Tere algab neljas saatesarja seatud sõnad saade. Mina olen Peeter Helme ja siin sarjas katsun siis kirjeldada erinevaid kirjandusžanre. Kui esimeses kolmes saates vaatlesime erinevaid proosažanre, siis nüüdseks oleme roosast jõudmas luulesse veel mitte päris, aga peaaegu nimelt tänase saate pealkiri on lüürika ja eepika vahel ballaad. Ballaad on siis üks selline omamoodi nähtus, millest ongi selles mõttes keeruline kõnelda, et alati tuleb silmas pidada kas ühte või teist aspekti veel katsuda kuidagi nende vahele jääda. Nimelt kas pidada silmas vormi või sisu? See on üks keeruline teema, mille me täna siin saates loodetavasti põhjalikumalt ette võtame, aga Ma usun, et ballaadist kõneldes ei saa me üle ega ümber siin Eestis Aarne Merilai monumentaalsust teosest Eesti ballaad, mille andis välja kirjastus Tänapäev aastal 2003. See on siis enam kui kaheksasajaleheküljeline teos mis võtab siis ette eesti ballaadi või nagu autor on ka öelnud ballaadilaadsed tekstid Aastast 1700 alates. Rääkides Eestis ballaadist, isegi kui me ei räägi eesti ballaadist, on tahes-tahtmata see Aarne Merilai teos meil nii-öelda ees või on tegelikult, ütleksin, et on meil abiks. Selle teose kirjutamise põhjuseks ongi Merila ise välja toonud tõdemuse, et Eestis on lüroipikal väga oluline osa ja viimane mõiste liro eepika hõlmabki siis ballaadi, mis ühendab endas lüürika ja eepika sugemeid võiks siis öelda meeleolulist tundelist väljenduslaadi jutustava algega. Veel lihtsamalt öeldes väga paljud eesti rahvalaulud on sellised, kus lauldakse, mingit lugu. Aga kas Eesti ballaad on rahva laulan, need suuresti maitseasi, võib-olla me käsitleme seda täna hiljem saates võib-olla mitte. Igatahes sama mainitud Merilai teos ei hõlma endas rahvalaule, kuigi Merilai on öelnud, et nad oleksid seda väärt lihtsalt ka 800 lehekülge ei ole piisav maht, et rahvaluule sinna sisse panna. Ja iseenesest, kui nüüd minna uurima, mis asi see ballaad on, kui minna seda nii-öelda sõna pidi uurima, siis jääb igatahes avatuks võimalus, et tegu siiski on rahvalaulu või rahva laululist päritolu tekstiga. Ja samamoodi jääb avatuks võimalus, et tegu on kunstliku nii-öelda oma nime ja nägu kandvate konkreetsete poeetide või laululoojate loominguga. SÕNA ballaad on siis pärit Lõuna-Prantsusmaalt. Täpsemalt on see siis pärit Lõuna-Prantsusmaal kõneldavas ja keskajal just truba tuuride keelena tuntuks saanud oksitaani keelest. Selles keeles on olemas tegusõna ballaar ja see tähendab lihtsalt tantsima, nii et ballaad on siis oma algsel kujul tantsulaul või tantsumuusika. Seega võib eeldada, et rahvalik päritolu on ballaadis kahtlemata olemas. Aga teisalt sai ballaad aegade jooksul nimetusena tuntuks justkui jutustav laul või jutustab luuletus. Ja see nimi viitab teistpidi juba konkreetse autori olemasolule. Ilmselt need konkreetsed autorid kasutasid siis algupärast rahvalikku ainest oma loomingu loomiseks. Ballaadid tekkeajaks peetakse üldjoontes kaheteistkümnendat kolmeteistkümnendat sajandit, kuigi päris kindel ei saa just olla. Igatahes milles saab kindel olla, on see, et juba tol kaugel ajal ei olnud ballaadil kindlat meetrumit pigem on räägitud vahemikust või ruumist, mille piirid on hajusad. Võib öelda, et kuskilt sealt piiri pealt alates üks tekst enam ei ole ballaad, aga kus see piir täpselt läheb, on võib-olla suuresti juba maitseasi või ka võib-olla kirjandusteadlase suvaotsus. Üldiselt öeldakse, et ballaadil peab olema mitu salmi, aga reeglina mitte rohkem kui kuus, kuid kas sellel peeglil on ka erandeid, teda uurime hiljem. Väga oluliseks on alati ballaadi puhul peetud refrääni olemasolu. Jah, nagu öeldud, jutustavat sisu. Ja ilmselt on see ka põhjuseks, miks tänapäeva kirjandusuurijad ei kipu hea meelega rahvalaule isegi kui neis kõik või vähemalt osa nimetatud elementidest äratuntavalt kujul olemas on pidama ballaadideks. Asi on nimelt selles, et see jutustav sisu tõmbas juba päris ammusel ajal luuletajate huvi ballaadide vastu. Kujutan ette, et need luuletajad nägid ühelt poolt kindlate tunnustega seega sellist toetavat raami pakkuvat žanrit, aga teisalt nägid selles žanris siiski suurt vabadust ja kolmandaks võimalust kirjutada. Tuleb kirjutada lugu. Nii, et kõik need tegurid tõmbasid siis juba ammusel ajal erinevate poeetide olgu siis professionaalsete või harrastajate tähelepanu ja nii võibki nimetada mõningaid suuremaid ballaadimeistreid. Näiteks 15. sajandi prantsuse poeet François Milloon on kirjutanud mitu teksti, mille pealkirjas lausa esineb sõna ballaad. Näiteks ballaad minevikku, naistest või ballaad kadedatest keeltest. Aga ballaadi on kirjutanud ka hilisemad kirjandusklassikud, näiteks Göte, tema võluri õpilane on ballaad. Või ka mõned robot börsi või söör Walter Scotti tekstid on ballaadid. Ja suuresti selliste suurte kirjanike mõjul kes siis ballaadi vormiga kõvasti tööd tegid ja neid populariseerisid. Suuresti nende mõjul jõudis ballaad 18. sajandil ka muusikasse teatrisse. Nimelt ballaadi hakati kasutama ooperis. Ja seda ei kasutatud mitte ainult tol ammusel 18. sajandil ooperis, vaid ka näiteks Bertod Bresti ja kurt faili 1928. aastal valminud. Ja võib öelda jätkuvalt aktuaalne. Kolmekrossiooper sisaldab endas ballaade. Ja siit jõuame omakorda välja selleni, et tänapäeval on siis võib-olla tavalise inimese kõrvus sellel sõnal ballaadiks hoopis teine tähendus. Nimelt ballaadina mõistetakse teatud pop- või rokkmuusikapalasid. Aga võib olla on see üks teine teema. Aga võib olla ka mitte seda, vaatame hetke pärast. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme, täna räägime lüürika ja eetika vahele jäävast žanrist nimega ballaad. Alguses sai ballaadile väike sissejuhatus tehtud, esitatud mõned küsimused jõutud välja selleni, et tänapäeval ilmselt raadiokuulaja, kui ta kuuleb sõna ballaad, ei mõtle niivõrd siin mõne Françaviooni või Göte luuletuse peale, kuivõrd kohe tulevad meelde teatud kaebliku häälega lauldud rokk või popalad. Täna on mul stuudiosse kutsutud kirjanik Jaak Urmet kellelt, et siis otsimegi vastust küsimusele, mis asi see ballaad on. Ja alustuseks siis küsingi, et kas nüüd nendel rokib, vanadel on üldse midagi pistmist meie tänase teemaga või on siin lihtsalt üks suvaline sõnaline kattuvus? Tervist. Küsimus on väga põnev. Vastata sellele on keeruline, sest no ega ega ma tõtt-öelda ei teagi, kuhu see rock ja popmuusikatermin ballaad üldse tagasi viib, kokata etümoloogiliselt minema. Aga mulle tundub, et seos on olemas. Tõsi, ma arvan, mitte otsene, vaid mingi kaudne seos, mis viib võib-olla mingisuguste väga kummaliste muusikažanrite, pidin tagasi sinna sama mõiste tantsimine juurde, et noh, võib-olla siis kuigi noh, oletame kuskil iiri iiri folkmuusikas näiteks uhkelt, eks ole, torupilli või mingi muu Iiri pilliga, siis edastati mingi kaebliku lugu mõnest härrast, kes läks mere taha ja siis seda tehti nii uljalt, et seda tehes sai ka tantsida. Et see on täiesti võimalik tõlgendus. Aga, aga see on väga, ütleme niimoodi, siin koha pealt kirvega tehtud tõlgendus. Aga tõesti, Ma olen sellega nõus, et kui tänapäeval minna tänavale ja suhelda inimestega, kes ei ole kirjandusteooriat õppinud, siis öeldes sõna ballaad tuleb kohe isegi meelde pop ja rock ütleme mitte isegi mitte rock, vaid ütleme hallachi jõuluballaadid või mõne ilusa ilusa noormehe kurvad süntesaatori ballaadid. Need sõnaballaad on nagu muutunud selliseks ja ega, ega need ballaadid nagu ka jutust enam lugu Nende, nende ilusate kulmudega poiste ballaadide sisu ega see ei ole ju jutustav, see on ikkagi, see on sõna otseses mõttes lüüriline, seal kirjeldatakse siis elamusi mingisuguseid tundeid, süžeed nagu väga ei kippunud olema. Aga ometi neid nimetatakse ballaadideks, nad on noh, kui üldisena ballaad, siis tulevad just nimelt reeglina noored lauljad lauljatari meelde. Aga mina, vana rokihuviline hevi metali huviline muidugi ütleksin, et kui minul öelda ballaad. Et noh, ma olen ka kirjandusteadusehuviline, kõigepealt tuleb mulle pähe kuidagi Marie Under siis natukene niimoodi siukest sümboolset tühjust ja siis tuleb kohe metallik ja Skorpion, eks ole, skorpionist tuleb, eks ole, nüüd ka Eestisse. Ja täna hommikul just sõitsin, vaatasin plakat ja nüüd sina rääkisid ballaadist ja minul tuli kohe meelde, Still loving, you, imekaunis ballaad, mida isegi Gunnar Graps laulis ja, ja siis kõik võtsid oma välgumihklid välja, jõutsutasid neid ukraina sügisöös. Et minul tuleb ballaadiga sihukesi meelde. Aga mina kui popmuusikahuviline tegelikult mingisugune mehhanism minus isegi nagu tõrgub võib-olla kohe minemast selle kõige lihtsama tänavasse tõlgenduse juurde. Et siis lauljataride jõuluballaadid ja muud sellised. Aga kui nüüd muusika kõrvale jätta, kas siis tänapäeval kirjutatakse muidu veel ka selliseid nii-öelda klassikalisi ballaade? Tegelikult ma arvan, et vastus luuletajatele või või selliste luuletajatele, kes nagu ei olegi pead, vaid, vaid hoopis mingi muu alainimesena, kes vahel midagi tahavad treida, midagi, et nendele võib-olla kõige lihtsam ongi mingisugust jutukest treida. Ja, ja eriti kui tegu on nooremate meesterahvastega, siis mingisugust roppu jutukest treida, eks ole, tunda rõõmu, kuidas seal mingisugused riimid niimoodi kõlksuvad ja mingisuguse ropule sõnana saab mingisuguse imeliku asja riimiks nagu teha. Et ma nagu kõrva taha pannud, et, et harrastusluuletajad väga tihti võtavad sellise ballaadiliku lähenemise luulele tutvustavad mingisugust lugu ja eks see uuem rahvalaul on ju ka kõik selline. Mul näiteks on kodus üks kaustik, mis on minu isapoolse vanaisa valduses olnud. Kui ta teenis kroonus 30.-te Narvas ja see on täis sellist sõdurite rahvaluulet, siis sõdurid on väänanud igasugust igasuguseid luuletusi ja need on kõik eranditult väga ropud. Ja see on puhtalt, see mees on praegu räägime sanballaad. Ometi vist roppusi omaette lisaväärtusele, aga ma arvan, sa tõid välja just sellesama olulise asja, sellesama põhjuse, miks me täna üldse ballaadist räägime, et tal on olemas mingid luuleelemendid ja mingid proosaelemendid. Tõsi, see on selline lüro, eepilise luule, lüro, eepilise kirjanduse žanr, mina panek, noh, mitte mina paneksin vaid siin ongi nagu õige panna veel ka selline asi nagu valm, mis on ka ju tegelikult üks konkreetne lugu, puändi kaasa niukene novell luules, sinna kuulub ka rahvaluule rahvalaul siis regi värsena rahvalaul. Ja kindlasti sinna kuulub veel üht, teist ja kolmandat. Aga ballaad, no isegi selgub, et mina olen ka ballaadi ballaadi autor, sest seal seal seal Merilai raamatus on üks minu imetlus ka sees. Ralli läbib külateed, mis siis kirjeldab seda, kuidas ralli laadib külateed? Väga pikk, see ei ole salmide arvu seal, nagu konkreetselt salv ei olegi säärane nagu maikovskeliku trepp ja muud sellist. Et see kuue salmi nõue, see tuli mulle küll üllatusena. Et kui ma vaatasin kodus Marie Underi kuusid ballaade, siis need olid kõik ikka väga-väga pikad lohemaod. Kuues salmis polnud seal midagi, seal võis olla 20 25, olla. Ma arvan, see on väga hea, et sa selle praegu välja tõid, sest et ma olen seda märganud kas varasemates saadetes, et ma katsun saate alguses tuua välja mõningaid klassikalisi definitsioone ja peaaegu alati põrkuvad tegelikkusega ja ja tegelikkus kipub võitma. Jah, kui me nüüd rääkisime sellest samast kuuesztsalmisti refräänist ja nii ja, ja samal ajal sina rääkisid näiteks sellest samast oma vanaisa kaustikustet siis sa tõdewist kipubki siia vahele jääma, et ühed asjad on sellised klassikalised ballaadid ja teine asi on siis see, mis on noh, mis ballaadiks nii-öelda kujunenud, et kas põhjus võibki selles olla, et kuna ballaadil ei ole nii kindlaid reegleid kui näiteks ütleme sonetil või Aleksei triinil, siis selle tõttu on ka väga lihtne sinna ballaadi alla paljud mahutada, et kui sedasama Merilai raamat ilmus, siis ühes intervjuus. Ta rääkis sellest just, et et ega see raamat ei sisalda ainult ballaadi, vaid see sisaldab ka palju sellist, mis seal ballaadi ümber on selleks, et paremini mõista, et mis siis päris ballaadi Ma arvan tõesti, et et ballaadi definitsioon on läbi sajandite muutunud ja mul on kuri kahtlus, et et kui mulle nina alla pista mõni keskaja ballaad ja siis selle kõrvale kohe mingi viimase sajandi tippballaad, siis mulle tundub, et see keskaja ballaad võib-olla ei olegi enam päris õige ballaad Vilooni luuletused noh, minu kui keskaja suhtes vägagi võhiku jaoks, nad nagu ei mõjugi mulle ballaad kadedusest keeltest näiteks ei mõju mulle väga ballaadina, eks ole. Aga näiteks minu ees on, ma võtsin raamatu kodust kaasa Ain Kaalepi ballaad, mis kannab pealkirja ballaad kombaini armastusest. Et noh, selle puhul mul ei teki mingit kahtlust, et tegu on tõesti ballaadiga. Ja Ain Kaalep muidugi siin mänginud, mänginud sotsialismiteemadega sel aastal 62 ilmunud kogumikus aumaastikud. Ja noh, tol ajal eks ole, nõukogude sotsialistlik realism soovis väga saada kirjanikelt töö temaatikat ja kolhoosi-sovhoosi temaatikat. Ja siin see nüüd ongi, et ma seda kõike ette loe, aga algus on igatahes väga uljas. Ballaad kombaini armastusest. Hey muusalevoli kombaineriks oli kolhoosis kord tütarlaps, keegi, kes vöö pani vööle, läks teisele tööle ja hästi pääslex seegi uus juht oli hädas, kui mustlane mädas, kombain ei võtnud tal vedu. Küll krutise sättis, küll algas, jättis, aga ikka ei olnud talle edu. Küll sätise krutis peaaegu nuttis, aga masinaid tigedalt kühma. Poiss viimases valus, siis lõpeks, palus üks sõnagi, vähemalt rühma. Siis kirjeldab, poetasin, kuidas olukord pingestub. Lõikusaeg läheneb. Ja ja kutsuti appi üks mees, kelle kohta luuletaja ütleb, et tema on linnas poeediks. Poeetsist tuli, uuris olukorda, silus kämblaga üle ratta ja ütles et kombain, armunud ja kõlab system õpetusenani. Ei midagi, aita, kas peksa või paita, pane peale määret või peitsi, arm võidab ka hauasiis, ammugi raua, tooge tagasi, aga see neitsi tuli esimees ruttu ja kuulaste juttu ja rangeid käsklusi hõikas ja tütarlaps toodi ja toredat moodi kombain tema käel lõikas. Minu meelest see vastab tõesti ballaadi tunnustele, siin on konkreetne tegevus ja ta ei ole liiga pikk, mis muudaks ta Bueimix ei olegi liiga lühikene, mis mõjuks lihtsalt imelikuna. Aga kas võib nüüd öelda sina oled sotsrealismi uurinud, et sots realistlikul ballaadid on mingid oma väga kindlad reeglid, mis mitte tingimata nüüd erineks klassikalise ballaadi omast, aga et kas sotsrealistliku ballaadi reeglid on jäigad, näiteks on väga kindlalt paigas? Kui sa sellise nurga alt lähened, siis ma siin kõrvale kohe luuletus Muia veetamme, luuletus esimese zootehnik. Ja selle kõrval on Felix Kotta luuletuses traktorist ja haakia neil mõlemal kuulata, seal on väga palju ühist, sest Felix luuletus kirjeldab traktorist ja haake ja siis suhte tekkimist. Et Rein oli traktorist, kuid õnn oli haakiaks traktori peal. Et mida see haake täpselt selle teeb, seda me täna veel ette ei kujuta, eks ole, seal on kirjutatud rohkem kui pool sajandit tagasi. Aga neil tekib seal ühises töös tekib armastus. Ja siis muie veedame olles esimese zootehnik, eks ole, see kajastab jällegi sellist 50.-te olukorda, kus kus zootehnika oli väga vajalik tegelane, esimees oli ka väga vajalik tegelane. Ja kuidas siis tuleb linnastik zootehnik alguses nagu on, nagu antipoodid vastandid või, või esimese vaatorid misse, zootehnik, sind torgib oma linnatarkusega üks mees, teine naine. Aga lõpuks neil tekib ka jällegi armastus ja lõpp on eriti tore. See on päris pikk luuletus, koosneb neljast lühikesest osast. Ja kui sa küsid, mis seal sotsialistliku ballaadi eripära, siis see võikski olla jälgegi temaatikast, see peab olema lihtne tööinimese hammastele kergesti mälutav ja parteile vastuvõetav. Aga see on huvitav, sest et mina sinu jutust lugesin praegu hoopis teises ja välja, kui meile tõdesime siin seda, et näed, et võib-olla me keskaegseid ballaadi lugedes ei tunnekski, see tähendab ballaadina ära ja et kuna tegu ei ole nii kindlate reeglitega žanriga, et siis kõik võib muutuda ajas. Aga mulle hakkas tunduma nende näidete varal hoopis, et siin on nii-öelda žanre autoreid löönud, sest et kõik need on ju tegelikult armastus, tekstid ja see on üks asi, mis on juba laadile ka väga omane olnud, mitte ballaadi ei võiks millestki muust jutustada, aga ballaadid väga sageli ikkagi on armastusteemalised, nii et tundub, et isegi sotsrealismi suutnud seda võita. Jah, sest tegelikult nii hämmastav, kui see ei ole, tegelikult tuli ka armastada ja lapsi saada sotsrealismi koledates tingimustes. Ja tegelikult peaks olema tänulik tollasele luuletaskonnale, kes, kes kasutades selliseid imelik teid nagu kombainid, traktoristid, haakiad, esimehed, zootehnikud, sellise kummalise meeskonnaga. Teinud sellise ilusa kauni ajatu teema Täna räägime ballaadist, mis žanr lüürika ja eepika vahel ja selleks, et selgitada, mis see kõik siis ikkagi on, on stuudiosse palutud. Ehkki Jaak Urmet lõpetasime saate esimese poole sotsrealistliku ballaadiga ja sellega, et vaatamata sellele, et tegu oli sotsialistlike tingimustega, tuli ka neis tingimustes armuda, armastada ja lapsi saada. Ja mingis mõttes ballaadi žanr võitis isegi sotsrealismi karmuse. Sest et kõik näited, mida Jaak luges lõpuks rääkisid siiski armastusest. Aga nagu korduvalt öeldud, sai ballaad üks selline üllatusterohke žanrekuna. Ta ei ole nii kindlalt määratletud kui mõni teine kirjandusžanr, siis pakub ta autorile laiu võimalusi. Ja kätkeb endas teinekord vahest isegi rohkem. Võib-olla autor mõelnud ja jaak on vaadanud veel välja mõned näited, mis heidavad ballaadile valgus siis, nagu ma aru saan, hoopis ootamatu nurga alt. Mis teil on, väga ootamatu, on, aga siirduma ajas kõvasti tagasi. Lappasin kogumikus sõnad soojas süli rivis mis koondab seksiteemat eesti luules ja võtsin siit kõige varasema luuletuse mille autoritele teada selle autori nimeks antoloogiatest tundmatu autor. Aasta on 1779 ja see koosneb kuuest salmist ja, ja siin on nagu huvitav vaadata näiteks seda, et, et see ühendab kõik kirjanduse kolm põhisektorit, siin on eepika lüürika dramaatika siis sel kujul, et siin on tegevus, kahekõne vormis, et on toomas ja Liiso selline lamburlik või, või raps, soodiline element on siin ja, ja algab siis nii, et toomas sa nagu vestlus kahel karjasel toomas ja Liiso ja Toomas siis räägib Liisole. Tule pimeduse varju, tule, armas Liisake, kus ju lust ja rõõm on paaris, kus ilmas muret ka eksinud ööbik, meelita kenad nõud, rõõmusta, tule pimeduse varju. Tule, armas Liisoke. Liisak on siin hästi kasvatatud ja tunda annab ka tolleaegne moraali kammits, kes ütleb kohe, niisiis Liisa ütleb nii. Mitte toomas maa ei tule, lase kaob kevade. Minu valija ütleb, poisse pean ma põlgama karjas üksipäini maa poisita pean olema, mitte toomas, ma ei tule, lase kaob kevade. Siis Toomas veel siin muudkui räägib ja Liiso vastab talle, et räägi, mis sa räägid. Lõpuks Toomas Toomas, siis saab, mis soovib, ja see kuuldub nii. Minu karjad, mis ma kaitsen koera, kepsab sinule tule muga rõõmustama heida minu Naale kuuleb ema seda nõu, õnnistab ta lastetöö. Minu karjad, mis ma kaitsen koeria kepsaps sinule viimane salm, siis on selline koos lauldud salv Toomas ja Liisa siis koos vagasestja ikka rõõmsast peame Mei elama. Kogudus on meie Vainul selga rahu marjamaa. Lähme nüüd siis käsist andma, teada muudele. Suurem õnn ei võimul olla, kui see, kui ma sulle jään. Et siin on tegevuseks on selline vestlus tänapäeva kõnepruugis siis Toomas üritab Liisot ära rääkida ja lõpuks saab, mis ta soovib. Mingis mõttes on siiski tegu ju moraliseeriv tekstiga, et noored võite teha, mis te tahate, aga te peate siis vähemalt ilusti abielus. Jah nii ja leidsin ka teise teksti, mille autoriks on Friedrich Nicole Russo. Enam kui perifeerne tegelane eesti luuleloos viib tagasi 19.-sse sajandisse. Taas on tegu kahe kõnega luulevorm ja, ja läbib ka eepiline eepiline kihistus, seda, selle sisuks on tüdruku ehk siis pealkirja Saksamaatüdruk ja sealsamas saab täpselt samasugune sisusaks, üritab maatüdrukud ära rääkida ja kuulake, mis nüüd saab. Alguses on selline saks, räägib siis nii? Vist sind, jumal saatis taevast edsa oma armuga, päästaks mind sellest hirmsast vaevast, oh ma nutan lõpmata tüdruk, vastab, mis sa maipisin, räägid valet, mis Alpisin, unistad, kas su jooksvad mööda palet praegu nutupisarad või kasvamas sõnadega Saminud tahad pilgata, siis küll ennast petad, väga ei saa mind küll petta saab. Niisiis saks muudkui räägib tüdruk vastapsaks, räägi või lõpuks tüdruk vastab. Saks siis ütleb lõbuks, nii ähvardab, ähvardab kui sa enam siis ei taha, et ma peaksin elama, lasen kohe ennast maha, esimese püssiga. Tüdruk vastab, noh siis peangi armu heitma, metsavaheline rahu saaks peansul ometi nüüd näitma, kuidas armas mulga saks lõpetas siis oma nutu, et sind päästaks vaeva, seest jooksen koju, mina ruttu Donsult püssitaadi käest. Ja see oli ka mingis mõttes selline draamateksti. Mul on muide, et tekiks, ütleme, trip, tühan, mul on võimalik luulega tsiseks, teine luuletusele otse kolmandaks, mis räägib samast asjast. Aga kolmanda nurga alt, selle autor on Felix Kotta luuletus kahekõne, taas on teemaks mehe ja naise vahelised suhted, õigemini mehe soov neid suhteid tekitada. Ja nüüd läheb lugu nii, on see kõik ette, see on lühike ballaad. Teil on neiu valjud, silmad suveräänne, trotsiv rüht, paljud jäävad õnnest ilma, austate vist ainult üht. Ja nüüd siis tüdruk vastab, on mu silmad headwi valjud huvitama, teid ei peaks jutuainet üsna palju, muustki leidub teie eas. Ja vastab jälle siis meesterahvas, kes, nagu on selgunud, on vanem tüdrukust. Tõsi, neiu, mul on pisut halja hõre juba juus Guideks noorte poole kisu, süda, meil ka surmasuus. Tõesti vannun, üpris veider süda, teil on vanamees, loota võimet teie eidel kainem, süda tuksub sees. Kullo tüdruk 10 aastat, kui ei ole enam naist ilmaaegu tantsukaaslast otsiksite nooremaist. Tüdruk on mu kõrval krapsti mõista nüüdne tütarlapsi. Vot selle peale ei oskagi eriti midagi öelda, et vahest ainult seda, et tõesti tegu on sellise žanriga, nagu me näeme, mis võimaldab siis üsna palju mängu, et nagu saate alguses nagu ütlesin, on juba ballaadi tekstid leidnud enda koha, siis ooperites, nii et seega pole ime, et selline dialoogilisus neis leidub, et et ilmselt on see ka üks selline võimalus, mis on siis ju autoreid ammust ajast tõmmanud, et et loo jutustamine ju tihti eeldabki ka kahekõnet just nimelt täpselt. Aga kas just nende näidete põhjal, aga niimoodi üldiselt küsin sealt nii et et miks üleüldse veel tänapäeval võiks siis selline šamaan nagu ballaad, oluline olla? Sa ise saate alguses ütlesid seda, et tänapäeval kipuvad ballaadi kirjutama pigem siis mitte professionaalsed luuletajad, need, kes teevad seda põhitöö kõrvalt. Kas siis võib öelda, et ballaad muutunud perifeerseks Kõigepealt muidugi peaks mõtlema sellele, kas. Kui edukalt saab ballaadi kirjutada vabavärsis. Et siis kaob ju ära tegelikult igasugune side selle aja loolisusega. Laulda seda enam ei saa, tantsida, seda enam ei saa. Seda saab ainult lugeda, et siis jääb ainult see formaalne tunnus mingi tegevus. Aga kui juba minna vaba värsin ajale, siis vabavärsis on igasugust muud asja palju lihtsam kirjutada. Ja tänapäeval ma ei ole küll tänapäeva luule eriline spetsialist, kirjandus kriitilises mõttes, aga mulle tundub, et domineerib ikkagi selline lüüriline tahk. Tänapäeval ikkagi kirjutatakse väga palju lüürilist vabavärssi ja kokata ballaadi tegema, minu meelest ballaad ikkagi eeldab, eeldab mingisugust mõõtu silbiliste rõhulist, värsimõõtu või midagi midagi taolist. Ehkki, ehkki seal Merilain raamatus on ju lausa isegi Mats Traadi Harale elul otses, mille puhul muidugi, kui inimene räägib oma elust, on inimese elu, ongi üks suur tegevus, ehk siis üks suur ballaadi, kui see inimese elu kokkuvõte ütleme ühte luuletusse kroloogilisel telje, siis ongi tegu ballaadiga, et selles mõttes tuleb sinna ulatab vormis abikäe. Aga mis puudutab nüüd tänapäeva ja silprõhulist luulet ja üldse priimidega kirjutamist, siis minu meelest on need oskused üsnagi unustusse vajumas. Sest silprõhulise luule kirjutamine eeldab eeldab mingisugust kirjanduslikku intellekti. Vabavärssi on tegelikult ju lihtne, kirjutades hakkad kirjutama otsast ja õigel ajal tuleb lihtsalt punkt panna. Aga kõike seda teha silt rõhuliselt on minu meelest sest see nõuab mingisugust Rannete mingisugust iseloomu. Aga kas ballaadi puhul siiski ei võiks päästerõngana mängu tulla lihtsalt see aspekt, et ballaadi puhul on alati oluline olnud ju see on suuliselt ette kantud. Mitte et see tingimata ainuke asi on, aga ajalooliselt vähemalt on ta olnud see tekst, mille puhul suuline ettekandmine tähtis olnud. Ja suuline ettekandmine võib ju ka vabavärsi puhul väga oluline olla. Nojah, siis me satume sellele sellesse piiritagusesse või piiridepealsesse situatsiooni, kus loed ette oma vabavärss, ballaadi aga mis eristab siis novellist laastust või, või, või jutukesest? See on õige ja siis tekib ka see küsimus, et kas ballaad on siis ainult siis, kui ette loetakse, kas siis, kui ma seda ise kodus lihtsalt silmadega loen, ta enam ei ole. Ballaadid. No minu jaoks tänase päevani ja usun, et ka mõnda aega edasi on tunnus see, et see peaks olema ballaad, on ikkagi On ta suuline või kirjalik. Ta on selline keskmise keskmise pikkusega luuletus, mis räägib, räägib millestki seal mingi lugu, mingisugune selle ütleme, kui kasutada Toomas Liivi termineid, siis siis tuleks küsida, et mis siin juhtub. Kas me saame öelda, et sinijuhtub midagi ja kui me saame öelda, et siin juhtub midagi siis on, on juba põhjust hakata uurima, et kas see on tõesti ballaad. Nojah, muidugi, teisest küljest, mis asi on juhtuma? Siin peaks juba Lotmani terminid kasutama, siin ma jään natukene hätta. Aga ma saan aru, et sa oled siis ballaadi tuleviku suhtes skeptiline. Väga ei ole niivõrd-kuivõrd. Selgub, et mina seda kirjutan ja on ju veel mõningaid, kes seda kirjutavad. Tänapäeval siis, aga, aga jah. Üldiselt on tegu ikkagi nendega, kes kirjutavad riimilist ja mõõdulist mõõdulist, luulet kontra ja et tegelikult meie näidete toomisel võib-olla hätta tõesti. Aga ma küsin korraks teistmoodi, et kes on tänapäeval veel see, kes ballaadi loeb, kes ballaadi lugeja. Aga kes üldse tähendab luulelugeja sellest eksib, ometi saate teha, kes üldse tänaval luulet loeb. Koolilapsed kindlasti peavad lugema, teised luuletajad, loevad kirjandusteadlased, huvilised, kirjandushuvilised loevad. Siis ma olen kokku puutunud, et noh, mina näiteks avaldan mingi luuletuse ajalehes ja tuleb järgmine päev, keegi ütleb, et oi-oi kui tubli, mina mõtlengi täpselt nii, oi kui hea, et sa seda kirjutasid. Oh mul nii hea kohe lugeda seda lehte. Et olemas selline kontingent inimesi. Aga mingisugust luule tarbijaskonnast ma küll ei näe põhjust rääkida, sest luule kui sellisel puudub, kui tänapäeval. Tarbijaskond võib olla mõningane kasutajaskond. Jah, pagan, see juba kisub pisut mõtte juba. Väga hajali. No ma igatahes loodan, et tänu sellele saatele tekkis mõni ballaadi lugeja juurde või tekkis vähemalt juurde inimesi, kellel on huvi vaadata kas siis ballaade raamatutest, kus need siin täna ette loeti, need olid siis naised, on nii imelised ja sõnad soojas süliruumis või siis sellest samast Arne Merilai kogumikust Eesti ballaad. Kui nüüd rääkida luulelugemisest mõttelisest kasutamisest, siis ballaad võiks just olla see, mis luulest, kui me kujutame ette luulet suure hunnikuna mis seal sorteeritud teatud sektoriteks, siis ballaadiks seal just see sektor, mis võiks kõnetada ka neid, kes tavapäraselt luulete balla loevad vähem. Loodate näiteks proosat või jutustusi või romaane rohkem, sest noh, tõesti mis võib-olla mõnda takistada luule lugemisel on see, et et seal tõesti ei juhtu midagi, seal tuleb ette kujutada neid tundeid. See on noh, luuletuse väga tihti aruanne tunnetest, mida luuletaja tunneb ja see väga paljudele ei lähe korda. Aga ballaad ikkagi jutustab mingit lugu ja lugusid on ju tore kuulata, mis on inimestega juhtunud, see on väga põnev, ma mõnikord ainult kuulastki, mis on inimestega juhtunud. Aitäh see oli siis saade seatud sõnad, rääkisime täna ballaadist, mis asub siis lüürika eepika vahel. Stuudios oli kirjanik Jaak Urmet ja saatejuht Peeter Helme ning järgmine kord läheme siis juba edasi sügavamale luulemaailma seda niisiis ajalises kui sisulises mõttes aitäh kuulamast.