Vikerkäär. Tänase Vikerkääru saate esineja on mees, kes ei tohiks küll vist enam mingit rambipalavikku põdeda, sedavõrd suur laval. Selle esinemise kogemus on tal juba olemas varasematel aegadel pillimehe ja ansamblijuhina viimastel aastatel vist rohkem nagu sellise konverentsi või ürituste juhina. Tere tulemast Artur Raidmets ja paranda mind, kui ma eksin, aga mul on tunne, et vist tõesti viimasel ajal on selline sinu organisatoorne talent löönud nii särama, et see pillimehe amet on jäänud kuidagi tagaplaanile. Tere tõepoolest ja kõikidele raadiokuulajatele, mul on väga hea meel esineda siin selles programmis, siit ma alustasin kunagi oma raadiomehe. Noh, kui võiks olla karjääri või tööd. Jah, organisatoorne tegevus on viimasel ajal nagu põhiosa minu ajast hõivanud ja ja mulle meeldis seda teha. Et alati peab olema töö selline, milleks sul noh, vähemalt ise ei julge arvata, teistest arvates on mingidki võimed ja mis pakub sulle rahuldust ja ja tänapäeval noh, peab tööga midagi sisse tooma, teisiti lihtsalt ei saa. Aga raadiomehena, sa oled tõesti väga tuntud. Ma ei tea neid, raadiojaamu vist eriti palju ei olegi, kus seal tegutsenud ei ole. Aga üles lugeda neid, kus sa tegutsenud oled. TOP raadio, lav raadio, nagu sa väitsid, et siin eesti raadiosse kunagi alustasid. Kui palju neid kõiki kokku tuleb? No neid tuleb tõesti palju p friis ma ei ole olnud, kuna see tehti nüüd üsna hiljuti ja, ja vaiksed lokaali hauad, kuma igas Eesti punktis muidugi jõudnud esinema, aga jah, see on omamoodi fenomenaalne küll, et praktiliselt kõik on läbi käidud. Raadio kaks, Kuku, Uuno lav jõudsin ka topi päris viimases otsas ja Pärnu ja Pärnu raad. Pärnut ära unusta. Valter Ojakäär kui Pärnu ees ja minagi õigust. Ja mina kui Pärnu kandi mees, ma olen väga tihedalt Pärnuga seotud lapsepõlvest saadik olen olnud nüüd seotud, jään seotuks. Ja seetõttu jah, ja Pärnu raadio loomise juures ma olin ja see oli väga ilus aeg, sellepärast et Pärnu raadio oli ju üks esimesi omataolisi, ma mõtlen, kohalike raadiumise, õnnestus püsti pannakse Tartu oli ainult n. Kui nüüd sinu sellest säravast organiseerimisandest rääkida ma täpselt ei tea, kuidas see Me täna leppisime kokku, et modern foksist palju ei räägi. Aga kas see oli ka üks sinuni ütelda käimalükkamise või oli neid rohkem tollal? Jah, ma olen nii edev, et võtan selle au endale, küll. Tähendab kõik minu meelest väga ja mis elus juhtub, on suuresti võlgu tänu juhusele vaata juhuslikust või niisugusest noh, kasvõi õhtusest, köögilaua jutust või, või miks ka mitte viinavõtmise juures aetud jutust algavad väga kummalised asjad kellelegi tuleb ideed, on niisugune välkidee ja sellest võib kujuneda välja tõesti asi, mis, mis, mis jääb, jääb, öeldakse, et pole alalisemaid asju kui, kui ajutised ja, ja nii oli ka Foxiga, et tegelikult me ei teinud mingeid äriplaane ega mingeid paadi ega, ega, ega esinemisega, turnee plaan, et nüüd teeme sellise ansambli ja töötanud üles nii, nagu see praeguses show business'is ju sageli juhtub Eestimaale, võetakse teadlikult midagi, kujundatakse temast tähtansambli puhul või kedagi, kellest tehakse siis täht meie täiesti juhuslikult koolipeo tarvis. Otsustasime teha nalja, see nali läks natuke liiale. Vihastame jääme oma lubaduse juurde, Modern Foxi, st räägime siis saate lõpupoole juba rohkem. Aga, aga alustame võib-olla hoopis sellise muusikaga, mida siin Artur Raidmets on ise kaasa võtnud ja mida ta ilmselt siis meelsasti vabal ajal kodus. Kuulab jah, mul on hästi palju lemmikuid, aga, aga noh, kindlad on nendest ikkagi välja kujunenud ja ma ütleks isegi ajastute kaupa. Mulle meeldib väga see, kui muusikat tehakse niisuguse kerge huumoriga ja tähendab, seal on hästi palju niisugust dünaamilisust või, või selles selles esid ja nagu hingelaadis on niisugust vembumeest. Ja niisuguseid mehi on ju ka selle aja muusika, mida me Modern Foxi nagu viljelesime täis alates, vaid see on siis kuni kuni lõpetades ei tea kellega, aga üks mees on kindlasti Yossoviga ja Venemaal kindlasti. Aga üks mees on Harry Belafonte, kes ei tee ka surmtõsiselt oma lugusid ja, ja noh, üks lugu, mida me täna siin tahaksime mängida, on ka üks näide sellest, et ikka niisugune villase viska event seal laval oli. No tõeliselt hea muusika on ikka hea muusika, seda näitab ka see, et äsjakuuldud palastaniuga eesti ansamblid teinud mitmeid versioone siin Artur ütles, et Modern Fox oli ka vist kunagi seda mänginud morfi bänd ja nüüd möödunud suvel ilmunud El Dorado CD-plaadil oli ju see lugu ka eestikeelse tekstiga. Jah, vaata hea muusika, minu meelest omadus ongi see, et seda mängitakse veel 30 aastat hiljem ka siin tehakse ju väga palju kavereid, pannakse mingi matse näts taha ja vanadest asjadest järelikult on hetkel siis ideede puudus või mis tahes see lugu kõlbab uuesti üles võtta ja siis uuesti ümber teha. Ma tahaks väga elada nii vanaks ja näha ja kuulda, millised tänase seitsme Vapra lugudest kõlavad 20 aasta pärast, ma tahan seda näha, ma loodan, et ma näen Ja ma tahtsin just sinu käest küsida, et kui sa jälgid neid, et, et võib-olla sa siis ennustaks, missugune neist 30 aasta pärast veel kõlab. No kindlasti mõni kõlab, ma, ma võin arvata, et võib-olla ongi ja kõlab ja võib-olla kõlab juulikuu lumi, aga noh, tihti kui ma juhtun vaatama seitset vaprat kuulama raadiote edetabelit, siis mul hakkab ikka päris jube päris või hakkab, ma ei ütle, et ma olen mingi diskovihkaja või reivivihkaja või roki vihke, kaugel sellest, aga mind just masendusse teksti lamedus ja see ja see harmoonia mõttetus ja see noh, et, et ma saan aru, et lugu kuskilt nagu välja imetud, aga tänu meie võimsale showbusinessi masinale on ta löödud vahtu löödud vahtu. Jah, ja meie praegune noorsugu ja, ja inimesed on vist oma igapäevaäritegevusega nii hõivatud, et mida lihtsam, mida lollim, seda parem. Selle muusika on jumala eest mitte kaasa mõelda. Aeg-ajalt ikka siin Vikerkääru saadetes. Me oleme meenutanud ka neid muusikuid, rahvusvaheliselt tuntud pillimehi ja lauljaid, kellel mõni tähtpäev sisse kätte jõudmas või kätte jõudnud. No ja see tänane tähtaeg kahjuks on juba Bostovne. Aga ma mõtlesin just sellepärast, et kuna siin mikrofoni ümber istub kolm ütleks, siis võib-olla nii endist saksofonimängijat Jaapan mänginud sopranit alti ja ja sina tenorit. Nii et ma ei tea, kui palju keegi meist praegu mängib, aga sina vist mängib meid mõlemaid ka praegu. Ja ma tahtsin täiendada. Kui mina olen kolmas, saksofoni, mängisin mina saksofonipuhuja, noh, et mängija. Mina tahan teatud vilumust ilma puhuvad kätised. Aga vot jutt on praegust ängetsist, keda mina kohe ma võin öelda kogu südamest armastan, mõned ütlevad, et oi, et noh, et seal on son, kontrein ja ja teised, kes kõik kõik vahvad ja kõik ilusad ja mulle kõik meeldivad, aga et noh, et võib-olla see ongi, et see on liiga magus või. Aga ma ei tea, täna just jah, möödub 70 aastat tema sünnist ja kahjuks ta juba on juba maamullas. 91. aasta suvel ta suri. Aga no vot on kahtlemata üks, kes kelle muusika jääb. Sest ma ei tea, võib-olla kuulame, 21 aastast stan ketsi, kui ta mängis uudi Hermani orkestris. Varase sügise tähendab pala nimi oli Ralf balansi, varane sügis. Mängis soolo, mis on tõesti klassikaline soolo. Arutasime äsja kuuldud lugu kuulates, et mis võiks olla see teine stan ketsi lugu, mida tänases saates veel teile pakkuda ja no Omalt poolt hääletasin muidugi selle eest, et seal võiks siis olla ikkagi Mõnise Ladina-Ameerika stiilis sobimmi pala, millega tegelikult stanget sai maailma kuulsaks. Valter Ojakäär siin ütles vastu, et tegelikult on tal paremaid asju, aga noh tähendab. Need on võib-olla džässisõpradele rohkem tuntud ja vot siis, kui tuli see bossanova laine ja siis, kui ta hakkas tegema neid bossasid, siis siis ta läks nagu popiks. Siis hakkasid ostma teda ka koduperenaised ja see oli kuskil 60.-te algul vist, või siis kui saab, osa on omal ajal ja oli üle maailma, aga muidugi ta on ikka eluaeg olnud fantastiline džässisolist, ega ma mõned ütlevad nii, et müüs džässi maha ja hakkas tegema seda poppi ja seda, mis rahvale meeldib. Rahvale meeldib ilus muusika. Ja minu arvates kahtle selles absoluutselt, et ta oli ka mängud tehniliselt kohutavalt võimekas ja nii edasi, aga minu arvates, millega ta lõi siiski see oli see tema isikupärane toon, see sound ja mis sobis huvitaval kombel kuidagi kokku just nende sobimi lugudega, selline veidi mahe noh, kuidas öelda, mitte magusalt mahe, aga, aga kuidagi selline. Hämule või, või ma ei oska, Artur, kas mõni hea hea iseloomustus selle toonikotta? Ja seda sõna aga ära tunne, et selle tooni, eks eksimatult neli takti mängib, gets vot nii palju neid tenor mänginud, aga temal on oma toon. Maailmas maksab eripära nagu Penn Webster ka seda on võimalik. Kukub ära ja eripära erinevust teistest ess kuini kitarrisoolo sound on niisugune, mida mitte kellegagi. Täpselt nii, nüüd siis järgmine stange tsi lugu on siis just sealt Ladina-Ameerika varasalvest. See on šovimi vaiksed ööd, laulavad astruudia, Joausilverttu ja Stan Getz muidugi mängib, tenorsaksofonimeeleolu on suurepärane. Nii meenutasime siis unustamatut, saksofonist, pistan ketsi. Aga tänase Vikerkääru saatekülaline Artur Raidmets on minu arvates saanud kuidagi liiga vähe sõnaõigust veel siiamaani. Ja tahaksingi minna nüüd järgmise teema juurde, need on siis kõikvõimalikud sellised üritused, mis on seotud muusikaga, millega sa oled tegev olnud ja me siin kõik kolmekesi meenutasime ühte sellist väga mõnusat üritust, mis kunagi oli ranna bigbändifestival. Ja kindlasti ma tahtsin selle sõna saamise kohta või nii palju siin täiendada, et et hull on, kui intervjueeritav midagi räägi, ma olen teinud oma raadiokarjääri jooksul väga raske teoseid, kus tekib küsimus, kumb on küsitlejatega, kumb on küsija. Aga hull on, kui inimene liiga palju räägib, seda saadeti ju keegi ära kuulata, nii et parem, kui mulle vähem sõna anda heissaga üritusi purgitud, siis siis jah, see bigbändide festival, kui nii võib teda nimetada, mis siin aastaid käis või päevad või kuidas tahes ja see oli meie, niisuguse noh, omamoodi õndsa sotsialismiajastu juveeli, sest minu meelest seal olid väga suured puudused, aga temal oli ka teatavaid plusse, kui me meenutame näiteks skulptuuride suhtlus, vähem vaenulikum kui vaenulikumad, kui, kui võib-olla praegune niisugune uus, rikkalike uus rikkalik eesti kindlasti. Ma mäletan, et grillkanadest nagu puudus ei olnud igal juhul seal festivali laual. Õllest. Jah, siin võib nagu noh, tuua minu arvates esile sellist sellist väga tänuväärset või, või, või kuidagi niisugust noh jah, isegi tooni või sest vaadake, kui lauljatele ja tantsijatele ma mõtlen, need, kes teevad seda nagu tegevust oma põhitöö kõrvalt, oli väga tänuväärseks kokkutulekuks alati laulupidu ja tantsupidu kuhu püriti ja kus siis nagu saadi see atmosfäär või fluidum kätte, kuhu, kus tuldi kokku ja selle nimel võtate siis, siis Eestis on ju olnud läbi aastakümnete läbi aastasadade väga tugevat puhkpillitraditsioonid, alates seal kohalikest puhkpilliorkestrites kuni kuni laste muusikakoolide taime lavadeni välja. Aga laulupidudel nad olid nagu veidi riputanud. Me oleme puhvlikke enam vahele kui kõige vähem rahvast saali või seal väljakul ja ja seetõttu ja, ja minu meelest bigbänd on selle puhkpilli muusika nagu niisugune ülim või kõige keerulisem vorm. Ja, ja see oli stiimul tulla sinna las võib-olla mõni väiksem või harvem koos käiv piikmend lasta natuke halvemini kõlas kõik, ei saa ju olla. Glenn Ellereid, jaa. Jaa. Tornid Horsid. Aga see oli, see oli väga vajalik kirjanad meie pillimeestele. Nad ju kõik olid ju puhkpilliorkestrite sees, mina töötasin, ma ei tea, 12 aastat või palju, see Kalevi Kalevil oli ju suurepärane puhkpilliorkester ja bigbänd oli seal sees. Muide nüüd poisid tahavad uuesti alustada, niiet ikka ikka nii kergesti ära ei unustata. Tollane, kui need rannapigmendi neid festivale meenutada. Ja see oli üks osa sellest sotsialistlikust tillamisest, me kõik saime vähe ja see, mis meie käest ära lõigati, lasti siis tuulde kõik niisuguste suurepäraste ürituste näol. Ja muidugi need, kes, kes ise nendest üritustest osa võtsid, need olid, istusid nagu ree peale ja need, kes kõrvalt vaatasid, siis need olid siis v pealt maas. Praegu muidugi, igaüks loeb oma raha väga täpselt ja veel täpsemalt seda raha, mis naabrimees teenib. Ja ka see oli meeldiv pillamine, ma arvan, et lõpeks võitsid kõik nii tegijad kui need, kes sinna kuulama tulid ja see oli tõeline noh, selline rahvapidu, ma ütleksin, mis kestis ju jutt tunde ja tunde, terved õhtud ja poole öö hommikuni välja. Ja muidugi noh, teisalt ma praegu nagu Eesti elus ikka mingit tendentsi nagu adunud, et see, see igasugune kultuuri musitseerimine hakkab vist jälle natuke nagu tuult või maad võtma, sellepärast et kui mul 90. 91. aastal, kui see oli see rubla vahetus rooniks, mulle tundus, et üldse enam midagi toimub, teatrid pannakse varsti kinni ja ja kuskil esineda, vaid see tundus nii lootusetu olukord. Selline mõte tekkis nüüd on nagu ta tasapisi kosuma hakanud, nagu sa ütled, et noh, inimestel on jäänud oma suure äritegevuse ja eluraskuste kõrvalt nii palju aega, et nad on nõus ka tööpäeva vabal õhtul ajal võtma pilli kätte uuesti. No vot, siin tekibki see nii niinimetatud vaidluse küsimus omal ajal taidlus oli see, mida nii riiklikult kogu aeg nagu, nagu tõstet, issand, kui palju saigi käidud igas poosis taidlus žürii töös ja ja Pärnus olid väga toredad ja need Ugala vokaalansamblite konkursid ja see oli kõik taidlus. Praegu muidugi, kui proffidele ei ole rahatuge, siis hakkab taidlus toetama. Aga võib-olla võib-olla mõni endine taidleja on äkki saanud pumba juurde ja meenutab oma taidlusahju kuidagi oma rahakotirauad lahti, sest ma tean, nii mõnedki mehed, kes meil praegu seal üleval ohje hoiavad, on omal ajal mänginud kitarri ja laulnud ja, ja taidlejatena. Meenutagu siis oma noorust, jah, nad näevad nagu hingesugulust ja tahaks jällegi pilli kätte võtta, sellest on nõus maksma. Ma kunagi kuulsin, et varajase vehk vanamuusikaansamblid käivad Euroopas nii koos, et seal on paar rikast sponsorit, kes on selle nagu selle kokkutuleku ühe suvekursuseid kestri tegutsemise kinni maksnud, ise mänge täiesti valesti, koledasti, aga aga noh, seal oli isegi siin on väga hea meel, et see lõhn, sest nad on selle lusti kinni maksta, siis on väga tänuväärne tegevus. No kui me nüüd meenutasime seda ranna bigbändi festivali, siis võib-olla üks mingi lugu suurema orkestriga. Artur Raidmets on võtnud kaasa ka ühe sellise plaadi. See plaat on küll praegu meie operaatori Viivika käes, aga ma usun, et sa mäletad küll, mis lugu sa sealt mängida tahtsid ja kes selle Jah, siin on, siin on, tähendab tegemist niisuguse omamoodi keele tänuväärse nipiga, vaat iga asja peab oskama tänapäeva maailmas müüa nii, nii, nii vanaaegset, ma mõtlen muusikat, klassikalist muusikat kui, kui ka ütleme siis jah, meie noortele juba klassikaks kujunenud omaaegseid svingi asju. Et, et noh, siin on tehtud selline popurrii küllaltki kaasaegse helikeelega ja kuidagi nagu ta hästi tempokalt saetud, nii nagu Londoni orkester tegi selle buketi klassiks, et noh, kui muidu ei tea, kes Hayden oli Mozart, siis äkki selle tümaka saatel sain mõnelegi selgeks, nii et noh, see on tänuväärne ettevõtmine kuulama, kuidas seda serveeritud on antud plaadi. Seal siis läri Elgarti orkester, keda kuulates meenutasime nostalgiaga neid rannafestivali aegu. Ja muidugi Artur Raidmets ütles, et ikkagi tuleks vast ehk üritada vähemalt elustada midagi sellist veel. Ei tahaks jonni, jäta, meil on väga niisugune noh, pealispindne või väga lühike või väga olles unistuse tasemel jutuajamine olnud õllesummeri peakorraldaja Riho rõõmusega ja tema vana pillimehena meenutas ka samasuguse kurbuse nostalgiaga, et miks see asi on katki jäänud ja kuna noh, õllesummer on on niisugune massiüritusi väga-väga külastatava üritus, siis siis kindlasti oleks tänuväärne koht, kus need pillimehed saaksid esineda ja seda näe niisuguse osana või sektorina võiks seda festivali selle õllesummeri raames käsitleda. Mul tuli muide praegu meelde, et toonaste rannafestivalide aeg oli ju vist selle asja üks peamisi eestvedajaid mees nimega Aivar, keda tasuks samuti siin hea sõnaga meenutada. Aga nüüd on ta vist juba Eesti kontserdiga niivõrd tegevuses teiste kõikvõimalike projektidega, et kas temal enam selleks aega jätkub. Jah, aga ma ütlen, et Aivar on mulle alati meeldinud, kui erakordselt hea vaistuga mänedžeri organisaator näiteks temal oli Arsise kellade ja kellade koor. See on asi, mida, mille peale annab nagu tulla, keegi ei ole ju seda enne teinud ja pärast seda ka. Nii et talle häid ideid on alati olnud. Kui praegu mõelda, kes võiks nüüd nendest bigbändide riismetest välja tulla, siis kahtlemata see sisekaitse, operatiivrügemendi bigbänd, mis on ikkagi profid ja ja ma arvan, tulevad ka hea meelega mängima poisid ja Kalevibänd tahab uuesti tegevust alustada. Horretseiger tegutseb. Loitlejad on Pärnus väga tugev bänd. Graafikvaradiit bänd, orkester, linnaorkester, ma hiljuti olin ühel üritusel, kus nad mängisid. Vaat Narva kohta Narvas oli väga hea orkester, aga ma kardan, kui lehte lugeda, et Narva just eriti õilmitseb praegu, kas nad, kas nad suudavad seal, ma ei usu, et nad suurt orkestrit suudad seda elus hoida. Aga muidugi kindlasti me saaksime toetust Soome lahe tagant, sellepärast et mina olen kuulnud, et nii mõnedki bigbändid, näiteks pori, bigbänd, tahaks tulla siia hirmsasti esinema isegi niimoodi, et nad ei nõua palju midagi, nähtavasti rohkem nii-öelda hobi korras. Aga nad on kahtlemata küllaltki heal tasemel ka sellest rannafestival East. Ma mäletan näiteks need Soome bigbändid, kes käisid. No mitte küll kõik, aga, aga siiski paar neist olid, olid ikka väga heal tasemel. Ma mäletan ühte saksa noorteorkestrit sellist Schleswig-Holsteini või kust ta pärit oli ja see oli täitsa priva orkestrit, mul on meeles üks pikk tüdruk, mängis seal kontrabassi, mitte basskitarri. Nii kui lõvi või siis seal ja, ja üldse seal oli huvitav, saksofoni poole tulid tüdrukud. Kõik olid need keldi Talphereid seal. Nii et ei siia tulla hea meelega mängima. Rootsist oli eakas, mitte kuskilt üks Rootsi bänd oli ka. Nii et see äratas tähelepanu tollase küll. See on nüüd jah, nagu nende näidete varal, Me võiksime unistada ja vaadata ette, kuhu Eesti viie aasta pärast võiks jõuda, et pilli mängitakse selleks, et pilli mängida, mängida, mitte keegi ei lähe suvel kuhugi, et noh, äkki telliks rahasele visiit bändiga, see ei ole nii kerge. Aga jätkaksime nüüd siis Artur Raidmetsa muusikamaitse lahtimõtestamist. Järgmine Pala, mis meil praegu on juba seal seedeleieril valmis pandud, on ühe sellise vana. No ma isegi rock n roll'i lauljaks teda ei nimetaks, ta on selline veidi rohkem lüürika, rohkem lüürik ja, aga muidugi kuskil selles perioodis temagi esile tõusis mees nimega Roy Ormisson. Jah, ja ta oskas teha veel suurepärase kuidas me ütleme, kambaki. See oli kuulus laulja Roy Ormisson ja mina pakuks välja, paneme kohe ühe teiseni, niisama kuulsalt lauljalt. Meil siin Eestis, Artur Raidmetsalt, palun. Ja leegipuud maid rikas ulaga, näolikuid Jürnimaari, võimul, surma, aga Hortneri ta ikka on, see ei mu rõõmsat südant miski kurvaks. Kes aga rikas, julgeb tõde näkku mõelda. Puruvaene tohib ainult mõelda. Aabits sigarit, animafilme pinuda, et rikas sõidab autos, lüües laulu Vaidele, šampanja, au rikatele, Heilias amet veel ja sul on aega. Küünarnukk on palju, aga Burnesin me ei murra seda aasta mitmele kurvaks, teeb. Essoritma erinevalt hingi palun vahele patsi paljajalu reivirikas selle jaoks valla, et seal oma trepist alla, et need on iga naine kiigega seal omaette igatseda. Rikas julgeb abikaasat Tamsalu vaenlase ja selles suhtes aga mulle siiski rüüsta köitnud. Veti kurvaste. Ethan rikad võidab hoobiks kõik protsenti tasub homset letti, rikaste sageli pankrotti, vaene talle puistama tapu, koti, eskaadri lauationaali. Kuluaaririkastel hauda kätel oh mulle Kaarle läheb käru peale pandud. Aga mulle siiski öelda, kõik on see. Ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee. Selle laulu või õigemini öelda Kublee tegi omal ajal kuulsaks Agunüüdik, aga nagu näha, midagi ei muutu. See oli, mis ta oli üle 60 aasta tagasi. Abu Rüdik oli noh, majandusele helindi põhjalt, kui ma kuulasin, nagu arvan, et ta oli hea näitleja, koomik omal ajal, eks. Oli küll, jah, ta oli kõigepealt ta oli opereti koomik, kes väga paljudes operettides niisuguseid saavaid osi tegi peale selle ta oli väga hea draamanäitleja, üllataval kombel aga muide, Ants Eskola täpselt samuti Ants Eskola oli alguses väga populaarne operetiartist ja pärast sõda alles pärast Siberi kooli. Siis tuli välja, et oli suurepärane draamanäitleja. Nii et see on nii nagu ütleme, meie kergemuusika trummarid on hiljem olnud suured dirigendid Neeme Järvi, Eri Klasi ja nii edasi, et sealt sellest muusikast on veendud ka süvamuusika. Ja mul oli kunagi üsna ammu pärast seda mõned aastad või või võib-olla aastake pärast teda juhust ühes seltskonnas olla rajal agulüüdikuga me ei tundnud 11 ja muidugi ma olin sel ajal vil noormees, keda ma siis üldse tundsid. Aga siis ta oli ka nii eraelus, aga sädelev inimene ja nagu öeldakse, seltskonna hing. Ja väga hea lavastaja ta väga palju operette lavastas ja, ja huvitaval kombel niisugune traagiline juhus olid nad, kui ma ei eksinud. Paul Pinnaga ühel ajal mõlemad haigestusid ja kui ma ei eksi, agulüüdik tal oli meriväljal maja ja. Ma ei pidanud ühel teatud päeval esinema teatrilaval ja minu kõrvu on ulatunud, et keegi oli joonud ennast purju ja oli vaja asemiku. Ja sama osa tegi agulüüdik. Ja tal oli palavik, ta tuli palavikuga välja, tegi selle osa ära ja pärast seda suri. Nii et see näitab seda, et teatriinimene võib ka surma saada nagu rindel. Surm saadakse. Ja pärast läksid jutud lahti, räägiti, et oi, mis juhtus, et Paul Pinna mõlemad tohutult populaarsed näitlejad, et ühe korraga maeti ja kõik, mis seal oli, tapeti union. Nojah, nii ta oli, aga see nagu teemakandumine ajast aega oli sul küll hea mõte selles mõttes, et on ju ajatud naljad ja ajatud tekstid ja laulud ja mis tahes aforismid, et et vaat kui sa seda rikaste vaeski kuuladega kolmekümnendatel olid aktuaalne, on ta aktuaalne ka praegu, 90.-te Eestis. Täpselt, ja kui kuulata neid vanu Paul Pinna Kubleesid seal on kõik nendest mahinatsioonidest, spekulatsioonidest, siis näiteks ühes laulus on see, et, et Bristav tuleb ja kirjutab varanduse üles, tähendab inimene pankrotti kohal praegusi Bristangis varandusi üles kirjutab, praegu läheb pankrotti nii, et pilved nutavad ja mitte midagi ei juhtu. Tol ajal oli vähemalt see vahe, et sa pidid oma kinnis- ja vallasvaraga selle eest vastutama, mida sa olid kihva keeranud. Jah, praegu on võib-olla veel sellest Bristorist puudu küll. Aga jah, kõik on maailmas, kõik on maailmas, jääb nii, et midagi uut ei ole, oma särk on ihule kõige ligemal. No sina oled mees, kes läheb järgmisse sajandisse, mina, kui ma noor mees olin, vaatasin, et see 21. sajand on nii kaugele, et vaevalt sinna jõuab. No nüüd on käega. No sinuvanused ikka peavad veel selle mürgitatud õhuja rikutud veega ära jooma, mis mis sel ajal ootab. Meie saame rahulikult sel ajal juba pilvedelt roosa pilve pealt vaadata, kuidas, kuidas keskkond. Annaks jumal, et see mureneks oma lastest ja lastelastest hakkab kahju. No nüüd läks jutt juba niivõrd kurvaks, et ma arvan, et võib-olla siia üks selline lõbusam lugu ansamblit Modern Fox sobiks päris hästi. Atonen on juba, et ma kena ei juhtu, et kõik, kes tulevad tema juurde laulu. OP Berg, kallike, anna saialasuks. Omal ajal tohutult populaarne ansambel Modern Fox, praegu vist praktiliselt vähemalt selle nime all enam nagu ei tegutsegi. Ja mäletan, et omal ajal seal oli kaks meest, kes seda ansamblit nii-öelda vedasid avalikkuse silmis, Artur Raidmets ja Mart Sander kindlasti muidugi võib-olla ka Ülo Mälgandil oli väga suur osa seadete tegemisel ja nii edasi. Aga on igasuguseid kuuldusi liikvel, et, et teie vahel võib-olla tekkis seal mingisugune väike arusaamatus. Ma tean, eesti keeles on üks selline kuulus ütlus, et jääb nii nagu pikk ütles et kuna Mart Sander olis ilust Pikem ja on siiamaani, et kas kas pikkuse ja kuulsuse arvel tekkis mingeid probleeme. Hingamisprobleeme näiteks vennad, timmichathommi torsi läksid laval tülli, niiet Tommy jalutas minema ja ühest orkestrist sai kaks. Sellel teemal on olnud palju ja igal asjal on oma tõetera sees ka Modern Fox muidugi praegu vist sellel määral isegi tegutseb, et kui on pakkumist ja mängisid, nad tulevad kokku, mis ei tähenda küll omaaegset kuldaega, nagu oli filharmoonia all, et iga päev tehti proovi ja iga nädalalõpp olid kontserdid ja turneed ja, ja salvestused. Aga nojah, mis nüüd puudutab seda niisugust noh, minu äratulekut sellest ansamblist siis noh, ma, ma ei saa seda nüüd niimoodi küll panna meie niisuguste ütleme tülide arvele, aga, ja ma pean ütlema, et geniaalse inimesega on hästi keeruline kõrvuti töötada ja Mart Sander ongi nii, on inimene ja tema, tema niisugused noh ootamatut käitumised ja küllap niisugune tugev isiksus on see, mis muidugi teeb selle töö tema kõrval päris raskeks. Aga äratuleku põhjus oli tegelikult ikkagi see, et jah, pik ütles ja nii jäi, pikk-pikk jäi sinna ansamblisse ja ma arvan, et kõik peaksid alati jääma. Sest see on noh, täiesti tema elu ja tema niisugune imidž ja, ja kõik see, mis, mis puudutab seda ajastut ja Modern Foxi Aga ma tahtsin just lisada siia, et selles mõttes see oli niuke õnnelik koostöö ega tee 11 ei katnud, te olite niivõrd erinev, see on mitte ainult pikkuse poolest, aga hoopis kummalgi oma ampluaa ja, ja me oleme. Ka suured sõbrad ja käisime väga tihedalt läbi eraelus, nii et selles mõttes noh, sellist noh, kuidas ma ütlen, kivi taskus käimist ei olnud, nii et see, mis me seal rääkisime, laval sellise õusse sisse planeeritud. Aga jah, äratulek oli küll sellega, et ma seotud rohkem, et ma sain aru, et nagu see aeg on ümber, iga asi on teatud aja värske ja ja, ja noh, siin oli üks niisugune suund, kamis hakkas rohkem nagu sellel ajal, kui mina ära tulin, seal ansamblis nagu maad võtma. Aga mispärast võib-olla niivõrd õigeks ei osutunudki, et taheti hästi kõrgele või kaugele jõuda nii-öelda niisuguse süvadžässimängimisega kogu maailmale näitama, näitama, mida Modern Fox võib aga minna neegrile neegrimuusikat mängima teda sellega nagu surnuks mängida? Üpris võimatu, nii et noh, minu arust Foxi edu kestis senikaua, kuni me suutsime teha nii-öelda teatraalselt džässi või, või niisugust huumorit laval, siis siis tänu sellele see bänd lõi, kui me tahtsime juba minna kohta kätte näitama, noh ma ei tea, Borjad, sul mäel oli võimalus kuulata elusas ettekandes kujutage ette ja siis ma siis mul sai selgeks, et, et noh, kuhu edasi ei ole mõtet. Aga sellest Modern Foxi ajast ilmselt olete nii Mart Sander kui sina endale põhja ladunud ka edasiseks elutegevuseks, selles mõttes, et minu teada praegu ükskõik kus mingit kontserti või festivali või üritust ei korraldata, siis eriti, kui see korraldaja hakkab mõtlema. Nonii, keda ma nüüd kutsun siis siia seda läbi viima seda asja Mart Sander ja Artur Raidmets ja sellepärast ma tahtsingi Arturi käest küsida, et nüüd niivõrd palju, kui sa oled tõesti neid erinevaid üritusi läbi viinud, kas sul on ka laval kunagi tulnud selliseid naljakaid või ebamugavaid olukordi ette, tähendab mina pean ütlema, et näiteks siin raadio seal väga meeldiv töötada ja esineda selles mõttes, et noh, et neli seina ümberringi genooperaator vaatab sulle otsa. Aga kui sa ikka pead olema laval, kui sulle vaatavad otsa 1000 inimest. Et kas vahel nagu põlv hakkab värisema ka või, või on sul seda kogemust juba nii palju, et, et enam ei tule sellist asja ette? Me jõudsime selleni, et estraad võiks sellel ellu ärgata ja kindlasti ta Eestimaal ka seda teeb. Siin on vanalinnastuudio ja kelle tahes head näited olemas, aga estraad on kõige ausam ja julmem kunst küll selles mõttes, et reaktsioon tuleb kohe. Ja oh häda, kui tule üldse seal laval seal laval olles ja selles mõttes on seal. Kui rambipalavikust rääkida, siis ikka on siiamaani see peab olema ei saa nii minna lavale tahmateese minema, mind absoluutselt enam ei pane isegi närveerima. Alati närveerin. Kunagi oli mul juhus Fenix Moore'i kõrval, ma olin lühikest aega teadustaja siin sedasama vana maja keldris istuda ja vaadata ja ta luges. Ja tal kergelt käsi värises. Ja mina olin häbematu noor poiss. Ma küsisin, kas teie vanameister fiiliks moor, raadioonu närvjueerite. Tema ütles, et kui ma ainerveeriks enam, siis ma ei tuleks mikrofoni ette, sest minus peab olema see. See esinemispalavik peab olema sees, et siis ma saan hästi ja Georg Otsa üheksa täpselt sedasama kohutavalt närveerib enne esinemist. Ja, ja see näitab suhtumist selles mõttes, et see vastutus aastatega suureneb. Kui algul ei olnud kaotada midagi, võit oli terve saal, siis nüüd lähed juba selle tundega, et oodatakse, issand, mismoodi rääkis, millise, millise pläki pani, et inimesed nagu võtavad seda juba. Ma ütlen, et ei tohi ennast lõdvaks lasta, mul oli veel seal möödunud aasta lõpus oskaja minna lavale kõige raskem üks lause ja kui sa siis libastun seal ühe lausega, püha jumal. Keegi tegi nalja ja lava taga, ütles, mine ütle daamid ja härjad ja ma läksin. Ja ütlesin. Kujutas ette? Nii peen legi rahvas naeris muidugi saalis. Ja mul ei olnud rohkem öelda, tere õhtust, daamid ja härjad vene keeles. Palju pidanud töötama kaks aastat Venemaal moderfoxiga. Esimene niisugune, noh eksimine meelega alati eestlane lendab, orki on see, et ei korda oma tekste, asju üle, läheb lavale, ütleb Tobrügisher daamiga Spara. Ja. Samuti. Nii et nii et noh neid aga jah, ma ütlen, et, Aga praegu läheks Venemaale esinema Anne veskile taheti seal keeldu anda, märku anda, et enne, kui ta pole tunnistanud Lõuna-Aafrika vabariigi sportlased ei tohtinud esineda ja siin on ka parteid, Anne Veskiga ei tohi minna. See on hea küsimus, Venemaa on üks väga huvitav maa ja kindlasti väga noh, niisugune. Tänuväärne maa, kui artist esineb, seal on hästi suur turg kommertslikuks mõttes, seal on hästi huvitav publik loomingulises mõttes vot eesti Publicaga, täpselt nii, et nagu alati estraadikunstnikud räägivad, et teevad nalja, ära keegi saalise naera ja pärast tuleb üks vanem daam lava taha, ütleb teate, nii. Naljakas. Terve etenduse hoidsin kätt suu, jumala eest mitte naerma hakata. Eesti publikust ei saa kunagi aru, kes kui läheb hästi üles anda nii viisakas, et väga palju ei plaksutanud ja kui neile meeldib laksud täpselt sama palju, sest noh, imelik on ka vähem plaksutada. Vene publik on kohutavalt aus, seal helistatakse sind kohe pärast teist lugu väljust või kui sa teed hästi, siis sa ei saa lavalt minema enam. Nii et selles mõttes jah, seal seal esineda on igale artistile väga hea karastus. Öeldakse, et soomlasele ei tohi laupäeva õhtul anekdooti rääkida, ta hakkab pühapäeva hommikul kirikus naerma. Rahvusliku temperamendi küsimus on aga Venemaa on väga tänuväärne areen kõikidele, ma arvan, et kõik esinejad on minuga nõus, et kes selle katla läbi käinud, siis nendega võib luurele minna. No Artur Raidmets. Kalamehele soovitakse Kivi kotti autojuhile nael kummi, mida soovitakse konferentseee tuleviku tööedu pandiks. Okas kurku. Kasvurkuna nagu lauljad. Ma ma mäletan veel kunagi Modern Foxi algpäevil ma kuskil külmas ruumis võimendusid ühendanud, karjusin oma kohvitamata hääle ära ja siis ma olin kaks nädalat sunnitud olema vaiksest, sest arst, kes ravis mind, keelas mul igasuguse rääkimisega üritadagi rääkida, veel vähem laulda, siis ma olin väga õnnelik. Nii et okas kurku. Ma loodan, et okas sulle kurku küll ei jää, sellepärast et omavahel öeldes võitsin nüüd vikerraadio kuulajate ees ka selle välja öelda, et Artur Raidmets on lubanud ka tulevikus meile saateid teha juba oma autorisaateid. Ja ma loodan, et see saab ka tõesti teoks. Aga tänase Vikerkaru saatma. Lõpetuseks siis veel üks pala ansamblit Modern Fox. Ja vaata ning Jaak Ojakäär ütlevad suur tänu tänasele külalisele Artur Raidmetsale. Kohtumiseni jälle järgmisel pühapäeval juba uue külalisega.