Iga natukese aja tagant profoni ööbik, aga siis peaks õhtuti ühe koha peal nii heleda häälega, mõtlesin, kui Fred Jüssi kunagi vanasti käis korjama. Emajõe luha pealt, oleksid eile õhtul küll saanud puhtalt, ta laulis. Ma istun Vanemuise väikese maja ehk siis vana Vanemuise kõrval pargis ja ajan juttu Vanemuise näitleja Jüri lumistega, tere päevast. Kuidas siis suvine Tartu on, kas on selline väljasurnud linn, kus midagi ei toimu, üliõpilased on ära ja teatrid ei mängija? Ei, ta nii surnud, nüüd küll ei ole veel teater, kuigi draama kond puhkab, aga meil muusikaliosakond teedel, tribuudid Rilleri tegelikult elu käib. Uus teater teeb midagi ja minu meelest igav küll ei ole Tartus päris suvel juuni-juuli. Ausalt öeldes olen mina ka seda tüüpi inimene, et ma lähen ära Mahale mere äärde. Ega ma täpselt ei tea, mis siin toimub, aga ei, isegi meie kaunimad aastate vennaskonnaga teeme mõned kontserdid juulis. Marian Emajõe suveteater tegutseb, midagi siin ikka toimub, aga tartlased lähevad Tartust ära. Ma usun, et see on väga individuaalne. Tartu on tegelikult suvel ka täiesti meeldiv koht. Ma olen siin olude sunnil mõned suved veetnud pikemalt Emajões, saab ujuda, Tartu ümber on väga palju meeldivaid järvesid, tegelikult ju püha järgi, ainult pooletunnise autosõidu kaugusel rääkimata saadjärvest või, või mis kuhu keegi minna tahab? Võrtsjärvel purjetada, Peipsil saab purjetada? Emajõgi ühesõnaga, Tartus on täiesti meeldiv. Kas huvitada. Nonii, Jüri Lumiste, me vist leppisime kokku, et me räägime sina, Ma saan aru, et Tartu näitlejad tahavad kõik sina rääkida. Et sa oled põline Tartu poiss. Ja Tartu Ülikoolis käinud ja ma olen Tartus elanud kogu oma elu välja arvatud siis mõningaid perioodid, kus ma olen jalga lasknud siit, nii Tartust kui mõnes mõttes ka eestimaalt. Suviti ma vanasti lapsega vanaemaga suvitasime Tallinna kandis seal rannamõisa juures ja siis ma üks poolteist aastat olin välismaa reisidel aga muidu majandatud. No kust tuli tahtmine näitlejaks, saadame alati uurime lapsepõlvest, no sina oled nagu öeldakse. Soliidses perest, kus on isa, on professor ja ema oli või on hambaarst. Jahtlustamatolooge et no mina tea, kui soliidne või mis Minu jaoks tavaline perekond, aga eks ta vist natukene kummaline, võib-olla oli muidugi. Juttu oli kogu aeg lapsepõlves sellest, et ikka ülikooli ülikooli ja ma läksin ülikooli tegelikult ju, kuigi ma juba õppisin teatrit lihtsalt sellepärast, et esiteks Nõukogude armeest ära saada Vene sõjaväest ja teiseks noh, mingi diplom või mingi haridust saada. Aga aega jäi ikkagi tegelikult väheks ja pärast esimest semestrit. Ma tegelikult lõpetasin ülikooliga, suhted. Pühendasin rohkem või ainult teatrile, mis muidugi tähendas seda, et Nõukogude armee korjas mu üles. Poolteist aastat veetsin ikkagi seal, sain sealt oma oma eluülikooli või mitte, ülikooli ütleme siis elukutse kohta. Ma ei tea, mis huvitav kogemus oli, igatahes mul vedas sellega. Aga noh, kust see mõte tuli või perekond? Lapsena niimoodi vanemad jätsid ülikooli ülikooli, eks ole. Kuidas meil peeti kodus ikka oluliseks küll ja haridus pigem mitte isegi niivõrd diplomi mõttes, kuivõrd selle mõtlesin, et ennast täiendada ja ja sellega olen ma jõudumööda terve elu tegelenud. Et ma arvan, et ma diplomite osas ma olen suht Suht, vaene poiss, aga teadmiste osas, ma arvan, ma nii kehv mees ei olegi. Mõnes mõttes, ma arvan, üks põhjus oli see, et vanaema oli mul selline, kes, kellega ma põhimõtteliselt ju kõige rohkem kasvasingi lasteaias ma ei käinud meid. Mind ja venda kasvatas vanaema. Suviti me olime kogu aeg koos ja et tema oli teatrihuviline ja ta teatriga teinud selliseid pool isetegevuslikus koosseisudes kuskil seal Vändra maal ja Pärnumaal ja Tamsalus ja et tema oli võib-olla üks, kes nagu mingis mõttes sellist mängulist elementi mulle sisse süstis ja kindlasti keskkoolis oli kirjandusõpetajaks Ants Järv, kes oli ülikooli õppejõud Eestis eesti filoloog ja muuhulgas ka teatrikriitik ja teatriteadlane. Ja tema suunas meid teadlikult teatri juurde ja ja see, kuskilt ta mulle külge jäi. Aga endal oli ka ikka huvi või naudime poisikese selliseid 10 12. Seda ma ei mäleta, eks me teatris käisime kontserditel igal pool käisime nagu ikka kultuursed inimesed, aga sellist otsest teatrihuvi ei ja pealegi oligi, et koolipõlves tegi isetegevusteatrit, tegi hoopis mu vend. Aga kuskil keskkoolis mul üks püksfaktor võiks määraja, võib-olla. Mõtlesin Ants Järv, olime kirjanduse õpetaja ja tol ajal oli selline komme, et käisid ülikooli tudengitel oli pedagoogiline praktika ja muuhulgas sattusid meile, Jüri Talvet käis meil, ma mäletan temalt, ma sain mingi hispaaniapisiku ja käis Rein Veidemann. Tema lõpetas ülikooli tol ajal. Ta oli meil pedagoogilise praktikal ja tema tegi juba ülikoolist, ta tegi, vist oli, ja Moorese teater või? Siin luuleteater ja siis ta tegi meil ka luuleteatrit, ma mäletan, Gustav suitsuõhtu toimus meid, teile, lama, suits astus oma suitsuõhtu ja Tammsaare-nimelises esimeses keskkoolis Treffneri koolis ja see jättis või see kuidagi, ma arvan, mõjus või jättis oma mingisuguse mõju. Ja et kui nüüd Rein Veidemann lahkus oma pedagoogilist praktikat, siis me hakkasime ise edasi tegema, mäletan mingit Pessoa luuleõhtu, tegime ja ja tegime poistega edasi. Et sealt kuskilt, ma arvan, hakkas mul see asi meeldima. Kus Vanemuine tuli Vanemuise stuudio kõigepealt siis. See tuligi nii et ühel hetkel, kui ma ikka olen selles kuskil rääkinud ka räägime veel, et, et ühel hetkel, kui ma tegelesin purjumis pingsalt sellega, et kuhu edasi ja mida teha siis ühel hetkel Emajõe ääres tolleaegses, kuna see restorani fuajees poisse vaadates lõi korraga pähe teater, teater on see, mida ma tahan teha. Ma ei tea, järsku ta tekkis, kuna see mõte, mida, kuhu kuhu minna, mis kooli või mida mida üldse edasi üritada teha? Ka teater, jah, aga siis oligi see, et tol aastal ei olnud lavakunsti vastuvõttu. Aga sel samal sügisel ütleme siis hakkasid asjad kuidagi minu jaoks kokku jooksma, et Evald Hermaküla hõikas välja, tema teeb stuudio, kuhu ma kohe ka kandideerisin, mina olin üks esimesi enne stuudio algas juba, otsisin Eevald üles klassivennaga, tahtsime. Et kuhu see stuudio jääb ja kuidas me sinna saame ja siis tehti meile katsed siinsamas, väiksema aju vahel saalis. Ja siis ma sattusin stuudiosse ja nii ta läks. Ja kohe mind pandi detsembris, kuna oli üks mees, oli teatrist ära läinud. Etendusest emmelina oli vaja ruttu asendajad, kes laulda, mõistaks ja Tõnu Tepandi kuulas mu üle, õpetas laulud selgeks ja nii et veel abitooriumis olles mingit poolteist kuud pärast stuudiosse astumist pisteti mind juba emmelina tükis lavale aastal 74. Ja sellest ajast ma olen Vanemuise lavadel siis. Väiksemate-suuremate vaheaegadega, aga põhimõtteliselt kogu aeg tegelenud. Siis oli Vanemuises Kaired, oli. Mida on sinul Irdi kohta öelda kuidas teie nagu öeldakse, suhted olid? Birdi kõne algul kokku ei puutunud, sest Evald Hermaküla stuudio Se tegutses väikses majas Irdlad rohkem suures majas. Me nägime muidugi, aga, aga irida ei sekkunud eemaldi asjadesse. Ja kui need, Me lõpetasime stuudio Sis evalt, kauples meile sellised privileegid, võeti teatrisse palgale stuudiad. Isegi enne sain, sest me mängisime kogu aeg juba stuudiali, mängisime kaasa, tükkides. Mingil tähendab, ühesõnaga mitu korda mind võeti enne sõjaväkke võeti sinna pärast sõjaväge. Aga ma olen, võeti küll, et, aga siis ta kauples meile, Evald kauples välja Irdi käest mingi privileegi, et Teewaldile vastased olid nagu eelistatud, et kui Evald meid vajas, siis meid teistesse tükkides ei pandud jagu, Eevald ei vajanud, siis siis me võisime kaasa teha ka teistest tükkidest. Siis tulidki, et seni ma olin kogu aeg ainult teemadega teinud, siis tuli üks Saksa lavastaja Peter Kuke, kes tegi koduõpetaja Lentsi. Ja see oli mul esimene selline teise lavastajaga tehtav töö, mis, mis oli väga meeldiv ja sellest me saime veel mingisuguse mina ja Lembit Eelmäe saime liidulise diplomi veel. See oli tore töö. Nii läks lahti. Aga erdiga pärast me saame küll. Mina sain hästi läbi seda kuidagi. Vastastest kanendused ja ta aktsepteeris kuidagi mind minu peale karjunud. Kuigi noh, kõrvalt oli oli üsna hirmus vaadata, aga tegelikult see tema karjumiste periood oli ilmselt juba möödas, sest noh, Hertalvistan rääkinud ja Lembit Eelmäe, mis varem toimus, et 70.-te lõpupool või teine voolu ja kaheksakümnete algus, siis ta lihtsalt ma ei tea, kas taks väsima või oli, oli mõistlikum või ma tegin kaasa tema mõnes tükis üks mis kõige rohkem meeles, on see Ma langesin esimesel sõjasuvel Juhan Peegli järgi. See oli tore töö, kuigi noh, õnneks ma pääsesin lavastus perioodist, sest ma tulin hiljem sisse. Lavastusperiood oli pikk ja tüütu ird, rääkis oma Kilingi-Nõmme mälestusi. Aga ma tegin, tegin seal kokku kolmes osas, sest seal inimesed muutusid mind algul pandi väiksesse ossa, lõpuks mängisin seda meespeaosas Jaan Tamme, kui vilja Saldri Viljandisse läks. Aga, ja siis mõned tükid veel. Päris nendest punatükkidest ma polgu poegadest ja nendest päästis, pääsesime õnneks. Aga. Leninit ei pidanud kehastama, kellega Hermakülaga. Ei ei, ei, sellist asja mul õnneks ei olnud. Aga minul poliidiga selles mõttes midagi, ta, me saime hästi läbi. Et ma ei oska tema kohta midagi halba öelda, kõik see, mis temast räägiti, eriti vanemad Vanemuises Arnold kasuke. Aleksander Laar teadsid temast rääkida ju ka neid küüditamist aegu ja neid et eks need patutel vanas põlves võib-olla tulid kuskilt tagantjärgi meelde aega. Aga noh, see selleks ei minul Hirsiga teatrimehena ma ird hindasin ja ma arvan tema endas ka mind ja me saime hästi läbi. No sina tulid teatrisse, ütleme siis teatriuuendus oli juba nagu käimas, kuivõrd sa sellega ise kursis olid või n teatrisaalid enne käinud ja midagi nagu teistmoodi ikka, oli Tooming kui Tooming häirida. Tooming Hermaküla hakkasid tegema. Jah, see 70.-te algus oligi Vanemuises väga põnev aeg. Just siis, kui mina keskkoolis käisin, Ants Järv teatrisse suunas ja ma hakkasin ise aktiivselt nagu teatrist huvi tundma. Sest tõesti, ma mäletan, käisime vaatamas, pilet maksis tol ajal ju väga vähe rõduda, tagumised read maksid mõni kopikas tuli odavam kui kino või sama hind. See pole mingi küsimus. Ja siis me käisime tõesti vaatamas etendusi, mäleta mingist draakonid, see torupillimängija inimesi, tragöödia, mis seal veel oli? Kus nad Toominga ja Hermaküla tandem kus nad tegutsesid. Me käisime tihti vaatamas, mis moodi need täna teevad, sest ükski etendusi teisega täpselt samasugune nad need noored mehed, Evald panid seal ikka vingelt ja seda oli tore jälgida. See oli see, ütleme, see uuenduste aeg ja see mõjus väga värskelt. Ja selles oli ka mingisugune kehtiva korra vastane mingisugune, sest teater tol ajal oli ikkagi seal kodeeritult anti tali vabandada ütlemise selline oaas või sai sai rääkida, kui sa koodi taipasin ja niimoodi ridade vahel sai rääkida asjadest, mis meist, mis meid kõiki huvitasid, erutasid ja südameis, kandsime nendest asjadest ja, ja see sidus ja teater tõmbas. Kas olite Hermaküla ja Toominga prooviperioodid, prooviperioodid? Noh, nendest on räägitud, et need olid täiesti hullumeelsed. Täitlejaid jäid koguni haigeks, et ei olnud ööl ega päeval vahet või oli sinu jaoks selline tavaline asised, nii tehaksegi proove. Ma arvan, et see päris hullumeelne periood oli tolleks ajaks natuke mööda, see vist oli 60.-te lõpp kui nad Raivo Adlas on rääkinud sellest, et see oli selleks ajaks möödas, kui need tehti, neid laseb käele suud anda ja võimlemisseal veel enne mind. Siis Tuhkatriinumäng ja Sellised naatilised perioodid, Mati Unt oli juba selleks ajaks Tallinna läinud ja ütleme, see periood, möödasse, via regiperiood. Et meie ajal, no me tegime öösiti küll, aga see ei olnud hullumeelne, see oli minu meelest väga hea mulle minule kui inimesele mulle öine proovi tegemine väga meeldib siin väikses majas, ega me keegi ära ja tol ajal oli selles mõttes. Tänapäeval pannakse valve alla ja sa pead lahkuma siit majast mingi kell, aga tol ajal mingit valvet valvelauatädi tukkus seal kuskil. Ja inimesed tegid teatris seda, mis need tahtsid. Kes harjutas mingit pilli või kes, kes otsisin inspiratsiooni või kes tegi proovi, et me tegime siin öösiti proovi küll. Aga see on minu jaoks hullumeelne, see oli tore periood. Just selles oli oma isegi romantika. Mulle meeldivad. Nii räägime võib-olla lavastajatest, siis veel tulid Hermaküla võttis sind Vanemuisesse vastu. Et kas lavastajale ja lavastajale on vahet ka, kas näiteks Hermaküla Ird, EP Kaiduga ka tegid kindlasti teised lavastajad, külalislavastajaid. Kaido, kui mina kokku ei sattunud, kuigi et olen sellega juba lõppperiood. Tean, et Evald Hermaküla hindas teda, et ta tihtilugu ju Ta tukkus proovis ja, aga ta ärkas siis, kui proov hakkas untsu keerama, midagi valesti läks, siis ta oli plaksti, tegi silmad lahti ja võtame selle koha uuesti suhteliselt teistmoodi, et ta mingisuguse mingisuguse alateadvus ei tea, millega ta kuidagi ikkagi jälgis. Ja noh, inimesed, tragöödia ja mida ma pean väga toredaks teatrielamuseks ja et Kaidu vaieldamatult oli omal ajal väga tugev lavastaja, aga mina temaga kokku ei puutu. Aga lavastajatega minul üldiselt on väga vedanud. Eevald Ta andis mingisugused väga laia põhja ta valmistas meid ette selliseks universaalseks teatri inimeseks, vähemalt mina sain temast niimoodi aru ja tema õpetusi järgides olema tõesti avastanud, et ma ma haakum praktiliselt kõikide lavastajatega, kes nagu vähegi teatriinimesed on olgu need siis, no neid on päris palju ikka jah ja ja üllatavalt erinevatest maailma nurkadest küll. Ma olen siin ju nende noh, inglaste, prantslaste, sakslaste, poolakate, eks kõik isegi ühe jaapanlastega kokku puutunud elus ja ja, ja ütleme, see eemaldi, kool, Veewaldi, selline universaalne teatri lähenemine. See on mulle heaks baasiks kogu aeg olnud. Aga lavastused muidugi on erinevad. Noh, Eestis on, Eestis on natukene, võib-olla see varieerumine on kitsam. Et võib-olla see pilt võiks natuke kirjum olla? Eks ta läheb ka, ma arvan, inimesi käib rohkem juba välismaal ja mujal. Et põnevamad, sellised teistmoodi teatritegemised on praegu küll natuke välismaalast lavastajatega seotud, kuigi näiteks Uku Uusberg, kellega me nüüd sel aastal kokku puutusime, noh, tema on väga põnev inimene ja, ja ma arvan, ma ennustan teile suurt tulevikku, tan. Tema lähenemine on aga meeldiv. Kindlasti Mikk Mikiver, kellega? Mul oli harukordselt tore klapp. Vahepeal me mõistnud, aga tegelik, mingisugune mingisugune lugupidamine, mingisugune mõistmine Mil olulisemal tasandil oli, oli tegelikult väga hea. Ja sa oled kogu aeg olnud Vanemuises, kas on kutsutud või, või on tahtmist olnud ka vahel kusagile mujale minna või vaadata või? Noh, ütlen vahepeal, kui Vanemuises läks natukene siin Ago-Endrik Kerge ajal läks keerulisemaks või noh, ütleme ei olnud ja nii põnev ja siis mul tekkisid Eesti just vabanesid, tekkisid võimalused minna mujale. Sattusin Istanbuli teatri kongressi ajal toimuvat toimunud Workshop ide ajal põnevate inimestega kokku ja nemad siis kutsusid mind küll siis ma käisingi. Siis ma olin Saksamaal Portugalis, Poolas ühe suure rahvusvahelise trupi sihukese projektiga. Siis käisin Jaapanis ühe jaapanlase ka. Nemad kutsusid küll. Mis sa, mis sa tegid seal, õppisid või tegid kaasa ka juba midagi vä? No põhiline mõte oli ikka kaasategemine. Aga eks ta oli ikkagi selline, kuidas öelda, praktiseerimine? Muidugi ma õppisin, aga ma ei läinud mitte niivõrd kui õpilasena, vaid ikka kui ütleme stažööri ja noh, ikkagi näitleja, Troppeli, troopiline seal oleks tegelikult mõlemad pool nii, Jaapanis oleks, oleks saanud edasi teha selles mõttes nad tundsid mu vastu huvi, aga mul on pere ja ja, ja kodu ikkagi siin mina ei, ei mõtle, ei tundnud seda mõtet, et sinna jääda. No jaapanis, aga mida see oleks siis teinud seal või mis teater see oleks olnud siis valged mehed Euroopast või mis seltskond? Ei noh, tähendab, mina sattusin sinna ühte soli molekulaarsõjatter, tähendab šnjukitoshima tegi seda teatrit Hatcher ohe linnas. Tol ajal oli päris kõva teatada, kes igasugu festivalidel mind oligi tarvis, sinna iialgi. Eeskätt Tokyo äärelinnas toimus üks suur festival ja üks trupi liige ei saanud tulla ja siis nad kutsusid mind Maruta, õpiks neile sisse. See oli praktiliselt sõnadeta teater, mul ei olnud teksti nagu see nimi, ütleb molekule molekulaarteater, et näitlejad olid molekulid ja ta oli niisugune väga füüsiline. Ma olin just siis ka sihukese, ütleme jooga ja karate huvidega jaapani liikumine või kogu see tasakaal ja filosoofia, see kuskilt paelus mind ja sattus kuidagi väga hästi. Õigel ajal. Mulle see asi ette ja siis sellesama molekulaarse teatriga ma oleks võinud selle edasi edasi toimetada nende tegemisi. Aga ma tahtsin tagasi ja no siis ma oligi, et teine asi oli see, et Saksamaal oodati mind James Joyce'i projekti. Mis sai küll meil otsa, me tegime sellega, tuuritasin Euroopas ringi, Portugalis tegime ta valmis, tuuritasime ringi. Seda tegigi Poola lavastaja, kes elas Saksamaal rahvusvahelise trupiga ja siis mul oli ka võimalus minna edasi, aga ma mäletan, see oli päris selgelt. Vot mõned sellised hetked jäävad meelde. See oli Düsseldorfis Siemensi kutse, me esitasime seda oma joyszi projekti seal mingisugust kutsutud inimestele. Broneeritud etendus oli ja pärast seda oli vastuvõtt ja etendus saksa keeles, no ma vahepeal oli seal ingliskeelset teksti originaali. Aga pärast seda vastuvõtt saksa seltskond seal kõige arutavad ja räägivad ja noh ja siis kuskil ma seal selgeks, et misasja ma siin teen. Toredad inimesed, raha makstakse oluliselt paremini kui, kui Eestimaal, aga. Mul ei ole nende inimestega, kuidas öelda sellist nagu kultuurilist ajaloolist, mingit tausta ütleme teatri jaoks on oluline mingisugune alateadlik baasi või ma ei tea, mingisugune kollektiivne alateadlik alateadvuse või ma ei tea, mingisugune ühised kogemused põlvkondade kaupa või ma ei tea, mis asjad. Keel kindlasti, noh, sest keeles teater, draama, draamateater ilma keeleta ikka suurt midagi. Ja jõudis mulle väga kohale, et ma olen kuskil võõras keskkonnas, võõraste inimestega. Isegi naljad on võõrad, mis paar korda Saksamaal aga eriti teravalt manis välja tuli, et minu naljad ei töötanud seal ja mina ei saanud nende naljadest aru. Et lihtsalt see kollektiivne kogemus on hoopis teine tegelikult teatrit tuleb teha ikkagi oma oma kultuuriruumis, oma oma rahva keskel. Aga noh, mõned aastat niimoodi ringi käia Aga kas see teatritegemine oli oluliselt teistmoodi või, või oli jällegi Hermaküla kool oli see, mis aitas sind teatri Deani Jaapanis, Saksamaal, igal pool mujal. Ega ta oli küll, sest Ewaldi mõte oli see, mis tol ajal oli Eestimaal ainulaadne, konservatooriumis lavakoolis oli ju riiklik programm, nemad õppisid seda, mis oli Moskva poolt kinnitatud. Muuhulgas ka NLKP ajalugu siis Eevalt oli, ma arvan, esimene teatriõpetus või selline teatrikool ikkagi, kuigi ta päris kooli anter, stuudio Eevalt luges ise kaasaegset teatrit, ameerika teatrit, krüptovskid kõike seda, mis, mis tol ajal oli veel ametlikku programmi kuulunud. Ta uuris neid ise raamatuid, hankis igasuguseid materjale, töötas ise läbi ja ekseldas seda meile ette. Ta lõi ka meile sellest maailmateatrist barbast ja idateatritest ja kõigest sellest lõikad täieliku pildi meile. Mis oli, tegin, mis ma ütlen tõesti, et, et see on mul eluaeg olnud igal pool suureks baasiks. Muidugi Poola lavastaja tegi hoopis teistmoodi teatud töö, need metoodika ja, ja Saksa teater on ka teistmoodi. On natuke teistmoodi ikka. Noh, põhiolemus on ikka sama ja sa pead mängima täna siin, et sa pead kohal olema, see on kõige tähtsam, sa pead olema etenduse situatsioonis, eks ole, selles etteantud situatsioonis ja, ja täna siin hetkel kohal olema kõige tähtsam. Ja mingeid kokkuleppeid täitma ja inspireeritud olema. Kui, kui see toimib, siis käikust jaapani teater eeldas kõrgemat treenitust, mille, mis minul oli mõnevõrra viletsam kui nende jaapanlaste, kes olid põhiliselt tantsijate taustaga, nad olid selle jaapani klassikalise tantsukooli taustaga. Ma nägin ikka päris kurja vaeva, et nendega seal mingilgi tasemel kaasa teha. See oli küll teistmoodi teater, ilma seal ilma tekstita suhete peal väga pantomiim, siis ta päris jah, ütleme pigem meie mõistes tumine pantomiim, tants, aga. Etenduse aluseks oli Kafka Kavka loss ja kirjad Mileenale kakamaailm et oma dramaturgia oli seal ikkagi sees, jaapani keeles andsid tekstiga mingit ja liikumine impliikmes impulsis, ütleme seesama molekulide liikumine ja hästi tähtis printsiip oli, kuna laval loodi kinnine ruum, seinad olid kolmest kolmest küljest, publiku pool oli avatud siis selle ruumi iga liikumine pidi pidi kuidas öelda, kajastuma kõikides, kes seal ruumis viibisid. See tähendab, see kontsentratsioon ja tähelepanuruumis toimuva vastu oli üli ülikõrge mis oli neetult raske, aga samas neetud, huvitav. Lõpuks tekib sul mingisugune alateadlik side nende ülejäänud elementidega siis molekulidega, antud juhul siis artistidega, et sa tõesti tajud ära, mis selja taga toimub. Lähebki terve terve see, meid oli vist mingi kümmekond artisti iga rahvusest eiei, kõik Jaapanis. Kõik andsid ainus siis minu ainus, nagu oleks valge ja euro. Just just ma olin seal sihuke unikaalne. Valge vares tegi tiiru ilma peal ära ja tulid kodusesse Tartusse Vanemuisesse tagasi. Jah, siis oli Linnar Priimägi oli tol ajal kui ma tahaks tagasi, on küll, pere oli siin tegelikult ju. Ja Priimägi kutsus mu siis teatrisse tagasi. Oli seal mingi mõte ka, et nüüd tuleb tagasi ja mida sa nüüd üldse tegema hakkad, on üldse selline variant olnud, et enam teatrit ei tee, et võtad midagi muud ette? Ma ei mäleta, teater on ikka olnud põhiline, kuigi noh eks selliseid kõhklusi seda mul ikka olnud ja ma ei kuulu üldiselt sellise osad näitlejad ütlevad, et nad peale teatri midagi muud ei oska. Ma arvan, et ma oskan küll ma saaks saaks elatud ja toimetatud päris hästi. Praegugi on üks periood, kus ma mõtlen, et kas teater on see, mis ma peaksin tegema. Ma ütlen, teatri huvita mind küll väga. Ja ma arvan, et ma, mul on veel, mul on veel öelda, mul on reserv, millal ma ei ole saanud saanud üldse teadis kasutadagi, sest noh, paratamatult vat näitlejana sa oled ikkagi sa ootad. Oled valmis, et mõni vabastaja sind kutsub tegema mingeid asju ja siis ta näeksus ehki, midagi ja midagi sustasin, suunab kuhugi. Aga tegelikult see osa, mis sinus näitlejana kasutatakse, on suhteliselt kitsas. Ma olen eluaeg olnud nagu rohkem rohkem valmis pakkuma kui, kui lavastajad, nagu huvi tunneb Kas sa ise ei ole just nimelt sa oled valmis olnud pakkuma ka oled siis pakkunud või küsinud mingit osa või et ma tahaksin seda mängida? Mõne lavastusega natuke sellest juttu olnud, aga, aga ega siis päris nii hästi ei ole mul läinud. Ma tean. Hannesel oli Mati hundiga vahepeal küll selline olukord, kus nad matiga arvutasid, et mida Hannes teha tahab ja siis tegite seda. Ja siis mina draama juhtima, seda soosisin ka siis ma arvan, et sellised sellised lahendused on tegelikult väga head ja ja, ja tõesti, draamajuhina ma sellise tassi soosis. Aga üldiselt sellist asja ei tehta, ma arvan. Ma tean, et Tiit palu tuleb Vanemuisesse, ma ei tea, mis mis, mis meelt tema selles osas on. Aga ma arvan, et mõned tööd võiks ka teatris teha näitlejate soovi järgi küll. Sa oled lavastanud ka, kas ise lavastades lavastajana ei ole saanud endale ka siis sellise mingi toreda rolli vaadata? Ma olen seda paar korda teinud ja tegelikult viimane kord, kui ma seda hispaania ööd tegin, siis ma avastasin jälle, et ma olen kuidagi iseendale lollilt lõksu seadnud. Ei tohi ennast panna mitmesse rolli korraga. Paljud lavastajad teevad ja noh, see ei ole tegelikult õige. Et Hispaania ja siis ma tegin ka, ma olin lavastaja, tegin tükise muusikalise kujunduse ise, ühesõnaga mängisin ka veel ise. Et kui seal avastad, siis ei maksa ise mängida. Ja selles mõttes lavastajana ma olen saanud teha küll mõned asjad, mis ma olen tahtnud, aga vot see on jälle mu ütleme selline aktiivsem lavastamis periood või no ma ei ole väga kippunudki vastama, nagu mul on asju, mida ma olen teha tahtnud, mõned ma olen ära saanud teha. Aga vot kui ma draamajuht olin Siis ma Ma nagu ei julgenud võtta seda õigust, et mina nüüd teen rohkem, soosisin seda, et kes lavastajad oli, see, kes keda ma kutsusin, kes meil teatris olid, et nemad said teha ja mis nemad tahtsid ja mina pidasin nagu, kuna ma olin sellise ametikohal, et mina pidin tegema neid asju, mida teised teha, ei tahtnud midagi midagi repertuaari pildi jaoks tarvis, näiteks lasteetendus näiteks komöödia näiteks mingi osa trupist jääb ja mingitel põhjustel, kuna noh, neil ei ole hetkel midagi teha Silemas olevat midagi, just siis ma otsin mingi tüki, et trupiga, kes on mingil põhjusel jäänud nagu unarusse või tööta. Et siis ma teengi nendega mingi tüki, lihtsalt. Väga üks peamine mõte ongi see, et neile rakendust andma. Draamajuhina on hoopis vähe võimalusi iseenda loomingut. Eks ta ikka tundub, et võimalused on, on nagu rohkem rohkenenumad või rohkem on võimalusi, aga tegelikult on nad hoopis võib lahtavad. Kui sa võtad nagu vastutusest minu jaoks seal ikkagi draamajuhi. Peamine meeletu vastutus. Sa vastutad terve oma trupi, sest meil oli tol ajal 30 inimest isegi üle 30 näitleja. Mina tundsin reaalset vastutust, ma muudan, kus nende elukäiku. Et minu jaoks oli hästi oluline, et ma midagi nii nagu elus edasi viima, midagi neile annan. Kindlasti ma ei jäta neid unarusse või tööta. Vot see oli nagu põhiline küll. Kuidas räägime nüüd natuke kaunimate aastate vennaskonnast, kuidas tõsised sõbrad, näitlejad sattusid kokku laulma kenasti ja jäitegi laulma? Siiamaani laule. Emani laulame ja ma arvan, jäämegi laulma ja vahepeal me oleme mõelnud küll, et nad just lugesin ka, mis ma sinna plaadi ümbristele olen kunagi kirjutanud, et et mõnikord tundub küll, et see koosseis on ennast ammendanud, ei tahagi enam neid eriti nagu kokku saada, aga kui laulma hakkad, siis saad aru, tegelikult mingisugune mingisugune mõistmine, mingisugune, mingi harmoonia, ma ei tea, mingis sünergia on selle just selle viimase viisiku, kes meil praegu on nagu Toomas Lunge, Indrek Kalda, Hannes Kaljujärv, Andres Dvinjaninov ja mina, et see viisik on tegelikult väga hea kooslus. Aga kokku me saime niimoodi, et Kulno Süvalepalaulud meid kokku viisid või tegelikult noh, kokku saime niimoodi, et Andres ja Rain tulid Tartusse Vanemuisesse ja me avastasime, et me teame üsna paljusid samu laule. Mõned neist ka kurnavad. Ja kui need Kulno laulud, mis tegelikult on tõesti väga vahvad laulud siis tundus Kell legend räägib, et Rain Simmul köögis pisikeses ühiselamu köögis tekkis idee, et teeme sellest, teeme sellist etenduse. Algul tegime seda etendust ja oma rõõmuks või lihtsalt, et võtame laulud kokku. Mina olin mingil hetkel Kunnuga, ma sain päris hästi läbi Kulno haris mind tõlkimise ja, ja värsi. Kui me Mckbetki tegime, tema tõlkis märketi lekteti uue versiooni ja siis temaga konsulteerisin ja tegime teksti ümber ja värsilugemises oli ta mulle asendamatu õpetaja aga üldisem seal nagu väga hästi läbi. Ja siis ükskord ma palusin talled, võtame ta laugud linti, et nad ära ei kaoks. Ja siis mehed, pool ööd seal, lindistasime Clintoni praeguseks kadunud, aga see lint oli ka üks, üks asi, kus need laulud koos olid ja, ja sealt sama lindistuse peal said ka Andres ja Rain Tallinnast. Nendest oludest teada. Et nii me neid laule tegime. Mõned laulud oleme alles nüüd avastanud, et mis seal veel laulmata jäänud. Kuna oli tõesti põnev. Ja siis tuli see etendus. Me tahtsime lihtsalt jah, et teeme oma, rõõmuksin ovaalsaalis sellise väikse mõned korrad mängime, aitab küll neljandal mingeid lavastus kulu ja noh, umbes, et tehke seal midagi, kui tal vaba aega on, umbes niimoodi midagi. Seisate laulate natuke. Nojah, natuke mängime klaverit, teeme natuke nalja ja räägime Kulnust ja selline salongiõhtu nagu mõneks korraks ja siis me mängisime teda viis aastat oleks võinud veel mängida, ise tüdinesin ära, tegime vaheaegu ja siis nüüd on siis 20 aastat hirmul mõelda. Mis teil on, laulud on muutunud, ega enam ei ole. Kulno Süvalepalaulud, linn on ka igasuguseid muud ja eri eriprogrammid. Te olete teinud. Jah, kurna laulud olid esimesed kaunimate aastate õhtu, aga siis me hakkasimegi no neid hakati kutsuma ja ma isegi mõtlesin, et peaks mingit uusi asju, siis tuli see aastatuhande vahetus tuli siis me tegime sel puhul nagu 100 aasta laulud, siis tegime mingit mustlaslauludest kava. Ühesõnaga laulukavasid on meil hästi palju, me oleme püüdnud ikka natukene ennast nagu edasi arendada või täiendada, täiustada ja nüüdseks on neid kavasid ikka igale maitsele ja valikule siin küll muusikalidest ja me oleme isegi nüüd mõned korrad on meid tellitud, ega me muidu tantsuks ei tee, aga isegi tantsu õhtuti oma lauludesse kindlama rütmi. Et, et niimoodi naljaga pooleks siis tantsuõhtud teete. Ja meil on uued plaanidki jogamisi. Natuke üritame oma nõudlikkust enda vastu natuke tõsta. See viimane tango, mis me tegime, kus me tegime nagu läbi siiamaani. Ta ei ole maha võetud, noh, jah, me üritame teda veel järgmine hooaeg mängida. Aga nüüd on üks uus plaan, kus need peaks päris noodist õppima, et laulu mis, mida me siiamaani oleme lima nootide hakkama saanud, lihtsalt kuulame ise harmooniat ja Toomas Lunge tee, mille arranžeeringutes seaded. Indrek Kaldaga mõnikord aitab seal harmooniat paremini leida, aga nüüd me lähmegi üritaks ühe etenduse teha. Ma ei tea, kas, et rääkida võib, seda võib Andrese käest küsima, aga vist võib. Comedian comedian harmonist oli üks seltskond kes laulis sellist naljakat Koblee vormis laule viiehäälselt, aga nad olid väga osavad. Nad olid suurepärased muusikud. Meie nii head muusikud kõik ei ole. Aga üritame nende nendest ühe etenduse teha. See tähendab meile siis viiehäälset noodist, laulmist. Sa ütlesid, et sul ei oleks probleemi, et kui sa ei oleks näitleja, et sa oskad veel palju muid asju, mis asju sa oskad, keeli oskad, mis keeli sa oskad? Keeltega ma nüüd küll ennast ära ei elata, ma arvan ma hakkama. No eeskätt vene inglise keelega saan ma vabalt hakkama. Aga noh, natuke ka võib-olla. Noh, jah, saksa keelt nagu ütleme, nälga ei jää, aga ega ma tööd ikka saksa keeles ei teeks. Teksti suudan ära õppida. No ma olen üritanud nagu keelt keeli hoida sellisel tasemel, et kui on vaja mingis keeles etenduse teksti anda siis ma saaks hakkama prantsuse, hispaania ja ja noh, Saksa ja Itaalia nende keeltega. Kui ma küll aga aga tööd ma nendega ikka teeks, ma arvan. Kuigi mingeid väljakutseid nüüd ei tea, vaata, mis tulevik toob. Aga mis ma teeksin, mida sa teha oskad? Ma olen paar väikest maja ehitanud, siis mulle väga meeldib puutöö. Ma olen täitsa kujutanud ette, et mingisugune puu, restaureerija või puu, puumeister või mingisuguste lihtsamat pillide tegija või siuke peenemat sorti puutöö. See istub mulle väga hästi, ma naudin seda. Näiteks suured, midagi teinud jälle majades. No ma olen nipet-näpet, mingit mööblitüki asju parandanud ja meisterdanud, ehitanud purjetab purjetamise juures mu esimene purjekas oli puupaat, mis nõudis ütleme siis kaarte parandamisest, neetimistest igasuguste giide ja pide ja ma tea kõikide värkide tegemistest, mis purjeka kvaliteet just mu naabrimees ka käis vaatamas. Kalamees ütles, et misasja sa vuntsid, sest nagu köögimööblit, et tema tegema kalapaadil lihtsalt tahus kirvega välja ja läkski nii, aga mina ikka tahtsin, et oleks oleks elegantne ja ilus põhja läinud. Ei, ei, seda kindlasti mitte lihtsalt ma tõesti mõte oli, ju see purjekas oleks, näeks kena välja. Nüüd on mul plastikpaadid ja nende parandamine on natuke teistmoodi, sihuke proosalisel tegevusel, epo, vaikude ja plastidega. Aga, aga selline puutegevus ja. Ja kitarr parandanud, olen sellist asja. Ma arvan, et see, see oleks üks asi, millega ma võiksin leiba teenida, küll. Ma tean, mida klassi veel, ega ma mingisuguste äriasju ma väga ei viitsiks ajada, aga samas ma olen selliste kultuuri mehenedžeerimisega, ma olen ka veidi tegelenud nendes mingites festivalidega ja, ja asjadega olen ma. Ma arvan, sellise asjaga. Rahanumbreid oskad lugeda? Ei lase endal nahka üle kõrvade tõmmata. Ega ma suur raamatupidaja küll ei olevat, raamatupidamine mulle ei meeldi ja raha lugemine pigem alles riikenemika vist boheemlane tüüpiatega raha minu käes ei püsinud, et ma arvan, et ma raha asjada annaksin kellelegi teise lekki teise hooldada. Aga aga vajadusel ei, ma olen ikka laekuri ametid ja ma olen pidanud küll, et ma saan sellega hakkama küll, kui ma nüüd kokku võtta. Aga noh, see ei ole minu leib. Aga ma tegeleda ei tahaks otseselt midagi luua, tahaks ikka Londonist ilusale just midagi üles ehitada, midagi algatada, mingeid ideid vahepeal ma olen ka mingites mõttekodades siin natukene kaasa löönud, viimasel ajal vähem, aga et, et ma arvan, et ideid ja mõtteid mul on. Et noh, kus selliste asjadega ja aga ma ei tea, vaatame, mis elu ette keerab. Ega ma teatrist ju päris päris päris välja astuda veel nagu ei tahaks. Vaatan, ei julge praegu mingeid lubadusi. No mis sinu ellu veel mahub peale teatri ja siis puutöö tegemise pere lapsed, millega lapsed tegelevad, käivad koolis? Jah ma olin mõnes mõttes naljakas, et lapsed on mul iga igaüks ise kohas. Et muidugi pere nagu öeldakse, nojah, päris kärg ta ei ole, ta on niisugune, ma ei oskagi talle õiget nime anda. Aga lastega side on muidugi oluline ja võimalust mööda ma annan, annan kõikidele lastele oma oma parima panuse. Ma ei ütle, et nüüd mingeid muidugi võtab see mingit aega, aga no see aeg on ju see aeg, on väga meeldiv aeg, et selles mõttes see ei ole mingisugune kulutatud aeg, vaid see on, see on, see on see, mis nagu elule sisu annabki. Lastega koos olemine ongi see elu paremaid, paremaid aegu. No mida sa teed lastena, kus sa käid nendega? Kõike, mis pähe tuleb. Mõnikord ei ole mina initsiaator, mõnikord on emad initsiaatorid, see on nii ja naa, noh. Mina üritan rohkem olla värske õhuasju teha, ma ütlen, purjetamine, jalgrattasõit, matkamise, treitäke. No ma arvan, liikumine on, on elus vajalik ja ja mulle tõesti meeldib värskes õhus kõiksugu asju teha ja jõudumööda võtan poisse kaasa. Poisike, põikan, poisid, poistele alati ei meeldi sellised. Nemad tahaksid võib-olla rohkem mingeid tubasid ja arvuti niikuinii. Aga, aga tihti ma käin ka nende soove järgima soovide järgi. Viimati käisin? Jah, mis ma siin ikka räägime. Ühesõnaga kus nemad käia tahavad? Mis ma järgmine raks ongi, mis ma nüüd võtan mõned reisid, et ja noh, suvel on, suvel on plaan muidugi poistega nii palju kui võimalik teha. Praegu üritangi vanema poisiga katsume purjeka veebel panna, et suvi läheb ilusaks ja ma möödunud aasta ei saanudki vee peale. Olin teatri tegemisi, asju, et see aasta peaks kindlasti reedel saada. Viimane tükanud paplipuude taganttuules. Vanemuises viimane tikum papid tuules, kus nagu öeldakse, kolm kunagist südametemurdjat mängivad vanadekodu kliente, no kuidas te ennast tulete selles rollis? Ma ei tea südamete, ikkagi noored kenad mehed, eks ole. Vaat selle vanusega seal natukene oli, alguses, kui lugesime, seal on ju 75 aastased nad aroome tegema hakkasime, siis mõtlesime, et ega kui me oleksime 75 aastased siis ei tea üldse, kas me selle materjaliga enam hakkama saaksime, sest mälu pole enam see. Ja tähelepanu Pole, see, ta nõuab ikkagi suurt kontsentratsiooni terve õhtu kolmekesi kogu aeg laval selliselt. Et seda peab ikka natuke nooremana mängima veidi ja seal väga Uku juhtimisel ei pühendunud ka sellele, et nüüd mängidagi vanainimest. Kuigi noh, siin on see Aria teatri eeskuju, kes mängisid terve õhtu perfektselt vanu vanainimesi, ma ei mäleta, mis peatüki pealkiri oli. Et seal näitena nagu ees, et me ei võtnud seda eesmärgiks päris kogu aeg vanu inimesi. Vaat mis see küsimus oli nüüd. Ei lihtsalt arutada sellel teemal, ma käisin ka seda vaatamas, see oli et kas see nüüd on etenduste käigus muutunud ka või noh, teie omavahelised, no te olete ka kolmekesi head sõbrad, et kuidas, kuidas on niimoodi laval olla siis sõpradega, kas te niimoodi noh, kas see kontakt ja see omavahel selline side on selline tugev või on see ikkagi ainult lavastaja teha, kuidas te mängite? Lavastaja saab tähelepanu pöörata ikka mingisugustele. Toimimistele mingitele protsessidele, aga jaa, mingisugustel tasakaaludele, mingisugustele stseenides tahad, et need näeksid nii välja, nagu tema ette kujutab. Kui ta loob ka Uku, eriti talub üsna palju ka meie pealt ta vaatab, kuidas meil mingi asi kulgeb ja siis ta suunab meid mingisse parimasse lahendusse parimasse kanalisse. Aga loomulikult selle kolme mehe tüki puhul on oluline, mismoodi me kolmekesi seal laval siis täna õhtul, kui etendus toimub, kokku saame. Ja nahuku suunas meid ka meeldivalt just seda otsima, et, et meil oleks rõõm ja mõnu kolmekesi koos seal laval toimida selle tüki raamides. Ja selle võrra ta muutubki, sest noh, mõnes mõttes Uku selles mõttes ikkagi kindla käega lavastaja, ta on ikka tüki struktuur ja kõik on. Kulgemised on ikkagi üsna täpselt paigas. Aga mismoodi see energia seal sees toimub, meie vahel suhted, täppissuhted toimivad, see muidugi juhtub igal õhtul uudselt ja noh, natuke on ka alati üllatusi, mõni mõni teksti nüanss läheb teistsuguseks, mõni suhe läheb teistsuguseks, mõni tekst ununeb, toob sära, teinekord tekivad teistsugused lahendused. Et ta muutub mingil määral muidugi. Kas selline tükk paneb ka noh, nagu öeldakse, iseenda vana vana, vanud vanuse ja ja vanaduspõlve peale mõtlema? Selle tüki seoses on mul ka esimene vanu vanuseilming. Ma avastasin, et kui ma tegin seda Richardit, oli päri ratter Inglismaalt ja tema ütles, tema mängis kõritsertide kaks kordamise mänginud ja ükskord ta pani endale, kuna Richard oli ju sihuke värdja pidi lonkama ja küürakas ja et siis ta pani endale sellise kõrgendatud kinga ja ütles, et kui ta seda mängis ja mängis, siis ta avastas, hakkame, hakkasid mingid vaevused selgroos ja kus puusades ja et ta avastas, et ta väänas remondi, Matthias oma oma skeleti ära. Ja ma unustasin selle ära. Aga nüüd, kui ma tegin paplituules, ma pean lonkama seal. Kust maalt me edasi läheme? Aga nüüd, kui ma tegin seda paplituules, ma pidin seal lonkama või pean seal lonkama. Invaliidina siis ma mõtlesin ka, et kõige parem lahendus, et, et ma ei peaks sellega vaeva nägema, ma panen omale kõrgendatud saapa, lasin teha ekstraraske saapa, mis on siis mingi neli senti kõrgem. Aga nüüd on tulemus käes, mul on vasak puus tänu sellele saanud trauma. Ma ei oska muud arvata, sest üks puus on natukene natukene nihkes, ma käisin just täna seal selle masina all, mis on, see teeb selle tomograafi. Me peame vist pausi tegema. Aga kas meil vihma sadama jääme, tormame puude alla? Lähme, mai ei lakka hakkamegi nüüd kokku täna vähemalt puude alla tema autosse võime. Kukuti lähetega emale veel, mul on seal puudel parembule hakkab kohe läbi puu lõpetanud ja ma ei lähe kohe varsti bussile bussidele bussi peale Tartusse Tallinnasse liinibuss ikka jah, madin ära tüdinud. Lähedast plaani. Nüüd oleme pargis ja vihma hakkas sadama ja pidime nagu oldaks hakkama jutu kokku tõmbama. Nii et vanus annab ennast tunda teatri lavalgi esimest korda ja ma saan aru, et, et mul on selline mingi vaevus mida noores põlves võib-olla ei tekiks, et mingisugused kõrred või mingisugused liigese mingisugused asjad seal ma ei mäleta, arst ütles küll, mis need on, et ma olen natukene nüüd selle paplik tuules lonkamisega paigast ära nihutanud. Vanus annabki tundeks, aga ütles, et nii vanaema veel ei ole. Ta andis lootust, et see taastub. Et ma saan sellest lähihäälile, mängib nooremat meest, siis ei lakka ja ei, ma arvan, et ma sügisel jätkan kuidagi teistmoodi, ma ei saa enam seda kõrgendatud saabas lubada. Kui see mul ikka trauma tekitab, siis ma mõtlen midagi muud välja. Aga siis võtamegi asja Paco kuidagipidi. No nii, aga vihma käes siin Vanemuise väikesena raja kõrvale võtame oma jutud, Jüri Lumiste ka VAKO, mis siis, mis siis edasi saab, mis suvi toob ja, ja järgmine aasta ja ma olen sättinud kuidagi niimoodi mõnusalt, et see suvi on mul üsna palju vaba aega. Ma olen vahepeal, veedan aega Brüsselis, tahaks Pariisis käia, siis tulen Eestimaale, tahaks purjetada mere ääres olla. Mul on see Noarootsis majakene poistega seal olla perega ja siis siis augusti lõpus hakkame kukuga paplituuleta otsast proovi tegema. Aitäh ja jõudu, aitäh. Rihma kättemängija.