Päevatee suvekülaline tänase saate autor on Olev Kenk. Tere päevast, head kuulajad. Tänane saade, päeva tee, suvekülaline viib meid Türile ja me läheme külla 79 aastasele väga elu rõõmsale ja toredale prouale maime saarele, kellega kuulaja on juba tegelikult aasta aega tagasi kohtunud, aga siis olid meie jutuajamised väga lühikesed. Me istume Türil luha tänaval õdusas koduaias, kus usute mind või mitte, õitsevad metsmaasikad ja üleüldse näeb kogu see majapidamine selline heas mõttes segasumma suvila moodi välja. Tulebki öelda kohe alguses, et maime saar on vägagi seotud loodusega metsandusega ravimtaimedega ja ilmselt seepärast ja kasvavad sinu koduaias. Metsmaasikad. Metsmaasikaid seid tõesti metsast toodud ja imelik, et mõni asi kohe tahab minna siin aias näiteks metsmaasikas tahab minna siis teine asi, mis tahab minna, on küüslauk, noh, see on pöörane. See tuleb ja tuleb ja tuleb ja see on väga tervislik. Mis sinu koduaias veel kasvab, siin on, siin on lausa kõike. Ravimtaimedest on näiteks meliss, mis tänavu on juba ühe lõikuse saanud ja kuivama pandud juba tuleb varsti teine lõikus. Siis on sellised asjad nagu päevakübar, siis on. Seal väga ilusate kollaste õitega, mida peab iga hommiku korjama, esimesed kaks sõitavad lahti, aga ma neid veel ära ei võtnud. Need on hästi toredad, aga siis on raudrohtu natukene ja siis selliseid selliseid teisi ravimtaimi ta kortsleht aias kasvamas. Ütle maime, kuidas ravimtaimed sinu ellu jõudsid. Ravimtaimed jõudsid oma häda kaudu minule. Kunagi jäin väga haigeks oma seljaga ja siis sattusin Paide haiglasse ja abikaasa tollal elas välja, ta tõi mulle ühe sakslanna Maria Trebani raamatu sinna lugeda ja lehitseda. Ja sealt siis aegamööda lugesin ja lugesin ja ja leidsin sealt, mis on seljale ja mis on neerudele hea ja esimene oma ravitsemine oli põldosja ka neerud ära õitsemine. Ja sellest ma sain nagu abi ja jõudu ja julgust ja siis kohtusime oma kaasa ARNO kaudu Sanderit ka Rein ja Merike, kes seal ürditalu peavad. Ja siis sellest hakkas sinna juba 30 aastat tagasi, ainult sina, maime, võid öelda, et ravimtaimed tõepoolest aitavad, kui osata neid kasutada kohe kindla peale, seda peaks iga inimene uskuma. Ja kui sa veel usud, siis aitab ta kohe kindlasti aitab, aitab. Ja ravimtaimedega oled sa tegelenud palju rohkem kui üks tavaline inimene, sa valmistad memme maime, teesegusid mida siis, aga sõpradele siin jagad ja turustada. Ja see on mul hobiks saanud omal ajal, kui sai metsandus teatud metsatööstus epas siis hiljem, kui ma taimede juurde pöördusin, siis ma nagu kahetsesin, et miks ma selle metsatööstuse valisin, oleks võinud bioloogiasse hoopis minna. Aga no see bioloogia tuli iseenesest, ta tuli hobina. Ja nüüd ma olen tõesti nagu üks Kunksmoor, nagu mulle meeldib öelda. Kui me juttu räägime, siis on selline jaanipäeva eelne kesknädal. Istume sinu koduaias, linnud laulavad, päike paistab, on jaanipäeva ootus, aga milliseid ravimtaimi sa oled juba kogunud? No nüüd ongi niimoodi, et metsast olen toonud niukene paiselehti juba õitses ära, paiselehe õied on korjatud ja nüüd hakkab paiseleht ise kasvama, nüüd peab neid minema otsima, siis peab minema metsmaasikaid koos varte ja lehtedega korjama. Ja siis kortsleht on korjatud. Nüüd õitseb juba põdrakanep, siis tuleb selle järgi minna, siis ma olen juba juurinud võilillejuurikaid, ka võilille juurikadest saab kohvi teha. Täitsa ja ma mõtlesin sõpradele, pakun järgmine kord. Võilillekohvi. Mida taimed on sulle üldse elus õpetanud, ilmselt ka lahtiste silmadega looduses ringi käima. See on imeline, loodus on ikka tõesti imeline ja kui mõni küsib, et kas sa metsas ei karda, kui ma metsa lähen? Metsama kindlasti ei karda, ma kardan hoopis purjus meest, kui see tänaval vastu tuleb ja järe oskab ta ta teinud, ma kardan, aga metsa ei karda, mine puule kalli-kalli ja, ja sa saad energiat ja ei, see on võrratu. Ma tean, maimed, tegelikult oled sa pärit hoopis Võrumaalt ja Järvamaale, sattusid sa päris keerulisi teid mööda Järvamaale sattusin ma suunamisega. EPA lõpetasin, mis see siis oli? 58. ja enne olin käinud Türil praktikal. Praktikal olles olin metsa kombinaadi alumises laos veel meister ja sealt, kus ma ööbisin, sealt tuli üle raudteekäija sinna laoplatsi ja mina panin sealt üle raudtee ei läinud ringiga. Aga raudtee miilits võttis mu kinni ja nõudis trahvi amul raha põldvaesel tudengil. Ja siis ma endale sisendasin, mitte iialgi matturil enam tagasi ei tule, aga juhtus nii, et saadeti just Türile tööle. Ja noh, siis saigi alustatud Türi metsakombinaadis, see oli mu ainuke töökoht kah. Mida sa metsakombinaadis tegid, mis on sinu õpitud eriala? Ma olen metsatööstuse insener-tehnoloog, aga alustasin tööd, olin alumises laos meister ja siis hiljem olin ökonomistina töötasin ja kõige lõpuks seitse aastat plaaniosakonna juhataja ja siis sinna ongi mu töö läinud. Ega seegi pole tavaline inimene, peab vastu ühes ametis kolu. Ega ta vist ei ole tavaline, aga noh, siis kui Sinteri sai, abiellud 60-ga teisel aastal, siis abikaasa töötas ka metsakombinaadis ja siis metsakombinaadist saime korteri ja kus asi ikka lähed? Tollal ei olnud, et otsid siidi, otsid sealt ikka töötasid seal, kus sa olid ja võib-olla see oli mõnes mõttes mitte positiivne. Aga Ma ei kahetse seda. Kas metsakombinaadis töötamine ka viitsinud loodusele lähemale või sa oledki oma vanematelt pärinud selle loodusarmastuse? Ma isegi ei ütleks, et metsatööstus või see metsakombinaat pisooduse lähemale, pigem metsakombinaadis õppisin nagu seda puitu nägema ja puidu ümbertöötlemist võib-olla rohkem. Ja no metsas käima küll. Aga selle looduse ja taimede selle looma sain ikka tõesti siit oma tervise hädadega. Ja siis hiljem, kui ma hakkan meelde tuletama mõnda naljakat seika, kui läksime vanaemale külla seal Võrumaal, siis vanaema tuli ükskord meile vastu minu ema ema ja tal oli sõnajalapärg peas. Ja ma mõtlesin, et vanaema hulluks läinud, mis nüüd on pärast tuli välja, et ta ravis oma peavalu ja tal oli ikka voodisse pandud sõna. Nii et see oli esimene nagu ravimtaim, mida ma nagu hiljem tajusin, et oled sa ise ka proovinud sõnajalgadega valuravile. Seda õnneks pea peaaegu ei valuta, tegelikult tasub uskuda ja siis aitab ka ja ikka usk peab olema usk loodusesse. Ja kuidas öeldakse, et usk loodusesse on kõige õigem armastus, mis sind iialgi ei peta elus vaid puidu, juhtub, et tuleb ka pettumusi ette. Aga lähemegi korraks tagasi sinu lapsepõlvekodusse, milline see lapsepõlvekodu oli? Sündisin seal Võrumaal selle kohanimede Räpina isa ema oli tänupidaja, et isa oli vabadussõjamees ja siis ta sai nagu anti neil talumaid valikuvõimalus oli, et kuhu valida ja tema valis selle koha nimega vaadimäe. Ja see oli olnud vana mõisa lambakarjamaa sellise kuppelmaastikuga natukene ja siis ta ei saanud seda päris tasuta, aga ta sai õiguse sinna hakata ehitama ja hiljem siis aastate pikku hakkas siis seda muidugi maksma ka ja siis ta ehitas ise need taluhooned ja elumaja kõik sinna ülesse. Siis sündis kõige üks poja säili kalju, tema kahjuks langes sinimägedes võeti Saksa sõjaväkke ja teine vennas sündis siis kolme aasta pärast ja pärast esimest poissi 10 aasta pärast sündisid siis veel kaks last, need olid siis kaksikud maime ja minu kaksikvend Arne Annega kahjuks juba puhkab ja siis seal alustasime kooliteed ja lõpetasime Räpina keskkooli ja sealt ma siis läksin tart tusse, vennas läks õppima maaparandust ja mina pidin minema õpetajaks. Mul oli kohtki vaadatud valmisina kaks last ei ole võimalik neid koolitada, jummal. Kolhoosiaeg oli aga siis üks hea tuttav tuli emale vastu, oli, ei saa maime ikka kooli saama ja siis oli nii, et ema isal ei öelnudki ja mina läksin siis Tartusse tegema, siis neid katseid või eksameid. Ja mõtlesin, läksin Riia mäest üles, et mida ma õppima lähen, mida ma lähen, ma polnud üldse ette valmistanud. Lugesin metsandus, mõtlesin metsamajandus, seal vist ei ole midagi õppida. Olete vist normaaltüdrukuid oli vähe, tegelikult. Nii et kuus tüdrukut oli 25, võib üldse vastu, aga kui lõpetasime, siis lõpetasime kokku ainult 11 inimest ja nendest tüdrukud jäid alles. Tüdrukud on ikka ägedad. Aga siis see oli tore aeg, siis me jumal, õppisime metsatehnikat, käisime ka Järvselja õppe- katse, metskonnas võtsime puid maha, sõitsime traktoriga ja ei olnud häda midagi, sõitsime sääski. Järvselja on selline koht, kus tohutut sääski. Me peaksime rääkima ka sellisest kurvast teemast, nagu on küüditamine. Kas küüditamine puudutas ka sinu perekonda? Minu ema ja isa olid nagu kirikuinimesed, mõlemad isa oli kiriku hõõrmender, ema käis alati muidu kirikus ja võttis ikka mind kaasa ja ja kirikulaulu need viisikesed, need olid mul kogu aeg ikka meeles, siiamaani meeles. Aga siis tuli see kole aeg, kui hakati siberisse inimesi küüditama, aga meil oli talus sulane. Mul on nimigi meeles hai tera Johann ja tema oli mees, kes päästis meie Stahli selles komisjonis, kes neid siis otsis neid nimekirju ja Dalysis öelnud oma selle ülemusele, et vaat seda Naruski luudot, Rudolf isa nimi, seda ei tohi põtu väga õige jaa jaa. Hävinemine. Ja tänu sellele anti võimalus, et minge kodunt ära tänu selle Juhanile ja siis me läksime peitu sinna Peipsi äärde kuskile heinaküüni ja ja papa muuseas, ise ei läinud omakaitses ja tal oli püssi täitsa mina oma kadunud kuskile ja ja ta ei kartnud ka, aga no näed teda puudutatudki ja siis saime õnnelikult tagasi ja jäime siis alles. Aga see Juhanikene, see oli saanud siis pärast hirmsasti sõimata ja siis papa ütles, et ei tea, mis tast sai. Noh, tal ei olnud hiljem sidemeid, et järsku viidi veel ise ära. Mine, sa tea, ikkagi oli ka neid häid inimesi, kes küüditamisest arstid oli häid inimesi ja mul on ta kujugi meeles tehnika suure habemega, eks ma olin ise ju laps ja ta mind väga hoidis, et hästi hästi tore inimene oli, ütlesid küüditamine, otseselt sinu peret ei puudutanud, aga, aga Võrumaalt juu küüdilaine ikkagi üle rais käis, käis väga paljud mul oma näiteks tädimees, ta oli tegelikult notar, aga ta sai 25 pluss viis ja mille eest, eks tädi kasvatas ise. Lapsed kasvatame elaski meie juures selle hullu aja pärast, kui isa ei olnud kaduma Eliaga isa hiljem tagasi küll, aga ta töötas seal ja siis sai emandaga aidata, ta oli ikkagi peaga mees ja nupuga mees ja ega noh, raske oli, eestlastel väga noh. Oh, sellest on nii palju räägitud, et ta pandi ohkama, aga millisel oli ometi kõik see on ka sinu hingelõpud? Mina ei ole selline vihakandja ega vihkaja, aga valetama ei kannata ja seda ma tahan ka öelda, et isa selline lause, et laps ära varasta ega valeta siis austada raatsinud inimesed, see on mul jäänud hinge. Ja ema sõnad olid needed, tee nii palju, kui jõuad muudkui T ja T et töö on see, mis toidab, eksju? Ma ei saa vihata venelast, mitte selles ei ole asi. Nende hulgas on ju väga südamlikke ja toredaid inimesi, aga valskust ma ei kannata, et kui mingi asi on tehtud, siis tuleb seda tunnistada. Ma mõtlen, et, et ammu oleks aeg ju selg sirgu lüüa ka nendel, kes on süüdi olnud ja paljud nii õudselt vihkavad seda see ai Ta midagi, see, see negatiivsus võtab meilt jõu ära. Andestamist on siin ilmas vaja, kuna läks natuke kiriku peale jutt ja siis tahan ühe asja veel rääkida, mis naljakad oli selles mõttes, et koolis, mis taheti teha komsomoliklass, aga pioneeriks ma ei läinud, ma ei mäletagi, kuidas see oli. Pioneeriaeg läks minust mööda, aga siis juba keskkoolis komsomoliklass ja tuleb meil siis üks tegelane klassi ütleb, et nii nüüd teist saab komsomoliklass. Aga kuna teil on kirikuõpetaja poeg ka klassis, eks ole, oli siis teda ei saa võtta. Aga minuni solvusin, nad olid meie peretuttavad ka veel. Ja siis pinginaabriga tõusime koos püsti ja ütlesid siis meiega ei lähe. Me olime kanged ja ei saanudki meie klassist komsomoliga sassi. Ja tagatipuks Kõiva juba töölonid metsakombinaadis, siis taheti protenisse mind puksida, et mis ikka natuke juhtival kohal ka ja kuidas sa siis parteis ei ole üldse ja käis üks partei post paidest hakkas mindagi teerima ja, aga siiski kursusekaaslane Robert on ta surnud. See siis ütles sellele seltsimehele, jätame rahule. Ma juba teda Tartus kaagiteerisin. Et see mind rahule, kuna siin peres oli ju palju lapsi, see võis olla ikkagi päris haruldane. Et üks tüdruk maatüdruk tahab minna kõrgkooli õppima, kes vähegi said, need läksid, aga noh, majanduslik olukord oli suht raske. Ei tollal ikka läks palju, sest ma tean, et agronoomiat mindi palju. Benno ja põllumajandusakadeemia oli alles loodud. Nii et mina olin nagu viies lend, oli ikka tüdrukuid, aga no majanduslik olukord oli tõesti raske, kolhoosid ei saanud ju palka, katsu sa siis või kolhoosnikud, katsu sa siis neid lapsi veel koolitada, aga ikka katsuti niimoodi. Saadeti ema saatis ikka kapsaid valmis ja saatis meelepakki bussiga ja kuidagi saime ära elatud. Ei olnud hullu. Mida sinu vanemad on sulle kaasanud see ausus ikka ja töö, kus üks hea ütlemine on selline tee, mida suudad Annamis anda, aita, kus saad, olegi sa oled täna veel suudad, homme on hilja olev lapsepõlve mälestusi ka natukene kirja pannud. Olen ikka üks lapselaps, anname Riiasen tea, tytar kui tema käis koolis, siis ta tegi ühe väikse raamatukese, kuhu siis jutustasin talle neid ja mälestusi ja siis ta pani neid kirja. Oli üks selline tore lugu, kui meie kooli läksime tappa viis meid koolis, ei saksa aeg polnud ju midagi saada, mul olid puukingad, rihmikud sellised ja lähme läbi metsa. Kaks kilomeetrit oli koolimajja ja Mullex puuking katki, rihm läks katki. Mina nutan, mis nüüd saab, aga papa, leidsime kivi ja siis kukkus seda puukinga otsas kändu parandama ja ma ikkagi jõudsin kooli. Ei olnud hullu. Ja siis üks teine lugu, mis ma sellele Anna-Mariale siis seletasin ja mis ta oli kirja pannud, et no me käisime kaksikvennaga ühes klassis ja meil oli üks ranits kahe peale ja siis oli selline kummed üksis viis ranitsa kooli, teine tõi koolist. Ükskord, kui koolist tagasi tuleme, mina vaatan, Arne Anneli, kaksikvenna nimi ei olegi koti seljas, tema vaatab, mul ei ole. Aga seal talveaeg, kott jäi kooli, kumma süü, kes seda enam mäletab, aga siis papackele läks siis ja tõi koosi koti siis ära. Tänase saatepäeva tee suvekülaline on maime saar ja meie saateajast peaaegu pool on juba ära kulunud, aga millist muusikat sa armastad kuulata? Sellist tugimugi, seda ma ei taha. Mulle meeldivad meloodiliselt südamlikud. Noh, ma ütleks, kahed õudselt. Vanasti mulle meeldisid Saksas laager ei pea ja iganenud, praeguse aja noored seda muidugi ei taha, aga minule meeldisid vähegi sain, siis ma tahtsin millegipärast peenstega saksa muusika ja, ja ikka see selline meloodia ja armastuslood ja sellised minu kadunud kaasa, kui ta natuke vindine oli, siis ta tal ei olnud eriti lauluhäält ja viisi hästi pidanud. Aga siis ta laulis seda laulu, et oled kõrgnahku kuusekukk või kuidagi sööd. Sihuke asi tuleb mul meelde. Ma tean, et Türilt pärit Jaan Pehk on sinus lemmikuid ja kohe väga ta nii südamlik ja tore poiss kohe-kohe peale väga meeldib. Ja ta nii siiras. Ta hääl on nii siiras, ta ei nagu ei veidhestas sellega ja hästi-hästi meeldib kohe. Aga kuulame siinkohal midagi Jaan Pehki ja ansambli kõrsikud esituses. No ma ei suuda, ei. Uksed ja nägu jõuga. Ning sa vaatad täis kaastunnet, nagu nutaks senud eel päikese poole pöörduma. Kaasamini võiksid siiski. Omad. Kas mis tõi sinu on nisumäele saama, lõi Milmäeks. Keeld. Ma. Kas mis sinu ele on su mäele saama Mil meeme, Arv siis keelde. Saanud paar sai. Mul on siiski. Peatada sadu, ma ei saa, kuid või ka kestma. Olla äikest. Olla päikest. Tänase päeva tee suvekülaline on Türilane maime saar, kes on tuntud ka kui taimetark ja sa oled peale selle veel kuuekordne vanaema, oled pärit Võrumaalt, kas sa mäletad ka neid aegu, kui hakati kolhoose asutama? Väga hästi mäletan seal Räpina ligidal Peipsi ääres oli Raigla küla ja sellest haiglakülast need inimesed aeti kokku ja vägisi vabatahtlikult sunniviisil, nagu öeldi, tehti rannakolhoos. Hiljem sai sellest kolhoosist Viktor Kingissepa nimeline, aga minu isa keeldus kolhoosi minemast. Tal oli väga, olete kindel, mees ütles, et misasja ma olen ise oma talu üles ehitanud, ma ei ole kellelegi kurja teinud, mina kolhoosi ei lähe, aga siis pandi maksud peale ja need maksed olid ikka väga suured. Ma tean, et kõik noh, vili ja kartulid ja need pandi tonnides ja nendest ma ei mäleta. Aga juhtus niimoodi, et enam maksta ei jõutud. Ja viimane kord, kui tuldi Türgi, kohe oli püsitud aidast need viljasalved kokku ja pandi kõik kottidesse. Ja siis, kui papa suri. Ta oli surivoodil minu emale öelnud, et kommunistidele võin kõik andeks anda, aga seda, et nad mu kanadele peotäit eri ei jätnud, seda ma andeks ei anna. Siis tuli minna kolhoosi midagi aidanud. Vahepeal veel oli niimoodi, et konfiskeeriti vara, kirjutati üles, mööbel kirjutati üles, loomad, üks lehmi Läti ja ma ei mäleta, kas kaks lammast või? Jaa, siis pikkamööda oli õigus neid mööbli asju välja osta, tagasi saada. Aga siis kolhoosi lambad pandi meie lauta, neid oli 100 lammast ja minu emast saigi lambafarmer. Ja ta oli väga tubli töötaja, ma tean, et talle hiljem anti veel tuusik, ta sai Narva puhkekodus käia, jah. Aga tapakeni oli vana mees juba taliemast neli aastat vanem ja tema siis käis nende kolhoosi lammastega karjas ja siis veel, et lisand teenida. Siis ta tegi vahepeal saunavihtasid ja siis mingi hästi odava võileivahinna eest, no ikkagi sai mõne sendi, aga lammastega seoses tuleb meelde. Äkki see oli väga solvunud, oli üks aasta, kui jõutud kartuleid võtta, no meie maale tehti kaaned kolhoosiviljad ju maha ja ma võeti ära. Õudselt pori oli ja need kartulid läksid kohe seal haisema põllu sees ja ema läks ja proovis seal päästa, mis päästa annab ja keegi tuli kaebama, et Naruskileedee varastab kolhoosi kartuleid, ta tahtis neid kartuleid natuke lammastele ette anda, et midagigi saaks. Ja siis oli öeldud, et parem mõõdan nagu, aga võtta ei tohi. Vot sellised vanad mälestused sellest kolhoosiajast. Aga noh, minul kolhoosiga pistmist endal ei olnud, siis, siis ma läksin juba ära Tartusse kooli ja ütle maime, mis on saanud sinu lapsepõlvekodust. Lapsepõlvekodust on mul väga hea meel, et seal elab minu kaksikvenna noorem tütar Ülle oma perega ja see kodukene nii korras ja armas iga aasta ma käin seal. Sest noh, vanemad on vahetud Räpina surnuaeda ja, ja sugulased kõikjal. Ja siis käin ikka kodunt läbi ja ja mul on nii tore, et minu kodune alles. Räägime ka natukene sinu enda perekonnast, enne oli küll juttu, et abikaasa Arno on juba siit ilmast. Minul on siis niimoodi jah, et on kaks kõige toredamat tütart, kes olla saavad eksontiina, teine tea. Nad on mõlemad, ma ütleks väga tragid, väga musikaalne alased ja vanem tütar Tiina, tema on ka veel laulude kirju. Tal on palju laule juba teinud ja välja andnud ka, aga tema ei tööta muusikaõpetajana, ta töötab inglise keele õpetajana, sest tal oli seda vaja, õppis inglise keele juurde ja nüüd ongi paides inglise keele õpetaja. Aga ta juhib seal ikkagi neid lasteringe ja, ja mis sa seal teed ja õpetab laule ja ja juhatab koore, kui vaja. Tiinal on kolm last, vanem poiss on Taavi, tema otsib õnne, Šotimaal töötab ja elab seal. Järgmine poiss Joosep, tema õpib Tartus ja töötab ka. Abielus veel ei ole ja kõige noorem on Paula. Nii ma olen ka niisugune muusikatüdruk ja niisugune hästi vahva niukene. Ja siis noorem, tytar minul konti ja, ja tean muusikaõpetaja ja töötab Türil. Ja temal on K3 last. Kõige vanem on Anna-Maria lõpetas kunstiakadeemia ehtekunsti alal ja teine on Mattias poiss. Onnid 18 käib kümnendas klassis. Kõige noorem on teepaberita Keptüri koolis. Su mõlemad tütred on muusikainimesed läbi ja lõhki. Kust see muusika armastus teie perre jõudis, ütlesid, et su abikaasa väga hea laulumees ei olnud, aga sina ise? Ma olen ikka laulnud küll ise, aga seda ma mäletan ka, et kui mamma süüa tegi minu ema siis ta alati laulis, aga räägitakse, et minu vanaisa ema, isa Jaakob, oli olnud väga musikaalne mees. Tal oli viiul ja ta oli ka talumees, tema võttis ikka viiuli ja, ja siis mängis suveõhtutel naabritüdrukuid seal külas. Tammistu küla oli seal ka Võrumaal, tulid külla ja tema tegi aga pillilugu ja ja siis need naabrimehed sealt kaid maast ütles, et kuule Jakob jätanuse pillid, Erki, mine adrada, raba rajab. Mamma rääkis ma sellist seika kaadiks, kord oli olnud niimoodi, et et see vanaema, vanaisa, iga kordad, kirikus käinud komme oli ikka kirikusse kuus kilomeetrit nende juurest minna ja, ja siis loeti piiblit kodus ja vanaisa siis võttis viiuli ja mängis mingit kirikulaule ja vanaema laulis ka väga hästi ja vanaemakene laulis. Aga vanaisa tüdines kirikulaulust ära ei paniaga kiigani. Tantsuloo peale. Laev oli saun vanadest. Kui maime sinust sai memme maime, oli see väga suur elumuutus, kui lapsed, lapsed tulid sinu ellu, see muutus kindlasti, aga see on läinud nii, kuidagi kõige enne oli see väike Taavi siis Tiina alles õppis ülikoolis pedagoogilises instituudis ja siis väike Taavi oli siis meil siin ja käis lasteaias ka ja, ja ma mäletan, et me läksime lasteaeda ja mina ise olin tööl ja poiss oli lasteaias ja läksime luha tänavalt kirikumäest ülesse siis kirikumäel siis puhkasime, mina kükitasin, ta Vikine istus minu põlve. Oi, see oli nii armas aeg, nii armas. Keda kaua aega minu hoida nagu ei olnudki, siis kui Tiina juba lõpetasin Peetrisse läks Tiina elama sinna ja ja siis ikka lasteaialastest on küll rõõmu, rõõmu, rõõmu, annaks jumal, et ikka kõigil seda rõõmu oleks ja tuleks saaled ometi inimene ja oled linnavanaema. Kõik lapselapsed on sinu juures hoitud olnud alati ja nad on siia alati oodatud. Ma pole mingi linnainimene, Türi linn, aga kuidagi me oleme ikka nagu maal, vanasti olid ju Türil need suured ettevõtted, tuli metsakombinaat oma 700 inimesega ja ja EPT ja, ja siis tehti maja Nendele töölistele. Kui Eestimaalt käis suur tormgi läbi 67. aastal, siis seda metsamurdu ju nii palju ja see oli vaja veel inimesi, värvati isegi Ukrainast ja toodi, ma tean, et abikaasa käis ka kehtil, hektariga, saad värbamas. Paljud nendest jäid ju siia Eestimaale elama ja lõid pered ja ja need majad luha tänaval kinni, metsakombinaadi ehitatud. Ja see luha tänav oli ka vanasti olnud selline nagu noh, luha, eks. Ta on natuke kõrgemal, ei ole madalal kohal, aga aga ikkagi ta on kuidagi, ma ei ole nagu linn siin jale, siukseid, linna suuri kivist ehitisi. Kas sa kujutaksid elukorteris? Üldse ei kujuta üldse, ma ei taha seda kui vähegi ja siis ma ei tahaks seda. Kas arvutimaailm on sinu jaoks tuttav? Vaata, arvutimaailm ei ole minu eatud, mina vaatan ainult üle õla, mis teised teevad ja lapselaps Mattias poisiks kord ütleb, et memme sula oleks ka aega arvuti selgeks õppida. Mõtlesin plärasus seda taha, siis olete te kõik siit arvuti juurest sain siis mujal ei olegi. Mobiiltelefon on sul olemas, see on olemas ja selle kinkis mulle minu kallis ladu, tead, kes on ladu? Praegu ei tule meelde, ka on mehe õde. Mul on neli ladu. Ja kõige vanem mehe õde kinkis mulle mobiiltelefoni, nii et ma olen talle väga tänulik. Oled alati enda lasteaia laste laste jaoks kättesaadav, jah, jah, aga kui ma metsa lähen, siis ma veel ei võta mobiilikat kaasa. Ma mõtlen külmaselt ikka muidugi tagastust, muidu kaotan viimaks ära. Kuidas sa enda abikaasa Arnoga tuttavad said? Mina mäletan, ta oli selline lühikest kasvu, pisut paksuke, hästi lühikese kaelaga mees, aga väga, väga lugu. Tuntud inimene siin Türil siis kui mina tuttavaks sain, siis ta ei olnudki veel jässakas, lühike oli ta küll või noh, selline, aga mees saime tuttavaks niimoodi, et me käisime laskevõistlust. Metsakombinaat korraldas laskevõistlusi ja mina ka Pruusi, Kalev oli meil see ametiühingu tegelane ja ja tema pani minuga. Mulle meeldis püssi lasta ja siis olid mingid mõistused ja seal võistlustel. Me nägime, Arno ei töötanud siis veel metsakombinaadis. Aga siis me nagu tema oli vist autobaasis Paide autobaasis. Ja siis hiljem kunagi oli veel mingi Kohtumine, ta tuli Türile kultuurimajja peole ja mina vaatasin, et seal ukse peal ja Filibets tantsima. Mulle ta üldse ei meeldinud mõttes. Jumal, ma ei taha selle vehkedasse. Aga näega ta elu läks. Elasite väga palju aastaid koos ja mulle kõrvaltvaatajana tundub, et väga õnnelikult. Mis on selle õnnelikult kooselamise saladus? Asi on selles, et ei tohi tülitseda, ei tohi teisele vastu rääkida. Kuula ära ja kui sulle ei meeldisin, mine ära, kui häält tõstad, siis tuleb ju tüli. Tüli pole vaja, see tapab närve ja sind ennast. Ja kui teine sulle ütlebki seda midagi, mis sulle ei meeldi, siis katsu nii, et sa ei tee välja. Ühesõnaga jälle ma ütlen seda, et andestamine on tähtis. Andesta, andesta ja palu vabandust, lauvaja kas mõnikord ei ole nii, et tõepoolest on hing täis ja tahaks öelda, aga ei suutnud need kibedad sõnad ära hoida? Enam-vähem, ma ei mäleta tegelikult ühtegi suurt tüli, et oleks niimodi röökimiseks läinud ja kõige rohkem ma austan seda, et Arno küll iialgi ei tõstnud kätt, et see on minu arust elus kõige vastik, kui kõvem pool, nagu öeldakse mehe kohta, kui ta lööb oma kaasat või ka laps sinu lapsi, no vanasti karistati ka, eks, aga see füüsiline vägivald ikkagi kole asi, siuksed, tutistamised, seda olen mina ka lapsena saanud küll, eks ju. Kui ikka sõna ei kuulanud, siis tutistati ka naised, Te ei tohi meestele minna kätega kallale ega niimoodi. Sõnad on selleks maimaga, kui abikaasa Arno sinu kõrvaldada oleks. Mitte keegi ei saa ju olla selliseks sündmuseks valmis, kuidas sa selle üle elasid? Oi seda jah, see kole, see oli veel niimoodi, tema minekut oli äkiline, tal oli insuntia oma kodus siin köögilaua ääres, enne tööle minekut ta kukkuski ei ole jah selleks valmis, aga peab Öeldakse, et inimene suudab kõike ja tänu sellele, et noorem tütar tea, elas siis juba Türil korteris oma lastega siis nad tulidki kohe siia meile elama. Kuidagi läks valutumalt see asi, et mul oli kohe siis tegemist muuga. Ikka tugi peab kõrval olema. Ma mõtlen, et üks, kui sul ei ole päris omakseid, siis isegi naabrid ja minul on muuseas väga toredad naabrid. Et siis ikka tuleb teisi nagu aidata. Ega seda ängi ja seda leina, seda ei saa keegi sul ära võtta, aga minu arust on kergem, rääkima peab ikka, inimene ei tohi jääda üksi, ei tohiks jääda täitsa õige. Ütle maime, kui sageli sina ise mõtled surmale? See on selline väga kurb teema, aga, aga ma olen kuulnud, et väga paljud vanemad inimesed sellele mõtlevad sagedasti ka sina oled väga elurõõmus inimene. Tead ausalt öödemas surmale otseselt ei mõtle. Ma mõtlen võib-olla rohkem sellisele asjale, et peaks mitte õnnetusi juhtuma, noh ikka kõigepealt meie peres ja ja ühe asja tahan veel öelda, et et mina usun loodusesse, aga ma usun ka, ma ei oskagi seda nime anda ja igasuguseid jumala nimesid on ju nii ja kuna ma olen ka omal ajal kirikus käinud ja aga ma millegipärast vana komme on mul see, et peab austama toitu ja kui mina hakkan sööma näiteks, siis midagi ei ole teha, see on ju lapsepõlvest pärit. Kas ma panen käsi kokku või mitte, kuid mõttes ma alati tänan loojat, kes mulle toidu andnud. Ja muuseas, kui maga magama lähen, siis ma alati loen õhtupalvet, mis mul on varasest lab säästma. Ma õpetanud ja seda ma olen ka oma lastele õpetanud ja ma tean, et teil on meeles ka väiksed põnnid nagu kunagi täitsa oskasid, ma ei ole nüüd kontrollin, veel oskavad. Isegi kui laste jaoks ei ole sellel kõigel kristlikku tausta, siis tänulik tuleb ju ometi osat olla ja just nimelt tänulik tuleb osata alla. See on tõsi, tõsi, ei pea olema mingi kristlik või igalühel on õigus oma usule aga peale suruda, seda teistel ei ole vaja. See on ikka oma hingesaladus. Sina toidust lugu, peade toitu austad, see on ju näha ka sellest, et sul on eriline oskus panna purki, no mida kõike loodusest kätte saab ja valmistada sellest toitu. Räägi sellest ka natuke. Nüüd on selline lugu, et kui ma saaks kuulajatele anda maitsta küüslaugu või et siis ma kohe annaks, eile tegin küüslaugul selline vääriku kasvatab oma seemnepauna, see kasv tuleb ära lõigata siis lõigata tükkideks ja natukene teda kolm minutit näiteks soendada, siis panna sinna soola ja pipart ja suhkrut ja Õlyya Lia segamini ja seal on väga hea võileivamäe. Ja veel need küüslaugu varrekesed, ennem kui ta hakkab seda kobarat sinna suurt kasvatama, tuleb ära lõikuda, panna sügavkülma ja talvel küll on hea võtta supi peale või sousti sisse või lihvida sinu külmkapist veel võib leida või sahvrist. Sinna tuleb panna teisi rohelisi lehti, mida sa muidu säilitada ei saa, ka sügavkülma saab ikka panna ja mida valmistatud ja siis teed seda, mis sa ise arvad, mis toidu juurde sa võid teda panna supile või softile kastele või Cap piruka sisse. Näiteks kui kõrvitsad juba tulevad, siis ikka kõigest kõigest tasub purki panna. Muuseas eile tegin juba esimese kaarditäie, maasikaid panin sügavkülma. Kas sinu lapsed ja lapselapsed on tänulikud, maltsasööjad? Kinni ikka söövad küll, memme pakub minema, seda näiteks üheksavägise õige, et panin taina sisse ja küpsetasin need ilusad kollased, nii nagu pannakse näiteks siil kuud. Taina sisse küpsetatakse või pannakse viinerid taina sisse, küpsetatakse kate aimigasuguseid panna, tainasse tähendavad väga maitsvad muuseas maltsa ka võib niimoodi süüa täiesti. Tänase saatepäeva tee suvekülaline oli Türilane mainesaar, kes nüüd lõpetab ka meie saate heade soovidega. Kuulajatele soovin armastust looduse vastu ja seda võimalust ärge jätke kasutamata. Kui teil on võimalik metsa minna ja teha kallistusi puudele ja kuulata seal linnulaulu ja metsa karta ei ole vaja. Saatele päeva tee Olev Kenk paidest. Silmis sulede. Saladus peidu süüdis lootsin, et tall Kassal rasu. Sula. Samas kui kuus Oya saamas tun sulalumi. Isa ja ta maas ja algab kõik kuus või versa. Ma loomi tee säärane kui oli see saal ja maa sees ja maa all läheb kõik uus ja saama. Õnnetee see. Oli seisan ja oota viimases jaamas all läheb kõik kuus või on saamas tun sulalumi bee, sääre ja. Nii see saan ja oota ei maa sees ja ma ei kuus või on saama. Sulalumi on teed.