanud, 16 kulu, nii et siis kuskil kuus lugu päevas ja ja noh, tähendab, seal oli niimoodi põhjade tegemine ja nii edasi ja nii edasi, muidugi. Nii et jah, tsirka ütleme poolteist nädalat, aga pillimehed olid ka muidugi proffid tegelikult. Ja meie parim stuudiomuusikute koosseis ikka praegu. Tafenau Jürisson. Varts, Ivo, kui ma ei eksi, vist mängib meil trumme ja Vaigla passi ja ja rahvusmeeskond. Ja, ja, ja tõesti, Mihak on teinud väga maitsekad ja soliidsed seaded muide väga toredasti. Mina ikka pean teda naljaks, vaata, tema tema tajub, tajub vokaali, ise laulab väga ilusti ja tal oli põrgulikult ilusa tämbriga hääl väga omapärase, täitsa segi ajamatu tämbriga hääl ja kahvli ta võiks isegi nagu seda ma räägin talle kogu aeg, et sa pead rohkem laulma. Ja muide, et nüüd saaks pilt täielik, siis kitarril oli veel Ain Agan ja Meelis wind, Kaarnetil mängis ka siin osades asjades, nii et vot seal ühes loos oli meeldiv kuulda, tema oli selles spetsialist ja muidugi kummarduse tahan ka teha meie võluvatele daamidele, kes laulsid kaasa tausta ja Kadisigne Selde kes on ise ka väga hea solist. Elo Toodoja, Margot Kiis ja kõik, kõik, kõik on proff, lauljat. Läheme siis edasi järgmise laulu juurde, see on jällegi üks tohutult populaarne laulmisse. Viivika võib kinnitada, kes siin meie vikerraadio soovikontserte kokku mängib, et neid või seda laulu ikka nõutakse vist üle nädala, see on siis Aavo tamme Mustamäe valss, Heldur Karmo sõnadele. Ma pean Alati sõna. Tavaline kuulaja kuuleb laulu ära ja mõtleb, et noh, mis seal lauljad ikka teeb suu lahti ja laulab. Kas ikka see nii lihtne? Ei sugugi, et esiteks, noh, mul oli natukene raske nagu teises žanris nii suurt tööd ette võtta, sellepärast et eks ma praktiliselt olen ikka 33 aastat teatri orkestriga kahevõitlust pidanud, kes keda üle laulab ja teatris pead ikka ennast kuuldavaks tegema ja meie kehva akustikat silmas pidades peab ikka sageli Forsi piirimail ja mitte ainult kuuldavaks. Tekstist aru saada ja see on muide minu arust üks nende teatrilauljate suur voorus noh, nagu Georg Ots ja ka Artur Rinne ja omal ajal üsna varakult Aleksander Arder siis kõigile on väga hea diktsioon, sellepärast et niuksed niuksed fiktsiooniga teatrisse, sind lüüakse minema kohe. Ja inimene on maksnud raha, ta tahab ikka kuulda, mis sa räägid. Ja ma ei mäleta, kes see oli, kas see oli Tiit Kuusik või kes, kes see oli, kes ütles toredat laulja kohta? Sa oled kindlasti kuulnud ja võib-olla ka ise tarvitanud inimene ise instrument, ega seal midagi muud ei ole kui see, mis, mis kehas on see vähem ja, ja niisugust röögatut hääleaparaati nagu oli Kuusikul ja võib-olla väga vähestel on loodus andnud. Mina kirjutan praegu levimuusika ajalugu ja uurin seda, kuidas kuusik alustas. Alustas tšello ja trummimängijana. Ta mängis muide vägapalju pilli, ta mängis ka natuke vist isegi seal flööti ja üldse proovis neid pille päris päris mitmeid. Koolipõlves Pärnu perioodil mängis tantsuorkestrites, kusjuures oli laulnud refrääni põhiliselt tema, tema niuksed, vokaal saavad ja tema oli esimeses Pärnu džässorkestris mängis ja ja üks tema, selle orkestri klaverimängija elab praegu Saksamaal. Ja mul on temaga kirjavahetuses, ma olin hiljem selle meiega koos mänginud Leo Käärmann, ta nimi ja tema annab mulle sealt ikka siis neid neid andmeid, kuidas nad seal, kus nad mängisid ja mida nad mängisid. Ja muide, kuusikul oli ka see probleem, kui ta hakkas juba laulu õppima. Helene Rebane oli vist tema õpetaja seal esimene seal Pärnus. Siis ta hakkas laulma, aga kuna ta pidi neid saksa lööklaule donna Klaara ja teised olid hakanud. Kuule, mis ooper üldse siin töö? Et see on, sa pead leidma Ma muidugi tollal ta ei leidnud ja ta ei hakanud kunagi estraadi laulma, aga aga need, kes tahavad ka estraadil laulda. Sa pead selle kaalukeele leidma. Et sa leiad selle tunnetuse, mis stiililiselt sobib estraadi ja, ja mis. Ja et sa ei lähe jälle ooperis tagasi, hakka estraadi laulmas. Niukene. Voldemar Kuslap viitas siin vahepeal Tiit Kuusiku erakordsele hääleaparaadile mis juba looduse poolt kaasa oli antud, aga eksist lauljate puhul on üldse see juba kaasasündinud häälematerjal eriti tähtis, alahindamata mingil juhul muidugi ka häälekoolituse tähtsust. Millal sina õieti avastasid, et looduse poolt on samuti väike kingitus tehtud, mille abil võib oma elutööks kas või laulmise valida? Noh, tähendab, eks eesti rahvast loetakse laulu armastavat rahvaks ja eks muidugi, kui koolis sai lauldud ja laulmine oli meelepärane meie peres aga, aga et nüüd sellest ametit teha, selle peale ma üldse kunagi ei osanud nagu tulla tänu õnnelikele juhuslikele kohtumistele, teatud autoriteeti, autoriteetidega, kes siis nagu suunasid hiljem mind sellele teele. Sa rääkisid, et koolis sai lauldud minu ajal sai ka koolis lauldud koolikoor ja, ja, ja aga vot mina sinu perekonna järeltulijatest ei teagi midagi või. Kas on sul teada, kui palju praegu koolis lapsed laulavad? Kas koolides on koore ja oled sa sellega kursis? Ei, päriselt ei ole, tähendab kuigi palju olen sellepärast et minu tütrekene töötab, Võrumaal on kodumajanduse muusika ja teelt õpetaja. Ja nüüd sellest hooajast on tal siis ka koorijuhendamine, nii et see on üks väheseid koole, kus on noh, nii tugevatasemeline koor, et nad on käinud ikka üldlaulupeol laste üldlaulupeol. Aga üldiselt kardan, et üldiselt noh, nii koorilaulu Tase on ehk alla käinud. Ja muidugi vabandust ja muidugi üllatuslik oli seekordse laste üldlaulupeo kavas oli väga julgelt kokku seatud ja, ja ma usun, et tänu sellisele värskele repertuaarile võib-olla jälle huvi tärkab koolis koorides. Aga kahtlemata laps peab ikka seda armastama, mida ta laulab, vastu tahtmist ei saa midagi panna, laulnud seda küll. Ja aga noh, muidugi see jutt viiks pikale, kui me räägime sellest, et praegu tuleb ju kõik nuppu keerates ja ja vaatan jaagu tütargi tuluke põles, seal seda juba magab, aga ka raadio ikka mängib veel ja ja eks see natuke võõrud tähendab, võrutab muusikast. Kas sa mõnda pilliga mängisid, kui sa, kui sa ei koolipoiss olid ja ei, ei ma võrdlemisi kitsastes oludes olen noh, teatud tingimuste tõttu kasvanud ja selle tõttu panin vist tõesti esimest korda sõrme klaveri peale või muusikakooli tulin, ja kui üldklaveriõpetaja siis mulle mängis mõned palad ette, kevadeks pidin võimeline ise mängima, siis mul oli küll niisugune tunne, et enne hakkavad karud tantsima, kui mina aga muidugi öeldakse, et usinus võidab ka viletsamad eeldused. Hommikul hästi vara vara, käisin siis koolis salaja harjutamas, et noh, piinlik ka, kui suur mees seal murrab nagu sääre, lõid klaveriga taga, oi, ma tunnen sulle selles mõttes kaasa, ma olen ise selle kõik läbi elanud, kuigi ma ise olin pillimees, aga klaver on mulle alati raskusi teinud. Ja õnn, et teda ei pea mängima ei sina ega mina praegu. No läheme edasi siis järgmise laulu juurde ja selle on kirjutanud eesti kuulus laulu tegijate duo Aarne Oit ja Heldur Karmo, keda meie mastaabis võib vist kindlasti võrrelda selliste kuulsate maailmakuulsate tuuadega nagu Lennon, McCartney või, või seal päkaRäkk, David või. Vabandust, ja hakkasin praegu vaatama, et peaaegu enamik plaadi laulude teksti autoriks on ja meie fantastiline. Heldur Karmo ja suur suur suur suur kaotus meile kõigile ja, ja huvitav on see, et ta ise kaebas, et oi jumal, ma olen ennast tühjaks kirjutanud, midagi. Tule aga ometigi. Ei märganud mina oled mõni niisugune tõlketekst, mida oli vaja kuskil kähku teha ja oli teada, et noh, et ega see kuskile ei lähe ja sinna ta jääb ja noh aga, aga need ikkagi need nii-ütelda, mis ta lauljatele kirjutas, originaaltekstid niisuguste originaalmuusikale? Meie helinud küll need olid ikka väga läbi. See oli tõesti harva nähtavalt omakasupüüdmatult abivalmis ja niisugune ääretult mõnus ja, ja tore inimene kohe täitsa erilise heldimusega meenutan. Ilus less ela suure armastuse ilusi, ta leta. Elata. Siiski ei jagu mure. Ta elab kenas päiksepoolses toas minu südames, sa elad suure armastuse loas ilusi Vetta, seda seda keelata ei saa siis mu südamesse sisse oled kirjutatud. Seda laulu kuulates tuli Valter Ojakääru, Lea Voldemar Kuslap-il meelde palju ühiseid mälestusi, mis on seotud Saksamaaga. Nii et kumb teist nüüd alustab? No sina, Volli vist laulsid seda laulu, kus kohas ja see oli üks rahvusvahelise koosseisuga. Kuidas öelda, see oli vist kolm neli kontserti latsinis ja selle kuulsa Laitsigi orkestriga, mida dirigeeris Valter haisen, ai-ai hindajad ja see oli ront, funk tants, orkester talle muide väga-väga see lugu meeldib, väga hea, orkester oli ka väga kõrgetasemeline. Ja aga siis ühe teise mitte nii kõrged orkestriga sõitsid sa Saksamaad mööda ringi 68. aastal koos sõitsime ja ei lähe, et see oli vist teine solist, Edward Kalmer Tennosaar, Kalmer ka. Ja siis oli siis oli Peeter Tooma, kes vahepeal läks Sofias toimus ülemaailmne noorsoofestival ja ta võitis seal ju mingi folklaulužanris kuldmedali ja tema tema pool turneed tegi kaasa, see oli jah tore, tore, vahva 68. aastal ja kas tuleb sulle see niisugune situatsioon meelde, mulle praegu turgatas pähe. Vaata alati, kui meil oli vaja kuskile esinemisele, sõit on, kontsert algas ja, ja see juba juba viipasid, tõstis sõrme püsti. No ja siis oli niimoodi, et nii jäi alati hiljaks jaksa. Täpsuse ja bussijuht istub juba seal kõik ja mehed juba seal ja keegi jääb hiljaks. Ja siis Peeter Saul oli dirigent, tema vihastas hiiglamoodi, et järgmine kord ükskõik mis on, sõidan minema taksoga järele. Tuli taksoga järele. Peeter ja Heli. Oligi niimoodi, ma ei tea, kuidas see oli Rostocki ja me pidime sõitma sinna mingisugune, ma ei tea, mingisugune Marii on. Ma ei tea, mis koht, umbes nagu nende või kusagile sinnapoole. Hea ja no umbes nagu Tallinnas Pirital ja pikamaa küll ja see oli tore ja ja kuidas siis orkester siis kõigini ja hakkame minema, hakkame, käis siis täpselt kell, leia kohe minek. Aga seal oli ka, see oli vahva reis, ääretult tore reis, seal oli ka põnevaid hetki, see oli parajasti selle kuhugi kaheksanda aastasele. Hoia seal see oli. Muidugi hakkas see sõit juba sellega, et esimest ja viimast korda ma sõitsin selle suure vene kirstuga tuus oli, see ju ajas nii pikka tõusu ja maandumisrada ta vahepeal nii rappus, et mul on niisugune tunne, et nüüd ta läheb pooleks. Ja aga see aga seal oli, jah, ma ei mäleta, mitu linna me läbi käisime seal praktiliselt ikka terve tolleaegne all all lõunas, seal riisa ja mis olid need. Ja siis üles välja sinna alles olime ja ja huvitav reis oli ja ja väga paljud linna tulid, tulid Tallinnast tõesti ikka arhitektuuriliselt väga lähedased, nii. Eriti seal. Vanemad vanemad vanemad linnast jaa, just. Ma mäletan, ühel kontserdil oli üks baltisakslane. Aga ta rääkis veel väga võluvalt eesti keelde. Muuseas mul Viljandimaal hoolitaks Mois. Kui ei ole siis pärijad kohe ja, ja see oli vahva reis ääretult vahva, kuna võib-olla selle tõttu on ta nii kirkalt meelde jäänud, see oli minu esmakordne väljamaareis ja ja millised vahvad blanketid meil olid? Muidugi võrratu Elmar Kruus ja no see oli, see oli kui palju lusti ja, ja mulle nalja tuleb meelde, kui oli niuke võrdlemisi niisugune tagasihoidlik bankett ja ja abiseeder ütles, et vot nüüd sõidame sinna kuskile Nõukogude väeossa selliselereerikis, kuskil mingi raketiväeosa oli, kus lasti neid imekombel sinna sisse ja aga olime nagu Venemaal täiesti muruplatsil, lehmad sõid. Nendel oli potis, olid niuksed, kaks nädalat vanad põlled lubjatud Telliskivi ümber lillega lompide. See valjuhääldi mingisugune kinoetendus käis, sealt tuli pärast mingit jah või midagi nihukest. Ja siis abiseeder ütleb. No vot seal ikka postitatakse korralikult, et mis. Oli valge viin ja seda oli ohtra kooritud kartulit ja heeringat. See oli kogulik bankett. Ja, ja peaaegu ainus kahvel laua peal. No kas siin plaadi peal on ka midagi nihukest kulinaarselt, mis sobiks siia, mängi, mis sa, mis sa arvad valimisvõiks panna, mis sobiks, võib-olla niisugune see esimene lugu, mida sa siia plaadile seepärast, et no miks ta ei roosteta. Või tihti küll seda ei juhtu, vana arman lastud üsna tihti tihti küll seda ja see on ka ilus laul. Pesuehtne saksa lugu võiks öelda, kui nii kuulata, aga autor ju tegelikult Gennadi Taniel ja sõnad on kirjutanud, Uno Laht, aga igati hästi sobis selle Saksamaa jutu mitte lõpetuseks sellepärast et vahepeal tulid veel palju uusi mälestusi meelde, nii et Valter Ojakäär ja Voldemar Kuslap jätkavad Saksamaa teemadel. No sul oli see paremini meeles kui mull, kus linn see oli, kus meil oli suur mingi sõprusõhtu Nõukogude ja Saksa DV. See oli Stransondis ääretult armas ja tore linn ja seal oli väga palju Vene sõjaväelasi, aga ka vene laevaehitusspetsialist. Ja muidugi nad olid sügaval hämmingus, kui me oskasime peaaegu kõiki saksa laule. Ja muidugi nemad ei osanud vahet teha, kas oli, nüüd laulsime nüüd eesti keeles või saksa keeles ühislaul lõbus õllepruulija. Ja siis oli oi, seal oli teinud väga palju, väga palju, väga palju üllataval kombel peaaegu noh, enamik, enamik oskasime nokka tol ajal oli ju estraadiorkestri koosseisus ikka väga palju nii-öelda eestiaegseid mehi ja. Tore jah, ja seal lähedal oli muide muide see, kus neid Fauracette tehti väga kahtlane koht teeneminde ja nii et tol ajal sai näha seda Saksamaad üsna palju ja ja selsamal aastal aastal 1968 oli meil esimene eesti estraadilauljate võistlus, kus sinul vist kõige kehvemini läinud. Jah, meil Helgi Sallo läks kenasti tema naistest ja meestest panite nii-öelda kinni. Sina laulsid seal ühte laulu, mis minule on kuidagi üldse meie Eesti levimuusikas erilisel kohal ja toriga anne Oidiga erilisel kohal ja ka teksti autori ilmi kollaga erilisel kohal. Ma mäletan, Ilmi Kolla oli sel ajal koolitüdruku, ta saatis mulle mõned testid kooli vihikule lilla tindiga kirjutatud lapse käekirjaga ja ma olen hiljem lugenud, et ta oli raskesti diisikuse haige ja väga rasketes oludes. Ma tean, näiteks Kuulov oli sama haigusega ja need nad peavad väga hästi sööma kuna see kurnab organismi väga ja võib ette kujutada, kui raske on noorel kasvaval lapsel selle haigusega, kui sul ei ole õieti süüagi midagi lauale panna ja, ja mul on siiamaani kahju, et ma kõiki neid neetud tekste ei teinud ära, et oleks mõne rubla saanud tema kui teksti autor seal paar tükki, ma tegin neid. Ja, ja vot see tekst muidugi see oli nähtavasti tema viimane tekst, nukrad hetked ja legend räägibki, et see oli leitud tema padja alt. Ta suri väga noorelt, kui mu mälu ei petaks vist 24 aasta kusagil. Jaa. Jaa. Eesti luule antoloogia sirvides on mul tekst, sattus kuidagi nagu ette ja, ja, ja selleks mul kohe nii hinge. Sellel ajal ma veel Arne Oiti nii hästi ei tundnud nagu hilisematel aegadel. Aga ma palusin sellele tekstile kirjutada meloodia. Aga millegipärast mine tea, kas ta oli tuur tööga hõivatud ja ma olin kohe päris mures. Paari päeva pärast pidi juba kontsertsaalis ülesastumine olema selle laulu konkursiga. Ja mul olid sõnad kenasti pähe õpitud, aga mida ei olnud, oli meloodia ja siis ma mäletan, et kadunud Ülo Raudmäe isegi sulle püüdis auku pähe rääkida. Et kuule, Valter, et kirjutad võib-olla ise, aga sa ütlesid, et see on niisugune delikaatne teema, kuidas nüüd Aarnest mööda läheme? Agaarnen nagu muuseas tõigi järgmisel hommikul mulle selle meloodia. Vot, mina mäletan seda selle tõttu, et ta helistas mulle üldse mitte seoses sellega, kes kirjutab või mis asja, aga ta küsis, et vot mul on niisugune tekst, et kas sa tead seda teksti, mina teadsin seda teksti ja ja ta küsis, et kas arvad, kas sellele võib laulu kirjutada, et noh, et see on pisut nagu niisugune sünge tekst ja, ja kuna see oli tõesti filmi kallal, oli nagu oma surmaeelne pihtimus. Ja tegelikult see oli aeg, kus Arne Oit oli juba haigestunud. Ja, ja selles mõttes nii väga delikaatne küsimus. Ja mina ütlesin küll, et, et see on nii hea tekstid kui sa sellele muusika leiad, see oleks ainult ainult sellele tekstile ka tagantjärele veel kasuks ja ja nii see juhtus. Ka ümberringi. Ja tuulejälgi ei ole. Vanni, kus tühjaloogsa Nüüd läigib kui paistega. Ja. Igav. Leela. Olen munamäega. Jaa. Omala. Ja mehiste meesilade. Meile mööda tere vaja täna. Ja me ootame võimle õunaga. See oli siis üks levi laul, mis käsitleb elu tõsist poolt, aga elu on nutt ja naer käivad käsikäes. Ja sina oled laulja, näitleja, see kuulus näitlejate paarismask on ühel on suunurgad üles, teisel surnud, kad alla. Ja kuidas sul näitlejana on rohkem tulnud suunurgad üles otsida või alla? Sa oled ka näiteks mees La Manchast ja ka niukseid. Eriti laval või muusikalilaval ka tõsisemaid osi teinud. Ja mul on tõesti vedanud, et meil Estonia teatris on võimalus olnud kolmes erinevas žanris ennast näidata ja see on ikka väga palju arendanud ja selle 33 aasta jooksul on kogunenud 70 rolli ringis, nii et on igasuguseid lüürilisi, traagilisi, dramaatilisi, nii et nutt ja naer on tõesti käinud käsikäes. Minule meenub Voldemar Kuslap näitlejakarjäärist eriti muidugi üks selline film nagu mehed Ta on kahtlemata. Vaadatakse seda kogu aeg ainult meie ees ja ma räägin eesti aeda filmide kullafondi. Mitu korda seda juba nähtud on, aga ikka kõikjale vaata et ma olen sellest selle filmiga seoses rääkinud ühte lugu. Kui see oli televisioonis paar korda eetris olnud ja siis ma sain lapsekäega kirja. Palun saatke, kiri on pikk, aga ma eelmisi lõiku ei puuduta, et kuna te mängisite Sulev Nõmmiku telefilmis mehed ei nuta, palun saatke selle tüdruku aadress, kellele te tahtsite kangesti pihta panna. Kui praegu mõelda, no see oli niisugune komplekt geeniusi seal, et, et võta või jäta, Aabel, Nõmmik. Lauter, no võtame kaljukarask. Pera mets, no praktiliselt Eesti, Liia Laatsi, eesti naerutajate ja näitlejate koondis, Endel Pärn ja, ja nii palju sai selle filmimise aeg nalja. Me oleme mitu korda mõelnud, et oleks see nali, saad kellelegi sinna filmi jäänud alles, aga selletagi. On täiesti vaadatav ja, ja niisugune hästi tore aeg oli, mul tekib praegu sinu juttu kuulates see mõte, et me oleme neid turumajanduses ja ütle, kas mingisugune noh, ettevõtja, kes tahab filmi teha, saaks niisugust buketti, nii kalleid näitlejaid kokku ajada, sest nüüd küsitakse juba ikka nii nagu nagu vaja. Ega siis igaüks ei tule võileiva eest mängima nagu tollal ei, ei käida sümboolse tasu eest. Nii et see on, see jääb vist meie filmiajalukku ja, ja muidugi, et ta oli nii päikesepaisteline suvi ja see kevad ja, ja muidugi Kõinastu laid, see oli nii puutumatus oli nii kaunis. Seal veel oli elatud, noh, mõned aastad enne seda olid veel korralikud taluhooned olid alles ja, ja sellel ajal või tähendab, olid juba valmis kirsid ja need kõik mõnud olid olemas, Orissaare restoranis toodi meile konteineritega toit kohale, nii et mingisuguseid muresid ei andnud. Ma tahan siia vahele torgata selle küsimuse, et kuidas selle hundijalaveega oli, sest ma tean, et nii mõnedki äsja nimetatud härradest ei põlanud just väga seda. Ei, ei ja no ja ütled, et hästi palju nalja sai ja kuidagi niisugune ääretult lõbus ja tore oli ja kusjuures võib-olla kõige lõbusam oli Endel Pärn, see oli fantast. No see oli praktiliselt eesti näitlejate koondis seal saare peal ja kui palju seal sai nalja ja täiesti üllatus oli Leon urvet osalema ja oli tõepoolest Eino Tamberg mängis kahes filmis, nii et tuleb välja, et muusika inimestel seda näitlemise soontega. Noaga tulles tänapäeva, siis on sul ka üks selline rahva naerutaja roll praegu vanalinnastuudios, kus etendub see kuulus raadio null. Ja seaduse teed siis Arnold Rüütlit, nii nagu Egon Nuter on kuulus Lennart Mere kehastaja ja ma pean ütlema, et ma olen seda korra näinud, ehk tuleb sul kuidagi väga hästi välja. Aga seal vist üks sinu esimesi rolle üldse puhtalt sellises sõnateatris. Jah, nii et kui Eino Baskin selle ettepanekuga tuli, siis ma olin hämmeldunud ja ma ei osanud seisukohta võtta, istekohast rääkimata. Pidin paar päeva seedima ja mõtlema ja pärast vaatasin, miks ka mitte, et ehk. Ja, ja ääretult tore, võluv seltskond on see vanalinnarahvas ja ja Nov teinud, ma olen väga kõrgelt hinnanud, tema oli esimene, kes minu esimesel soolokontserdil tegi sõnalist osa, kui ta Venemaalt tagasi tuli. Nii et tema ja temale ja, ja teisele suurmeistrile Emil Laansoo-le olen ma eriliselt tänu võlgu. Paar päeva tagasi Eino Baskin helistas mulle ja, ja tuli jutu sees välja, et 1947. aastal tema esimene etteaste oli, ta pühitses ju nüüd ja 50 aasta juubelit oli ta tööjuubelit juubelit jah, see oli Sakala tänavas töötava rahvakultuurihoones, kus Rütnikutega mängisime, ta ütleb ja ma mäletan küll, kui te mängisite seal ja ja näed, need olid ka omamoodi muidugi sünged sõjajärgsed aastad, aga. Ma ei ole hästi nendega nõus, kes kõrvalt ütled, et oh, teie elasite siin 50 aastat püti kaane all ja see polnudki, mis elu see oli. Kui inimene oskab elada, siis on elu igal pool minust raadiosaateid tehes kasutatakse vahel sellist terminit, et teeme raami, see tähendab seda, et algus ja lõpp oleks siis umbes nagu samal teemal ja kui me alustasime tänase Vikerkääru külalise Voldemar Kuslap hiljuti toimunud juubeliga, siis võiks ju ka sellega lõpetada. Ja olen juba valinud ka ühe laulu, mida kõik muidugi aimavad juba. Mis laul see täna tähendab selle saate? Elagu ei, seda mitte mingil juhul nii liiale nende raamidega ei lähe. Aga võib-olla paari sõnaga enne seda lugu siis veel tõesti sellest toredast üritusest, mis oli siin mõni päev tagasi, te kolmekesi koos tähistasite selliseid ümmargusi, numbreid ja Straussi ooperid, ega nahkhiir tähistati siis meie kolme, Katrin karisma viiekümnendat Ivo Kuuse ja minu kuuekümnendat juubelit, nii et see oli jälle niisugune erandlik juhus, kus korraga ühel õhtul kolm juubilari on laval ühes loos. Et see oli niisugune hingeminev Ja viimane laul on maanteeni Acoultari õnnesoovid esitab meie tänane külaline Voldemar Kuslap. Palju õnne siis tagantjärele veel nii talle kui ka neile kolleegidele, kellest siin hetk tagasi juttu oli. Ja kohtume jälle järgmisel pühapäeval. Kord oli ülekõige ei paistnud olevat üksi. Kui poleks sind rahule, eks etuna oli.