Tere ja ilusat suvehommikut teile kõikidele jutusaate stuudios on täna Margit Kilumets ja minu külaliseks. Jah, seekord tõesti kolleeg siitsamast raadiomajas. Tere hommikust, Kaja Kärner. Tere hommikust. Kõikidele kuulajatele ka, ma mõtlesin, et ma saan alustada, nii et lõpuks ometi on minu külaliseks inimene, kes ei karda mikrofoni. Aga ma ei olegi kindel, kas see nii on. Et kas tegelikult on väike värelus olla teisel pool lauda, olla intervjueeritav? Väike värelus on siis küll, aga ma ei karda mikrofoni, ma kardan pigem iseennast, et ma ei leia õigel hetkel kõige täpsemat sõnastust või kõige õigemat vastust, ma ei karda mikrofoni ikka iseennast. Kaja, sa oled esimene naisajakirjanik, kes sai Valdo Pandi nimelise preemia. Täna hommikul mõtlesin selle peale. Miks see nii on? Et siiani on saanud selle preemia vaid mehed, kas sul on mingi oma põhjendus mitte mitte selle kohta, et sina selle nüüd said, aga miks see on selline meeste preemia olnud? Ma arvan, see on küsimus Valdo Pandi preemia žüriile. Miks nad niimoodi otsustasid ja. Mul on väike kahtluseuss küll, et võib-olla see preemia olekski pidanud jääma rahvusringhäälingumees ajakirjanike preemiaks puhtalt stiilipuhtuse mõttes. Aga kui nad on nüüd otsustanud teistmoodi, siis see ei ole minu otsus. Kuidas sa tunned ennast pärast selle preemia saamist? Kas sa oled saanud rohkem tähelepanu ja kas see tegelikult üldse meeldib sulle või oleks sulle meeldinud jääda niimoodi varju kulisside taha? Ma arvan, et ma jään ka praegu suhteliselt oma igapäevase töö ja tegevuse juurde, tähendab, on on olnud ja kõige meeldivam osa sellest tähelepanust on kolleegide ja sõprade tuttavate ja kuulajate tunnustus ja, ja nad kõik on öelnud, et preemia on läinud õigele inimesele. Aga väga suurt tähelepanu. Ma ei oska sellest lugu pidada ja eneseupitamine ei ole minu kõige tugevam külg. Sa oled olnud raadios kui päris täpne olla, siis raadiomajas tööl 40 aastat, sellel aastal täitub ka selline. No ikka märkimisväärne tähtpäev. Kas sa mäletad seda esimest päeva, kui sa raadiomaja uksest sisse astusid? See oli põnev. Siis raadiomaja oli tol ajal natukene kinnisem, kui ta on praegu ta oli natukene salapärasem ja ma tulin siia diktorite konkursile, see oli välja kuulutatud meestiktori ja naisdiktori leidmiseks. Siin oli väga mitu vooru, siin oli tohutult palju osavõtjaid. Aga asi läks edasi, nii et et tegelikult tööleping sõlmiti meestiktoriga ainult. Palgaks ette nähtud raha leidis kuskil mujal rakendamist, aga mind nagu ei. Kes ma olin naiste hulgast välja valitud, ei jäetud ka lihtsalt ilma peale, vaid esimesel võimalusel, kui leiti mingi koht, siis tookord administratiivselt poolel sisse, mind võeti raadiomajja tööle, aga siin oli põnev sinuni. Uskumatult tore, siin liikus. Siis mulle tundusid ikka tõelised legendid, vilkusid ringi. Kas seesama Valdo Pant näiteks? Ma ei mäleta, Ta Valdo Panti, ma ei ole temaga kunagi saanud koostööd teha ja ma ei ole ka kõrvalt näinud, kuidas ta teeb, ma olen ainult kuulnud lugusid ja legende ja, ja kõik see hakkab pikapeale nagu väikeselt müstikaga segunema. Aga. Aga siin sinnagi igasuguseid inimesi. Kas sa igatsed taga natukene neid vanu aegu? Ma ei mäleta, ausalt öeldes isegi olen olnud raadiomajas siis, kui kõige suuremad vaidlused vaieldi raadiomaja kohvikus ja tõed said selgeks ja inimesed ütlesid otse ja, ja see oli, see oli nagu natukene mingi teine aeg või kuidas siin on kogu aeg olnud täiesti erinevad ajad, kui ma siia tulin, siis kolleegid, kelle hulka ma sattusin, see oli kummaline kombinatsioon niisugusest Eesti aja sõjaeelse Eesti väärikusest, mis oli ristatud niisuguse ajastule omase. Et aga palun, seltsimees Kärner ja kõik ja sageli kolleegid ka neid, kes päev päeva kõrvalt üksteise ka koos töötasid, tihetasid 11. See oli niisugune distantsi hoidmine, mis võis tulla sellest, et 11 väga palju ei saanud usaldada või või, või oli see lihtsalt niisugune komme, ma ei oska seda tagantjärele Velda. Et siin olid Rosalie Toom ja Kaarel Toom ja Astrid Mits ja Tiia Mölder. Laine soe, kõik tundusid olevat niisugused. Hästi tugevad karakterid ja ma arvan, et nõrk inimene ei oleks vähemalt kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel siin eriti pidama jäänud. Enne mind oli ka see aeg, kui raadio vanus oli hästi palju. Noort põlvkonda pärast tekkis vahe. Siin olid tohutud peod, olen ma kuulnud, see seltsielu koonduski raadiomajja sisse, nii nagu ta praegu on koondunud raadiomajast välja. Siis tuli järgmine põlvkond, see oli see, kes tegi 1980. aastal. Olen pearegati kõik selle aja kajastu, söö raadiod ja muu, oo jaa, nii et siin on kogu aeg olnud nagu mingi mingi omad seltskonnad oma elu, aga see on vahetunud. Et ta, et siin ei ole midagi jäänud püsivalt pikaks ajaks. Ja nüüd on jälle täiesti uus põlvkond noori peale tulnud. See, et sa tulid diktoriks sellest, tegelikult saab praegu arendada ühte toredat teemat, mis puudutab sinu vanatädi, et sa, Joe oma suguvõsas üldse mitte esimene diktor, eks ole ju? Ma ei ole sellest kusagil ausalt öeldes eriti rääkinud, aga aga tõsi on see, et Eesti Raadio tookord siis riigi ringhäälingu 30.-te aastate alguses. Kõige esimene naisdiktor oli Eerika viirsalu, kes kuulub minu emapoolse suguvõsa hämaramatesse aegadesse, eelmisesse sajandisse. Nii et, et miks ma sellest tahtsin rääkida, on see, et kui ta alustas, ta valiti välja selle tõttu, et ta oli naisüliõpilasorganisatsioonis hästi tegev, ta juhtis seda, ta oli harjunud kõnesid pidama, tema eneseväljendus laitmatu, tema diktsioon oli. Ma arvan, Tali õppinud Aino Suitsu juures kõnekunstidiktsiooni Tartu Ülikoolis. Nii et Felix Moor valista välja. Ta töötas siin paar aastat, siis ta läks tööle riikliku propagandatalituse ja kui ma lõpetasin oma oma teadustaja töö Eesti raadios, see oli aastal 1993 siis seda vahet, kui Erika viirsalu alustas ja kui mina lõpetasin, ei ole rohkem kui 60 aastat. Ühe elukutse iga Eestis saab ollagi ainult 60 aastat, mu meelest see on huvitav. Kas teil on sarnased hääled, sarnased tämbrid, seda on raske öelda, kui ma sellest ajast, kui ma eerikat mäletan, oli ta juba. No ta oli siis sama vana, kui mina olen praegu. Ja eks eakal inimesel tämber muutub. Ma ei oska seda öelda, neid salvestused, mis temaga on tehtud, kus ta rääkis üsna eaka inimesena ma mälestusi, neid on kõneldud niisuguse kõrge vanainimese häälega. Kuidas ta oli kolmekümnendatel aastatel oma elu keskpaigas ja, ja parimatel aegadel ma ei tea sellest midagi. Sa oled õppinud Tartu Ülikoolis filoloogiat ja ja siis oli pikka aega diktor ja mis siis juhtus sellel 93. aastal, et sa ei tahtnud enam diktor olla, tahtsid teha midagi muud või oli see elu sundus? Diktori ametikoht, kui niisugune lõppes Eesti raadios ära? Päevauudiseid, mis oli diktori põhiline leib? Hakkasid lugema uudistetoimetajad. Niisugune tüüpiline kontserdi teadustused. Nüüd te kuulete hertsogi aariat Verdi ooperist Rigolettot. Ka need niisugused kontserdid lõppesid ära hakkasid muusikatoimetajate oma kommenteeritud muusikasaated, nii et töö lõpetati ära, tuli vaadata muu muude võimaluste järele ja ja mul on hea meel, et tehti võimalus või tehti pakkumine, et hakata saatejuhiks, aga ta saateid tegema, mida ma ka olin diktoritöö kõrvalt õige pisut varem teinud, nii et see kõik ei ole võõras. Aga kas kaalusid midagi muud, kui see üldse elu jooksul oled kaalunud midagi muud, et nüüd mul on sellest raadiomajas natukene nagu kõrini, et ma peaksin tegema midagi muud, astuma sammu siis Kreutzwaldi tänaval kusagile paremale või vasakule. Minu käest on sageli küsitud, et no kuidas seda nüüd on ju, kuidas see on juhtunud, treid sa oled 40-ks aastaks jäänud või varasematel aastatel, et 30-ks aastaks jäänud. Miks ma peaksin minema ära majast ja, ja töö juurest, mis mulle meeldib. Et kahtlemata on olnud aegu, kus siin majas on olnud raske. Kus ma olen mõelnud, et et võib-olla peaks siiski tegema midagi muud, võib-olla tõesti on midagi vähemalt samaväärselt huvitavat siinsamas seina taga, kas paremal vasakul ees, minu selja taga. Aga aga ma pean tunnistama, et mul kunagi ei ole olnud seda olukorda, et mul on valmis kirjutatud lahkumisavaldus, sahtlisaanute kuupäev on puudu, seda pole kunagi olnud. Ma väga tõsiselt raadiomajast lahkumist ma ei ole kaalunud. Ajakirjanikud, kes töötavad raadios sageli, töötavad ka televisioonis või vähemasti kirjutavad. Oled sa proovinud ja mis tunne on jäänud? 90.-te aastate alguses? Ma töötasin niisuguses nädalalehes nagu Eesti ilu. Ja enne seda ma olin üsna mitmel korral kirjutanud ajakirja kultuur ja ilu. See on natuke teistmoodi küll see ei ole raske. Aga mul pole põhjust olnud selle juurde ka nii totaalselt pöörduda, et raadiot enam üldse ja sulle meeldib teha rohkem häälega rohkem. Mõtlesin samas mikrofoni ees, kui sa mõtled kodus, saad mitu korda ümber teha, vaata minu tunne alati kirjutades on see, et et kas küpsetamine ongi üldse hea, et sa muudkui küpsetad ja küpsetad ja eriti kui seal nädalaleht või ajakiri essagi küpsetada ühe asja nagu üle, et raadios on seesama hetke võlu, et see tuleb koos emotsiooniga ja nii ta on, et võib-olla ma nüüd võtsin seal sõnad suust ära või on see sinu puhul teistmoodi. Artikli või, või mingi olemusloo kirjutamisega ongi see asi, et et ma püüan kohe vormistada lõpliku variandi, et ei peaks enam mitu korda ümber tegema või seda väga pikalt küpsetama. Ja õnneks on ajakirjanike õluga niisugune, et seda küpsetamisaega väga ei jää. Ma kujutan ette, kui ma peaksin või kui mul tuleks hull idee kirjutada romaan. Mis on väga pikk, väga mahukas. Mida tuleks mitu korda algusest lõpuni läbi kirjutada, et ma arvan, see ei sobiks mulle. See kõlas praegu nii, nagu see mõte oleks sul olnud peas, ära naera. Sa ei oleks, sa ei oleks muidu mõelnud, vaimne oli, mõtteid on olnud elus igasuguseid, selge. Aga praegu noh, kui seda seda teemade ringi lahata, mida sa oma igapäevatöös siin samas Vikerraadios kannad, siis Need on ikka väga seinast seina. Sa tegeled poliitikutega, sa teed noh, väga häid ja tugevaid saatset saateid sotsiaalvaldkonnast, sa oled suur kultuurihuviline, et kuidas seda nagu piiritleda, mis on need asjad, mida sa raudselt ei tee? Sport, sport kohe kõige esimeses korras põllumajandusjärgmiseks. Ma ei tea, mingi tööstustootmine, kolmandaks. Muuseas, kas häirib sind, et ma teen niimoodi seinast seina? Ei, vastupidi, mulle üha uuemal ajal see meeldib, et inimesed teevad mitme valdkonna saateid, et kusagile väga kinni jääda. Ma ei tea, ma arvan, et see on natukene selline ajastu märk ka, et, et, et on inimesed sellised multiinstrumentalistina nagu ma armastan öelda ja, ja siia juurde veel kuulub see tegelikult, sa peaksid tegema raadiosaate siis selle kuskile portaali lühendatud versioonis üles panema ja kaja krimpsutab nina, ma võin teile et, et, et see, selline tehniline mitmekülgsus ei ole sinuga tugevam jäi mootoreid ja muud tehnikat ja, ja seda Iideed ma eriti ei armasta. Aga mis sellesse mitmekülgsus puutub? Üks kompenseerib teist. See, miks ma tulin selle aiasaatega peatoimetaja palge ette, oli see, et ühel hetkel poliitika ja poliitikud hakkasid väga ära tüütama. Kogu see väga ühesuunaline retoorika, mis nende suust tuli, hakkasin otsima teemasid, mis oleksid mulle endale vähemalt samavõrra huvitavad, ega kuulajale huvitavat. Et teater ja kirjandus olid raadios üsna hästi kaetud. Ja siis ma kuidagi leidsin aiandusinimesed, kes olid. Nii normaalsed eluterved, nad rääkisid kirglikult oma huvist ja hobist ja elukutsest, et see kõik see paelus sedavõrd, et ma tohin vikerraadio kavasse selle aia saate ja ja kes on siiamaani teha, kas enne oli aiasaade ja siis tuli sinu aiandushuvi või vastupidi huvi oli, käin enne, mu vanemad asutasid niisuguse väikese aianduse krundi Vääna-Jõesuus. Sellest on väga mitukümmend aastat tagasi ja, ja nüüd on see kõik enamasti minu õlgadel, nii et et ma tean, millest ma räägin. Kui palju sa seal aiamaal tegelikult noh, võtame nädala lõikes kevadhooajal, kui palju sa seal aega veedad või millest see sõltub? Kui palju sa seal oled? Töömahust ja töö seab ikka omad piirid, ma tahaksin seal olla noh, tõesti, iga vaba hetke eriti tänavu ma vaatan, kui talv on olnud pikk ja mitte sugugi kerge ja kevade vindus, et et nüüd, kui kõik on viimase kolme nädalaga noh, nagu mingist stardipaugust puhkenud, siis piin on olla linnas. Ütlen ausalt. Kas sa oled mõelnud aianduse õppimise peale, on sul nagu teadmiste puudus vahel, et oh, ma teeksin, kui ma ainult oskaksin. Eks tänapäeval leiab neid teadmisi igalt poolt, internetist ja raamatutest ka niisuguse süsteemse hariduse järgi puudust tunnen, muidugi ma vaatan oma kolleege. Madis Jürgenit näiteks, kes võttis kätte ja lõpetas ära Räpina aianduskooli Tiit koha, kelle raamat just ilmus ja kes käis Maia saates sellest rääkimas, on Räpina lõpetanud ja, ja väga paljud erinevate elukutsete esindajad. Nad lihtsalt õpivad kõrvale mingi teise, niisuguse mitte isegi mitte ameti ja elukutse, aga tahaks ühest elualast midagi süvendatult teada ja see teeb natukene kadedaks, et hetkel ei ole endal praegu seda võimalust ja tõenäoliselt ei tule ka kuigi mine tea, aga aga sealt Räpinast saab hea hariduse ja seal on niisugused oma ala fanaatikud, koosed, kadedaks. Mis on sinu aia tugevaim külg, kas sa oled rohkem selline lillekasvataja või juurviljad või hoopis mingid okaspuud? Kindlasti igalühel on ju oma selline lemmikvaldkond. Minu emal oli väga tugev käsi püsilillede alal Talle, kui, kui ema oli täies elujõus ja, ja hoolitses aia eest sisseaed õitses tõesti kevadest hilissügiseni, ma püüan, püüan säilitada seda, mis sealt on veel alles jäänud, tema parimatest aegadest olen püüdnud ka ise juurde tuua mõnest kollektsiooni aiast, aga, aga ei puudu ka need köögiviljapeenrad, et. Ma tahan teada täpselt, kuidas ühel või teisel aastal kasvab peet ja porgand või, või kuidas küüslauk sel aastal välja tuleb. Nii et mitmekesisus aia mõttes ka. Sul on tegelikult üks väga selline, no sul on võib-olla neid rohkem, aga need, mis ma olen jõudnud välja kaevata üks suur huvide valdkond ja see muusikal. Ja ma tegelikult oleksin tahtnud seda teha juba hetk varem, siis kui sa ütlesid, et see oli aeg, kui Eesti raadios teadvustati, et nüüd te kuulete hertsogi aariat ja nii edasi. Nüüd ma kaja tahan, et sa enne kui me hakkame rääkima sinu muusikahuvist, teadvustaksid sisse selle muusikapala, mida me kuulame ja siis me räägime sellest, et miks sa palju teatris käinud, miks sa armastad ooperit kuulata ja miks sa oled vikerraadio selline esindushääl alati Saaremaa ooperipäevadel. Häält ei saa teha. Aga kui kuulajaid see nüüd väga esteeri pühapäeva hommikul, siis. Mul on hea meel, kui me saame kuulata Minjaariat Putšiini ooperis poeem. Ja see on ülesvõte Kuressaare ooperipäevadel aastast 2011 ja Estoniat rahvusooperi esisopran Aile Assani laulatusel. Me kuulasime Aile assonit ja jutusaatekülaliseks täna Kaja Kärner. Loogilise jätkuna, loomulikult me räägime nüüd sinu muusikahuvist. See saab alguse kodust. Ma ei usu, et seda on võimalik külge kasvatada kusagil 30. 40. eluaastal, kui seda varem ei ole olnud. See on niisugust kihistust enam minu ellu tulnud. Vanemad panid mind viiulit õppima. Millest suurt tahka ei tulnud, sest ma ei ole väga püsiv Ma ei ole õieti üheski eluvaldkonnas niisugune, et ma ma väga kirglikult ja kaua aega harjutaksin või või et ma teeksin mingisuguseid seid, tahaksin laboris teha aastate viisi, et sellest siis lõpuks mingi teadustöö või, või, või doktoritöö kokku kirjutada, et et mulle pigem meeldib see, mis sünnib siin ja praegu ja kohe ja mille ma saan kohe ära teha. Niisiis ei tulnud sellest väga suurt harjutamist nõudvast alast suurt midagi välja, aga aga ma sattusin keskkoolipõlves laulma lastekoori ellerhein. Ja ma sattusin kõrvuti seal kooris Maren Födra järvega, kes nüüd kannab nime Maren. Ülevaim. See see oli sageli niimoodi, et nädala siis kui Ellerheina lauluproov sai läbi, siis tema eestvedamisel. Me jooksime õhtul ooperisse, me jõudsime sinna umbes kolmandaks vaatuseks teisele rõdule. Kolmas vaatus teatavasti peab alati suure dramaatika ja traagikaga. Päris ja meil oli kombeks siis vaadata, et ahah, kuidas täna õhtul lauljal sellel või teisel lauljal see aaria välja tuleb. Ja see ta lõpetas ära minu võõristus ooperi suhtes. Pere on üks kaunimaid žanre. Ja, ja siis muidugi see teadustaja töö, kus sai võrrelda olid ühe või teise aari sisse teadvustanud. Kuidas seda laulab Georg Ots, kuidas seda laulab, mõni kuulus vene? Ta on ikka aeg-ajalt ju ju sattus ka helisalvestusi kuulsatel titaallastelt, nii et et see kõik on nagu kihistuste ja lademed ladestustena jõudnud sellesse tänasesse päeva, et et ma olen üsna õnnelik selle üle, et mul on olnud vähemalt kord kolm korda teha niisuguseid otseülekandeid ja, ja saateid Saaremaa ja Kuressaare ooperipäevadel ja nüüd ei ole ju palju jäänud kuukene jah, 20 kas 20. või 21. algavad järgmised Kuressaare ooperipäevad, seal on eriline õhkkond. Seal on kõik naguniisuguses, väikeses pähklikoores koos kõik see publik, esinejad, külalist, teatrit. Ma ei tahaks öelda, et see on nagu üks suur pere, aga aga mingi niisugune eriline hingus ja, ja saarlaste suur külalislahkus, mis sinna juurde käib, nii et see on olnud mitmel suvel minu suve tipphetk. Kas see on siis nagu puhkus või see on töö või see on see koht, kus nad kokku saavad? See on see koht, kus nad kokku saavad. Meil on olnud hästi mitmel suvel võimalus ööbida kogu selle ülekandemeeskonnaga päta poolsaarel, ühes turismitalus, tervitusi algele ja Jaanile. Nende kingitud aednunarda õitseb mul imeliselt ja muudkui ajab juuri ja, ja uusi võsusid. Ei et seal on see rahu ja puu, kus ja Saaremaa kadakad ja kajakad ja, ja Kuressaare. Täis lilli igal suvel. Tõesti, linn näeb vaeva selle üle, et, et ta oleks niisugune mõnus puhkus meri ja ooper sobib sinna tõeliselt väga hästi. Kas maailmas on selliseid ooperifestivale, mille külastamisest sa oled unistanud? Jah, Bayroiti festivalile võiks küll sattuda. See, see on pühendatud vaagnerile. Jah, sinna tahaks tõesti kord elus sattuda. Sa ütlesid Saaremaa kadakad ja vaikus ja siit ka minu järgmine küsimus, et kus sinu juured on, aed, monorda. Joorid, aga kas sinu juured on? Ei, minu isa, isapoolne suguvõsa on pärit sealtsamast Saaremaalt ja, ja minu tädi isa, õde ja tema lapsed ja lapselapsed. Nendestki osa elab veel praegu Saaremaal ja minu ema on pärit Virumaalt Lääne-Virumaalt Undla vallast Kadrina kihelkonnast. Tallinnas nad pärast sõda omavahel kokku said ja niimoodi ma kahte lehte olen kasvanud. Pean lugu mõlemast suguvõsast, kuidas sinu kodu sind toetanud on? No ikka on toetanud, seda on, seda on olnud nii pikka aega, et sellest on raske mingit konkreetset juhtumit välja võtta. Ta aga, aga ma ei saaks öelda, et ma oleksin kunagi oma koduvanematega olnud rängas tülis. Et mind ei oleks nii totaalselt mõistetud, et ma oleksin pidanud pauguga ukse enda järel kinni lööma, ikka mõistetud ja ikka on toetatud ja ja nagu paljudel inimestel ka minul lapsepõlv on olnud elu, ma arvan, et kõige õnnelikum aeg. Praegu on see aeg käes, kus sina peate oma vanemaid toetama ja neile ikka väga palju aega pühendama. Kui palju see sinult võtab? Mõõta on raske, aga üsna palju, et kui inimesed on ületanud või ületamas kohe 90. eluaasta künnist, siis tervis ei ole enam väga hea. Muidugi tuleb aidata, aga, aga erinevalt nendest omastehooldaja teemade kajastatest, kes ütlevad, et, et abi tuleb otsida hooldekodudest või eutanaasiast, siis ma ei saa sellest aru. Ma ma, ma ei ütle kellelegi, kuidas ta peab käituma oma eakate ja, ja üsna halva tervisega vanematega, aga ma tean, et, et mina jään neid toetama kuni viimse hingetõmbeni. Aga kuidas sa ennast jagad? Sul on töö, sul on aed, Sul on vanemad ja, ja, ja siis on sul selline päev, kuhu sa pead kõik selle ära mahutama. Et kas, kas sa oled selline noh, ütleme niimoodi, et eelmisel päeval sa mõtled välja, et ma teen seda nüüd nii ja nii ja nii ja, ja siis äkki tunned, et aga maid taha. Aga see läheb üle. Ja lõppude lõpuks on elu õpetanud seda, et alati ei saa teha seda, mida sa tahad, väga sageli ei saa seda teha, tuleb teha seda, mida on vaja. Ja, ja alati on eluvalikute küsimus, ma olen oma valikud langetanud ja ja ma ei ole siiamaani kahetsenud. Aga kuhu sina lähed, kaja, kui sul juhe kokku jookseb? Ma katsun. Ma katsun ära minna inimeste hulgast selles ruumilises mõttes et, et ma kui vähegi on võimalik, ma lähen mere äärde, lääneranda harvemini metsa. Ei või, või lihtsalt, ma, ma nagu kaon, ära vaata, sa ütlesid ka enne saadet, et mõnikord juhtub, et, et sa ei saa mind kolm päeva telefoniga kätte. Et nii hull see nüüd muidugi ei ole, aga aga ma vajan tõesti niisugust aega iseendaga olemiseks oma sisemise tasakaalu saavutamiseks ja kui see tasakaal on taas paigas, siis ma tulen inimeste ette. Ja sa suudad seda, et sa näiteks võtadki mobiiltelefoni välja või võtad ainult valitud kõnesid, et sa ei ole selles mõttes ajakirjanik, kes on sõltuvuses uudistest ja sellest, mis toimub reformierakonnas, Celeron, uus kott ja nii edasi ja nii edasi, et sa saad rahulikult ennast välja lülitada ja alustada siis noh, kui on vaja tööle tulla, siis paned ennast valmis kostüümi selga ja läheb lahti. Ma olen see tüüp küll, et, et ma ei ole uudistes sõltuv, minust ei saaks mitte kunagi head uudisteajakirjaniku. Seda, kes hommikul esimeseks avab interneti ja vaatamisöösel maailmas juhtunud, et tore on muidugi ja sageli lõpetan õhtu sellega, et ma vaatan kas BBC uudistekanalit või või, või EuroNewsi, aga, aga ma ei ole uudistest sõltuv. Ma ei pea olema kogu aeg kõikidele inimestele mobiiltelefoniga kättesaadav. Ja mul on hea meel, et mul on võimalik teha neid saateid, mis nõuavad natukene rohkem süvenemist kui seda, et, et ma jooksen. Kui ma oleksin uudiste toimetaja päevas ühelt pressikonverentsilt teise, käsitleksin kolm erinevat teemat päeva jooksul. Ma ei suudaks seda. Tundub, et sulle ei meeldi ka väga inimestele sisse sõita. Et sulle ei meeldi võtta ebameeldivaid telefonikõnesid, on teatud hulk ajakirjanikke, kellele peaaegu et meeldib seda teha, ma julgen küll nii väita. Tead sa, ma peaksin suutma ikkagi säilitada selle inimese suhtes, keda ma küsitlen, respekti. Et kui ta ei, kui ta, ma näen, et ta ei taha rääkida või, või kui ma näen, et ta mulle sulaselgelt silmi valetab, siis ma ise tunnen, et ma lähen lukku, sest see, ta valetab, solvab mind ja ma kardan, et see solvab ka kuulajaid. Siis on kergem võtta. Teine teema. Lootuses, et äkki ta sellel teisel teemal ei valeta. Kuidas sa inimesi pehmeks räägid, kuidas sa inimesi oma saadetesse saad? Ma küsin nüüd selliseid professionaalseid küsimusi, sest mind ennast huvitab, kuidas kolleegid seda teevad, kas seal on mingi nõks helistada mingil konkreetsel päeval või, või noh, tavaliselt on mingi selline professionaalne oskus, kuidas, kuidas, seda ei ole ju kerge inimesena rääkida, ma proovisin sinu peal. Mul ei ole mingit nippi, mul ei ole mingit kuufaasi nädalapäevad tõesti ja, ja ega kõik inimesed ei ole ka nõus tulema pikka usutlust saatesse ja, ja sinna ei ole midagi parata. Aga kui ilusti ära rääkida, põhjendada, miks ma tahan või või, või et ta ei ole see konkreetne inimene kaua aega andnud pikka intervjuud ja oleks tore kuulda, millega ta nüüd tegeleb või, või mis põhimõtetel mingis eluvaldkonnas on? Väga suuri tagasilööke, ma ei mäleta, et oleks olnud, inimesed on ikka nõus ja ja ma olen ka see, seda tüüpi ajakirjanik, et ma ei karda kutsuda oma pika saatesse inimest, kellega ma kunagi varem ei ole niimoodi silmast silma rääkinud, et ma tean, et meil on küllalt palju kolleege, kes, kes kutsuvad saates tõesti ainult eriti otsesaatesse neid inimesi, kellega nad on varem kohtunud, kellest nad teavad, et ta on sõna suutliketta, jäidris vait. Viimane suurepärane näide oli maalikunstnik Epp Maria Kokamägi. Tuli tuli Tõstamaalt, sõitis kohale ja mulle väga meeldis see, kuidas ta rääkis elust, inimestest missuguseid põhimõtetel on. Me läksime nagu kaua aega tuttavad olnud, kui sa saad ükskord ära. Aga mis saab siis, kui on selline inimene, kellega sa vastupidi, oled justkui nagu võõras ja ongi sein vahel ja mõnikord on ka nii, et tuleb ja jäi ja ei tulegi rohkem ja on otsesaade, mis siis saab kaja. Ja siis tuleb kirjutada tööõnnetuste lahtrisse, midagi ei ole teha, kui on jaajaa ei ja aga seda ma ei mäleta, et oleks väga palju elus olnud, eks siis tuleb pisut Ta ise võimeldaja püüda. Olla emotsionaalsem või, või natukene tulla intervjueeritavale poolele teele vastu või? Igasuguseid võimalusi on, mõni pikapeale ju sulab üles ka saates ja mõnikord jääb ikka jube halb maitse, jah, vaat mul on tunne, et mul on. Mul on sees nagu mingi kas tasakaalukeeled või mingi kell või mingi Geigeri loendaja või ma ei tea, kuidas ma peaksin nimetama, et ma saan ise aru, missugune saade mul läks hästi, millega võib rahule jääda. Ja siis. Ja siis mõni teine saade, millest ma tunnen, et see läks täiesti aia taha, et sorry, tööõnnetused on parem seda mitte mäletada. Kas sul on mõni loomuomadus, mida sa tahaksid muuta? Et midagi on minus, sellist? Mis mind segab? Et kui seda ei oleks, siis, siis mul oleks lihtsam elada või ma oleksin parema ajakirjanik, kui ma oleksin parem tütar. Ma arvan, et see on hästi välja arenenud enesekriitilisus. Ma arvan, et see võiks olla. Et ma ei usalda iseennast võib-olla küllalt palju, et selles mõttes, et ma usaldan tõesti vähe, et ma alati Pean ennast hästi palju kontrollima, et kui niisugune enesekontroll oleks Pisut nopim, et võib-olla oleks lihtsam elada. Aga ma olen iseendaga ära harjunud niisugusena, nagu ma olen ja ma arvan, et minu eas enam seal väga suuri muutusi ei ei ole mõtet oodata. Kui me noh, vaatasin korraks kella, et meil on jäänud napid 10 minutit, kui me tahame mängida ka selle ilusa loo lõppu, eks ole, oleks tore. Kui te vaatate nüüd ajakirjaniku pilguga üle selle varasuvise Eestimaa siis mis sind hetkel kõige rohkem häirib? Ma ei tahaks hakata analüüsima teisi kanaleid. Kui ma räägin raadiost ja, ja konkreetselt vikerraadiost, siis. Ma ei saa öelda, et mind totaalselt häirib, aga ma märkan küll seda, et ta võib-olla liiga palju on sõnu ja liiga vähe on mõtestatust. Muutaksin. Noh, eks see mõnede kohta kaasetteheide seda, et ma keeran raadio lahti ja ma kuulen seda. Et. Mulle räägitaks ära, mis on, mitte ainult et mis on asja põhjused, vaid see, missugune mõju võib olla ühel või teisel asjal ühel või teisel käitumisel ütelusel. Kiirelt elame oma igapäevast elu ja meil ei ole aega anda sellele tähendust. Et võib-olla ajakirjandusel, eeskätt raadioajakirjandusel võiks olla see ülesanne, et aitab inimestel igalühel eraldi oma oma tegemistele tähendust leida. Et ei ole niimoodi, et sa elad ainult vaid et sellel oleks ka mingi sügavam mõte. Seda tunnen just praegu aga juunis 2003. Aga, aga ajakirjanduse roll, kas see on hetkel niisama oluline, nagu ta oli, no näiteks nendel kaheksakümnendatel, millest me rääkisime, eks ju, või 90.-te alguses kuidas see muutunud on, kui sa, kui sa, kui sa mõtled nüüd aastate lõikes on tal täna mingi teine tähendus. Tal on see tähendus on pihustunud või killustunud, arvan ma. 90.-te alguses oli. Siis oli kõik oli teistmoodi ja õnneks me kõik veel mäletame seda. Poliitika oli teistmoodi inimeste niisugune suunatus ühe eesmärgi nimel see kõik 11 niimoodi tänapäeval on rohkem noh, niisugust individuaalsust ja enesekesksust. Ja ega ajakirjandus ei saa ennast ühiskonnast välja tõsta. Me kõik oleme muutunud. Iseasi on küsimus, kas me oleme muutunud soovitud suunas, kas elu läheb just sinna, kuhu me tahame, Tõdna, tõtt-öelda, või, või tõenäoliselt ei lähe ta mitte kunagi sinna, kuhu inimesed tahavad, et ajalugu ja, ja ta omaenese elu läheks, aga mis on teistmoodi? Kõige lihtsam vastus oleks, oleks sulle öelda, et kõik on teistmoodi. Aga ma arvan, et ikkagi mingid väga põhilised väärtused nii inimeste elus kui ajakirjanduses, mida ajakirjandus kajastab mitte ainult poliitikute ilu. Kuigi väikese kõrvalepõikena ma võiks öelda, et mulle tundub, et ajakirjandus liigapalju keskendub poliitikale, erakonna poliitikale, päevapoliitikale nõus, tõstsin käe praegu täiesti nõus ja rohkem rohkem peaks olema meie ajakirjandus, seda mis kajastaks meie, ma ei tea teadlaste tööd, rohkem rohkem kultuuriintelligentsi. Seda kõike peaks olema palju rohkem, aga Megeerleme liiga kergelt poliitikute ümber ja see etteheide käib minu enda kohta täpselt samamoodi. See ei tohiks nii hull, see peaks muutuma teises suunas. Kui seda ära koju lähed, ilus pühapäevane päev, no ma ei hakka küsima, loomulikult sa lähed aiamaale. Aga kui sa võtad kätte raamatu, siis mis raamat see on? Raamatuga on niisugune lugu, et mida aeg edasi, seda vähem ma tahan lugeda seda, mida uut ilmub, seda sagedamini ma pöördun tagasi Nende raamatute juurde, mis mul on elu jooksul väga meeldinud. Kunagi kauges nooruses ma tegin nii kultuuriellu pika niisuguse reportaaži loo Friedebert Tuglase majamuuseumist Illimari tänaval siis, kui pärast Tuglase surma surma see oli just asutatud. Seal oli riiulite viisi muinasjutt, piirmaa muinasjutte, kõik, mis olid eesti keelde tõlgitud, seal oli väga palju võõrkeelseid muinasjuturaamatuid ja ma ei mäleta, kes seal tuletas meelde, et Elo Tuglase olid komme. Friedebert Tuglase öösiti, kui Tuglase lund ei tulnud muinasjutt ette lugeda. Ja nüüd ma Jabanud ei midagi, mul tuli lihtsalt meelde, et, et kui ma tegin eeltööd, siis keegi ütles mulle, et ka sina loed muinasjutte. Jah. Et mulle on hakanud meeldima näiteks kõik need Herman Hesse niisugused kunstmuinasjutud ja Oskar Vaildi kunstmuinastoodeta. Need on raamatud mida ma sageli võtanget Keloeretama emale ja isale ka vahel, kui juhtub, et on aega ikka. Aga suur aitäh, Kaja, et sa tulid jutusaatesse ilusal pühapäeva hommikul. Me lõpetame muusikaga, kuidas teisiti saakski olla ja sa ei pea tegema diktori häältega, sa võid lihtsalt öelda, mida me kuulame. No ma loodan, et see kuulus aaria Putšiini ooperis Tosca on paljude vikerraadio kuulajate üks meelispalasid ja, ja siin me saame seda kuulata Rolando villasooni esituses. Ilusat pühapäeva kõikidele.