Tere, tänasest laupäeviti vikerraadios eetris saade teekond tippu, meie mõte on tutvustada teile riike teise nurga alt kui tavaline reisi või siis kultuurisaade ning loodetavasti õpid, et riik ja nägema samuti nii nagu minu tänane vestluskaaslane Andres Karu. Tere. Tere. Sa oled püstitanud eesmärgi külastada kõikide riikide kõige kõrgemaid tippe ning neid on juba omajagu kogunenud ja millisest riigist me täna räägime, seda kohe kuuletegi ning järgnevate minutite jooksul tahame luua pildi nendest riikidest, sest me ei räägi täna mitte ühest, vaid kahest riigist kuhu võiks soovi minna ning räägime muuhulgas ka sellest, kuidas ettevalmistus teda mäkke minekuks ja kas üldse on vaja ettevalmistusi teha. Mina olen saate autor, Tarmo Maiberg ja helirežissöör on maris Tomba. Tänane teekond viib meid mustale mandrile Aafrikasse ja täpsemalt siis keskossa pisut sinna paremale poole, kus asuvad Burundi ja Ruanda. Need kaheks jagunenud riigid moodustasid mitte kunagi ammu tagasi ühe kuningriigi ja selle nimi oli Ruanda Burundi. Andmeid. Seda kuningriiki valitsenud kuninglikest, peadest või kuningatest on juba kuskil 16.-st sajandist ja viimane kuningas, kusjuures ei lahkunud meie hulgast mitte eriti hiljuti, vaid mõnikümmend aastat tagasi Euroopas. Aga alustame siis kõigepealt ajaloost, milline oli nende kahe riigi ajalugu ehk mitte väga erinev teistest riikidest Aafrikas, nii nagu 18. 19. sajandil, kui sai alguse koloniaalajastu, ei jäänud sellest loomulikult puutumata taga Rwanda, Burundi. Need alad vallutas Saksamaa, kes jäi teistest Euroopa koloniaalriikidest nagu Belgia, Prantsusmaa või Suurbritannia kaugele maha. Aga ikkagi oli Saksamaa see, kes need endale haaras. Täpsemalt käis anastamine nii Ida-Aafrikasse protektoraat rajama hakanud Saksamaa, mida juhtis toona vägagi kuulus mees nimega Otto von. Bismarck lasi kohale saata viis sõjalaeva, kes suunasid maadejagamise vastu protesteerinud sansybari Dani paleele oma kahurid. Ja sel mehel ei jäänudki muud üle kui tõdeda, et tema Aladon jääda. Et läinud aasta oli siis 1885. Lisaks urundi Rwanda alale kuulus Saksa protektoraat veel suur osa tänapäeva Tansaanias ning toonase aja kombe kohaselt kasutati vastuhaku vastu igasuguseid julmi meetodeid, nii nagu ikka kombeks oli. Teisalt tõi Saksamaa vallutatud aladele haridusprogrammi ehk rajas nii-öelda korraliku koolisüsteemi. Ja ajaloolased on märkinud, et see oli isegi niivõrd korralike, et saksakeelne sõna suule laenutati Ida-Aafrika üleüldisesse keelde ehk lingva Frankasse, milleks oli siis suahiili keel. Ja selles keeles, nagu ma aru saan, saab veel tänagi päris palju kõnelusi ja vestlusi peetud, ma ei tea. Andres Karu, kuidas sinuga lood olides suahiili keeles oli nendega võimalik meestele vahele. Oli küll, aga need vestlused siiski sumbusid juba eos, sellepärast et paarist üksikust sõnast, mida ma nüüd ka enam ei mäleta, muidugi sellega minu sõnavara piirdus. Ma käisin ka Tansaanias, muidugi meie reis algas Tansaanias, seal on suahiili keel ikkagi nagu üks riigikeeltest ja seda räägitakse siiamaani väga palju. Ruanda Burundi sellisele vähem siiski. Aga seega, kas nendel aladel oli tunda ka seda Saksamaa mõju, millele ma alguses siin praegu viitasin? Seal on jah mingeid kuidas ma ütlen jah, tunnetuslikult on tunda, et seal on eurooplased nagu kohal olnud ja kuna hilisemal ajal oli ka seal ju belgia kohalolek oli väga tugev ja siis siis noh, on tunda sellist Aafrikale üldse mitte omast ranget kätt ka mõnes asjas, aga talle siiski selline nad on nüüd ikkagi olnud aega vabad ja nii-öelda juurte juurde tagasi läinud, nii et see võib olla Ruanda puhul on kõige rohkem asja paigast Tansaania puhul natuke vähem ja siis Burundi puhul kõige vähem, ütleme siis niimoodi, kui nüüd nagu üldist Veidikene jah, just ajaloost veel, et siis Saksamaa jäi nendest aladest ilma esimese maailmasõja järel, kui Saksamaa Euroopas sõja kaotas ning koguneda jaotasid omavahel ära britid ja belglased ning just urundi Ruanda läks versai rahulepinguga Belgiale ja tänapäeva mullas. Riik läks Portugalile. Aga põhimõtteliselt võib öelda, et nii nad siis seal Belgia juhtimise ajal elasid kuni siis 1959. aastani. Ja siis algas randas uttude ja Tudsid esimene omavaheline verine sõda, milles hukkus kümneid tuhandeid ning see niinimetatud Rwanda revolutsioonis tahtsid Tudsid kohe iseseisvust saada, utud aga aeglasemat lahkumist emamaast ning selline verine arveteklaarimine sundis purundit valitsenud kuningat Moami Muambudsa neljandat keskenduma vaid oma riigi iseseisvumisele ikkagi lõppkokkuvõttes. Kutud olid siis lõpuks need, kes alustasid seda lõplikku iseseisvumisprotsessi. Nad said 1960. aastal korraldatud valimistel võimu. See on väga omapärane, et sõja keskel suudetakse veel valimised korraldada belgia toel, küll aga siis seejärel 62. aasta esimesel juulil ongi nüüd randas Iseseisvuspäev, kusjuures see on ju sama päev, mis Brundilge, et nad lihtsalt läksid kaheks pooleks ja üks läks verisemalt, teine läks pähenderisemalt, aga nii nad seal esimesel juulil oma iseseisvuspäeva tähistame. Jah, see erinevus ka, et kui Rwandas sai siis vabariik selle tulemusena võis kohe siis Brundi jäi vähemalt esialgu mõneks aastaks kuningriigis ja eraldi on nad ju siiamaani, kuigi ütleme nii, et kuna nad on olnud ajalooliselt nagu ka üks riik, siis on tunda seda, et tegelikult need inimesele nagu ühed ja samad, aga kummalisel kombel muidugi need edasised arengud pärast iseseisvumist on olnud väga erinevad. Ja noh, rahvusel on ka ju tegelikult samades udutulesid ja ja siis väike üks protsent on seal ka veel kunagisi, vist põlisasukaid, need olid need tuua. Just vot neid on ka mingi protsendike kummaski riigis, et võiks ju olla nagu ühtne arusaam maailmast ja nõnda aga täiesti täiesti erinevad riigid mõnes suhtes on muidugi lahe, et nad on erinevad liigid. Kas kas seda piiri selle kahe riigi vahel oli tunda ka piiriületus selle, et ma olen lugenud nendest ajalooraamatutest ja muudestki, et, et ei ole ei ole reaalselt piiri maha märgitud, et on küll teatavaid jõed ja neid käänud need nagu tähistavat piiri, aga reaalselt piiriposte näiteks kas on märgilisid? Noh, meie läksime bussiga, liikusime siis Gigaalist ehk Ruanda pealinnas siis Budjumbura ehk siis Burundi pealinna suunas ja see piiripunkt oli noh, üks suur vahe oli juba see, et kui kui Ruanda viisa saamiseks võid täiesti kasutada eurooplasele väga arusaadavat meetodit ehk minna internetti täita taotluse vastaval lehel ja siis sulle vastatakse sealt vist ma ei tea, kahe ööpäeva jooksul, kas sa oled nende riiki teretulnud või ei ole. Tavaliselt oled siis noh, rohkem nagu probleeme ei ole siis Brundi puhul kuna see asjaajamine tundus oluliselt kahtlasem, siis me valisime selle tee, et me võtsime piiri pealt endale üldse Kolmepäevase transiitviisa ja siis vot see asjaajamine juba oli nõnda, et kui ühel puhul sa saad teha ära nagu selle arvuti tagapõhimõtteliselt nelja minutiga, noh, ütleme niimoodi, täitsid selle blanketi ära ja isegi sinna pidi mingi PDF faili panema mingi küllakutsega. Meil mõned panid sinna, kuna me maandusime ära, lendasime Tansaanias panid need PDF lihtsalt lennupiletid, et näidata, et me lahkume ikkagi teie regioonist siin lähiajal. Siis mina unustasin isegi selle panna ja mulle saadeti alguses nagu isegi vastused. Teil oli viga sees, seal on ju, et Ivanov PDF-faili ja siis kuna ma sain sellest teada natukene nõnda nihkega, et mul ei olnud aega sellega nagu toimetada, siis siis mingi 30 tundi hiljem arvuti taha istudes olid nad ikkagi saatnud mulle kinnitus, et ma võin tulla, mis sest seda PDF-faili ei olnud. Aga purundisse sisenedes siis selle bussijuhid olid päris närvilised, kuna see oli buss, mis läkski pealinnast pealinna, mitte piiril ei toimunud ümberistumist. Ja siis nad olid väga närvilised, sest kõik teised olid ju kas ühe või teise riigi kodanikud. Aga meie pidime seisma järjekorras, et maksta härrase tasu viisa eest, mis oli vist kuskil 30 dollarit või umbes niimoodi. Ja siis tuli lisaks veel täita mingeid mingeid pabereid ja joosta nagu hästi niuke käia, tegelikult vahepeal juba nagu purundis mingit paberit saamas ja siis mina jälle tagasi Rwandas on ju, et see viia kuhugi kellegi juurde kinnitamiseks nihukest tobedat jooksmist oli nagu palju. Et selles mõttes see piir, joonistus meie jaoks nagu päris ilusti välja, et selle naisterahvaga, kes istus nii-öelda selle piiri kulgemise kohal, mingit tõkkepuu ääres, sellega me saime juba päris hästi tuttavaks ja ta lubas meil pilti teha lindudest ja muudest asjadest juba. Nii et saime nii-öelda sina peale, sest me nii palju pendeldasime seal edasi-tagasi. Sooja oli tublisti, nahad olid märjad pärast. Kuivõrd seal ringi reisides seda verist ajalugu märgata oli? No me otseselt ei läinud seda otsima sealt ja me nägime küll mõningaid memoriaal-le just Ruanda poole peal, nagu me külastanud seda kõige kuulsamat seal Gigalis pealinnas on selline, nagu kuhu reaalselt on noh, me ei ole selles genotsiidis nüüd 1994. aasta omast ei ole veel nagu rääkinud või selle meelde tuletanud küll kuulajale, aga noh, ütleme siis nii, et päris suur osa neist ehk 250000 ongi kaalis nagu maetud ja seal kohal on ka memoriaal, näiteks seal me ei käinud, aga me nii-öelda jalutasime mööda ja nägime mõnda memoriaali küll, kus olid nagu suuremad ja verisemad Huttuda ja tutside vahelised sellised arveteklaarimise aset leidnud, et siis siis samas nad on sellised, et kuidas ma ütlen, eriti Ruanda pool on kus, nagu need olid verisemad, need vähemalt 1994. aasta sündmused, et nad on kuidagi rõõmsad ja me nagu ei tajunud või keegi muidugi ei võta seda teemaks, et ma ei tea, noh kui otsida Euroopas mingit paralleeli, et siis see on selline umbes nagu sakslased ei taha nagu natsi teemal väga rääkida on ju näiteks ja teise maailmasõja nagu tulemusest, kus nad teiseks jäid napilt ja siis noh, et samamoodi ega nad ei taha aga paarkümmend aastat tagasi toimunud genotsiidis nagu väga palju nagu rääkida, sest see puudutas mingit igat kümnendat iga 10. inimene ju riigis löödi maha põhimõtteliselt. Et see tähendab, et see väga isiklikult puudutab igaühte ja nendest isiklikest asjadest ei taha musta mandri inimesel rääkida. Ajalukku tagasi pöördudes siis ongi, purundis järgnes riigijuhtide kukutamist ja diktatuurirežiimide jada päris pikalt, kuni 96. aastani, kuni siis leidus üks kõvakäelisem riigijuht Pier poja, kes siis suutis lõpuks vaenupooled rahuläbirääkimiste laua taha tuua. Aga no ja selles mõttes vaiksem periood tähendas lõppude lõpuks ka seda, et 2003. aastal suutsid nad uue presidendi valida ning ka riigis on tasapisi rahuaeg saabumas, kuigi päris rahulik seal veel ei ole. Rwandas seest algas see iseseisvusperiood või sellele eelnenud aeg juba paar aastat varem ikka päris veriselt. Esimese tutside tapmise korraldasid Hutud juba 59. aastal. Teine laine oli siis 1990, kui kättemaksu jäänututside Ruanda patriootlik rinne alustas kodusõda ja selle üks osa on siis ka seesama laias maailmas palju vastukaja saanud genotsiid. Hutud tapsid kättemaksuks 100 päevaga 500000 kuni üks miljon ja mõõdukamat Huutut. Kusjuures huvitav ongi see, et Rwandas algas pärast seda leppimise aeg, et võib öelda, et kui jõuvahekorrad sai põhimõtteliselt paika, et siis siis loodi rahvusvaheline tribunal mõisteti nende sõjakurjategijate üle kohut, neid oli ka kohutavalt palju neile mingi 100000 ja noh, loomulikult see formaalne kohus ei saanud kõigega hakkama siis nii-öelda leebemad kuriteod, need anti siis riikliku otsuse kohaselt külavanematele. Ehk et taastati selline hõimude ja, ja, ja väga vana aja traditsioon korraldati siis Skatšadža ehk siis vanim mees on kohtuni külavanem, kes siis otsustab, millise karistuse see mees siis pälvida ja nii nad said ilmselt selle ajalooga natukene paremini ühele poole, mulle tundub kui Brundi pool, kes ajalooliselt ei ole hakkama saanud, omapärane. No see on täiesti müstiline, jah, meil oli nagu reisijatena seal ja turistidena nii-öelda oli noh, see tundub nii nagu kummaline, kuidas kaks niukses sugulasriiki on nii lahku kasvanud ja see kumab nagu igal pool läbi ka, et ühes riigis ehk Rwandas siis on nagu mingid asjad läbi räägitud, mingid asjad on kokku lepitud ja purundis nagu üldsegi mitte ükskõik mis asjas nagu kasvõi see Rwandas on nagu otsustatud, et võitleme korruptsiooniga ja mis seal salata, Aafrika mõistes teevad nad seda väga edukalt. See, et isegi kui võrrelda, noh, suhteliselt tihedalt külastatava turismiriigiga nagu Tansaania seal kõrval, et Tansaanias kui päris pikaliinibussid nagu välja arvata, on ju, et sa ei saa iialgi bussipiletit, kui sa raha annad. Sa sõid alati bussipileti, on ja, ja niuksed noh, et ka selles väiksemas vormis, nõnda on see asjad nagu paigas, et mingi raha läheb ikkagi riigieelarvesse, mitte otse nagu bussijuhi taskusse nii-öelda kõik muud asjad ka, et mitte ainult, noh, see oli üks selline väike näide lihtsalt, aga kõik. Noh, mis olukorras on, teed ja sa vaatad inimestel nagu silma, siis on nagu Rwandas on kuidagi niuksed, õnnelikud inimesed, et sealt ei kui ei teaks, siis iial ei oskaks nagu pakkuda, et seal on kunagi mingid sellised suured jamad olnud kassiga iga 10. inimene maha lüüakse, onju ja lähiminevikus noh, vähem kui 20 aastat tagasi. Aburundis on nagu see, et seal on nagu kõikide inimeste silmadesse on kirjutatud meeleheide sest nad on maailma 10 või isegi viie vahel öeldakse kõige vaesema riigi hulgas ja nad teevadki kõike nagu meeleheitlikult, nõnda nagu otsivad meeleheitlikult järgmis kana ja ja üritavad meeleheitlikult turistil saada kätte võimalikult legaalselt, siis raha ja nii edasi. Nüüd peakski olema kuulajatele juba see pilt loodud, milline see riik on või millised need riigid on, et tuleksin tagasi selle, meie saate teekond tippu põhieesmärgi juurde, et kuidas selliseid riike üldse otsida, nagu sa seda teed, et leida need mäed ja valida need riigid välja. Mul kujunes see sellel reisil kujunes ta väga, väga lihtsalt kuidagi ja väga kiiresti, sellepärast et algselt oli mul plaan hoopis külastada Lääne-Aafrikat ja teha seda autoga koos kahe kaaslasega aga erinevatel põhjustel nagu näiteks relvakonfliktiga ja suure sõjaga Malis ja Senegali viisa mittesaamisega, siis tuli kähku leida uus plaan. Kuna need riigid lihtsalt sulgesid meie tee, kust me autoga ei oleks nagu edasi saanud, eriti mugavalt. Ja siis vaatasime kähku ringi kuskil noh, niipalju ütlen ka kuulajal ära, et seal randase Brundis me olime selle aasta 2013. aasta veebruaris ja reis algas jaanuari lõpus nagu Tansaania käe, siis sealt edasi läksime Roondasse purundisse ja tegelikult vähem kui kolm kuud enne reisi oli see, kus me siis otsustasime, et vohh nüüd näed, nägime päris hea hinnaga lennupileteid, millega oli võimalik lennata Tansaania kõrgema tipu üldse Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro alla mis oli ka meil plaanis ja siis me mõtlesime, et kui juba sinna minna ja kui minul lisaks see plaan ka, et iga riigi kõrgemas tipus käia et siis tundus, et sellised kuuajase reisi puhul jääb aega üle mõned nädalad siis vaatasime kohe, kes on siis Tansaania naabrid ja tundusid kõige ahvatlevam omad või mis type jõuab teha, siis olidki need kaks väikest riiki. Nad ise kutsuvad seda Ida Aafrikaks, mõned kutsuvad Brundid ka. Natukene on see seotud sellega, et Burundi riigi nii öelda, kui sa ülevalt vaatad, siis kaardi peal, siis ta on kergelt südamekujuline. Tegelikult on need riigid ikkagi üsna Aafrika keskel, juba kutsutakse purundika Aafrika südameks tänu sellele oma kujule ja ja siis, kui piletid olid ostetud, siis ega me rohkem ei süvenenud, me saime teada, et viisasid on võimalik saada ja et käime kõigepealt seal Tansaanias Kilimanjaro otsas ära ja siis siis vaatame edasi ja samuti me teadsime, et kõik varustuse koha peal näiteks oli selles mõttes lihtne, et kuna Kilimanjaro on selline peaaegu 5900 meetrit kõrge, siis ja teised Ruanda kõrgem on 4500 ja ja purundil selline 2600, et siis ei ole mingit küsimust, nagu, et kõik, mis me pidime lihtsalt võtma kaasa varustuse nii-öelda Kilimanjaro jaoks ja sellest teiste kahe riigi jaoks, nagu piisas. Milline see varustus peab olema inimesel, kes tahab mäkke ronida? Noh, sõltub muidugi väga palju sellest, kui kõrgel lähed, et munamäele võid minna, kuidas tahad, onju ja päris paljudes tippudes veel euroopasid Madalmaad ikka läbi käia. Samamoodi nagu või Valgevene ja kõik niisugused alla 1000 seal enamus saab käia üsna noh, võib olla, jalanõud, tuleb vaadata, aga katsume selle kivisaar natuke ära unustada, sellepärast noh, räägime rohkem ikkagi täna aru andast ja purundist. Ruanda kõrgeim tipp on 4500 meetrit ja me teadsime, et ta on selline nii-öelda Trekingu tipp mis tähendas seda, et tehnilist varustust ei ole vaja. See, see tähendab, et muutus selle võrra kergemaks, mingeid köisi, karabiine, laskumisvahendeid, julgestumis vahendeid, mingeid, et noh, ma ei tea, kaljupragudesse vaja minema vaid klemme või midagi iganes, noh selliseid asju ei olnud vaja. Kiivreid noh, midagi ei olnud vaja. Aga me teadsime, et see aeg, kui me sinna lähme, on üsna niisugune vihmaperiood, mis tähendas, et, et me katsusime võtta siis võimalikult nagu sellised matkasaapad, mis vähegi nagu vett peaks muidugi ka ka vihma vastu, varustus peab olema hea. Siis loomulikult seal üleval on tihti miinuskraadid, mis andis järgmise vihje, et sul ikkagi soe pesu ja kõik need asjad peavad kaasas olema Rwanda ja Burundi, mõlemad on sellised, kus nagu kerge niuke malaariaoht on ka. Et siis üks asi on vaktsineerimised muidugi, aga et noh, muidugi niuksed sääsemürgid ja need pidid ka olema kaasas ja siis muidugi asjad, millega ja millest teha süüa, siis peavad mäes kaasas olema. Seega on kotis on riided, konservid, põhimõtteliselt nagu ma arvasin, millest ained kuivained ja. Energiaigasugused toidud adet veega oli seal mäe peal, kuigi 100. nagu siis meie giidid, noh, Ruanda kõrgem tipp oli selline, kus ta on, ta on nii Kongo jutumärkides demokraatliku vabariigi piiri lähedal, siis seal sulle antakse kaasa ka 10 saatjat automaatidega enam-vähem, kui sa grupiga sinna kuhugi lähed, sest on täiesti mingi kilomeeter või kaks Kongo demokraatliku vabariigipiirist see tähendab, et et sul on mingi seltskond kogu aeg kaasas, giidid, pluss siis veel need relvastatud tüübid, viis tükki eespool, viis tükid tagapool, jälgivad, et kõik oleks korras. Tõenäoliselt kunagi on midagi juhtunud, et mingi grupp on ära röövitud või midagi ja nüüd on see otsus vastu võetud, et alati on saatjad ja siis alati nad on ju. Ja nemad näkeedid ütlesid meile, et seal mäe peal pole vett. See tundub niuke ebaloogiline, kui samal ajal nagu vihmaperiood. Nende sellisel pealekäimisel võtsime ka ühekandja lihtsalt sellepärast väga tungivalt soovitasid meil muidugi oma seljakotid kandjatele anda. Aga me keeldusime, ütlesime, et me tahtsime ise. Me oleme kõvad mehed. Ja naised muidugi hiljem nägime, et giidid ise ei tassinud seal mingit vetkaaslased laagripaigas kuskil 3800 meetri peal, kus siis üks nagu ööbitakse seal kuhugi kadus üks meie särav arstile mingi veega tagasi, nii et tegelikult oli vett seal saada küll, aga nad lihtsalt tahavad toetada ka oma kandjaid ja et võta ikka neid, las nad tassivad. Aga see mägi on meelile, kes sinna siis võibki lihtsalt põhimõtteliselt üles jalutada, aga ma saan aru, et mitte kahe, mitte ühe päevaga, vaid see võtab kauem aega. Põhimõtteliselt kui, kui oleks teadnud ja meil oli ka nii-öelda accinimat oli alla on ja et me olime käinud oluliselt kõrgema tipu otsas enne tegelikult füüsiliselt väikeste seljakottidega, oleks täiesti rahulikult selle tipu teinud. Ühe päevaga. Aga kuna oli planeeritud ja neil on selline tava, et käiakse kahe päevaga ja nad ju ette ei tea, kaane, kui tugev see grupp Anne grupi juht, võiks sulle rääkida mingit juttu, aga väga raske on hinnata, kui tuleb võõras inimene, räägib sulle, et me oleme ikka väga kõvad tegijad, on ju, et noh, et kuidas selle võtta, on ju, et nad ei võta riske. Oli teada, et muud moodi ei saa, siis on kahepäevane ja siis me hakkasime lihtsalt sellega arvestasime, et siis oligi see, et ahah, et kui on kahepäevane, siis on kaasas telgid, magamiskotid, madratsid, kõik asjad. Ja mis sellega kaasnevad ja süüa me tegime ise siis ka söögitegemisvarustuse, söömisvarustus ja toit ka. Kas see kott on raske selles mõttes, et mis ta kaalub, et kas mina võin selle omale õlule võtta ja nii kõrgel ära käia? Ma arvan, et sinna Ruanda kõrgemasse tippu minnes meie kottidega Al-meestel oli koos veega võib-olla napilt üle 20 ja tüdrukutel oli võib-olla 15 kilo, oli siis koti kaal, võite võrrelda, kui lennukisse lähed, siis on tavaliselt lubatud kas 20 või 23 kilo seda pagasit, mis ära annate, umbes siis selle piiri lähedal, seal olid meeste kotid ja suur osa sellest oli vesi, mis hakkas loomulikult kohe kahanema sealt. Miks siis ainult 700 jääb veel tõusta, et miks mitte kohe tipati 3008-ga tehakse paus. Me hakkasime hommikul minema, on ju, tegelikult sinna laagrisse jõudsime sellisel ajal, et kui me oleks edasi pannud siis me oleksime jõudnud küll tippu ja tagasi sinna laagrisse, kuid siis oleks tõenäoliselt ka pime olnud juba, et väga lihtne, et mitte pimedas tulla. Ma võin, nüüd jõuan sinnani ka, et ma pean seda radaga kiitma, et ta läheb täiesti läbi läbi vihmametsa põhimõtteliselt. Et see on mu üks lemmikrada seal üldse läbi aegade, mis on olnud selline lopsakas vihmaperiood ka, kõik see haljendas kasvas seal muidugi jalge all lirtsub jalad olid kogu aeg märjad ja mudased, et see selleks. Aga see ilu ja need puud ja need mingid, et noh, et kui meil kasvavad lihtsalt puud, siis neil on ju igal pool seal see, iga puu küljes on veel omaette ökosüsteem on ja kus on mingid väiksemad puud kasvavad teise puu sees ja siis on mingid asjad, ripuvad kuskilt mingid väädid ja värgid ja, ja niuke, äärmiselt lopsakas niuke kitsas rada nagu läheb, et sa lähed tõesti niimoodi, et noh, kui keegi vastu peaks tulema, siis sinna selle tiheda taimestiku vahel on lihtsalt tõenäoliselt kunagi matšentidega nagu raiutud niuke, kitsas rada ja täpselt täpselt nii ta on jäänud ja vahel käiakse sealt üle ja lüüakse mõned oksad, mis liiga peale tulevad, lüüakse jälle maa. Et hästi hästi ilus ja vahepeal muidugi natukene avarus ka, et tuleb mingi lagendike, siis sa näed juba ees seda tippu selle vulkaani, kuhu sa teel oled. Ja imeilus tegelikult, et aga noh, et öösel sealt nagu alla tulla pimedas see tõenäoliselt ei ole nagu väga selline mõistlik mõte. Kui sa püüadki kuulajale luua selle pildi, et mida sa seal matkates siis näed, kas seal on ainult kitsas taevariba asukohal, sa oled nagu keset džunglit. Ta ikkagi nagu, mida ülespoole, seda hõredamaks ja läheb, et sealsamas, kus sa kõnnid, on see nagu kõige tihedam, et tegelikult näeb ikkagi suhteliselt paljut. Mida sa tipust leida loodad? No seal on nii palju asju, see on ei saa maha salata, seda eneseületamise nagu. Vajadust või tunnet, onju, et ikkagi ta ikkagi teekond tippu on alati raske või ütleme nii, et ei ole kunagi kerge, et tegelikult sa võid ka teel munamäe tippu ennast mõnusalt kinni joosta, kõik oleneb tempost ja kuidas sa lähed, on ju see mägi Munamägi siis on ka nii kõrge, et proovi, mine jooksuga üles, siis on ju, et noh, siis ka selle tunde kätte, aga seda tunnet saab nagu, mida kõrgemale lähed, palju lihtsama vaevaga palju vähema distantsiga vahel mõne mäe tipus tuleb seda ainult paar kiiremat sammu teha ja saad sama tunde kätte juba. Et see eneseületus on ju, et siis sa oledki kõiki neid, et sul on tee peal võib-olla olnud, ma ei tea, 20 korda ei tunne. Et ma ei jaksa enam, et noh, nüüd oleks ja läheks pööraks ümber, läheks tagasi peseks ennast puhtaks, läheks kuhugi pangalasse magama ja ja väga mõnus, võtaks paar õlut ja siis läheks kohalike trummipõrinat kuulama, et sellised mõtted käivad ikka peast läbi ja siis, kui sa oled seda nagu eiranud ja ikka edasi läinud, siis üleval on see tunne päris hea. Õnneks väga tihti lisandub ka see et sa näed suurepärast vaadet muidugi. Et noh, sa oled rihinesi seal seal me ei näinud, Ruanda puhul meil läks selles suhtes halvasti, et see oli täiesti pilves päev. Nii et seal me ei näinud midagi, aga ütleme nii, et ikkagi üle poolte kordadest on see, et sa näedki mitusada kilomeetrit mõnest tipust, tähendab ümberringi ja seal ma ei näinud, muidu me, aga me, me nägime eelmistel päevadel nägime ained, mida me oleksime nii-öelda näinud, seal see koht on, kutsutakse vulkaanide pargiks. Ta on üsna selline turistide poolt palju käidud koht, sellepärast et seal lisaks mäetippudele, no selle kõrgema tipu otsas näiteks ei käida üldse mitte mitte iga päev, vaid pigem natuke kord nädalas või kord kahe nädala jooksul käib mõni grupp seal üleval. Aga palju populaarsemad on näiteks gorilla vaatlused, et seal on mägigorillad, keda turistid tulevad ja siis nad aga see, see summa kuidagi. Ja siis ma nüüd peast ei mäletagi, aga meite kohutas nagu selles suhtes ära, et seal oli mingi see, et sa rändad nagu lähed mingisse kohta, kus lähedal gorilla tünn, onju, ja saad tund aega nii-öelda nendega istuda, neist pilte teha. Ja siis see maksis mingi vist äkki mingi 500 600 dollarit, onju ka, et selle eest välja käima või isegi rohkem vist 750 või mingi selline, siis ta tundus nagu selline. Ah, las need gorillad olla rahulikult siis. Muidugi meil nagu vedas selles mõttes, et me juhuslikult meie raja ääres kolm gorillat nagu sõid, aga neil on hästi paigas see, et kui sa ei ole maksnud, siis sa ei tee ka pilte, on ju nii, et noh, giidid olid, liigume, erase, liigume edasi, ei tee pilti, ei tee pilti enam, ei tahtnud nagu nendega riidu minna, siis me liikusime edasi, aga me nägime, gorillasid vähemalt kahte täiskasvanute ühte väikest beebi beebigorillat ka kuskil puu ladvas istumas ja einestama. Ja siis me olime selles vulkaanide pargis nii-öelda, enne olime ringi käinud ja ja salongi vulkaanid Vark sellepärast et seal oli vist mingi viis või seitse erinevat vulkaani üsna lähestikku. Üks nendest siis Mont karis Imbi, mis on ühtlasi ka siis riigi kõrgemaks tipuks, nii et me kindlasti oleksime sealt saanud ülevalt alla vaadata ja loodetavasti ka näha nende teiste vulkaanide kraatreid, veidikene seda oleks näinud, oleks saanud piiluda nii-öelda Kongo poole, Farata, Kongo vulkaane ja muid mägesid, seal me oleksime näinud kogu seda rohelust. Ja see võib-olla tuleb ka üle mainida, et rohelus muidugi mind. Ma arvasin, et ma lähen oluliselt kollasemas Aafrikasse aga see lopsakus ja rohelus, mis seal tegelikult oli kõigis nendes riikides see üllatas mind nagu täie täiega. Kas see tähendab seda, et lähed tagasi, et just nimelt selle vaate pärast? Tõenäoliselt. Rondo oli küll, kuidagi tundus üks selline riik, et kuhu võiks täiesti tagasi minna ja võiks minna just kasvõi sellepärast, et, et paljud kardavad nagu seda riiki, et noh, et kui esimene asi toksi kuhugi Ruanda sisseained, siis tulevad jälle kõik genotsiidi jutud ja kõik muud asjad tulevad välja. Ta tundub selline ebaturvaline, tegelikult on nagu üliturvaline nad väga nagu hästi suhtuvad kõikidesse oma külalistesse ja ja üritavad küll võimalikult legaalselt neilt kõik raha kätte saada, aga aga tegelikult nad nagu ikkagi toetavad, naeratavad, toredad sellised, et selles mõttes nagu näiteks noh, siis Tansaania või Burundi inimesel on palju tüütumad. Et Rwandas on, see sõbralikkus on nagu see sellepärast mul on jah, see see tunne, et läheksime täiesti tagasi. Sest seal on lihtsalt hea olla. Ja muidugi eestlasele ka suhteliselt soodne olla. Kui jätta välja nüüd see, et noh, et ka sinna tipputõus kahepäevane trit oli, näost maksis meil 300 dollarit. Ka teine mägi jah teha ja on, on Burundi kõrgendi 2670 meetrit. Me teadsime juba kõrgus ise ütleb ära, et ei ole väga kõrge mägi, et noh, kuskil Euroopas on selline 2600 mäetipp näiteks kuskil Tatrates, siis sa üldjuhul tead, et isegi kui ta on tehniline, siis ta peaks olema ühe päevaga tehtav. Aga Burundi kõrgema tipuga, kohtume veel, teadsime, et ta mitte ei ole ühe päevaga tehtud. Kui sa mingit suuremat teed pidi sinna mäe alla sõidad. 30 minutiga oled tipus, noh, poole tunni 40 minutiga umbes. Ja põhjus on selleks väga lihtne, et karu anda, aga Burundi eriti, et kui nüüd mõelda selle peale, et kõrgem tipp on 2600 riigi keskmine kõrgus merepinnast on mingi poolteist kilomeetrit praktiliselt see tähendab, et kogu maa on tegelikult üsna üsna kõrgel juba. See tähendab ka, et nii-öelda mäe jalam on juba väga kõrgele, nii et see ongi see lihtne põhjus. Aga see teekond sinna oli selles mõttes muidugi põnev, et noh, kõigepealt me jõudsime pealinna puisumburasse. See oli muidugi selles mõttes niuke isegi mulle veidikene šokeeriv, et olen vaesust näinud, et päris palju, aga see ikkagi ületas nagu paljuski kõik varem nähtu. Pealinn ise niuke. Kuidas ma ütlen, niuke madal täiesti kuidagi ebaloogiliselt või noh, teistpidi jälle hästi loogiliselt, et vot näe, siin on vabalapp, ma teen siia oma maja, on ju umbes sellise printsiibi järgi nagu tehtud. Hästi räpane, see meeleheide, mida ma enne nagu põgusalt mainisin, et meeleheide inimeste nagu nägudes ja selline lootusetus ja samas on nad hästi uudishimulikud. Muidugi, see on see, et kui kellelegagi hakkad nagu juttu tegema, et on vaja näiteks mingi transport leida endale järgmisesse punkti siis põhimõtteliselt tuleb nagu terve külarahvas tuleb ümber ja kõik tahavad osa saada sellest suurepärasest stiilist, mis nüüd kohe tehakse. Ja noh, see on see, et noh, kui Eestis nagu ma usun, et mustanahalised ei tunne, noh ma olen rääkinud mõnda siinsete kohalike mustanahalistega, nemad on nagu öelnud, et jah, et noh, see tunne küll seda nagu pilku nagu enda peal. Aga noh, seal minnakse pilgust nagu oluliselt kaugemale, nii et valge inimene noh, eriti Brundisega Rwandas ka, võib ennast ikka tunda väga ahistatuna, eriti niuke Eestimaa inimene, kelle see individuaalne tsoon tema ümber võisin. Mull on nagu väga suur, et isegi kui me siin istume praegu mikrofonide taga meetri kaugusel, et noh, see on äärmine piir, et kui me juba oleksime paarkümmend senti lähemal juba hakkaksime teineteisest eemale hoidma, veidikene mingi aja pärast, sest sa oled minualas sees, on ju. Aga seal on nagu see, et ta tuleb täitsa, sa võtad nagu taskust näiteks mobiiltelefoni ja otsinud mingit märkmikust midagi või sealt tuled täiesti rahulikult ja nad vaatavad, et mis sa otsid ja see nende jaoks põnevat niuke aparaat on olemas. Ja selline noh, igasugused piirid nagu puuduvad, nagu tulevad hästi lähedale sinu tsooni sisse ja üldse mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt nad ongi uudishimulikud ja ja nad ei, paljud ei näe nagu iga aasta valget meest. Kui nüüd teekonna juurde tagasi tulla, et siis ja siis me leidsimegi mingi transpordi, me oleme nagu, kuna tippel nii madal ja me olime nagu lugenud, et sinna noh, see 30 minutit seal üles iseenesest oli kolm päeva aega, siis siis mõtlesime, et lähme, lähme nagu mäele lähemale, esimene õhtu ööbima kuskile ära ja küll me järgmine päev leiame siis mooduse. Ja siis me sõitsimegi selle tanga niga järve serva pidi, sest see tipp ei jää selles suhtes linnulennult võib-olla mingi 20 30 kilomeetrit eemale sisemaa poole. Sõitsime mingi ära räägitud mikrobussiga kuhugi sinna mäega ühele joonele nii-öelda lõuna suunas. Ja siis muidugi avastasime, et esiteks, et sealt ei saa ikka mäel, et mäele tuleks läheneda hoopis teiselt poolt on ju mingit teist maanteed pidi, et me peame ikka sinna pealinna tagasi sõitma minema. Teist maanteed pidi. Mingid mustad inimesed liiguvad ja kogu aeg on mingid vahipostid, et noh, kuna väga korrumpeerunud on siis ikkagi need kõik need postikesin, peatavad, noh, sa näed, naastud nad väga ei tahaks sind ilma rahata edasi lastaga, Meinoreerisime seda taheti, ei maksnud neile. Ja kõik niuke kahtlane juba on õhtu ja siis lõpuks me ikkagi leidsime mingi hotelli. Me otsustasime, et hotell on täna hea mõte, kuigi me tihti ööbisime telgis. Ja siis me läksimegi hotelli ja sinna tulla mingi immigratsiooniametnik kes oli ennast sõpradega juba majoriks joonud, onju. Ja siis lendas kohe nagu peale mingi. Tulge minuga kaasa, on ju, et me, ma olen siin nagu boss ja lähme minu sinna putkasse ja registreerime teid ära, et andke oma passid. Siis me oleks nagu ototot, et kuule, et äkki me paneme asjad ära enne vähemalt ja me oleme nõus tulema küll võime võime näidata dokument, et meil on kõik viisad, värgid olemas ja kohe lähme nüüd. Lähme, lähme. Aga ta oli õnneks nagunii süsi juba. Et tema tähelepanu oli võimalik nagu hajutada ja kõik need, see hotell, kuhu me jõudsime seal eriti keegi teine ööbinud peale meie omaniku hotelli enda töötajad olid hästi rõõmsad, et mingid inimesed tulevad ja toovad neile raha kohe koju kätte nii-öelda. Ja need olid kõik meie poolt loomulikult, ja siis hakkasid tema tähelepanu hajutama, et küsida mis sa teed, on ju külalised ja kõik seletasid ja ja samal ajal mingi teine näitas meile, minge, minge, minge siis meil kaks venda läksid, me olime neljakesi neli meest, olime tolleks hetkeks jäänud, et kaks tüdrukut, kes meiega olid, need olid läinud juba Tansaanias tagasi pealinnas, muidu on võõrast. Ja siis neljakesi neli vees, siis kaks läksid kõigepealt ja siis me kahekesi läksime natuke hiljem järgi teise mehega, et saimegi tal silma alt ära, siis ta tükk aega lõi seal lamenti välja. Lõpuks Raustati maha ja. Seega altkäemaksu nagu konkreetselt küsiti. Jah, et tõenäoliselt olid nad napsu võtnud juba jupp aega ja neil oli oluliselt raha juurde vaja, et lihtsalt võtta veel natuke napsu keelduda. No seal seal on võimalik nendega nagu jonni, ta on ju mingi teatud piirini sängi vot see, nad ikkagi nagu küsivad igal võimalusel ja täiesti süüdimatult täiesti avalikult küsivad sinu käest ja sinu valik on siis see, et kas sa võtad nõnda, et sul on rohkem aega ja sa võidki nendega nagu vaielda ja ja öelda, et ei, et meie riigis ei käi need asjad niimoodi ja et Meie taskust mingit raha ei tule siit välja ja see maks, mille sa ütlesid, sellist maksu ei ole olemas ja mida iganes ja ei, ei rikkunud seda seadust, on ju, et me teame, teie seadus, viisime ennast Kurzen ja sa võid nagu nendega jonnide vahelise naka tulemust, aga sa kaotad päris suure osa oma väärtuslikust ajast, nii et eks see, see piir on niuke hägune, et kus enamus korrad me saime ilma igasugusest raha andmata, saime, aga vahel on nagu see, kus lihtsalt annabki. Aga mis see summa on, mida küsitakse? No seal kusjuures võib isegi paralleele tuua mingi ka lähiriigi Venemaaga, et kui Venemaal nagu kuskil politsei peatab ja et mõni koht on anna, kus sa saad läbi nii-öelda 10 dollariga ja siis mõnes kohas saad sa võib-olla 50 dollariga, on ju, kui see võrdlus tuua, sest seal on need summad natukene madalamad ikkagi, et noh, et selline kolme dollariga võid juba täitsa minema saada nii-öelda vahel võib-olla. Aga palju siis üldse sularaha kaasas olema, sellises riigis edasi saada või, või peab sul olema palju aega, et vaielda? Noh, nii ühte kui teist. Samas ma arvan, et mis, mis me reaalselt nagu purundisse, nagu raha üldse jätsime, et kuna see bussipileti raha jäi ju Rwandas on ju ma arvan, et me jätsime näost mingi võib-olla 50 dollarit üldse kokku nagu kolme päeva peale. Seal olemine on ikka väga odav, et meie teise hotell oli ka mingi niuke viis dollarit kahe peale. Noh, mingid niuksed toad olid umbes. No kui see ei ole ka midagi muud kui üks voodi ja kolm ruutmeetrit mingit põrandapinda ja ja vesi jookseb kuskil tünnist väikse kraaniga, noh see selleks, onju, aga noh, et sa saad nagu ära magada ja sa oled seinte vahel. Kas siis põhimõtteliselt purundis võiks vabalt valgini minna kuhugi pidutsema? No jälle, vot niuke seal on noh, ta on, kuritegevus on kõrge selles mõttes, et noh, ikkagi ka isikuvastaseid kuritegusid on palju. Ma tean, et naiste väärkohtlemine on Burundi, sest väga suur probleem, et seal ikkagi noh, valdav enamus naistest on sellised, kes saavad ikka kodus kodus peksa ja kes on sellised õigemini saavad peksa siis, kui mehe arvates on ju nad ei täida oma kohustusi ja neid kohustusi on hullu moodi palju on ju, selline vägivald on neis natukene sees, mis teeb muidugi nagu ettevaatlikuks, aga samas on jälle see, et meil oli see eelis, et me olime neli meest, onju neli valget meest ja suhteliselt hästi söönud meest ja mõned meist oli ikka niuksed vähe pikem on nii et et ma usun, et kui me näiteks sõitsime kuskil kuigi nii-öelda kohalikud taksoga või väikebussiga, kus oli kaks kohalikkuse, seda kunagi praktiliselt ei tulnud sinuga üksinda kaasa, et olid kaks kohalikku sõber, pidi ikka kaasas olema. Sest need kaks meest nagu tundsid ennast ikka oluliselt kõhedamalt, kui meie tundsime. Jättes mäed kõrvale, siis kohalik elanikkond nii Rwandas kui purundis, et kumb oli selline sõbralikum? Kuigi mulle varem on tundunud, et mida vaesem riik, seda seda toredamad inimesed ja, ja mida totalitaarse riik näiteks, et ka seda tihti on nagu lihtne kodanik on oluliselt oluliselt nagu soojem kui kuvand riigist siis siin peab küll ütlema, et ikkagi Ruanda, mis oli rohkem arenenud seal ikkagi oluliselt toredam paik olekuks ja kus sa ikkagi tundsin ennast kogu aeg nagu väga hästi. Natukene tuli tõrjuda neid, aga mitte nii palju kui naaberriikides need igasugused teenusepakkujaid nii-öelda ja. Sa oled Singapuris käinud, olen Roondat, kutsutaksegi Aafrika Singapuris, kas sa oleksid selle võrdlusega nõus? Olen küll selles mõttes, et noh, muidugi Singapur on sellises Aasia mõistes on ta selline lihvitud selline teemant, onju, et tangi löödud hästi läikima ja kuigi jälle noh, olen ka Singapuris leidsin kohta, mis ei ole läikima löödud, on ju õnneks ka mõne koha kohta võib öelda. Aga Rwanda on Aafrika mõistes kindlasti, et see oluliselt puhtam kui ükskõik milline teine Aafrika riik, kus ma olen käinud, et ta nagu korras, onju ja samas nad ei ole kaotanud, aga nagu sellist nad ise kutsuvad, seal on Ida-Aafrika üks et sellist Ida-Aafrikale omast nagu sellist minnalaskmist samas ei ole nagu kaminetanud. Aeg on hoopis teise, tähendab milline tänavapilt sellest, kui võtta näiteks Ruanda pealinn Gigaali, siis. Ta on ühtepidi nagu kõik on üsna niuke moodne kohati, aga samas on nagu see, et tänavapildis on täiesti see niuksed, arhailised asjad ka, et noh, täiesti tavaline on see, et sa kuskil läheb nagunii-öelda linnaliini bussi peale, siis su kõrval on mingi inimene, kellel on kolm elusat kana käes näiteks jalgupidi või noh, et seda, seda nagu juhtub liikluses on hästi palju on mototaksosid. Et ongi sellised, helkurvestid on seljas, on ju ja siis hüpetalle lepid hinna kokku ja ütle, kui vaja on ja, ja siis hüppad nii-öelda, saab kiivri hüpata selja taha ja ta viib sind nagu ära, et ei ole mitte autotaksod, vaid on mototaksod. Kasutasin nende teenuseid seal vulkaanide pargi juures nagu linnast linna liikumiseks. Kastsin kuskilt. Ühe seinas ei olnud meie priimusele sobiva gaasi, siis hüppasin sellise venna selja taha ja läksime, otsisime gaasi teisest linnast üles, sõitsime tagasi. Kallis ta oli selline, ütleme, niiet Ruanda des. Ja distantsiliselt oli ikkagi mingi noh, 25 kilomeetrit ühes linnas, teised kokku edasi-tagasi mingi 50 kilomeetrit, et selles mõttes oli ta Ruanda mõttes nagu oli kallis. Samas jälle eestlasele ei olnud kallis selles mõttes, et see rahanumber ma ei mäleta jälle numbrit, aga noh, ta ei olnud selline mingi üle mõistuse asi ja teine asi, mis muidugi mis nagu pildiliselt, mis teeb natukene Ruanda minu jaoks nagu veidikene igavamaks on see, et seal on mingi kohalik mobiilioperaator, mingi õigemini neid on kaks vis põelist. Tigo Ma mäletan, noh, see jääb surmatunnini meelde, see tigu, keeemmdeeenn või mingi selline Tigo niuksed, põhivärv on lilla ja Emmdeeennile on mingi kollane ja sinine ja neil on vist selline kokkulepe, kui sa hakkad müüma selle firma kõnekaart ja kõneaega, siis vastutasuks nad värvivad su maja üle. Või vähemalt fassaadi vist fassaadi värvivad üle. Aga nad värvivad selle loomulikult üle, sest iga puhul selle lilla värviga ühtne lilla ja siis Emmdeeni kuuldis selle kollase sinisega, mis tähendab, et seal praktiliselt iga mees on, nagu on see kaardi müüa. Iga majaomanik, mis tähendab, et sõidab kuskilt linnast läbi, kus või linn on isegi tobe näide nagu võtame, sõidad mingist külast läbi, kus on 15 vaja siis seal 12 nende hulgast umbes lillad või siis sinikollased kõik fassaadid on nagu ühtemoodi, et see pilt jääb nagu meelde, et kogu aeg ja siis need lipud, et vot siin on Tigoyal sinna nendeni. Aga see tähendab seda, et elekter peab igal pool olemas olema. Suht on, kuigi neil on nagu kõigis nendes kolmes riigis Rwandas kõige vähem, kusjuures oli oli nagu elektrikatkestused, olid selline suht sage külaline, mis tähendab, et generaatorimüüjal läheb sealkandis väga hästi. Igatahes. Pistiku otsad on Euroopa või mõne muu. Seal olid mingi kolmeharulised, selliseid, aga me saime nagu euroopa omadega hakkama, seal on nagu see, et see kolmas aru on tegelikult noh, see on vist mingi maandus ka, aga põhimõtteliselt kui sa nagu pastaka otsa nagu natukene, lükkad seal mingit klopakad tahapoole, mida muidu lükkab selle kolmas aru nii-öelda, et siis pastakaga ja samal ajal paned nagu selle Euroopa pistikut, siis saad selle seina ja saad voolu kätte sealt ilusasti nagu, aga noh, tõenäoliselt siis maandust ei ole lihtsalt tol hetkel mobiilid on neil hästi populaarsed, et just tänu nendele hästi odav kõneaeg süsteem on natuke liiga keeruliseks tehtud, meie Eesti operaatoritel ei ole seal mingeid usaldusväärseid loomingu partnereid vist, sest kuigi me enne lugesime, et ühel vähemalt on. Ma ei hakka nimesid nimetama, siin need siis koha peal tegelikult ei olnud ja ja keegi nagunii-öelda eesti kaardiga seal rääkida ei saanud. Sellega Ruanda puhul tuleb arvestada, et seal tõesti ei saa peadki ostma kohaliku kaardionju ja siis selle kuidagi aktiveerimine, naise niuke, pikem jutt, et olge selleks valmis, lihtsalt Rwandas ei saanud vähemalt käesoleva aasta veebruaris siis tavalise eesti kõnekaardiga rääkida. Brundis minu arust, Me saime. Mäeli sega mobiililevi. Segavad ikka seal on, noh, eks ta kuskil kaob ikka ära, et sõltub, aga mägedes on jällegi see, et seal seal mingis mõttes on see levi. Kuna seal on võimalus mast juba looduslikult panna väga kõrgele, siis noh, see panebki enamus kõrgemad tipud olid mingid mingid mastikali, sealjuures Burundi kõrgeim tipp Mount Heehaa seal otsas oli juba auk valmis kaevatud, et tõenäoliselt ei tehta ka sinna mitte külastuskeskus, kuna seal käib kuu aja jooksul 10 inimest, võib-olla. Ja nendest kaheksa on kohalikud, et siis sinna tõenäoliselt tuleb ka mingi mast. Nende eek külasid läbisid mitu tükki oma teekonna vältel. Nad on üsna väiksed, on ka neid, hütte on muidugi üsna palju, eriti just nagu Burundi poole peal, aga, aga neid kivimajakesed, nad on üldiselt hästi väiksed niuksed tavalise, ütleme Mustamäe korterelamu, suure toasuurused on tihti need majad natukene piltlikumalt tavaliselt samas on jah neid hütte, mis on täiesti nagu õlgedest ja mingi bambus värgiste tehtud. Ja, ja siis on ka täiesti niukseid, uhkemaid, elamuid mõlemas riigis, kuigi purundis loomulikult oluliselt vähem. Aga muidu nagu nad jälle kompenseerivad mingeid asju värvidega, näiteks näiteks naistekleidi purundis mulle ei meeldi, et on hästi kirevad ja ja kui nad pühapäeval või laupäeval kirikus käivad, siis, siis nad kannavad ka niukseid värvilisi, nii-öelda päiksevarje, mis tegelikult on vihmavarjud, aga rõõmsad, punased, sinised, rohelised värvid on seal, et sellist värvikirevust jälle on. Linnas on need mõjuvad nagu võõrkehana selles mõttes, et kõik on nagu muidu niuke, räpane, tolmune, hall ja siis on ainult nüüd kirkad nagu värvid. Ja muidugi Burundi puhul, mis, mis nagu tundus, et kõik, mis, nagu loodus on andnud, sellel riigil on nagu väga ilus ja, ja samas kõik, mis inimene on teinud, on kas väga kole või vähemalt nagu ebahuvitav selline, aga siis ma mõtlesin, et juba laulsin ülistuslaulu sellele loodusele, aga siis tegelikult selgub, et nad on ka niukse ökokatastroofi lähedal, sellepärast et seal kunagi raiuti palju metsa kasutati kütteks ära ja siis ühel hetkel metsakas otsa saama, siis hakati kasutama kõike, mis kuivanud taimed lihtsalt seda kõike pandi põlema ja mis tähendab, et nagu nagunii on, neil see määr on seal põhiliselt, ainult ei ole suhumuskist kuigi paksoni, kus taimestik saab kasvada. Ja nüüd on see, et kuna selle juurde ka ei teki, kuna kõik korjatakse ära, siis on mingid piirkonnad niukse katastroofi äärel, et seal ühel hetkel võib-olla see taim enam ei kasva lihtsalt. Ja samas nad elavad ju kohvist kohvikasvatuses põhiliselt mõlemad riigid, mõlemad riigid ja suhkur ja tee sinna juurde ja mõned asjad veel mõned. Maavarad, seega tänane teekond tippu viis meid purundisse ja Rwandas. Aitäh, Andres.