Vikerkäär. Tere päevast kõigile, kelle raadionupud on renditud meie lainele. Tänane Vikerkääru saade on tavalisest pisut erinev. Nimelt pole meie külaline praegu meiega stuudios, vaid vestleb helilindi vahendusel, mille tegime kolme nädala eest Helsingis, soome džässi 70. sünniaastapäeval. Ütleme siis tagantjärele tere tulemast Eerik filmistrumile, kes soome džässi suurkujuna oli üks mainitud pidustuse suurimaid huviobjekte ja kuulame Sissejuhatuseks ühtemon džässikompositsiooni. Nimi meloodiat albumist pole, raha, pole ka muusikat, mängib eri klinstramiseks detansambli juht ise vibrafonil. Kõigepealt mõni sõna meie tänase külalise tutvustamiseks. Erik Lindströmi sündis Helsingis 29. mail 1922. aastal. Niisiis tuleva aasta mais on tal kena juubel. Ta on üks sõjajärgse soome džässialuse panijaid, kontra passistivibrofon eesti pianistina ning heliloojana arranžeerija ja orkestrijuhina. Kohe pärast seda mängis ta kolm aastat tollases parimas bändis, mida juhatas Ozzy Aalto. Seejärel neli aastat on nii Gideoni kvintetti, siis aga asutas oma ansambli, millega esines kontsertidel tegi ringreisi ja mängis raadios. Ka juhatas ta raadio tantsuorkestrit. Nii nagu paljud eesti džässimuusikud, hakkas ta hiljem ka laule kirjutama ja tema sadadest lauludest on paljud jäänud soomile laulu kullafondi. Juba aastaid veedab ta talvekuud Ameerika Ühendriikides Floridas, osaledes sealsete Ameerika soomlaste muusikaelus. Seal on ta praegugi. Möödunud kuul käisime aga koos Helsingi džässiklubis story vil. Seal mängis parajasti soome diplannetistanti Sarbil oma kvintetti ka, kuhu kuulub ka tema isa klarnet dist, saksofonist kari Sarbida ja samas paigas on mänginud ka Erik Lindströmi, niisiis küsisime temalt hauasäärane kena keldriklubi, mis tol õhtul oli lausa puupüsti täis. Juba tegutseb. Ma loodan, et fenomen Osgoviis, vot see oli külla nii kohelda. Eri klinstrame ei mäleta ise ka päris täpselt, aga ta arvab, et umbes viis aastat on see klubi juba küll tegutsenud ja ta ütleb ka, et see oli Helsingile omamoodi selline päästerõngas nii kuulajatele kui ka muusikutele džässmuusikutele. Sest et see on tõesti praegusel hetkel ainuke džässiklubi, mis tõepoolest igal õhtul on seal keegi esinema seal mängimas, nii et saab kuulata väga erisugust muusikat. Ja ta ütles ka, et ametlikult vist sinna mahub umbes 300 inimest, aga nädalavahetustel on on arvestatud, et isegi kuni 500 inimest on seal käinud, ühed tulevad, teised lähevad ja tegu on siis tegelikult ühe renoveeritud vana söekeldriga. Ja erk liistram märkis veel, et üks Rootsi ajakirjanik, kes seal käis kirjutas pärast ajalehes, et tema on ümber maailma väga paljudes džässiklubides käinud ja sees tori vill oli tema arvates üks parimaid. Just seetõttu, et selle ehitamisel või noh, ütleme väljaehitamisel anti siis ka muusikutele õigus sõna sekka öelda, et kuidas tuleks teha, kuhu paigutada see lava mismoodi ja nii edasi, et näiteks Erika instram võrdles just ühe teise klubiga, mille nimi oli kruvi ja ta ütles, et kui seal pidid muusikud kuidagi seina äärde ennast ära mahutama ühte ritta siis stoori villis on ikkagi korralik lava ja nii akustiliselt kui muidu kõlab kogu see asi palju paremini. Mulle jäi see meelde, et seal klubis olevat kogu interjöör noh, kõik need valgustid ja, ja metallkaunistused ja seal läheb keerdtrepp, läheb alla toodud Inglismaalt ja need väga elegantne koht, aga nüüd meenutagem siinkohal vahepalana Antija kari Sarbila muusikat, mida siis tol õhtul džässiklubis stoori, vil kuuldi. Koosseis anti, Sarbila palas, Swing joint Clemens pool on pisut suurem kui tol õhtul. Siin on lisaks kitarristi le Seppo Aaltola baskitalistile Hergele ja trummarile giid hoolile veel trumpetist penti lasanen ja pianist Matti Aalto. Nii mängisid siis anti ja kari Sarbila koos ansambliga ja võib-olla paar sõna võiks öelda ka veel selle ansambli trummimängija giid hooli kohta. See on inglise päritolu mees, kes on Soomes elanud kuskil umbes viis-kuus aastat. Temaga saime ka jutule selle esinemise vaheajal ja selgub, et ta on selle ajaga õppinud päris kenasti ka soome keele ära, nii et inglise ja soome keeles kuidagi vaheldumisi tuli. Aga nii palju saime küll selgeks, et Ki hooli. Sellisesse muusikakarjääri algu poolele kuuluvad näiteks sellised tuntud popansamblid nagu Tšerjand päis Mäikers ja et ta on mänginud ka paljude inglise tuntud džässmuusikutega aga nüüd tundub, et tal Soomes läheb päris hästi ja ta on igati rahul. Aga kui nüüd edasi minna Erik Lindströmi juurde, siis ka tema mängis selles stoori, vili džässiklubis hiljuti oma ansambliga. Koostasin ühe niisuguse juhusliku orkestri ja andsime õhtu Soome džässiliidu toetuseks. Džässiliit saab küll ka riikliku abiraha, aga ikka on hea, kui tuleb ka midagi lisa. Ja selles koosseisus olid kõik vanad tuntud muusikud, Sven koort mängis noor saksofoni Kai Paalmann, meie omaaegne jalgpallikuulsus mängis klaverit. Ja ise nagu ikka vibrofoni. Ja umbes sama koosseisukohaga, käisime siis möödunud suvel ka Mikkelis. Sõitsime sinna ja andsime ühe õhtu reaal. Kui lisada omalt poolt nüüd midagi Erik Lindströmi jutule, siis mul hakkas tol hetkel natuke kahju, et meie vanemast džässikaardist või kaardiväest ei saa enam samasugust ansamblit kokku nagu seal Soomes. Ja kuna juttu on muusikuga muusikast ja muusikutest, siis peatugem taas üheks vahepalaks. Ja kuulakem Eerik Lindströmi vibrofoni mänguda oma palas öiseid mõtteid. Eespool juba kuuldud pojast ja isast anti ja kari Sarbilast, rääkis Eerik instram veel üht-teist. Hanna endine muusiku Gary ise läheneda. Kond Victoria omistaja porisse Helovi. Ma no tegelikult Eerik liituma isegi vist korra vääratas selles mõttes, et ta ütles, et kari endine muusik ja endine muusik ta ilmselt pidas silmas seda, et ta on juba selles mõttes pikka karjääri omav muusik, kes aga samal ajal tegeleb mis ühe teise elualaga. Porist pärit karisarbylal on nimelt ka oma kondiitriäri, nii et teda võib samahästi ka pagariks nimetada ja tema poeg Antti Sarbila ongi öelnud, et tavaliselt jõulude paiku, kui on see kõige suurem tellimuste aeg, siis on tihtipeale isegi tulnud ette juhuseid, kus tuleb nagu poole jazzkontserdi pealt ära joosta, isale appi, seal mingisugust starti tegema. Mulle meeldis väga see soomlaste ütlus selle isa ja poja kohta. Nimelt isa poeg ja püha swing. Piibli parafraas, nuia. Aga kuna jutt läks jälle uuesti selle toreda pillimehe peale, kes omal ajal üsna suurelt esile kerkides mõtlen Antizarbilot äratas väga suurt tähelepanu, räägiti isensatsioonist siis võib-olla kuulaks veel ühte pala Antizarbilalt ja see on Erik Lindströmi pala leididee ja kes selle idee on, seda me teame, kõik, see on mõneti skandaalne inglise. Kuidas siis nüüd öelda, eks printsess ilmselt või? No igal juhul mõnda aega Inglise kuningakojas viibinud daam nimega Dajana. See oli siis pala pealkirjaga kleidi idee ja tundub, et Erik Lindström on kirjutanud nii mitmeidki laule ja lugusid kaunitele daamidele. Vast ehk kõige tuntum või vähemasti üks kõige esimesi neist on laul pealkirjaga armi mis on kunagi viiekümnendatel aastatel tema poolt kirjutatud ja see tuli välja just peale seda, kui armi kuusela võitis Miss Universumi tiitli ja kõik nagu teavad, et üldiselt see laul ongi pühendatud siis armi kuusele. Ei, see oligi röötu, Muue palve mu vaimule mulda vendi läbis tuli, nüüd aga selgub kõige algsema infoallikast, et tegelikult ei olnud asi niisama nagu et alguses plaaniseerika instram selle loo kirjutada just nimelt oma abikaasale, Voocoleinstrumile. Aga kuna tõesti tol ajal peale seda suurt võitu seal Miss Universumi võistlustel meedia arvas, et seda tuleks nagu kuidagi veel eraldi rõhutada, siis pakuti välja, et võib-olla ehk see laul oleks siis nagu tõesti pühendatud armi kuuselale ja nagu Eric Clapton väitis, aga tema abikaasal ei olnud ka selle vastu mitte midagi. Ja ma usun, et meie kuulajad on ja televaatajad on selle lauluga tuttavad just seetõttu, et igal Soome missivõistlusel kõlab seesama army. Ja eri Clinton rääkis, et, et kui oli juba 30 niisugust iga-aastast missivõistlust peetud, siis korraldaja oli talle helistanud ja öelnud, et no nüüd on omamoodi juubel. Nüüd sa võid siis koostada nii suure orkestri, kui sa iganes tahad ja siis 30. missivõistlusel oli siis kõlanud see sama laul big bändiga. Aga praegu on siin üks väikese koosseisu saatel antud variant, mida esitab Olavi virda. Kuigi Erik Lindströmi süda kuulub džässmuusikale ma ei tea, kas ma võin nii-öelda mida, mida sina arvad selle kohta kahtlemata ikka. Kui me omavahel räägime, siis ikka kõige rohkem ikka Tšassist. Aga sellegipoolest nii Soomes kui ka Eestis kindlasti laiem publik tunneb Erik Lindströmi just eelkõige väga paljude väga populaarsete lööklaulude Torina. Mõnda neist oleme juba siin kuulnud, aga neid on tõepoolest nii palju, et kõike ei jõuagi ette lugeda, kõik ei tule kohe meelde. Ranskalaised gorod ehk kuidas eesti keeles siis kontsad, prantsusepärased või prantsuse moekontsakingad võiks hoopis tõlkida või kuidagi nii. Aga siis muidugi ka. Mustad Komoonrepone, kas mäletad Moonrepavad? Jah, see oli laul, mis oli tegelikult üks kui ma ei eksi, üks naisluuletaja kirjutas oma kadunud kodulinnale viiburile, kus oli Mon Repo nimeline park selleks muidugi soomlastele väga südamesse. Enne oli nii, nüüd ta molulise hoone Leima otsas tässä upuge mister Mon, Repo ja normivägi on, eks unustanud. Erik klinstram, ütlesin naljaga pooleks, et kunagi ammustel aegadel käis ta umbes nii ringi, et tempel otsa ette löödud, et siin kõnnib mister Mon Repo. Et see oli nagu tema firmamärk, see lugu. Nojah, aga noorem kuulaja muidugi teab rohkem hilisemaid laule ja ja seda just seda prantsuse kontsad ja muidugi meil on ju kunagisest Rostovi aegadest see urjale jaaniöö meeles. Toomas Jõesaar laulis seda ja tore lugu oli see, et kunagi eri Clinton käis Kanadas ja seal olid väliseestlased pannud selle plaadile selle just horoskoobi versiooni sellest laulust ja ja ilma autorit märkimata ja tema oli siis teinud kurja häält nalja pärast muidugi. Et kuidas te siis mind ei ole maininud. Ja nemad ütlevad, mina arvasin, et see on Eesti lugu, et no ühesõnaga siis see on tegelikult ju see vana jutt, et tihtipeale väga tuntud viiside puhul arvatakse tihtipeale ka seda, et see on nii-öelda rahvalik lugu või et tulnud kuskilt sealt. Aga tegelikult tal ikka võib oma kindel autor ka olla, see näitab ainult selle laulu populaarsust, muud midagi. No kui juba siin praegu saba kergitada, mitugi taastatud käis, minu kalastaja laulu käis Soomes selle Saaremaa valsi teise poolena ilma autori nimeta ja ja vaevalt keegi tollal Valgredki teadis, kui Saaremaamansi autorit ja eri Clintsam sai, kahanes paarkümmend aastat hiljem seda teada. Kas sinu laulu? See on siis rannakolhoosis eestikeelse tekstiga noodalal jaatia? Kuulame siis nüüd mõnda neist mainitud lauludest ja alustagem valsist, kas mäletad mon repood, seda laulis algusest peale Anniki tähti, kes oli Erik Lindströmi ansambli solist. Ja jätkame siis väikese toimikuga Erik Lindströmi tuntumatest lauludest. Muide, vestlusest temaga küsisin ka, et kuidas selline suur hitimeister neid siis nagu valmistab, et kas on ka võimalik Ta planeerida mingisugust sellist menulugu. Et kas selleks on mingi kindel retsept ja eriti instan, vastas samuti nagu ma arvan, et 90 protsenti kõikidest heliloojatest, et ega see tegelikult võimalik ei ole midagi ette planeerida. No võib-olla cool poolteria Berlin George köhin ja köhin olevat olevat enne surma öelnud, et tal on peas nii palju meloodiaid, et ta ei jõua neid kõiki üles kirjutada. Aga noh, ütleme tavaline surelik, see on ikka nagu õnnemäng. Kas, kas läheb loosi või mitte ja see sõltub väga paljudest asjadest, ajast kohast peab olema õige aeg, õige koht, laul tuleb see, mis peab olema sel ajal, kuhu see laul läheb. Ja tundub, et eriti just kuuekümnendatel aastatel oli Erik instrumi jaoks Soome kerges muusikas väga suur tühi nišš, kuhu tema laulud tungisid võrdse eduga. Noh, näiteks kuulusse pikku Medineti sellest ju oli ka omamoodi anekdoote tekkinud juba, et kuna Soome raadio mängis edetabeli esimest lugu pidevalt igal nädalal ühes konkreetses saates ja kuna see pala oli esikohal vist oli see 17 nädalat järjest või kui palju see kaua siis nii-öelda sellest pikku milinetist sain nagu vii con millineti ehk nädala, milline, et et see oli juba selline Soome raadio kohustuslik kava. Aga järgmine laul, mida me kuulame, ei ole siiski mitte see vaid see on siis see kuulus rahanskalaised gorod. Ja selle esitajaks on Erki liiganen, keda ehk nii mõnedki Eestis Soome televisiooni vaadanud inimesed peaksid päris hästi teadma, nimelt on ju ka tuntud näitleja. Muide, Eerik mainis ju veel sedagi, et äsja oli selle lauluga Saksamaal ühel võistlusel kuldmedali saanud üks Soome suupilliansambel. Pala ise on vanaga elab üha ja üha uuestisündi üle ja ühe variandi ta tegi sümfooniaorkestrile. Minu teada see, selle variandi noodid on ka Pärnu linnaorkestrile kus sümfooniaorkester mängib ja siis nipsutavad sõrmi. Minule ei tule see hästi välja, aga noot umbe siia, terve orkester nipsutab sõrmi ja sellega on siis nende peente prantsuse kontsade kõpsumine kõnniteel markeeritud. Näe, sul askel jaatikunas. See on ju ka pälve kukku. Tütar. Ja tütrel näinud jaatidel näinud. Äsjakuuldud laulu esitas siis kerki liiganen näitleja, laulja, aga muide ka täiesti arvestatav trummimängija ta on mänginud minu teada ka Erik Lindströmi ansamblis ja see laul vast oligi üheks paremaks näiteks selle Erik Lindströmi vaistu kohta. Tähendab, siin oli ühendatud džässmuusika, tema suur armastus, aga samas oli see meloodia selline, mis läks soomlastele siiski ka hinge, kes teadupärast mõttes väga suured džässifännid ei ole. Ma mõtlen laiemat publikut, kes armastavad rohkemgi jänkat, Humpat Angosid, mida linn siis on ka väga palju teinud. Ja tema oligi see, kes selle leppkašenka välja tõi. Aga mina kunagi ütlesin talle, et see on soome pluus, ta ütles. Nojah, on küll, kuigi siin ei ole pluusi harmooniat. Minu orne bluus on ju tavaliselt ma soodne. Soodne pala. Aga võib-olla siis need üks eri klinstramid, tuntumaid laule Eestis Eestis? Jah jaa, urjala Jaani, millega Toomas Jõesaar läks meie levilaulu ajalukku koos horoskoobi ka. Ja siin on esitajad, see on huvitav, siin lindikarbil on laste arv 1969. Seal taga on vokaaltrio Kersti Johanson, praegune Kersti Naissoo, Tõnu Naissoo abikaasa Sirje Kiik, Laido Kull ja TV-ansambel koosseisus Tiit Varts, Uno Saviauk, Kalju Terasmaa, Tõnis Kõrvits, Kustas Kikerbu, Elmo lööve ja Einud Andre. Ta kõrgeid kurjalas pole näinud ükski mets ja la Kane'i kõige kaunima seda ütlema Välbe. Siis, kui kätte jälle jõuab jaanitule ümber Rahmasta paistel rõõmsalt särab neiu pal metsas õitseb najal. Tapa tarvis kähkuva, keda kutsun aga tantsima. Nüüd enam mahti tarvis kähkuva, keda kutsun endaga tantsima. Ta kõrgeid Jodurjalas pole näinud ükski mets ja la ning ka neiud siin kõige kauem. Ei ma seda ütlema veel. Siis, kui kätte jälle jõuab jaanitule ümber rahvastatud tule paistel rõõmsalt särav neiu pal metsad õitseb najal. Ei, nüüd enam tarvis kähkuvaki, keda kutsun endaga tantsima. Nüüd enam ma tarvis kähkuva, keda kutsuda, et tagada see on eriala ja. Erik Lindström oli tegelikult esimene soome levimuusik, kes avas nii-öelda ukse Eestisse ja tema järel tuli tuli terve rida juba teisi. Mäletan. Meil oli üks laulupidu, koledasti 100. vihma ja siis ma tulin raadiomajja varjule ja Kalmer Tennosaar andis mulle siis ühe kirja mille oli eri Clintsem saatnud siia otsides kontakti ühe Eesti leviheliloojaga ja siis sellest tekkis meie kirjavahetus ja hiljem siis juba hakkasid külaskäigud. Ja siis ta meenutas, tollal käis laev nimega Vanemuine, siis ta selle Vanemuine tuli siia esimest korda ja siis ma küsisin ta käest nüüd et mis mulje oli siis tulla laeva pealt maha ja vaadata siis tollast Tallinna tänavapilti. Oli küllalt sünged. Baden poodi esindajad, kuulaja sai juba aru, et esimesed muljed Tallinnast olid tollal. See oli 60.-te aastate alguses sünged. Aga peagi juba tekkisid kontaktid, isiklikud suhtlemised ja kõik see paranes. Tollal olid soomlased omavahel rääkinud, et tulla. Helsingist Tallinna on umbes samasugune vahe, kui tulla Stockholmist Helsingisse. Tähendab, nemad pidasid aste endast kõrgemaks siis tollast Stockholmi? No ajad on muutunud, nüüd on, nüüd on Tallinna tänavapilt ka nii, et varsti enam ei pääse liikuma, tänavale mersud sõidavad ja kunagi ühel külaskäigul Tallinna siin mõne aasta eest Ergleid, sakslased, niisuguseid autosid ei ole Helsingis iga päev näha, nagu siingi 1000 ja üllatusi ja nende jaoks loomulikult iga iga uue päevaga. Aga sõprussuhted on säilinud ja tollest ajast juba. Ja ma tean, et Teie esimene sõpruskond koosnes Eerik Leinstram siis sina, Peeter, Saul ja Kalju Terasmaa. Et selline äri klasson, Eri Klas ja tolleaegsetel fotodel on veel näha see see grupp, aga hiljem juba jäi rohkem nagu meie perega see side ja Kalju Terasmaaga just selle tõttu. Lindströmi terasmaa on mõlemad vibrofoni mängijad. Kuigi huvitav on see, et ma sain teada, et vaat vibrofoni lon pedaal mida vajutades saab siis kas summutada või, või, või avada neid neid plaati, mis helisevad ja tuli välja, et neil on vastupidi, et et kalju vibrofoni alla vajutades ja ja Erikul on jälle ülespoole lastes, niiet et esialgu on nagu sellega tegemist. No minu teda Eerik klinstramise lauljaametit vist proovinud küll ei ole kunagi, aga kaljud Ma on ju laulnud siis õige mitmeid meil populaarseks saanud laule ja paljud nende hulgast on kährikmeistrile kirjutatud. Noh, siin on käepärast üks laul pealkirjaga armastan, tõlke on teinud Heldur Karmo, keda nüüdki eri Clinton meenutas ja küsis kuidas tema tervis on ja, ja kõike muud. Ja mis siis muud, kui kuuleme Kalju Terasmaa. Eri klinstan. Kas ta. Nüüd on päikest ja süda märgika. Ma lenn, virku jäi suursoo minust järg. Nagu te ütlesite ja südamel ma lemmvõrku ja suursoo minust äärika. See oli siis kuuekümnendatel aastatel salvestatud eri klinstrami laul armastan esitajaks Kalju, terasmaa-armastuse teema on Erik Lindströmi lauludes aga tänaseni tähtsal kohal. Ja järgmine plaat, mida Valter Ojakäär praegu käes, hoiab kannabki pealkirja 90.-te aastate armastuslaulud. Ja see on tehtud 1991.-le aastal. Ja nagu jutust selgus, on ka Soomes CD plaadi tegemine küllaltki kulukas lõbu. Ja see plaat on tehtud Me muusika edendamise või või levitamise fondi toetusega. Ja siin on 10 laulu. Ja võib-olla kuuleksime siit ühte laulu. Eino Kreenilt, Eino Green oli vanasti kuulus maadleja Soomes nagu Uno Roopoli, meil poksija võib-olla mitte Peeter Saul poksiharrastaja, Eri Klas ka ja Aleksandr Rjabov, kõik nad on, kõik, nad on natuke koksinud. Aga no Eino Green oli ikka, oli ikka mäda, oli rahvusvahelise taseme maadlejad ja välimusest on seda tänaseni näha. Selline jäme kael aga üllatavalt kaunis lauluhääl ja siiani sadulas. Nii et see laul siin, mille ma valisin, on suurim, on armastus ja vahele mängib väga ilusat trompetisoolo. Marko Johanson. Gotham kui sul vagu Konsu Avaina. Uriiniga. Ei tunne panna, oli nüüd oleme jõudnud ringiga tagasi Erik Lindströmi vana armastuse džässi juurde. Ja mul on siin üks plaat 1959.-st aastast, kui Eerik oli Soome vaieldamatult parim sassi kontrovassist. Tollal kõik kuulsad välisesinejad, kes tulid Soome mängima mängisid soome rütmigruppi saatel, kuhu kuulus Eeri Clintslam ja nende hulgas olid trumpetist piinats Holland. Siis oli Rootsi klanetist pute Vikman, siis oli kuulus pianist Tedi Wilson ja, ja seal oli teisigi veel. Ja konkreetselt siin üks pala. 1959.-st aastast, mida mängib Soome Rootsi tenorsaksofonist Sacep Jörg Sten, see on Rein obli kuulus Sherlocki. Ja see on ühtlasi ka tänase Vikerkäru saate viimane pala. Ütleme veel kord suur tänu tagantjärele Erik Linstramile. Kellele me seda küll praegu otse siin stuudios ei saa öelda, aga ehk raadio kaudu lähevad tervitused kohale. Aga meeldetuletuseks veel nii palju, et vikerkäärus kohtume teiega taas kahe nädala pärast, sest järgmisel pühapäeval, nagu ikka kuu viimasel pühapäeval on eetris helisev kroonika. Kohtumiseni.