Tere eetris on esimene saade sarjast seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme, katsun järgneva 12 korra jooksul tutvustada raadiokuulajale erinevaid kirjandus. Mandre erinevaid viise, kuidas sõnu on võimalik ritta seada. Tänapäeva maailmas võib vast öelda postmodernismi viljastavates tingimustes kipuvad piirid igasuguste nähtuste vahel häguseks muutuma, piirid piiridegi vahel häguseks muutuma. Tihti selle asemel, et rääkida näiteks ballaadist või romaanist Mui novellist räägitakse lihtsalt tekstist Öeldakse, et kõik on üks tekst. Ja kuigi teinekord see vaateviis õigustab ennast, sest see võimaldab teinekord kõrvutada midagi, mida me võib-olla ei ole harjunud kõrvutama, aga mille kõrvutamine üldse paha idee on ometigi erinevatel tekstidel erinevatele žanritel oma reeglid. Ja need reeglid ei ole välja mõeldud mitte kirjandusteadlaste kabinetivaikuses, kusjuures tekkinud elust ise. Sest iga lugu vajab oma stiili, oma võttestiku, oma vahendeid selleks, et võimalikult elusaks teha selleks, et lugejale võimalikult suurt naudingut pakkuda. Sarja seatud sõnad esimeses saates alustamegi algusest alustame sellest, mida peetakse justkui kirjanduse aluseks. Ja sedasorti tekstideks, mis asuvad kuskil seal kirjanduse päris alguses päris põhjas on suured jutustused, mida teinekord jällegi omakorda on keeruline liigitada. Kui ikka üks lugu on suur, siis on see umbes nagu selline elevandi kompamine pimedas toas nagu ameti, seda me proovime. Ja võtame alustuseks ette säärased suurvormid nagu pos ja romaan. Need on siis kitsamalt võttes eepika suurvormid. Kõige laiemas laastus jaguneb kirjanduseetikaks ja lüürikaks ja kirjanduseks ehk draamaks. Ja eepika suurvormid on mingis mõttes tõesti vaatet, kogu kirjanduse või vähemalt kogu jutustava kirjanduse päris aluseks küll. Eepika lüürika, draamakirjandus on siis need kolm suurt liiki justkui kolm suurt vaala, millele kõik ülejäänud toetub millele toetub, kas seesama hägune postmodernistlik tekst aga ometi on neil omavahel suured erinevused. Ja kui need päris sellesse kõige algusesse vaadata, siis no mitte just kõige, kõige alguses, aga ütleme kirjutatud kirjanduse alguses on küll selline nähtus nagu eepos. Eepos ei ole mitte lihtsalt üks oluline žanr, vaid ta on ka üks väga vana saar, kuigi selle vanuse suhtes on jälle kultuuriti olukord üsna erinev. Eesti puhul teadupärast ju Meie eepos ei ole väga vana, tema juured ulatuvad küll kirja panemata rahva kirjandusse muinasjuttudesse, võib nii öelda sellises moodsamas ilukirjanduslikus keeles. Aga kitsamalt võttes on ju selle kalevipoja kirjapaneku nii-öelda aluseks 19. sajandi alguses tekkinud romantism, mis asus siis hindama rahvakultuuri ja nägema selles samasugust kunstilist loomingut, nagu seni oli ainult nähtud nii-öelda ilukirjanduses belletristikasse. Ja sõltumata siis sellest, kas eepos on värssides või mitte enamasti need kipuvadki värssides olema. Kuigi on ka proosa epaseid, markantsena tuleb kohe meelde noorem Eda. Aga sõltumata sellest, kas eepos on värssides või mitte peetakse teda oma sisu ja ülesehituse poolest siiski proosakirjanduseks. Ja selleks annab põhjust asjaolu, et eepose ülesehituses on palju sellist, mis seal hiljem romaani edasi kandunud. Ja mida me kohtame romaanis veidi edasi arendatud kujul. Ei, põsed on üldjuhul jäävad, tekstid räägivad enamasti kangelase või kangelaste seiklustest, võitlusest kurjusega. Räägivad ka maailma ja inimlikku elukorralduse loomisest. Selle põhjustest selgitavad, miks on nii ja mitte teisiti ja annavad inimestele aimu jumalate tegemistest. Jällegi argumenteerivad maailmakorralduse olemust. Seegan Lepastas kaks olulist rõhuasetust. Ühest küljest tallegoorilisus, teisest küljest siis maailmas selgitav, selle siis eetilisi või religioosseid aluseid, seletav ja paikapanev iseloom. Need asjad ei kao päriselt säraga, romaanis aga eeposest. Romaani on muidugi üks väga pikk käänuline tee. Me ei hakka seda teed siin saates nii pikaks tegema ja te vaatleksime kõikvõimalikke erinevaid jutustamislaade, mida erinevad maailma kultuurid erinevatel aegadel loonud on vaid mainime lihtsalt ära, et Euroopas on siis romaani eelkäijad kuskil 16. seitsmeteistkümnendal sajandil kirja pandud lugudes. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil kirjutati selliseid fiktsioonilisi jutustusi mida päris romaanideks veel nimetada ei saa. Kuigi tol ajal oli juba olemas mõiste romaan ainult mõiste normaal, käsitleti siis kõrg ja hiliskeskaegses Euroopas romaanikeelset, see tähendab siis kas prantsuse või Itaalia, Hispaania või oksid taanikeelset värssjutustust. Kuigi romaanide eelkäijateks on peetud ka mõningaid antiiksaid proosatekste siis on see üleminek siiski veidikene meelevaldne. Nii nagu ei saa päriselt tähendab päevaromaani eelkäijateks lugeda ka Kaug-Idas kirja pandud proosa jutustusi. Eestlastele vast kõige tuntum selline on nõukogude ajal ilmunud loo Guaniczungi 14. sajandil kirja pandud kolme valitsus, mis on üks selline paks tellis mida teinekord nimetatakse romaaniks, kuid tal on ka märkimisväärseid erinevusi sellest, mida me praegu romaaniks peame. Üldiselt Öeldakse, et üks esimesi selliseid peaaegu romaane Euroopas oli Sis François Rablee panta Cruel, mis ilmus 1532. aastal. Ta on selles mõttes üks huvitav teosed, seisab sellise keskaegsel lugulaulu ja romaani, aga võib-olla isegi romaani eelkäija sel fiktsioonilisi jutustuse vahepeal problee tegelased väävel psühholoogiliselt välja arendatud, vaid pigem on sellised müütidest pärit kangelaskujud kuigi grotesksed, nii et autori subjektiivne mina mängib siin suurt rolli. Ja nad seiklevad ka mingisuguses üsna segases, pigem muinasjutuvaldkonda kuuluvas aegruumis. Ja vajavad ka asju, mis on veel omani sellisele keskaegsele värssi jutustusele. Nimelt toimub üsna selge võitlus headuse ja kurjusega, kuigi jällegi problee enda subjektiivne autori, mina muudab need asjad teinekord üsna grotesksed. Nii et mõne koha pealt siis Rablee väga moodne autor, mõne koha pealt on ta ikkagi veel vanemas keskaegses traditsioonis. Vist üsna üksmeelselt öeldakse, et esimene romaan Euroopas on siis 1605. aastal ilmunud servantese Donhote. Et nii nagu moodsas või võib-olla jällegi tänapäeva tekstist kõnelevad maailmas tuleks öelda nüüd juba klassikalises äkki vanamoodsas romaanis on siis tõlkis olemas keskne tegelane. Ja on ta epasega ja keskaegse jutustusega võrreldes maine teinekord ka üsna sellisem. Liikuvam autoripositsioon on juba rõhutatult subjektiivne, näiteks irvitab oma tegelaste üle teinekord. Nii et seega võib öelda, et neil on siis kuskil napilt üle 500 aasta sellist romaani Euroopas olnud. Ja selle 500 aasta jooksul on ta jõudnud jagunedes lugematuks hulgaks alaliikideks. Võib nimetada seiklusromaani, rüütliromaani, pastoraadi, romaani, kelmiromaani, kriminaalromaani, ajaloolist romaani, ulmeromaani, perekonnaromaani nii edasi ja nii edasi. Vahel tuuakse eraldi välja ka psühholoogiline romaan, aga vahel öeldakse, et see on pigem katusmõiste, mille alla siis kõik sellised nii-öelda suured romaanid kuuluvad ja mis on justkui romaanikirjanduse kese. Veidi irooniliselt jällegi tänapäeva kirjandusmaastikku vaadeldes võib öelda, et psühholoogiline romaan võib romaanikirjanduse kese olla. Aga peale kriitikute ja kirjanike keegi suurt ei viitsi neid lugeda. Noh. Ja muidugi võib romaani jaotada ka stiili järgi näiteks epistolo, romaan või raamjutustus ja nii edasi. Aga et mitte väga takerduda kõikvõimalikesse definitsioonidesse, millega pealegi inimesel, kes tahab lihtsalt häid raamatuid lugeda ja kes ei viitsi väga mõelda kõikvõimalike kirjandusteaduslike Finesside peale millele ei pruugi päriskirjandusega enam palju pistmist olla, siis selle asemel ma esitan siin Enda hästi lühikese romaani definitsiooni. Ja see kõlab nii. Romaani on ajas ja ruumis hargnev peategelase või peategelaste arengut ja muutumist kujutav eri vaatepunkti sisaldav proosateos. See on selline üsna kõikehõlmav definitsioon, millele ma veel lisan selle, et enamik romaane ei sisalda kõiki neid aspekte ja enamik romaane on romaanid ka ilma kõigi nende aspektideta teatud mastaapse, ehk on siiski oluline? Aga et ma nüüd päris üksi sile räägiks, siis olen kutsunud eeposest romaanist siia endaga rääkima ka Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino. Kirjandusteadlase, kes oskab kindlasti neid asju minust paremini õigemini defineerida. Ja võib-olla siis alustamegi sellest, et lähme korraks veel sinna eepose juurde tagasi. Et ma arvan, et kui mina niimoodi üsna ilma imestamatasin, ütlesin Deepas kuulub just proosažanrite juurde, siis ma kujutan ette, et paljud raadiokuulajad võtavad sellise tõdemuse vastu hämminguga, et võib-olla oskad sa veidikene kommenteerida seda eepose ja romaani vahekorda ja seda, miks just eepos loetakse romaani eelkäijaks ja miks? Miks ei Bethany oluliseks eepose, luulelist tahku või, või võib-olla peetakse? Tere ka minu poolt. Eepose ja romaani vahekord on selles mõttes ikkagi ajaloolises plaanis suhteliselt selge, et, et romaan nii-öelda põlvneb eeposest. Ja nüüd, mis puudutab eepose vahekorda ikkagi sellise folkloor ainesega ja pärimuslaadse ainesega siis siin võib-olla tulebki see romaani ja eepose määral ka erisus kohe esile. Sellepärast et eepos, mis tegeleb ikkagi suures osas selliste lugudega, mis on juba valmis eristabki teda just nimelt romaanist, mis jutustab lugusid, mis ei ole valmis. Ja kui vaadata seda, et mis on nüüd see, mis tegelikult toob eepose võib-olla lähemale nagu proosale või võib-olla romaanile siis see ongi nagu selline selge loo jutustamine ütleme, igasugusegi jutustava proosa eripäraks või kõige esmaseks ise loomustavaks omaduseks on ikkagi see, et seal tegeletakse loojutustamisega, mis tingimata ei pruugi iseloomustada näiteks luulet. Ja mis tingimata isegi ei pruugi iseloomustada draamat sellepärast et seal seal võib tekitada hoopis teistsuguseid situatsioone. Aga, aga nii romaan kui ka eepos esitavad meile selgelt loo ja mis nüüd nende kahe žanri põhiline erinevus on, on siis see eepos esitab meile nii-öelda nagu paht in on meile öelnud nii-öelda absoluutselt minevikku. Ta jutustab meile lugu, millel on olemas absoluutne algus ja millel on olemas absoluutne lõpp ja ja mis on oma terviklikkusest suletud mis kordab oma elementides pidevalt seda struktuuri, nii et, et kui sa ei loe läbi terve Deepost, mida ma arvan, et suurem osa inimesi oma elus kunagi ei tee siis nad mingil määral saavad ka nendes Deepostest katkendeid, lugedes sellest eeposest ülevaate, sellepärast et see eepos igas oma elemendis tegelikult kordab oma struktuuri ja, ja seetõttu annab nagu seda sama lugu uuesti ja uuesti edasi. Mis on nagu v Leeposele võib-olla nagu omane on see, et, et seal ei tekkinud üldiselt siin kõikides nendes asjades muidugi võib alati minna peensustesse vaielda. Aga üldiselt veetakse ka epasele iseloomulikuks seda, et et seal on kangelane, keda kujutatakse ennekõike väljastpoolt. Sellel kangelasel ei ole sisemisi vastuolusid sisemonolooge väga. See kangelane ei ole nii-öelda distantseeritud autorist, et kõik teavad kangelase omadusi, kangelane ise teab neid oma omadusi ja ta koosneb nendest omadustest ja need ei muutu, need on nagu paigas. Nii et oluline vist on see ka, et epasel justkui puudub autor isegi nendele õpilastele, näiteks Kalevipojal, mille autor sa siis on täpselt teada. Autor on kuskil väga eemale tagaplaanil. Jah, autorlus ei ole eepose puhul selles mõttes oluline, vähemalt nendes epostes, mida me peame klassikaliselt teeb, vastaks sellepärast, et loomulikult ka tänapäeval võtab mõni inimene kätte, ütleb, et ma kirjutan nüüd eepose ja nii kui nii võib arutleda, et, et mis on kunsteepose ja eepose vahekord ja ja et kas saab noh, kas tänapäeval tegelikult kui, kui keegi võtab ja kirjutab lugulaulu nii-öelda mis eristab ta sellest, et miks me ei hakka seda tegelikult nagu siseepaseks pidama, et ühesõnaga, et seal on igasuguseid kõikvõimalikke vaidlemis kohti, ka ja erisusi, aga tegelikult see on tõesti nagu selle eepos üheks väga selgeks iseloomustamaks nagu omaduseks see, et tema alge on siiski müütides ta mütoloogilisest ainest lähtuv. Lugu. No ma saan sinu jutust nii aru, et tänapäeval tegelikult ei ole võimalik eetvast kirjutada isegi kui keegi eriti zhanrireegleid järgiks, noh me kõik justkui saaksime aru, et see ei ole päris. Aga kuidas on tänapäeval loos siis romaaniga, eriti kui ma enne mainisin ka seda, et tänapäeval kiputakse rääkima eelkõige tekstist ja igasugust kirjutust lihtsalt defineerima kui teksti, et mis on siis üldse romaani seisukord ühest küljest minnes raamatupoodi, siis tundub, et kõige valitsema žanrongi romaan. Aga kuidas siis on, kui nüüd kaaned lahti võtta, hakata lugema, mis oli kirjutatud, mis pilt siis avaneb? Romaan on selles mõttes žanr, mida on mõnes mõttes väga keeruline määratleda, sellepärast et tema üheks niisuguseks põhiliseks omaduseks loetakse muutlikust tähendab romaan, niipea kui ta on täiesti fikseerinud, hakkab nagu mõnes mõttes kohe alla käima. Selles mõttes on romaani ajalugu nagu äärmiselt huvitav jälgida, et on hästi dünaamiline žanr, et, et kui, kui me võtame siin tõesti näiteks alates sest siis me näeme, et tema ise juba mõnes mõttes parodeerinud neid rüütliromaane, mis talle eelnesid, mis samal ajal ei olnud veel päriselt romaanid, sellepärast et nad võtsid ise ennast nagu väga tõsiselt esitasid ennast väga kõrgžanriliselt ja tonki hote üks. Lihtsalt vahemärkusena öeldud, et ongi hote üks niisuguni põhiline omadus, mis teda hakkas sellest nii-öelda eetilisest ainest eristama, oligi see, et ta naeris selle aine selle ütleme nii, et et naermine on tõmmanud selle jumalikkuse kõrgel suletuses viibimise nagu ära maandanud ja seetõttu tõmbas servantes kogu tegevustiku kaasaega ja ta tõmbas selle nagu inimestele lähedale. See ei olnud enam nagu selline monoliitne eraldiseisev asi, millest kirjutati, vaid see oli midagi, milles osalesid juba noh, nii lugejad kui kui autor tegelikult. Aga kui rääkida sellest, kas tänapäeval on võimalik kirjutada romaani, siis paratamatult on niimoodi, et kuigi üks suur roosa saanud, nagu seda romaan on, on pidevas muutumises, on seal ka kindlasti elemente, mis on temas alati olemas, mille põhjal me võime nagu öelda, et jah, et see asi teeb sellest romaani ja, ja see on, need elemendid, on, on ka need, mille põhjal me võime tegelikult öelda, et see ei anna romaani mõõtu välja ja see, sinu taotlus oli selles mõttes väga õige, et et tõepoolest ennekõike peetakse romaaniks ikkagi sellist teksti, esiteks peab teda iseloomustama Haatsus ja mastaapsusega pea tingimata olema mahuline vaid teda peab iseloomustama ka selline tõesti sisuline mastaapsus. Teiseks peab teda iseloomustama ikkagi mitme dimensiooni, lisas, et paljud lood, mida meile täna jutustatakse, justkui romaani pähe, on väga ühetasandilised ja kolmandaks peab teda tingimata iseloomustama noh, selline väga ärakäiatud sõna nagu aga ta peab olema tegelikult avatut, asjala lõpetatud tekst ja, ja seal ei saa olla nagu selles mõttes lõpetatud tegelasi, kes absoluutselt ei muud sündmusi, mis on juba selgelt paigas seal ei saa olla tegelikult kuidas öelda sellist üheplaanilist minekut, mis võib-olla mingis mõttes pakub noh, ütleme kriminaalromaani seisukohalt näiteks et ta võiks olla pakkuda teatud määral põnevust, aga ta ei paku sulle nagu mingisugustki sügavust, kui nii võib öelda. Ja ma ütleksin, et lugejad on minu meelest väga terased ja tunnevad ära, kas neid proovitakse romaani pähe petta või on tegemist päris romaaniga. Ma arvan, et noh, ma ei taha mõjuda mingi sellise, nendel juuksed peast kitkuma kirjandushulluna, et oh romaani ei ole ja nii et ma ei tahtnud kindlasti seda tegelikult öelda enne küsides, aga mul on lihtsalt selline tunne, et Eestis on just nõukogude aja pärandina tohutu hirm selle sõna jutustuse ees. Toona kasutati seda mõistet ju väga lahkel käel, pigem pitsilt kuulutati mõni asi romaaniks, mida nähtegi sellise kõige kõrgema kirjandusteose vormina ja sõnajutustus siis pandi külge kõigele, mis päriselt sinna Nonii küündinud ja nüüd lihtsalt võib-olla kõigile tundub see mõiste jutustus selliselt teisejärgulisele ja keegi ei taha ka oma nigelalt lugu jutustuseks tembeldada, vaid uhkemandused romaaniks nimetada. Ja väga võimalik, kuigi teisest küljest jutustus on alati olemas olnud ka enne nõukogude aega, et ta on iseloomustanud või eristanud romaanist lihtsalt see, et ta on vähem ambitsioonikas, kui nii võib öelda, et kirjanik on tahtnud keskenduda konkreetsele tegevusele konkreetsele tegelasele, ta ei ole hõlmanud sinna väga palju teisi tegelasi ja ta on püsinud ühe selge loo raamides ja ta ei ole hõlmanud sinna nii palju teisi elemente, mis hakkavad seda maailma muutma seal selliseks oma kosmoseks, selliseks keeruliste suhetega oma maailmaks. Mis siis ühest küljest lood nagu mingit uut maailma, aga teisest küljest siis reflekteerib tegelikult kogu aeg seda, mis nagu meie meie maailmas toimub ja mis teeb taga inimesele, siis ta oleks sellepärast, et et miks Kaimsed inimesed viitsivad vähem lugeda eepost, kui nad viitsivad lugeda. Romaani ongi kindlasti sellepärast, et inimest huvitab see, mis puudutab teda ennast ja romaal üldiselt. Ükskõik, kas ta on ajalooline romaan või millise ajaga ta tegeleb. Ta on alati nagu selle nagu kaasajaga kontaktis ja inimene, kes seda loeb. Ta leiab sealt mingeid elemente, mis nagu tema isikut puudutavad. Ja muidugi, eriti tuleks rõhutada ilmselt seda, et kui rääkida nendest omadustest, mis peaksid siis romaani tegema ikkagi nagu päris romaaniks, mis teda jutustusest eristavad on ikkagi ka just see erinevad tasandid, mis siin romaani siis nagu tekivad, et neid luua, ma arvan, ei ole väga lihtne. Ja ma arvan, et sageli kirjanikud ei pruugi neid tingimata teadlikult komponeerida, kuigi ma arvan, et et kui juba keegi hakkab romaani kirjutamist ja peaks kindlasti kompositsiooni peale mõtlema. Aga nagu romaani peaks nagu iseloomustama ka see, et inimene, kes seda loeb, hakkab ka nagu kaasa mõtlema, et see lugeja ei ole ainult see, kes midagi vastu võtab vaid temas endas hakkavad ka nagu protsessid toimuma. Et ma tsiteerin siin ühte väga kena määratlust, mille on toonud kirjandusteadlased võllekja voorel. Ja nemad ütlevad niimoodi. Me nimetame romaanikirjaniku suureks kui tema maailm. Kuigi see on korrastatud meie omast erinevalt, hõlmab kõiki elemente, mis on meie meelest vajalikud, et ta võiks olla piisavalt avar või siis olles küll väiksema vardaga, valib käsitlemiseks midagi oluliste sügavat. Ning kui elementide astendus tundub meile säärane, et see võiks pakkuda mõtlemisainet küpsele inimesele. Ja vot see kips inimene on muidugi need ka niisugune määratlus, mida tänapäeval ilmselt ei armastata eriti käsitleda, sest et kaasaegne maailm on rohkem suunatud noorte kultuurile, mitte küpsele inimesele. Aga paratamatult on elu nagu näidanud, et, et nagu väga tõsiseltvõetavat romaani kirjutab tavaliselt ka küps inimene, sest väga noor inimene ei, ei ole selleks lihtsalt oma elukogemuse poolest juba võimeline. Jätkub esimene osa kirjandussaatesarjast seatud sõnad, mina olen Peeter Helme, mul on külas kirjandusteadlane Maarja Vaino. Ja selle saatesarja eesmärgiks on siis tutvustada raadiokuulajad erinevaid kirjandusžanre erinevaid viise, kuidas sõnu saab seada. Ja, ja esimeses saates räägimegi siis mingis mõttes kõige olulisematest või vähemalt kõige esmastest kirjandusžanritest, milleks on siis eepos ja romaan. Jõudsime oma jutuga siis eepose kaudu romaanini. Rääkisime sellest, et eepos, miski, mis esindab korduvat valmis materjali kirjeldab lõpliku maailma ja ei loo niivõrd autori maailma. Ja selle kaudu jõudsime romaanini, mis nagu Maarja enne juba lausus, on üks üsna keerukas žanr, sellepärast et selleks, et elus püsida, selleks et õigesti toimida, kipub käest libisema. Selleks olemas olla ja värskelt mõjuda kipub ta kogu aeg muutuma. Aga on siiski mõningad näitajad, mis on kõikidele romaanidele omased ja neist võib-olla kõige olulisem ongi siis autori võime kirjutada mitmetasandilisemalt, kasutada erinevaid võtteid. Ja näidata siis seda, et ta mitte ainult ei ole oma materjalist üle, vaid et ta suudab luua. Ma ei tea, kas nii on õige öelda, et suudab luua suurema maailma kui see mis meie ümber on ja. Kindlasti öelda sellepärast, et ühe ühe meisterliku romaanikirjanikud omaduseks on kindlasti see, et, et ta sünteesib kõike seda, mida ta on enda ümber näinud, mida ta on ise läbi elanud, aga mida ta on ka kogenud, ise tegelikult teisi tekste lugedes. Et romaanižanr, ma arvan, on ka kindlasti ise väga palju teistest tekstidest koosnev, aga hea autor on need tekstid niimodi läbi seedinud, et sealt on tulnud midagi väga uut ja huvitavat jälle välja. Ja samamoodi oskab nagu hea autor kasutada ka inimese erinevaid nagu teadvuse seisundeid, sellepärast et kui enne rääkisime nõukogude ajast, siis nõukogude ajal oli, eks ole, sotsialistlik realism ja, ja üldse kiputakse romaaniga alati seostama seda realismi, sõna ennekõike, et, et võib-olla psühholoogiline realism peab olema kriitiline, realism peab olema selline päris elu nii-öelda. Aga mulle meeldib. Karl Ristikivi ütles, et tema meelest ilukirjandusel ei ole usutavusega eriti mitte midagi pistmist. Et tema meelest ei pea olema ilukirjandus ennekõike nagu usutav, vaid ta peab olema ennekõike mõjuv. Oskad sa äkki mõne näite tuvusi? Ma tooksin näite Jaan Krossi lühiromaanis professor Martensi ära sõita kus tegelikult mida võib siin ka defineerida väga erinevalt, seda võib nimetada ajalooliseks romaaniks, seda võib nimetada pihtimus romaaniks. Aga selles katkendis, mille ma ette loen, tuleb minu meelest väga hästi ilmsiks esiteks tema niisugune mitmetasandiliseks just nimelt kuidas ta ühe nii-öelda loo jutustamise käigus hõlmab sellesse teise loo ja selles teises loos tegelikult see teine lugu, see unenägu, milles ta jutustab, see hõlmab endas niivõrd võimsat kujundit, ta annab omakorda sellele romaanile nagu kolmanda mõõtme veel juurde, et ühesõnaga, seal on nii-öelda reaalsus, kus minategelane jutustab siis on seal unenägu, teise dimensiooni, kolmanda dimensiooni on seal niisugune metafoorne sõnum. Nii et loen. Aastate viisi on mind jälitanud teatud unenägu, mitte ju iga öösel muidugimõista, aga kümneid kordi kümneid kordi öösiti ja siis ka päise päeva mälestused ilmsi, mälestused sellest unenäost. Ma mõistan, et see ei saa olla muud kui Rosesdvenski saatusliku laeva hetke heiastus aga mul on tunne, et see on seilanud mind lapsepõlvest saadik. Võib-olla mu esimesest, mu Hamburgi lapsepõlvest saadik, helbe sadamaid nähtud laevadest saadik. Ma sõidan mingisuguses laevas, ma ei saa õieti aru, mis laev see on, kas purjekas või aurik. Arvatavasti on seekord üks kord teine. Ma ei tea, kuidas ma olen pardale sattunud aga igatahes olema seal ja kuskil võrdlemisi kõrgel. Kui laev on purjekas pil ajal, kui aurik, siis vist komandosillatiival ja meri ümberringi on laiguti must ja laiguti pimele mööda, kuidas teda varjutavad tinased, pilved või puudutavad pilvede vahel pimestavad päikesejalad. Ja meri on ligidal ja kaugel, niisamasugused kord purjekord aurulaevu täis. Paistab, et kõik vaatad, sõidavad enam-vähem samal kursil. Aga kuhu, seda ma ei tea. Aeg-ajalt silmanud inimesi, madrused, lei reisijaid omaeneselaeval või traaversit sõitval laevadel. Ma võiksin küsida, kaassõitjad, kuhu me sõidame. Ma võiksin hõigata küsimuse läbi lõida teistele laevadele, sest lõit on mul käes. Aga ma ei küsi. Ma olen oma küsimuse allasurumisest kummaliselt magusalt, vaevalt pinevil. Aga ma ei küsi. Sest soomlamboolse teadmisega on mul teada ka nemad ei tea. Ja ma tean, et kaptenit kaardikambris roolimeeste selja taga, kellele nad kursi kohta käsklusi annavad. Ka nemad ei tea. Nii et oleks lihtsalt pentsik, lihtsalt narr lihtsalt sündmatu kellegi käest küsida. Pealegi pole mul selleks mahti, sest minul lõid käes ja ülesanne täita. Ma hoian lõita suu juures ja silmitsi ühe lõida äärest mitmekümnest alusest koosneva tuleneva laevastiku ja näen aegajalt süttivad igavate külg luuppidel või parrastel sähvatused ja Tupruvad valged suitsupilved ja teisel tekivad pardaisse augud ja mastid murduvad ja korstnad lendavad pilbasteks. Aeg-ajalt paistab mulle täiesti hääletult, aga siis kuulama, kuidas suurtükikõmin ja plahvatuste ragin rullub üle mere. Ma saan pool teadvuses aru Tartu juttude ja sushima juttude ja Viabori juttude kaja. Keegi rääkis hiljuti, missugused suveööd taevas mere kohal suurtükkide kõuemürin. Ja siis ma tunnen, kuidas laevatekki jalge all vabiseb. Ma saan aru, see on kitsarööpmeline raudteehärgmäe ja Valga vahel või jumal teab, võib-olla on see postitõld Frankfurdi maanteel või maailm üle pea. Ma tunnen, kuidas see vabiseb suurtükkidest, mis siinsamas mu jalge all tulistavad ja kuidas mürin veereb minust üle. Sel ajal kui mina hoian hapuka vaskpleki maitsega, lõita vastu suud ja räägin sinna sisse tsiviliseeritud rahvaste laevastik, kuulake mind. Audru Krestri ja Pärnu Rätsepa poeg, Peterburi Luterliku vaestekooli kõige nutikam poiss ja maailma kõige rahumeelsema keisri, ükskõik kas Aleksander, teise või kolmanda või neljanda täievoliline saadik, ütleb teile kui me tõesti peame 11 Ma ja tulistama ja põhja laskma siis jumala pärast, mitte teisiti, kui võimalikult täpselt mereõiguse normide järgi. See oli, selles mõttes läks hästi huvitav tekst, et üldiselt Jaan Krossi alati peetud ka realismi meistriks ja ikka on rõhutatud seda, kuidas ta rääkis eesti rahva ajaloost. Ja kõik see käib mingis mõttes siit tekstist läbi ka, aga samal ajal on sa selline kõrgkeelne ja väga näolil kirjeldabki unenägu ja ka väga absurdne teksti mingi mingisuguste formaalloogiliste reeglite järgi. Jah, ega nende tekstinäidetega ju tegelikult ei saagi esile tuua seda, mis teeb romaanist romaani, sest et noh, ta on niivõrd pikk ja mahukas tekst, et lühikese näitega on seda raske teha. Aga valitud katkendis. Ma nagu mingil määral lootsin välja tuua ka selle, et missugune krossistiil, et ta on nagu väga noh, ülevoolav barokne tegelikult ja ta hõlmab endas väga palju, et ka selle lühikese tsitaadi jooksul me saime niivõrd palju assotsiatsioone, et, et me võime tõesti nüüd maha istuda, natuke aega mõelda selle üle järgi nagu küpsed inimesed. Aga teiselt poolt tundub mulle, et see kõneleb ka väga palju just sellest, et minust nagu tihtipeale ka küsitakse, et noh, et kes on Tammsaare moodi kirjanik või kes on kellegi teise moodi kirjanik, et et ka valitud katkendi ka, ma tahtsin näidata seda, et iga autor on tegelikult oma keelega autor ja, ja mis on ka romaani puhul hästi oluline on see toon, milles autor jutustab, on see kompositsioon, kuidas ta seda jutustab ja on, On see nii-öelda kujundikeel, milles ta seda jutustab, et see, see on nagu hästi oluline Aga kui sa enne selle katkendi ettelugemistel rõhutasid, et mitte crossfire räägi, vaid Martens räägib, siis samal ajal krossiraamatutele ometi on väga omane see, et rääkigu ta, milles tahedus, me saame alati aru, et krossi jutustab et tänapäeval on ju üldiselt omaks võetud seisukoht, et ei maksa minajutustajad Ta autoriga. Aga mulle tundub, et Kross teeb selle küll väga keeruliseks. Ja teisest küljest kross tekitab väga selge distantsi, ta tekitab juba ajalise distantsi ja ta tihtipeale ju kirjutab. Tegevustik toimub tal ju väga sageli paralleeltegevus täna. Nii et, et kui on üksuse liin, siis selle kõrval all kohal toimub ka teine süžeeliin, kus on tegelikult teine tegelane, kes väga sageli ei ole minajutustaja Maicel ehk nii-öelda siis välise fokusseerimise kaudu jutustatakse, et et autor vaatab tema käiku elukäiku kõrvalt, aga samal ajal ta niikuinii nagu kordab seda minajutustaja elukäiku või, või tema-ga seotud sündmusi. Ja, ja kolmas plaan, mis sealjuures on, on alati just nimelt see gaas, plaan, millega on selgelt paralleelsused olemas. Tõenäoliselt Kross on üldse selle jutustamise ette võtnud. Nii et ma arvan, et, et kuigi seal on väga selgelt tunda autori võib-olla seisukohad või, või maailmavaated, mida ta teatud tegelaste kaudu esitab, aga ta ei tee seda kunagi minu meelest banaalselt siis on seal ka selgelt olemas siiski distants autori ja jutustajate vahel. Samas on ka olemas selliseid romaania, kus ju võib öelda, et peaaegu puudub see distants autori ja kirjutatu vahel ja ometi me ei kõhkle pidamast selliseid tekste romaanideks. Jah, tegelikult tuleb ikkagi tunnistada seda, et et võib-olla kõige vahetumad tekstid, kus, kus võib-olla autorimina kõige rohkem kaduma läheb on luuletused ikkagi, sest nad on ainsad testid, mida sa saad panna silmapilgu vältel kirja, kui nad on sinusse sähvatanud. Aga romaani ei kirjuta keegi silmapilgu vältel. Romaani kirjutab autor igal juhul nii, et ta vahepeal puhkab, vahepeal peatub vahepeal ise ikkagi võõrnoh distantseerus sellest tekstist ja seetõttu kõik, mida ta kirjeldab, ei toimu mitte sünkroonselt kirjeldatav, aga vaid alati teatud distantsi pärast ja seetõttu ei ole, ei ole nagu kunagi võimalik öelda, et see, mille sa paned kirja, on täiesti vahetu reaktsioon siia juurde, ma mainin, lihtsalt mul tuli, tuli meelde veel üks Ristikivi väga tore määratlus, kui ta rääkis teadvusevoolust ja, ja sellest, kuidas realistid proovisid luua teksti, mis, mis paljastab nii-öelda alateadvusele või kus ei ole seda nii-öelda konstruktsiooni, seda nii-öelda autorit vahepeal. Ja, ja ütles, et ta on seda proovinud ja et ta on jõudnud järeldusele, et inimese teadvus paratamatult ise tahab alati punase niidina luua seda narratiivi, seda, seda lugu ja et, et kirjutada ilma teadvusevoolul põhinevat sürrealistliku teksti on palju raskem kirjutada looga lugu. Kindlasti on ja veel jätkuks sellele, et normaali ühe korraga ei kirjuta, siis ilmselt see on ka see põhjus, miks me romaalini hea meelega loeme, sest tahes-tahtmata romaanis kajastub elu. Kuna selleks, et seda kirjutada, pead sa vahepeal ka lihtsalt oma elu elama. Ja võib-olla need romaanid ongi kõige paremad. Jah, ma arvan, et romaani üheks hästi oluliseks tunnuseks on tõesti see, et, et ta on eluline ja et ta tegeleb inimese ka igapäevaeluga kargi päevaga, selles mõttes, et ta ei tegele kunagi nagu ainult abstraktsiooniga. Ja siia võibki näiteks tuua noh, näiteks millal Kunder, kes on öelnud, et, et kui tema tegelase loob, et siis ta tegelikult selle tegelase kaudu uurib nagu inimese nii-öelda eksistentsiaalsed koodi. Aga samal ajal ei tee ta seda abstraktselt tasandil, vaid ta teeb seda just nimelt selle kaudu, kuidas inimene oma igapäevaelu elab, missugune on tema argipäev, sest et noh, me ei ela ju teoreetiliselt, me elame nagu päriselt ja, ja see on ka see, mis lihtsalt romaanist peab nagu välja tulema, et ühest küljest see nagu päriselu, aga teisest küljest see eksistentsiaalne kuud, mis on tegelikult ka selle sees alati olemas. Aga tulles tagasi nüüd autori ja jutustaja vahelise positsiooni juurde, mis ilmselt jätkuvalt edaspidigi kütab niisugust huvi siis nii modernistlikule kui, kui postmodernistlikule kirjandusele on tegelikult väga omane see, et autor kuidagi kõrvalt rääkijana sekkub tegelaste loomisprotsessi või sündmustikku ja kommenteerib seda kõrvalt. Ja, ja kui sa enne ütlesid, et valitu tsitaat krossist oli võib-olla mõnevõrra üllatav, siis ma loodan, et äkkima tekitab huviga Ristikivi loomingu vastu ja üllatan ka neid inimesi, kes Ristikivi tunnevad ennekõike hingetöö kaudu. Ja toon näite tema romaanist lohe hambad, kus selle romaani lõpus ta samuti sekkub selgelt oma jutustusse. Ja sulgudes kurdab siis järgmist. Pablo loole pean ise leidma mingi lahenduse, kui mitte täna, siis homme ei midagi muud, kui pean siiski laskma tal lambi süüdata ja näha, et on veel üks kiri, mida ta pole avanud. Miks nii palju kirju ühel ja samal päeval ja kõik nii tähtsad juhus. Aga juhus ei tohi mängida mingit osa mujal kui tegelikus elus. Ütleme siis, et Pablo oli kodust eemal olnud, et need kirjad olid mitme päeva jooksul kogunenud et teinud ära ja see oli olnud tema isa surma-aastapäev. Kuigi kaudselt pean jällegi abi otsima fakimbarreralt sulud kinni. Ja nüüd leidis ta kirja Ameerika postmargiga. Ta avas selle pooleldi hajameelselt, aimates küll, kellelt see oli, aga ilma erilise lootuseta. Loodan, et raadiokuulajatele jäänud need selle saate põhjal siiski sellist ilma erilise lootuseta tunnet ei jõudnud kell kahtlemata. Nii laialdast teemat nagu romaan ammendada, aga loodetavasti siiski suutsime anda aimu sellest, et tänapäeva maailmas siiski kõik ei ole üks hägus, tekst, piirid hajuvad kuskile kaugustesse, vaid, et on olemas erinevad, kirjutas viisid. Üks neist on romaan oma kindlate. Kuigi ajas pidevalt muutuvate reeglitega. Ja kõige parem viis selles veenduda, on kahtlemata minna raamatupoodi või raamatukogu kokku või enda raamaturiiuli juurde võtta mõni romaan, lugeda seda ja vaadata, kas kirja pandud read haakuvad kuidagi meil siin täna kõnelduga võimite järgmises sarja seatud vaat saates juba uued kirjandusžanrid, milleks lühemad väiksemad vormid, nendeks on siis novell ja lühijutt. Seniks aga soovitan lugeda siis romaane ja miks mitte julgeda visata pilk ka mõnda Deepasesse. Stuudios olid Peeter Helme ja Maarja Vaino.