Head kuulajad on alanud 22. veebruar mil möödub 100 aastat Märt Laarmani sünnist. Stuudios, on praegu tema pojatütar Eevale armen. Kohtumine suure linna kõige suurem maja kõrge hall kutsu ja salapärane. Ja seal elab tema. Kelle juurde peab tulema kaugelt sõitma rongiga, siis ühe trammiga veel teise trammiga ja minema jupike jala. Parasjagu niipalju, et näha maja kaugelt üle teiste paistmas näha üht suurt akent, nii kõrgel nagu ei olekski ta kohal katust. Uks on soliidne, raske, hoogsa kaarja portaaliga. Trepil on 103 astet, võib üle lugeda, kui muidu ei usu. Alumistel korrustel on tavaline trepp, kahemarsiga vahe potestil kume rakma, laud ja aknast paistab kummaline kivist torn kahe ovaalse avaga külgedel. Kui ei teaks, et sellele toetus kunagi ühe hoone katus ei oskaks küll tema otstarvet ära arvata. Pigem võiks teda pidada kummaliseks skulptuuriga Swingsiks, kelle ülesandeks on majja siseneja oma küsimus esitada. Aga praegu on juba selleks, et teda trepikoja akendest lihtsalt vaadata. Mida korrus kõrgemale, seda madalamale sfinks jääb. Ja korraga tundub, et maid kõnnid enam mööda treppi, vaid olen sattunud kuhugi hoopis ülespoole. Viimasele korrusele viib keeruga trepp. Esimesed astmed lähevad veel päris otse, ent siis viskab trepp kaprisse kurvi ning suundub otsejoones üles lõpmatusse. Veel võib kolmest väiksest külgaknast näha hoovi keskel konutavad sfinksi. Ja siis äkitselt pärale oks avatakse, astun päriselt maja sisse ning siin on tema, tema maailm, mis saab ka minu omaks. Ta toad on kõrged, sopilised salapära hõõguvad. Aga olekski mõeldamatu, et tema elaks madalaid siledaid tubades, kus ei ole küsimusi. Keskmisel ruumil on klaasist lagi, kust paistab nii pilvi kui tähti kus on õhku ja vaikust. Tegelikult ongi taevas tema tubade lagi ning ainult sellise katuse all kõrgel linna kohal must barett pääs ja kohvitass töölaual lahendab ta oma sopilistes tubades elavaid saladusi. Nii see väga ilus. Selle lehe võtsid sa Eevale äärman ühe mapi vahel, kus on veel mõndagi, mida me täna kuuleme. Need on sinu enda kirja pandud mõtted oma vanaisast, Märt läermanist. Millal oled sa neid kirjutanud ja, ja mis tõukeol? Näidud siginenud aegade jooksul ja võib-olla üheks tõukejõuks oli asjaolu mõningad aastad tagasi koos Liina kulles Juhan Viidinguga plaanitses teha väikest mälestusfilmi või mälestussaadet Märt Laarmani ist. Paraku olid tookord asjaolud nii, et see filmi tegemata. Aga sellest ajast jäi mõningaid tekste mapi vahele. Ja hiljem on üht-teist ka juurde siginenud. Sellepärast, et sa ilmselt üsna sageli mõtled oma vanaisale, kes juba hulk aastaid on ära, aga kes sinule su noores eas oli väga suureks toeks, õpetakse kujundajaks. Minu suhe vanaisaga võib-olla algas väga varakult. Võib-olla võiks asjale vaadata ka nii, et mu suhe algas sellega, et ma sündisid meie Laarmanite perekonda. Meie perekond oli viieliikmeline. Ema, isa, vanaema, vanaisa ja mina. Kuigi meie perekond elas geograafilises mõttes teineteisest eemal. Aga suved, Me veetsime koos. Muidugi ma mäletan ka mõningaid asju oma vanaisast väga varasest lapsepõlvest ja need ei ole isegi pildiliselt mälestused. Võib-olla esimene mälestus on hoopis lõhnaline. Mäletan tema ateljee lõhna, seal olid trükivärvide ja tärpentini eri paberisortide ja jumal teab mille lõhna. Seal jah, kummaline teri, paberisordid lõhnasid niivõrd erinevalt. Ja siis on veel meeles üks teine mälestus, need olid trükipressi kolksud. Mäletan, et mind pandi teise tuppa magama ja siis vanaisa elaks ateljees oma graafilisi lehti trükkima. Ja just need trükipressi kolksud, mille saatel ma magama jäin, need on väga mällu sööbinud. Hiljem tulevad ka pildiliselt mälestused. Üks esimesi mälestusi oli see, kuidas vanaisa pani oma musta Barretti pähe, enne kui ta läks oma graafilisi lehti trükkima tuliste liigutusse, väärikas liigutus. Kuidas ta pani selle Barretti pähe ja siis ta oli just nagu tööks valmis ja siis ta oli kuidagi teistsugune, nii et isegi väike laps tundis, et ei või enam teda segada. Et nüüd on ta nagu süvenenud ja pühendunud ja nüüd ta teeb oma tööd. Ja muide musta variety kandist alati noh, mõnikord ka siis, kui ta ei teinud tööd kandis musta töö kitlit, see lõhnas samuti trükivärvide ja tärpentini ja muude ateljee atribuutide järele. Teeme sellesse jutu, nüüd katkestuse, läheme veel kaugemasse aega. Meil on võimalik kuulata Märt Laarmani jõe Leili Sarve mälestusi. 100 aastat. Mõtleme aastat, noorele inimesele tundub see mingisugune kauge minevik. Mina olen 85 aastane, nüüd mere jätsime minu vanemast vennast kes oli minust 15 aastat vanem, minu vanem luur, tark vend, natukene sajandi algust. Ma tahaksin teile kirjeldada, kuigi päris sajandi algust ei ole ka mina näinud. Mina sündisin 1910. Minu vanemad vennad olid sündinud Viljandimaal ja koos vanematega tulnud 1900 jätnud oma sugulased ja kodukoha ja tulnud Tartumaale. Et vast on kergem lapsid kooli panna ja kasvatada. See oli mõisaolukord, noored inimesed ei tea praegu mitte midagi, mis oli mõisamiljöö. See oli eriline, täiesti eriline. Ja minu vanemad olid mõisahärra teenistuses pärise koha pääl, usaldusväärset inimest, kellega oli rahul ja kes said ka siis vastavat palka. Raskemaks läks siis, kui juba oli neli last ja vanemad poisid juba tuli kooli panna. Ja kui mõisaproua ütles, et mis sa paned poisse koodi, kõige paremad teenrid saavad nendest, kes koolis ei ole käinud. Siis kiuste pani. Ja ikka oma poisid kooli, kuigi see oli küllaltki raske. Ja kui vanem vend sai kooliealiseks, läks tema onu juures koolide Talgama Viljandimaale Kaarli valda Arraku koolimajja, kus enne seda olid olnud K2 põlvee väärma. Neid oli tulnud kooli õpetajad, nii et 90 aastat järjest Arraku kooli kooliõpetajateks olid Laarmani või isa ja ema olid mõlemad olnud. Niisuguse vaimuga armastasid raamatut ja armastasid Harryt. Just tahtsid selle aja võimaluste piires saada teadmisi ja minu kodus oli eluaeg isa oli hankinud raamatuid, mis saada oli. Meil käisid kõik Postimehe väljaanded ja lisalehed. Tuuriväljaanded, mis Postimehel olid kõik need olid meil olemas, isal olid ajalehed aastakäigud kokku köidetud mida olime kõik harjunud lugema, lasteraamatuid osteti, mis aga võimalik saada oli. Ja sellest saadik mäletan linna väike töögrupp, kes hakkas natukene juba teadma, mis kaugem maailm on lähemal, olid Kambja ja ja nuustakul, kui ja Tartu kaugtartus olid nad natukene aega kahekesi, poisid Tartus. Aga siis avanes võimalus muidugi, et märtsain minna. Aga siis üteldi juba, et isa läks, võttis laksi käest hobuse ja läks kummer rongi pääle viima. Märts sõidab Rakverre, need kaks kohanime, mis minu teadmisi juba laiendasid. Suur vend, tule. Wellness toob lasteraamatuid. Tegeled meiega. Õpetab meid, see oli juba omaette elamus ja sellest saadik on vend Mälk mulle olnud tähtis isik. Alguses muidugi kodus ja hiljem, kui mina ise gümnaasiumisse läksin, tulin ma Tallinnasse tema perekonda elama. Nii et aastatel Eesti iseseisvuse alguses aastatel 24 kuni 30 elasin temaga koos tema juures. Tema pani mu kooli siis õieti nendel majanduslikel põhjustel kui märki perel endal oli Tallinnas raske, võeti siiski see, see maa tütarlaps. Temast oli ka natukene Aapid väikese vennapoja hoidmisel ja aga nendel aastatel nägin ma seda siis kõrvalt, kui palju tööd tegi vanem vend, kuidas ta ööd läbi õpetajate liidu liikmena, kuidas ta hakkas noorus matu ennetama, kuidas ta sellest elust osa võttis kunstnik rühmatööst ja kuidas ta siiski kodus kõikidest nendest asjadest rääkis. Nendel aegadel kuulsin ma kõrvalt, kuidas elab kunstnik Koorti perre Kadriorus ja missugused loomattal parajasti seal, ütleme, koduses loomaaias on ja missugune barress ja mis loomad seal on ja kuidas väike tuvi nendega seal mängib ja seda ma kuulsin Märdi jutust, siis kuulsin ma, kuidas Janseni see pere elab, kellega ta läbi käis, kuidas seal eelmi Jaan Jansen andis ajakirja room välja ja kuidas nad arutasid siis, et mida sinna järjejutt luks lugeda panna. Märt ütles, et pank, kuid käed, kirjandust ta on, kuid ka niisugust, mis on noorele inimesele edasiviivat ja Klowoyansen küsinud. Mida sa soovitad panesinkjewitzi omal jõul läbi mustade maa? Ja see pandigi? Ühesõnaga. Raamatuid, kõik, mis ilmus, mida tema arvas, et see on tüdrukule kohane ja kõike sain ma lugeda. Ma sain tema kunstiraamatuid vaadata, kui omal koolis gümnaasiumis tuli teha. Meil õppisime kunstiajalugu ja minu õpetaja oli Greenbelt ja ajaloo õpetaja andis meile teha referaat. Teiseks hakkasin ma nägema, kuidas raamatut tehti. Venna kõrval. Ma nägin, kuidas ta luges korrektuuripoognad ja kuidas ta maketi deka tegi ajakirja maketti. Kas säält sain minna õpetust oma hilisemaks tegevuseks, et ma aastaid ajakirjanduse alad töötasin? Otepäält linnakooli tulin, tegin ma Vendelise eksamid ilusti muud eksamid ära, aga saksa keeles kukkusin ma armetult läbi, sellepärast ma mitte midagi ei saanud aru, mis klassis räägiti sellest, et kõik oli saksa keeles, ainult mis juttu aeti. Ma ei saanud ka aru, mis tahvlile kirjutati sepist Otepääl koodi tähti õppinud, aga siin kirjutati gooti tähtedega, nii et alguses oli meeleEitretuudi ja üteldi. Et järeleaitamistunde peab võtma saksa keeles ja ma läksin koju ja rääkisin vennale üteldi, nüüd peab järeleaitamistunde võtma, aga märgitud. Ta ütles, et mis jutt, see on. Järeleaitamistunde, sa oled juhis. Ta andis, oli Theodor Storm invend, see, kus ka sõnastik taga oli saksa ja venekeelne, see oli tsaariajal välja antud raamat ja ma hakkasin lugema saksa kirjandust lugema ja ja ma sain kevadeks teistega. Ma ei oleks võib-olla nii ihu ja hingega hakanudki seda proovima, aga et vend ütles, selge. Temal ja haruldane pedagoogiline vaist nende väikese hariduse juures. Nad oskasid lapsi innustada õppima. Meil oli kodus haruldane usaldus, omavaheline usaldus ja kui mina mõtlen nüüd Hääle siis võib-olla Ma omas noores eas ja tütarlapsepõlves arvasin, näed paist, ta on mõnikord liiga järsk ja natuke mõnikord liiga, no et pole päris õiglane ja nii ja kritiseerisid teda omale. Mõnikord. Aga kui ma hiljem mäletan, kuidas ta võttis minu kasvavad poisid oma hoole alla ja kuidas ta nendega tegeldes neid kunsti juurde juhatas ja eluväärtuste juurde juhatas, siis hindan ma seda väga-väga võrdseks. Astume nüüd Märt Laarmani ateljeesse tema koju ja vaatame seda nende silmadega, millega nägi seda lapselaps Eva Laarmann. Mõningatest asjaoludest, millega siin majas pidi arvestama. Siin majas oli ära arvamata hulgal suur ja. Väikseid Kelly, kes kõik kustutamata isuga, õgisid aega. See maja ei sallinud tühja horisontaalseid pindu. Kui mõni taoline tekitatigi, kattus ta hiljemalt paari tunni pärast uute paberite, pintslite, raamatute ja muu sarnase kraamiga. Siin majas jätkus alati õhku ja vaikust. Sellel majal olid kõrged laed. Siin majas valitses kindel kord, aga jumal hoidku, mitte korralikus. Siin majas ei räägitud vale häälega. Siia majja tuldi kas kokkulepitud ajal või lihtsalt siis, kui oli tarvis kuid mitte kunagi pool tundi kokkulepitud ajast hiljem. Siin majas tehti iga pilt Skids eskiis lõpuni ka siis, kui juba alguses asi untsu läks. Ka untsu läinud töö lõpetati ja alles seejärel tohtis selle valges ahjus ära põletada. Siin majas räägiti ka tõsistest asjadest, kuid päris tõsiseid inimesi küll tõsiselt ei võetud. Kolm asja, mille olemasolu siin majas välistatud, oli. Kehvalt köidetud raamat, seisev kell ja nüri nuga. Siin majas ei olnud põrandavaipu laearmatuur ega paberikorve. Musti nõusid ööseks kraanikaussi ei jäetud, sest nad ei lasknud rahulikult magada. Kuid kohvitassi ei pestud iialgi. Ja siis me veetsime kõik suved koos valgemetsas, terve pere valgemetsaga, ta sidus oma elu juba 50.-te aastate lõpus, viibis seal surmani. Ja võib-olla et isegi need koos veedetud valgemetsa suved mõjutasid mind isegi rohkem. Muidugi, vanaisa oli kirglik kalamees ja ta püüdis ainult lendõngega. Ma ei tea, kas nüüd teatakse, mis asi see lendõng on. Aga see on selline riistapuu, kus õngenööre on pidevalt õhus, liigub nagu iluvõimleja lint väga ilusti liigub. Selle õngenööri otsas on kunstputukas ja see kunstputukas siis liugleb seal vee kohal ja siis forell või Hõrnsis hüppab ja võtab selle putuka kinni ja niimoodi siis käib see kalapüük. Vanaisa ja isa püüdsid lendõngega. Vanaema püüdis spinninguga. Mina püüdsin ka hiljem spinninguga kolin juba 10 aastaseks saanud. Mu ema oli ainuke, kes kalale käinud. Kalalkäigu kohta olid vanaisal oma väga kindlad tingimused. Ta ütles, et peab olema ilus jõgi ja peab olema ilus metsele jõe kaldal. Ja peab olema ilus, puhas, selge vesi ja peab olema ilus ilm. Ja peab olema meeldiv kaaslane, kellega vestelda. Ja kala võib ka olla. Ja sellistele tingimustele vastas kõige paremini Ahja jõgi ja valgemetsa. Nii et ta ise hiljem ütles, et kui ta esimest korda valgemetsa sattus, siis oli ta kohe otsustanud, et siia saab tuldud ja tuldud sai. Nendel suvistel koosolemistel sai kindlasti esile tulla ka see tema õpetajaks olek kõige paremas ja suuremas, laiemas tähenduses. Kui ma nüüd mõtlen jah, et mida vanaisa on otseselt mulle õpetanud siis võib-olla on tõesti ainuke asi, mida mulle tõesti on õpetanud, õigemini mida mus kasvatada, tänud, on oskus olla looduses ja näha loodust. Ja ma mäletan tõesti, et neid kordi oli väga palju, kui ta mind lausa kättpidi viis mõne looduse ime juurde. No tavalised asjad muidugi, aga oligi asi kas sipelgapesa või väga huvitava vormiga, mingi jändrik, väga uhke vormiga kivi õpetas mulle nägema neid looduse imelisi asju. Aga kunst muidugi ma viibisin vanaisaga koos, viibisin tema ateljees. Aga vanaisa kunagi ei sundinud mind kunstiga tegelema, ta andis mulle nii-öelda vaba valiku. Ja muidugi noh, lapsena olid mul hoopis teised unistused. Ja omal ajal tahtsin ma eelkõige oma muusikust vanaema eeskujul saada pianistiks. Aga võib-olla hiljem jah, elu läks nii nagu minema pidi. Muusikat oli vanaisa majas tänu vanaemale eriti ju ka palju. Kooli külla aga võib-olla et mu vanaisa lemmikmuusikaks oli vaikus. Ja vaikus oli ju tema tööde mõtete taustaks ja väga suursuguseks taustaks. Seda vaikust tohtisid lõhestada ainult kellad. Kelladega tundustad üldse olevat väga eriline suhe. Kell oli tal palju ja oli selliseid Kell, mille funktsiooniks oli ainult käimine mäletanute tillukest, pruuni puust nikerdustega kellatiks-tiks-tiks-tiks-tiks-tiks õudselt usinalt käis. Selle funktsiooniks oli siis ainult käimine. Ta muidugi näitas ka midagi, aga see, mida ta näitas, see omad aeg. Ja siis mõnikord ma avastasin, et vanaisa ajas selle kellaga juttu. Ja siis oli muidugi kelli, mille ülesandeks oli tõesti aja näitamine. Ateljees oli väga klassikaliselt selge kõlaga seinakell. Ja oli ka igasuguseid muid Kelly helisevati ürisevaid mängivaid. Nendega oli muidugi palju tegemist, et pidi sättima ja pidid parandama ja pidi juurde muretsema. Mäletan ka, kui ta meie valgemetsa suvekodusse muretses seinakella. Ma ei tea, kust ta selle hankis. Aga see oli niisugune vana talu Kell maalitud sihverplaadiga, roosid ja natuke niuksed, kustunud ja pleekinud roosid. Aga kui see lööma hakkas, siis küll terve maja värises. Siis vanad ja selle peale ütles, et noh, päris itaalia kool just pole, aga see kelgeb siiamaani. Praegu hoolitseb tõesti isa. Aga jah, kui mõelda muusikale, siis. Lemmikpilliks oli sümfooniaorkester. Talle üldse meeldis tõsine ja võimas muusika. Võib olla võimas, on natuke vale sõna, isegi tõesti tõsine ja sügav hääl muusika. Ja ta pidas väga lugu ka moodsamast muusikast. Meeleldi kuulaste orelit, keelpillikvarteti klaverit ka. Schopen aknale tõmmatakse ette rasked rohekashallid, kardinad. Keset tuba seisab tugevate okstega kuusk, mis ulatub laeni. Lagi on seal kõrgel kõrgel ja ainult jõulupuulatt ulatub teda kergelt puudutama. See on suur tõsine puu jämedate lumivalgete küünaldega, mis kinnitatud traadiga okste külge. Ühele plikatirtsu Laan, see kuusk pisut võõras Pole, säravaid klaasmune, kellukaid karusidega kiisusid. Ta küsib, et millal siis puud ehtima hakatakse. Tugu tableppimat kuusk on juba ehitud. Kas need küünlad ongi ainus ehe, mida see puu väärib? Lõpuks lubatakse tal värvilistest paberitest välja lõigata korvikesi lumehelbeke silindikesi ja neid riputada nii kõrgele, kui ta käsi ulatub. Siis topib vanaisad piduliku põhjalikkusega piipu, paneb plekist tubakakarbi lauale oma kohale ja süütab küünlad. Puu on nii kõrge, et isegi vanaisa, kes on väga pikk, sama pikk kui isagi ulatub ülemisi küünlaid süütama vaid kepi otsa seotud süüteküünla abil. Laetuli kustutatakse ja nüüd on tuba jõulupuud veel rohkem täis. Tüdrukul tekib soov selle puu latva ronida, nagu juhtus eelmises vanaisa unejutus pisikese Pillekesega, kes metsa ära eksis ja hundi ja karu eest just sellise kuuse otsa pages. Aga esialgu on huvitavamatki, ees hakatakse keetma kohvi. Vanaema toob vändaga kohviveski ja libistab selle kulusse ube. Ka tüdrukul lubatakse vänta keerata, kuid tundub, et veski on kive täis. Vanaisa tuleb appi, nüüd proovitakse kahe käe jõul ja koht saab jahvatatud. Siis ütleb tüdruk nõudlikult, et mina ise ja katseta püksi. Kui panna veskisse üks uba on vänta keerata liigagi kerge siis paneb tüdruk kolm kani, edeneb töö, siis viis, seejärel kaheksa. Aga 10 oa jahvatamisega on juba raskusi. Ning jälle peab üks suur käsi appi tulema. Veskisahtel tõmmatakse lahti, selles on pruun, peeneks jahvatatud pulber, mis lõhnab nii ütlemata hästi, et tüdruk võtab näpuotsatäie, nuusutab seda väga lähedalt. Veel lähemalt. Aitad siis. Pulber lendab laiali ja küünlad kuusel muutuvad korraks häguseks. Vanaema paneb valgele laudlinale sinise ruudulised salvrätid siis joovad suured inimesed kohvi ning seejärel tuleb see kõige oodatum. Vanaema istub klaveri taha. Tüdruk on ka päeval proovinud maid klahve. Sohvapoolsed teevad karu häält, keskmised rebasehäält ja aknapoolsed nii kõrget häält, nagu tahaksid nad hoopis minema lennata. Vanaema mängib, see on uskumatult kaunis, viis habras, õrn, veidi ebalev. Tüdrukul jooksevad külmajudinad üle selja. Ta teab seda lugu juba küll, aga niisugust võiks ikka ja jälle kuulata. See ongi üks põhjusi, miks ta nii kangesti tahab siia tulla. Vanaema sõrmed on pisut ebakindlad. Komistavad korraks, kui lugu kõvemaks ja keerulisemaks läheb. Aga siis kordub jälle see viisikäik, mis alguseski ja üle selja jookseb jälle. Judinad on kole kahju, kui vanaema lõpuks tõuseb, klaverikaane ettevaatlikult kinni, paneb ja asub kohvitassi kandikule laadima. Aga n uinumist otsustab tüdruk, et kui ta suureks saab, siis hakkab ta klaverimängijaks. Kuid seda ta esialgu kellelegi ei ütleja. On ju üldteada see, et tema elu täitsid tema oma raamatud, kunst, valitud väga head ja truud sõbrad ja perekond ja lähedased, et ta oli omamoodi nagu sisepaguluses, et noh, seesama, et ta ei käidud kinos näiteks iialgi. Tema puhul võib-olla võiks öelda, et ta oli kuidagi nagu vaikses opositsioonis ümbritsevaga. Seda ta oli olnud ilmselt eluaeg. Tundus ka, et võib-olla teda oli raske mõista. Aga ma olen mõelnud ka, millesse tulijat talatoni kuidagi natuke nagu opositsioonis, aga võib-olla asi selles, et tal oli asjade kohta alati oma isiklik arvamus. Isiklike oma arvamus ei ole ju tegelikult paljudel. Ja niivõrd suveräänsed mõtlejaid ei ole tõesti palju. Ja oma arvamusi ja veendumusi ta ei muutunud tegelikult naljalt. Ja oli mõningaid väärtushinnanguid, mis ilmselt juba noorpõlves olitas, väga paika läinud. Ja neid ta hoidis eluaeg. Ja võib-olla sellepärast see niisugune näiline opositsioon ümbritsevaga. Aga tegelikult tundis ta elu vastu muidugi väga elavat erksat huvi. Aga mõnikord võib-olla ta ei näidanud seda välja. Aga muidugi, ma olen mõelnud ka, et võib-olla üheks kaitsevahendiks oli tal ka vaikimine võib-olla seetõttu ka mõned peavad teda kuidagi süngeks ja eemale tõrjuvaks ja kuidagi eraklikuks. Aga vaikis ta eelkõige võib-olla nendel juhtudel, kui ta ei tahtnud laskuda vaidlusse kui ta nägi, et vaidlus on tulutu. Et nagunii ta ei suuda oma teid nii-öelda pärale saata. Ja siis ta vaikis. Muidugi lapsepõlvest ma mäletan, et vaikimine oli ka üks väga tõhus kasvatusvahend. Ausalt öeldes, kui ikka olid mõne karu tempoga hakkama saanud. Ja siis pärast seda järgnes võib-olla tund või paar vaikimist. No ausalt öeldes, see mõjus ikka palju rohkem kui moraalilugemine või. On üks omaette teema. Märt Laarmani huumor iroonia või mis varjundeid veel peaks ütlema, et tema suhe naljaga ja kõverdatud või rõhutatud maailmaga Huumor oli talle tõesti väga omane. Ja alati oli tal iga asja nähtuse kohta midagi väga tabavat ja terast öelda. Minu isa oli vaikse jutuga mees et temal ei olnud palju huumorisoont, aga selle eest oli ema ja teine vend ja kammer. Need olid nii, et kui nemad kolmekesi koos olid, siis oli nagu üks tulevärk. Üks ütles uue ja hullema nalja, omavahelist juttu aeti. Vemmalvärssides. Oli ilus, laupäeva õhtu. Ema võttis nisuleivad ahjust välja. Märt tuli väljast, ütles kargas külge karaskile, tõmbas otsa maraskile. Ja ema oma mõnusa naeratusega tädi, mis need salmid, ütles ema, vana nõid, too mulle sahtlist lähe, võid vemmalvärssidega tüliga raskeid aegu ka neid aegu kui asunniku koha peal võetud ja tehtud seemnevilja võlgu. Ja kui neid tagasi tuli maksta, kui vekslit läksid protestija kui Tallinna vend neid aitas isal ja emal lahendada ja vennad, kõik need aastad need ränkad aastad, kui juba Märdil olid omad sissetulekud, küll tema hoolitses isa ja ema ja kodu eest ja nende rahamuredest Plutis osa. Luule oli selline nähtus, mis kuulus väga orgaaniliselt mu vanaisa juurde. Ja luuleta luges iga päev. Võiks öelda, ta elas luules pidevalt. Ja kui tekkis sobiv hetk, võib meeleolu. Siis ta hakkas deklameerima. Luule oli nagu saatemuusika või taust tema tegevustele. Ja ta luges liivi powskimit Götet suitsu. Ja ta luges algkeeles kõiki. Ja muidugi ta luges väga palju rahvalaulu, kas või seda, et jess sõitsime jõkke bitte Püha Maarja perve bitte, kes tal vastu juhtus, juhtus siia putusse ja nii edasi väga-väga kaua aega järjest. Ja luule oli talle nagu eluline vajadus, ta justkui, nagu sai sealt mingit jõudu või energiat. Ja mõnikord mulle tundus ka, et niisugune kõva häälega luule lugemine võib-olla rahustas teda võib-olla aitas pingeid maandada ja aitas ennast koguda. Ta on ka ise luulet kirjutanud. Ilmselt eelkõige rohkem siiski nooremas eas. Aga sellesama mapi vahel, mis on siin ka täna, on, on ilus pala, mida üldse ei tunne. Kas 60.-test aastatest? See on jah, tegelikult ainuke luuletus, mille ma tema märkmetest paberitest olen leidnud. Võib-olla on ta ka oma luuletusi hävitanud, ta suhtus väga kriitiliselt kõigisse tekstidesse, mis ta kirjutas. Lahkumine. Olin jõe kolmandal kaldal. Must tuul lükkas mind. Käisin enda järel ja nägin, kuidas. Võib-olla mõned arvavad, et ta ei olnud eriti külalislahke. Teda mõnikord ka kardeti ja juletud teda külastada. Aga need, kes teda lähemalt tundsid, need pidasid teda väga toredaks inimeseks väga mõnusaks ja sõbralikuks inimeseks. Ja meil on üks päev perekonnas, kus meile tohtisid tulla külla kõik sõbrad ja tuttavad ilma ette teatamata. See oli teisipäev. Aga sellist teisipäeva tõesti ei mäleta, kui ei oleks mitte kedagi käinud ja kui on külalised, siis tuleb kohvi keeta. Ja kohvi keetmiseks oli tal ka täiesti oma meetod. Esimene eeltingimus oli muidugi kohvikann, vana Vaskne kann, mida oli kasutatud, ma ei tea, 40 või 50 aastat juba. Ja sinna kohvikannu pandi peeneks jahvatatud kohvipulber, siis valati keev vesi pääle. Siis ta valas selle kohvi kolm korda ümber suurte kruusi, ikka kohv Gruusia tagasi ja kui oli kolm korda kohv ümber valatud, lisati sortsuke külma vett ehmatamiseks. Natuke kardemoni, juhul kui seda oli, muidugi. Siis jäeti kohv tõmbama. Ja seejärel asuti seda jooma. Muide, vana see kohvi väga palju, kuigi üks kord päevas, aga see-eest hommikust õhtuni kohvitass oli alati ta töölaual. Ja mõnikord, kui ta valas sinna kohvile Paale koort ja see koor moodustas seal kohvitassi pinnal ringe ja spiraali ja kujundeid siis ta jäi seda vaatama, võttis taskust ploki ja pliiatsi ja joonistas üles, mida ta seal kohvitassis oli näinud. Ja hiljem sündis sellest võib-olla mõni pilt ja oma nägusid ja kujundeid nägid aga kortsus paberi nutsakutel. Isegi pannkookidele. Ma mäletan, kui ta mulle ütles, et oi, ära nüüd söö seda kooki ära, las ma joonistan, teen üles. Muidugi, see oli päris omamoodi lugu ka see koogilugu. Ma tulin loengult ja vaatasin, et vanaisa oli köögis ja väga hädas. Ta oli muidugi inimene, kes sai kõikide töödega hakkama, ükskõik millised need olid. Aga tookord hakkas ta püüdma pannkooke teha. Võttis jahu ja lisas vett. Sai liiga vedel, lisas jälle jahu, võttis järgmise kausi ja sai jälle paks, lisas jälle vette, võttis järgmise kausi ja ma sain siis jaole, kui käsituli kõige suurem kauss. Lugu lõppes sellega, et perekond laarmann oli nädal otsa pannkoogidieedil. Aga see-eest joonistati mõned koogid üles ja. Ja ausalt öeldes need visandid sa hiljem kasutada palju tõsisemate asjade juures. Ja üldse ma mäletan seda tema väikest joonistusplokki. See oli tal alati taskus. Mõnikord Skitseerist aga mingi loodusmotiivi sinna. Ja mõnikord kirjutas sinna mõne uitmõte. Aga see plokkur jah, talle väga vajalik asi, see oli võib-olla kõikide ta piltide alguseks. Vaja oleks ikka elada nii, et ei tarvitseks kirjutada memuaare. Inimese kõige suurimad vaenlased on need, kes kangesti hoolitsevad inimkonna tuleviku eest. Enamik inimesi vajab vähem autosuvilaid, televiisor, jääkapp ja nõnda edasi. Hull oleks, kui nad vajaksid ka vaimsust, intelligentsust, kultuuri. Inimesed vajavad üksteise tapmiseks alati mingit motoorset jõudu. Seda ta on alati saanud kahest allikast. Religioonist ja poliitikast. Autokihutaja põgeneb oma mõtete oma mõtlemisvõime eest. Tõmbuge koomale, siia tulevad uued prügimäed. Minu isa ja ema hoidsid oma mulgi keele puhta ja käibel olevana ka hiljem Tartu keelsel alal elades. Nii et minu emakeel on täielikult murti keel ja Mea mõista mulgi kiilt rohkem kui seal mulgi teesi mõistavee selleppest nõulum, vana keelesaare pääl hoit, alle hoit muidugi kiil. Ja hiljem veel, kui isa ja ema juba surnud, olid Märtin viimastel aastatel tihti, tema helistas mulle ja õde Lindale ja küsis. Kuule, kas sa mäletad, kuidas Emeütel kata, ütled Tigan või ütelda Tigane ja tuletame meelde, kas ta üteld, kümnet maa või künt maa keelehuvi oli meil kittel ja eriti selle tõttu, et me olime isa ja ema olid teiselt murde alalt tulnud. Mäelt hoidis ääretult oma isa ja ema. Need olid talle nii tähtsad, ta tuli pühadeks koju, ta kirjutas neile pikki kirju, ta tõi neile raamatuid, ta teadis, mida nad tahavad. Ja selle illustreerimiseks ma loeksin. Võtsin praegu näppude vahele tema tehtud õnnesoovi kaardikese, mis ta nii saab 70. sünnipäeva puhul isale saatnud. Loen sellest sünnipäevakaardilt 70 taastad, oled Jakanu päev ja muresi tüütu ise külge ja sest saadiku mälete Mea homsu käeiki ollu täis tööd. Nüüd ise kaissante kümned lävel tagasi vaatad siis et suuremmedžeostna üte ei tunne ega näe. Lindudega oli mu vanaisal eriline suhe. Ja muidugi eks ole teada tema graafilised lehed varrestest ja Harakast. Ja ta jälgis linde ja kuulas linnulaulu. Ja valgemetsas oli tal ka linnulauda. Ja näiteks talvel käis meil seal viit sorti tihaseid. Rasvatihased ja sinitihased, jah, sootihased ja sabatihased ja tutt tihased ja no kaks viimast liiki olid väga haruldased külalised. Aga mäletan just seda, et kui näiteks sabatihane või tutt-tihane oli käinud, siis oli see täitsa sündmuseks. Ja sellest võis rääkida ka järgmisel päeval. Ja siis käis meil seal muidugi puukoristajad ja rähn. Ja siis käis vabariiklane, nagu ta ütles, Pascrazda või pasknääri kohta asjade tiibalune sinimustvalge triip. Ja siis oli veel üks väga võluv lind, jäälind. Seda me nägime põhiliselt suvel. Ja seda sai näha just kalalkäikudel. Jäälind lendab meeletu kiirusega jõe kohal. Sinine keravälk läheb mööda. Ja see jäälinnu nägemine, see oli tõesti meile kõigile eriline elamus. Ja see oli asi, millest võis ka hiljem rääkida, kui näha seda Märt Laarmani ühte kõige tuttavat. Tiivi maastik varesega. Kas sul selle kohta on ka mõni kommentaar meeles? Või mõni lugu või pärimus või seletas, vanaisa käest. Tegelikult eriti ei ole, mäletan ainult ühte repliik, et vareseid on väheks jäänud. Üksindus on peaaegu täielik. Esimese kahe nädala jooksul nägin aia tagant mööda minevat nelja inimest. Arvestamata postiljoni, keda ma harilikult ei näinud. Ainult lehed, paar harva kirja kutset. Otsin õhtul kastist. Rongimürinat kuuleb kaugel. Nüüd ei kuule ka enam harjunud. Ainult laupäeviti kostab laagri poolt peokera tuppa, sedagi lehed. Minu kaskadelt on langenud. Tihased, puukoristajad kõnnivad akna all ja möödatüvesid. Jaakko, näen korra nädalas. Väljas ruumist ajast. Lehest loen ainult pääl kirju. Kaugele on linn? Vist on? Pimedas vii mind, tee, ainult astun. Ja üteldakse, et inimesel ei olevat midagi võimatut. Aga küllap on, kui erikategooria pead kokku põrkavad, kui minu elu ripuks sellest, kas suudan, avaldas neprile lukku. Ja kui mul oleks ainsaks vahendiks näiteks kartul siis oleksin surmalaps. Mulle näib, et kõik kõikjal minu ümber on snepper, luk. Ja mina see kartul. Kui vana ma olen? Aastat. Aasta on mulle abstraktsioon. See on küll korduv ringpäevi, mida alles vanana hakkad tajuma, kui mingit ühikut. Lapsena loed päevi. Seal konkreetne mõiste. Kui on valge kahe öö vahel. Nüüd ma olen umbes 272298 päeva vana. See kõlab kenasti. Üks asi, mis tegemata jääb. Noorest saadik olen mõtelnud teha puust seinakellamaast laeni. Selle pendel liiguks meetri ulatuses ja tiksuks aegamööda aeglaselt raks-raks. Ja see peaks aega lugema. Teisipidi. Seierid liiguksid paremalt paremale poole. Tummad löögid. Ja veel. Ise olen elanud kogu oma eluaja kõrgeist, tubakas. Lõppenud saatega tähistasime Märt Laarmani sajandat sünniaastapäeva. Saadet aitas teha kunstiteadlane Jüri Hain. Märt Laarmani noorim õde Leili Sarv ja kunstniku pojatütar keevalaarman jagasid oma mälestusi. Andres Ots luges Laarmani luuletusi ja marginaali. Kõik sele ühendas saateks Mari Tarand. Šopäenivassidega kujundas saati Külli tüli. Aitäh, et kuulasite head ööd.