14. juunil 1941 viidi üle 250 Eesti ohvitseri õppuste ettekäändel Petserisse kus neist kadusid kõik jäljed. Nende saatus jäi aastateks teadmata kaasteenijaile ja omastele. Arreteeritute teekond viis trellitatud loomavagunites riigiga. Seal liideti Ježelonile vagunid Läti ja Leedu ohvitseridega. 1100 mehe sihtpunktiks oli määratud Kaug-Põhja vangilaagrid Norrilskis, kuhu jõuti pärast mitut vahelaagrit. Edasisest jutustab üks väheseid ellujäänuid, praegu Läänemaal elav Oskar Uluots. Ja nõre riskis, oli tehtud juba balti riikide seada vangidele Aavetidele eraldi barakid. Eestlastamise ühes barakis ratastel palakest leedus täis barakis ja selle vahepeal oli siis veel traataed, nii et teiste meestega hangedega ühendust ei saanud. Ja meile öeldi ka, et, et nendega ei maksa rääkida, et, et need on jälle vargad ja röövlid, et et need palju head meeritega tühjaga pool aastat, siis ei olnud seal aeda ega ega, ega, ega tegemist ühtegi. Looja ja seal hakkasin siis kaks nädalat oli siis puhkeaega. Ja siis tehti brigaadid, kes siis tehti, rahvuslikud brigaadid tähendab eestlased omaette lätlastamajatele edasi omaette. Ja see kestis peaaegu peaaegu aasta, vist. Et niimoodi oli. Pärast läksid, kõik läksid, läksid segamini ja seal pandi, siis hakkasime siis tööl käima, mitu meest brigaadis, kindlad Harrovis täideti brigaadis, Jon, seal mälestus oli 20 meest, naljakas oli 25 meest, mäles oli 18 ja need kindlad arvusele ei olnud võib-olla ka sellepärast, et need mõned olid haiged. Oi, aga me ei tea, kui palju seal oli. Mis kuulda jõudsite, nurjuski saarel, narrelskinud jõudsime augustini, muuseas ilmad olid korralikult. Ilmad olid missuguse, mis oli siis räägiti, et teil on renn. Et augustikuu sees niisuguseid ilusaid ilmu pole kunagi olnud, kui meie sinna jõudsime, et siis on juba külm, sinna tuli lumi, see oli nii loodud, aga iga mees ütles, et homme on 15. kuupäeva. 15. september, lombid on maa ja tuli ka maha. Ja need vanad hangetest niikaua kolm aastat, mis mina seal olin, iga septembrikuu täis 10 oli, oli lumi tingimata siis öeldakse juba külma siis pandi siis brigaadid, pandi siis tööle. Esialgu see töö oli vana jõudeli alles, sest neil vahepeal tööd ei teinud, natuke süüa saime, aga mina imestan seda asja, kas tõesti nõukogude liit ei mõelnud seda, et Saksamaa võib temale hakata kallal rippuma, peaks sõda tulema sellest, et temal tagavarasid ei olnud, nii kui sõda algas, nii, toit kadus. Need, vanad langid, mis seal rääkisid, ütles, et kuna siin oli jälle toober, seisis baraki nurgas ja kalamaksaõli oli sees võtta nii palju, kui tahad. Ja nüüd kalamaksaõli ei olnud, neil olid kõigel tulid hambad suust ära vaat mis oli hea ja ühekorraga toit kadus, ei olnud siis ohvitser, peeti kõnesid ja öeldi, et oh, meil on kõike küllalt, me saame siin elada. Siis seal möödusid püssi, küsid see, tähendab, et miks te meid näljas teate, kuidas toitu küll on ja et nad kõik muudkui surinat loobus maa, mis tööle, täitsa kõigepealt meid aeti niisugustel kergematel töödel ja seal oli üks mägi, oli, mitte kõrge mägi. Aga see vesi, kuidas sulas kevadel, vesi tuli kõik alla ja alt läks läbi maantee läks alt läbi ja me tegime siis kraavi selle mäe ja tee vahele. Ja üks huvitav asi tuli. Ja kava vastus. No siin on ju, kuna see jälle raudkivi on, vastandit hakkasin vaatama, oli jää, higi, higi, käo ja selle all. Ja siis ma olen töötanud. Kõigepealt töötasin plaatina kaevanduses, siis saadeti juba kaevandusse, lahtine kaevandus saadeti meid laatiline kaevandusse. Vabal maal. Vaata, seal oli null kraadi, ma ei tohi ütelda, kui sügavust võib olla null kraadi, null kraadi kuni üks kraad sooja. Nii muidugi. Aga, aga igastahes SEDA, KUS plaatina pidi olema selle mulda või seda savi, mis oli, aga see tuli ikkagi altpoolt, seda jälle külmuse piiri, muidu poleks teda kätte saanud. Ja aga pealpool oli küll, oli külm, saadeti kord. Ühte väikesesse punkrisse, et seal olid kivid, olid omasest raudkivid aga seal ümber pidi olema kõige rohkem plaati mööda. Ja siis anti need terasharjad anti meile kätte ja siis kästi neid kivi kõik puhtas kraapida. No me kaapis puhtaks, kas need ära viidi või ei viidud, me seda ei tea, me tegime oma töö ära ja tulime sealt tulema ja aga nähtavasti oli nii vaene, nii viletsalt, Santaati nad vist väga saia, see pandi kinni. Siis ma töötasin niklikaevanduses. Vaat see oli sügavas nikli mandril väga sügavas. Aga seal ma töötasin väga vähe aega ja ma jäin haigeks. Seal oli, see on kõige parem nikkel, rääkisid seal, et see on kõige parem nikkel maailmas ja nüüd ma olen lugenud tõstet narreutske, nikkel on kõige parem. Ja, ja siis olin vasekaevanduses. Ja vasekaevandusest oli niisugune asi mulle ette, mu süda ütles üles. Ja läksin nõrgaks, nii viletsaks, et ma ei saanud enam tehtud mitte midagi. Mis kuul meeste tervis üles ütlema hakkas, meeste tervis hakkas üles ütlema järgmisel aastal 42, juba 42, kevadel. Meile öeldi niimoodi. Konvoi ütles meile. Kui teid on siia saadetud siis teie siia ka surete. Selleks on teid siia saadetud ja vaata selts ja ennem oli konvoi. Konvoi kohta ei saa midagi öelda, see oli, olid noore poisina tartlasi nii sammati ja olite karmimad kui teine. Aga kui sõda algas ja, ja kuumaks läks poole aasta pärast, viidi need ära, need noored, siis tulid vanema aastakäigumehed. No ütleme nii 40 või 45, no need olid juba mõistlikud mehed ega seal, ütleme tundra on ümberringi. Kaksteistkümmend kuud on Talvet. Kuhu sa sinna lähed? Mitte kuskile ei lähe, kas seda konvoi mul ümber või ei ole, see on täiesti. Kas seda sünget tõde kuulutas, et teile noored või vanemad mehed? Vanad mehed, noored, noored ja noored, seda ained olid normi saadetud. Siis teate, peate siia surema ja ma räägin varbale, hüvitame juhtumise. Siis, kui me hakkasime Krasnojarskisse tulema, meid toodi saparaakidest alla, pandi õue kõik istuma. Mees, mehe kõrval viis mees kõrvuti, siis on kerge lugeda. Esimene, teine, kolmas, neljas, korrutad ja siis on kerge lugeda. Nii. Ja sealt tuli üks naine. Ja käru oli ja heinateol. Ja me niisama naljapärast küsisime, et oled eestlane vä? Küll. Aga aktsendiga läheks eesti keelt. Alati rääkinud hädad rääkile tohtinud. Aga mina ei tea, kuidas see nii juhtus, seda, kui on, vaid meie juures on, sest neid oli kogu aeg juurde ja selja taha ja nendel polnd aega meile tähelepanu pöörata nii palju. Ja küsis mu käest, et kus sa siis pärit oled. Peipsi tagant, et neid toodi Peipsi tagant toodi kõik ära, toodi siia asumisele või siia. Ja siis ta ütles, küsis meie käest, et kuhu te lähete. Ja meie mehed olid välja uurinud, et me lähme Norelskisse. Ja naine hakkas nutma ja ütles, et kui te sinna lähete, surete. Need kohad olid teada, jah, need kohad on teada ja 42 hakkasid juba juba esimesest, need hakkasid juba, eriti surid, hakkasid kergest ära surema, kes valivad taga paksud mehed? Ei olnud, ütleme, ei olnud. Sporti tegin mina nüüd levi mees, ma käisin iga päev, võib-olla üks koolipoisilik üks, 10 kilomeetrit maa ja rohkem ka veel. Antiikset rasva ei olnud, käisime saunas ja siis ohvitser oli, tal oli suur koht, oli ees ja mul ei olnud mitte midagi. Lauluvats sul ei ole mitte midagi sõna, lähed ikka varsti siit Venemaa avat seinad. Ja see mees suri. Kass teisel aastal, kes suri ära ja kõik paksud mehedata, tema organism ei olnud harjunud niisuguse tööga ja nisuse toitlusega muidugi teised lindis ametiga. Ja seal see oli, see oli, see oli kuratlik väljamõeldis. Kui ei täitnud normi, siis anti 300 grammi leiba päevas ja ja ainult supikulbitäie suppi sai siis kolm kord päevas. No mis sa selle kerad ning siis selle peale jäid need, kas nad olid ära või, või kus, kus nad läksid enam? Igastahes, meie praktikas ei tulnud ja siis oli veel niisugune asi, kui sa tegid nüüd, ütleme, tegid tööd tugevasti, tegid siis sa said toitu juurde, anti mingi pirukas või juut. Aga see oli kahe otsaga mäng, sest see toitmis, lisa sain, see jäi, ei, ei katnud seda jõukulu, keda ma ära andsin. Nii et sa pidid kuidagimoodi seal hädas ja muud mitte vedanud, mõned proovisid ka, hakkas tugevast töötagem, jah, said küll pirukad juuri ja varsti olid, olid nässus, olete midagi. Asjal on niisugune, et jälle brigaad töötas, aga ma ei tea, meil oli. Heideti vabrikut. Ja oli talvel lahti jäänud, tähendab, seinad on seal üleval ja me käisime seal tööl. Ja kevadel jääde. Ja siis pandi meid selle trahvi see teadaande 300 grammi leiba ja, ja siis süda pannad. Neid oli kaks meest brigaadis. Möödas asi on rohkem kui kaheksa meest kes läks haiglasse, kes oli maa ja, ja, ja kus nad kõik läksid. Mina peaksin olema usklik, vad võimisele, selle Levadal olime le madal. Seal oli, muidugi oli prügikastid ja prügikastidesse Need sorite kõik läbi. Sinna pandi küll jälle see lukud pandi sinna ette, aga ega see lukku kuigi kaua ei olnudki. Olija lahti. Mina ühel hommikul varakult kella kuue ajal kell oli vist. Ühi. Kui oli kell, hommikusöök oli kella seitsme ajal, no ja oli enne sõda. Mina läksin prügikasti. Ja teen kaane lahti ja vaatan seal kalatükid, noh, ütleme üks, üks, viis senti pikad ja kala suurus umbes viis senti viis senti laiad ka, vaat niisugused tükid otsinud. Miks nad sinna toodud olid? Vaat seda ma ei tea. No mis siis muul minul muult, kui hüppasin kohe sisse ja tõmbasin kalja klõpsti kinni ja ja hakkasin taskusse panema. Suured kastid, niisugused suured kassid olnud ja nagu ma ütlesin, see oli maoli maas, kus ma seal olin. Ja vaatan, prao vahelt tuleb kokk selle prügikasti poole. Rahuneme rõhule kogumend. Et see mees minu juurde ei tuleks. Ja teate, mis juhtus. Ta oli üks viis meetrit, oli kastist eemal. Ja läks tagasi. Vaat ja mehas ained. 10 tükk oli 10 või 12 tükki. Näid jälle kala tükkisi pani taskusse ja läksin parace. Muidugi korraga ära ei söönud. Ma sain iga päev mõne ainult ja Sindi jätmas ained. Päeva jooksul sain ikkagi natukene rohkem toetust ja sest kui kokku oleks neid tabanud sealt, siis ei tea, mis mina ei kartnud mitte seda, et ma nüüd lüüa. No ja sealt siis mind Akeeriti kui mittetöötav inimene, mees, vang. Invaliid, jääd lollisti invaliidiks ja, ja tööl ei käi ja nendel, mida mitte mina üksinda seal väga palju mehi oli. Esimene esimene karavan, kes tuli sinna sisse ja sellega siis saadeti, need nõrgad mehed saadeti tagasi toodi meid uuesti Krasnojarski tagasi. Pandi meid jällegi laeva peal, aga seemned, laevad, ma pean ütlema, laevad olid väga halvad, olid väga halvad. Need pealmine kord oli tehtud loomade jaoks, hobused on ja teed lahti ei käinud ja see oli ka juunikuu seas. Ja hirmus soe oli. Ja teate, seal oli ennem need vangis neetult siiani olid, need olid kõik ära reostunud, need tasemed heitsid sinna. Ime oli, lähed pehme, võtad, haiseb noh, no siis rääkisime ülemusele ja andis meetriksis kaltsud ja siuksed asjad ja siis pesime, pühkisime need, need jälle põranda pühkis oma kohalt ära, aga mis tehtud, seda, seda ma ei tea. Ja see oli vastu vett ja me tulime sealt hirmus palju aega, need olime üks kuu aega tõestest, tulime Krasnojarskisse. Ei biidi ülesse, kõik vangid ja see oli nagu hobuselahtrid olid. Läksime sinna sisse ja, ja minul oli mustkinnast Yorka pluuse. Aga see oli täide söeldad, tailsin nii palju, puha valge. Mina mõtlesin, et no hea küll, et et nüüd on siin paras aeg, muidu allun pimedat ei näe. Ja ma võtan särgi seljast ära ja, ja katsun need siin raputada ja, ja kloppida, ehk tuleb ka mõned äraossa tuli, see kurat võeti mind kinni ja, ja viidi kartserisse ja tähendab laeva nina on ju terav, eks ole, ja väikse kolmnurga sees seda niisugust kolmanda, see on sul, palju mehi seal oli, ma ei saanud istuda ka ühtegi ja just sellepärast, et ma võtsin särgi ära, mis nad siis kartsid, luugade hüppab ette ja, ja, ja ujub minema. Vaatmest tegi, kuradid, seal ma olin siis kolm või neli päev, olin seal siis lahtiselt lahti, jalad läksid paiste paisanud, muud kui ainult kükitasin. Kõik vaadatud. Tundlike istumiskohtadega magamiskohtadel ei olnudki. Nii palju oli seal toode, mis tal seal sees olid, venelased olid, mina ei tea. Teil siis enam ei olnud seljas? Eestist ei olnud, ei julmade riided, sinelid, võeti meid käest ära ja öeldi, et kui sineleid ära ei anna, siis tekkis, ei saa. Vaat mis asi on, ja siis anti igav, et kui narrelskist ära lähete. Nii et siis jälle, siis saad sineli tagasi. Ja kui ma ära tulin, siis ma ütlesin oma ülemusele, et Vitung on siin, et nüüd mul seljal tagasi ta ütles vene keeles, ma ei taha seda sõna ütelda. Ja aga see lihtsalt lihtsalt sellepärast, et tahtsid sinelid kätte saada ja. Muidugi väga head riidelt Kalevist kolerist tagaja triid, ainult, mis ma sain teha, on luba ei olnud, aga käisime üks plekitükk, mis loll. Ma lõikasin ära sealt. Nii lai 30 sentimeetrit ringi, ma saan jala kaltsud omale soojad jala alt sineli serva. Lõikasin äratükid ja seda tegid teised ka teised need, muidu jälle neid jala, kas nad olid väga viletsad rätikud ja ja siis sai Yalevad püksid läksid värti läbi, prints oli aga siis, kui vatijope siis võeti prints Tegara, kui võeti ära, kui ikka 40 kraadi külma on, siis jälle ole selle riietusega. Neid saadeti kord, meie brigaad oli 20 meest, oli. Üheks päevaks, nii et meile antitoit leib, anti, kala anti ja muud mitte midagi. Ühend veidi pidime Venemaa 25 kilomeetrit viidi meid edasi. Seal oli, kui see raudtee ehitati, oli jätnud üks niisugune ainult laud, ehitis, muud ei olnud midagi. Nagu me kuus, ma ütlen kuu Norrilski sellise naeratusega ja seal siis ööbisime, seal oli kivisütt oli ja bensiinitunnil põhi ära võetud, üks ots ära veetud ja sealt siis võtta. Ja Meie olime seal terve nädal. Mis kõige hullem oli Chinud kindad kulusid ära hoopis muiva päev, Torma Klunud Burmas lund kogu aeg tuiskas, tuiskas biliteesest kinno, kui me ära tulime. Labidas oli siin käe all, teenevaid kaenla all ja siin muidu läksid ära ja naa ja pildid kuludest läbi. Üldiselt kulub mul vasakul suur varvas ja on palju lühem kui teine. Võttis ära küll metsaraja, kas seal mingit arstiabi ka anti, anti, aga mister start, ja mis kasu oli sellepärast, et seal rohkem ei olnud. Narrelskis mina haige maas ei olnudki. Niukene harjathist ära tulime, siis viidi meid Taišeti. No seal olid siis üks brigaad oligi tööl käis ja teised olid siis need nõrgad inimesed, kes nüüd sealt põhjast tulivad. See oli siis, kui te laevaga juba tagasi tagasi tulime Krasnojarskisse. Krasnojarski on üks suur saatepunkt, sealt tulevadki põhjast, tulevad idast läänest ja need kõik on see jaotuspunkt on seal väga suur on, vahel on seal 1000 diviisi mehi ja siis pärast tulime kest lahti, tüüfus, sinna surid ära, viis eesti meest sõi ära just meie tsooni kõrval vahed, nii kellelgi kõht lahti läks, läks sinna, kui muidu kõht lahti läks ja toidu pärast mis tahes ei julgenud rääkidagi, sa tahad sinna ja, ja, ja oledki valmis Krasnojarskisse raskuselt. Krasnojarski seaks, Krasnojarskisse saime ikka siis seal, mina igastahes sain seal tervishoiu tulema ja ja siis. Ta sättis, oli naised minu meelest viletsat inimest meestega teed pandi meid viltisi tegema, siis oli üks suur nõu. No kui tünn, nagu meil nimetatakse suur tünn seal sees oli siis 60 diret tulist melandi, siis vilditükid kätte ja hakkan siis juhtuma ja tegime nendest siis selle pilt. Aga selja taga oli 25 kraadi külma, mida siis ta tütrelt Tegime seal ka ikka natukene ja ma jäin haigeks. Ja siis pandi mind villa ketramise tööstusse sakusse, vilja segamise aetakse. Kas masin on niisugune Kraasimise masina? Ja siis ma läksin paiste läksid nii paistiat püksis, teretulnud kaljusse. Ashock nüüd on siis lõpp, see õiges paiste läks, see, see läks, läheb niimoodi, läheb nii, et, et paistavad läbi. No läks nordi korjamisarsti teha saadet haigus, mis haiglad oli? No ütleme, ta oli nii suur nagu 10 korda 10. Ja pane siis vene ahi sinna keskele ja palju seal ruumis jäi. Emme, mis haigus seal oli? Kõik olid nõrgad. Ja mis kõige hullem oli? Vaat see oli 44. aastal seal 40 lagast suvi. Need narid, mis olid tehtud, on pandud pikuti puud ja põikpuu oli siis otsa pääle, oli puu oleks seal olnud mingisugune riie või mingisugune asi seal, mitte midagi ei olnud, ainult need ümmargust puud. No kuidas saab, kui inimesel ja ei ole istuda Sa ei saa, aga siis niipalju siis saime, et, et kuivõrd halb halvad ilmad olid, et reietuuma oli nii palju, nende peal sai, sai jälle ääre peal istuda, aga magamist ei olnud juttugi. Aga, aga õnn oli see, et see oli suveaeg ja me magasime siis väljas päikse käes maganud, aga siis pöörasime jälle pilusse, aga muidu poleks seal üldse magada saanud. Aga vaata, peab olema õnnega inimesega. Muu ei aita, et mu eriti ja. No ja kirjutad mind sealt välja lõpuks, mis asju mul paremad, midagi paremat olnud, ühtegi nõrk oli nõrk ja muud mitte midagi. Ja ükskord tuleb kokk ja ütleb, et kas Teidamete tulla Kadolt koorima kööki? Vahest ma võin tulla küll, et niikuinii midagi teha ei ole, et ma võin tulla küll, istun seal kadunud. Siis sõin toored kartulid ka ja ja, ja siis ma sain väga head toitu. Niisugust head toitu ma ei ole saanud ega ei saagi. Keedeti kartulipudruga muidugi seal midagi rasva ei, sellist asja ei olnud. Ja mul oli üks väikene kauss oli kaasas ja kokk andis mulle ühe kulbitäie või kaks meest andis selle kausisesse pudru. Ja kui ma selle kartulipuder sain, no nii head käituma ei olnud veel jälle saanud. Ma ei oska mitte kirjeldada, kui, kui head olid, kas see Kokkoliga vang või vabataliga vang. Vanem mees oli ja see oli kõva. No ja siis käisin ikka seal koorimas ja ja siis pandi mind köögitööliseks, käin puid, käin vett, pesin põrandad ja siis kui aega üle jääb, siis aitasin ka kardult korda ühte teist asja, tead nii et ma olin siis kogu aeg peaaegu on, olin köögis, olin seal sai siis nüüd seda suppi sai. Ja mis siis, tuli, läks nuuste paiste ja siis läksin paiste, sellepärast et seda vedelat suppi sõin. Kokk ütleb mulle. Olu vaatas, et asjal on nii sooned. Ega ta pole arstil seda rääkinud hammast Beatist sena kala ei tohi süüa. Sina lähed paisti ja, ja suured ära kapatses kätt või lähed siis jälle köögist ära. Mina mõtlesin, no olgu, mis on. Aga köögist mina küll ära ei lähe, tühja, et lähen ma paiste või, või jääpaiste või suren niikuinii ära, kuna eluga minna ei saa ja. Ja siis tuli äkitselt korraldus, kõik vangid ära. See oli 45. aastal lõppes Jaapan sõda just lõppenud 45 või ja no vaata seal 45 sügisel. Ega mina ei tea, aga seda mehed rääkisid, et sinna tulevad, viidi ära sätist kõik need vahvlid, seal tahvlid suurusega, nii 250 300 inimest olid, rohkem ei olnud. Sinna tulevad Jaapani sõjavangid. Kas sinna tulid, ei tundnud, seda? Ei tea, aga igastahes minule niimodi räägiti, öeldi. Ja siis ma tulin marinski. Marinskis käisin põllutöödel ja lasen külmetada, mis valima, jäin raskesti haigeks, palavik oli ligemale 40 ja viidi sisse statsionaari haiglasse. Nimede statsionaar, T4 pool, statsionaar selles nii-öelda, sest nii tervemad mehed on, kes oli halvatud, need on väga palju, kes oli halvatud olid ja, ja siis nõrgad inimesed saadeti siis sinna poolstas statsionaarse oli siis ikka päris päris haiget. No ma sattusin sinna, millegipärast arst ütleb, millal ma lähen juba terveks ja ütleb mulle, et Ulotskast ei taha mitte hakata sanitarid haiglasse. Ja jäingi sinna, seal tuli siis palatid, olid pesta. Põrandad tulid pesta, ahjud kütta, surnud välja viia üks, ühe kuu jooksul Meybysi mädava 22 surnud. Vedada selleks ajaks olid teised eestlased kaaslased jäänud juba, kes kuhu seal nii-ütelda, meie etapi mehi enam ei, ei olnud teiega koos menu koos ja pärast tuli üks meie etappi, mees, see oli major töring. Ja tema tuli elusalt tagasi ja läks Rootsi Rootsi selleks Rootsis tööringule lennuväelane lennuväljal ja aasta oli vist Tartus Tartu seal ja ta oli Tartu divisjoni ülem jahtimisel. Ja ja see mees tuli eluga tagasi, tuli eluga tagasi, vaata ainukene see teisi Eestis oli veel. Seal laagris hõivellalteesisin, nööbime minu etapi mehe ei ole. No ja siis oli niisugune asi, et päeval seal käisid naised haigetel toite välja jagamas ja siis jälle pesu andmas ja, ja siukseid asju tegema. Aga need keelati sealt ära ja siis me jäämegi selle töö peale. Olime sanitarid ja, ja siis haigetele vahetasin käsu ja kõik sisulist tööd nestorile keha oli, tegime ära. Ja sealt ma sandil siis saime, sain vabaks. Mis aastal mina sain, mina sain vabaks. 1949 augustikuu siis minul oli niisugune asi. Kõigi teistel, keda ma tean, olid märgitud, tähendab, tähtaeg oli märgitud sellest ajast, kui ta arreteeriti. Hakkad lugema tähtajaks, sellest akvaarset eriti aga minul hakkas tähtaeg hakkas peale, siis sellest ajast, kui üle kuulati ja kui üle kulmu lõpes. Seal mitu kuud tähendab mind arreteeriti juunis ja septembris oli all, algas mul alles tähtaeg. Aga meil tuli haigemajja tuli üks, Tallinnas tulid üks advokaat, Ta oli haige. Ja ma rääkisin talle ja ta oskas vene keelt ja kirjutas avalduse. Ja selle avalduse peale siis juuli ja ja, ja poolaugust või niimoodi olin, olin rohkem seal. Teil võeti auastmetunnused maha 14. juunil ja millal oli esimene ülekuulamine? Esimene ülekuulamine oli septembrikuus, septembrikuus seal jah, kuskohal narrelf nööril. Mida ülekuulamisel küsiti. Milles see seisnes? Kohe esimene küsimus. Miks te ei tahtnud Nõukogude Liidu armees nii hästi töötada, kui jälle eesti armees mask, kes teil niisugust, Kadri? Ma võtsin omale, võtsin kaasa, kes oskab hästi vene keelt ja jälle ta oli mul tõlgiks, maskist niisugust raiutud ja mina olen selle lühikese ajaga tähendab 40. aasta septembrist kuni arreteerimisest päevani selleks ajaks mina olen olnud kaks korda, olen käskkirjaga kiitust saadavad töö eest. Ja ükskord on, on polgu ülema abi poolt suuliselt avaldatud kiitust, kuidas ma siis, kuidas ma siis selle lühikese ajaga ini halvast töötasin, kui ma kolm kord kitsa messi sellest räägiti? Me teame seda küll. Ma nüüd, kui te teate, mis tihti menuga sisse küsitlusest. Lõpp selle võrra muud midagi, ülekuulamine läbi ja läksin barakki, ütlesid, seal räägiti. Mitte midagi, räägiti, sest et ma olen halvas töötanud. Ma ütlesin, et ma kolm kord kiita saanud, et, et kuidas jälle halvasti töötab. Teist korda läksin. Ja siis tuli välja sealt üks paju oli ta nimi, kapten pajumaju. Ja ma hakkasin sisse minema ja ülekuulaja kutsus selle Baiba tagasi, ütles, et olge head ja tulge tõlgiks. Küsis minu käest, kui oleks olnud sõda Nõukogude Liidu ja Eesti vabariigi vahel, kahte oleks läinud, sealt läinud. Mina vastasin. Kuule, ütle selle meel, et, et ole, oleks olnud lihtsalt praegu juurdlus. Ja siin ta tardifaktisi üks asi tõsiasi aga mitte, et oleks töötle, talle oleks põrsal, küll oleks võinud puu otsa. Meeskorjenberi tõlk ütles, et seda küll ei räägi ühtegi. Et olgu peale siis fond, mina siis ütlesin. Teate, mis on, ei olnud seda, ei olnud käsku ja mina ei tea, mis juhtunud oli muidugi läinud, kindlasti on, kuidas te, kuidas te siis ei olnud sättele andmete jälle, kuidas käsku saanud ohvitseri yles lasi sätamit. Mis ta sinna kirjutas, seda ma ei tea. Ja mis ta esimene küsimus, millele kirjutas, seda ma ka ei tea, sellepärast et minule protokolli minul ei loetudki, anti paberkäte või seesama, kirjuta alla mundrit, midagit järgmine küsimus. Kasvava siis ma ütlesin, nüüd viimasel ajal teenis mina punaarmees ja kui mina oleks saanud käsu menna liinile, siis me läinud. Ütles kohe seda mina ei kirjuta. Vahest, kui te seda ei kirjutasime, alla ka ei kirjuta ja kirjutas, siis. Sellega jäigi see jutt lepp. Järgmine küsimus oli see, et. Et missugust friikide tahtsite näha? Jälle kas Inglismaad, Prantsusmaad või ameeriklast? Mitte kedagi, me olime iseseisev riik, olime külana, sest seal näha tahtsid. Ja ma ütlesin, et me olime vabariik ja olen praegu ka vabariigid. Mingisugust vabariiki teil praegu ei ole, astmeks ei ole siis, nõukogude liiduvabariik on olemas, kes nõukogude vabariik ei ole, see pole mingi vabariik. Seda ei täis, kurat. Pani kirja talle ei saanud. Ma ei, ta, ma ütlesin, et ma ei kirjuta alla, kui ta seda ei teemit. Eelmisel õhtul tuli üks mees, tuli jõle kuulamisest ta oli läbi külmunud, meil üks väikene ahi, noh ütleme 75 sentimeetrit kõrge ja läbimõõdus üks 40 sentimeetrit kivis ei köetud, seal oli kivisüsi, ainult maakivisöekaevandus ja kivisüsi oli. Ja tema ei ole protokollile alla kirjutanud ja viibutama niisugusse, väiksesse külma tsement, ruumi, kus ringi pöörata, ega ka ei saa ühtegi läedžisse ja seda tõst istuda ja teda ei saanud. Nojah, ma ei tea, kui kaua ta siis seal seesolija oli siis sealt välja toodud, poolkülmunud välja tunded ja, ja alla kirjutanud. Ja siis ma mõtlesin. Kui me alla ei kirjuta, siis tehakse minul sedasama. Ja kes on siis sellest olu? Nende on ette nähtud, et ma pean ära surema ja kas ma kirjutan alla? Kirjutasin, ma kirjutan alla, ükskõik mis ta on. Ja oleks ta ette lugenud minule, et kas, kas te olete harjunud keeritud kastellaani arreteerimise lehte peni, seda, seda üldse mitte midagi küsida, just nagu arreteeritud tegelikult faktiliselt menud arreteeritud ei ole, mina pole arreteerimislehele alla kirjutanud, see tuli ilmsiks 1900 56. aasta jaanuarikuus rehabiliteerimise rehabiliteerimise ajal ja ja seal ei käi. Ja siis ma sain kaheksa Kendik paber oli kus oli kirjutatud aktiivne barba protis. Toodi selle kaheksandikleht kaheksa aastat laagrit kaheksa aastat ja kaheksa 10, kellel oli 10 kaheksa, ikka naersin seal, et et jälle see masinakirjutaja on vaja, läksin ikka 88 10 10 10 10 jälle kaheksa, teeksin rohkem messilt. Aktiivne, kuidas mina sain aktiivne olla, ma ei ole, nõukogude liit lubas ei sõna ega teoga minagi midagi teinud ja relvidest minul oli antud, keda Anton Nõukogude liidu poolt. Minul muud relva ei olnud ja seda relva ma ei ole kasutanud. Selgelt pandi kaheksa aastat kirja ja. Aga ei olnud, kõik veel ei olnud. Lõppes ära. Toodiumend Novosibirskisse seal oli üks öö ja järgmisel hommikul kutsuti välja ja metsatöödel saata arstina metsatöödel ei jää. Ajalehtedes oli, et, et Eesti on vabastada ja siis ma kirjutasin igaks juhuks siia, et kas naine on ja lapsed on. No ja siis sain vastuse. Ja, ja siis, kui ma olin seal haiglas, olin seal nende, nende nende puude peal istusin sanitar, sanitar, Padise, haige, olin haige. Nagu ma rääkisin, et, et seal ei olnud seal tekki ega, ega ega, ega mitte midagi muud kui ainult ümmargused latid külla. No ja siis palusin, et võib-olla sammul pakkisaat ja hakkas, mul pakkis saatma ja eksemendit elusse. Äratus ja. Väga tänulik, kui palju 263-st mehest tuli eluga tagasi. Teada. Oli mena jultööring. Siis oli üks major. Siis oli kapten tekkel. Ja siis oli veel üks allohvitser, kelle ma olen isiklikult olen nii-ütelda koos olnud. Aga võib-olla Eestis oli, neid, oli neid rohkem, seda ma ei tea. Läheksid f1, kolonel. Seal-rügemendis, et see oli tagasi tulnud, aga kas ta oli tõsi või seda, seda ma ei tea. Aga need mehed, keda kellega ma kokku puutunud, vot need olid need viis meest, mis me nüüd ma tean, mis tagasi tuli. Ma räägin teile huvitav juhtumise. Need kuulati üle uuesti üle. 1956, ma tunnen ära, kas see oli 56. aasta jaanuar või 55. aasta detsember, tuli uuesti uus ülekuulamine. Mina ei ole midagi teinud ühtegi. No läksin sinna seal lavastuseks, polkovnik ja teises lauas istus üks kasahh, aga ta kirjutas mitte paber sedapidi, vaid seda sedapidi seal risti, mis tasand käega kirjutatud, veel kogunenud. Ja polkovnik hakkas siis mul käest küsima, et kõigepealt küsis nõu, kas nad, kas mina olen arreteerimislehele alla kirjutanud, et nõrgulaarseteerid, kas kuskil ka kirjutasid, ma just mina maalin kuskile alla kirjutanud, kui kirjutasin seal väiksele paberile 80 paberile, kus mul teadetele on kaheksa aastat kaardistatud ja. Ülekoormusprotokollile kahte kohta mina olen kirjutanud. Noh siis, kui, siis muidugi, kus pataljonis ma teenisin rügemendis ja nii edasi ja, ja kuidas valija ja see kirjutaja, kes seal kirjutas, küsis tema käest, kas ma pean ikka niimoodi kirjutama, kuidas räägiti vä? Me rääkisime edasi juba jällegi siis kas ma pean ikka kirjutab niimoodi, nagu ta, nagu räägitakse sellest mitu korda rääkima, kurat jälle ma ütlesin juba, et mulle niimoodi kirjutada, nagu räägitakse sellega. Ja siis seal kirjutas kõik need asjad üles. Kuidas selle arreteeriti, kes arreteerisid Nadia, kes arreteeris sest ega minul seda ei öeldudki, kes tissarreteeri oli ja kuidas arreteeriti, millal arreteeriti ja ja kus ma töötasin, hea asi. Aga see oli huvitav jah, et veskist pead ikka kirju pilte. Ju siis paremini muidugi, keda te olete? Kas teile keegi on nüüd osanud seletada, mille eest kõik pidite läbielamiste läbi elada tuli? Ei tea? Ei ole, ei ole. Võib-olla nime, nädalast, võib-olla nime. Kaheksa aastat ei oleks mitte nii hull olnud, ei oleks, mitte nii palju närvide peale hakkan, kui oleks olnud seal olles inimeste hulgas olnud Peigopiga võimalik sind inimest pidada inimeseks, Tšašis oleks palju kergem on, aga kui sa röövlitega oled ühes, kas ei hakka siis närvide peale ja see oleks väga lihtne, ega te meile pahaks ei pane, et me neid aegu meelde tuletasime, jäi? Jäi aitäh, aitäh teile, aitäh.