Seekordne saade on lastest, lastest, Liivimaasõja ajal ja lastest enne suurt sõdade aega. Kui pikk oli keskajal lapselapsepõlv. Kas laste lapsepõlv oli keskajal õnnelik? Mida kirjutavad kroonikud lastest, lasterõõmudest ja muredest, räägib ajaloodoktor Inna Jürjo. Saatejuht on Piret Kriivan. Kui palju lapsi? Sõda mõjutas? Sõda? Kas laps on muidugi täpselt täpselt sama palju kui täiskasvanuid ja mõjutas muidugi erineval viisil, olenevalt sellest siis, kus, kus keegi elas, näiteks kui Tallinnas elati siis, siis ilmselt suhteliselt vähem, aga kes elas maapiirkondades ja oli oli nendel aladel, mis langesid pidevate rünnakute ohvriks, siis siis loomulikult oli ka laste elu seal ränk. Aga me võime, võime vaadata, mida tolleaegset kroonikud on kirjutanud selle kohta, mis siis ka lapsi lapsi puudutas või mis siis lastega juhtus, et, et nii mõnelgi juhul on need kirjeldused küll sellised trafaretselt, mida võib, võib tegelikult leida igasuguste sõja sõjakirjelduste puhul, et need rõhutavad siis selle sõjaaja koledust ja jaa õudsust. Aga näiteks siis kroonika Johan Renner kirjutab siin 1558 kuidas siis kolmandal veebruaril, kui vaenlane oli Alutagusel jõhvi kiriku Al taandunud nagu eespool märgitud, tulid nad sellel päeval tagasi, jooksid kirikule tormi, kandsid puid ja hagu, selle ümber, ehmatasid talupojad kiriku peal said seeläbi kiriku kätte, tapsid maha üle 100 talupojaga naisi ja lapsi torkasid väikesed lapsukesed teravates aia teivastesse ei jätnud kedagi ellu. Et selline selline kirjeldused, kas kas nüüd päriselt päriselt ka aset leidis, et see on jällegi üks selline, tulebki trafaretne kirjeldus, aga aga selge on see, et ka lastele ja naistele keegi sõja ajal ei halastanud. Et siin on järgmine kirjeldus, siis jällegi kolm päeva hilisemast ajast, kuuendal veebruaril tulid venelased rabasse. Põletasid maha Vainjärveküla ja 17 talu Karinus. Kuusna küla lähedal oli vana kivimurd, sinna oli kogunenud suur hulk mehi, naisi ja lapsi ja kindlustanud koopasuu. Selle sinod. Sa olid eelmises sõjas aastal 1500 talupojad samuti hõivanud ja jäid varjatuks. Aga seekord said venelased sellest aimu, murdsid augu õige suurelt lahti ja tapsid maha oma 80 inimest, seal sees tarvitasid suurt türanni, et keegi rase naine oli seal ühes, sellele asetasid nad suure laia kivi kõhu peale ja pressisid ta ihuvilja vägisi välja. Et sellised sellised kirjeldused siis ja siin on Balthasar Russo kirjeldab siis kirjeldab, kuidas rootslased võtavad venelaste käest aastal 1581 ära haapsalu. Ja siis ta kirjeldab venelaste tegusid siis selle piiramise ajal Haapsalus. Venelased aga olid algul üpris vaprad ja vihased, hakkasid kõvasti vastu ja lassid mõned Rootsi sõjasulased ja musketärid kantsis maha. Lõpuks, kui nad aru said, et õnn neile selja pööranud lahutasid nad oma viha vaeste talupoegade ja nende naiste ja laste kallal, kes Rootsi sõjameeste eest nende juurte Haapsalu lossi olid põgenenud ja tapsid nendest üle 70 koos naiste ja lastega haledal kombel ja viskasid nad üle müüri alla. Üks vene naine oli seitse Liivimaa talupoja last oma käega ära kägistanud ja surmanud. Lastele ühesõnaga sõjas erandit ei tehtud. Tundub nii jah, et lastele lastele erandit ei tehtud. Et võib-olla sellise kokkuvõtliku iseloomustuse selle kohta, mis siis liivimaalasi tabas selle sõja ajal et selle annab kroonik Balthasar Russow päris kenasti. Muidugi on võimata esiteks seda kindlaks teha, kui palju tuhandeid inimesi aadlikude kodanikud sõjameeste, talupoegade, naiste, neitsite, lastesulaste ümmardajate ja igasuguteenijate näol selles pikas sõjas tapeti ja hukka saadeti ja kui palju rasedaid naisi ühes oma ihuviljaga surmad ning kui palju imejaid lapsi Mosco viitide poolt radadele teedele ja põõsastesse lisati ja metsloomadest ära söödi ja kui palju tuhandeid vangina ära viidi ja Mosco viidi ja tatari maadesse ja linnadesse laiali pillata, kus nad karmis vangipõlves raskes orjuses kõik oma elupäevad kinni peavad olema. Nendest ristiti paljud ümber ja paljud lasid end vabatahtlikult ümber ristida, lootes sel viisil enam heldust ja armusuurvürsti juures leida. Kas helgemaid hetki lastega seoses ei ole kummaski kroonikas? See ei olnud oluline tegelikult ajaloo seisukohast vist. Jah, ei selles selles mõttes helgemaid hetki siin tõestil laste elust ei kirjeldada, küll aga Balthasar Russo teeb nagu sellise noh, mingis mõttes võib-olla kummarduse nendele lastele või inimestele siis, kes kasvasid üles Liivi sõja ajal, aga kellest ka said said siis maa kaitsjad, et ta kirjutab ta eelnevalt siis nii-öelda kritiseerib siin, kuidas vanasti enne enne Liivimaa sõda, millised sellised priiskavad ja Brassivad eluviisid olid siis levinud Liivimaal ja kuidas ka laste õpetamisest ja kasvatamisest nii väga ei hoolitud ja siis selle jätkuks ta siis kirjutab järgnevalt. Ka ei ole sihitud see kriitika, siis ei ole see sihitud nende pihta, kes Liivimaa muutuste ja hävimise ajal sündisid või siis veel lapsed olid ja vana eluolu ei tundnud ning kauakestva sõja jooksul alles üles kasvasid ja kauase harjumuse, igapäevase koolituse ja harjutamise läbi sedavõrd tublideks sõdalasteks Moskva viidi vastu said, et kogu maailmas ei võidaks paremaid soovida ja saada. Et see on siis võib-olla selline helgem kirjeldus Nendest, lastest või inimestest, kes siis sõja, heal sõjatingimustel kasvasid üles ja kellest sai siis sellised Liivimaa patrioodid või et Liivimaa Liivimaa eest võitlejad? Aga mida üldse tol ajal arvati mõistest lapsepõlv, kes oli lapsi ja millal algas lapsepõlv. Ma hiljuti juhtusin lugema ühte huvitavat artiklit. Tartu ülikooli kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav ütles, et Lapsepõlv tekkis trükikunsti leiutamisega, et lapsed eraldusid vanematest ja said raamatute näol endale uue, salapärase maailma. Ta ütleb ka, et nagu trükikunst lapsepõlve tõi, nii viib tänapäeval uus meedia ja aga selle viimase üle me täna arutlema ei hakka. Et millal tekkis lapsepõlv? Selline mõiste? Nähtus 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel põhjustas sellist palju tähelepanu, palju vaidlusi prantsuse niedjevisti Filibarieesi Raamat, laps ja pereelu vana režiimi ajal ja seal ta tuli siis välja teesiga, et keskajal ei omistatud lapsepõlvele sellist ise iseseisvat tähendust ja lastele ei omistatud erilist tähelepanu, suurt väärtust. Kuivõrd-kuivõrd, laste suremus oli, oli väga suur, et siis nad tulid inimeste ellu ja võisid sealt ka kergesti kaduda. Sellest sellepärast siis nii-öelda selle lapselapsepõlve väärtustatud ja, ja sellele ei pööratud ka erilist tähelepanu, et alles varauusaja algul kuskil 16. seitsmeteistkümnendal sajandil siis jõuti, jõuti lapsepõlve kui, kui omaette Dust omava eluetappi avastamiseni. Et tegelikult muidugi ka juba Itaalia humanisti 15. sajandil olid siis osutanud tähelepanu lapsepõlvele ja rõhutanud selle väärtustamise vajadust. Aga jah, et, et siis keskajal lapsepõlve, kui, kui eraldi elu tapi ei väärtustatud. Et muidugi harieesi Arjeesi väited on, on kriitikat pälvinud eriti just selles osas, et et nüüd keskajal laps ei hinnatud või, või, või ei armastatud. Aga noh, tõsi on tõesti see, et, et laste suremus oli suured iga naine kaotas vähemalt pooled oma elu jooksul sünnitatud lapsed ja ja selleks inimene muidugi ka vajas, et kuidas sellega emotsionaalselt toime tulla. Ta, ta pidi jah, kuidagi teistmoodi suhtuma, mis ei tähenda, et loomulikult, et lapsi lapsiga ei armastatud. Et lõppude lõpuks armastust laste vastu, et seda ei peetud mitte ainult lihtsalt loomulikuks, vaid see oli ka iga kristlase kohus lõppude lõpuks. Aga jah, eks eks keskajalgi kindlasti leidus, leidus igasuguseid juhtumeid ka ka nii-öelda rongaemasid ja rongaisasid, nii nagu igal ajastul. Aga mis, mis kindlasti keskaega iseloomustas, oli see, et et nii-öelda puudus puudus selline suur distants lapsepõlve ja, ja täiskasvanu ilma või täiskasvanu hea vahel, et laps astus täiskasvanute ilma, niipea kui ta nii-öelda sai, sai hakkama ilma isa-ema toeta. Et see distants täiskasvanu ja lapse maailma vahel. Et see hakkabki siis suurenema varauusaja algul. Et kui hakatakse eriliselt siis rõhutama kasvatuse tähtsust selleks, et, et siis laps, aga kas saaks astuda täiskasvanu ilma et see ei ole enam selline loomulik. Lihtne. Ja sotsioloog Norbert eliias seob siis seda täiskasvanu ju laste maailma eraldumist seopsis oma teesiga siliseerumis, protsessist. Tähendab, mida rohkem inimlapsele on tarvis ühiskonnas hakkama saamiseks õpetust jagada, seda kauem kestab lapsepõlv. Jah, just täpselt, et, et varauusajal ühiskond Euroopas hakkas üha rohkem ka professionaliseeruma, et kõik nõudis rohkem ettevalmistust, lepinguid, ka ülikooliõpinguid ja, ja sellepärast sellepärast näiteks nihkus ka näiteks meestel täisealiseks saamise iga nihkus hakkas nagu nihkuma mõnevõrra, et et see kõik on jah, sellega sellega seotud, et, et oli, oli vaja õpetust, aga oli vaja ka just nimelt ka seda, kuidas, kuidas käituda, kuidas õigesti käituda just nimelt nii-öelda tsiviliseeritult täiskasvanulikult käituda, et et näiteks 18. sajandi algul juba tehti, tehti vahet sellel, mis, milline on siis lastele omane käitumine ja milline peaks siis olema see täiskasvanulik käitumine. Et näiteks siis õpetatud kirjanduses kirjutatakse 1714, Need on siis nii-öelda õpetused, kuidas käituda, et vaata, et sa oma nina sõrmedega ei nuuska või oma kuuevarrukaga ei pühi nagu seda teevad lapsed, et et siis on jah midagi, mis, mis veel on lubatud lastele, aga mis ei ole enam lubatud, ei sobi enam täiskasvanutele. Aga no ütleme, et kui vanalt siis hiliskeskajal laps täitis oma esimese tööülesanded? Aitäh kui nüüd lapsepõlve teistest etappidest nii-öelda rääkida. Muidugi kõige sellisem olulisem aeg lapse elus oli see esimene eluaasta, kui ta oli kõige-kõige rohkem ohustatud, kus oli siis kõige suurem suremus. Ja sellel eluaastal siis toimus loomulikult ristimine nimepanek. Aga järgmine, selline tähtis etapp on kuskil seitsme seitsme-kaheksa-aastaselt. Et siis tüdrukute ja poiste kasvatus lahkneb. Tüdrukud jäävad siis ema hoole alla, aga poisid poisid hakkavad siis ette valmistama ennast oma tulevaseks tulevaseks elukutseks. Ja ühtlasi see muutus väljendub ka riietuses, et nad jätavad siis oma sellised mugavad, lasterõivad särgid, vöötatud särgid, mantlid, poisid saavad oma esimesed püksid püksid jalga. Ja sellest sellest ajast hakkavad ka siis esimesed töökohustused tegelikult juba mõnevõrra varem, et võib-olla ka näiteks kuskil kuueaastaselt on, on teada juba üks Iru talupoeg siin näiteks meil 15. sajandil on säilinud üks dokument, kus ta räägib, et ta juba kuueaastaselt hakkas käima hanekarjas. Sellised väikesed väikesed töökohustused olid aga juba seitsme-kaheksa-aastaselt. Tegelikult võis juba alata õpipoisiga, et 18. sajandil oli see õpipoisi iga mõne tõusnud, kuskil algas kuskil 12 13 aastaselt näiteks keskajal võis ette tulla, et, et 14 aastaselt juba alustati ülikooliõpinguid. Et selles mõttes jah, et kõik toimus ikkagi tunduvalt varem, kui, kui siin meil praegu meie praegu oleme harjunud ja aga siis järgmine tähtis hetk oli siis kuskil 12 aastaselt, et siis siis toimus selline religioosne initsiatsiooni, kui võiks nii öelda, et konfirmatsioon siis seda nii katoliku kirikus kui, kui luteri kirikus. Et konfirmatsioon tähendas tegelikult kooliaja lõppu, et siis ka seitsme-kaheksa-aastaselt pandi lapsed ka siis mõneks mõneks aastaks kooli, kui see oli võimalik. Aga et see konformatsioon oli siis juba kooliajal see oli, see oli, siis võiks öelda keskajal lapsepõlve lapsepõlve lõppastumine noorukiikka ja ühtlasi tähendas see ka või märgistusega muutust sotsiaalses staatuses, kuna sellest east peale võis saada ristivanemaks. Aga veel alates 12.-st eluaastast tuli sageli hakata hakata maksma makse. Et kui näiteks näiteks olid kehtestatud mingid maksud, siis, et noh, see oli see vanus, millest peale siis tuli hakata mingit pearaha või midagi maksma. 1559, Liivi sõja ajal siis ordumeister ja Riia peapiiskop andsid välja välja siis määruse, kus nad siis kehtestasid, kui palju keegi peab siis sõjakulutusteks maksma. Ja siin siis seisab, et lisaks on iga kõrge või alama isanda all talupojad enda eest kohustatud andma, mis isandaisse ei puutu igalt alult pärisperemees ühe marga, perenaine, poolmark ka ja siis kõik isikute alus, olgu need lapsed, sulased või tüdrukud, kes üle 12 aasta vanad on ühe veeringu. Et kas siis on ka selline selline piir? Noh, seda võib nimetada ka selliseks puberteedi jaoks 12-st eluaasta. Et poiste jaoks on see ka selline ühtlasi selline liikuv, kõige liikuvam, võib-olla isegi eluetapp, et, et minnakse, minnakse kuskile väljapoole õppima siis meistri juurde või, või siis ka jätkatakse oma haridus haridusteed. Aga tüdrukud jäävad siis või üldse tüdrukute kasvamine toimub, võiks öelda ruumiliselt palju piirata omal alal kui, kui poistele, et nad on palju rohkem sellise kontrolli all, nemad on ikkagi kodus kõik, mitte ainult siis ema või tädid, vaid ka naabreid jälgivad siis nende käitumist ja kombeid, et et tüdrukud, tüdrukud jäävad siis koduseks kuni kuni abi ellumiseni. See kehtib nii, et talulapse kui ka mõisa lapse kohta. Laias laastus laias laastus jah, nii võib, nii, võib öelda küll. Aga muidugi, mis, mis veel jah, et mis nagu lapsepõlve lõpuks loetakse et mis, mis nagu tolleaegsetest allikatest välja tuleb, et et kui kui hakatakse teiste inimeste heaks tööle, siis tähendab see ühtlasi ka lapsepõlve lõppu, et kui juba hakatakse mingeid raha raha saama, et siis siis on lapsepõlv läbi. Kui palju last üldse kasvatati ja mis on teadakasvatusmeetoditest olid ikka karmid küll. Eks nad, eks nad jah, võrreldes tänapäevaste ka kindlasti et tolleaegses kasvatuses mängis väga olulist osa kehaline karistamine. Et see algas kõik juba perekonnast, et keskaegne perekond on siis patriarhaalne perekond, kus isa on perekonnapea ja Tal oli siis nii-öelda selline täiesti legitiimne õigus, et ta võis kehaliselt karistada oma lapsi, naist, teeniaidet, et noh, see oli, see oli nagu täiesti normaalne see nagu kedagi ei, ei häirinud või keegi seda küsimärgi alla ei seadnud. Aga et võiks, võiks öelda jah, et siin isegi tuleb selline küllaltki oluline muutus, tuleb kuskile reformatsiooniga seoses, et noh, meie, meil siin ei ole neid olusid küll nii nii hästi uuritud, aga võib arvata, et siingi hakkas, hakkas mõjuma. Noh, muidugi eriti just puritaanlikes perekondades hakatakse eriliselt nõudma sellist kuulekust. Ja sellele lisandusid siis need karmid karistamise meetodid. Ja need viisid siis sageli väga sellistele suurte vastu oludeni. Aga sageli viisid ka traagilised tagajärgedeni, et näiteks Inglismaal on just just uuritud, uuritud seda aega ja leitud, et, et see teedi iga oli siis see aeg kus toimus laste hulgast tegelikult hämmastavalt palju enesetappe. Leitakse, et see just on selle karmi kasvatuse kuulekuse nõudmise, et olid sellised tardunud normid, soorollid, et, et see oli kõik siis selle selle tagajärg, et nad kui rangeks siin nüüd asi läks seoses luterlased kinnistumisega, et noh, me täpselt täpselt öelda ei oska, kuid seda, et, et siin see kehaline karistamine mängis suurt rolli, et noh, see, see on küll nagu täitsa täitsa kindel ja mitte ainult perekonnas, et see, see läks ka edasi näiteks kooli. Et tänapäeval me me ei kujuta seda ette. Aga noh, juba keskajast peale on vitsakimp põhiline õpetaja tunnus ja, ja see, et, et vitsaga vitsa hoopidega koristati, et see oli täiesti täiesti normaalne. Et seda, seda ei peetud kuidagi taunimisväärseks ja mitte ainult siis ka õpetajad ka siis kui kui laps läks meistri juurde, meistri juurde ametit õppima, et ka siis meistril oli õigus kehaliselt karistada, et on küll, on küll, et on kehtestatud kehtestatud selliseid norme, et mis, mis piirini võib siis näiteks see vägivald, vägivald ulatuda, et kuskil 16. sajandi keskpaigas kuskil Saksa Saksa linnadest on teada et ei, ei olnud lubatud, siis peksta kingadega või, või midagi niisugust, ainult vitsaga võis peksta ja ja et võis peksta ka niipalju, et Kuniveri välja ei tulnud, et siis kui juba nii ka kaugele asi läks, et siis siis sai ka, võis ka meistrile siiski karistuse määrata, et nii suureks ei tohtinud ka vägivald, vägivald minna, aga jah, et põhiline, see vitstega peksmine. Et see oli siis selline lubatud, et seda me kohtame ka siin siin päris palju, et et näiteks On teada, et noh, see on küll enne Liivimaasõda 1548 antakse Pärnus välja selline rae määrus, mis keelab vastlaaegsed, lõbustused igasugused siis ümber rõivastumised sellised ja siis seal pannakse siis pealkirja, et, et tuleb eriti valvata lasteaia järgi ja kui vanemad ei, ei suuda siis oma lapsi ise ohjes hoida, siis kohtuteener võib neid vitsaga karistada siis näiteks kohtupraktikas, see on 1590.-te aastate algusest ka Pärnus, ta on teada üks üks juhtum, kuidas siis meistri juures üks sell kasutas siis àra meistri tütart. Ja et neid asjaolusid täpsemalt kindlaks teha või, või selgitada. Et siis kohus määrab, et tuleb seda 14 aastast tüdrukut siis üle kuulata ja seda teevad tema sugulased ja muud auväärsed prouad siis viidistega pekstes, et selline praktika ja siis sealtsamast Pärnust ka jälle on teada, kuidas üks selline juhtum mis jõudis ka raekohtu ette, et üks üks kodanikku prouasid. Ühel päeval jalutas, jalutas linnas ja, ja möödus kooli koolist ja nägi seal, kuidas õpetaja siis väga valjult karistab ühte Ühte õpilast Vilstega ja, ja siis ta nagu sekkus, sekkus asjasse. Aga saime ise sõimu ja mõnituste osaliseks. Et jah, et see, see näitab ka, kuidas, kuidas see kõik oli, oli nagu täiesti aktsepteeritud. Et, et nii, nii peabki, peabki olema, samas tegelikult ikka ka juba keskajast kostus selliseid hääli, et, et lapsi ei peaks liiga karmilt karistama ja peksu peksu kasutama. Noh, need olid sellised õpetatud mehed, kes, kes ilmselt ise olid, olid nagu ka lapsepõlves selliseid asju üle elanud ja teadsid, mida, mida see tähendab ja kuidas see inimest psüühiliselt mõjutab. Aga jah, et see ei tähenda, et, et midagi oluliselt selleks ajaks oleks nagu muutunud. Aga rõõmusid oli ka ikka keskaegse lapselapsepõlves. No kindlasti see selge see loomulikult et lihtsalt lihtsalt see tolleaegne maailm oli, oli nagu natukene erinev kui, kui meie oma, aga loomulikult lapsed, lapsed jäävad ju igal ajal ikka lasteks ja ja võib-olla see kõige kõige olulisem asi, mis alati lapsi täiskasvanutest eristab, on see, et et neil on see ja oma maailm, oma mängumaailm, kuhu nad siis saavad põgeneda, selle kohati karmiks muutuvad päris elu eest. Mis mänge mängisid, lapsed tegelikult mängisid ka täiskasvanud, aga mängisid täringumänge ja, ja malet isegi vist, aga mida lapsed mängisid? 1560. aastal on Pieter brüngel vanem maalinud ühe väga tuntud tuntud maali, laste mängud. Ja sellel sellel maalil väidetavalt peaks olema kujutatud siis 78 erinevat mängu. Et võib selle maali ette võtta muidugi, ja tõesti proovida kokku lugeda, et kas, kas tuleb nii palju nii palju hinge, et noh, meil, meil siit Liivimaalt ei ole nii head head sellist pildilist kujutust, et millised need laste mängud olid. Aga see aeg aeg on üsna sama ja et meil kirjalikes allikates meil ka lastemängude kohta tõesti midagi midagi midagi välja ei tule, et tulevad ainult täiskasvanute mängud, mis siis ära keelatakse raha peale täringumängud ja, ja sellised mängud. Aga meile annab aimu laste mängudest arheoloogiline leiuaines ja noh, selle põhjal võib tõesti öelda, et eks need, eks need mängud olid, olid üle Euroopa nii mitmedki üsna sarnased ja ma arvan, et mõned on vast ikka ka need, mida ka tänapäeva lapsed mängivad näiteks kas või imesiku või, või kepphobusega sõitmist, seebimullide puhumist, et seebimullide puhumist seebimullide puhumine oli ka täitsa täitsa olemas. Ühed mängud, mida lapsed armastasid ja ju mida tänapäevalgi on sellised rollimängud või ümber rõivastumis. Mängud seal Pieter prügeli pildil on kujutatud näiteks ristimise, pulmarongkäiku aga näiteks Eesti linnadest on on leid tud Sis arheoloogilise arheoloogilistel kaevamistel näiteks puumõõk, kivi või puuma mõõga mõõgaosi, siis on puust ammunooleotsi leitud, et järelikult siis vaikselt poisid on sõda mänginud. Et nii, nii nagu sa ikka ikka käib ja ka tänapäeval ette tuleb. Ja olid ka sellised mängu mänguasjad, näiteks väikesed keraamilised nõud, mis osalt osalt võib-olla nii-öelda kõigepealt, et on olnud olnud kasutusel mingisuguse, mingisugusel muul otstarbel, on hoitud seal õli või mingeid vürtsi ja siis hiljem võetud kasutusele kui kui mänguasi aga on teada ikkagi ka juba keskajast, et on spetsiaalselt siis mängimiseks tehtud väikseid väikseid nõusid, taldrikuid kannukesin. Samuti on nukud, puust nukud, kas need olid siis loomafiguurid, hobused, hirved, linnud, neidki on teada juba keskajast. Aga nii nagu täiskasvanud, nii nii mängisid näiteks ka lapsed selliseid keegli sarnaseid mänge, mängite siis looma loomakontidega. Ja muidugi, mis oli lastele väga-väga tähtis mänguasi. PUR Neid vurri luid on ka siis hästi palju palju välja tulnud. Ja noh, võib arvata, et, et ka näiteks sellised et armastati ka muusikat või tehti ka muusikat, et on teada sellised savis loomakujulised viles pillid või, või puidust vilepillid ka mitmesugused kõristid. Ja ilmselt ka see mängiti pallimänge, et ka selliseid palle on nahkpalle on, on kaevamistel välja tulnud, et selles mõttes laste fantaasia oli suur ja nende mängude mängude valik või kui oli ka ikkagi piisavalt piisavalt suur, mida, mida lapsed lapsed said siis mängida? Ilmselt ju? Siis kõik sellised mängud, milles ei olnud mingit asja eset, millega mängiti objekti. Niisugused abstraktsed mängud nende kohta veel teadmisi on vähe, aga me ei saa öelda, et me ei saa ju ka öelda, et nad kindlasti neid ei mänginud. Ringmängu. Ja, ja kindlasti, et noh, tõesti, et siis siis võib-olla ainult et kui, siis tolleaegsetelt maalidelt, mida meil siin ei ole, et aga mida tolleaegsest Euroopast on, et, et sealt sealt võib näha tõesti, et on ka ringmängud ja sellised mängudest loomulikult, ega siis igast igast mängust ei jää mingisugust tõendit, tõendit maha mingit sorti keks. Ja miks mitte keerukuju mängimine ja sellistest asjadest ja tõesti mitte mingisugust, mitte mingisugust märki maha, et ainult siis, kui kui keegi on selle lõuendile kandnud, siis siis jäänud kiikumine on ka tegelikult ilmselt kiiguti ja kiikusid nii lapsed kui ka täiskasvanud absoluutselt ja päris kiige peal ja, ja puulatvades ja no igasuguste improviseeritud kiikuda ega ju ka, piisab ju lauast, eks ole, ja köhast kahest inimesest ja muidugi igasugused jõu ja osa hobusemängud seal nii-öelda kitsehüpped või sellised asjad, mis mis tehti, et noh, tõesti, et see mängude mängude valik, valik on suur ja loomulikult see pakkus rõõmu lastele nii keskajal kui kui ka tänapäeval, et me saame ikkagi vaata lõpetada sellega, et keskaialapsed neile oli rõõmu ka nende elus. Ja kindlasti loomulikult et kõigest hoolimata inimene otsib, otsib ju alati elust rõõmu ja helgeid külgi ja eriti eriti lapsed, kes kes suudavad selle halva kiiresti unustada ja kõrvale jätta ja näha neid häid asju ja seda, seda, mis rõõmu, rõõmu. Lastest rääkis ajaloodoktor Inna Jürjo ja kuulake palun arhiivist ka arheoloog Ain Mäesalu saateid keskaegsetest mängudest ka nendest mängudest siis mida mängisid täiskasvanud. Aga tuletame üheskoos meelde rahvaliku ringmängulaulu 20. sajandil hoogsalt ja sageli mängitud ja lauldud mille kohta kuidagi kindlalt ei saa väita. 16. sajandil lapsed või ka suured, seda mängisid ja laulsid, aga väita kindlalt, et nad midagi taolist ei mänginud, me ka isa. Me lähme rukist lõikama Eesti Raadio lasteansambli esituses.