Tänase saate järgmiseks külaliseks on mees, kes on reisinud väga paljudes riikine riikides, võiks öelda isegi lausa 13 aastat on ta olnud ratastel või siis õhus tutvustanud võhikutele maailma töötanud giidina. Praegu töötab Stewart Tina ja teeb ka veel giiditööd lisaks tere tulemast stuudiosse, Arko Kasel. Tere, Kristo. Me oleme sinuga tegelikult pikka aega tuttavad olnud ja ma mäletan seda aega, kui sa hakkasid giiditööd tegema. Ja sellest saigi nagu sinu elu. Edasine, kuidas läks nii, et sa selle tee peale sattusid, sest see tundub kõrvalt vaadates küllaltki raske. Sa oled kogu aeg ära. Jah, seda, seda nüüd küll, aga kuidas ma selle töö peale sattusin, see oli tegelikult puhas juhus ja algas ühest minu enda turismireisist. Ja nagu sa mainisid, jah, me töötasime kunagi ühes Eesti lehes koos ja puhkuse ajal ma sattusin kokku kui tolleaegse Eesti kõige suurema reisikorraldaja Wris Toursi juhatusega, kes parasjagu seal samal reisil viibis ja, ja kuna ma olin seda mõtet veeretanud tegelikult lapsest saadik, et see töö võiks mulle sobida siis ma lihtsalt möödaminnes ütlesin tolleaegsele Wris Toursi juhatajale, et mis oleks, kui prooviks ja nädal aega pärast seda reisi helistas ta mulle tagasi, ütles, et kas sa tegid nalja või mõtlesid seda tõsiselt, mõtlesin, et hakkan nüüd ma mõtlen seda tõesti tõsiselt. Kui kiiresti sa palgata puhkust saad? Mõtlesin, et noh, nädal läheb aega, okei, nädala aja pärast lähed mul Marokosse. Ja nii see kõik algas, visati pea ees vette täiesti tundmatus kohas. Ma polnud seda tööd enne teinud, aga tänu väga headele kolleegidele, kes mind kohe järje peale upitasid siis nii see alguse sai. Aga mis on need riigid, kus sa oled kõige rohkem käinud või on seal ka mingi selline spetsialiseerumine giididel ja üldse reisi inimestele, et need riigid, need on mulle nüüd selgeks tehtud, ma tean, kuidas seal on kombed, kultuur, kuidas kohalikega suhelda ja, ja kuidas ka meie eesti rõhutuid turiste rahustada. No see kipub olema nii ja naa, tegelikult, sest et on osa inimesi, kes eelistavad teha ainult ühte piirkonda maailmas, mille peale nad on spetsialiseerunud, nad tunnevad seda kõige paremini ja võib-olla on tegemist natukese selle isikliku mugavusega ka, et, et noh, mis viga minna sihtkohta, võta mikrofon kätte ja rääkida, kui sa oled seda kümneid kordi teinud. Aga mina olen püüdnud ka hoida natukese teistsugust joont, et ise uusi kultuure ja uusi maid juurde õppida, et elu liiga igavaks ei läheks. Loomulikult seal on päris suur töö, sest et sa pead ju valdama informatsiooni alates botaanikast, lõpetades etnograafia, aga sa pead olema ajaloolane, sa pead olema geoloog, sa pead olema arheoloog? Ei, no mis seal salata, sa pead ka olema psühholoog kohati ja nii edasi, et sellepärast ma olengi püüdnud valida jah, rohkem ja, ja rohkem uusi ja uusi maid, et ise ka natukese edasi areneda, et mitte mitte jääda sellele ühele pulgale pidama. Aga mõned riigid on ja kus sa oled rohkem käinud kui teistes, mis need on need ja, ja mis seal siis sealhulgas need kõige põnevamad Kohad, kuhu sa oled sattunud, kuidagi elu on viinud mind rohkem kurssi Vahemere kultuuriruumiga ja Kreeka on muidugi üks nendest riikidest, kus ma olen töötanud kõige rohkem. Ma tunnen Kreekat ka võib-olla kõige paremini üleüldse, kuna ma olen seal päris pikalt olnud ja, ja päris mitmetes sihtkohtades seal olnud ja kreeka keelt ma tunnen ka niimoodi, et ma iseennast maha müüa ei lase ja loomulikult kõik see on teinud selle maha mulle natukese kodusemaks ja kreeklased mulle natuke omasemaks. Ja tihtipeale on ka niimoodi, et kui sa tahad saada natukese paremat toitu või paremat teenindust või midagi, siis, siis ma täiesti alatult kasutan oma kreeka keele oskust ära. Et noh, Kreeka on kindlasti jah üks nendest maadest, mis on, mis on nagu eriti südamelähedane ja eriti palju olnud kaasal. Aga mõni selline riik, mis ei ole nii, meeldib, et püüad küll, aga ei saa neist aru, nagu mingi barjäär on ees. On on ja kohe meelde tuletades kerkib Silmet, Albaania. Ma ei ole viga mitte midagi ilus ja maa on väga ilus. Kultuuripärand on ka täiesti olemas kahetsusväärselt vähetuntud maailmas muid Albaania kultuuripärand. Nii et seda tõesti maksab külastada. Aga kuidagi see, nende nii pikk diktatuur ja suletus ja, ja võib-olla ka sellele mägi rahvale selline omapärane tõsisus ja, ja see kõik loob mingisuguse teatud piiri. Ma ei oskagi. Ma ei oskagi öelda, mis aga sa südames tunned, et et sa ei saa selle maaga omaks. Kohalikud tunduvad olema kuidagi distantsi peal. Ja see on täiesti sõnuseletamatu. Osadel maadel on jah selline aura. Albaania on üks nendest. Ei, kõik on väga tore ja kõik on väga ilus. Aga nagu me kolleegidega ütleme, hing ei laula. Aga näiteks sellised riigid, noh mis eestlastel on olnud väga populaarsed, Egiptus samas ka Maroko, Tuneesia niisugused islamimaad, kuidas seal on seevastuvõtja ja sinna see sulandumine selgeks teha, neile vahel käimegi sedasi õlad paljad ja midagi ei ole teha. No see on, see on muidugi omaette ooper, kuidas seda selgeks teha, siin oleneb väga palju, kus tegelikult tööd teed, sellepärast et viimased aastad, et ma olen teinud põhiliselt kultuurireise ja ma ei ole tegelenud enam selle puhkusekonveier tšarterreisidega, nagu ma seda nimetan konveierpuhkuseks, et see on natuke teistmoodi. Siin tuleb nüüd vahet teha tõepoolest, et kas sa teed kultuurireisi või sa võtad puhkajaid vastu. Egiptus, Tuneesia, Maroko islami mood, kuurortpiirkonnad on ju hoopis liberaalsed, mitte õlad paljad, valid seal käiakse ka mingisugused muud kehaosad paljad ja sellega ollakse harjunud, aga tõepoolest jah, kui sa ikkagi sõidad nendest kuurortitest välja, siis soomlastel on väga hea sõna selle kohta, õigemini lause maas Samaandav alla. Ja nii sa pead tegelikult ise käituma, sest et sa ei lähe võõrasse liivakasti omade reeglitega mängima. Ja kui sul on vähegi empaatiavõimet inimlikkust olemas, et teisest rahvast aru saada, et miks, miks ta nüüd just niimoodi käitub või miks ta mulle niimoodi ütleb. Kui sa sellest aru saada, siis ei ole viga mitte midagi. Ja nende islamimaade kaudu kahjuks ka see, et suured kuurortpiirkonnad, turistid on ise selle atmosfääri seal ära ritta kunud oma reeglite järgi mängimisega. Kohalikud on võib-olla rohkem rikutud sellest nii-öelda valgest lüpsilehmast. Sest et kus raha liigub, sinna kipub kogunema kokku ka sellist noh, ühiskonna põhjakihti, kes alatult ära kasutavad seda, seda raharinglust ja nii edasi, et siin on jah, see vahe sees. Aga võtame nüüd India, mis on ka selline tore koht, kuhu sõidetakse ja tundub selline noh, vabameelne ja kes ei tahaks korra tunda ennast vähemalt joogina või joovana või, või noh, sedasi, et ma olen nüüd kuskil, kuidas seal. Noh, India kohta on selles suhtes jube raske isegi midagi konkreetselt öelda, sest taoline supp kontini Ta on suur ja erinevaid piirkondi ja kultuur on niivõrd palju, et nagu näiteks eestlased on praegu harjunud käima talviti kohas puhkamas tänu otselendudele siis mina ütlen seda, et koha ei ole india, ta on ilus, puhas klannid kunagise Portugali pärandiga turismienklaav. Aga nüüd, kui mujal Indias ringi käia, siis tuleb oma esimene India reis meelde. Ja kui ma tulin sealt tagasi ja lennuk tõstis rattateeli lennujaamast õhku, ma hingasin elu kõige kergendatuma ohke üleüldse, nagu ma ütlesin, et ei, ma ei tule enam siia tagasi sellepärast et see maha võttis psüühiliselt niimoodi läbi. Et ma pärast seda magasin vist mingisugune kolm või neli päeva järjest, et see kogu see kultuuri ja värvide virvarr kohutav vaesus kõrvuti meeletu rikkusega kullahunnikud lehmahunnikute kõrval ja nii edasi ja nii edasi, see see mõjus päris päris ahistavalt, aga kõik on harjumise asi ja nüüd ma olen India reisi giidina teinud umbes vist seitse korda ja viimane kord oli niimoodi, et ma lausa nüüd tahan sinna tagasi minna, sest et see riik on niivõrd kiires muutumises, mida me isegi siin Eestis ei ole näinud aasta-aastalt kõige kiiremini kasvav majandus praktiliselt Aasias ja see on jätnud juba oma jälje. See on põnev, aga mis on giidi töös kõige raskem tegelikult et millised peavad olema inimese omadused, et ta suudaks seda? Teha aastaid paindlikkus, paindlikkus ja see paindlikkus peab seisnema seisnema absoluutselt kõiges. Sa puutud kokku niivõrd erinevate inimestega niivõrd erinevate kultuuridega, kohalikega oma kliendid võivad sul olla ka seinast seina, kõik me oleme inimesed, me peame ära mahtuma sellesse samasse bussi. Meil peab enam-vähem olema kirik keset küla lükatud sest tavaliselt on niimoodi, et miks me siin nii vähe. Me oleme siin, on nii ilus, miks me peame ära minema? Oleme siin nii kaua teeme ja nii edasi, et et sa pead kogu aja hoidma enam-vähem seda keskteed, et kõik rahul oleks. Kõikide kõikide meele järgi ei ole isegi ingel mitte sellepärast, et siis ta oleks liiga igav. Aga, aga noh, tuleb endast parim teha. Et see on muidugi see ja teine asi, sa pead mõtlema alati ühe sammu ette. Mida sa teed järgmises peatuspaigas, sa pead mõtlema selle probleemi peale, et kui ma näiteks sõidan grupiga hotelli ette ja selles hotellis ei ole broneeringut On seda juhthool, aga mis sa teed siis või, või mis siis saab? Inimesed on muutunud väga närviliseks ja kurjaks. Ja leiame käigu pealt alternatiivid. Selle jaoks on olemas kohalike firmade tugi, selle jaoks on olemas Eestis oma tugi. Ja kui sa oled seda tööd juba mõnda aega teinud, siis on sul tekkinud ka enda mõtted, enda kontaktid, mida sa siis käigu pealt laseb käiku. Ja mul on niimoodi olnud, et, et Istanbulis majutasime terve suure bussitäie rahvast kolmesse erinevasse hotelli, kus oli vabu kohti. Ja tavaliselt turismioperaatorid ikkagi käituvad, nii et kui on probleem, siis kõigepealt me lahendame probleemi ja pärast vaatame, mis see kõik maksma läheb. Sellega jõuame järgmise teema juurde. Sa pead olema peast raamatupidaja. Sest grupirahad, arved, kõik see asjaajamine, see peab ju lõppude lõpuks rahaliselt kõik klappima. Ja reisikorraldajad ei ole ka heategevusorganisatsioonid, vaid, vaid ka neil on vaja maksta elektri ja kontorikulude ja sidekulude eest ja nii edasi, et kusagilt peab ju tulema. Aga jah, prioriteet number üks on see, et kõigepealt kliendid siis vaatame, mis see maksab, siis lükkame kiriku keset küla on nii, et kõik rahul oleks. Rahustame neid, kes endast välja lähevad ja nii edasi, et noh, see psühholoogiline pool. Teine asi on puhtalt tehniline pool ja see oleneb nüüd maast ja maade ärikultuurist. Taas tuleb tulla india juurde, tehniliselt vaieldamatult kõige raskem reisi korraldamine. Sest et pagasipoisid jooksevad kohvritega üles-alla ega valge inimene ise ju seal pagasit ei liiguta. Aga nendel poistel silma peal hoidmine, et kohvrid läheksid õigesse kohta õigele rongi peale, sest et Indias reisitakse ka väga palju rongidega ringi. Ja India rongijaamade kaosest võib rääkida legende, et need kohvrid jõuavad kõik koos inimestega näiteks õigesse kohta selle jaoks peale inimeste nimekirja näiteks Indias on mul ka kohvri nimekiri mida see ainult silma peal hoian silma peal, mis värvi, kui suur, mitu tükki, kellel oli Indias juhtus üks selline huvitav lugu nende kohvritega, et ühes väikeses rongijaamas šansi on selle linna nimi sai rongijaam, on kaos nagu Indias ikka. Ja mina olin inimestele südamele pannud, et kui te nüüd võtate käiku uue kohvri, kui tekib pagasit juurde, siis palun öelge mulle, ma lülitan selle nimekirja. Ja üks inimene jättis selle tegemata ja tuli välja, et ühe kliendiga olid tal täpselt identsed kohvrid, mina vaatan, arvuliselt klapib, see kohver on siin. Igaks juhuks veel ütlen, et palun minge vaadake, käige ümber bussi ja ärge enne bussi minge, enne kui te ütlete, et jah, mu kohta on siin ja järgmises hotellis, mis asus mõnevõrra 200 kilomeetrit eemal sellest kohast, loomulikult seda kohvrit ei olnud bussis. Mis siis? Helistasin šansid rongijaama. Rääkisin jaamakorraldajaga, rongijaama nii-öelda need pagasi kulid, nagu neid seal kutsutakse, rivistati üles, kas keegi on näinud? Ahhaa on nähtud, üks üleliigne kohver läks Itaalia turismigrupi bussi peale. Helistasin järgmisesse linna, kuhu itaallased olid saabunud. Itaallased olid ilusasti kohvri maha tõstnud ja hotelliomanik oli viinud selle minu kliendituppa pakkinud lahti viikinud riided ka ära, aga see oli niimoodi, et ma võitsin kahe käega peast kinni, et sealt kaosest tuleb kohver välja ja Indias see oli täiesti uskumatu lugu, sellepärast et me mõlemad ka selle kliendiga olime juba moraalselt leppinud, et ega me seda kohvrit nüüd enam siin küll kunagi ei näe. Aga imesid juhtub.