Lumine maastik, Maastik aia läkil istuva varesega see motiiv sööbisma meelde lapsepõlves oma onu Märt Laarmani piltidelt. Selles motiiviks oli midagi kurba ja üksildast. Ilusat ja väga tuttavat, kindlat oma. Mina olen kultuurisaadete toimetaja Mari Tarand. Umbes 30 aastat tagasi. Hästi noore toimetajana läksin ma oma onu Märt Laarmani juurde ja palusin, et ta kõneleks minu saates aabitsatest. Teadsin neid, vanu, neid raamatuid kogus, uuris, hindas jää. Nendest kõiki teadis. Eesti raadio küsis onu oma pisut pilkaval moel, mis asi see on? Tema kuulas tol ajal ainult ragisevad välisjaamu. Et teada mingitki tõde maailmas toimuvast. Ja nüüd siis, aastakümneid hiljem on mul võimalus Märt Laarmani auks ja mälestuseks pühendada üks pikk veebruari õhtu meie raadios mida jõuab ka väga pika saatega ära rääkida inimese eluteest ja elutööst. Märt Laarmani kunstniku tööparemik saab nähtavaks reedel kunstimuuseumis korraldatud näitusel. Homme möödub 100 aastat Märt Laarmani sünnist. 100 aastat mõtleme 100 aastat. Noorele inimesele tundub see mingisugune kauge minevik. Mina olen 80 viieaastane ja nüüd me räägime minu vanemast vennast kes oli minust 15 aastat vanem, minu vanem luur, tark vend. Meie saates räägib täna Leili Sarv. Minu suhe vanaisaga võib-olla algas väga varakult. Võib-olla võiks asjale vaadata ka nii, et mu suhe algas sellega, et ma sündisid meie Laanmanite perekonda. Meie perekond oli viieliikmeline. Ema, isa, vanaema, vanaisa ja mina. Kuigi meie perekond elas geograafilises mõttes teineteisest eemal. Aga suved, Me veetsime koos. Oma vanaisa meenutab Märt Laarmani pojatütar keeva laarmann. Aga saate esimeses pooles käime Märt Laarmani loomingu mõnedel radadel, kunstiteadlase Jüri Haini käekõrval. Ma tutvusin Märt Laarmani, kui ma olin kaheksateistkümneaastane ja peab ütlema, et see tutvus oli minu jaoks muidugi väga õpetlik ja Samal ajal pidin ma sageli vastu võtma manitsused õrnalt öeldes manitsused nii enda kui ka oma kolleegide Ebakvaliteetse tegevuse eest ja teinekord me isegi väitlesimegi, kuigi ma ütleksin, et üldiselt ma ei olnud sellises eas ega ka sellises vaimses konditsioonis, et mul oleks olnud eriti võimalik. Märt Laarmani koolnud väidelda. Loomulikult oli ta inimene sellise nagu mina teda tundsin selgete vaadetega maad teadmistes veendunud, loomulikult imponeeris märkla Saaremaa on mulle mitte ainult kunstnikuna, vaid just oma niisuguse tervikliku isepäise isikuna kes samal ajal oli ju niisugune renessansiinimene tüübilt inimene, kes tegeles õige paljude asjadega, kuid seejuures orienteerudes suurepäraselt vaimses sfääris palju lugedes ise kirjutades olles erinevates rollides olnud elus, kus kriitikuna oli tema kunagi väga tähtis, KUS esse istina võiksime nii-öelda või tõlkijana, samas oli ta tubli käsitööline, kes hindas käsi töölikku hästi, tegemist pidas seda väga tähtsaks väga kõrgeks ja graafik stampgraafik, graafilistes, tehnikates töötaja iseenesest ta peab olema hea käsitööline, aga tema meeleldi tegi ka iseenda tööriistadele puust käepidemed. Elegantsed ja samal ajal käe järgi rahvalikku niisugust lõikamise vormi jälgides ja samal ajal mõjusid nad moodsate kaasaegsete instrumentidena ja nii edasi. Ta tundis paljusid töid ka neid, millega ta otseselt ei olnud tegelenud, kuid näiteks paberi valmistamisest raamatu valmimiseni tundis ta kõiki tööetappe detailselt ning kui just paberi valmistamine välja arvata, siis ilmselt teistega. Kõikidega oli ta ka ise praktiliselt tegelenud. Selliseid inimesi on ju väga vähe. Jah. See on kindlasti nii, et Märt Laarmani tuntakse raamatuillustraatorina ja kindlasti on see nii, et igal inimesel, kellel üle 100 raamatu kodus on, on tingimata nende hulgas ka tänapäeval Märt Laarmani illustreeritud raamatut. Kuid Märt Laarmani raamatud jagunevad siiski kaheks. Üheks, mida väga vähe tuntakse ja teine pool on, siis mida paremini tuntakse paremini ja kõige paremini tuntakse muidugi Tuglase teostele loodud illustratsioone. Kogu seda kujunduslikku saadet puugrabüüris, mille ta on teinud Tuglase valitud teoste köidetel. Enamgi veel, ka mina olen kunstikirjastuse poolt välja antud, aga ma olen teinud ühe ühe valiku nendest illustratsioonidest, mis on originaal klotsidel trükitud. Ja nii on nendel illustratsioonide olnud ka teatud levikut väljaspool seda, seda raamatusarja Tuglase teoste sarja. Kuid samal ajal on selliseid raamatuid olemas, mida Märt Laarmann teinud, illustreerinud kujundanud kuid mille tiraaž on väga väike ja mida on kiputud unustama. Kui otsida kirjanikke, kellega Märt Laarmann on oma loomingus kõige enam seotud, siis kahtlemata jah, selleks on Tuglas. Me võime öelda isegi nii, et Tuglas aitas Märt Laarmani tõusta 50.-te aastate teisel poolel 60.-te aastate alguses uuesti nii Laiema üldsuse silmas kunstnikuks, sest nii Tuglas kui ka Laarman olid selles mõttes saatusekaaslased, et neid gradeeriti Nad eemaldati ühiskondliku teadvusest 50.-te aastate piiril ja läks. Tuglase puhul oli umbes neli-viis aastat, enne kui ilmus jälle Tuglase kirjutatud raamat ja Märt Laar Harman eemaldati, visati välja. On see õige sõna, visati välja Kunstnike Liidust, talle ei võimaldatud enam tööd raamatuillustraatorina. Kui Tuglas oli nii-öelda rehabiliteeritud ja algasid ilmumist Tuglase tööd, siis Tuglas ise soovis, et tema tööd illustraatorid oleks märklarm. Loomulikult oli selleks pinnaks andis põhjuse mitte ainult vana tutvuse sõpruski, vaid loomulikult see, et 1946. aastal oli ilmunud Tuglase novellivalimik elu ja kangastused mille illustratsioonid näitasid Märt Laarmani erilist võimekust. Tuglase teoste pilt kujundlikuks, interpreteerimise, eks see oli niisugune Con geniaalne kunstiline saade sellele raamatule ja see oli loomulikult Tuglasele eriti mõju, kõik muu peale selle kindlasti tuleb rõhutada vaata et üheks Märt Laarmani lemmikautoriks. Ilmselt oli Marie Under kui märkla Harman tegi ühe pöörde eesti raamatukunstis selle pöörde, mis asetab teda täiesti erilisele ja, ja äärmiselt tähtsale kohale kogu Eesti raamatukunsti arengus. Kui Märt Laarmann alustas puulõikes bloki raamatute tegemist, siis esimeseks raamatuks, mille ta puusse lõikas, oli Marie Underi käik tuultes esimeseks taoliseks raamatuks eesti kunstis, kus puusse lõigati täistekst ja illustratsioonid. See töö võttis aega võrdlemisi kaua. 37. aasta detsembriks jõudis esimeste käsi tõmmisteni ja 1938. aasta märtsis ilmus see käik tuultesse 130. eksemplaris hansatrükikojas trükituna. Kuid vähe teatakse või õigemini ei teata üldse, et Märt Laarmani oli kavas teha Underi loomingust veel üks blokiraamat. Ta alustas nimelt Underi taevamineku puusse lõikamist taevamineku teksti lehekülgede puusse lõikamist, kuid jättis selle mingitel meile teadmata põhjustel pooleli. Nii jäi see Underi poole pöördumine ainsaks. Teine asi, mis iseloomustab Märt Laarmani, oli see, et ta väga tähelepanelikult suhtus vanemasse kirjasõnasse ja püüdis sealt leida niisuguseid asju, mis vääriks tolle aja taustal siis laiemat tutvustamist. Nii valmis tal teise bloki raamatuna. Rooti Talvu Paul. Muidugi tänapäeval me teame, et selle talvel autoriks ei olnud Johann Philipp Bon root kuid tol ajal seda ei teatud. Et autoriks on Holdekop ning rooti nime all ilmus siis autori nime all ilmus siis Talvu laul ja samasugusesse ritta Me võime asetada niisugused teosed nagu piksepalve lihtla, Jürgeni palvesõnad. 1644.-st aastast võiks eesti kirjakeele niisuguseid tähtsamaid mälestusmärke mida ta tegi koguni kaks korda raamatuks ja Käsu Hansu nutulaul Tartu linna ära hävitamise puhul loodud kuulus kirjandusteos, mille valmimine muidugi on erilugu selles mõttes, et Märt Laarmann tegeles paljude asjadega mitmel perioodil omas elus ja kui ta alustas 36. aastal blogi raamatute tegemist, siis 30 aastat hiljem 1968 alustas ta uuesti seda tegevust ja siis uues olukorras olid tema raamatud tema enda väljaanded, mis levisid veelgi vähemal määral kui kolmekümnendatel aastatel tehtud pisi tiraažid, kuid samal ajal tähtsus oli veelgi suurem, oli veelgi suurem selles mõttes, et siin oli ühe teatud eesti kirjasõna puhul olulise mooduse taastoomine Eesti puuri. Ja võib öelda, et kiraažide väiksusest hoolimata neil raamatutel oli oma mõju. Märt Laarmann hoolitses küll oma tagasihoidlikul kombel, aga siiski, et see võimalik mõju oleks olnud olemas, ta ise andis need raamatud raamatukogusse või raamatukogudesse vähemalt ühte või kahte kas Teaduste Akadeemia raamatukogusse või praegusesse Rahvusraamatu uus tollal Kreutzwaldi nimelises raamatukogus. Mitte alati ei ole ka järgmistel aastakümnetel osatud neid raamatuid sealt otsida. Ja varjule jäämise põhjus oli ka selge. Kui Märt Laarmann alustas oma teisel eluringil kuuekümnendatel aastate lõpus raamatute väljaandmist, siis ei olnud see teatavasti soositud tegevus üleüldse peale selle Käsu Hansu nutulaul eriti sest Märt Laarmann teadis ju väga hästi, et mõningad aastad varem ilmunud eesti luule antoloogias oli sellest Käsu Hansu nutulaulust umbes 40 protsenti välja jäetud. Tema loomulikult lõikas linool tervikteksti, paljundas seda kahel moel raamatuna piina kuid raamatuna vaid kolm ja mapina viis eksemplari ning tegi sinna juurde veel niisuguse nalja ehk fiktsiooni kirjutades avaldamiskohaks Amsterdami fiktiivse kirjandusteoste editeerimis paigana Amsterdami tõlkimisel on olemas üks raamatu ajalooline taust. Amsterdami võime kohata Märt Laarmani väljaannetes veel kahel puhul, 1941. aastal tegi ta niisuguse raamatu. Tead, tüüp ja tehnikas kui paberi ja kiri, mis oli ka selles mõttes huvitav, et autorina oli tal märgitud anonüümus oli Colofoonil lõpulehel kiri. See raamat on piltidega ära seletatud ja tead tüüpidega trükitud else viri juures Amsterdamis. Ja teiseks taoliseks asjaks on 1956.-na aastal kolmes eksemplaris tehtud Väljaanne dominiiklaste klooster Tallinnas. Katusekivide signatuure. Katusekivide signatuurid on, on tema poolt lõigatud ühele niisugusele kips, meeser plaadile ja sealt tehtud tõmmised. Ka selle puhul on Amsterdam märgitud väljaandmise paigaks. Selles saates kuuleme ka fragmente Märt Laarmani päevikutes ja märkmetest. Need on valinud Eevale Hermen, esitab Andres Ots. Igaüks toob näitusele kaasa ainult enda ja selles on palju teisi. Kunsti ülesanne on seda andumis looduses võimatu on. Kunstiõpetus respekt, instituut annab võtmekunsti pimedasse eesruumi pääsemiseks. Enamik jääbki sinna, pilet näpu vahel ainult üksikuid nõiasõna saali pääsemiseks. Mõned murravad aknast sisse ilma instituudita ja eesruumis käimata. Koopaelanikud kasutasid juhuslik kühm mõhnu koopa laes ja seinas tihti just oma loomingus sellest lähtudes. Leonardo da Vinci kõneleb sellest samast samblad, vana krohv, seina lennud, edasi. Vanad hiinlased, sedasama. Mulle on paljud kortsutatud riided, paberkotid, laigud kohvitassis ju andnud nägusid. Kunstimuuseumis nägin ekskursiooni nii umbes 13 14 aastastele. Õpetaja seletas hoolega kunsti lahkumisel, üks poiss kirjutas midagi avalduste raamatusse. Vaatasin järele. Poiss kirjutas, miks teil põrandad nii kriuksuvad? Jüri Hain jätkab nüüd teemal Märt Laarmani armastatud kirjanikud. Kahtlemata me võime tuua Märt Laarmani kirjanduslike eelistuste osas esiritta ka Juhan Liivi. 1009. 45. aastal kirjutas Märt Laarmann ühe käsikirjalise raamatu, mille pealkirjaks oli Juhan Liiv. Valik luuletusi, alapealkirjaks, selle hullu ja vallavaese laule, kelle käes oli sõna tarkus ja rikkus. See käsitsi kirjutatud raamat oli vägagi mahukas. 140-le leheküljele oli kirjutatud 88 luuletust aukartust äratava mahuga töö, seejuures vaheldatud oli sherif de ja antud loomulikult väga niisugune esteetiline ja kvaliteetne väljanägemine. Sellele raamatule on selge, et enese jaoks ühes eksemplaris ei hakka kunstnik kirjutama niisugust raamatut siis, kui tal ei ole erilist lugupidamist selle teksti autori suhtes. Selle kõrval olid hoopis noored autorid, autorid kelle loominguline käekäik alles siis algas. Kuid tänaseks me tunneme neid kui meie kirjandust, vormi, nuut või vormi, vaid autoreid. Esimeseks oli Jüri Üdi Juhan Viiding. Siin loomulikult Märt Laarmani kokkupuuted oma õepojaga olid sellised, et ta tundis noore Jüri Üdi veel siis veel ilmumata loomingut. Ning 1968. aastal Juhan Viidingu 20.-ks sünnipäevaks. Õieti tegi ta linoollõikes raamatu realistliku inglilaul, mis ühtlasi on selle Eesti kirjanduse suur luuletaja esimeseks raamatuks. Natukene võib-olla tähelepanuta võib-olla rõhutatud, et Juhan Viiding on vastanud samuti ja mitte ainult oma luuletustes nimetanud ja toonud paralleele Märt Laarmani ka vaid ka pühendanud oma luuletuskogu käekäik Märt laarmannile. Teiseks selliseks täiesti uue põlvkonna autoriks, kelle vastu Märt Laarmann. Nii võib öelda jah, aktiivset huvi tundis, oli Viivi Luik, kelle ülestunnistuse ta lõikas linooli ja tegi sellest linoollõikes ja käsitsi koloreeritud ploki raamat. Ta oli väike poiss, kel oli vähe sõpru, kes olid, olid temast vanemad. Nii käis ta tihti vanadel inimestel külas. Umbes kord nädalas käis ta oma vanaonu pool. See oli hea ja tark mees. Tal oli palju raamatuid ja kõiksuguvõsale päraseid asju. Ei jõudnud ära imestada ega tahtmist mööda vaadata. Kord nägi ta kõike uue nurga all ja teises valguses oli seal ka üks klaver. Kord märkas poiss, et klaverit kattis sõrmepaksune tolmukord. Seistes niiviisi selle suletud kõnega tolmuse klaveri ees, sirutas ta välja oma nimetissõrme ja kirjutas sinna paksu tolmu sisse. Ühe juhuslikult meelde tulnud sõna. Abrakadabra onu märkas seda. See on minu tolm. Ma kogun seda. Ja sina julged seda ära hävitada, poiss, sa oled teinud palju halba sellega. Mõtle selle üle. Ja ta mõtles. Kuulsime Juhan Viidingu häält telesaatest trammisõit. Kui me vaatame väljaspool Eesti kirjandusmaastiku eesti keeleala, siis me näeme, et just skandinaavia keele alalt on pärit need kirjanikud, kellele Märt Laarmann palju tähelepanu ja aega pühendas. Esmajoones tuleks nimetada Jalmar Kulberik Rootsi luuletajat kes 20. aastate lõpul 1009 30.-te aastate algul tõusis Rootsi üheks kõige populaarsem täpsemaks ja niisuguseks enam vaieldud luuletajaks. Märt Laarmann oli selle kirjaniku avastaja Eestimaal. 1939. aasta juunikuus ilmus Märt Laarmani väljaandel Jalmar Kulberi kolm laulu. Jaa, Märt Laarmann ei olnud mitte ainult selle raamatu välja andnud ja kujundanud vaid ka tõlkinud. Raamat ilmus 35. nummerdatud eksemplaris. Oma elu lõpuperioodil pöördus Märt Laarmann uuesti tagasi Jalmar Kulberi loomingu tõlkimise juurde ning täna tema juubeli eelõhtul. Me näeme kahte ulatuslikku eestindust selle autori loomingust. Üks on raamatuvormis pealkirjaga armastusromaan ja teine on ajakirja Looming veebruarinumbris pealkirjaga paradiisi müüt. Siin on üks huvitav ja täiesti iseloomulik Märt Laarmani jaoks iseloomulik detail. Kui ta 1938. aastal otsustas Kulberi tõlkimisega tegeleda, siis pöördus ta Jalmar Kulberi poole palvega kas lubaks tal tõlkida ja avaldada tema luulet. Vastava loa ta sai. Ja nii ilmus kolm laulu, kuid tuntud rootsi luuletaja andis Märt laarmannile oma vastuses lühikeses vastusega täiesti vabad käed piiramatult valida, tõlkida ja avaldada tema loomingut. Sellel loale toetudes tõlkis Märt Laarmann need nimetatud luuletsüklit siis jaa, kirjutas nad kirjutusmasinal ümber ja ei unustanud märkida, et ta on teinud seda autori loal. Taolistes asjades oli Mart Laar man väga tähelepanelik ja tahtis, et ka temasse suhtutakse samasuguse tähelepanuga. Võib öelda, et alati see nii küll ei, ei käinud. Luuletaja on ka siis midagi väärt, kui ta ainsatki laulu on loonud. Tõelise luule loomisel süda peab olema tuli. Ainult siis saab nutta jäisi, pisaraid. Tundele selga feimi riidehilbud rütmi, aluspesu, eesti keeles on riide hilpude valik piiratud. Vastasis kõnnib pigem alasti. Kuulsin raadios Tiibeti muusikat. Oli väga mõjuvalt ilus rütmidega meloodiat ainult kestev lakkamatu pasunahääl. Madal, tume, erilise salapärase tämbriga. Sinna sekka umbes nelja sekundi järel gongilöök. Ka madal, täiesti mattmust. Ei ole muud tulevikku kui minevik. Iga homme osutub järgmisel päeval hoopis Tänaks. Aega ei peataseisvad kellad. Kui ma käe Ahja jõkke pistan, siis ma olen ju otseses ühenduses tulemaaga haavaiga, bee ringi väinaga ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Sel kontaktil ei ole vahel mingit katkestust. Looduse mõned tembud lähevad märkamatult meistrina mööda ega tule meeldegi neid imetel. Täna vaatasin jõhvikaid, mis meie keeles kuremarjad. Mariel oli jõhv veel küljes. Esimest korda elus ma nägin teadlikult seda imeväärset asja. Suur mari täismahla. See mahl on tulnud kõik selle kuiva jõhvikese kaudu, mille diameeter on millimeeter ja ma ei tea mitmendikumitmendik. Kust algab võimalus olla inimene? Inimese ja looma vahe. Inimene oskab teist omasugust piinata. Vähesed inimesed on käsitöö. Enamiku masinaproduktsioon väga kõrge, praagib protsendiga. Vaja oleks ikka elada nii, et ei tarvitseks kirjutada memuaare. Märt Laarmani elus on loomulikult erinevad perioodid erinevad selles mõttes, et kord oli esiplaanil Mart Laarmann kui graafik. Kord kui maalija, kord kui raamatute tegija, aga on ka väiksemaid perioode, on üks periood kolmanda aastate teisel poolel üsna lühike periood, kus ta pühendas väga palju aega väiksemõõduliste puuskulptuuride Westmisele esinedes nendega ka näitustel ning iseenesest need olid niisugused rahvapärase joonega, skulb tuursed žanris stseenid tehtud silmapaistva osavusega. Aga näiteks Märt Laarmann, kunstikriitik tegutses ja see kõige mõjusam periood oli ajavahemikul 1920 90 1935. Just see ka mitte pikk ajavahemik sellel ajal. Naer on, avaldas silmapaistvaid kunsti kriitilisi artikleid, kuid mitte ainult muidugi kunstikriitilisi. Ta kirjutas ka ju paljust muust. Ta kirjutas kirjandusest näiteks Vildest. Ta kirjutas kalevipojast üks tema kalevipoja aineline artikk. Huvitavat nimetust intervjuu Kalevipojaga ja kujutabki endast niisugust ette kujutatavat intervjuud Kalevipojaga. Ja samuti kirjutas taga dublasest dublasest, keda ta ju hiljem nii palju illustreeris, kuid 1936. aastal kirjutas ta Tuglasest nii. Tuglas on olnud see, kes eesti keele kannelt on osanud käsitella nagu ei keegi enne teda. Keel on rahvas, aga keel on ka kunstiinstrument, mis loob selle rahvale kirjanduse. Enne Tuglas tuli keel abitu ja nüri nagu postkontori sule pähe mis ei ole kohandatud kellelegagi järgi, millega kirjutavad kümned ja sajad. Ja see arvamine ei ole mitte kunstniku arvamine, vaid see oli ka pedagoogi arvamine. Sest Märt Laarmann töötas peaaegu 30 aastat pedagoogina ja sellest 30-st aastast töötas ta pedagoogina ainult poolteist aastat ka kunstiõpetajana. Muul ajal oli ta kirjanduse ja emakeeleõpetaja. Seejuures on päris huvitav, et olles autodid akt kunstnikuna, on ta tegelikult autodi takt ka eesti keele õpetaja. Tänasest oma põhihariduse sai ta ikkagi Rakvere Õpetajate seminaris. Esimese ilmasõja eel ja ajal aastatel 1912 kuni 1916, mil see oli täiesti tubli Krukroonulik, vene kroonulik õppeasutus, kus eesti keelt õpetati nädalas täpselt üks tund. Me võime öelda, et Märt Laarmann on suur autodid, akt, kes on saavutanud väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi ise kirjutamises, siin jäi nimetamata meil tema luulekogu külmad Rubayyd, mis ilmumisajal pälvis väga kõrge hinnangu taon esse ist, ta on tõlkija, ta ise, raamatutegija, raamatute väljaandja, loomulikult graafik, maalija ega enne Vaarmani 1920.-te aastate kirjutisi ei olnud keegi väljendanud niisugust selget ja teravat ettekujutust verbaalset ettekujutust suhtes moodsasse kunstimodernismi kunstis. Nii et Märt Laarmani puhul on, mida mäletada, millest rääkida. Kuid samal ajal võib öelda, et Märt Laarmani ennast iseloomustas see, et Ühelt poolt ta arvas, et elatakse ja kunsti suhtutakse liiga selliselt, et see on surnute läinud inimeste kultus. Ja teiselt poolt. Ta arvas, et liigne tähelepanu liigne elavate kunstnike kiitmine mõjub ka neile kunstnikele hukutavalt. Et see niisugune arvamus minu poolt refereeritud arvamus ei jääks päris niisuguseks riilseks, tooksin ma baarne näidet tema enda enda kirjutistest peale Jaan Koorti surma 1935. aastal kirjutas Märt Laarmani ühe artikli avalik kiri Jaan koordile, mis ilmus ajakirjas looming. Ja Ta ütleb, et Me usume millegi olemasolu võimalust alles siis, kui see olelus ise on juba lõppenud. Ja näib, et inimene muutub inimeseks alles siis, kui surm on tõestanud tema äsjase elumi keskel. Seepärast vist austatakse nii vähe elavaid ja kõneldakse hääd ainult surnuist. Surnute austamine on mugav ja praktiline. Taevapähe vaeva ja suure surnumõisteid on võimalik kohandada alati ajale ja oma vajadusele. Kunstniku tunnustamine ja kõrgemale tõstmine on olnud alati kindlam abinõu tema loomingu kahjutuks tegemiseks. Kuid samas on ta taolisi mõtteid avaldanud ka veidi teistsuguses vormis öeldes, et kunstniku loomingule on suurimaks kahjuks kaasaja juubeldav tunnustus. See põletab selle järelpõlved leiavad bioteie tuhka, kui maailmatuuled, sedagi enne ei puhu laiali näide saksa Ekspressionistlik kunstinurm, kus geeniusi, et siis nagu karikakraid rukkis. Nüüd on vikat neid viinud. Võib öelda, et Märt Laarmann, kellest me täna räägime niisuguses võtmes, mida ta mitte liiga heaks ei kiitnud samal ajal ei saanud seda tunnustust, mida ta samuti heaks ei kiitnud ja mõnel juhul tähendas seda kaasaja juubeldavad tunnustust. Märkla armanile langes osaks tema looja teel enam kriitikat kui heakskiitu ja seda nii kolmekümnendatel aastatel, 50.-test rääkimata. Selle kompensatsiooniks võiks olla õigustatud siis ka tänane rääkimine niisuguses eriliselt tunnustavas vormis. Rääkis kunstiteadlane Jüri Hain. Edasi kuulame luulet. Märt Laarmani vana-pärsia värsivormis kirjutatud külmad Rubayyd. Juhan Viidingu variatsioon, vastus samal teemal. Märt Laarmani pühendatud kagust käekäik. Andres Ots loeb. Ma tean, et kord mu põrmust kasvab õisi puus. Et sa visatu, nunnad tehakse must kruus. Öös juuni roosas puu alistujaile juua hell pilk on teise pilgus. Suu üksteise suus. Ma tean, et kordma põrmust kasvab nõges maas. Et liiva sattununad tehakse must klaasöös valupakku hiilijale purju juua. Kelp pilkunud tühjuses suul vaikimisega oaas. Kui julgeb pintsel tõmmanud kõrgeid pilvekaari sina taevasse, seal teispool Pakri saari all vahupärgi põikab rohetades randa. Kui mustas taevas sünged, välguheidud suus mõtted valgustavad hinge viimsed, peidud epaika jääk, kuhu endast põgeneda. Sa oled kõikjal nähtav. Alasti ja leitud. Öödummuses magule naksuvat, vaata helge on nagu alles nüüd näiks muistne tõde, selge et kõik on häviv, hääbuv. Näen heinalt poishi tulevat pruuni plikat. Näid kannab, rehasid poisil õla all pikalt ja armunud paarile. Kuum. Juuli valab raugust. Mind külastab kord ihuüksi see kel vikat Maa südamest ma sul olen võõraskild. Mind ei kord sinuni, ei tea, mis sild. Mul oli tundmatu Su lainetaeva ründ. Nüüd viimseks rõõmuks on suvete tule Bild. Su viimne tee on inimeste hulgast minna kust tuul ja pilved, meri, üksinduse linna. Kui saaksid kadudavaid nõnda salaja et iseennastki ei viiks kaasa sinna Kui põleb tühjas kõrvehommikus külm rõõsas leek lakkamatult. Näen jälle üles, taevasteni pillub vaht, usu, roheline sööst, mis kunagi ei lahtu. Kus eales oleksin su igivõimas mürin. Ja tormilaul mind kõikjal hüüab ära jahtu. Aeg tuleb kord, kus tormid, enamsuse, Juhka kus leiad end all kirka päikese, nii puhta kus higi õnnetunnet tiibu äralennuks tõsta. Ja sinus vääritu läheb loit vas leegis. Muust ilmast äraminekuni teadlik ja ilmast ilma muutumatu mees. Mugi Sand, õpetaja. Muust ilmast äraminekuni teadlik ilmast ilma muutumatu mees. Seal kaetud päida seisab. Head hilised ärkvelolijad. Pärast kiske tundi meie saade jätkub, kuulame veel mälestusi Märt läermanist.