Tere õhtust, tänane keskekava viib meid kaasa teatri trupiga vaarius ja kuulame muusikat nende viimasest etendusest pealkirjaga samas paadis. Eri on tasa igat. Ka seal leidub, eks. Milles oleva laadi unist? Sellel Vaidu isa oli elu seal ainult. Aga seal tunud? Ronny toaidunas tundides. Kuid loodan Ka, et mis on Kaadu odavainulda? Riik on. Aga eskavat reis? Laul, mis praegu kõlas, on pärit etendusest samas paadis. See on vaariuse, luuleteatri ja Stockholmi Eesti kabareeteatri hiljuti valmis saanud ühist. Laulu meloodia autor Toomas Tuulse ja sõnad Bernard Kangro. Kogu see lavastus ongi lavastus Bernard Kangro ja Karl Ristikivi mõtte maailmast. See on tehtud nende kirjanike kirjavahetuse põhjal millest on ilmunud raamat kirjad romaanist Rootsis. Tüki lavastaja Heidi Sarapuu. Jah, see sõnapaar Karl Ristikivi, Bernard Kangro ja nende kirjavahetus, ma arvan, et selle raamatu ümber on võimalik interpreteerida ja teha väga mitmesuguseid lavatükke. Meie valisime sellest ühe variandi ja, ja oluline oli siin tuua välja jah, kahe kirjaniku mõttemaailm ja ma arvan, et üksinda oleks olnud väsitav, kui oleksime ainult kõnelenud sellest. Ja kuna nii Ristikivi kui Kangro mõlemad on ka luulet tahad, siis minu meelest nende tekst on väga poeetiline. Ja muusika on siin hädavajalik, minu meelest lausa sõna kasvab meloodiaks välja. Ja see mõte teha lava tükk kahest romaani kirjanikust olivaariusel mõttes juba kaunis ammu. Ja ühel suvel, kui esines siin Stockholmi eesti kabareeteater. Jaa, vaariuse noored käisid vaatamas seda. Meil tekkis mõte haarata need entusiastlikud inimesed kaasa mõnda meie etendusse ja sai räägitud helilooja ja muusiku Toomas Tuulsega. Ja ta sattus sellest ideest vaimustusse, et on võimalik improviseerida lavastuses Toomas tuul, see on elukutselt arhitekt, kuid muusika sees ja muusikaga tegelenud väga palju aastaid. Kindlasti on paljudele silma hakanud tema nimi väga mitmetel üritustel, eriti esto kus nii mõnigi kord on kõlanud tema muusika esiettekandes. Ja ka nüüd, paari aasta jooksul on Toomas Tuulse muusikat esitanud ka Eesti raadio teatavasti mandril kirjutatud sümfoonia Crystal Symphony. Ja see inspireeris mind koostamas, et rannitist ja minu meelest ranniti luule on ka väga kristalne, väga puhas. Ja see muusika mu enda arvates tähendab, sobis väga sellesse saatesse. Nii et siis mõte lavastust teha. See on olnud siis alateadvuses siin päris hulk aega. Ja kui rääkida veel Tuulsest, siis väga paljudel oli võimalus kohtuda ja tema kui muusikuga ka Meie arhitektide triennaalil sügisel, mis toimus, kus avamuusikaks oligi Toomas Tuulse enda loodud ka väikest sümfoonia. Ja ja üks mees veel, kelle poole me pöördusime, kes esines ka Stockholmi Eesti kabareeteatri koosseisus. See mees oli Mart Jürisoo ja meil on kohe võimalik ka teda kuulda. Nüüd on. Ka tulla. Laulis Mart Jürisoo see pala rootsikeelne sõnade autor Eerik Aksel Garfelt ja muusika Wilhelm Peterson Berger. Selle pala pealkiri on, igatsus on mulle osaks saanud. Vaarius etendustes on muusika ikka olnud tähtis osa. Ja kindlasti kindlasti Karjus, etenduste tekst on kaunis, keeruline või raske, vahetevahel olnud ja siin saab natukene lihtsalt arvestada ja ja, ja siis on vaataja suutelidele edasi mõtlema. Ja kui nüüd siit kavalehe pealt vaadata, siis jah, meil on päris isegi mitmed instrument lavastustes arbu, et etenduses oli meil viiul, sest teatavasti kolmekümnendatel aastatel kohviku muusikas oli see üks väga oluline instrument. Klaver oli rohkem muusikat arbujates ei olnud, aga märgatavalt rohkem oli juba umbsetest tõdedes kus meie oma üks kollektiivi liige Anu Valmas kirjutas Kaljo Lepiku luuletust. Kaks väga ilusate väga toredad laulu. Ja seal oli meil veel instrumendina juures kitarr, mida meil päris korralikult valdab. Meie oma näitleja ja laulja olev sõelume. Ja siin me esimest korda kasutasime ka oma kvartetti, laulsid Diana Dixon, Anu Valmas, Joel Sarv, Olev seerume, Agaid setteras, mis Tuglas Muuseumis oli möödunud aastal Eesti vabariigi aastapäeva tähistamaks. Seal oli jälle meil nii Diana kui Olev Abiks muusikalisel kujundamisel. Ja, ja muidugi, kui rääkida sellest etendusest, siis siis minu meelest oli siin väga palju niisuguseid kohti, väga lüürilisi kohti, kus kus poleks aidanud, oleks lõhkunud ära etenduse atmosfääri, kui oleks läinud mõni ilus koht üle uuesti sõnaks või tekstiks. Sest kui näiteks meenutada, et Kangro siin kirjutab Ristikivile, ütleb, et Käbi kontsert ülikooli aulas hakkas jälle peale mõeldud muidugi Käbi Laretei, vihma sajab, õhtu läheneb Oreva ei ei ole enam midagi ütelda. Ja. Vot Kangro kirjeldused on alati nii siuksed, ilusad ja looduslähedased ja, ja minu meelest, kui siin taustaks tuleb või kohe järgi tuleb ilus rootsi laulukene, see on nagu hädavajalik kohe. Ja tihtipeale on ka muusika valitud kontrastiks, et me räägime hoopiski midagi väga traagilisest ja ja üleminekuks on tarvis hoopiski nihukesed, optimistlikumad toredamat lugu. Ja tõesti, meie etendused on püütud läbi mõelda, sest et jupa ütleme stsenaariumi kirjutamise ajal ma ilmselt niivõrd palju oma noori tunnen, et ma juba tean, mõned on mul kogu aeg kõrvus ja see nikuks partituur terve etenduse, ma kogu aeg mõtlen, et nüüd peaks olema see hääl siis see hääl ja kui nüüd enam ma ei saa ei leia lahendust ühelegi häälele, siis vaat siis peab muusikal välja viima või aitama. Ja võib olla tõesti, et niisugune liigne läbimõtlemine võib hakata tihtipeale närvide peale ka. Ja ma saan täiesti varu arvustajast, kui ta kirjutab, et vaariuse etendus peale meenutab hästi hooldatud inglise parki. Jah, vahel võib ilu iiveldama ajada, ma saan sellest täiesti aru. Aga siiski me oleme niisuguse näoga trupp, et. Me püüame Ta endiselt edasile katseks, sest meie ajastul on seda labasuste, seda igapäevaselt nii palju. Ja need on härrasmehed, kellest meie kõneleme oma etendustes. Ja, ja ma arvan, et see peab niimoodi olema. See hääl hommi, kõrvasoosi soo ja need. Ka Triinu oma. EME kuumees katoos. Teelis. Vööndil, eks kuud ka tuli. Kõlas toomas tuurse lepatriinu vaja siis ühe Bernard Kangro luuletuse kaunis viisistus ja esitaja oli Olev sõelume. Ja see oli jällegi laul Kangro sõnadele. Ja kirjutatud on see luuletus lepatriinumaja Valklas 18. septembril 1944 see tähendab vahetult enne viimset paati ennem üleminekut kust need andmed pärinevad? Need andmed on lausa tegelikult Sünkro luulekogudes, see luuletus on tema kogumikust põlenud puu. Ja ta on ju ääretult täpne kõigis oma töödes ja iga luuletuse järgi on tema tema daatumid olemas, nii et see ei olnud raske ära mõistatada. Seda Kangro paadiga minekut olete käsitlenud sisse võtnud nii arbujate etendusse kui ka Kalju Lepiku kavasse umbset tõed. Kangro on see isik, see vaim, kes on läbivalt teie nendes kirjanduslikes kavades kogu aeg olnud ja teil on ju tekkinud. See tõesti nii on ja ma arvan, et üks Kangro osatäitjatest, kes praegu istub siin minu kõrval son Indrek pajuma oskab võib-olla sellele küsimusele kõige paremini vastata. Nojah, mina olen küll mänginud Kangrot, õieti ainult viimases etenduses. Varasemas kahes on olnud Indrek Sarapuu. Ja ja võib-olla on mänginud veidi vale sõna me ikkagi oleme rohkem esitanud tekste kui, kui mänginud. Ja see Teksti esitamine on? On muidugi ka mõneti mõneti raske, kui, kui sa ei pea mängima inimest tema kõnnaku ja, ja muidugi hääle ja muude atribuutide ka, vaid sa pead rohkem süvenema tema mõttemaailma ja mis on selle teksti taga, mida? Mida sa tahad öelda? Siin viimase etenduse puhul oli, olid mõned lõigud olid suhteliselt õhus võrreldes teistega sellised teemad, mis, Kusagilt keskelt või teisest poolest algasid ja ja järgmises kirjas juba Ristikivi, vastab nad, nad lõpevad, nad on nii suhteliselt kaootilised ses mõttes, et inimene peaks pisut teadma Ristikivi ja Kangro loomingut enne, kui ta enne, kui ta kuulama tuleb. Võib-olla, et niisugused inimesed ikkagi on olemas? Kindlasti on, kindlasti on olemas. Ja see sisse minek. Mõttemaailma ei olnud Kangro puhul minul näiteks väga-väga nii varane või loomulik või esimesed kokkupuuted olid vist. Olid vist taevavõtmed kunagi keskkooli päevil. Siis tundus, et et selle inimese jaoks on küll maailm on väga hästi paigas või valmis. Igatahes palju rohkem kui Tammsaarel. Ja hiljem. Muidugi arbujate kogumiku olin, olin ka varem lugenud seda. Seda päris kogumikku meil ja sealt Kangroga kuidagi eriti ei olnud, ei olnud meeles. Aga. Tartu romaanid ja need kultuuriloolised kirjanik ja nende aega mõtestavad ja kommenteerivad tekstid seitsmemehed ja, ja arbujate kaasaegsete. Ja siis muidugi oli, see oli see mõttelaad ja, ja see oli palju selgem. Ma ei ole saanud teisiti kui enda jaoks, olen pidanud võrdlema Kangrot, Tuglas, aga minu arust nende elutööd täiesti võrreldavad. Võrreldavad ka veel eesti kultuuri seisukohalt, mõlemad on on sellised, kelle, kelle puhul ei saa ainult rääkida ilukirjanduslikust loomingust. Paljudele tundub Kangro puhul hoopis tähtsam tema kui süsteemi Loovia kurvastav element kirjanduselus. Teiseks muidugi muidugi Kangro kui arvu ja, ja suurepärane luuletaja. Ja kolmandaks tema needsamad kultuuriloolise väärtusega tekstid, mille alla ma paneksin ka Tartu-romaane osaliselt. Ja no võiks võiks olla neljandaks ja viiendaks ja nii edasi ja kokkuvõttes on Kangro see kõik see kokku pluss veel midagi, see, mida temast nüüd juba räägitakse ja mis on temast loodud legend juba elades. Ja ometigi on ta nüüd teil ka silma ees reaalse inimesena, sest te saite kokku. Esimene mulje kohtumisest Kangro, kui oli võib-olla veider Ki. Et sinu ees on võrumaalane Filmilõikudes intervjuudes ei olegi nii lingilt välja tulnud, aga vahetul kokkupuutel oli oli see tunda, et hoolimata nendest eemal elatud aastatest räägib inimene veel nii head murde sugevnega kirjakeelt. Et võtame taksobussiga, läheb ehk gamma. Noh see oli, see oli esimene tore, tore mulje. Aga üldse, mis mulle juba siis Lundis meelde tuli, see oli. Vist koguja raamatus on öeldud, et ja ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui inimene on oma töö juures rõõmus sest see on tema osa. See oli midagi, millega Kangrot vist on. Vist on võimalik iseloomustada. Üks Rootsi tuttav ütles midagi samalaadset, et mul on tunne, et ta on jõudnud kuidagi omadega mäele. Võib-olla mittemateriaalses, aga vaimses mõttes. Mööduks Löövad A-duur. On nii. No las su eile meie meelis, no. Ma koon jäänu on. Uus. Pool ka see hästi. Mida andis see koostöö Rootsi Eesti kabareetrupiga? Kogemusi. Nagu Heidi ütles, kuidas, kuidas proovi teha. Mitte, et me ise teeks vähe tööd. Aga. Noh, see oli kuidagi kuidagi uus kvaliteet Nad on väga toredad inimesed ja, ja oli juba paari kohtumise järel, oli, oli selline tunne, nagu oleks väga kaua koos olunud nendega ja selline mõnus mõnus tööõhkkond, mitte ainult laval ei olnud nendega koos hea olla, vaid. Vaid vaid ka proovis. Ja võib-olla natuke veel rohkem seda suhtumist. Et tuleb teha kõik, et üks asi õnnestuks võib-olla siis unustada kogu muu maailm ära ja teha ainult mõelda ainult selle tulemuse peale, mida me praegu peame andma. See suhtumine oli, oli ka natuke nii. Vajalik seda tunda ja, ja ma arvan, et, et seal kasuks Mart Jürise kohta ütleb tavalehte, et ta on õppinud Stockholmi muusikaakadeemias ja ooperikoolis opera stuudio 67. Väga elukutselt on Mart Jürisoo arst. Temaga saime ka lähemalt tuttavaks Stockholm eesti kabareeteatrietenduste aegu. Ja võiks öelda muidugi, et tähendab partneris on ka lauljana siis asjaarmastaja. Ja ta tegeleb pidevalt laulmisega. Võtab osa laulutundidest ja tegeleb ka Rootsis, esineb väikestes lavastustes ja kui temast rääkida natukene lähemalt, siis meil oli temalt õppida kaunis palju. Sest Mart Jürisoo on ka mitte nii palju lavastajakätt kui näitejuhi kätt. Ja seda ta suurepäraselt kasutas meie trupi juures ära ja temaga olid väga huvitavad proovid. Tema analüüsi trollidest olid väga huvitavad, väga täpset on üldse väga korrektne inimene, nii et et niisugust täpsust korrektsust oli meil kõigil õppida väga palju. Ja Ma usun, see on üleüldine meie kõikide viga, et me oleme harjunud töötama üldse ja kui rääkida ühest nihukesest vahejuhtumist, et me olime, me püüdsime oma külaliste heaks teha, kõike organiseerida kenasti. Ja Mart Jüris oli korra väga paanikas, et ta jäi kuus minutit kohtamisele hiljaks ja meie olime siin nagu natuke süüdi ja ja, ja oli nagu pisut piinlik, aga pärast selgus, et too inimene, see oli meie inimene, Eesti inimene oli hiljaks jäänud poolteist tundi. Niisuguseid asju tegelikult. Me ei tohi enesele lubada, rääkimata siis reporterist ajakirjanikust, kes lubab intervjuud tulla võtma ja ei tule ka, helista Kiltsamite, kui rääkida veel meie mõlemast külalisest, siis olid nad väga õnnelikud selle üle, et ükskord avanes võimalus neile neil tulla ka Eestisse, talvel, talvisel ajal. Eestimaa talv oli nende jaoks omamoodi üllatuselamus, sest me sõitsime ka natukene eestimaad pidi ringi. Ja Nad sattusid sellisel õnnelikul ajal, et oli võimalus elus esimest korda viibida. Eesti Wabariigi aktustel. Oskame hinnata paljusid väärtusi alles siis, kui oleme need kaotanud. Ja sellepärast olen vahest loomulik, et nõues suurima vabaduse elementaarsete inimõiguste järel tõuseb just seal, kus need puuduvad. Diktatuurimaades mis aga on eriti tähelepandav, on see, et need protestid ei tule mitte vanadelt. Vabaduse nõue tuleb noortelt, kes on kasvanud üles Nõukogude korral, kes teoreetiliselt võttes peaksid olema sellega kohanenud. Ja selle üle on meil praegusel ajal vahest kõige rohkem põhjust rõõmu tunda. On olemas teatud tung teatud jõud inimeses, mida ei saa murda ega hävitada, mis on talle loomuomane. Seda ei saa hirmsasti murda ka kõige karmim terroriajupesu noorusel, kes sündinud siin on see teisiti. Üks esinemistest oli meie külalistel Tallinna ehituskoolis ja teine etendusega samas paadis Kuressaare lossis ja õhtul kuursaalis kus. Astus publiku ette ka noor ja võluv Susan veeg. Kõlas Susan veegi esituses. Wilhelm Peterson Bergeri neitsi pärnapuu all. Pöörame pilgu nüüd publiku poole. Publicon vaariuse teatril üsna kindel, kuigi iga etendus iga uuslavastus toob kindlasti ka uusi tuttavaid. Aga nendel on oma noored sõbrad ja tuttavad. Nendel on kirjandushuvilisi ka vanemast põlvkonnast. Ja päris palju on neid, kes on vaariuse teed jälginud juba paari aasta jooksul ja kõiki nende etendusi või kõiki tähtsamaid esinemisi vähemalt näinud. Ja üks neid on kunstnik Enno otsing. Mul on tõesti hea meel, et ma kuulun varjuse publiku hulka ja, ja olen kõiki neid etendusi näinud. Ja mulle see nähtus, vaariuse teater väga meeldib. Põhjus on selles, et ta on midagi uut meie kultuuripildis. Ja minule meeldib eeskätt tema kammerlikus ja tema originaalsus, mis seisneb selles, et ta erineb oluliselt teistest teatritest ja, ja tegemist on loomulikult harrastusteatriga. Ka ta on käima pandud ja tööle pandud väga täpse arvestusega oma võimete üle tuleb tõesti tunnustada Heidi Sarapuu väga oskuslikku ja sügavat ja tundlikku, sisulist tööd. See, mida tehakse, ongi mõeldud tegelikult kitsale publikule. Ma ei kujuta ette, et see teater kogudes populaarsust, võiks esineda suurtes saalides, sest ta ei ole nii mõeldud ja neid, kes seda Kaardikirjandust teatrikeelde ümberpanduna nii nautida tahaksid, võid seda luulet kuulata tahaksid sellise, nagu seda ehitakse. Ega neid ei saagi olla nii suured massid, minule meeldib jah, see intiimsus see intellektuaal reaalses õieti, mis on kätketud luule kompositsiooni kui ka kui käsitusse, milles intellektsiaalses seisneb noh, süvenetud väga viimistletud valikus. Heidi Sarapuu on väga hea dramat turg ja tunnetus, minu arvates teatrietendusel väga täpset muusika tuleb just täpsel ajal. Kõik need tõusud, mis õieti on markeeritud teatri näitlejad, kõik on ju harrastajat ja, ja nad nii-ütelda markeerivad oma esindust ei laskuda suurtesse tunde, puhangutesse ei tõsteta liigselt häält. Kõik on niimoodi sordiini all esitatud kammerlikult aga siiski mõjuvalt, kui ikka etendus läbi, siis ma olen iga kord tundub, et ma olen saanud ikkagi väga suure elamuse. Ja selle poolest jah, ma tõesti tunnustan selle vaariuse teatritööd, Heidi Sarapuutööd, noh, uue teatritrupi loomisel ja, ja kin kindlane andmisel. Ma kujutan ette jah, et, et see teater võiks eksisteerida ja loomulikult on neil noh, probleemiks esinemiskohad, kus seda teha, aga aga kuna ta ongi mõeldud Etti noh, niukseid kammerlikes oludes esitada neid kompositsioone, siis, siis Ma mõtlen, ka kohtade puudust ei tule ja võib ette kujutada, et omal ajal võidi niimoodi mõisates või kuskilgi niisuguseid kammerõhtuid teha, kus esitati muusikat või loeti luulet. Ja sealjuures paluks mitte niimoodi seda võtta, et tegemist on mingisuguse saki saksiklik selle Bergimisega. Aga, aga noh, ma mõtlemistele intiimsuse ja selle, ma kujutan ette, et Schubert võis esitada oma oma muusikat oma kogutud publikule niimoodi. Noh, me teame, et ta seda tegi ja kontrollis, kontrollis, kuidas mõjub ja kuidas vastu võetakse ja, ja see on just niisugune intiimses seltskonnas kirjanduse esitamine, kunsti esitamine, muusika esitamine ja õnn on, kuulutas selle publiku hulka ka ja need, kes sinna ei kuulu, on palju kaotanud. Aga loomulikult jah, kunagi ei saa see publik olla väga suur ja, ja massiline. Aga ma tahaksin neid teid kui kunstnikku panna kõnelema paigad ja nende etenduste kujundus. Minu meelest on ka seesama peenelt läbi mõeldud, on mõeldud värvidele ja rekvisiitidelgi, mis on äärmiselt napid ka mitte pealetükkivad, aga väga maitsekad. Jah, siin muidugi on ilmselt mindud noh, nii võimalusteteed ja, ja algusest peale arvestatud et noh, praktiliselt esinetakse ilma dekoratsioonid ta ja mõni kat atribuudid jah. Ja mõningad sümbolid nagu nahkküünalde kasutamine, mida on mitmes etenduses olnud ja ja niisugused noh, loomulikult kostüümid mingil määral ma mõtlen eeskätt Ellailbaku etendust ja kus siiski iga kostiimil oli roll. Aga aga üldjoontes esinetakse ju võib ka öelda ilma kostüümid etta vähemalt Tõi pretendeerida mingisugusele sel kehastades Ristikivi või, või mõnda teist isikut või mõnda teist kirjanikku. Et, et ei pretendeeri ütleme, mingisugusele erilisele sarnasusele või just konkreetselt niisugusele, et peaks olema niisugune lips kaelas nagu, nagu antud autor on, siis noh, seda see selle peal ei ole mindud. Aga küll on mindud nüüd mingil määral tüpaaži ta taotlemisele, ma mõtlen just osatäitjate osas, Heidi Sarapuu on väga hoolikalt valinud oma osa täita diaid. Ja kuigi nad ka korduvad etendused etendusel siiski on ei, alati nagu mõeldud sellele, kes mida esitab ja ja näiteks minule tundub, et ühtella Ilbacus oli Hendrik Visnapuu ja August Gailiti ja olid väga nii hästi leitud ja, ja noh, Kailiteriti mõjustes noh, lausa nii ehtsana on ka teisi osatäitmise olnud, mis, mis tundub just et õnnestunud kuju. Aga no üldiselt jah, ei ole dekoratsioonide ja kostüümidega rõhku pandud ja välja on mindud ikka eeskätt nagu lugeda näitlemise esitamise peale ja see loob siis nagu muidugi valgus on küll üks nüüd element, mille, millega opereeritakse ja ja seegi on muidugi minimaalne, aga siiski väga oluline see valgusse valgustamine ja, ja, ja varjuviimine, nii et need on muidugi vältimatut esiplaanile jääb ikkagi see see kirjanduslik taust, eeskätt kirjanikku, tekst, kirjaniku mõttekirjanikul luuletused ja loetakse mitte tuimalt, kuid siiski mar keerides mitte mitte nii emotsioone üle paisutades. Aga siiski täpselt ja mind isegi hämmastanud see, et näitlejad ei eksi, et, et noh, ma tean, lihtsalt kõik on sündinud muu töö kõrvalt õppimise, õpingute kõrvalt ja ja tekstid on kaunis, mahukat, kõik perfektselt omandatud ja ma just mõtlen seda viimast etendust samas paadis. Mina ei saa öelda, et ma tunneksin Bernard Kangro ja Karl Ristikivi nüüd loomingut selliselt, et ma nagu koha pealt oskaksin nii läheneda etendusele. Aga aga etendus andis just ikkagi selle kahe mehe kirjavahetuse, kahe mehe Teid nii veenvalt, et noh, ei, ei tekkinud mingisugust küsimust. Nüüd mõistmisega või veed midagi, arusaamatus seade kõik oli nagu tuli, tuli pärale. Mina omalt poolt tahaksin rõhutada seda, et Heidi Sarapuutrupp alustas kutsekoolinoorteringist ja see, kui palju need noored inimesed kõik selle tööga ise kasvanud, õppinud ja arenenud on, on kahtlemata sugugi mitte väikese tähtsusega. Susan veegi esituses kõlas veel teinegi laul, suvelaul sõnad ja viis Aados Fredrik link, plaat. Kas need, kes ei ole taastust samas paadis veel näinud, on neil veel võimalus seda näha, on sellel teie mängukavas? Ja me loodame, et kui avatakse detsembris aasta lõpul nii kavas avada Rahvusraamatukogu uus hoone siis loodame seda tükki kindlasti mängida. Võib-olla mõni sõnaga veel vaariuse järgnevast töökavast. Kindlasti on seal väga palju muusikat. Ja ma loodan, et löövad kaasa. Millal rääkimised juba käinud? Ellrääkimised löövad uuesti kaasa kabaree Eesti teatri näitlejad, neid saab olema nüüd rohkem. Ja lugu peaks tulema. Kas kuumeline, naljakas või satiiriline? Lavastusega samas paadis tehti kummardus üle mere Bernard Kangro-le kes tõepoolest on nii palju teinud eesti kirjanduse säilitamiseks ja edasiviimiseks. Ja nüüd kas või nende noortega suheldes on andnud omalt poolt nagu jõudu ja, ja. Tuge. Väljaspool Eestit loodud eesti kirjanduse ja kodu Eestis loodud eesti kirjanduse uueks üheks tervikuks ühte Sulemiseks. Tänase saate lõpuks kuulame ka lavastuse lõpu, see on Bernard Kangro kõnelus oma alter egoga. Sa unistad ikka veel tagasisaamisest vanasse romantilisse ning rõõmsasse noorusaja Tartusse. Sa kujutled oma naiivsuses, et säärane tõesti veel eksisteerib? Sinusse on ikka midagi alles jäänud, sellest enesekaitsefilosoof. Sest kogu eluaja oled sa kõigile vastu vaielnud, sa pole teistelt midagi õppida suutnud. Istun nüüd korraks vaikselt ja kuula. See on narrus, et istud veel vanas eas noorte posti killas, katsud oma kadunud aega taga otsida. Kas sa ei märganud nende kodumaa sõprade muigamist, kas nende heatahtlikkuse all heatahtlikkuse all, mis mitte sinu vastu isiklikult polnud suunatud pats sulle osaks sai, kui pagulasele. Kas sa aru ei saanud, et nad vaatasid sinna uunikumi kui minevikukuju yht eksemplari? Küllalt jäta juba. Äkiline, nukruse ja väsimuse hoov hoovab raskelt mu peale. Aga niisama äkitselt valdab mind rõõmu vahk. Tore, et keegi minuga vaidleb minu üle, ironiseerib mu ümber, pole veel surnuaiarahu ja ma aju pole veel lubjas ja roostes. Tähendab, pole veel lõpp. Et on veel aega järel. Ja inimesed, kes mu ümber istuvad, viibivad seal otsekui õigustatud. Ja nad on ilusad. Mul on hea meel, et nad olemas on, et ma nende keskel olen ja üks neist, et ma võin olla. Koguni orkester on tagasi tulnud ja seab end mängima. Saal on endiselt elu täis ja kärarikas. Meil on aega. Meil on määratu palju aega. Meil on terve igavik ees. Meie saate lõpuks improviseerimis. Toomas Toolse tegusite Saadet luuleteatri vaarius ja Stockholmi eesti kabareeteatri ühislavastusest samas paadis. Saates esinesid Susan veeg, Mart Jürisoo, Toomas Tuulse, Olev sõelume, Indrek Pajumaa Henno otsing ja Heidi Sarapuu. Saate toimetas Mari Tarand.