1941. aasta 14. juunil üle Eesti käinud arreteerimiste ja küüditamiste laine ei jätnud riivamata aga meie sõjaväelasi. Sel päeval viidi suvelaagrist Petserimaal üle 250 Eesti ohvitseri teadmata, kuhu, Kuna ära viidud, kuulutati kaasteenijate silmis reeturiteks. Levis hiljem kuuldus nende ühishauast laagrilt lähikonna Liiva luidetesse. Seda ei leitud. Tegelikult oli meeste teekond pikem ja piinarikkam jäljetu hauani. Teadaolevalt jõudis nendest kodumaale tagasi vähem kui 10 meest. Üks ohvitseridest, kel oli õnn, ellu jääda, on Oskar Uluots. Oskar Uluotsa jutustus on helilindistatud 1988. aasta suvel tema kodutalus Läänemaal Oskar Uluots. Ehk lubate alustada küsimusest, mille teie mälestuste kuule nagu varem või hiljem endale esitab. Perekonnanimi Uluots sai Eestis laiemalt tuntuks enne sõda õigusteadlase professor Jüri Uluotsa kaudu, kes oli Eesti vabariigi viimane peaminister. Kui lähedalt sugulased. Vennad avanei, perekonna esimene laps ja mina, mina olen viimane ja lapsed nad meid oli kolme vennaksed ja kolme üheksad. Ja Jüri oli kõige vanem ja mina olen kõige noorem. Ja meie vahe oli neliteistkümmend aastat tama sündis 1890 ja mina sündisin laat 900 neljandal aastal kuus Lesteri peres. Jah, kuus last on peres ja. Kas te olete selgitanud, kust on tulnud nimi uluots? Ja on tulnud oluste külast. Niisugune asi on, meie perekond algab peale neljal aastal umbes ja tema asukoht oli Lombas endi Vumbamaid Läänemaal, Läänemaal ja sealt nemad tulivad võhmasse ja oluste külasse. Ja algnimetus oli esimene, mis on teada, see on Mart mõisnik umbes 1400 ja teine oli ka halvati külas, halvad, niisugune asi on siin siinpool Lihula Kirblast Nigola poole minna, üks, üks, üks, üks kilomeeter maad keerab paremale poole tee ja seal halvad kõla. Lei halvatestama, tulivad rumba rumbas, Tõivad ära võhma külasse. Neid oli kolme vennaksed või, või, või igastahes sugulasnad pidid tema selle pealt sellepärast et algnimetus perekonna nimetus oli, ei olnud mitte uluots, vaid oli meie suguvõsa oli Maidud. Ja ka siis, kui me paneme aeg oli siis minu esivanemad elasid oluste külas jaansoo talus. Selle uluste küla nime on olnud väga mitmesugune. Täna hulluste kirjutavad ja ma ei tea, mis seal veel on. Aga siis kui perekonnanimede panemine oli siis minu esivanemad, sabad, nime uluots aga teised, kes enne olid, need jagad siis Maidunud tähendas ja Mait on see algpuu alg all. Perekonna algus, tüvi ja seal tüvi ja õige tüvi ja ja sellest on tulnud siis teatavasti unusti külast otsa talus on uluots, Maidud olid sealsamas külas kaldeid mainud, aga Maidusid nüüd enam ei ole. Minu vanaisa tänab isa, isa suri haige noorelt ära. Ta oli 45 aastat vana ja minu isa oli 15 aastat vana. Kolme vennaksed. Ja need võeti sõjaväkke. Sel ajal vist oli 25 aastat, vist oli tünn saega ja mõlemad surevad seal ära, nii et ainult minu isa jäi järele. Ei andnud ja minu vanaema, isa, ema oli esimene, kes ostis talu pärisomanikuks päriseks, päriseks ja tähendab, me oleme sündinud mina olen siin nüüd Läänemaal Kirbla vallas ja mõisime kõlar. Jaan, sa talu oli uluste külas. Aga pärast isa ostis mõisa käest neid talusid juurde ja viimati olime mõisima külas pendi Jaani talu, palju seal maa tuli, selle talude suurus, see oli midagi vist 35 tiinu, no ütleme, 30 hektarit. See tuleb kahetalud siis 70 hektari põllumaad, ma tõesti ei tohi öelda, kui palju oli, aga siis metsa enamad olid, olid ka nii, et päris kasutamiskõlbmatu olid võib-olla sealt üks, üks, paarkümmend hektari, mis oli täiesti sooja soo, raba kaetud nisuse kanarbikuga. Kui noorest peast teil tuli hakata talutööd tegema. Minul tuli hakata tööd tegema taga nuhalt. 1914 algas esimene maailmasõda. Siis melovanem, vend jurigi oli Peterburis. Ja tema siis võeti ka sinna sõjaväeteenistusse. Ta õppis Peterburi Ülikooli tähtama, lõpetas Peterburi ülikooli õigusosakonna. Diabeedi merema täiendama Šveitsi kuid ennem algas süda ja see jäi tal tegemata. Ei saa minna. Ja doktoriväitekirja väitis jälle Prantsusmaal, keskmine vend tama oli juriskaks aastat noorem. Sündinud 1892. Nojah, et siis kolm õde ja mina ja rohkem ei olnud need töötegijad, kui ma esimest korda kündma hakkasin. I on vist 13 aastat vana. Minu ema isa oli endine. Ma see sahk oleks neid kergem tõsta olnud, siis tema tegi mulle väiksema, saa muidugi sellega aega läks rohkem, sest vagu tuli kitsam, aga minul oli siis kergem saaki tõsta. Nii et tööd sai halatud õieti õige noorelt. Kui tähtsaks teie isa või teie vanemad pidasid lastele hariduse? Sest seda nad pidasid väga tähtsaks. Kõik lõpetasid tolle aja kohta, lõpetasid kuus klassi. Aga mina sain, siis olin kõige viimane, mina saan siis gümnaasiumihariduse. Absul gümnaasium lõpetasin 25. aasta kevadel ja astusin sõjakooli 1900 20 aasta sügisel. Ja meil oli tahtjaid oli 200, üle 200 ja 100 meest meid vastu. Ja lõpetas 90 293, nii et väga vähe langes, langes välja. De lõppedes lõpetasin 1928 ja sansis nooremleitnandiks. Ja, ja läksite kaadriohvitseride ja kaadriohvitser, läksin, esimene Kennish koht oli mul Neljas üksik jalaväepataljon. Asukoha asugagi hoopis. Ja sealt ma tulin ära. 1933. aastal tulin siia haapsalu Scoutspataljoni. Ja 1900 34. aastal määrati mind haapsalu kooride sõjalise õppuste juhatajaks. Kui palju oli tolleaegses koolis sõjalist õpetust? Mõtlen gümnaasiumis seal kaks tundi nädalas kaks tundi nädalas, aga siis oli niisugune asi, et platsid loomulikult olid kaugel. Valis õpe, platsid, mis nüüd rivisse puuda, seda sa ei tea nüüd kooliõues ja see oli kohustuslik ainult poistele koosluse poistele ja siis oli niimoodi, et kaks tundi järjest seal lõpus meeldis poistele väga meeldis, pole seal sees on, sellest oli kerge õpetada, et see neile meeldis, eriti laskmine. Kaua te selles ametis olite selles ametis, mina algasin? 34 ja lõpetasin 40 40. aasta septembrini. Ja viidi mind üle selle. Läksin Tallinna ja määrati mind siis polgu kooli ülema abiks ja esimene mõlemaks, nendel oli polgu kool, kuid Eesti vabariigi ajal seda nimetust ei oli, oli, meil oli kaks kus õpetati valla allohvitseri, see, need olid õppekompanii õppekompaniist tulivad alla kaprallid ja siis nooremseersandina peale selle meil oli veel fondil, oli veel, nimetati alla otsustajate kooliks, sealt tulid juba siis juba kursandid ja siis vanemseersandi tulid, tulid alla asjal värski polgu kool ja sügisel tuli sisse ohvristest alustasime tööd. 80 mees oli kaks, lehm oli. Ma olin esimene tema peal ja siis on siis veel kooliülema abi, olin keskooli, ülem oli kooli ülem, major männi ja tema saates oli niisugune ta surigi vanglas ära. Muidugi, kas see vastab tõele, kui meloodiat räägiti? Siis kui nemad valetasid? Siis valetan, mina, ka. Kaks noort meest tulid Iregutskist vanglast. Eestlased, eestlased ja kaks kaks noort poissi. Ja siis nemad ütlesid, et seal olnud üks major männi ja see oli sinna ära surnud. Tituudi Tallinna üle septembris 1940 ja 1940. Septembrist. Kevadel. 41. Aasta mais. Ma olen seda kuupäeval, ma ei tea, millal meid sinna pätsile laagrisse läksime, aga igastahes maikuu ütleme 20. või 25. olime juba juba Petserilaagris suvelaagrisse laagris ja terve terve rügement läks 22. rügement kolontraaži tegemata, aga no ja stipendiumeid pätsid laagrisse. Ei lubatud. Lenna. Kutsus oma juurde ja siis rääkisime seda Kanadas ja, ja ja kuidagi ohus on ja asi oli selge igal ööl, kes mõtles, et neid ei lubatud õppusele kuskil välja minna. Muidu oli niimoodi eesti ajal näiteks mina olin neljandas pataljonis, see kuulus esimese rügemendi alla, esimene rügement oli seal Kurtnal elavnenud, sinna saadeti juba meeskond saadeti ette, kes juba laagri korda pani. Kui seda ei tehtud, et siis oli selleks ajaks ette nähtud ainult neli päeva. Ja siis neljandal päeval pidi juba õppust jalaga. Aga me olime seal juba juba juba neljateistkümnendat mind arreteeriti. 14. juunil, meie olime seal vähemalt üks, üks üks üks, kaks, kolm nädalat, aga meediaõppus oli lubatud. Mina võtsin oma rühma ja läksin õppusele ja, ja juba tuldi kohe mulle järele, et mis, kust kuhu te lähete ja linna üldse ühtegi meest ei lubatud. Ja, ja siis jälle. Arusaadav, et, et midagi ikka lahti on. Rääkisin polgu ülemale trassile ja rääkisin seal selle polgu staabiülemana, et miks me lõpus oli, lubati, me tulime siia ja, ja lõppude lõpuks ma ei saagi jälle õppust midagi teha, mehed peavad lõpetama ja ja me õppust teha ei saagi? No ei ole ja te näete, ei lubatud ja muud mitte midagi. No ja 14-l oli niisugune käsk, tuli neljateistkümnendad. Kõik nagu jälle lõpepadži puhastama, laskeplatsi puhastama. No see on väga kaugel, üks seitse kilomeetrit oli rohkem, ei olnud Šveitsi kilomeetrit maad. Nende lubatud, kästi jääda jälle jälle sinna laagrisse ja saatsin siis rühmaülema. Kõik mehed andsid oma käte käsutusse ja tama viis need siis sinna platsile jäi sinna üks politruk jai. Mina vene keelt oskasin tahe. Aga siis minul, vanasti nimetati vält veebel, aga hiljem oli täna kompanii vanem. Ja nagu praegu Nõukogude liidus on ka vanem. Koolis oli siis polgu kooli vanem Tamara, kes rohkem vene keeltiminaasiat ja ma tahaksin minna kontrollima, kas, kuidas need mehed seal töötavad ja ja jälle vaadata, kuidas asi seal on. Polgu koolis oli kaks ratsahobust oli. Ja ta mõtles mõttest mõttes mõttes ja sest noh, võimeline veel. Politruk ütles ja politruk ütles mulle nii. Teete sygam, seisate siin. Siin palju teha, mitte midagi siin ei tea mikspärast meid siia toodud on. Et siin pole mitte midagi puhastada, siin pole labidaid ega pole kirvedegajaga ega mitte midagi, millega me seda happeplatsi puhastada. Me hoiame abiellusin tagant, ma küsin, kas lõhnad saanud, kellel oli kaks läbi juba pärastlõunal olema? Just ei ole. Aga ma tulen tagasi ja läksin siis majandusülem ei kuule ja ütlesin, et kuule asjale Nixon, et nõmedam söömata. Kuidas korraldus siis on, nüüd siis võtteplatsipuhastajad, kus nad siis süüa pead saama. Jama, saadan kohe. No kas saatis, ei saatnud seda, ma ei tea. Ja siis tuli korraldada ohvitser ja seal oli üks nimekiri. Ma lugesin seda nimekirja järele, uluvad see ei olnud, aga midagi uluvad. Midagi hoopis teistmoodi nimi Maest, mina selle alla ei kirjuta. Temast kirjutada all, et kullad maal pakkus, et kus sa olid. Naersin mina käisin meeste juures jälle mehi vaatamas, mehed töötavad. Kes seda lubas? Et on siis tarvis luba küsida, kui ma oma mehi laen, vaatame, kuidas nad töötavad. Ja meil meil jälle politruk ei keelanud politruk mälemen meeste juurde. Jama keeldusin siiski alla. Misjaoks on see nimekiri kõiki Sondavad manööverisse? Ja mina vaatasin selle nimekirja järele ja minul tärkas kohe mõte, et see ei ole tema nöör, vaid see on ikkagi. Arreteerimine taipasid kohe-kohe taipasin sellepärast, et seal nimekirjas olnud niisuguseid nimesid, mehi, keda harilikult manöövrits ei käi, mitt, kui pikk see nimekiri oli, palju seal nimesid võis olla, see nimekiri täpselt ei tohi nii-öelda. Aga meie rügemendist oli kõige rohkem orienteeritud, ütleme 25 30 vahel, mis keeles see nimekiri oli vene keeles kirjutatud? Öeldakse küll, et manöövritesse, kuid ma olen selles kindel, et neid arreteeritakse. Ja meil maksti välja kuupalk. Ühe kuu palk selle ajal oli ühe kuupalk, oli polgu kooli. Mina sain üheksanda rubla, sain, sain jälle kuus. Ja see maksti mulle välja. Ja üks Haapsalust, minu endine õpilane oli ka sõjakoolis ja lõpetas ja oli ratsaväes ja tema läks muidugi tood jalaväe üle ratsavägi, lõpetasid ära ja tama tuli Haapsalu ja ma sain siis kirja saata. Saatsin niimoodi kirja, ei saatnud ka saate ühtegi sealt ei lubatud hinnaga kirju. Te võite saata käsipostiga käsipostiga saata siis selle kirja naisega, kas panite oma palka, aga sinna juurde siis ja ja panin ma midagi kaheksanda rubla, saatsin talle talle raha selleks ajaks, kui oli, siis oli juba selle raha eest ei saanud enam mitte midagi, paljudel nüüd aega oli asjade pakkimine, asi see asi. Ei olnud mitte midagi, kästi kaasa võtta. Pliiatsid, paberid, kästi, kaasamaneer, Secon, siis kästi kaasa võtta, pesu kästi kaasa võtta ja dekasti kaasa võtta. Mina mõtlesin kohe, kes kurat tekki mul seal tarvis on? Mina olen Manjörts õlle küll küll, kus mul tekk oli? Et võta tekk kaasa? Ma ei rääkinud seda mitte kellelegi et need arreteeritakse. Aga mulle tundus siis, kui ma läksin sinna koondamisi. Kuuluvad tööta siis seal niisama hästi, kui oled töötanud mass, teate, mis meid arreteeritakse. Ja staabiütleme, et kus sa, Volvod, võtad asja tarreteerideks maalsed, vaat vaadake seda nimekirja järele, keda manöövris saadetakse, siis on asi selge. Ja Tiit, kapten Tiit töötas diviisi staabis ja see küsib, et no kuule, Tiit, kuidas on, et kas sa ei tea midagi sellest kõvad niidetud? Ei, mina ei tea mitte midagi, muidugi ta ei tea, kistama seda asja, rääkis, aga ma ütlesin kohe, et meid arreteeritaks ainult Need, kaks meest olid, aga teistel ma ei hakanud ütlema, sellepärast et kartsin seda. Et kui ma niisugust asja räägid, et ei teadnud, mis võib tulla veel. Ja seal siis kutsuti nimekirja järele välja. Paar meest ei olnud kohal. Ja need olid Tallinnas jäigi, jäigi maa. Ja sealt meid võeti siis kätte ja pandi autosse ja autos oli üks venelane, üks politruk nähtavasti. Aga ma olen selle peale kindel, et see mees oskas vabalt eesti keelt. Tema istus, no ütleme, auto taga otsas istus nii, et tema nägi, kõik, mis seal eespool sündis, juhtus veoautoveoauto kastis kastis ja mehed tegid seal nalja ja ja ta hakkas naerma. Imbub Minavdama otsa, vaatasin talle tõsiseks ennast. Ja küsis kohe, venelased, mis ta ütles. Ja asi oli neisvune. Ohvitseri istus seal auto viimases kohas, autoga sõitsime, aga läks mööda ja see oli tema rühmavanem ja ajutiselt allohvitser, Venemaa ei mäleta ja ütles, et jääd minul asetäitjaks. Panid selle peale naerma ja ta hakkas, kannavad, no muidugi. Jaa. No ja sealt viidi meid siis kaitseliidu kaitseliidu vaielda Petseri kaitseliidu kaitseliidu staapi. Te tulite auto pealt maha, ega te drive'i võetud käivad, et kuidas te siis selleks, et näeksime vabalt läksin siis ütle, et me sinna ülesse ja muud mitte midagi ega ei olnud valvet väljas kuskil seal muidugi oli ohvitseri, oli neid, neid Balid, rukis oli riva pool oli ja on Eesti niisamuti neid šaldatis oli igal pool oli nii, kui ma sinna kabinetti astusin, kelle kabinetis enda siis ütleme selle kaitseliidu ülema staabiülema ülima kabinet seal istus diviisi staabiülem või mis ta oli üx polkovniku auastmes mees istus laua juures ja meie oli olid nii, et me ei peakuhja laua otsas. Kõik korraga läksid siis kõik kõik korraga. Siis tuli järgmine tuba. Üks kas ta siis oli ju Venemaa eestlane, meie eestlane, seda ma ei tea, aga see hüüdis meid siis. Nimi pidi välja. Öeldi meile. Teid hüütakse välja, lähete täiesti ruumidesse, seal saate kaardid ja ülesanded, kuhu teie lähete ja mida te teete ja nii ja naa. Vaat selg. Mena lindist midagi 10. ja Ühtegi ohvitseri tagasi ei tulnud, läksid ja jäid. No siis oli asi selget arreteeritaks. Järgmine toas istus seesama mees, kes välja hüüdis laua juures ja kirjutab midagi seal. Vasakpoolses seinas olid. Aga riputatud, tegid mete Jon sein vaid olid tekid riputatud. Mul asi oli kohe selge, et kuram mehed on seal selle tekid taga. Ja kolmas ruum, kitsam ruum läksid uksed lahti, siis seal kolmes, üks oli ees püstoliga, kellel selja taga püstoliga ja kolmas oli kõrval ja käed üles. Ja siis küsiti, kas foto on olemas? Jah, on olemas, sest ennem seda üks, üks üks kuu aega või nauti igalt ühelt nõuti jälle kolm fotot ja füüsikast foto on olemas. Ja siis. Käed üles ja viidi selle lava alla. Seal oli see suur ruum, kaitseliidu saal ja selle saali seal lava ja lava all olid siis soldatid. Need võtsid siis ära relvad meie käest kõlakad võtsid ära, ükshaaval, muidugi ükshaaval, ükshaaval need hüüti välja ja, ja muidugi kui Altoni valmis teated jätmiseks on valmis Bay puust üle, siis uus üdi jälle juurde. Kolmandas ruumis oli mitu meestil vastas kolm, kolm meestel püstoli käsi, aga seal olid, oli mehi. Kas oli kaks või kolm meest, ei, seda ma ei tea, istasid olid veel sealt need kolm meest olid kõik politoloogid, vöölitad, sõdurid, nendelt need olid, need olid ohvitserid, NKVD mehed, siniste mütsidega. Need olid, vetsin ja all võeti, siis meilt võeti siis kõik raha, võeti ära. Sõrmused võeti ära, tort, sigarid väeti, ära oli port, sigarid. Suitsud võeti ka kurat ära. Nii et need sai diagnoosi, seal said, said raha mõtte, Igalühel anti vähemalt, kes harilikult rühmaülemad, need said vist 800 või, või 750, aga mõte 263 meest arreteeriti. Ja jälle mõtle, kui palju nad said seltsi, aga seda tavaliselt ja rahvaid, aga huvitav oli see, ma pean ütlema, lätlastel ja leedulastel oli kõik alles seatud. Aga meil tehti puhas töö. Ega mingit akti koostatud ära võetud asjade kohta ei koosne mitte mitte mitte mitte mitte mitte midagi, summa tangid, jätsi jäi jäigad ülesse, siis mul oli summad, on, oli vineerisummad Anne oli, need jäid kõik üles. Need jäidki sinna. Selles lava all võtsid sõdurid, seal ei olnud juba soldatid, kõik need, mis olid need vaid lava all oli sõjalise, seal võeti ära ja palju mehi lava all oli juba enne teid. Tähendab seal Napoli puhastust ära teinud, läksid ikka käedelt ülevalt, vidi viidi sinna saali. Ühes seal tehtud, see niisugune käik oli tehtud, muidu muidu on orkestriruumi ja see on ju barjääri nii-ütelda ees on ikkagi kindlustatud, aga seal oli tehtud, kui on ka lahtine, nii et sealt võeti siis ära ja ja pandi siis jälle istuma. Põrandal istuma, saali saal põrandale istuma, keegi ütles teile, mis teiega toimub. Mitte keegi ja, ja arreteerimisleem alla ei kirjutanud. Ma ei olegi olnud arreteeritud, aga see lehte esitati ei esitatud tarris põrandal, seal siis hakkasid tulema ikka ikka tuli, tuli, tulid, tulid ja ja seal sai vist päris täiskaanega. Kas sinna tuli juba 260 meest kokku ja sinna tulid 260 meetrit sinna kokku? Need olid põhjalaagrist, olid kuskilt maalt, tulid ka põhjalaagrist toodiga autodega sinna toomine juba pikemat aega töötleme Meie läks meil see aeg, mis me juba esimese alistuda, meie läksime sinna umbes kella juunikuu sees. 10 ajal või nii, et ta ikka lükka üleval kõrgel oli, päike oli, oli, oli kõrge. Ja. Ja ja hakkasime sealt meid, hakati paguneid Rooma hommikus pool tööd, nii et äike veel ei tõusnud. No see võib-olla kella umbes kella kolme ajal, nii et me olime seal jumal, viis tundi olime seal omavahel rääkida, lubati, ei lubatud, omavahel üldse mitte, kasvataks seal oli eestlasi, oli venelasi, käsi, tegi edasi-tagasi sõit lugu ja, ja ei tohtinud sosistades haigla pill ütelda ja, ja aga jälle rääkida omavahel ei saanud. Ja siis viidi meid vagunitesse. Autoga viidi autosse mahtus, mis sinna võis mahtuda 20 meest. Ja juhi seljatagune oli kinni ja selle taga oli üks mees, oli püssiga ja sellel oli ka, oli ees, kuni lennast saadik oli jest kaetud, kas lauast lauast tehtud on, seda ma ei tea. Ja sealt võeti siis kätte ja viidi, pandi, pandi jälle lauad vaid sinna vaguni ääre peale maha ja ja sealt siis pandi meid vagunit. Vagunitesse sealt missuguseid vagunid olid loomavagunid, loomavaguneid Jersey's olid kahekordsed, narid olid, aga aknad akendali trellitatud ja laval lahti, aga trellid ees, kus need vagunid seisid, paguneid seisid. Noh, kuidas ma ütlen, jaamas nad ei olnud. Kui praegu ütleme siitpoolt Mennoni tetrajaama, siis nad enne enne jaama võib-olla olla pool kilomeetrit, või, või mis on. Tuleb tee linna, seal oli siis oli kividee oli sealt selle tee otsas, olid need, need lagunenud? Palju vaguneid olid, vaat seda ma ei tea, sellepärast auto aeti sinna tagurdades sinna nagu niuksed-nuuksed, seal lauad ja laudade pealt kohaga läksid. Me saanudki ringi vaadata ja kahel pool seisid siis poliittrukid. Nüüd ohvitserid, need jälle sinise mütsidega ja need vaatasid, et sa siis sealt jälle minema. Tasemed, mul võeti käest kinni ka adis, kardeti, et lähen ära või saadeti vagudest. Näevad ja siis läks sõiduks. Sõitsime Riiga. Ei ole juua, mitte mitte mitte ühtki piiska kätte ei olnud sel ajal saanud ja kange soe oli. No siis viimati, ma ei tea, kuidas, kuidas asi käib. Meil tuli loendus, tehti uks lahti ja siis aeti kõik. Ühel pole aga otse kõik ja siis ükshaaval hakati lugema, Kuko, palju on, teadsid, kui palju Wagon John, kas sul on kõik on alles. No ja, ja siis selle kaudu siis me palusime, et tuuakse meile vett. Ja siis saimegi, siis saame esimest korda vett, aga ämbriga toodi siis tegime siis niisuguse korraldades, igaüks võtab kaks lonksu ja kõik krinud täis, oli siis jälle kaks lonksu, niikaua kui tühjaks saanud pagulased kõik eestlased tagasi seal kõik kõik oli, kõik oli ohvitser kõikunud vormis on ja kõik on farmis ilma tunnustada, ilma tunnustuseta ja sellepärast need nüüd auastmetunnused, mis lõkmeta peal need lõigati, lõigati kohe ära, tõkis lõkmega, lõigati noaga ära. Ja siis meil olid ju need, no ja nõukogude liidus enam ei olnud, nüüd jälle õlakud oli, need lõigati ära. Sõrmus, vahed mulli tahtis. Ja ma maitsesin ütelda, toodak natukene. Ma tegin ilaga, tegin märjaks ja võtsin sõrmus ära, andsin nende kätte. Need said sealt hulgast raha, kõik, kõik, kõik, kas kas jagati omavahel Äravi ands said ülemused ka, aga igastahes see oli vaba voli. Ikkagi vist oli niisugune korraldused ära, mitte ei võta mitte midagi muud kui ainult relva ära võtta, aga seal tehti puhas töö. Ja sealt saadeti meid Riiga ja Riiast, Me olime test öö ja päeva. Ja siis saaditi peab olema Riia ja Moskva vahel peab olema üks toobina jaama. Sealt võeti meid maha ja messist tuli välja. Sinna tulid siis lätlased ja tulid leedulased. Ja me oleme kõik üks sama ešelon. Nii et kui Riias olime, siis toodi Riia hoovis, toodi sinna ja läti ohvitsituudi sinna, nii et me oleme kõik, olime üks, üks ešelon. Me oli pandud siis vene soldatid, olid, olid kuulipildujatega ja püssidega ümberringi seal. Ja pandi mehed rivisse. Ja meid oli rivis 1100 meest põbinus ja tähendab kõik. Kokku oli 1900 meest. Ütlesite, lätlastel ja leedulastel olid isiklikud asjad alles. Need olid isiklikud, asjad olid alles, ainult mis oli, pakid, paki nendel ka ei olnud ühtegi, need, mis ütleme, seljakoti tõi minule summad on seal seal maha jäänud, need jäid sinna maha ja, aga mis olid oma, ütleme taskutes raha ja kellad ja sõrmused ja niuksed asjad. Need. No ja siis sealt oli siis 40. Aga laagrisse ja sinna peale oli kirjutatud kuurortväravas väravas või värava peale kirjutatud. Kurat. Ja seal siis oli sarnane asi, et seal olid siis barakid. Üks paracoli ehitamisel käisime ajaviiteks, käisime seal põrandat löömas. Ütelda peaks huvitav asi meedial seal oli üle 200 mehe, lätlasi meie juures ei olnud, leedulasega ei olnud ühtegi. Meil seal nii palju ei olnud ja nii et eraldi ära. Toodi süüa teatel naistel on niisugune Medemailistaga tsinkplekist tehtud tsev ümmargune pesukauss kus siis mustad nõud pannakse sealses, tõstaks. Selle toodi soppi ja toodi siis 10 Endale. Ei soosikat. Kuidas saad süüa, lusikas on, aga kuidas saab, siis tegime niimoodi, et viis meest söövad, igaüks, võttis kaks lusikatäit suppi andis lusika edasi ja andsin lusikaid edasi. Viis jälle ära ja siis saime nii ühes kui supp otsa sai. Leiba, toodid anti terve leib, kolme mehedalvist, nagu meile, ütleme see vormileib, kuidas saad jagada. Siis murdsime sealt natukene ja natukene saime ja ja siis nagu ma ütlesin, et tegime, lõime seal põrandal, seal olid need need 70 millimeetrist naelad. Võtsime siis ja hakkasime taguma ja tegime väiksed, niisugust otsa tegime laiaks, saaks nüüd veel sellega lõigata. Et nüüd see valvurid seisid seal üleval pokud otsas ja kuulsid, et me seal tagusime. Eks ülemustele rääkis ja tulge, võeti meil naelad ka käest ära. Siis ei aidanud, kui ainult siis naeltega tõmbasin kriipsu peale ja kuidagimoodi jagasime Leva ära. Vot niisugune asi on ja kõik lusikat nagu need vene Pulusiga tunne. No ja, ja siis. Ühel heal päeval meie laagri ligidal, no ütleme võib-olla üks, 20 või 30 meetrit eemal oli nende ülemuste kabinet ja seal ei ole raadio ja raadiost oli kuulda, algas sõda. IGA PÄEV käidi kontrollimas, seal üks hoobist käis kontrollimas meetrit kaask ja kontrollimas muidugi ilma relvadeta. Ja see küll Nad küsivad, nad on sõda alustanud kas tõesti sõda või lausunud sõnagi. Batoobina sama ja Juhnjova laagri vahel peaaegu võib-olla poole maa peal oli üks vene küla meda eestlased, sest kunagi näinud ei ole. Katused ei olnud peal. Siis oli, mõnes kohas oli muld alisena. Ma pidin, ma mõtlesin, et see on maha jäänud küla ja ära reostatud. Et siin inimesi oli. Äkitselt olid lapsed, olid uksest välja seaseadeid, kauplustall, sammastuksust. Siis neile lastele ei olnud, kellel oli suur pikk palitu, kellel oli lühike, jalas ei olnud, meie hakkasime vaatama, et, et kas on ka ühtemoodi saapad jalas, jalanõud ei olnud ööl sussi, teises alas oli mingisugusel saabas või midagi muud ei olnud, niisugust muljet ei põld ennem näinud ja seda ei saanudki uskuda, et seda võib maailmas olla, et inimest nii viletsast elavad. Nojah, nüüd minnes tehti peatus seal ja tagasi tulles tehti jälle peatus ja Üksküla oli rohkem selle võib-olla kaugemal kuskil küll olid külasid, aga selle tee ääres rohkem küll ei olnud. Ja siis seal oli ajalehte baas ja seal oli siis saime teada, et täiesti sõda on, sõda on alanud. Aga miks teid sinna viid üldse? Ma arvan seda, et seal Te ei tea kõiki, meie need, need protokollid ja kõik, need lihtsalt jäeti kõik seal selgeks teha ja, ja laagrist tagasi saata. Aga et sõda tuli, siis me olime Moskvale liiga ligidal ja sellepärast viidi meid ära, misjaoks meid muidu etapp tehti? Neli kilomeetrit, käisime ja edasi-tagasi. Et lehe ajalehed, leidsite maha jah, ja ajalehe lihtsamast, aga see oli siis tähendab mustvalge tal. Et sõda on alanud ja enne meil laagris ei öelnud, et sõda on alanud, seda seda ei räägitud. Ja see oli just jaanipäeval. Aga et sõda algas peale ja me olime Moskvale liiga ligidalt ja siis saadeti meid sealt minema, toodi meid, siis pandi uuesti vagunitesse ja toodi Krasnojarski Krasnojarski, meil seal tööd ei olnud. Ja ühel päeval saadeti meid. Jälle laevadele kõnelesime paša, aga need on väga suured ja labad. Ja siis tuli käsk kiires korraks uuesti kasarm tagasi ja sealt kiires korras jälle uus tagasi ja laide meid jälle ühte laeva ja algas sõit nõreduseks. Reisilaevaga ei ole kaubalaev, aga siis sellepärast oli hea, kaheksa oli see kate, võeti pealt ära ja siis me saime, saime õhku. Ja seal me siis tegime siis loenduse. Kui palju on eestlasi, palju lätlasi, leedulasi. Ja siis tuli välja, vaata, teised olen ma kõik ära unustanud. Eestlasi oli. 63 meest. Aga nüüd olen mõelnud, et see arv ei ole õige. Sellepärast et meist eraldati ära. Kindral preede teise diviisi ülem oli lets. See oli eraldi, siis oli seal veel kõrgem ta vahelisel teel olnud ka eraldi täiesti ma ei tea, kui palju neid oli, aga need, kes meie koos oli, oli 263 meest. Gazprede võeti Värska laagrist, Nemad ilmusid hiljem Krasnojarskisse. Lamad saadeti Moskvasse ja Mostas tarretist eriti. Ja niisugused jutud käisid mena predega ei rääkinud. Aga seal mõned mehed käisid, vanemad mehed olid seal jälle predega tuttavad. Ja seal jälle sõjakooli ülem, don ütelnud, et ja kahju küll, kuid minul on korraldus teid arreteerida. Pange asjad kokku, nii et meie saime nendega tuttavaks ainult Krasnojarskisse. Nemad juhataja ja meil on teeldada traataia. Me olime juba juba. Nähtavasti suurt, missugust vagusnamatult nendel olid ilusad puhtad särgid seljas veel viis-kuus meest nende endi oli, mis oli eraldatud meist, neisteral, hiljem tulid, kas te mäletate teisi Eesti kõrgemaid ohvitsere? Seal oli veel kõrgem ohvitser, oli, meil oli esimene. Esimene ülemus oli kolonel, see oli ka seal siis oli, keda ma tundsin, oli kolonel Rämmel, oli ka. Aga see suri ära kopsupõletikku, aga Kochi saatust maa ei tea. Jah, laevaga läksime sinna. Tee peal anti siis kohvikuid. Leva asemel muidugi ei saa nii kaua meid ja me läksime Õiga rutasime, läksime, allavett, läksime, läksime, õige ruttu. Seal oli midagi viis või kuus laeva ja siis veolaeval ees ja, ja, ja siis need teised laevad olid järel. Sest meie järel oli kohe Anguks. Elussigade laev oli. Ja selle kahe laeva otsa peale olid nii pikad lauad pandud, sinna sai kergelt käia ja siis saadeti meid sigu söötma. Mõtlesin kätelt kukkuma ikka sisse ei olnud. Esiteks lubati meid välja oma asjali menna ülesse lava peale tehtud kohe istmed, istmed valmis, et seal pärast elatise ära mikspärast ma ei tea seda, kartsid, et, et mõni ujub ülevee karsid ja aga siis toodi üks Ober toodi sinna ja tegin kõik oma asjad googlesse ja ja siis viisime selle toobisis, Teevendasime üleval ära. Nõia Todingas jõudsime, see on selle jänese suudmes sadamalinn Todinka. Sealt 100 kilomeetrit räägiti 100 kilomeetrit jälle narreczkisse ja ta Tõdinkas pandi meid siis rongi peale. Kui me muidu ikka oli rongiga olid, olid, olid kinnised, tagunud sealsed platvormid serblane, latern pandi siis nii palju mehi, kui, kui sinna siis ära ära mahtus. Aga kui neid enam ei olnud, seal oma vagun on, näete, nendel vist eespool oli, aga selles meeskonna jaoks oli need oma vaguni taga, aga jälle vangide jaoks neid neid ei olnud. No ja siis oli sarnane asi, et pidi siis Närskisse.