Jutusaade alustab oma vabaõhuhooaega. Ja ma olen mõisas, mis on pikki aastaid olnud eestlaste murelapseks või päris nii ka öelda. Nüüd lõpuks on ta saanud uue hingamise ja on saanud uue omaniku ka ja sellest kevadest või varasuvest võib vist öelda, on Keila-Joa jälle niisugune aeg on niisugune, nagu ta peaks olema ja nagu ta kunagi oli juttu saatekülaliseks on täna Andrei miinus. Me istume Keila-Joa mõisa trepil ja see hääl, mis tänast saadet saatma jääb algusest peale, on Keila-Joa kohin. Öelge, Andrei, kui te siin selles mõisas selle mõisa territooriumil olete, kas te tunnete siis, et te olete kodus? No ütleme, see Keila-Joa lossikompleks on selles suhtes mulle nagu kodune, et et me oleme siin meremõisas suvitanud, ütleme, üks 10 10 aastat juba ja kunagi 80.-te aastate alguses ma olin Keila-Joa sanatoorse internaatkoolis töötanud õpetajana et koht kohta on mulle nagu hästi tuttav. Ja mis mind selle kohaga nii-öelda veel rohkem tuttavamaks tegi või kodusemaks oli. Meie koer hiiri setter, noh, nagu te Diatiiris etteritega peab nagu hästi palju jalutama ja ja nii hommikul ja õhtul ja koera Nad armastavad nagu joosta, siis ütleme et üks, viis-kuus aastat me oleme oma sõbra donnaga siin lossipargis ja siin lossi vahetus läheduses ikka veetnud pikki-pikki tunde, nii et noh, võib öelda küll, et selle seitsme-kaheksa aasta jooksul see koht on saanud nagu väga-väga koduseks. Kui te nende aastate jooksul siin jalutasite, siis ilmselt see pilt, mis siin Keila-Joa mõisahoones teile avanes, tegi tuju aina kurvemaks kurvemaks või kuidas te oma meeleolusid nende aastate vältel kirjeldate? Noh, loomulikult, ega lossi vaadates meeleollu ka päris päris nagu sünge, et noh, teades kõike seda ajalugu siis oli noh, täiesti üllatav, et nii rikka ajalooga koht seisab lihtsalt ilma ilma tähelepanu ja ma mäletan, kuidas me kõik kõik rõõmustasime, et lõpuks ometi presidendi kantselei selle lossi nii-öelda nagu enda enda hoole alla ja lossi hakatakse taastama ja noh, siis arvasin, et loodetavasti taastatakse ka pargid ja ja kõik see kõik, see tundus vahepeal nagu väga ilus, aga noh, nagu me kõik teame, siis mingi hetk otsustati see lugu ümber ja see imetlusväärse ajalooga hoone läks siis selle nüüd siis nagu uuesti läks nagu müüki, et see rõõm, et see koht saab nagu korda, see oli suht suht üürike. Sellise ostu sellise otsuse tegemine, ma arvan, et seda ei ükski inimene ei saa teha kerge südamega, sellepärast et teada ju on, ja näha ju on, et see nõuab väga palju hoolt, vaeva, aga see nõuab ka väga palju raha. Kui pikalt te kaalusite ja kellega ta nõu pidasite, enne kui te otsustasite? Ütleme nii, et ma olen hingelt ikkagi ettevõtja ja ettevõtja oskab ikkagi märgata selliseid, et ütleme, lihvimata lihvimata teemandid ja minu arust see Keila-Joa loss oma sellise rikkaliku ajalooga oli just selline nii-öelda lihvimata teemant, mis tuli lihtsalt üles üles korjata ja siis nii-öelda kasutades oma siis teadmist ja kogemusi ja siis nii-öelda hakata ettevõtlussiin Keila-Joa lossi puhul siis nii-öelda üles ehitama. Ega siin selles suhtes midagi nagu eriti nagu keerulist ei olnud, et kui ma abikaasale ütlesin, et mul on selle Keila ja lossiga tekkimas nii-öelda äriplaan ja ma tean, kuidas selle me nii-öelda otsast lõpuni valmis saame nii-öelda, mitte just kõige hullemate kadudega, siis abikaasa Marie küsis, et kas sa täna poes käisid, et ta ei tahtnud nagu muhu seda äriplaani nii-öelda nagu lõpuni kuulata, et tal oli nagu tähtsam see, et kas külmutuskapis on värske piim olemas või ei ole, sest tundus talle nii-öelda, et räägi, räägi, on ju, et aga noh, nüüd me siin istume. Ning kui hästi lihtsalt ainult joonistega kirjeldada seda äriplaani, siis, siis milline see Keila-Joa tulevik olema saab? Et tulevikus ma näen Keila-Joa lossi või siis selles Fally, kuidas teda õieti nimetatakse mini Peterhofina, sellest peaks saama koht, kuhu ütleme, Eesti inimesed, Eestit külastavad turistid. Tulevad, et igal juhul puhkama ja vaatama, et sellest saaks selline. Selline nii-öelda Eesti üks tähtsamaid tõmbekeskusi. Sest kui tuletame meelde 19. sajandi esimest poolt ja tervelt üheksateistkümnendat sajandit siis ree valit ehk Tallinnat külastavad turistid tol ajal laadlikud, siis igal juhul sõitsid välja Keila-Joal, et see oli sel ajal oli selline traditsioon. Ja selle traditsioonid kujundas siis välja Penkendurf kes oli tol ajal siis selle mõisa ja lossi rajaja, samal ajal olles ütleme Nikolai esimese lähedane sõber ja suure Venemaa impeeriumi mõjuvõimult siis nii-öelda teine teine isik, et siia tulla oli suur au. Samas me teame, et Penkendurfolly, kunstiakadeemia aupresident, mis tähendas sisuliselt seda, et Peterburi kunstiakadeemia parimad kunstnikud Nad käisid tihti maalimas nii-öelda oma lõputöid, kuldmedalitöid just siin Keila-Joal ja Keila-Joa oli tol ajal, siis võib öelda selline tuntum kunsti ja muusika noh, nii-öelda maailm, vaim ja, ja siia sõidetigi sõidetigi imetlema, loodust imetlema kunsti. Samas tol ajal ju palju paljud inimesed teadsid, kes olil Aleksei Lvov, see oli tolle aja üks kuulsamaid muusikuid Oma nii-öelda oskustelt oli ta võrdväärne klinkaga, võib-olla isegi parem. Nendes on kunagi, ütles, et kui Aleksei Lvov, kui ta mängib viiulit, siis ta mängib nii hästi, et pigem peaks meie tulema nii-öelda Lvovi juurde õpilaseks, kui, kui tema tuleb meie juurde, et et see oli väga tuntud koht ja, ja, ja see oli väga külastatav koht. Nii et selles suhtes noh, soov, soov ja mõte ja, ja tulevik sellele kohale võiks võiks olla sama, mis ta kunagi oli, et nii-öelda väljasõidukoht turistidele ja, ja siis nii-öelda kohalikele elanikele Aleksei Lvovi muusikat me kuulame tänases saates ka see oli teie valik. Mida teie teie tema muusikale kaasa öelda tahaksite, enne kui me selle käima paneme? Noh, nagu ma ütlesin, Aleksei Lvov oli muusika heliloojana oli ikkagi väga-väga kuulus-kuulus ja andekas andekas tegelane, kuigi ta ise ennast muusikuks ei pidanud. Ta oli Aleksander Penkendorfi adjutant ja ta oli insener ja ta oli sõjaväelane ja ja noh, tol ajal võib-olla sõjaväelased nagu ei sobinud nii-öelda selline muusika muusikaamet. Aga Lvov nimetab ennast ise muusikast diletandiks, aga aga nagu me teame ta, need heliteosed, mida ta on kirjutanud jumal, keisrit, kaitsesaam. Ja nii-öelda see vene hümn, tsaaririigihümn mis oli kasutusel kuni seitsmeteistkümnenda aastani, oli nagu väga tuntud ja ja see on üks huvitav, huvitav riigihümni, nii lühikest Kuue lausellist hümni maailmas teist ei ole, et et sellesse nii-öelda kuigi sõnad kirjutas Žukovski ja ka noh ja muusika on siis Lvovi poolt on see üks, üks huvitavamaid hümne maailmas. Hümni täna ei kuule, oota, tuul, tulija viib minu paberid laiali, aga aga kuulame nüüd muusikat ja siis jätkame oma juttu. Jutusaate tegevuspaik on täna Keila-Joa mõis, minu külaliseks on Andrei orjaniinov ja jutusaatejuhiks Margit Kilumets. Kui palju te ise Andrei, olete selle mõisa restaureerimise ajal tahtnud või saanud targemaks ajaloos, kui palju te olete uurinud, kui palju seondeid innustanud, kui üldse? Targemaks, ma olen saanud Keila-Joa ajaloos ja, ja ütleme, 19. sajandi ajaloos, Venemaa ajaloos ja, ja Eesti ajaloos ikka noh, ma olen juurde õppinud, ma arvan, et 97 98 protsenti, et see, mida ma teadsin, see on ikkagi ikkagi nagu väga-väga väike murdosa. Ja ma arvan, et et ega meil siin Eestis selle lossi kohta ja selle ajaloo kohta ega teatakse jah, võib-olla ainult paar protsenti sellest ajaloost, mis siin tegelikult on olnud, et. No just nüüd ilmus tegelikult ka üks väga asjakohane raamat, ma ei tea, see kõlab umbes nii, nagu nagu teie oleksite initsiaator rattureid sellel kevadel ilmus meie oma armastatud Peeter Volkonski vanaonu mälestused pealkirjaga kodumaa ja üks peatükk sellest jutustab nimelt sellest samast Fallist Keila joast. Mis tundega selle raamatu kätte võtsite? Noh seda raamatut ma olen muidugi aastaid paar aastat tagasi juba lugenud, lugenud küll vene keeles ja jälle, mis mind selle raamatu juurde tõi, oli seesama ajaloo ajaloouurimus ja ütlen ausalt, ega sirgeemi Haalovitš Volkonskist, ega ma suurt ei teadnud küll midagi. Ja see raamat vene keeles oli, oli väga-väga-väga huvitav ja imeline ja see, kuidas Peeter Volkonski selle eesti keelde tõlkis, no see oli ikka minu jaoks ikka täiesti täiesti vapustav, et see sõnademäng, see selline lause kütusesügavus no minu arust nagu täitsa täitsa fantastiline, et ütleme, et Peeter Volkonski nii-öelda selles eesti variandis jää nüüd küll mitte kuidagi alla Sergei Mihhaavovitši venekeelsest versioonist, et see on uskumatu, kuidas Peter selle selle Fally kirjelduse ära tõlkis, et see on imetlusväärne. All imeline Fal Reveli lähedal mere ääres. Fally tähe all puhkes õitsele minu lapse hing. Ja terveks eluks jäi fall selle nime kõla sümboliseerima kõike kaunist ja puhast, mis on vaba reaalsuse taagast osutab mind mereõhu värskendava paitusega. Männimetsa vaigusel lõhnaga. Mälust kerkivad vardavate kaljunuppide kontuurid. Soojangutes lõkendav meriroheline pehme sammal torssis kuuskede niiskes varjus ja kare hall sammal kuival liival punaste mändide all. Tormakas jõgi sügaval kallaste vahel hoolitsetud pargi, kaugele laotuvate mälud ja künkad. Tohutudki keerdu kiskunud okstega kastanid, peened sulged, lehised vuliseb vesi ja sammaldunud kivisõbralik mustikas ja naerusuine maasikas metsaaluses vaikuses. Väändlevat põgenevad kivi treppidele kerkivad neilt alla sööstavad teerajad. Lehtlat küngastel kobrutama jõe ja roheliste tasandike kohal vaatamas, kaugele sinisele merele või rünklikule metsaga harusele, mille taga roosa torn heiskab oma sinikollase lipu. Hosem ja mis lõhnab puunikerdustega, kuivanud ja elavatel lillede järele. Sõbralik gootika, hubane hiilgus, imeline vaade terrassilt igast aknast ja see kõik õhk, valgus, lõhnad, portreed, raamatud ning vaikus ja tasane jutt, et kõik on mähkunud kose vaibumatusse mühasse. Minu vanaema magamistoa aken avanes kose koole, mustvalge gooti mööbel, punastel lillekestega hele sitt portreed, vaasid, mälestused. Minevik puudutab ja hüüab teid, hellad kõikjal ülefally. Kohe magamistoast pääseb väiksesse kaheksa nurkadesse tornid. Miniatuurid, keisrinna Maria Fjodorovna monogrammiga, sekretär, laud, tema versais pastelliga tehtud portree ning kaunis vaade Alm ühisevale vahutavale jõele ja läbi metsasihi sätendavale merele. Meri helgib kaugel, jõgi mühiseb sügaval, aken on kõrgel ning nende vahel on õhk ja avarus. Kangestuvad pildid lapsepõlvest. Ma olen kolmene. Kivitrepiastmetel õpetab Hinglannastuma ana preili, mis mess, minu tädide ema, onutütarde kuvernant, kuidas sättida sõrmed nii, et välja tuleks majake. Nimetissõrm lastakse põiki alla ja sellest sablett väikesest sõrmest poepidaja kahest õiglast ostjad. Tiibhoone madala laega kabinetis suitsetab sügavas tugitoolis pikka piipu, valge habeme ja mustas amet, kuuega vana mees. Minu Deckab ristist vanaisa. Minu ema vend, onu Pjotr, Grigori vitš Volkonski hobuse selga tõstnud ja talutav hobust mööda ringi. Mul on hirm. Pärast teist ringi aitab ta mu maha ja küsib, noh kui tal oli mitte just kõige mõnusam. Suplus meres oleme hulgakesi vankris vaibaga kaetud heintel. Vankri ette on rakendatud kas fall või kull. Väikesed hobused ise tumepruunid, saba ja lakk, valged. Sõidame läbi. Metsatee peal on puujuured. Apume, naerame. Metsa lõhna sekka lõhnab hobuse järele. Ongi viimane küngas ja selle taga haarab meid oma embusse meremüha. Sõidame mäest alla, rattad jäävad liiva kinni. Tee pervedel on hall, mererohi. Riietume lahti laudadest supelus majas. Jookseme paljajalu hüpeldes üle torkiva rohuvete. Lained veerevad meile vastu, haaravad endasse sile, liivane põhi, tasane ja kindel. Vahel kõditab kergelt talda. Väike lest tahab jalalt välja. Selle järel ei suutnud ma enam kunagi kusagil mujal supelda, ainult meres või ookeanis. Ma ei kannatanud jõgesid ega tiike ei suutnud taluda, kui jalg vajus millessegi pehmesse püdelasse. See ei sobinud kokku esimeste muljete aristokraatlik kusega. Kuulasime lõiku Peeter Volkonski vanavanaonu Sergei Mihhailov Volkonski raamatust Kodumaa mälestused, mida vikerraadio järjejutuna esitas sel kevadel tõlkija ise. Nüüd aga läheme tagasi jutujärjega Keila joale, kus mõisa trepil ajasid juttu Margit Kilumets ja mõisa praegune omanik Andreitworjaninas. No ilmselt Peeter on siin selle mõisa kordategemise ajal käinud rohkemgi kordi. Milline teie omavaheline suhe on nendest sõbrad saanud? Juba võib nii öelda äkki vä? No Peeter on tõesti siin käinud, ma arvan juba üks kümmekond korda ja ja viimane kord ta, kes siin Tom Stoppardiga, kes oli ka väga nii-öelda vaimustatud kohast ja ja ütles mulle, et see on täitsa fantastiline, et riik sellist asja korda teeb ja mõtlesin jah. Teeb küll. Ja ei Peterson siin tihti käinud ja muideks Sergei Michalovitš Volkonski on siinsamas sündinud aastal 1860 Samal ajal vaatab Andrei ühe toa akende poole, jah. Jah, just et, et see on see koht Jahkust, Sergei Michal oli siis nagu sündis, et ja selle selle sviidi nimeks on meil ka folkonskite sviit, kuna teisele korrusele tuleb meil majutus. On teil tegelikult plaan kunagi selles mõisas ise ka elama hakata oma perega, teil on tore naine ja, ja ma tean, et lapsed, et olete öelnud, et sõbrad, et läheb veel aastake-paar ja me olemegi siin. Ei noh, sellist mõtet ausalt öeldes, mul pole kunagi olnud, sellepärast et noh, teades nagu jälle ma tulen selle ajaloo juurde nagu tagasi, siis tunduks natukene noh, ütleme nii, pehmelt öeldes nagu kummaline, see on sama hea, kui keegi koliks, ütleme kas talvepaleesse või, või, või, või Peterhofi sisse ja ja siis rõdul, eks ole, hommikul tõuseb üles ja astub rõdule ja, ja nii-öelda haigutab seal ja siis haigutab nii-öelda külastajatele või turistidele või et sellist mõtet ei ole nagu algusest peale. Aga ei olnud, et see on ikkagi ikkagi. Koht koht nii-öelda külastajatele ja ja see ei ole päris see koht, kus nii-öelda särke ja pükse kuivatada. Kui te mõisa korda tegema hakkasite, te kindlasti noh, võib-olla sellepärast võib-olla ka mitte sõitsite päris palju ka näiteks mööda Eestimaad ringi, kus ju praegu mõisu korda tehakse õnneks. Kas teil on Eestis oma mõni teine lemmikmõis mille selline, kas väljanägemine või see, kuidas ta on restaureeritud, kuidas omanikud on temasse suhtunud, mis neile korda läheb, mis teile meeldib? Ütleme, et Eestis on justkui palju mõisasid ja losse ja samas ega neid nüüd nii väga väga palju ei ole, aga aga olles mõisa Eesti mõisaühenduse liige siis inimesed, kes sellesse nii-öelda ühingusse kuuluvad, on kõik nii-öelda südamega mõisate ja mõisa ajaloo nii-öelda taastamise juures ja noh, tihtipeale tihtipeale tekib siin küsimus nii-öelda äriplaaniga, et sa näed, et kus kohas võib see nii-öelda mõis nii-öelda nagu elule jääda, kus on nagu selge, et sellest kunagi midagi nagu ei saa. Aga, aga selliseid mõisasin mida, mida võiks nagu eeskujuks tuua, on kindlasti Pädaste mõis tänu Imre Sooäärele, kes siis on nii-öelda hingega hingega asja juures ja, ja propageerib väga edukalt nii-öelda Muhumaa kultuuri nii-öelda nii söögis kui, kui, kui nii-öelda nagu looduses. Ja mis meil siin Padise on tegelikult väga-väga vahva mõis oma vägeva kloostri ajalooga. Teil on väga ilus eesti keel, aga vene nimi. Et kui te kuulajatele äkki soostuksid ütlema, kuidas see nii on, et nii ilusat eesti keelt räägite, kas te olete Eestis sündinud ja kasvanud? Jah, ma olen Eestis sündinud ja Eestis kasvanud ja sündinud, olen lossi plassi üks ehk Toom-Kooli üks nii-öelda Toompeal. Et võib-olla sellest mul selline ajaloo huvi ka, et ütleme ütleme, Toompea, Toompea nii-öelda need varemed ja Toompealossid ja ja need neitsitornid on see koht, kus ma lapsepõlves mängisin ja koolis ma käisin kõigepealt tol ajal esimeses keskkoolis ehk reaalkoolis peale seda siis, kui meil nii-öelda Toompealt saadeti asumisele mustamäele. Siis käisin Mustamäe Mustamäe 40 kolmandas keskkoolis ja peale keskkooli lõpetamist siis Läksin õppima Pedagoogilise instituuti. Aga mis puutub NAGU nimesse, siis mu ema on soomlane. Vanaema on soomlane, vanaema õed, neid oli kunagi seitse õde. Tegelikult sündinud ingerimaal ja siis nii-öelda sõja ajal siis pagenud siis Rootsi ja Soome. Nii et kodukeel tegelikult väiksest peast meil oli hoopis soome keel, mitte eesti keelega ega vene keele. Ja siis, kui Mui mu ema läks õppima prantsuskeelt Moskva riikliku ülikooli, siis seal ta tutvus mõisaga ja ja isa perekonnanimi mulle ka jäi. Kui te praegu võrdlete oma keeleoskust eesti, vene ja soome keele oskus, mis keelest ennast tegelikult kindlasti mõtlete või selles keeles, milles te parasjagu räägite või kuidas see on? No aga täpselt nii ongi, et kui ma räägin soome keeles, siis ma siis ma mõtlen soome keeles ja ja täpselt samamoodi nagu inglise keeles siis ka mõtled nagu ikkagi nagu inglise keeles, et. Aga kui me räägime natukene lastest, kes ju ka kindlasti teid toetavad kui te nii suure asja ette võtate, millega nemad tegelevad? Daniel noorem poiss on 12 aastane saamas 12. Tema õpib meil Audentese Audentese koolis ja noh, praegusel hetkel on tal just tennisevõistlused Viljandis. Nädala aja pärast sõidavad võistlustele Veneetsiasse. Nii et mängib ikka, ma saan aru, päris kõval tasemel, mitte niisama siin koduõues ei ta valja. Noh, ta jah, üritab seda tõsisemalt teha, et et omavanustest on seal edetabelis on kolmas, et Eestis. Et oskab mängida küll ja mis edasi saab, eks siis nagu paistab, et mingist tennist, tennisisti karjäärist me nüüd nagu päris päris nagu ei unista, aga aga tähtis on see, et poiss tõsiselt tegeleb spordiga ja ja paistab, et selle spordi kõrvalt leiab aega ka õppimiseks. Ja siis keskmine varr nele, kes saab kohe-kohe 18 aastaseks. Tema on meil sündinud hoopis Ameerikas, nii et on meil Ameerika kodanik, passi omanik, tema käib koolis EBS'is ja nüüd juba läheb 12 10.-sse klassi. No tema on see kõva ratsutaja tüdruk ja tema Ta on kõva jah, ratsutaja tüdruk, kuigi siin meie hobuse kaotusega paar aastat tagasi on see ratsutamise hoog nagu oluliselt oluliselt nagu tagasi tõmmanud, et me oleme seda ratsutamist natukene nagu mõelnud, et mitte niivõrd kui sellises spordialana, kui kuivõrd sellise vaba aja vaba ajavormina Teil on suured ettevõtmised, teil on tihe päevakava, te kindlasti reisite väga palju, kui te vaatate kriitiliselt enda ja oma pere sellise argipäeva peale, kui palju teil aega on lastega tegeleda? Ei noh, ega üritame võimalikult palju tegeleda ja tegelikult ega, ega tegeleme, tegeleme ka. Noh, näiteks praegu Taaniel on, on just Mariega emaga on Viljandis ja ilmselt Itaaliasse. Me sõidame, sõidame kõik koos, et ütleme, see kas on aega või ei ole aega, on ikkagi väga paljus organiseeritus. Küsimus, et mingiteks mingiteks asjadeks peab lihtsalt kindlasti nagu aega aega leidma, et. Tuleme tagasi siia selle Keila-Joa juurde, kui te, kas, kas on selle perioodi jooksul selle tegemise jooksul olnud ka niisugune mõte, peas on reied. Ma ikkagi jätan pooleli. Et, et see ikkagi nõuab minult liiga palju ja võtab liiga palju. Noh, ma ei tea, ma ei taha mõelda, kui palju see tegelikult raha neelanud on, et te oleksite tahtnud ikkagi loobuda. Ei, ausalt öeldes sellist mõtet ei ole, nagu ma ütlesin, et sellele ettevõtmisele mul on täiesti selge visioon ja äriplaan olemas, et ega iga äriplaani elluviimiseks peab olema ikka nagu kannatust, et täna ma olen 50 aastane ja ütleme, 30 aastat tulnud ettevõtluses ja nendest 30-st aastast 10 aastat ma olen olnud ettevõtluses Ameerika Ühendriikides, kus me kus me üks periood elasime, nii et igas ettevõtmises on vaja kannatust ja, ja püsivust, muideks püsivus on ka Penkendorfi deviis olnud, et et, et püsivus viib, viib nagu sihile ja, ja ega ükski asi ei toimu nagu üleöö, et ütleme, see kogu see lugu, mis me siin teeme, on nagu suure perspektiiviga ja, ja loomulikult võtab, see võtab see aega. Aga noh, selle nii-öelda ürituse edus ma olen ikka 100 protsenti nagu veendunud, et et pigem pigem sellised noh, nagu Peeter Volkonski poolt tõlgitud raamat või, või mingid muud nii-öelda ajaloolised materjalid, mida ma, mida ma nüüd olen uurinud millega tutvunud, need nagu vastupidi, annavad nagu indu nagu juurde, et kui võiks arvata, et et ütleme selle ehitusperioodi jooksul 10, kaheksa kuud, mis me oleme praegu nagu ehitanud, et mõni ütleks, et oi, ma olen juba nii väsinud ja enam ei jaksa ja ei viitsi, siis tegelikult nüüd alles asi hakkab nagu vaikselt põnevaks minema, et nüüd me hakkame juba nagu nägema, millised, nagu edusammud on olnud ja me näeme, milline kaasaelajad, et seltskond on nagu tekkimas, noh mitte ainult Eestis, vaid noh, ütleme, et ka Peterburi Sermita siis ja Vene Muuseumis ja kus meil on tekkinud täiesti uskumatud kontaktid, et, et see kõik nii-öelda annab vastupidi, jõudu juurde, et, et see on tegelikult nii vahva, kui Peterfist Aleksandrias, Peteroobist, Nikolai, esimesega kotitši juhtkonnast keegi helistab ja ja, ja küsib mu käest, et mis te arvate, et et nii-öelda sellest restaureerimisprotsessist, et kuidas, kuidas see nagu see sambaruum, et kuidas, kuidas ta nagu tegelikult võis nagu olla ja kas te teate, kes meister on ja ja siis ma siis Peterkopi kirjutan pika-pika kirja, et see oli jah, tuntud tuntud kivimeister Exnergest aastal 1831, siis valmistas dolomiidi st ehk vene keeles siis eesti marmorist valmistas need kuulsad kuulsad sambad, mille siis Nikolai, nähes neid sambaid Nikolai esimene vaimustuses ütles, ma tahan endale samasuguseid ja et noh, päris põnev. Kas teil on selles mõisas või siin mõisa ümbruses oma lemmikkoht või lemmiktuba või ma ei tea lemmikvaade lemmiktrepp, kus te alati ära käite, kui te siin Keila. Aitäh. Ei sellist sellist kohta pole nagu ausalt öeldes, ma pole siin lossi juures tegelikult nii pikalt nagu täna ühe koha peal üldse istuda, et ajakirjanik sundis, eks. Et tegelikult ma siin, kui ma siinkohal olen, siis ma torman nii-öelda mööda ehitusobjekti üles-alla, et, et nii, nii nagu praegu olen jah, pool tundi koha peal, ma pole siin mitte kunagi istunud, et et ei ole välja kujunenud küll jah. Kas Eestis on hea elada? No ma arvan, et Eestis on, Eestis on väga hea elada, aga kõik sõltub, kõik sõltub sellest, et kuidas inimene kuidas, inimene nagu ise selle endale nagu välja mõtleb, et ma mäletan väga hästi, kui elasime Floridas ja üks suvi tulime, tulime Eesti ja, ja siis sattusid olema väga koledad ilmad, koledad jutumärkidesse 100. tohutult vihma ja ma ütlesin abikaasale marjale. Kuule nüüd hakkame pileteid vahetama, et noh, sellise ilmaga pole siin nagu Eestis nagu mitte midagi teha ja Marie ütles, et mis asja, vaata seda, vaata seda vihma, naudi seda ilma ja naudi seda nii-öelda vihmast ja tuulist, ilma et jaa, jaa ja siis korra maa nagu noh, täitsa nagu ärkasin ja ja, ja tõesti võtsin hea raamatu ja vaatasin aknast välja ja nautisin seda vihma ja seda tuult, et ja, ja peale seda nii-öelda ma naudin igat, ilma et tegelikult see on ikka inimese inimese nagu mõtlemises kinni, et pigem ei ole see nüüd see ilm nii-öelda kõige määravam. Et kus sa tahad elada, et pigem see on, pigem see on selline sõprade ja naabrite ja, ja nii-öelda inimesest inimeste hoiak. Kes mis siis teeb selle elamise siis kas kas nagu vääriliseks või huvitavaks või pakub rahulolu, et et selge see, et kui inimesed ümberringi on õelad ja kurjad ja nii edasi ja, ja, ja, ja ilm on ka kole, et noh, siis siis on nagu on, et, aga aga ma arvan, et, et Eestis on Eestis on nii ilm ja kui tegelikult noh, paljud asjad on väga head, et. Te olete olnud Ameerikas ja praegu olete siin, kas, kas see Keila-Joa näiteks on, on koht või töö või elutöö, mis teid ikkagi lõplikult siia jätab või, või saab nii-öelda, et, et te jääte siia nüüd? Seda kunagi ei saa öelda, et, et et kas ma nüüd kindlasti jäämegi nüüd siia Eesti ja noh, suure suure tõenäosusega, aga ma ei välista, et et mingi hetk me vahepeal jälle elame võib-olla kuskil mujale, võib-olla, kus lapsed lapsed õpivad või eks see nagu paistab, aga, aga see on alati seotud ikka selle nii-öelda tööga, et kui töö on nagu põnev kuskil, ükskõik kus ta siis on Ameerikas või või Eestis või, või kuskil maailma teises otsas, et et see on tegelikult see, mis inimesi nagu hoiab paigal või siis suunab neid või juhib neid edasi, et et see, mis praegu nagu Eestis toimub, et väga paljud noored nagu lahkuvad Eestist, siis ma arvan, et eks nad mingi aeg tulevad jälle ringiga tagasi, et see on ikka noorte noorte inimeste asi ja noh, nagu ma isegi omal ajal elasin küll Soomes, küll küll mingi periood ka Rootsis ja ja siis Ameerikas, et et tuleb leida oma koht ja seal mingi etapp elust ja need etapid muutuvad ja ja, ja tänapäeval ei, ma arvan, et ei tea keegi keegi täpselt, kus ta viie aasta pärast on, et. Kui need inimesed kuulavad meie tänast saadet ja mõtlevad selle Keila-Joa peale ja, ja et huvitav, et kas ma võiksin tulla, kas ma võiksin vaadata, et mismoodi see on, et kas on kõrge, laiade tabalukud või mismoodi selle Keila-Joa tulevik. Vaimusilmas ma sain aru, praegune ehitusel pooleli, aga kuidas olema hakkab? Noh, nagu nagu ma ütlesin, et see on minu jaoks ikkagi Äriprojekt ja äriprojekt, eks ole, eeldab ikkagi nagu külastajaid, et et meie eesmärk On ikka. Saada ja kutsuda ja ootame nii palju külastajaid, kui, kui nii-öelda tulemas on, et selge see, et kedagi tagasi lükata, et pigem me hakkame nagu nägema vaeva, et, et taastada seal see 19. aasta traditsioon või 19. sajandi traditsioon kus nii-öelda Keila-Joa väljasõit oli nii-öelda mast. Kui see kompleks hakkab valmis saama, siis loomulikult see pääs saab olema siia nii-öelda nagu reguleeritud, et et ega me keegi ju ei taha, et needsamad kaunid gara marmorist lõvid üks või üks õhtu lihtsalt minema kõnnivad ka, samas ega keegi külaste väga nagu ei ootaksin nii-öelda selliste õllepudelilaga, et eks seda lugu tuleb nii-öelda reguleerida ja, aga eesmärk on see, et, et ega kui me ehitame siia ikkagi muuseumeid ja nii edasi, siis selge see, et ega saab olema avatud koht külastajatele, et. Seesama kodumaa mälestusteraamat, mulle tuleb meelde üks peatükk ja eriti üks lehekülg sellest, mis kirjeldab ime tabaselt sedasama Keila-Joa mereranda. Kas teie sellisel suvel, nagu meile praegu antud on, olete jõudnud siia ujuma siia, Keila-Joa randa merre? Ei, see suvi ei ole, et paar päeva tagasi, Me ujusime Saaremaale, Vättas meie meie nii-öelda sõprade juures karmade juures. Aga, aga küll siin mererannas. Me oleme ujunud küll ja oleme ka hobustega ujumas käinud, et tütar on siin mitmeid kordi oma hobuseid siia siia nii-öelda parki toonud ja siin ratsutanud ja ja peale ratsutamishobustega merre läinud, et et rand on rand, on ilus ja suvi on veel pikk. Ja suvi on pikk ja et jõuab, jõuab ka sinna minna. Jah. Aga suur aitäh, Andreidvarjenyinov, et selle pühapäeva hommikuse tunni pühendasid vikerraadiokuulajatele, loodetavasti saab see kõik siin üsna pea valmis ja Eesti inimesed ja mitte ainult Eesti inimesed, aga kõik need, kes Eestisse külla tulevad, on Ühe ilusti korda tehtud vana ja väga väärika mõisa võrra jälle rikkamaks. Tänu teile ja teie perele. Aitäh.