Tere tulemast kuulama järjekordset vikerkärus saadet. Stuudios on Valter ja Jaak Ojakäär, nagu tavaliselt bki ja eelmisega kolme pühapäeva pori, jazzi festivali meenutused on nüüd läbi räägitud ja läheme edasi tavapärases korras, nimelt täna on meil siis ka stuudio tavaline ja selle mehe nimi on Igor Karsnek. Tere tulemast materjaliga kõigile. Ja Igori kutsusime siia väga mitmel põhjusel, üks neist on ka see, et lähenemas on ju esimene september, kui erinevad koolid alustavad tööd. Igor on selline, noh, ma ei oska öelda, kas sa oled maa sool või linna sool, aga igal juhul sellist muusika harivad tööd sa oled teinud nii ajalehe veergudel kui ka erinevates koolides. No kuule, on tegelikult mul praegu nagu isegi kaks kõrku silmas pidada. Muidugi Muusikaakadeemia osoon on tegelikult 82.-st aastast ja nii üllatav, nagu see ka pole. Õiguse instituut. Nüüd võiks tekkida küsimused, mis on siis muusikul tegemise õigusinstituudiga, et kas ma midagi kaitse või eraõigus või või rahvusvaheline õigus, mina pean üldse, pidin üldse küsima seda, et kus see asub ja ja kui kaua ta tegeleb, ma päris huviga. Aa, see kool oma esimese lennu võttis vastu kõrgkool muidugi mõtlesin vastu aastal 1994 ja sinine laia profiiliga juriste, koolitov kõrgkool kus on hulganisti valikaineid, nende seas ka muusikaajalugu, kunstiajalugu, etikett näiteks see kõik tegelikult kannab sellist suunda, et noh, ütleme parematel on võimalus õppida ja see ka näiteks diplomaatide koolis, et noh, et ei juhtuks niimoodi, et et sa ei tea, kes on Beethoven, et kvalifitseeritud juristil näiteks ei läheks segamini Bachi, offenbach Verdi ja Monte Verdi. Noh, oleks ikka teada, kes on kes ja mis on mis, ja siis loengi seal esmakursuslastele üks semester isegi mitte niivõrd muusikalugu kui muusikakultuuritee, ma just nimetan seda mitmust mitte ainult euroop muusikakultuuri ajalugu, vaid paralleelselt ka küllaltki sellisel marginaalselt. Aga ikkagi ma puudutan ka, mis toimus Hiinas, mis toimus Jaapanis? Tähendab, mis Indias? Et oleks muusika tuuri noh, ütleme geoloogiast ja, ja arengustiiliperioodide. Kohta mingisugune noh, ütleme, elementaar nägi ülevaade, muide, sinu juttu kuulates meenus mulle see juhtum, mis ka meie ajakirjanduses pärast hiljem kajastus kui seal vist BBC orkester, kes siin Estonias esines ja kui nojah, sellest on nii palju, sellest on nii palju räägitud, aga tähendab lausid vales kohas aplausi vales kohas. Kas sa leiad, et ütleme, selline missioon, mida sina praegu väidad? Et see on ka nagu selle nimel, et võib-olla siis pärast mõni prominent teid laksuta vales kohas järsku vä? Tähendab see küsimus on antud juhul suunatud valele aadressile, peaks vastama etiketiõppejõud, eks ole. Kui temagi aga tähendab Kui nüüd sisuliselt vaadata, Ta siis muidugi küll jah, sellepärast, et noh, ütleme, me oleme siin kolmekesi, kui kõik muusikainimesed ja meie peame millegipärast enesestmõistetavaks, et noh, sümfoonia on see, kus on ühesõnaga mängib sümfooniaorkester ja kantaat on see, kus on, on koor ja ja nii edasi ja nii edasi meie jaoks enesestmõistetav asi. Nüüd, kui ütleme keskkoolis või gümnaasiumis toodud noor inimene, siis temale ei ole need asjad enesestmõistetavad. Rääkimata veel sellest, et näiteks mis side on ja kas üldse on ja kuidas ajaliselt kattub näiteks klassitsism muusikas ja kuidas kunstis ja noh, okei, aitame impressionismi kohta täpselt sama, nii et ma ise kujutan ette, et see, tõsi küll, see on ainult üks semester, aga ma teen seda seal õigusinstituudis küllaltki sellised tihedalt ja kontsentreeritud. Et see võib olla, täidab ära oletatava lünga, mis on jäänud, ütleme, põhikoolis keskkoolis muusikaõpetuse osas, sest seda me teame kõik. Et kui on mingisugune distsipliin, koolihariduses see, see kõige viimane, see kõige tahapoole lükatud, täiesti tähtsusetuks tunnistatud, no siis on see muusikaõpetus oma naeruväärse ühe korraga nädalas heal juhul laulmise, halvemal juhul üldse mitte millegagi. Ja ma usun seda, et isegi see paljukiidetud eestiaegne haridus, mille mina sain ja mis tõesti oli hea haridus, aga ega muusikaga palju paremini olnud, sest ma usun, et me saime selgeks, Naudi nimetasime neid itaaliakeelsed terminid. Jaa, jaa, muidugi õppisime koorilaulu päris kõvasti, nii et kooris laulmine oli küll, aga edasi vaatas igaüks juba ise, kuidas hakkama saab. Ja praegu ka jajaa üldiselt ikka, ega sa kätt ette ei pane, kui inimene tahab ikka muusikuks saada, siis ta saab ükskõik mis ta siis on alg- või keskkoolis teada saanud. Muusikast rääkimise puhul ma mõtlen siis, kui muusikat muusikaga seonduvat näiteks õpetada. Kui on tegemist ettevalmistamata, noh, see ei tähenda mitte muusikainimeste ja mitte seda õppida soovijatega. Siis ei tohi neid loomulikult hirmutada itaaliakeelsete terminitega, sest et kuidas oleks veel lihtsam ajada auditooriumit segadusse hakata, rääkima jah, aga vat siin Subita piano seda tuli randa tekiteeridelt liiga suure rallentanud arvatakse maffiast ja, ja, aga kui praegu näiteks no vabandage väga. Ma loen praegu, no ütleme näiteks postimehest ja mõni muusikaarvustus on seal niimoodi, et mina kahe käega hoian, pead kinni, ma ei saa aru, millest seal kirjutatakse. Tähendab muusikaarvustus on nad natuke teistsuguse eesmärki kui kannad avalik noh, lektsioon. Muidugi arvustustest oli meil plaanis Igoriga pikemalt rääkida ja seepärast ma arvangi niimoodi, et võib-olla praegu on paras aeg kuulata veidi ka muusikat. Seda enam, et Igor Karsnek on seda ka oma elu jooksul kirjutanud üksjagu palju. Ja üht-teist oled sa võtnud ka siia kaasa? Noh, on mõningaid vabadusi, milleni me kõik tahame jõuda ja oli aeg, kus ma omast arust leidsin ühe tee saadusteni ja aga et ma seda varjata püüdsin. Mul ei õnnestunud seda varad eriti kaua, sellest sündis lugu ja loo pealkirjaks saigi siis salajane tee. See on tehtud ansambliga data. Solist on Hillar norralt. Selle pala pealkiri oli siis salajane tee muusika autor Igor Karsnek, teksti kirjutanud Ivan Makarov ja esitajad Hillar norrald ning ansambel Data ja võte pärines aastast 1979, nii palju võib ka veel öelda siia juurde. Ka nüüd, nagu lubatud, läheme siis edasi kriitika ja kriitikute juurde. Mul ei ole isegi meeles, kellega seoses see oli välja öeldud, aga kuskilt mul ei meeldi umbes niisugune mõtteavaldused, et vot, et seal see solist esines ja ja noh, ta, seal oli nii palju apse, piss ta tegi, aga vaat siis, kui ta ükskord pihta sai, nii-ütelda. Vaat siis oli see nii ilusaid, andsid talle kõik andeks. No võib-olla ma ei tea, võib-olla see rockis on võimalik, aga ma ei kujuta ette näiteks, et ma lähen, ma lähen viiulit klaverit kuulama ja kuulen seal möödalöömise ja siis naudin seda ühte kohta, kus siis pihta sai? Jah, et et see on siis nagu loterii võitjate. Muidu kolistas nagu pime köögis, aga, aga siis sai ikka ühele akordide pihta. Ilus. Ja edasi, Kuudaltki oleks ära rikkunud. Või ei julgenud enam edasi kuulata. Need on nihukesed naljad muidugi üldse mulle tundub, et ma ei tea, ma kuuma liigitan kriitikuna. Võib-olla ma ei hakka sind üldse liigitama, aga minu jaoks on kriitikuid mitut sorti. Esimene oleks võib-olla niisugune heatahtlik niuke isalik kriitik, kes katastades ütlesite väga toredasti, neid on mitut sorti laiba hakkasin kohe edasi mõtlema. Esimene sort, teine ja kolmas. Mitut liiki on ka paha öelda inimese kohta, kuidas võiks, ütleme homo kriitikusse, homo sapiens? Loovad ei, see on õige ja ja, ja siis mulle tuleb näiteks meelde kadunud Carleyster, tema oli väga täpne kriitika, süvenes sellesse, millest ta kirjutas ja kui ta Ta ütles pahasti, siis ta ütles seda nii pahasti, et see ei kõlanud pahana, vaid ta, ta nagu ta nagu kritiseerinud lülitavale elas kaasa ja nagu tahtis teda aidata, et vot see, see asi on nii või nii või nii või aga, aga teine vastand on muidugi see kriitik, kes kes ühesõnaga läheb kohe välja tapmise peale ja, ja kelle ettekavatsetult ettekavatsetud tapmine tavaliselt jah, ja siis umbes lõpeb sellega, et vaata, kuradit sa enam niimoodi ei tee. Ja kui see nüüd viimaseks korraks mõnikord tunne, et lüüakse nii maha, aga me ei saa praegu siin ilmselt leitoriga võrrelda praeguseid kriitikuid ka seetõttu, et meedia kogu meediasüsteem on muutunud ja see on õige, tähendab, asi on selles, et sa pead laiatama selleks, et tähelepanu äratada ja, ja noh, ütleme ütleme, lehtritaoline kriitika, võib-olla seda praegu keegi isegi muide muide, ega ega omal ajal kirjutas ei olnud see ainuke kriitika suund, näiteks Eduard Visnapuu võis olla väga terav, Theodor Lemba võis olla väga terav. Mulle tuleb meelde. Ma olen näinud postkaarti, mille Artur Kapp saatis Heino Ellerile pärast ühe teose esiettekannet, kus sõnaga seda teost Eller oli omal ajal küllaltki. Avangard helilooja ja paljud ei saanud temast aru ja kritiseeriti ja ja toredalt kirjutab eestikeelsele kaardile, kirjutab vahele Unoway. See on siis põe või jah, ära võta südamesse või umbes niimoodi jah, et et mis nad kirjutavad, et sa tead, et, et sinu tee on õige ja umbes nii. Tähendab, oli isegi vaja keegi lohutama sel puhul. Ja, aga kui nüüd ütleme meie praegustest Kriitikutest, no üks on Igor, kes minu vastas istub. Ja teine on minu silmis Evi Arujärv, kes võivad öelda küllaltki rängasti. Aga mulle ja nende artiklit lugedes kunagi seda muljet, et nad võib-olla ma eksin. Sa paranda mind, kui ma eksin, et nad lähevad välja kellelegi nii-ütelda. Tilise hävitab ettekavatsetud tapmised. Tapmisele jah. Sest võib-olla mõnikord on isegi vajalik niisugune asi, aga, aga no kriitikule on alati teatud. Vot me räägime sel puhul eetikast ja ja nähtavasti mingid piirid, mida kriitik endale seab. Siin on tegelikult kohe võt teravuse moment, millest sa rääkisid. Tähendab, minu seisukoht on tegelikult nii nagu sinulgi. Vajadusel peab kriitika olema terav küll mitte see, et kedagi nüüd teotada, lömastada või mõnitud, mitte, see pole küsimus. Ja kui on ilmsed Esituslikud kompositsioonis, et noh, möödalaskmised mis juba kalduvad vaieldavuste piiridest välja tähendab, kus enam ei saa tekkida dialoogi, ütleme kõige markantsem näide, et tuleb näiteks inter Reet pianist või, või viiule, kes on täiesti noh, ütleme näiteks üleväsinud. Ja ta ei, ta jääb tekstile alla lihtsalt. See on näiteks üks, üks moment, kus kriitikud ei ole enam enam õigust vaikida, pehmelt pehmelt öelda, et et toimus see kontsert ja siis hakata rääkima hoopis saali ehitusest. Tuuriski terve artikkel, niimoodi, et muuseas, ma olen ka selle aastanumbri sees ühte sellist artiklit lugenud. Minu kirjutatud, aga väga osavalt oli tehtud, sest küsimus oli delikaatne. Aga noh, see selleks, ma tahtsin vabandada, et ma katkestan, võib-olla ma pärast vana inimene unustan ära seoses just niisuguse kritiseeritav, aga kes on võib-olla üleüldiselt või teatud ringides omamoodi ikoon tähendab nii tunnustatud inimene, et oleks nagu kuidagi täiesti kohatu teda kritiseerida. On ka niisuguseid inimesi, seal võib ka midagi nässu minna ja, ja lähebki tihtipeale ja mis siis teha, kõik on ju inimesed ja mis siis teha, tähendab, kas siis igal juhul vältida teravusi või, või kui on näha, et see võib-olla see niisugune noh Mis me räägime, kunstis on ju palju asju ülespuhutud eriti näiteks kui me võib-olla hiljem jõuame rokkmuusika juurde, sa tead isegi, et seal on väga palju asi väga üles puhutud mille puhul on võib-olla mullide peal, seisabki paljude staaride puhul, no ja, ja võib-olla siis on ma tea, teravus omale nii-öelda sinu küsimus, nagu kadus ära praegu küsimus on, küsimus on jah, selles, et. Vot sedasama teravusega. Et kuidas suhtuda ikoonidesse jah, et kas sul on näiteks nii palju kodanikujulgust, et, et kõik ütlevad niimoodi, oi kui kena asi oli. Ja sa leiad, et ei olnud ja sa kirjutad sellest välja ja isegi küllalt teravalt. Otse loomulikult, kusjuures tegelikult sellist situatsiooni ei teki, et, et kõik ütlevad, et oi kui tore ja sina kuulsid, et ei, ainukesed saabusid ka seda teinud mina näiteks, et et terve lehekülg tekstil endasse näiteks pianistina lihtsalt välja, eks ole. Tähendab, seda kuulevad teised ka, kui kriitik arvab kõige targem inimene, mitte maailmas, aga muusikas no siis see on juba talla diagnoosi küsimus oli. Aga tähendab vot sa enne hakkasid tegelema kriitikute liigitamisega ja mina jätkan seda mõtet, selle kandidaat. Et, et põhimõtteliselt võib jaotada kriitikuid ka niimoodi ühedanud polsterdajad ja teised polstri lahti kiskuda. Volsterdajad on need, kes, et jumala eest, kui kukub kasvõi siis autoriteet kukub ikka polstrid. Pehmemad. Aga mõni teine kriitik ma hindan tegelikult Justi, Evi Arujärve selliste vahedat keelde, Evi Arujärv, kui on vaja, ma just rõhutan, kui vaja siin läbi oma kriitika objektiga päris alt ära. Ja muuseas täiesti õieti teeb, sellepärast et posterdav kriitika on tegelikult noh, ta on teatud mõttes lugeja petmine. Ja, ja ta on selles mõttes, ta on ebaeetiline, vaat kriitik võib sattuda kahe tuleva tähendab kahe eetilise tule vahele. Et ühelt poolt, kui ta nüüd tooli ära Alt tõmbab interpreedid, kellel on niimoodi, ütleme joodik, abikaasa ja, ja neli näljast last, eks ole, siis ta ei saanud järgmist kontserti ebaeetiline. Teiselt poolt, kui, kui ta kiidab selle samas interpreedi üles ja see saab hoogu tiibadesse ja deep paar plekki, siis tuleb see mats niikuinii, eks varem või hiljem. Tähendab kriitik, kui ta suudab olla lugeja vastu aus, tähendab, selles mõttes ausad kirjutab seda, mida ta mõtleb siis edasi on juba tegelikult diplomaat ja niimoodi belletristikasse ja ühesõnaga see on juba käsitöö ja peene tunde nisus, kuidas ta siis oma eitava või, või probleemse probleemsest suhtumist. No nüüd igal juhul üks saatejuhtidest, Jaak Ojakäär paneb rusika lauale kõva Tempsuga. Sellepärast et räägitud on juba nii pikalt ja muusikat ei ole üldse saanud kuulata. Igor Karsnek, kas on ka mõni selline lugu, millest sinu kriitiline sulg libiseb nii üle, et kirjutab ainult head? Vot viimane selline nii-öelda viietärnikirjatükk. Ma teen ju Päevalehes Eesti Päevalehe Sten. Laadi arvustusi, siidi, fookusin nime all ja viimane võimalus oli mul panna viimane juhus oli mul panna viis tärni bränd yksi. Suhteliselt hiljuti ilmunud plaadile manifest Destiny ja. Kui seda plaate niimoodi kiiresti iseloomustada, siis visuaalne ja, ja see, mis kõrvaga kuulda see on tegelikult, et omavahel nagu seoses ma juhiks tähelepanu senise viiruslikule kujundusele plaadiümbrisel, mis on tegelikult elektronmikroskoobi alt. Niimoodi. Tohutu suurendusega Okman viiruseskeemid ja seene bakteri Joloogiline küll avaldub ka muusikas. Seetõttu ma julgeks öelda, et plaadi võib-olla üks muljetavaldavam luu ongi lugu, mis kannab pealkirja viirus. See oli ansambel rändyks ja mul on hea meel, et Igor Karsnek istub siin meie vastas. Kes teab, et see on hea ansambel. Ütle nüüd, miks ta on hea, see brändiks on iseenesest täitsa müstiline bänd, sellepärast et aastatel 76 77 Phil Collins, keda me peame nüüd rohkem kui lauljat. Aga siiski muidugi mäletame kõik väga hästi. Ise olid ma just rõhutan, trummimees. Ja brändiksiga tegi, Collins laskis välja kahe aasta jooksul kolm plaati siis siirdus Jonaalisse tagasi ja brändiksi, seltskond jäi nagu oma omapead, no võtsin uue, väga hea trummimäe Frank katsee, kes ka selle plaadi peal mängib. Kuid brändiksi selliseks kandvaks teljeks. Ideede generaatoriks on kahtlemata Johns bassimees head muusikat halvaks teha on lihtne moodus, kui ajame selle hea muusika liiga keeruliseks liiga omast arust liiga heaks. Tähendab, siis kuulaja ei suuda võib-olla jälgida brändiksi puhul on see jälgitavus Se kujundi eredus, tähendab, see on see baas vundament, mille peale siis võib-olla ja hakkavad arenema küllat, eksootilised Impalevisatsioonid, mis kaovad kuhugi kõla kõrgustesse ära. Aga varem või hiljem nad võivad jälle raskelt konkreetselt jälle niimoodi maade hädalisi. On kindlasti palju inimesi, kes kuulevad paar takti sellest muusikast ära ja kuulevad ainult seda rütmi ja ütlevad, et tümps see muidugi ole tümps. Ja sa juba rääkisid, mistõttu ta erineb tümpsust. Ega praegu oleme väga palju neid inimesi noh, kasvõi sinu noorte nende kuulajate hulgas, kes su loenguid kuulavad, kes kes pingsa tähelepanuga see seitse minutit jõuaks ära kuulata või on. Tähendab kindlasti on neid inimesi muidugi ka, aga küsimus on tegelikult selles, et et praegu on ju väga tuntav, noh, on mitte ainult neid Eestis. Loomulikult võid, terve maailm on popmuusikas selline liin, mida, mis ei olegi tegelikult otseselt kuulamiseks mõeldud, see on noh, reivi sihuke drum, n bass, nüdin ja noh, see inimene peaks olema nupust nikastanud, seda tõesti sõna otseses mõttes kuulama hakkab, noh mis, seal ei olegi tegelikult suurt midagi kuulata, aga, aga neid plaati arvustatakse täiesti tõsiselt ja ja, ja ja no, mis seal siis arvustada on, kui seal ei ole midagi kuulata, aga tegelikult rammen, passi saab müdistada ka mitut moodi hõredamad ja tihedamad, kergesti saadas muusikas. Vaat see on üks omaette küsimus, on üks täiesti omaette teema. Ja see puudutab veel eraldi niimoodi spetsiaalselt eesti popmuusikat. Lugesin hiljuti ühest meie perioodist väljaandes, oli intervjuu mis Tomissiga. Ja üks nendest lausetest pole nüüd oluline, kumb vähendas sellise mõtte. Kui ajakirjanik küsis, et kas niimoodi modellinduse kõrvalt kassiga laulmiseks nagu aega jääb ja ja kui ta suhe nagu laulmisega nagu üldse on siis vastus oli halvustav vastu. Vastus oli selline. Et noh, muidugi laulmine ei ole selle lasteaia, siis tähendab istumisest ei ole sugugi mitte kõige tugevam külg, aga mis siis tähendab, nad näevad kenad välja, tulevalt lavale on vähemalt ta peab siis alati kuulama. Tähendab, tegelikult ongi niimoodi, et kriitika ei saa kunagi sõnastada. Ta lihtsalt nii iroonilist soolikat võib-olla ei olegi, et sõnastada probleemi nii täpselt nagu saastab näiteks solist ise, et no mis siis, et ei oska laulda, aga ma olen selle eest kena ja ema üldse tore siresäär. Kriitika nõutu, jalaiutav käsita, Igor Karsnek tahaks sinuga veel natuke seda koolijutuga ikka ajada. Me oleme sinuga koos higistanud nende muusikaõpikute kallal. Kuidas sulle tundub, näiteks? 10 aasta pärast aastal 2007? Milline võiks välja näha see muusikaõpikus, Eesti popmuusika ajalukku käsitletakse? Vaat mina vastaks niimoodi. Et kui see tõsi küll, õpik ma mõtlen Anne Ermi polkast rokini aga midagi analoogset võiks siis üheksakümnendail puudutavalt kõlada umbes reivi streivini. Teleka pilti ei ole isegi mitte niivõrd koomiline, kuivõrd tegelikult täitsa kurblooline. Sellepärast ei ole erilist kujutlusvõimet, juba praegu on aasta 1997, mõtleme korra lihtsalt 10 aastat edasi. Noh, nii nagu meie sinuga viimistlesime, sinna kirjutasin, mina toimetasin eesti popi kohta. Põhikooli viimasesse klassi tähendab üheksandasse peatükki siis, kui ma nüüd õieti mäletan, jaak, sul tekkis väike probleem juba 90.-tega, millest kirjutada sellepärast kirjutada on tegelikult väga vähesest praeguse seisuga. Aga miks, sest justkui toimuvad suveüritused ringreisid, aga praegu on see suur nostalgialaine ju haaranud ka kõiki jälle see näitabki seda just, et nagu nähtavasti ei ole siis seda uut piisavalt palju, selleks minnakse vana juurde tagasi ja vot, ja kuidas need vana juurde tagasi minnakse. Tähendab, aarde võib tagasi minna loovalt. Ja noh. Me ütleme, mitte loovalt kopeerivalt. Nüüd me kujutame ette, et sina, Jaak, näiteks kirjutad nüüd 10 aastat edasi aastal 2007 90.-te kohta muusikaõpikut. Ja siis sa oled sunnitud, et ajaloolise tõe eest mitte patustada sunnitud kirjutama ahhaa. Noh näiteks kuldsed lindid teevad 90. järgi 60.-te oma või seelikukütid või siis seelikukütid täpselt samamoodi. Tähendab, ja see on maru totter ju, kui iseloomustada ühte kümnendit, et selle järgi, kuidas stateistkümnenditan järgi teinud, kuna praegu peaksime iseloomustama kuuekümnendaid niimoodi, et küll siis tehti vingelt Järgi neljakümnendaid, see tähendab, et 60.-te sellisel juhul oleks auk. Me teame, et kuuekümnete auku ei ole. Aga mulle tundub küll, et vähemalt Eesti popmuusikas on üheksakümnendatel mõne väga väikse erandi, kes meil ajalugu ei tee, on tegelikult üks suur suur tühi auk. Aga kui ajalehti vaadata, siis on ju neid ka mitte nostalgilise gruppe, näiteks vest, bee foor? Neid on igasuguseid, aga siin nad tunnistavad vahel isegi, et ega siis nüüd me muusika pärast ja nagu ikka, sellepärast ikka seibo ka hea asi ja, ja siresäär on omaette väärtus ja tähendab asjal on võib-olla. Isegi kui me nüüd jätame selle. Selle muusika õpiku kirjutamise motiivi kõrvale ja vaatame, noh nii nagu see eesti pop praegu on. Tähendab meelelahutus on ju alati olnud ja meelelahutus on alati tehtud ja jumal tänatud. Ja seda meelelahutus on tehtud mõnikord paremini ja mõnikord halvemini. Kuid kui me nüüd kujutame ette, et kuskil Inguši maal panevat Ingussid kokku ansambli okei ja teevad järgi spaiskörsi Et Ingušid on ise vaimustuses aga meie siit vaatame, et no aga mis siis tähendab, see ei huvita absoluutselt mitte kedagi. Ja siis lõpuks ei huvita muidugi nendin kusse näiteks endid ka aasta pärast kaks aastat. Okei, tulebki see küsimus, et kui kui kellestki kooliõpikus kirjutada, siis see keegi peab olema püsinud. Vähemalt ma mõtlen 10 aastat, aga mitte nii, et täna oli. Me ei ole. Aga enamik on ju neid, kes, kes ainult vilksatavad selles popmuusikapildis, kui kardinaalselt erinev olukord on sellega, mis oli, ütleme 75 kuni 80.-te lõpp ja, ja see, mis on praegu, ma tulen, tahaks ikkagi tagasi selle Inguši näitaja juurde. Tähendab, see ei anna mulle kohe mitte kuidagi rahu. Tähendab. Ei kadunud Alo Mattiisen ei pressinud peale prantsuse firmale magna karta, vaid see firma otsis ise üles Alo Mattiiseni kirjutasmasina. Kontserdi andis plaadiga välja, mis on praegu kataloogides sees. Tähendab, ma nüüd ei kujuta, kes peaks otsima üles mingit spaiski, oli koopiat või, või seda teist või kolmandat, tähendab see teeks sootiline, see ei huvita absoluutselt mitte kedagi. See on kohalikuks tarbimiseks aserist Vastseliina nii. Ja kui piirid peaksid kas põhja või lõunasse avarduma, siis. Ma tahtsingi sinuga kriitiku käest küsida, kui sa nüüd kirjutad mingi artikli või mingi arvustuse kellelegi laulja või ansambli kohta. Kuidas sa endale ette kujutada, kui palju sa pärale läheb, üleüldse ja kuhu? Selles mõttes, et ma ei tea, seal on ju ka vist lapsi, minul on 12 aastane tütar. Ma ei ole kindel, et ta loeb sinu arvustusi, ma kahtlen, et ta vist ei loe. Aga ta tal on omad sellised. No Igor kirjutab ma kõrval üle selle kõrvalt mõjud sellised. Nii et ta läheb nende järgi kedagi kuulama või vaatama. No sa küsisid, et kes loeb, tähendab, siin lugejaid on ka kohe kahte sorti. Ühed on otseselt asjasse pühendatud, kes alati reeglina sajaprotsendiliselt ükskõik, kas kirjutada ansamblist või nagu ja just tegemist. Ma olen solistika New Yorgis, kes ei pruugi kätte saada või, või noh, ei tunne huvi, aga kui me räägime oma Eesti kontekstist, siis interpreet või helilooja, kellest on trükis ilmunud, loeb alati sajaprotsendiliselt läbi mis temast on kirjutatud ja nii ja samas kohe ka edasi. Teine ring, kes on asjasse puutuvad inimesed, nakasleri, kontserdikorralduse maale, kutsujatena või ühesõnaga nad on esimene ring asjasse puutuvaid. Siin võib tulla tegelikult, et isegi probleeme, sest mõnikord mul oli üks intsident. Või tähendab mul ei olnud intsident, aga mul oli üks selline juhtum, kus ma kirjutasin Ekspress Robert maisist ja puudutasin riivasin nagu valgustusküsimusi. Ega ei läinudki palju aega mööda, kui mulle helistati vastavast firmast küsiti, et mis siis tegelikult ei meeldinud ja, ja selgitada omi seisukohti. Kusjuures mul käis nagu nagu möödaminnes ma ei tulnudki nagu selle peale. Et see võiks kedagi puuduta, aga puudutas ometi. Ja siis need oleks siis nagu, ütleme, esimene tegijate ring, aga sealt edasi on väga palju asestu huvitatuid kes loevad mitte sellepärast, et nad tunneksid. Kriitiku huvi vastu tähendab kriitiku isiku vastu mingisugust huvi vaid nad pole näiteks jõudnud sellele kontserdile minna, neil pole võib-olla seda plaati ja tahad sa oled vastus küsimusele, mis siis toimus ja loevad ühe sama sündmuse kohta ütleme Päevalehes, sirbist, Postimehest, neil tekib mingisugune pilt, vähemalt teavad, millest nad ilma jäid. Ja kas seda kahetseda või mitte kahetseda. Näiteks aga mis puudutab otsesse otseselt asjasse pühendatud inimesi, siis tuleb muidugi alati arvestada, et gripp peab olema valmis, et see, mis ta kirjutab, võib jätta ka küllalt sügava või ebameeldiva jälje inimesele kellest kirjutati, tähendab, see on siis mida sõnadega loopimine. Ma tean ühte juhtu, kus see oli üks tükki, 15 aastat tagasi. Tollases noorte hääles kirjutasin ühest meie rokkhuntide festivalist Elvas ja kirjutasin ühe ansambli kohta muidu kiitvalt, aga Laidsin trummimeestes tekkis probleeme tempo, hoidmise ja ja, ja mulle sai teatavaks alles kolm või neli aastat hiljem. Samal päeval, kui see lugu illuks võttis trummimees trummipulgad, viskad nurka ja hakkas tegelema hoopis muuga. Nüüd takkajärgi võin ma resümeerida, et võib olla. Noh, oli. Oli oligi nagu aeg, eks ole, sellisel juhul ühe artikli pärast võtab inimene trummipulgad ja viskad nad metsa. Noh, siis on võib-olla trummi-trummid, vale koht, mille taha istuda ilmselt kahtlasem võimete, seal võib-olla läheb praegu palju edukamalt, ega sa ei tea, no vot, ma ei tea, jah. Ja võib-olla läheb edukamalt. Aga Ma rääkisin seda selleks, et tegelikult sa sõnal on mõju ja ühed on kergesti mõjutatav omad inimesed ja teised. Natuke raskemini, et üldiselt seda peab arvestama. Võib-olla haaraks nüüd ühe niisuguse küsimuse nüüd juba kaugusse vajuval nõukogude ajal leiti, et kunstnike lastest ei pea tulema kunstnikke, et kunstnikud peavad tulema töölisklassi hulgast ja oli vahepeal oli täiesti kindel suund, et et piirata nende inimeste vastuvõtmist, kelle perekonnas on juba muusikud näiteks. Aga me teame siin laua taga on Jaak Ojakäär ja Igor Karsnek, kelle vanemad on muusikud. Sinu lisa helilooja siis noh, räägime Naissoo hõrekonnast. Neid võib tuua loendamatult näiteid meil väikeses Eestis, kuidas ühes perekonnas on muusikute põlvkonnad, mida sa arvad sellest, kas kas oleks õigem olnud orienteeruda töölisklassile? Tegelikult on muusikud ju selles suhtes ka tõeliselt rügavad muusikapõllul, eks ole, nad on siis niimoodi muusika põllumehed ja meil on olemas tegelikult muusikavabrik kandid, noh, need, kes käivitavad muusikatööstust, eks ole. Järelikult, kui töötajate Aafrika on tühjaks, siis Olede tööline siis muusikatööline, aga kui nüüd tõsiselt, et mõelda, siis see käbi ja kännu juurde, et on muusikute puhul loomulikult, peab väga, väga paika. Sest et kui me nüüd kujutame ette, et kuskil kalamaja puitmajas sirgub selline noorukene a'la Johann Strauss, kes on kuulnud, et naabripoiss mängib viiulit, aga kelle isa on joodik ja viiulit talle ei osta. Ja, ja selle väikse lapse tõenäosus jõuda muusiku teeni on võrreldamatult väiksem kui teises perekonnas, kus viiul või klaver või ühesõnaga, see muusikaline keskkond on juba olemas, on ju vees? Tähendab, jääb see üks etapp jääb lihtsalt vahele, kusjuures, mis pärast tegelikult muusikute perekondades lastest väga tihti ja nagu me näeme ka edukalt, mõningatel juhtudel tulevad ikkagi muusikud, sõbrast, see esmane keskkond on olemas. Minu seisukoht on, kui on tegemist professionaalsed muusikute kasvatamisega alates päris algusest lõpetades juba, ütleme kõrgkoolidega, siis on õpetaja pedagoogi esmane ülesanne ja eesmärk tekitada keskkond tähendab just see kunstisõbralik, muusikasõbralik, muusikat, mõistev. Vaimne keskkond, nüüd, kui see keskkond on juba kodus olemas, siis On juba inimesel ellu astuv all või alles esimese samm ja samme tegeval inimesel kergem valida, kergem otsustada, kas temast saab muusikud, kas seda huvitab? Sest ta on juba selles keskkonnas, ma arvan, see on selle nähtuse põhjuseks. Mitte et kui isa või ema klimberdavad kodus klaverit, siis laps hakkab neil lihtsalt jäljendama, tähendab küsimus on ikkagi vaimses keskkonnas, aga vaevalt et milleski muus. Geenidest me praegu ei räägi, sest see järgmise saatesse tõenäoliselt seal mingisugune, kuigi mina hästi neid geeni ei usu. Või selles mõttes ma peaksin uskuma, et et minu vanemad vähemalt isa poolt ei olnud eriti musikaalsed ja mina oma musikaalsus ei ole mitte kuskil oobelnud näiteks Gennadi Bodelfiga võrreldes. Alati tõmbasin laste häbelikult küürust, sest tema hoolas lihtsalt üle. No on inimesi, kes lihtsalt on sündinud muusik. Geenide jutuks üks väike täiendus, tähendab. Tähendab geneetilist. Toimet võib kõige tugevamad jälgida, kui on kindel, et on, on nii isa kui ema geenid. Aga tähendab, see pilti ei ole alati sajaprotsendiliselt ju kindlaksmääratud ja tõestatud. Mina võin sajaprotsendiliselt öelda ainult seda, et tänane saade läheneb nüüd küll lõpule sest meil on aega täpselt ühe loo jaoks veel ja huvitav, mul ei tulegi ette, kas on meil mõni saade veel olnud, kus on ainult kolm LUGU mängitanud? Jah, niivõrd palju juttu on olnud, aga Naviks oli hästi pikk. Jaa, aga Igor Karsnek ka seda juttu jätkub. Teda ma olen ennegi tähele pannud ja võib-olla siis jätangi lõppsõna sinu sinu tarvis, et sa juhataks sisse selle viimase laulu, mida me kuulame. See on sinu enda kirjutatud see laul üle mere üle maa. Erineva aastast 1991 ja see on faktiliselt viimane lugu, mis sai kinnistatud data ja Urmas Wendriga. Aga teine naljakas asi on selle loo puhul veel, et ma ei ole mitte ainult muusika kirjutanud, vaid sõnad ka mida sa tavaliselt ei tee tavaliselt mitte. Vabaduse vaid verbi uputusime omaga tukkuma, kohus oma ritud vaen ja Barni päevad sigin-sagin juba meelest läinud ja hingel pole palju vaja veidi värsket õhku pihusalt imelik see vajab miskit, sõltub, kuidas saaksin maha pesta kogu Maida, saada Küledes Maadma.