Tere algab kirjandusžanre tutvustava saatesarja seatud sõnad teine saade. Selles saates asume käsitlema väikevorme. Selles saates alustame siis novelli ja lühijutuga, et järgmine kord edasi minna miniatuuride, laastude ja muude pisi žanritega. Mina olen Peeter Helme ja katsun siis tänases saates vaadelda seda, et mis teeb novellist novelli, mis lühijutust lühijutu. Meeldetuletuseks eelmises seatud sõnade saates käsitlesime siis eepika suurvorme eepos romaani ning mainisime ära ka sellise nähtuse nagu jutustus. Viimane on siis piiritletum, lihtsam vähemate ülesannete vaatepunktide ja arengutega eepiline lugu kui romaan. Ja miks jutustust praegu siin eraldi veel mainida. Põhjus on selles, et teinekord tuuakse jutustus ka näitena kui üleminekuvormist romaani ja novelli vahel. Ja tänasest keskendume Ki järgmisele, kahele eetika põhižanrile, mis on omamoodi eelkõige mahult justkui romaani jutustuse väiksemad vennad. Nendeks on siis novell, lühijutt ja iseenesest on novell üks väga nõudlik žanr ja see teeb ka tema määratlemise üsna keeruliseks. Teinekord ei olegi väga selget vahet, milline teos on nüüd lihtsalt üks lühijutt. Milline määrib aga novelli peent või austusväärset nimetust? Kõige lihtsam on iseenesest öelda määramann loole. Novellitunnuseks on Buent lühijutul seda kas niisugusel kujul ei esine või vähemalt teda ei pea seal esinema. Kuid novellidefineerimise teevad siiski keerukaks ka mõned teised asjaolud. Võtame näiteks pikkuse, enne kui ma ütlesin, et oma pikkuse poolest on novell siis justkui romaani ja jutustuse väiksem vend. Aga see ei ole siiski nõnda lihtne. Novelli pikkus võib varieeruda kümnekonnast leheküljest kuni teinekord 100-ni või isegi rohkem võib neid lehekülgi olla. No näiteks kuulsa austria kirjaniku Artur snitsleri unenäona meil on umbes 80 lehekülge pikk. Ääremärkusena olgu öeldud, et ilmselt on sellest novellitekstist endast tuntum teose põhjal valminud Stanley publiku film silmad pärani kinni, aga see selleks. Samas on novellipikkuse kohta siiski ka öeldud. Novell peab jääma piisavalt lühikeseks, et lugeja suudaks kogu novelli korraga läbi lugeda. Aga lugejaid on ju ka erinevaid. Nii et pikkus on seega üks väga keeruline ja halvasti ennast defineerida. Laskev parameeter? No veel üks oluline asi, mida novelli juures rõhutatakse, täpsus kui piltlikult öeldes romaanis võib-olla terveid üleliigseid lehekülgi ilma teost rikuksid või lugejat liiga palju tüütaksid. Ses novellis öeldakse, peab kõik paigas olema, seal ei tohi olla ka üleliigset sõnalausetest, rääkimata seda sõltumata pikkusest. No Eesti kirjandusklassik, Friedebert Tuglas öelnud, et novell on sonett proosas, pidades siis silmas nii suurt täpsust kui seda mainitud puändi vajadust. Eelneva täpsusega käib siis kindlasti käsikäes ka vajadus pinget hoida. Novellid kirjeldavad tihti mingisugust korra ja kaose vahelist võitlust või mingisugust pingeolukorda tasakaalutust mille lahenduse poole püüeldakse. Et seda veenvalt teha, tuleb hoida lugeja huvi, mitte lasta pinevusel taanduda. Ja selleks on muidugi vajalik väga täpne sõnakasutus. Selleks tegelikult ka hästi vormistatud, vahel lausa poeetiliselt laused. Ja kindlasti tuleb vältida stiilist väljalangemist, mis iganes see stiil siis ka ei oleks. Nii et novelli defineerimine on keeruline ja kahtlemata väga vaieldav. Pigem ilmselt ongi nii, et kui lugeja vaatab ühte lühemat proosateksti, siis kui tegu on tõesti ühe hea novelliga, saab ta kohe aru, et see on hea novell. Ja kui see ei ole päris hea novell, vaat siis ongi küsimus, et miks seda üldse novelliks nimetada. Aga need keerukused ei tulene siis mitte ainult sellest, et kuidagi kirjandusteadlased kangesti tahaks, et juuksekarva lõhki ajada, vaid need keerukused on ikkagi sisse kirjutatud selle žanri enda ajalukku. Ka novell on nimelt üks pika ajalooga žanr. Kui romaani puhul läksime selle kirjandusliigi ajaloost rääkides väga kaugele puudutasime epased ja tõime ära romaani nõndanimetatud esiajaloonäidetena, Vana-Rooma ja Vana-Hiina tikad, eepilised proosatekstid, siis novelli juured iseenesest nõnda kaugele nüüd ei ulatu. Ja eks sellest kõneleb tema nimigi. Novella tähendab itaalia keeles uudsust. Uudsena mõjus isenesest saar kuue ja poole sajandi eest ja kõige esimeseks novellikoguks peetaksegi raamatut, mida ma usun. Me kõik oleme vast koolis lugenud, selleks on siis 14. sajandi itaalia autori Giovanni pokatsio teegaameroon. Ja see dekameroon ei ole ju mitte midagi muud kui raamjutustus, mis sisaldab endas siis sadat novelli. Olgu veel öeldud, et valmis sai see teos 1353. aastal. Ehk siis umbes samal ajal, täpsemalt viis aastat varem oli valminud siinmail partale Meos hoonet Liivimaa noorem riimkroonika, nii et Eesti kodumaise novelli, nii oli siis seal väga pikk tee minna. Aga jah, k Pokiast alates on novelližanri siiski arenenud nagu iga teinegi kirjandusžanr, ei ole ta päris täpselt selliseks jäänud, nagu ta oma algusaegadel oli vaid läbi teinud arvukaid muutusi ja võib olla ka Eesti novelli seisukohalt on Eesti kirjandus väga tihedalt seotud saksa kirjanduslooga. Ongi oluline mainida, et novelli arengus on saksa kirjanike panusega suur. Kirjandusteadlane Ivar Ivask on öelnud, et saksa kirjanduses oligi pikka aega proosavormidest valitsejal novell. Silmas pidas ta siis aega, seitsmeteistkümnendast 18-st 19. sajandi algus. Sakslased nägid siis tõesti novelli kallal kõvasti vaeva. Nad tõid novelli sisse mõned nõuded, mida tänapäeval peetakse hea novelli puhul vältimatuteks ja ütleme, keskmise novelli puhul kiiduväärseteks. Need on siis need nõuded, millest eespool juba juttu oli, pinge, mis pidi seejuures ühes konkreetses punktis ootamata lahenduse saama. Ehk siis pidi viima poendini ja mis just on saksa novell listide teene. Nad töötasid välja ka selle, kuidas selle Buendini jõuti, ehk siis nõuti ootamatu pöördevajadust. Ja samuti asusid siis saksa autorid rõhutama sümboolika vajadust. Enam-vähem nii on see praeguseks ka jäänud. Kui võtta kätte siis näiteks kas Mihkel Muti või Tarmo Tederi või Eeva pargi mõni novell siis leiame kõigist neist nimetatud omadusi, kas just igast novellist, kõiki, aga kõigist novellidest vähemalt. Jätkub kirjandusžanri tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja täna räägime novellist lühijutust ning selleks on stuudios novellikirjanik ja luuletaja Maarja Kangro kellelt ilmus möödunud aastal ka järjekorras teine novellikogu tanterlik auk, mis on minu meelest üks väga suurepärane raamat. Ja selle tõttu on kindlasti Maarjaga varane inimene, kellega koos otsida siis vastuseid mõningatele küsimustele. Maarjamaa alustangi, sellest, et räägi võib-olla kuidas sinu enda novellides on pingepöörde Buendi sümboolikaga, ma tean, et väga ebamugav nende loomingust rääkida, aga aga pole midagi teha. Jah, tere. Kõigepealt aitäh komplimendi eest ja võib-olla, kui me eeldame, et puänt, pööre, pinge sümboolne taust või on need kriteeriumid, mis annavad novellile eriti kõrge kvaliteedi, siis ma võib-olla peaksin olema tagasihoidlik ja ütlema, et eks lugeja otsustab, kui hästi mul need asjad välja on tulnud. Aga tegelikult ma tahaksin öelda, et võib-olla niisugune teatud määral Canoniseeritud käsitlus novellist kui millestki, kus peab tingimata seebu, et olema, kus peab esinema mingisugune üllatuslik pööre ja millele me esitame veel teatud nõudeid. Tähendab ikkagi seda, et me lähtume mõnes mõttes sellisest dublaslikust novellikontseptsioonist. Ja eestlasele rääkisid enne ka sakslastest, kellel olid sarnased nõuded lühiproosavormile. Siis mul on tunne, et praeguseks on jäänud selliseks eesti kultuurisiseseks kontseptsiooniks. Sest mujal maailmas läheb tegelikult novelli nime all läbi mistahes tühi proosateos ja paljudes keeleruumides isegi ei tehta ju vahet. Ei olegi võimalik vahet teha novellil ja siis lühijutul. Üks näide on ingliskeelne short story, mille žanri piirid ähmased ja mis tõepoolest võib ulatuda ka sajaleheküljeni või võib olla väga lühike, on muidugi veel see mõiste flash Fiction, mis tähistab ülilühikest. Proosapala ja ka ka selle puhul vaieldakse mahu piiride üle, mõned leiavad, et see flash Fiction võiks ulatuda ühe pala puhul siis 100-st kuni 300 sõnani. Teised leiavad, et flash Fixoniks võib asja kutsuda ka siis, kui selle maht on 3000 sõna. Ja nagu me teame, vist nimetatakse maailma kõige lühemaks novelliks Guatemala kirjaniku Monterroso fonilia ühe lauselist novelli, et ma võin selle isegi sind peast ette lugeda, ei õieti ette lugeda oma tõlke sellest. Niisiis kui ta ärkas, oli dinosaurus ikka veel seal. Aga kui nüüd rääkida nendest nõuetest või nendest parameetritest, mille alusel novelli hinnata, siis loomulikult kui sa enne viitasid sakslastele, siis Tuglas muidugi võttis need oma nõuded mujalt maailmast loetu põhjal. Ja seetõttu on nendes ka mingisugune universaalsus. Ja ma just hiljuti lugesin üle Mälkon ratturi eessõna Briti novelliantoloogia-le, mis on küll välja antud juba kaheksakümnendatel. Ja huvitaval kombel ma leidsin, et tema seal väidab ka moodsas kirjanduses on novellist või siis Šod staarist saanud. Lüüriline poeem proosas väljenduv lüüriline Boy leidis tema, ma ei usu, et ta oleks selle Tuglase määratlusega. Novell on sonett proosas kuidagi tuttav olnud, aga tuleb välja, et siis mingisuguseid selliseid universaalseid kujutelmad selle žanri kohta ikka ringlevad. Ja ma arvan küll, et mõnikord on mu lugu alguse saanud sellest, et mul on tulnud pähe mingisugune hea poent ja selle ümber siis kasvab või kogu see ülejäänud lugu või ütleme, et sellest lõbu poendist tahapoole hakkab siis ülejäänud lugu hargnema ja mis pingesse puutub, siis niisugustest sündmustest ja asjaoludest, mis sulle endale pinget ei paku, ei maksa üldse lugu kirjutama hakatagi. Ja no niisuguseid üllatuslikult pöörded jah, selle üle ma olen ka mõelnud, et kas nad teavad tingimata ühes novellis või heas lühiloos sees olema või mitte. Ja ma olen, olen leidnud, et see pööre võiks muidugi olla kui tulla vastu lugejale ta, nii nagu kokku võiks ikkagi vastu tulelikkusest sööjale kasvatada maitseaineid ja niisugune väike, üllatuslik pööre ei tee kunagi paha, aga ega see pööre ei pea siis olema tingimata 45 kraadine või 90 kraadine. Teinekord võib, ütleme üht head novelli kujutada graafiliselt ka näiteks langeva kõverana millegipärast minu kui rikutud inimese jaoks tõuseb kõver seostub kohe satiiriga. Ja selline jõnksutab langev kõver, teinekord esineb seda näiteks Becketti novellides või see võib olla ka niisugune. Jõnksutab sirge, on, miks mitte, ütleme Becketil ja Souteril on selle kasutamine päris hästi välja tulnud. Kas ma saan sinu jutust õigesti aru, et sa leiad, et tänapäeval noh, ma ise ka tunnistasin seda, et novelližanr on kõvasti arenenud, et kas tänapäeval on mõttetu teha vahet novellide ja lühijuttudel? No vahet võib ikka teha, see pakub materjali aruteludeks ja ma arvan, et igasugune, selline just nimelt jah, et igasugune selline Eritlemine on, on positiivne, aga kas sealt peaks nüüd mingisuguseid selliseid regulatsioone või hästi rangeid kriteeriume välja silitama, millest kirjanikud peaksid edaspidi lähtuma või et kas sellest peaks nüüd tulenema see, et kui me paneme väga täpselt paika sellised Tuglaslikud määratlused, siis edaspidi hinnataksegi novelle ainult selle põhjal ja novelli Tuglase novelliauhinna võib edaspidi saada ainult novell, mis täpselt vastab nendele määratlustele ta siis ma arvan, tõsi, see kitsendaks kirjanike vabadust kahe oluliselt ja kuidas võtta tegelikult ma arvan, et selliseid lähtekohad tõi halvendavad ka seda auhinna kvaliteedi iseenesest. Nojah, iseenesest on seda auhinda muidugi antud üsna eksperimentaalselt teletekstidele, et ma arvan, et selles tegelikult probleemi ei ole ja ja noh, ma arvan ise ka, et ei ole mõtet luua mingeid kriteeriume, millel päris eluga pistmist ei ole, tegelikult kui sellel üldse mingi mõte on, siis ju see, et lugeja saaks oma ootustele vastava materjali kätte raamatud kaanel on trükitud novellid, siis ma tahaksin siiski eeldada, et ma saan sealt lugeda novelle, mitte lihtsalt mingit kaootilist lühiproosat. Ühesõnaga, sina eeldad, et on olemas näiteks süžee ei, on olemas. Seesama poent seal lõpus. Ma ei tea, võibolla võibolla ma kipun liiga palju kategooriates mõtlema, aga meil tahes-tahtmata on selline tunne, et see on iseenesest juba väga heaks lühiproosa autoriks ei pea ja siis mul on selline tunne, et võib-olla ma suudan mõne lühijutu valmis treida, aga et nii täpselt sellistele kriteeriumidele vastavat teksti, et aga et kas ma peaksin siis seda lühijuttu, hakkame kohaniovelliks nimetama. Sinu jaoks ühesõnaga novell siiski suhteliselt austav žanrinimetus, nagu ma saan aru, seal on kõva respekt selle suhtes ja noh, miks ka mitte, võib ju neid asju ka ja niimoodi eristada. Samuti ma olen sellega nõus, et niisugune lihtsalt Tõi olu, kirjelduslik pala näiteks või niisama miniatuurne mõtisklus ei või selline asi, mida venelased on Oogherkiks nimetanud just olukirjelduseks, et see tõepoolest väga hästi selle novelli definitsiooni alla passi. Aga mis puutub kas või sellesse samasse puändi nõudesse, siis nagu me teame, teinekord on ka puändi puudumine kõige parem puänt veel. Ja selle kohta ma tahaksin ette lugeda näite Anton Tšehhovi ülikuulsa novelli või mida võib võib-olla juba jutustuseks nimetada oma piiride poolest ja daami koerakesega lõpust, kes tõesti ei ole seda lugu lugenud, siis see-le ma ütlen lühidalt, et lugu ise räägib sellest, kuidas Jalta kuurordis kohtuvad tülpinud abielumees kuurov ja Anna Sergejev na, kes ongi see daam koerakesega. Alguses mõtlen kuurov, et ta niisama meelelahutuseks alustab armuafääri, anna sirgeeemmnaga, aga ta armub naisesse väga tõsiselt ja lõpuks hakkab anna teda Moskvas külastama. Kohtuvad hotellitubades kannatavad oma keelatud armastuse pärast ja just sel hetkel, kui lugeja arvab, et nüüd järgneb mingisugune dramaatiline pööre, toimub mingi tohutu süsiiline plahvatus, näiteks kuurovi abikaasa saab sellest toos teada. Katkeb lugu justkui poole pealt ja lõpulõik on selline. Tundus, et veel natuke ja lahendus on leitud. Ja siis algab uus kaunis elu. Ja mõlemad tundsid selgesti, et lõpp on veel kaugel, kaugel ja et kõige keerulisem ning raskem alles algab ongi loo lõpp. Ja veel muidugi peab bändi kohta lisama seda, et hea point peab tulenema loo arengust loogiliselt ta peab sellest justkui iseenesest välja kasvama. Näiteks poendina ei mõju hästi see, kui lõbus selgub, et tegu oli unenäoga või kõik see oli üksnes väljamõeldis. Nii et puänt kui võte eeldab ka ikkagi meisterlikkust. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade, seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme, minu stuudiokülaline on novellikirjanik ja luuletaja Maarja Kangro ning täna räägime novellist lühijutust. Enne tuli jutuks üleüldse novelli lühijuttu kahe erineva mõiste Eritlemise vajalikkus või ebavajalikus. Ja ka küsimus sellest, et kuidas see point siis ikkagi seda novelli defineerib nagu Maarja väga õigesti enne kas võib kõige parem point olla ka see, kus pointi ei olegi. Aga minu meelest see siiski tõestab seda, et novell kui mõiste on jätkuvalt oma nimetust väärt, nimetades sedasama nimetust, mis tuleb siis itaaliakeelsest sõnast, mis midagi uut tähistab. Sest et igas uues novellis, mis siis lõpeb mingi uue, põneva, ootamatu, võib-olla lugejale esimesel lugemisel isegi arusaamatu Buendiga näiteks täpselt sedasama pandiga pointi ei olegi näitab seda, et siin on jätkuvalt tegu ühe kirjandusžanriga, millega kirjanikele meeldib vaeva nähe, mille kõrval kirjanikele meeldib nokitseda, et, et siis kas selle žanri või miks mitte ka nii-öelda iseenda piire tunnetada. Jah, ma arvan, et sellest seisneb ka see teatav elitaarsuse hõng selle novelližanri ümber võib olla, et ta võimaldab eksperimentaalsust või niisuguses väiksemas mahus ja võib-olla seetõttu tekitab novell ka mõnedes lugejaid Lätis hirmu, et tegu võib olla millegi kontseptuaalse või kontseptuaalse risk on seal suurem. Kuna tõepoolest on niisuguse žanriga meil tegu, mis väga sageli mängib nende lugeja ootustega eeldustega ja sellele samale žanrile. Mida enam me hakkame mingisugust pointi ootama, seda kindlamalt saab ütleme, autor kui kunstnik nende lugeja ootustega mängida. Ma olen just mõelnud, et ilmselt žanri kirjandusest, niisugust Buenditust või ütlemi sirgjoonena eksistents realistlikult lõpmatuseni Edasi jõnksutamist ei saa kasutada, sest näiteks krimikirjanduses ulme tudes võib-olla ka õudust kui võtet kasutavates lugudesse lugeja tõepoolest eeldab seda, et point oleks olemas see lugu toimibki poendi peal. Hea näide selle kohta, näiteks on riivratturi kõue hääl ühisendast saundus, stander, kus siis ajasafaril käinud mees eksib õigelt rajalt kõrvale, tapab liblika ja büroosse reisibüroosse tagasi jõudes näeb, et seinal on kiri inglise keeles, mis mõjub veidralt ja vigaselt ja siis kuuleb ka, et õige presidendikandidaadi asemel on võimule saanud hoopiski eks Militaristlik karmi käega andi intellektuaal on. Ja ilma selle poendita ei, ei oleks see lugu ju midagi. Sa puudutasid minu meelest ühte päris huvitavat asja praegu, millega ma olen kokku puutunud teinekord kas kirjastajate või tõlkijate kirjanikega rääkides nimelt et kuidagi automaatselt peetakse jah, lühiproosat eelkõige novelli selliseks raskeks žanriks, mida kirjastajad ei julgegi kirjastada, tõlkijaid julge tõlkida ja võib-olla mõned kirjanikud ei julgegi kirjutada ja mõned lugejad ei julge seega ka lugeda et kas see on seotud ainult seal helitaarsusega või äkki on seal siiski ka seda, et mõned lugejad tahaksid selliseid maailmu, kus nad saavad tükk aega elada, sest et novell ju ei võimalda seda. Ja ma arvan, et sul on selle koha pealt täiesti õigus, mina olen sellega täitsa päri, et inimene romaani juures just armastabki seda võimalust, et ta elab ühte maailma sisse ja siis aega liigub, seal see on, ma usun, paljude lugejate jaoks nagu oma seriaali vaatamine, et sa juba kohanenud ära mingisuguse tegelasega, kellega sa saad ennast kas samastada või kellele sa saad vastanduda, sa õpid ühte maailma tundma ja siis mõnda aega liigud seal novelliga vaid tõesti nii juhtuda, et kui ei ole just tegu sellise ülikeeruka eksperimenteerimise kavaid, ilusa korraliku narratiiviga, siis see lõpeb liiga kiiresti otsa ajanud oleks tahtnud veel edasi vaadata, mis nendest inimestest ka sai seal siis ja näed, ühel hetkel lõpetatakse asi niisuguse veidra duendituubuendiga, näiteks. Aga see viib mind sellise kurva mõtteni, et novell on sellisel juhul õigustatav, kas ainult kirjaniku käeharjutusena, et ta saab oma stiili harjutada või siis sellisel juhul, nagu ta Pokial oli, et ühe raamjutustuse osana tegelikult moodustasid tema lood ju kõik ikkagi ühe terviku. No ma arvan, et tingimata ei pea novell olema niisugune raamjutustuse sobituv osa sest eks tegelikult ju senisest pärimus liikus traditsioonist. Me teame muinasjutte ja igasuguseid müüte, mille võis ka aga ära jutustada, niisuguse, ütleme istud korra maha, räägid teisele loo ära ja see ei võta eriti palju aega. Et see ei tähenda, et ta tingimata žanrina seetõttu oleks kuidagi jätkusuutmatu või või noh, vähe toimiv. Et see muinasjutud jah, oli selles mõttes praegu väga hea teema, et ma olen ise ka mõelnud, et on ju novelle, mis võib-olla on ise oma mahult lühikesed, aga mis räägivad mingeid suuri elutõdesid, et isegi kui selle novellilugemine võtab ainult mõne minuti, siis samal ajal nende asjade üle järele mõtlemine võib kesta kogu elu. Jah, sellega ma olen täitsa nõus ja selle mõtte illustreerimiseks ma hea meelega loeksin ette ühe ülilühikese loo. Horhe Louis Porche, see raamatust alev fiktsioonid õieti pärineb see lugu siis tema 1949. aastal ilmunud novellikogust alles ja kannab pealkirja kaks kuningat ja kaks labürinti. Usaldusväärsed inimesed teavad rääkida, aga lahti jääb rohkem, et muiste elanud Babüloonia saartel kuningas kes kutsunud kokku oma arhitektid ja maagid ning käskinud neil ehitada nii segadusse viiva ja kavala plaaniga labürindi. Et ka kõige arukamad mehed ei riskinud sellesse tungida. Need aga, kes sinna sisse läksid, eksisid ära. See ehitis oli skandaalne, sest segadusse ajamine ja imed on sünnis tegevus jumalale. D inimestele. Teatud aja möödudes saabus sinna õukonda üks araablaste kuningas ja Babüloonia kuningas. Selleks, et heita nalja oma külalise lihtsameelsuse üle keelitas teda tungima labürinti, kus ta häbistatuna ja segaduses ringi eksles. Kuni päev hakkas juba õhtusse jõudma. Siis palus ta jumaliku abi ja leidis peagi ukse. Tema huultelt ei tulnud ainsatki kaebust, aga ta ütles Babüloonia kuningale. Temal Araabiast parem labürint. Ja kui jumal suvatseb lubada, laseb ta oma võõrustajal sellega kunagi tutvuda. Seejärel pöördus ta tagasi Araabiasse, kogus kokku oma väepealikud ning kindluse ülemad. Ja rüüstas Babüloonia kuningriiki nii suure eduga, et purustas selle lossid, lõi maha selle sulased ja võttis vangi kuninga enda. Ta sidus vangi välejalgse kaameli selga ja viis ta kõrbesse. Nad ratsutasid kolm päeva ja kolm ööd. Siis ütles araablaste kuningast. Oo sina ajastu kuningas, aastase aja olemus, võrdkuju paviljon Keenias tahtsid sa lasta mul ära eksida pronksist labürindis, kus oli palju treppe, uksi ja müüre. Nüüd on kõige vägevam heaks arvanud, et mina näitaksin sulle oma labürinti kus ei ole treppe, mida mööda üles ronida, ega uksi, mida lahti murda ega väsitavaid koridore, milles ekselda ega müüre, mis tõkestaksid sinu läbipääsu. Siis sõlmis ta köidikud lahti, jättis kuninga keset kõrbet, kus too suri, nälga ja janusse. Au ja kuulsus olgu temal, kes ei sure. See on minu meelest üks väga hea näide sellisest novellist, mis on kuidas öelda nii-öelda suurem, kui tema maht, et siin on iseenesest ju ka kõik olemas, eks siis point pinge. Ja samamoodi väga selgelt ühes stiilis püsimine. Ja tol ajal selle loeb ühe hetkega läbi, aga see on mingi asi, mis räägib palju suuremat lugu. Ja just nimelt ma arvan ka, et see tegelikult on niisugune novell pähklikoores iseenesest ja ja sobib ka nende nõuetega, et see novell keskenduks ühele ideele mingisugusele ühele kindlale tegevusliinile ühele võib-olla karakteri levi, karakterite grupile neli novelli üle, arutlejad on seda leidnud, et et see peaks olema justkui kontsentreeritud mingisuguse ühe keskse mõtte ümber, et sel ajal, kui romaan saab arendada mitut ideed ja lubada sellist suuremat bakterite ja tegevusliinide polüfoonia, siis novell peaks olema justkui üks valem või üks niisugune kujundlik näide ühele kujutlusele maailmast või kuidas see Bernard Kangro ütleski selle kohta, et ta peaks olema inimese saatus ühes hetkes ja. No iseenesest ju vist romaanikirjanikud oskavad novelliväärtust hinnata, sest kui mõelda näiteks Toomas Manni peale, kelle võlumäes on kohe mitu novelli sees või neid võtteid, on paljud teised kirjanikud ka kasutada, kus nad on justkui möödaminnes põiminud novelli ühe pikemalt. Ja just nimelt see on üsna levinud võte ja tegelikult sageli head romaanikirjanikud osutuvad ka headeks novellikirjanik, eks, ja ma tahtsingi just öelda, et kui siin enne oli juttu sellest, et kirjastajad justkui kardavad novellikogude avaldamist, minul õnneks ei ole selle kohta halbu näiteid. Minu kirjastaja tegi mulle ise ettepaneku, et oleks jutukogu välja anda. Aga sellegipoolest näiteks Kajar Pruul oma toimetatud novelliantoloogias Isamaa suvi väidab, et aastatel 2000 kuni 2008 moodustasid lühiproosateosed veidi üle kümnendiku kogu välja antava proosa mahus siis no selle järgi midagi niisugust paistab. Aga samas sai ma pean ütlema, et nõukogude ajal oli üks tänuväärne nähtus see, et anti välja eri kultuuriruumide moodsa novelliantoloogia ja mina lugesin neid lapsena väga hea meelega. Ma mäletan, et see prantsuse novell oli üks mu lemmikraamatuid teisme eas ja samamoodi lugesin selliseid antoloogiaid nagu Hollandi novell Taani novell ilmusel, Poola novell peene ja just nimelt jah, vene nõukogude novell. Ja ma arvan, et tegelikult võiks selle traditsiooni täitsa taastada, sest ega need ei olnud mingisugused marginaalid, kelle loomingut avaldati, vaid mina sain seal täitsa hea, sellise ülevaatliku pildi või vähemalt mõned nimed jäid nendest kirjanikest meelde ja pärast avastasin, et oo, need on täitsa tähtsad tegijad oma skulptuuris. Kahtlemata on maailmas, kus tõlkekultuurile on väga oluline roll, ka oluline roll lühiproosa sel lihtsal põhjusel, et selle kaudu on võimalik tutvustada mingeid autoreid, kelle pakse teoseid nii kiiresti ei jaksatagi tõlkida või üldse jaksate tõlkida, nii et selles mõttes on näiteks novell üks tänuväärne žanr kirjandusväljaannetele. Aga tulles korraks tagasi selle juurde, et sa ütlesid, et head romaanikirjanikud on tihti ka head novellikirjanikud, siis jah, näiteid leiab, aga teisest küljest ma võib-olla natuke provotseerivalt. Ma arvan seda, et jällegi pikka teksti kirjutamine võib laisaks teha, nii et sa enam ei suuda seda pinget hoida. Ei ole harjunud nii tihedalt kirjutama nagu, nagu lühike tekst seda nõuab. Noh muidugi võib nii öelda, et lühivormi puhul peab eriti hoolas olema, selliseid jendatusega ja sõna peab olema eriti intensiivne, eriti täpne ja igasugune sõna materjali kuritarvitamine, igasugune vile seletamine ja üle kirjeldamine on kurjast. Tuglas on ju ka öelnud ja oma nõudmistes novelli lähed, sõidab loomainimesi ilma neid kirjeldama ja loomahingelisi kriise ilmaneid sõnul esitlema. Selles mõttes tõepoolest, kui seal mingisugune koht hakkab lohisema ja vohama, siis lühivormi puhul hakkab kohe karjuvalt silma. Ja noh, kui ma tahaksin tendentslikult niimodi argumenteerida novelli poolt ja romaani kahjuks, siis on tõesti ütleksin, mis on üks Anna Karenina Tšehhovi lühilugude kõrval see vaimu rafineeritud, minu jaoks vähemalt Tšehhovi lühilugudes ka märksa tugevam. Üheksanda nii erinevaid žanrid ja neil on erinevad eesmärgid, aga ühe asjaga ma olen küll nõus, et nii-öelda enam-vähem iga lollpea suudab kirjutada 1000 lehekülge. Katsu sedasama asi 10 lehekülje peale ära. Samamoodi võib ka muidugi vastupidi küsida, et Maarja, kus on sinu romaanid? Jah, võib-olla peangi kirjutama mingisuguse raamjutustuse, mis sõlmiksid ja teatud osa uusi või valmimas olevaid novelle, romaaniks, aga niisugune on mul siiski on ka see romaan kord valmis kirjutada, sest on tõepoolest romaan annab jälle võimaluse karaktereid rohkem süvitsi vaadata ja laiemalt lahti seletada ka. Võimaldab selliseid kõrvalepõikeid, mis tõepoolest novellist mõjuksid kohatult või hakkaksid hargnema mingisuguses niisuguses suunas, mis loon terviklikkust, lõhub. Sest mulle tundub sinu mõlemat novelli koguni ahve ja solidaarsust kui dantali auku lugedes, et kusjuures mõnda lugu ma olen veel mitu korda lugenud, sest osa neist on ilmunud varem skulptuuri ajakirjanduses. Et neis on mingi selline maailm küll, et lugedes nad kõik läbi, tundub küll, et siin on mingisugused taustad ja mingid tegelased ja mingit nii-öelda reeglid, mis loovadki selle mingisuguse sünergia, et justkui mingi romaani alge sealt tasapisi võib-olla juba paistab. No võib-olla paistab jah. Aga, ja ma arvan, et hallide kirjutamist ma ka katki jätta, mulle ikkagi meeldib tegeleda selliste väikeste tervikmaailmadega ja mulle meeldib või tegeleda niiskuse napi materjaliga, kuigi ma arvan, et eks igal inimesel on mingisugused oma ideaalmahud ka igal kirjutajal. Ma arvan, et ma ei oleks väga hea plasfiksoni tootja näiteks mulle kõige paremini ikka istub niisugune 20 25000 tähe märginenovil. Aga aitäh. Stuudios olid Maarja Kangro ja Peeter Helme ja seekordne seatud sõnad oli pühendatud novellile lühijutule. Maarja mainis oma viimases repliigis päris lühikesi žanre ja nendele ongi pühendatud järgmine seatud sõnad. Siis räägime miniatuuridest aforismidest, laastudest kõigist muudest pisikestest pudinatest ja vaatame, milleks nad head on, miks neid vaja on ja kuhu nendega on võimalik välja jõuda.