Algab kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja tänases saatesarja kolmandas saates räägime siis väikevormidest. Möödunud korral oli juttu novellist lühijutust, aga nüüd läheme veel väiksemate vormide juurde, räägime anekdootidest, vastudest, kildudest, aforismidest, valmidest. Katsume otsida vastust küsimusele, mis asjad need on, miks need kirjutatakse, miks neid loetakse, kuidas neist tuleks aru saada ja kuidas neil vahet teha, sest ka see kib teinekord ju keeruline olema ja jääma võib olla mõnevõrra teoreetiliseks. Nüüd kahes varasemas saates olemegi liikunud järjest lühemate tekstide juurde, alustasime eepose romaaniga, jõudsime novelli ja lühijutuni ja nüüd katsume siis neid päris pisikesi asju vaadata. Ja ilmselt kõige keerulisem ongi vähemalt minu jaoks küsimus, et mis sellesse loetellu kuulub. Kas näiteks novelleti ehk pisi novelli oleks tulnud vaadata möödunud saates käsikäes novelliga või tuleksite liigitada Pisi žanrite hulka? Kas näiteks sellist nähtust nagu muinasjutt on üldse mõtet käesolevasse loetelu haarata? Ja kui on, siis miks ja kuidas haakub nende asjadega anekdoot, mis ma kujutan ette? Väga paljude inimeste tavateadvuses pole üldse kirjandusžanr, vaid ongi lihtsalt üks anekdoot. Ja mille poolest siis ikkagi erinevad üksteisest laast kild, himiniatuur? Need on kõik minu meelest väga raskesti vastatavat küsimused aga tänases saates tahaks vähemalt mõnele nendest küsimustest vastust leida ja mõnda teist mingil määral piiritleda või täpsustada, sest ehk oskavad siis juba raadiokuulajad ise oma vastuse selle jutu põhjal välja kujundada. No iseenesest on, need pidi saanreid eksisteerinud väga kaua, kui just mitte aegade algusest, siis vähemalt kirjanduskultuuri algusest küll tabavate ütluste sõnastamise võimet on eri kultuurides ikka hinnatud ja seda on tihti peetud ka sotsiaalse või vähemalt haridusliku staatuse näitajaks. Aga samal ajal on paljusid selliseid pisikesi žanre hakatud sõltumatuteks kirjandus žanritaks pidama alles suhteliselt hiljuti. Tõsi, lühikesi mõistujutte alla võib liigitada ka mingi osa muinasjutte on eksisteerinud iseseisvate kirjandusteostena väga ammust ajast alates, samuti kirjutas juba kuuendal sajandil enne Kristust elanud kreeka autor Aisopos selliseid õpetlikku ja teravmeelse sisuga lühikesi eetilisi tekste, mida tänapäeval valmideks nimetatakse ja eks lühivormid on ju needki proforismi, mis võib-olla on vaata et üks kuulsamaid pisižanre on hakatud eraldi kirjandussõnadeks pidama alles üsna hiljuti ja ja selle definitsioonidki, nii palju, kui ma saateks ette valmistades uurisin lähemalt üsna lahku. Näiteks filosoof Friedrich Nietzsche kirjutas siis ühe kogumikku, mida mina julgeksin pigem selliseks laastude või miniatuuride koguks nimetada menslike Saltsumenslikes mis ilmus aastal 1878, mida on eesti keelde tõlgitud kui inimlik üliinimlik tõlge on üsna vaieldav, aga see selleks. Ja tema nimetas seda raamatut aforismi koguks. Ja see teos sisaldab siis selliseid poolest leheküljest nelja, viie leheküljeni ulatuvaid tekste. Kas nad on afarismid, võib-olla saksa traditsioonis on eesti traditsioonis, aga ilmselt pigem mitte samas ega aforismi defineerige tingimata pikkus, sele nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast aforismas, mis tähendab piiritlust, määratlust ja seega mingisugust nähtust piiritlema või määratleva teksti pikkus peabki ju sõltuma sellest, millest jutt käib. Mõnda asja on lihtsam defineerida või määratleda mõnda keerulisem. Ilmselt võib nii aforismi killu, laastuvalmi miniatuuri või ükskõik millise teise siin nimetamata jäänud pisižanri defineerimisel pidada kõige olulisemaks aitäh nende pikkust kuigi ka see on oluline, vastasel juhul ei räägiks meie pisižanritest vaid nende sõltumatust. Autor suudab tõesti ühe lause või ühe lõiguga ütleme, 500 kuni 1000 tähemärgi piires midagi terviklikku ära öelda. Siis on mõtet hakata vaatlema selle teksti küll just sellise pisižanri mõttes. Ja kindlasti see on muidugi selline tobe tõdemus, aga ei saa mööda ka institutsionaalsest määratlusest. Kui ikkagi autor ütleb, et raamat on aforismi kogu nagu sedasama Nietzsche teos, siis ilmselt see seda ka on või äkki ei ole? Seatud sõnade. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja räägime täna väikevormidest, valmidest, anekdootidest, laastudest, kildudest, aforismidest. Minuga on stuudios filoloog Tiit Hennoste ja võib-olla küsingi siis alustuseks, et kui tähtis nüüd nende väikevormide puhul on nende Eritlemine ja kui tähtis on tõesti nende pikkus. Ma alustan sellest saba otsast, pikkus on ilmselt väga tähtis, sellepärast et noh, nii nagu selles saateski läks, et alguses oli romaan, siis on jutustus, siis on novell noh, me võime sinna panna novellid, eks ole, ja mina jagaks nende ühise Henryt ka veel kahte osasse, ühed on siis jah sellised veidi pikemad olgu nad siis üks lõik või üks lehekülg või midagi sellist. Ja teised on laused, selliseid, mida ikka tõepoolest on ainult üksainus lause ja mitte mingil juhul rohkem. Võib-olla isegi grammatiliselt võttes fraas, kui seal ei ole öeldist sees, eks ole. Miskil imelikul põhjusel on see pikkuse järgi jagamine kirjanduses väga oluline olnud ja kui ka otseselt definitsioon konide puhul on tihti hakatud vaidlema, noh, on toodud käiku lühiromaan, mis on sama pikk, kui ütleme Tuglase pikad novellid. Siis tegelikkuses on kogu aeg, kui lugeda kirjandusteaduslikke tekste, siis kogu aeg on ikka see ei, see ei anna ikka pikkuse poolest romaani välja või midagi muud sellist selle asja sees. See on nagu niisugune. Üks asi, selle sees, teine asi on, on nüüd see, et, et kui täpselt neid saaks üldse defineerida. Minu arvates on üks hull siis selles, et neid ei saagi defineerida ja selle juurde tuleksin natukese aja pärast tagasi, aga võib ka küsida võib-olla miks ei saa, aga võib siis kohe vastata. Aga miks ei saa, küsimus on siin selles, et, et üks on, on just see, millest selles sissejuhatavas jutus oli juttu. Et paljud neist asja eest on olemas olnud väga kaua aega juba, aga tõsiselt rääkima hakatud nendest kui žanritest on nagu küllalt hilja. Tõsi, see on nüüd kirjandusteaduses üpris tavaline, et paljudest asjadest hakati rääkima alles 19. sajandil või isegi 20. sajandil, kuigi nähtused ise on antiigist või vähemalt keskajast või või noh, ütleme piiblist või kusagilt sellistest kohtadest pärit. Aga teine pool on just nimelt see, et millest oli ka juba jutt, et iga autor on nagu määratlenud neid natukene isemoodi. Kusjuures kui võtta näiteks nüüd mingisugused sellised kogud lahti siin sees, et mul on siin kaasas mõned, ütleme näiteks a'la Göte aforismi kogu, eks ole, teise seda sõna tarvitasin sees, eks ole, ja samal ajal nimetatakse seda rahulikult aforismideks ja samal ajal ei ole need üldsegi mitte ka mitte need üksikud laused, mida me oleme harjunud aforismi all väitma, eks ole. Göte ise ütleb hästi ilusasti siin sellessamas kogu see sellise asja, et anekdootide ja maksiimide kogukond härrasmehele suure väärtusega kui ta esimesi sobival kohal jutu sisse poetab, teisi aga õigel juhul meenutada oskab. Nii et üks tema kasutab seda vaktsiin selle kohta, aga need on, Maxima on ka lühikene asi, võiks olla. Ja, ja samal ajal see ütleb minu arvates väga täpselt ära selle, miks neid nagu aegade algusest peale armastatud. Ma kardan, et ei olnud esimene, kes niimoodi mõtles ja ammugi mitte viimane. Et me oskame neid õigel hetkel kusagil kasutada, eks ole, ja nad ja nad mõjuvad ja nad töötavad. Aga tulles tagasi selle juurde, kuidas selle žanritega on siis noh, Mihhail bahtin, kuulus kirjandusteadlane on rääkinud ta umbes sellist juttu, et, et žanr on romaani mälu, tema rääkis romaanist põhiliselt. Aga ma laiendaksin seda, sest minu arvates on väga tähtis žanr, on mälu, eksis mäletab oma algust žanri kaudu mäletatakse seda, kuidas need asjad tekkinud ja on tulnud, eks ole, žanr hoiab alati üleval mingisuguseid kaanoneid, need ei ole reeglid, aga nad on siiski midagi, mis, mis püsivad. Ja mingitel hetkel hakatakse rääkima žanride lõhkumisest, nagu romaani puhul on räägitud, et vot 20. sajandil tulid joissa ja lõhkus selle kõige ära midagi sellist, eks ole. Ja nende lühižanridega on kuidagi läinud just niimoodi, et kõik on tahtnud luua nagu oma žanri tegelikult andnud sellele oma nime. Osa nendest on ka pikemaajalised olnud, aga minu jaoks on siin nagu üllatav ja huvitav, selline filosoofiline taust taga, eks ole. Et tahetud kuidagi seda mälu nagu hävitada või, või mitte hoida seda mälu, et ma ei ole üks selles suures reas, okei, valm on olnud kogu aeg ja sestpeale ja, ja nii edasi, aga teatud asjad on tulnud nagu, nagu hiljem ja see on minu arvates hästi huvitav. Nüüd kui küsida, et kuidas neid liigitada saab, ma ütlesin juba, et ei saagi. Ja ma tegin selle saate jaoks oma liigituse liigitada täiesti ebaloogiline, aga kirjandus ei ole kunagi olnud loogiline asi, keegi ei ole kirjutanud tekste selleks, et kirjandusteadlased neid liigitada saaksid. Enamus nendest inimestest ei ole üldse armastanud kirjandusteadlasi, kes on kirjutanud. Ja kui ma mõtlen, siis noh, üks pool, millest ma teeksin siiski vahe on need asjad, mis on pikemad tekstid. Ja teine on see, kus tõesti on lause, et kirjanik on võtnud oma eesmärgiks suruda selle asja ühte lausesse, ta on seda lauset teritanud, sellega vaeva näinud, mis tähendab, et ta ei saa midagi arendada, saab plahvatada üks korda. See on üks pool, teine pool, aga ma jagaksin nad nagu laias laastuks kolme rühma oma tüübi poolest. Ühed on lüürilised, kasutame seda sõna lüürilised, see tähendab, et nad paiknevad kusagil niisuguse eepika lüürika serval klassikalises mõttes neil on keskne nagu tunne või, või elamus või see meeleolu, mis seal luuakse, selle sees see meeleolu või, või tunne. Kas see on see, mida tänapäeval mõned autorid ise näiteks proosa, luule? Miks ma just nimelt just nimelt, sest seal tuleb tihti sisse, noh, eriti ka eesti kirjanduses Tugaselt on teada ja uusromantikud, kes seda palju tegid või siis ütleme Prantsusmaal sümbolistid, kes hakkasid neid asju kasutama, et nad tegid proosaluuletused viisid selle luule ja proosa piiri nagu noh, hämaraks sinna sisse, sest klassikaliselt proosa ei olnud meeleolu, proosa, narratiiv, lugu nad tõid nagu selle selle poole sinna sisse, eks ole. Ja, ja see on just see, et, et seal võib olla proosaluuletus, sellest tuleb teinekord sisse rütm ja kasutatakse siseriime mängitakse niisugust niisugust mängu, et, et see on nagu luule ja keegi ei saa aru. Samal ajal jällegi on ajaloost teada eesti kirjanduse ajaloost, on hästi teada, kuidas samal ajal seesama Tuglas näiteks suits kaasa arvatud, kes neid asju ise tegid ei osanud nende suhtes kas seisukohta võtta või siis ei, ei, ei armastanud. Tuglas ei armastanud üldse tegelikult sellist imelikku vahe asju või suits, kes kirjutas geniaalselt, mis asja, mida ta luuletuseks nimetab värisevate Haabude all maga nimelisevate Haabuda mille kohta ta sõpradelt küsis, mis asi see nüüd on aru, et noh, autorite, ma saan aru, et ma kirjutasin väga hea asja aetud kajastab minu tunne, et minu meeleolu pagulase sammudega ja nii et mis asi see nüüd on? Tegelikult ta kirjutas siiski ilmselt vabavärsi luuletuse laias laastus, kuna ta seda ise ei sallinud, vabavärss. Loobus sellest ja teine pool on filosoofilised ja õpetlikud, vot need on need nüüd, kus tulevad mängu, olgu need valmid või muud sellised asjad, mille tuumaks on just selline mingi elutark, kus või elumõte või mingisugune elu, juhise sõnastamine selle asja jaoks. See võib olla üks lause nagu vanasõna, klassikalises mõttes, see võib-olla veidi pikem, aga seal ei ole nagu meeleolu üldse tähtis. Absoluutselt mõnigi kord on nad jah, kõne, vaimukad või teravad, nad peavad meelde jääma, et ma saan neid ilusasti ütelda, aga see elutarkus on seal nagu keskne selles osas. Nii. Ja kolmas tõug on sellised, mis on naljakad huumor, satiir, paroodia, ükskõik on just oluline siin, et selles rühmas lühirühmas on palju niisuguseid asju, mille spetsiaalne roll on teha nalja. Aga samal ajal sellel naljal on arva, et ta on nagu okei, ta võib olla ka lihtsalt nali, et mõtle midagi lõbusat, aga tasu muidugi natukene sellist filosoofilist asja selles küljes ta ei ole, lihtsalt niisama lõbustamiseks mõeldud kõrgkirjandus üldse ei armasta seda, et niisama lihtsalt lõbustada inimesi, peab ikka iva olema selle asja sees, eks ole. Aga need omakorda moodustavad selle, selle kolmanda rühma ja kõik need kolm rühma siis meeleolu loovad, filosoofilisi õpetusi andvaid nalja pakuvad, kõigis võivad olla need nii pikemad tükid kui ka laused, eks ole. Ja kui ma nüüd neisse mingil moel lähemale lähed selle asja sees, siis tegelikult ei jõua neid kõiki läbi vaadata, sest neid on nii tohutu kogu. Tahtsingi just öelda, et võib-olla ongi äkki otstarbekam piirduda rühmade nimetamisega, sest kui autoreid veel ise ka ei armasta, tihti ennast mingisse traditsiooni asetada, siis võib eeldada, et nende rühmade sees on tihti saanud või mida keegi enam ei kirjuta või tekib juurde žanri, mida praegu veel justkui olengi. Sest noh, need sellised tundesaanid ongi tavaliselt noh, kas mingid novell, letid või miniatuurid või tüüdid või mõnikord eesti keeles ka laastud, kusjuures laast on väga spetsiifiline asi tegelikult see on soome keelest tulnud sõna, last ega seda mujal ei kasutata, aga meil Ja nagu nimena ja ma tahtsin ka öelda, et osaliselt on need ju tõesti ka keelepõhised, et kui mõelda, kui ma olen vaadanud inglisekeelsest materjalist, kuidas defineeritakse näiteks proosa erineva pikkusega juppe, siis seal on sõnu, mida eesti keelde mõttetu üle kanda, sest et selle all mõeldakse ka mingeid nähtusi, mida eesti keeles eesti kirjandust sellisel kujul tingimata ei eksisteeri. Jah jah, et noh, kui ma võtan ühe selliselt noh, meeleolu žanri, siis valisin kodus mõned kaasa lihtsalt ja mõtlesin, et noh, et kui juba võtta selline, siis see võib-olla eesti klassika noh, ütleme Tuglase, kes sellist tüüpi asja tegi tegelikult seal natukene suvaline, aga ma ei loe võib-olla seda isegi tervet ette, loen lihtsalt näidiseks. See on õnnetund. Juba see pealkiri on niisugune natukene meeleolule viitav, aga kuusirp tõuseb metsa kohal, konnad kraaksuvad udus, ema õde õetab ähmaselt, noor naine istub vaksali esisel, on vaikne, vaikne õnnetund, kuid miks igatsed sina, Ahtlane? Näed, kui kaugel mööda rööpaid kihutavad rongid inimlike hädade ja vahedega tuhanded rongid maailma kõigile ääril ja sa kujutled, milline hiigelrong see küll oleks, kui nad kõik ühte oleksid haagitud ikka edasi, ikka edasi kihutavad rongid linnade ja sadamate poole ning sa näed ühel hoobil kõik Neid sadamaid ja linnuenese ees nagu laual ning kuuled nende kõrvulukustavad ojja tulvana taeva poole tõusvad. Ei, ära vaata neid rööpaid, mis ühendavad sind maailmaga rahustu. Unusta lase pilgul puhata, noore naise kaunil palged ma edasi ei loe. Natukene veel. Aga kui sa kuulad täna siin on selline see, see Rütt see sees ja meeleolu õhtu pildi loomine, kui ma selle teistmoodi murraksin, siis see võiks olla rahulik luuletus, see on kirjutatud 1907. Ja samal ajal on siin sees sellised siis need raudteerööpad ja muud sellised asjad, mis tol ajal olid hoopis teise tähendusega kui, kui praegu. Jah, tõotasin mingit uut ja paremat ilma, aga tõesti, kahtlemata jäi kõrva see ka, et selle teksti puhul mängib väga suurt rolli see, kuidas see ette lugeda, seda saaks ette lugeda väga luulelised võiks lugeda ka ju palju asjalikumat siis palju proosa. Eriti kui arvestada, et seal on need raudteed ja sellised sõnad sees, mis sajandi alguses olid tähtsad mitte ainult turistidele, vaid ka, vaid ka kõigile teistele seal midagi uut, mingi uus asi. Ja noh, ma lugesin praegu nii kujutanud, võib-olla Tuglas oleks võinud niimoodi lugeda, ta armastas selliseid veidi patendik oleme nüüd nende filosoofiliste rühmade juurde, eks ole, siis võib-olla kõige kuulsam rühm mõnes mõttes seepärast, et siin alguses on juba üks selline žanr, millel on palju sõnu tähendamissõna või võrdub või parabool või mõistujutt. Mis on siis noh, piibli termin ja seotud Jeesuse õpetusega ja, ja mis on nagu kindlatüübiga lugu, mis kasutatakse mingi tõve või õpetuse seletamiseks, noh, kõigile tuntud on see lugu kadunud pojast, eks ole, väikene stseen, mis on üles ehitatud, kus ei ole nagu mingit erilist luulet selle sõna otseses mõttes, mis peab andma mingisuguse käitumisjuhise ja, ja tooma selle mõnikord moraali kujul välja, aga mõnikord ka mitte seda võib igaüks piiblist järele vaadata, neid on seal üksjagu palju. Selle kõrvale ka näiteks samasugune asi eksemplar, mis on antiigist pärit ja oli keskajal ka täpselt sama tüüpi asju seal sees teevad mingis mõttes sama tüüpi asi on seesama, palm on proosa, Valme on luule Valme, Nathan antiigist pärit, olüsaan, telefon, täänoli, vankri low oli meil Jakob Tamm, eks ole, neid on terve rida jälle selliseid asju tehtud. Või siis aga on olemas ka Pascali mõtted, lihtsalt nagu nad eesti keelde on tõlgitud sama lühikesed lood. Nimi ongi mõtted ja mitte midagi muud pole või siis tulevad jällegi üsna spetsiifilised asjad, Tuglase marginaal, tema enda mõiste. Samamoodi selline veidi filosoofiline, sellist tüüpi asi. Valmar Adams sile, kes oli veidi noorem ja tahtis aga Barnassile tõusta, tema vältis seda sõna. Tuglas oli ees, ei mingeid marginale, ta kirjutas mõtte, looted, mõtte, loode oli temal, tegelikult on see täpselt samasugune, nii nagu on Tuglase filosoofilised ka kirjanduse ja kultuuri üle arutlevad, arutlevad asjad, noh, nad on tavaliselt pikemad natukene nagu, et ei ei hakka neid neid lugema. Nii et siit on minu arust näha ka seda, kuidas kirjanduslik selline teatud noh, kas konkurents või selline asi on, on, on võib-olla mõjutanud seda asja. Kui me tuleme veel uuemasse aega, siis jõuame tegelikult vanast ajast päris uude aega tagasi. Grafiti Ma pean just seda, mis on seina peale kirjutatud ja mille kuulsad algused on vene meile tekkele, eks ole, sellised asjad baldasariaadigi ajast, eks ole, oli 60. aastate loiu asi ja sellest kirjutati asju ja on eesti hästi kuulsat grafitit haiguste ravi kontrollitud, eks ole, Ülo Kiple läheb Eesti kultuuriajalukku selliste asjadega, need on samamoodi sellised lühikesed asjad. Ma panen nad siia, sest nad ei pea olema üldsegi mitte lause pikkused, nad võivad olla ka pikemad haiguste ravi, kontrollitud oli küllalt lühikene. Tegelikult aga siiani veel uuemad asjad on need, mida stentsiilideks nimetatakse ja mida, mis lihtsalt tehnika ju tegelikult, kuidas neid panna seina peale. Osad neist on pildid, aga mulle hirmsasti meeldib see üks, mis on Tartus Vanemuise tänaval Kirjanike Maja kõrval seina peal, seda on palju variante, netis on ka muid variante, hea, võidab alati paha selle lugu. Kaks poissi hea ja paha, loopisid teineteistkividega. Hea poiss viskas pihta kaheksa kivi, paha poiss, aga sai heale pihta ainult viis korda. Moraal hea, võidab alati paha, täiesti valm. Klassikaline moraal, kõik asjad, aga kõik on pööratud absurdi selles maailmas. Nii et noh, niisugused nad on, eks ole, need asjad, see läheb juba natukene noh, nii-öelda nalja pool, eks ole. Aga samas on selle sees oma huvitav selline absurdiiva, aga me võime ju võtta ka mingisuguse täiesti hoopis klassikalisema asja lugeda näiteks Götet teise ütleva forismid siin ei ole vist mitte ühtegi. Ei, paar on sellised, mis on ühelauselise võib-olla. Aga ta räägib näiteks niimoodi filosoofiast olema enda alati puhta hoidnud. Terve inimmõistuse seisukoht oli ka minu seisukohta. Elektrilist filosoofiat ei saa olla küll, aga ei Grektilisi filosoof eklektikaga on igaüks, kes sellest, mis teda ümbritseb ja tema ümber juhtub, selle omandab, mis vastab tema loomusele. Selles mõttes tuleb arvesse kõik, mida hariduseks vedu käiguks nimetatakse teoreetiliselt või praktiliselt võetuna Kaczeklektilist filosoofi võiksid seega suurimateks vastasteks saada, kui nad sündinud vastandlike eelsoodumusega kogu filosoofia pärandist selle omandavad, mis kummalegi sobib. Kui ainult vaadata enda ümber, siis võib alatasa näha, kuidas iga inimene talitab sel kombel ja seepärast Aru ei saa, miks ta teisi ei suuda endaga ühele arvamusele pöörata, seda nüüd kuulates üpris raske juba jälgida, eks ole. Et see, kuidas ta vastandab filosoofiat ja tervet inimmõistust, see, kuidas ütleb, et filosoofia on alati süsteem, ei saa olla klektilist filosoofiat. Filosoofid võivad olla eklektikud, aga samal ajal viib ta siis selle selleni, et eklektika on igaüks, kes võtab selle, mis vastab tema loomusele. Minu loomus ei ole loogiline asi, eks ole, ja siis ta arutleb veel selle üle, et, et kuna see loomus on erinev, siis need filosoofid võivad olla täiesti vastaga, mõlemad kannavad eklektiku tiitlit. Aga nad on täiesti vastandlikke seisukohti. See on juba tekst, mis tegelikult nõuab teatud eelteadmisi. Nii Göte kui Lääne filosoofia. Ja, ja terve kõik need sõnad filosoofia, terve mõistus, eklektika tolles mõttes loomus tolle aja mõttes just nimelt et see vajaks juba kolm lehekülge kommentaare, mitte ettelugemist, eks ole, selles osas ja ma ei tea nüüd, kumb see Göte enda järgi oleks siis nüüd, kas oleks seesinane maksiin see midagi muud, eks ole, nii edasi naljakad asjad, vaat siin oli alguses juba juttu sellest nüüd anekdootidest või ma teen ühe kõrvalepõike talijuttu muinasjutust ja sellistest asjadest. Et ma alguses ka ei öelnud, aga ma jätaks need nagu, nagu eraldi. Kuigi ka need osa tekste, noh, ütleme, et peldikuseinakirjutused või muud on ju anonüümsed, enamasti, eks ole, aga, aga selle rahvakultuuri klassikalise asja võiks, võiks mingil kombel nagu eraldi võtta. Jah, see vist moodustab ise lihtsalt nii suured tombu juba. Noh, eriti muinasjutud ja muistendid, mis on veidikene ka pikemad, tavaliselt muistend võib ka väga lühikene olla või kanaljandid näiteks, et kui ma midagi nagu nendest võtaks rahvajutu asjadest siis ma võib-olla ainult tõesti võtaksin mõned laused, vanasõnad, mille, mille juurde ma tulen natukene. Aga kui ma tulen naljakate pikemate lugude juurde veidi pikemate lugude juurde, siis noh, siin oli juba juttu sellest anekdoodis, eks ole, mis meie jaoks on ju lihtsalt nali. Tervete sarjade kaupa kolm rahvust, mulle endale meeldivad hästi mustad anekdoodid, aga ma ei hakka neid siin rääkima. Kelle kohta öeldakse, see pole kirjandus, eks ole, aga klassikalises mõttes anekdoot oli ju midagi muud. See oli nii-öelda tõestisündinud lugu olulistest inimestest. Ja Samuel Johnson olevat öelnud, et anekdoot on nagu veel trükkimata salajane ajalugu, samalt Johnson oli inglise keele sõnaraamat autor 18.-st sajandist, nii et ja see on just see, need olid kuulsatest inimestest tuntud inimestest. Nad võisid olla naljakad, võisid olla, aga nad ei pidanud olema. Ja noh, Eestis on ju minu arvates kõige kuulsam sari lennardist see, millest mina aitasin ka kaasa teha. Raamat Meie Lennart, kus on naljakaid lugusid ja igasuguseid muid selliseid, selliseid asju. Kunagi Me hiljem mõtlesime, et teeks kõigist presidentidest kanna päris hästi välja, rüütlist koll tegi jah, aga see on teistmoodi, see on täiesti teistmoodi. Sest rüütlist sünnivad niisugused just nimelt teistmoodi rahva lood. Rahva lood nagu, nagu muinasjututegelasest umbes. Aga Lennart-ist oli just noh, need sellised klassikalised lood, tema ütlused, kõikjal räägitakse kommunismi surmast, aga keegi ei ole veel läinud kommunismilaiku, eks ole. Või see üks lugu, millest sai Pika arendus, kui kui Lennart sõitis Hiiumaale ja teda oli vastu võtmas kohalike inimene oli Hiiumaa või Saaremaa, pole tähtis, et mul on ka unud, näed, juba hakkab elama omaette elu, eks ole, selle sees ja, ja küsis, et noh, kuidas on või mis on, et ah ei midagi, meri haiseb vastaste ja kahvatus ja siis sai edasi sellest pärast tulnud, nagu Teide lugu sõites äärt pidi tunneb, elab meri järsku ebameeldivat õhnamisse, siin haiseb, küsib lennata autojuhilt, mees, kes ei taha öelda, et meri haiseb, ütleb avameri, haiseb ees. Autojuhi kõrval istub presidendi käsundusohvitser Martin avameri lohiseb veel tükk aega pärast seda. Ja need muutuvad niisugusteks, sarjad, eks, eks ole. Aga kuidas see siis on ikkagi juhtunud, et anekdoot vähemalt inimeste tavateadvuses enam ei tähenda seda tõestisündinud lugu vaid tähendabki lihtsalt sellist lühikest nalja. Mul on selline tunne, et siin on üks, üks muudatus, mul on kuri kahtlus, et see pärineb Venemaalt, ma ei ole väga kindel, aga asi on selles, et seda euroopa tüüpi anekdooti meile päris ei tulnudki niisugusel kujul Eesti ajalehtedes või kuskil mujal, kui hakati kirjutama, siis kirjutati neid lühikesi rahva naljaandeid. Ja päris anekdootide uurijad võivad muidugi öelda, et ilmselt seal oli neid ka varem olemas, aga laia plahvatusliku leviku said nad ikkagi nõukogude ajal ja kui vaadata, kust suurem osa neid pärineb, neid neid tüüpe nadi tüpiseerivad, nii nagu rahvajutt ikka siis tegelikult suurem osa neid tüüpe pärineb Venemaalt ja Venemaal omakorda on üks selline klassikaline põhise juudi kultuur, kust need pärinevad. Nii et mina ei ole kindel, aga kuna nad liikusid, noh, siin need asjast, aga mul on väga kuri kahtlus, et see anekdoot, mis meil on teatud juurtega läheb siis Lõuna-Venemaa juudi kultuuri, Odessa kultuur, see on omaette täiesti juudi kultuuri kese, seal see ei ole päris põhjapoolne või Vahe-Euroopa, kust see juudi kultuur pärit on? Ma ei tea täpselt, võib-olla on keegi uurinud seda asja, aga sealt nad tulid ja, ja miks nad levisid. Meil on ju väga selge, nad olid riigivastane kaup nii-öelda, neisse sai luua eri asju, aga samas neil olid täiesti ka mingil moel rahvuslikud taustad, noh, Eestis on üpris palju selliseid absurdi anekdoot toonud ja musta huumori anekdoote, mis ei ole palju levinud, naine läheb trepist alla, laps jalgupidi järel. Ta võib ju oma mütsi ära kaotada, ütleb naaber, kes vastu tuleb, ei ole midagi, ma lõin selle naelaga pea külge kinni. Noh, on sellised sellised staarid ei räägi keegi. Näiteks minu teada tulid blondi anekdoodid, mis on praegu hästi tavaline asi, tulid Eestisse alles pärast aiast roikat, mina oma lapsepõlvest ühtegi blondi nalja ei mäleta, nüüd on levinud, need olid laialt levinud, sealt tulid järsku sealt sisse, eks ole. Läheme naljandist veidikene või sealt edasi, siis me saame humoristid. Me saame följetonid. Me saame vested jälle terve rea erinevaid asju, eks ole. Millel ei ole tegelikult erilist vahet, keegi võib öelda humoreski, okei, keegi võib öelda, et on keegi võib-olla veste Öelda veste, aga tegelikult mingit suurt vahet neil ei ole, samal ajal jälle need on puhtalt kirjanduslik kaup. Oskar Luts on avaldanud tervet sarja paljuski pikemad. Kui minna lausete juurde päris, siis seal on selliseid lüürilisi lauseid ei ole, eriti. Need netist ei kanna välja ma harva, aga filosoofilisi lauseid on ju palju, vanasõnad on klassikalised asjad. Ja miks ma selle vanasõna siia tahtsin natukene tuua, on see, et neid vanasõnu, uuritud raamatut eesti vanasõnadest on need ei ole päris eesti vanasõnad selles mõttes, et neid on ka paljudes teistes riikides samasuguseid teistest kultuuridest. Võib-olla see on vanasõnaraamatus kõige eestilikum ongi see huvitav rühm, mis on ebaselge või arusaamatu tähendusega. Aga aga ma tean, et nendest sagedasemat seas on kaks tükki, mida mujal ei ole leitud, üks on parem suutäis soolast, kui mahutaks magedat ja teine on, kes kannatab, see kaua elab võib-olla nüüdseks juba leitud neid selliseid variante. Aga minu arvates selles mõttes on need jube olulised. Et noh, kui me mõtleme selle peale parem suutäis soolas, kui maotäis, magedat või magusat, eks ole, noh, seal variandid minu vanaema korrutas seda kogu aeg, kui te võtate Karends fon vääri eestlaste endi, milliste haiguste siis ta räägib juba sellest oma väitekirjas, kuidas eestlased soolase juhte. Ja, ja kes kannatab, see kaua elab ujumiseesti? No niisuguseid virisevad maailma kvintessents, eks ole, siis tulevad jälle lendsõnad, lendlaused, fraasid, aforismid, maksiimid, sententsid ei ole neil vahet, nendes samades raamatutes, mis on eesti keelde tõlgitud, siin nimetatakse sedasama asja korda forismiks, kortsententsiks, kord maksiimiks järelsõnas. Autor on rahulikult, stiililiselt vahelda, noh, tööd ei oleks kogu aeg sama sõnakordus, mis näitab, et ta ei vaata seda kui terminit, seal on lihtsalt selline lühikene, ilus lihtne lause, sest aforismid sellise klassikalisel kujul nüüd on juba vanast Kreekast, eks ole päri tipukraatiliselt on vist juba mõiste pärit maksiimid onlar Fuko Talon sihukese nimega need need elukad tendentside kohta öeldakse mõnikord, et see on midagi, mis on pikemast teosest tükk välja võetud ja mõnikord ka valepidi pööratud. Mis tegelikult ja siis ei ole vaadeldav eraldi žanrit. Ei ole jah, aga samal ajal võivad nad hakata omaette elu elama nii nagu Tammsaare tee tööd ja siis tuleb ka armastus, eks ole. Järglasele isegi ei mõtle selle peale, mis edasi tuleb ja see juba näitab, et ta on hakanud elama omaette elu, eks ole, lähete poodi, ostate raamatu, seal on karjakaupa neid raamatuid kaasa arvatud Tammsaarest, seal ta elabki, eks ole. Tegelikult aga keegi ei mõtle näiteks seda, et, et täpselt sisuliselt sama fraasi ütles Oskar Luts, töö on see, mis meid päästab tema fraas, aga see pärineb imelikust raamatust, mis ei ole just eriti kvaliteetne. See on Tootsi pulm. Ja seda ütleb Arno, kes on välismaalt tagasi tulnud ja noh, seal nii-öelda mõtelnud järele selle asja ja ütleb sõber lesta-le, töö on see, mis meid päästab töö. Ta räägib nagu samade sõnadega, eks ole, sellest asjast see on oluline, et nad hakkavad omaette elu elama, see on eriti 20. sajandil toimunud, noh kui trükikultuur on hästi odav ja kõike võib väga palju trükkida, eks ole. Selles osas kuulsate inimeste lauseid on ikka niimoodi tsiteeritud, aga siis nad on täiesti nagu nagu läinud omaette elama ja, ja mõned jälle ei ole ja noh, ütleme Vellerism, mis on tegelikult väga vana žanr Põhja-Euroopas, mida Charls Dickens spikrid, klubi seal Vellesse teener selle nimega kuulsaks tehti, mida Eestis näiteks peaaegu üldse ei ole, see on see, et XXX ütles see, et eks me näe, ütles pime ja jooksis peaga vastu puud, seda stiilis asjad. Soomes on neid tohutult, tohutult palju, Põhjamaades Skandinaavias on neid tohutult rahvakultuuriasjad, aga nimi pärineb 19. sajandi briti kirjanikult, kes selle oma teenri kaudu nagu kuulsaks tegi, samal ajal kui jälle sellist aforismide lühikest aforismide, võib-olla kõige kuulsam nimi. Kui ma tahan rääkida, on listenberg, teda on palju niimoodi kasutatud. 18. sajand. Jällegi ma vaatasin, mis asjad siin on, näiteks tuleb ettevõimeteta fanaatikuid ja need on tõesti kardetavad, inimesed väärib ajalookirjutaja poolt äramärkimist tulise rauaga kõminat tegema, valitakse ikka kõige väiksemad mehed trummarid, mütsi mahavõtmisega lühendama oma keha teeme ennast väiksemaks, kogu see õpetus ei kõlba muuks kui diskuteerimiseks. Noh, niisugused, kus on tõesti, nad võivad natuke naljakalt mõjutasinud, natuke nalja sees. Aga samal ajal ta ei taha nalja teha, ta tahab öelda mingisuguseid tõdesid selle asja kogu see õpetus ei kõlba muus kui diskuteerimiseks. Selle üle tasub mõtelda. Sest tegelikult, kui me hakkame mõtlema selle üle, läheme piibli juurde, läheme piibli tõdede juurde ja hakkame arutama, mis on päris tõde ja mis ei ole ja millal müts väärib diskuteerimist, peab olema ka teistpidi öelda, et see on midagi väärtuslikku, mis väärib diskuteerida. Nii et need on niisugused huvitavad asjad. Mulle tundus, et see viimane nüüd kogu see õpetuse vääri mõõtke diskuteeri, mis sobib ka vist väga hästi tänase jutu kohta, et korduvalt on juba ära mainitud see, et see liigitamine on üsna kunstlik ja iga autor kipub iseneid liigitusi tegema, selles tundubki need väärikad diskuteerima. Ja ta on noh, niimoodi, aga minu arvates nad, need grupid nagu ikkagi tulevad, eks ole sellest välja. Sest me võime minna ka natukene naljakama suunas kogu aeg, aga see ei ole jällegi päris nali. Kunagi üks minu noorepõlve lemmikuid oli Tanis ta elekt, mis on, kes kirjutab just ka selliseid lühikesi lühikesi asju, ta pealkiri on siin sugemata mõtted, need on ka sellised, mis on nagu juba natukene rohkem. Ah jaa, poole võib-olla kohe esimene, mis on siia välja toodud, puudu majas nöörist ei räägita, aga timukamajas klassikaline lause see puudumajas köiest ei kõnelda, eks ole, mis on ilmselt vanasõna yks kohast juba ja see teine asi vähid punastavad pärast surma, milline jäljendamist vääriv peenetundeliselt ohvrite poolt. Pidage meeles, et kui kurat tahab kedagi põtkata, siis ei tee ta seda oma hobuse kabjaga, vaid oma inimese jalaga. Kui te mälestussambaid lammutati, säilitage nende alused, neid võib veel tarvis minna. Et, et siin me tuleme juba selliste, et sealt niisuguste vaimukate tekstide juurde, eks ole. Jaga kumale Lähen nüüd siit edasi siis nende lühilugude lõpuks lähen nagu oma lemmiku juurde. Selle mehe nimi on Ramon koomest Elazeerna. Tema leiutas oma fraasi selle kohta nimetatutele Gregi riiaks ja ta oli ikkagi avangard, istlik kirjanik puhtalt selles mõttes, et tema eesmärk oli tõepoolest luua selliseid teatud moel plahvatavaid, metafoore, plahvatavaid lauseid, isegi mitte naljale. Lause pidi pidi plahvatama ja sellel lausel pidi olema midagi sellist küljes nagu sürrealismi. Öeldakse, et need on kaks asja, mis on nii kaugele, et nad ei lähe kokku, neid ei saa enam kuidagi tervikuks panna, ma hakkan neid kokku panema, iga inimene tahab luua tervikut ja kõik läheb nagu paigast vara. Ja siin on mõned sellised, mis, mis mulle nagu hästi meeldinud, et kiilaspeale kammi vaja selleks, et teha endale paralleelset kõdi. Loed seda ja mõtlen, et mis see siis nüüd oli? Hästi kasvatatud hobune ei pööra kunagi pead, mis sellel lausel võiks olla nagu mõte. Nagi on pahane, et teda jalutama ei võta. Ta oli üks neid naisi, kes kraani kunagi kinni ei keera. Kaamelil on küüraka, lamba nägu. Seinakellad puhkavad ainult kolimise ajal. Aga kust see mõiste sekregeria ise tuleb? Vaat? Seda siit järele, vaatame, ta leiutas selle ise minu arust võttis kasutusele, noh nagu enda jaoks lihtsalt. Ta ütleb siin niimoodi, Krieger, Riia sündis ühel skepsis esimesel päeval 1910. aastal. Miks nimetasin ta kõrge riiaksest ei tohtinud olla liiga harilik, igapäevane sõna ta pidi tähistama seda segast ebamäärast hüüatust, mis lähtub inimese alateadvusest asjadest nii ristist, oma žanri sõnaga ära eksinud sõnaraamatus, mis ei ole olnud varem õieti kellelegi ega millelegi. Nimi. Millise rühma siis need tekstid toon ikkagi lause ja ta on noh, minu arvates ta kuuluks pigem nagu mingisse omaette rühma veel sealt huumori või selle noh, vaimukuse, eks ole, ja filosoofilise asja serva peal. Aga oluline on siin see, mis ma enne ütlesin, sürrealistlik, temal ei ole sürrealistlik tausson NSV realismi. Aga see, et ma panen kokku kaks asja, mis absoluutselt kokku ei klapi omavahel tegelikult ju kõik naljad on ka sellega seotud, et pannakse kokku omavahel sobimatuid asju ja see tekitab selle, selle huumori. Aga noh, ütleme 19. sajandi teatud avangard juba ja eriti sürrealism püüdis minna sealt nagu äärmise piirini ja selles mõttes olen mina kui nüüd noh, osade kirjandusteadlastega, kes ütlevad, et niisugune avangard ja sürrealism, et seal on ikka väga selge piir vahel just see, et me neid asju kokku ei saa panna enam. See loob täiesti nagu niisuguse uue maailma selles asjas. Mul on kaks lehmik, Gregi Riiad, siin üks oli see, millega ma alustasin ehk siis kiilaspeast ja kammist. Ja teine lemmik regi Riia natukene teistsugune. Ja see kõlab niimoodi, kui visata hambaproteesid kohviubade vitriini, võib näha neegrinaeru. Aga kuhu me need oma jutuga selles mõttes välja jõudsime, et rääkisime korduvalt sellest, et neid lühivorme saab küll kolme rihma liigitada, nende rihmade sees veel mõningaid väikeseid liigitusi teha, aga üldiselt on tegu väga sellise voolava ja meie eest põgenema nähtusega, mis kogu aeg muutub. Mida need inimesed, kes tahab selliseid asju lugeda, on kõige selle, meie jutuga vihale. Mida tal on peale hakata? Minu arvates ma hakkasin peale sellest teisest otsast seal jah, see ongi just nimelt ta voolab ja muutub, see on nagu üks asi, mõned asjad säilinud läbi aegade, noh, võtame kasvõi valmi, eks ole, ja ja isegi seina kirjutised on läbi aegade säilinud, kuigi vahepeal mingil moel kadunud, eks ole. Aga oluline on just see, et iga inimene on püüdnud nagu mingisuguses suuremas ruumis selles lausete ruumis tähistada endale jõge sellise täpi ühe sellise niisuguse pinna sellest osast ja see, mida sellel inimesel on hääle hakata minu arvates on üks asi, on see, et kui ta tahab olla süstemaatika, kui ta tahab olla natukene kirjandusteadlane siis ta peaks mõistma seda, et nendel lühivormidel ei ole sellises mõttes definitsiooni ja neid ei saa rühmitada niimoodi korralikult. Ehk teisisõnu, räägime noh, ütleme kolme liiki definitsioonides, räägime siis sellisest definitsioonist, mis on vajaliku ja piisavate tunnustega, millega ei ole kirjanduses mitte midagi peale hakata. Räägime sellistest terminitest, kus on tsenter ja perifeeria, millega on natukene peale hakata, aga antud juhul tuleb mängu see kolmas asi, Wittgenstein järgi räägitakse perekondadest, kus meil on terve rida tunnuseid ja osa on sarnased, ühte tunnust pidi osa teistpidi, osa kolmandat pidi, nii nagu perekonnaliikmed on väga erinevate tunnuste järgi sarnased, aga me saame siiski nagu selle asja kokku. Ehk sellest võiks mõelda nagu ühest perekonnast, ühest sellistest lühikeste kasvulistest, inimeste perekonnast, selle asjaga, see, see on nagu üks asi. Teine asi, mida ta võiks olla sellega peale hakata, on see, et siin oli terve hulk erinevaid niukseid, nimesid ja fakte. Ta võiks minna ja lugeda neid, mitte osta poest neid aforismi kogumikke, mida seal müüakse. Ja mis on minu arvates natukene lagastatud, labastatud omas omas tüüpides, kus pannakse need ilusasti kõik tüüpidesse ja antakse siis sulle neid elujuhiseid niimoodi ilusasti kätte vaid minna nagu avatud hingega selle inimese juurde, kes need tekstid on kirjutanud, lugeda neid ja mõelda natukene nende üle. Aitäh sellega lõpeb siis järjekordne saade sarjast seatud sõnad stuudios filoloog Tiit Hennoste ja mina olen Peeter Helme. Järgmises saates liigume siis veelgi eemale proosažanritest. Jõuame lüürika ja eepika vahele ja räägime ballaadist kuulmiseni. Seatud sõnade.