Keskööprogramm on õhtutund ja küünal põleb ka meil väike küünal. Tuleleek mida küünlatuli ja tuli teile tähendab Ants Viires. Miks ta ikkagi esmajoones jõulusid, tähendab see on juba lapsepõlvest peale niimoodi jõuludega seotud. Ja meil olid Tartus muide, kus ma sündisin, üles kasvasin, oli kombeks jõuluõhtul kalmistul küünlad süüdata. Nii et see ilus komme on mul juba üsna noorest põlvest meelde jäänud. Lume sees säravad küünlad. Aga teie elu ja töö on niisugune, et teie võite ka kindlasti öelda, kui vana see komme on või kust see komme see kalmistul küünalde süütamise komme üldse tuleb. See asi ei ole sugugi selge. Siin Tallinna poolsed inimesed räägivad, et see hakkas tõsisemalt juurduma alles sajandi keskpaiku. Aga Tartust on näiteks Arnold Raag vana Tartu ajakirjanik oma lapsepõlvemälestustest, umbes esimese maailmasõja algul kirjutan tütar. Tema käis kalmistul lapsena ja see oli küünlasäras jõuluõhtul. Nii et see selle kombe levib tulek ja levimine Eestis ei ole sugugi teada, keegi ei ole sellega õieti otseselt tegelenud ka. Igal juhul on ta selle sajandi jooksul kujunenud täiesti üldiseks. Nii ja nüüd on aeg teile, armsad kuulajad tutvustada seda meest, kes praegu rääkis rahuliku ja targa häälega. Ants viires on ajaloodoktor. Soome ja Rootsi akadeemiate auliige ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane. Selle teaduse nimeks on etnoloogia. Ma arvan, et paljud kuulsid seda. Hiljuti, kui meie, Eesti Rahvuskultuuri fond oma tänavused auhinnad välja kuulutas, et Ants Viiresele anti elutöö eest tänavu see auhind. Ja ma arvan, et kui need küsida nii tänavaküsitluses, et mis asi see etnoloogia on, et ega siis igaüks kohe vastata ei oskagi, ütled aga etnograafia, kumb siis, kas see on üks ja sama? No öeldakse, et heal lapsel mitu nime, meie teadusel on neid nimesid parasjagu seal noor teadus Eestis laiemalt Euroopaski see alles käesoleva sajandi algul nagu võttis jalad alla. Ja see tähendab Maarahva eluolu uurimist, õieti siin meil Eestis. Ja seda alguses nimetati meil Kased nograafiaks või rahvateaduseks rahvateadusena õieti tõlge. Sellest nimetust etnograafia etnos tähendab ju rahvast kreeka keeles Need algupärast, see tähendab õieti rahva kirjeldamist, nii nagu geograafia tähendab maa kirjeldamist. Eestis sai see tõsisema alguse Eesti Rahva muuseumi asutamisega Tartus 1900 üheksandal aastal. Asutamine toimus õieti Jakob Hurda surma puhul tema mälestuseks ja tuleb öelda, et Jakob Hurt tegelikult oma rahvaluule kogumisel pühendas tähelepanu mitte ainult nüüd sõnalistele rahvaluulele, vaid rahva elu-olule laiemalt, nii et tema oli õieti üks meie ütleksime etnograafia teerajajaid selles mõttes. Ja nüüd nimetuse etnoloogia tähendab kõigi maailma rahvaste uurimist, see sai alguse suurtes skoloni Ühendriikides Inglismaa ja Prantsusmaa omaaegne Saksamaa. See tähendas eriti nende kolooniate päris rahvaste uurimist algupäraselt. Ja näiteks Inglismaal oma rahva uurimisega pole üldse palju tegeleda, see neid ei huvitanud, nii et niimoodi see sai alguse ja tänapäeval on ligikaudu samas tähenduses veel levinud nimetus kultuur või sotsiaal antropoloogia. See on anglosaksi maailmast pärit, lähtunud just sellest tooniate rahvaste uurimisest. Antropoloogia lähtub inimesest, aga etnoloogia lähtub vast antropoloogia uurib inimkultuuri, arengukultuurantropoloogia inimkultuuri arengu üldisi seaduspärasid püüab selgeks teha kuna etnoloogia paneb rõhu jälle rahvaste iseärasustele. Need on nagu esikohal tänapäeval meil Eestiski on siis mingil määral uue teadusharuna levimas suur antropoloogia. Seda õpetatakse juba Tartu Ülikoolis kõrvuti etnoloogiaga. Ja muide nimetus ok ja kujunes meil teadvuse nimetuseks lõplikult alles meie uue iseseisvumisega ühenduses Euroopas hakati seda rahvateadust oma rahva uurimist käesoleva sajandi teisel poolel järjest laiemalt nimetama koopa etnoloogiaks. Ja see kujunes üldiseks nimetus Lääne-Euroopas, Nõukogude liidus ja Ida-Euroopas säilis kaua aega nimetuse etnograafia. Ja neid me siis seoses iseseisvumisega läksime üle etnoloogi nimetusele ja see on Venemaalgi nüid tarvitusele tulnud. Nii et sealgi võistlevad omavahel neid etnograafia, etnoloogia. Tõesti ülikool 1919 asutati siis oli tõsine puudus just õppejõududest, rahvusteaduste alal, oma rahva uurimisega ja uurimisega tegelevate teaduste alal. Meile tuli üsna palju noori professoreid, eriti Soomest, sel puhul appi keeleteadlasi Lauri ketta, need näiteks siis ajaloolasi, arheolooge ja rahvateaduse ehk etnograafia alal tuli sai dotsendi koha noor doktor Ilmari Manninen kes samal ajal või enne seda õieti juba kutsusid Tartusse Eesti Rahva muuseumi direktoriks. Nii et tema ühendas nagu muuseumitöö ja, ja selle uurimiste omavahel. Te kuulate selle põlvkonna hulka, kelle haridustee kulges nendes väga keerulistes ajaloo tuultes. Nii et võib öelda, et te olete ülikoolis käinud nii eesti ajal kui saksa ajal, kui vene ajal. Ülikooli lõpudiplom. Värske Eesti entsüklopeedia andmetel on antud teile 1945. aastal. Ülikooli ma astusin otsekohe pärast Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist. Ma olen põline tartlane, Tartus sündinud ja üles kasvanud. Ja kui ma ülikooli astusin, olin ma kindel. Humanitaarlane juba tingimata tahtsin humanitaarliinis õppima hakata, kuigi lõpupeol gümnaasiumi lõpupeol minu ajaloo õpetaja ainult õndsa minult küsis. Et mida ma ülikrais kavatsen õppima hakata. Ma astun filosoofiateaduskonna kondaja keeli ja muid niisuguseid asju tähendab õppida. Ja tema leidis, et ütles minule, et filosoofiateaduskonna lõpetajatel on raske töökohti leida, et parem mitte sinna minna. Niisugune oli tema soovitus, aga ma sellest siiski ei hoolinud. Aga edasine elukäik näitab, et tööd on jätkunud, aga see töökohtade rida näitab meile ka tüüpilist selle põlvkonna inimese teed. Nii et on alguses paar aastat aspirantuuri siis on Eesti Rahva muuseum töökohaks. Siis tuleb hoopiski Saku tehnikumis keelte õpetaja. Ja alles 1956.-st aastast algab side selle kohaga Eesti Teaduste Akadeemia ajalooinstituudiga. Mis on, nagu olnud see õige kutsumus, jäigi töökoht. Kõik see on teise maailmasõja ja sellega seotud meie kohalike sündmuste tulemus mis jättis oma raske jälje terve minu põlvkonna elule. Mina olen selles suhtes õnnelik, et ma ikka veel siiamaani elan, paljud minu lähemad sõbrad ja hoolime, nad on ammu juba kadunud, juba sõja ajal hukkunud ja nii edasi. Nii et see periood on jätnud kindlasti Eesti rahva ellu üsna üsna ränga ja sügava jälje, nii nagu paljude teistegi rahvaste ellu. Nüüd, kui me lähme ülikooli juurde tagasi, siis ma ülikooli astudes ausalt öelda veel ei teadnud, mis asi see etnograafia on ja ma ei kavatsenudki toda õppima hakata. Ma valisin endale õppeaineteks hoopis eesti keele, eesti ja üldise kirjanduse mannil väga kirjandushuviline. Edasi inglise filoloogia ja rahvaluule rahvaluule oli tol ajal niisugune täiteaine medali hõlpus õiendada professor Walter Anderson, vanim, peaaegu õppimata head hinded välja. Nonii ühe aasta ma sain siis ülikoolis üht ja teist tehtud, eriti eesti keele alal, kus mind muide tööle ägedalt tööle pani. Noor õppejõud oli sel ajal veel eesti keele arhiiviassistent ja tema nimi oli Paul Ariste. Tema viskas mulle käte ühe möödunud sajandi lõpupoole ilmunud kapsa, millel ei olnud isegi tiitellehte. Ma ei teadnudki, mis raamat see oli, aga see oli aianduse käsiraamat. Ja sealt ma pidin huvitavaid sõnu väljas Edeldama. See oli esimene eesti keeleharjutuste. Sealt ma sain näiteks teada Tuguritson, kurk ja ja muid niisuguseid asju vene sõnast. Agurjets laenab jätsi, sea aga aasta ma sain niimoodi siis ülikoolis üht ja teist tehtud. Ja selle järel otsustasin 1900 38. aasta suvel, et lähen vabatahtlikult oma sundaega sõjaväes ära teenima. Ja nii ma siis sattusin Tartusse Kuperjanovi disainide pataljoni kus tuli neli kuud noorte aega üle elada, seejärel suunati mind seitsmendasse jalaväerügementi Petserisse. Seal ma olin õppekompaniis, kus valmistati ette allohvitseri ehk nahkasid, nagu neid tol ajal. Ja ajalugu võis oodata. Igal juhul ma olin siis sõjaväes edasi need põnevad ajad, kui 39. aasta suvel Euroopa sõda hakkas lähenema rahvusvahelise äreva olukorra tõttu aastasele teenistusajale lisati ootamatult üks kuu aega enne selle lõppu meil pool aastat veel juurde, mis oli suur ehmatus ja pettumus meile kõigile, kes me olime sõjaväkke läinud aasta tagasi. Me lugesime ju kogu aeg päevi, mitu päeva pen tuleb sõjaväes olla. Me elasime üle siis baaside lepingu aja 39. aasta sügisel mil mäletan, kuidas Tartust Ratsarügement sõitis välja farma poole piirile ja meil oli ainult vahirühm 40 meest. Selle viimase allkirjad anti aga igal juhul lasti meid sõjaväest aastavahetuseks lahti. Me olime viimased, kes siis sõjaväe Sten enne nõukogude okupatsiooni lahti saime. Ja ma läksin ülikooli tagasi 40. aasta algupoolel alustasin oma õpinguid, siis just tegin muide rahvaluule eksami ära, aga see ei olnud enam nii hõlbus, sest vahepeal oli Walter Anderson sakslasena ära Saksamaale läinud ja tema aset täitis Oskar Luts. Loorits, kes oli väga kibenõudja Need ma pidin eksamiks väga tõsiselt valmistuma, aga kõik läks hästi. Siiski. Ja siis tuli sügisest peale punane ülikool, kus ma peaaegu pidin, pidin alguses. Kuna mul oli vähe eksamid tehtud, pidin Nõukogude õppesüsteemile üle minema, algaja üliõpilasena. Aga pärast nõupidamist dekaan professor Andrus Saareste, aga mul õnnestus saavutada seda, et ma pidin kiires korras reaeksamid ära tegema sügissemestri jooksul, et jõuda nii-öelda kolmandale kursusele. Ja need võisid veel vanade õppekavade alusel siis oma oma tööd jätkata. See, see oli hea külg, selles mõttes. Ja nii siis jõudiski see diplom kätte. Millal. Diplomiga oli nii, et mul on kaks ülikooli lõpudiplomit. Ma võtsin 1000 943. aasta kevadel, kui ma juba olin üle aasta töötanud ajutise tööjõuna Eesti Rahva Muuseumi rahvateaduslikus osakonnas. Võtsin igaks juhuks diplomi välja, kuigi mul ei olnud veel kõrgeima astmeeksamit postitatud nüüd meeldetuletuse korrus, ma pean ütlema, et just tänu selle nõukogude okupatsiooni lema muutusin etnograafiks. Ma vahetasin inglise filoloogia, kus mul ei olnud ühtegi eksamit tehtud etnograafi vastu, kus ma vaatasin, on suhteliselt vähe eksameid teha palju vähem kui inglise filoloogia. Ja nii ma siis sain etnograafia endale õppeaineks, mis kujunes mulle siis kõrgeima astmeaineks veel tänu sellele, et ma sain töökoha endale ajutise küll Eesti Rahva Muuseumis kus olid väga huvitavad inimesed koos eesotsas etnograafia õppejõu enda professor Gustav rängaga keskel vahetult otse muuseumis. Ei enam ei töötanud. Ja, aga niisugused mehed nagu Eerik Laid oli tol ajal muuseumi juhataja kohusetäitja Venemaale küüditatud ja seal hukkunud Ferdinand linnuse asemel. Ja Ilmar Talve näiteks, kelle, kellega ma seal sõbrunesime. Me olime enam-vähem üheealised temaga. Kirjanduslikud huvid ja kalduvused huvi keele vastu. Kõik see oli olemas. Ja, ja see oli olemas ja õieti tulin koolist gümnaasiumi lõpu poole. Ma juba mõtlesin õieti niimoodi, et ma hakkan kunagi mingit ajakirja humanitaarset ajakirja toimetama, milleni ma küll oma elus kunagi ei ole jõudnud. Küllap seal tuli ka kodunt, sest minu isa oli Tartu Õpetajate seminaris, minuta oli algupäraselt kooli õpetaja Tartu lähedalt Vesneri vallast pärit, mitte mitte kaugel vähkvere külast. Muide, minu vanaema oli David. Nutta virad, Klausi õde. Eetikas sügavad kultuuri juured igast kandist. Ja isa Hill õppis hambaarstiks õieti nii, et nuga oli töötanud, aga ta oli väga kultuurihuviline ja ja kirjutas ise üht-teist, väga hea joonistaja, muide. Et esimesest maailmasõjast on temas säilinud mitmed joonistuste blokid, sõdurit, elust. Nonii, aga ta suri väga noorelt, nii et kui mina olin algkooli viimase klassi seisma juba isa, kaotasin. Aga emast, mida ütlete? Oli pärit Otepää lähedalt Valgjärvelt isa tuli sinna kooli õpetajaks ja nii nad siis tutvusid ja enne esimest maailmasõda. Ja käis tema siis ka maailmasõjas ära. Saksa rindel oli ta sanitarina õieti töö. Ja las ma ütlen pikimat aegu, Vilnius või tänapäeva Vilniuses seal slaid Darla ülemaks raudtee tunnelis, mis senini on säilinud raudteejaamast. Kui ma kuulen praegu mõtlen, et ei tea, kas teadlasel etnoloogil on olnud ka mahti oma suguvõsa ja perekonnaelukäik ja ja juured kõik kirja panna ja ära uurida. Ja seda mahti õieti pole ja see on mõnes mõttes ka võimatu väga kaugele minna, eriti isaliinis, sellepärast tema kuulus Tartu- Maarja kogudusse ja selle koguduse arhiiv koos kirikuga hukkus 41. aasta sõjasündmustes. Nii et seda arhiivi pole olemas. Emaliini ma olen mõelnud, aga kunagi ei ole mahti olnud seda tõsisemalt käsile võtta. See on see, et pagarilapsel ei ole saia. Kasu sellest, et vanemad olid kasteri kohast pärit suved olen ma lapsepõlvest peale siis osalt veetnud tartu lähedalt isakodu oli 12 kilomeetrit Tartust vaheldumisi siis seal ja teiseks siis Valgjärvel Otepää lähedal, kus oli ema kodu. Maaelu ma tundsin üsna hästi, ikkagi. Kui neid teie teaduslikke töid vaadata uurimusi, puu tööndusest ja üldse, kui rääkida eesti rahva esemelisest kultuurist ja seda nagu ei kujutlekski, et inimene, kellel üldse side maaga puuduks, et seda oleks võimalik teha. Et siis oleks see maailm võib-olla liiga võõras, aga selles meie rahvas on ju nii-nii hilja kõik linna tulnud, et meil on isegi praegu veel, ma tunnen isegi minuealistel, ikkagi on side maaga veel olemas. No ja kuna minu vanemad olid esimese põlve linlased, siis on see üsna loomulik. Etnoloogid on juba linnas sündinud Ilmar Talve näiteks küll väiksemas linnas tapal seal üles kasvanud Helmut tagar, kes endast kujunes ka kahjuks juba paguluses tuntud etnoloog. Tema on Tallinna poiss hoopis ja nii edasi. Aga nüüd olite, te, lähme tagasi nüüd sinna Eesti Rahva Muuseumis, kus te natukene aega töötasite. Jah, üks huvitav moment oli seal ehk see, et 1000 942. aasta suvel saatis direktor laid mind uurimismatkale uurima ja pildistama 41. see aasta sõjasuve metsavendade asumis paiku, eriti Alutagusel ma avastasin väga huvitavaid laagrikohtasid, pildistasin okstes tonnidega ja nii edasi ja mitmesuguseid üsna primitiivseid vahendeid seal veevõtuvahendit ohust tehtud ja nii edasi ja nii edasi, mida metsades oli kasutatud vastavad kirjeldused, need läksid siis kõik Eesti Rahva Muuseumi arhiivi. Aga 44. aastal, kui venelased tagasi tulid, nende hirmul minu kolleegid seal, mina ise sel ajal muuseumis ei olnud, et matsid maha kuskil Läänemaal ja need on jäljetult kadunud. Ma ei tea, kuhu nad on jäänud, vaat niisugune ja fotod. Ainult neli fotot on avaldatud raamatus Eesti rahva kannatuste astmes, saksa okupatsiooni ajal avaldati neli fotot, mis ma tegin neis laagrikohtades. Aga kas sellest, et kas keegi paha inimene seda välja ei uurinud ja teile sellest pahandusi kaela sokutanud? Selles küsimuses ei ole kunagi kunagi mind tülitatud. Kui 44. aasta veebruaris Eestis mobilisatsioon välja kuulutati sakslaste poole pealt siis ma läksin Saksa sõjaväkke. Töötasin seal kuni suveni pioneeripataljonis. Õnneks ma sõjavangi langenud, ma enne rinda Eestist üleminekut põgenesin. Sõjaväest, asi oli selge, et kõik variseb kokku siin juba. Ja varjasin tema kodus seal Otepää lähedal. Vahepeal olime muide abiellunud ka ja mul on juba pisike beebi. 44. aasta kevadel sündinud. See oli ka huvitav tol ajal, kui rinne hakkas Otepääle lähenema, Meie talus peatusid kaks saksa pioneeri, kes olid kõik lähema ümbruse maanteetruubid, need suuremad sildusele truubid mineerinud. Ja need õpetasid meid niimoodi, et et ärge kartke, venelased on ka inimesed. Aga rind, üleminek on kõige halvem momente, viimased sakslased võivad suurt suuri pahandusi teha ja esimesed venelased, kes sisse tulevad, et me ütleme, kui me saame käsu need õhku lasta ja siis mingi ära metsa selleks ajaks. Ja nii me täpselt tegimegi siis. Ja oligi kodu poolt, ainult vanaisa jäi mul koju kodukalt õudselt lärmi kuulda, viimased sakslastel suured naerulaginal käisid ja nii edasi. Aga järgmine hommik oli absoluutselt vaikne, siis ei olnud enam kippu ega kõppu kuulda enne, kui ida poolt hakkas mingi tank, iroomikute rägingust, maju, üksikud suurtükilasud. See tank nagu tunnistas, et. Kas aeg tundub praegu väga kauge? Noh, ma ei tea, kui kaugel, aga väga eredalt on ta muidugi meeles. Ja on ka meeles see, kuidas siis koju tagasi läksime. Ema, kes kõigepealt kodus vaatamas, seal oli käinud juba naabertalu peremees, esimese vene luuraja ka. Kõik oli vaikne ja. Mina läheksin teisetaksid hobustega ja mari oli meil ka metsas sellega koju tagasi, mina läksin üksinda omaette soos, ääri mööda mäge mägede vahel olid sooääred. Ja käänasin ümber suvere nurgas. Sattusin kohe vene sõduri peale, kes seal parajasti kükitas, püksid rebadel. Läksin temast mööda last võita. Tema vastas mulle täpselt ja see oli mu esimene kokkusaamine. Nii et nii, nii see ju, kus siis. Aga siis tuli mobilisatsioon kohe varsti, mõne nädala pärast. Seal võeti mehed kõik ära. Mina igaks juhuks näitasin mobilisatsioonipunktid, mis oli kanepis. Näitasin ette Tartu Ülikooli lõputunnistuse, mis ma olin välja võtnud. Rektor Edgar kanti allkirjaga eesti ja saksa keeles. Ja komisjonis istus üks eesti leitnant, see küsis minu käest, et kas te olete kooliõpetaja või mõtlesin, et olen küll. Ja selle peale sa ütlesid, kes ei tea, et kooliõpetajad üldse haritlased pidid ennast ammu registreerima. Ma ütlesin, et kust ma seda tean, et täielikus kotis elame, siin ei ole raadiot ega ajalehte ega midagi, ei ole. Ja siis saadeti mind Võrru ennast registreerima antikiri kaasa ja mind pandi praeguse ajaloolase Karl siin juba see ema oli seal. Rästik, Võrumaa koolivalitsuse juhataja. Mind pandi Valgjärve valgkooli õpetajaks, mis mõned nädalad olin, sain, sain esimesed vene rahadsel teest. Tork kombel on mulle mõned üsna pisikesed sündmused väga teravalt meelde jäänud, mis, nagu sõja ajal eri poolte hoiakuid, nagu iseloomustavad. Kõigepealt 1941. aasta suvel pärast saksa vägede sissetungi. Oma kond sõitsin Tartust jalgrattal välja ja seal linna piiril rippus telefoniposti otsas üks poodud mees saksa tonni mees juures. Silt oli juures eesti keeles. Püüdsin. Ja see mees oli täpselt samas liivakarva ostetud suveülikonnas mees, minul all oli seljas seisne seal all ja vaatasin seda meest. Hiljem ma kuulsin, iga suurema tee ääres oli niisugune. Sellest 1001 üks mees. Teine juhtum Tartus oli jällegi kui tänaval viidi ühte armetut juudi vanameest. Tartus Turu tänaval elas eriti vaeseid juute kahe sõduri saatel mööda mööda sõiduteed. Ja mulle tuli vastu üks saksa allohvitser, näitas näpuga nendepoolne ja hüüatas mulle, haa, juude. Sedasama hüüatusi on mul siiamaani teravalt meeles. Ja kolmas juhtum on juba 1000 949. aastaga seotud suurekoelise suur küüditamine. Tartus Riia maanteel. Üsna selle raudtee lähedal seisis just küstitatavate rong. Peale hüppas talle juurde jalamaid üks vene NKVD ohvitser. Käratas talle, kas tahate kaasa minna või? See oli kõik, need pisikesed episoodid on mulle väga teravalt meelde jäänud okupeerivad jõudude iseloomustamisel. Ja need on killud rahva ajaloost, mingid välgusähvatused, väiksed pildid, aga eks ajaloo uurija kindlasti niisugustest väikestest, konkreetsetest pildikestest saab oma teadusliku uurimise materjalile ka mingit tuge, sest need on nagu inimlikud. Meelde sööbivad, naljad. Nonii ole. Aga nagu Tartu vabanes, saksa okupantidest vabanes. Ja siis ma sõitsin kohe Tartusse ja ja tundsin huvi Eesti Rahva muuseumi saatuse vastas oli varemetes ja ja hakkasin selles liinis õieti tööle. Läksin Tartu Ülikooli, ma ei osanud mujale pöörduda, ühtegi muuseumi töötajat kuskil kohal ei olnud. Ja seal sain siis venekeelsed unistus, et ma olen muuseumi assistent. Ja sellele ma siis alustasin tööd, kuni muuseumile tuli. Kuu aja pärast direktor Eerik põld siis Tallinnast tuli direktoriks ja uurima, hakkas tasapisitasapidi tõsisemalt tegutsema. Muuseum oli hoone oli küll varemetes, aga õnneks olid kõik olulisemad muuseumi varad maale laiali evakueeritud, nii need säilisid. Ja ühtlasi paralleelselt siis hakkasin, hakkasin ülikoolis uuesti uuesti õppima, et teha seda etnograafia kõrgemat astet, mis mul veel tegemata jäänud. Kuna professor Frank oli nagu paljud teised juhtivad Eesti teadlased Eestist lahkunud põgenenud siis tegin ma selle eksami juba arheoloogia professorile Harri Moorale. Ma sain 45. aastal veel lõpudiplomi. Diplomi peal oli märgitud, et ma olen ajaloolane, etnograaf, kuigi ma ajalugu ülikoolis üldse joonud õppinud. Nõukogude Liidu rahvaste ajaloo ma pidin tegema men 44 45. aastal vist. Niisuguse eksamiks on jäänud käänu eksamis. Pärast seda, siis töötasin muuseumis juba nii-öelda teadurina tänapäeva terminoloogia, sest tol ajal oli semiteaduslik töötaja. Jaa. Surmola tegi mulle 46. aasta algul ettepanekuid, kas ma ei taha ülikooliteaduse alal edasi õppijaks hakata. Ja nii ma astusin siis aspirant tuuri, need olid esimesed aspirandid, kes taotlesid siis teaduste kandidaadi kraadi etnograafia alal ja valisin endale siis kandidaaditöö, teemaks Eesti rahvapärase puutöötluse ajaloo. Miks väga lihtne põhjus oli, see käsitööde esitlus oli veel etnograafilist läbi töötamata ja see oli nagu suur auk ja see oli see põhjus, miks ma sellega tegelema hakkasin. Hiljem ma olen tegelenud ka veel liikluse ja veokite ajalooga, seegi oli läbitöötamata. Nii et need olid nagu siis selle väljaga, mis see eesmärk, uurimisvälja katmise eesmärk, miks me nende teemadega tegelema hakkasin? Aga aspirantuuri lõpupäevil, kui tekkis üldse Eestis raske olukord kodanliku natsionalismi vastu võitlemise näol siis selgus, et ma olin Saksa sõjaväes olnud, mida ma seni olin jäänud. Ja tulemus oli see maaülikooli enam edasi tööle ei pääsenud Taetimentroidi kooli vanemõpetajaks panna. Sellest ei tulnud midagi välja, muudest kohtadest ei tulnud ka tükil ajal midagi välja. Ma mäletan, ma käisin isegi Tallinnas. See oli siis riiklik kirjastus vist rääkimas ja sattusin osakonna juhataja Hardi tiiduse peale kes oli mulle muide ka üliõpilasena etnograafiaeksami teinud. Kuigi ta suurt midagi ei teadnud, sellest, me mõlemad naersime selle eksami ajal kõvasti. Ja ja siis tema oli kohe hea meelega mind tööle võtmas, aga läksis direktor Tori jutule, tuli pika näoga tagasi, ei tule välja midagi. Viimases tüki laene leidnud absoluutselt mitte mingisugust töökohta ja elu läks üsna hulluks niikaua kui siis Helmi Üprus, kellega ma muuseumis olin sõbrunenud Eesti Rahva Muuseumis, tema töötas seal kultuuriloo osakonna juhatajana, kes oli samuti igalt poolt kõrvale löödud kunstiajaloolasena ta ei leidnud enam töökohta. Soovitas Elva rajooni tööstuskombinaadi direktor oli, et ma võiksin sinna töökoha saada. Kuna ta ise pidi sinna tööle minema, aga siis oli leidnud parema koha Tallinnas. Farmaatsiatehases pidi neid pisikesi figuure, reaalseid pudeleid, lõhnaõlipudelid kesi maalima neid üle maalima ja päkapikud ja, ja nii, et see oli tema töö. Mina sain siis kantselei töökoha Elva rajooni tööstuskombinaadis. Esialgu oli mu töökohanimi Tõravere veski jooksupoiss. Aga noh, seal ma tegin siis üsna head karjääri, varsti saime tehnik, plaani jääks ja järgmisel aastal taheti mind juba peainseneriks tehase jääma. Aga, aga siis samal ajal tekkis võimalus Tallinna kant ümber asuda, sest mul naine töötas keele ja Kirjanduse Instituudis keele osakonnas, tema üliõpilane. Ja see toodi Tallinna üle ja siis ma hakkasin Tallina kandis kohta otsima. Leidsin lehest kuulutuse, kus Saku maaparanduse ja maakorraldustehnikum vajab keelteõpetajat. 52. aastal ja direktor võttis mind jalamaid selle koha peale, ma pidin tv3 keelt õpetama eesti keelt ja Vabatahtlike ainetena inglise ja saksa keelt. Seal minu eelkäija olnud, aga tema tahtis Tartu ülikooli õppima minna ja sellepärast lahkus sellelt kohalt. Tema oli oma perekonnast ainsana ellu jäänud, kui Tallinnat pommitati 1944. aastal märtsipommitamise ajal ennast seal vist Väike-Ameerika tänaval ja oli, oli teiselt korruselt oma puumajast vihma Me toru mööda alla roninud liistudega vanemad põlesid sisse, tal seal. Nii ta mulle rääkis tookord. Nojah, aga nii ma sain siis selle keelte koha Saku tehnikumi, kus ma töötasin kuni 56. aastani sees. Ja vahepeal, kui ma ilma tööta olin, olin ma oma kandidaaditöö valmis kirjutanud, muide ahaa, 49 50 sillemit Odest 60. aastal ilmus raamatuna Eesti rahvapärane puutööndus. Kui algas sulaperiood, Hruštšovi sulaperiood ja kõik nagu paremad võimalused tekkisid siis ma pöördusin Tartu Ülikooli rektor Feodor Klementi poole oma taotlusega, et kas ma ei saaks kandidaaditööd neid kaitsta. Ja elementi auks tuleb öelda, et et tema oli, andis lahkesti oma nõusoleku selleks oma eluloa halvad küljed talle kõik ära seletanud ja nii edasi. Ja nagu ma olen kuulnud, on paljud teised minutaolised tema abiga suutnud siiski edasi edasi pääseda. Nii et 1000 955. aasta suve hakul siis toimus minu kandidaatide kaitsmine. Kandidaadi tööle järgnes doktorile. Nojah, aga see võttis üsna üsna pikka aega 46. aasta lõpus ma pääsesin siis tänu professor Moorale tööle ajaloo instituuti, kus ma olen siis oma põhilise töö teinud. Kui ma paar aastat tagasi, siis sealt nüüd lõplikult pensionile lahkusin varakult, asusin siis oma doktoritöö jaoks materjali koguma ja see oli siis Eesti rahvas rahva pärast liiklusvahendit, et ajalugu, mille ma laiendasin üsna peatselt Baltimaade rahvapäraste niitmisvahendite ajalooks ja sellega ühenduses ma olen kogu Eesti läbi sõitnud materjali kogudes. Samuti olen läbi sõitnud Läti ja Leedu alad ja naabermaadelt võrdlusmaterjali saada. Peipsi-taguse oleme läbi sõitnud ja valge Vene, kus ei olnud mingisugust materjali, õieti trükimaterjali ega muuseumi materjali. Kahel suvel kogusin materjali Valgevenest, ka see elavdab meie instituudi autoga ringi sõites. Jah, muidugi autoga mitte vankriga reega saani ega, ega vaid Villega, aga ühesõnaga praegu võite kinnisilmi rääkida, missuguse sõiduriistaga Ma kunagi keegi Eestis vaat just sel aastaajal on sõitnud, kuidas jõuluajal sõideti, mismoodi kirikusse sõideti ja mismoodi kõrt. Kirikusse oli ikka ikka uhke Kuljuste saatel saanisõit kirikusse. Valgevenes nende talveveokitega ühenduses mul tuleb meelde, et ühes külas oma joonistajaga koos selle kolhoosi talli peal käisime, regesid uurimas, mis suveks olid talli peale tõstetud ja tallimees rääkis meile siis, et, et kuulge, külarahval räägitud, prantslased on külla tulnud. Pärast selgus, et meie olimegi need prantslased see selle selles piirkonnas, kust omal ajal prantsuse väed Moskvasse läksid Napoleoni ajal ja iga välismaalane tundmatu välismaalane, tundus seal siis rahvale veel tänapäeval prantslastele. Aga kui Eestit mööda liikusite neid releesid ja vankreid uurides, kuidas need varad olid veel tol ajal, kas oli palju järel kõike? Üldiselt peab ütlema, et taludes oli ikka ikka järel küll kõvasti, tähendab meil on olnud niisugune nii rahvaluule kui ka rahvateadus. Etnograafialiinis on olnud niisugune hoiak kogu aeg, et tuleb väga kiiresti materjali koguda, et kõik on hävimas kadumas. Tegelikult see kadumine ikka nii nii väga kiire protsess ei ole olnud. Talude pööningut oli pikka aega täis neid vanu, vanu tööriistu ja muid esemeid. Kas inimeste suhtumine ja arusaam, et see on väga väärtuslik, et seda tuleb hoida ja kaitsta ja säilitada ja näidata ja pakkuda teadlastele on Eestis küllalt kõrge, et minu meelest on, aga ma ei tea. Ega ta nüüd nii on, nii ja naa, tähendab omaaegne Eestile muuseumi kogumistöö juba enne esimest maailmasõda tegi muuseumi rahva hulgas üsna üsna laialt populaarseks ja ja Ma ise olen kogenud juba saksa okupatsiooni ajal ja samuti esimestel nõukogude okupatsiooniaastatel jalgrattal maal ringi liikusin väga sõbraliku vastu võtta igav, juhul kui ma end mainisin, et ma olen Eesti Rahva muuseumi esindaja. Nii et selles suhtes oli, on see lähenemine olnud küll väga, väga nii-öelda meeldiv ja, ja teadlik. Aga nüüd just need üheksakümnendatel aastatel on ju üsna palju olnud niisuguseid juhuseid, et et neid vanu esemeid on ostetud kokku välismaale saatmiseks osalt lihtsalt puiduna kasutamiseks. Ja rahvas on raha saamise huvides raskes majanduslikus olukorras sellega sellega muidugi kohe nõus olnud ja noh, seal nii paratamatu pole midagi parata. Aga üldiselt on ikka ikka minu mulje järgi küll need vanad vanad traditsioonid kuidagi kuidagi inimesed on nendega siiski seotud olnud, eriti need, kes on pidevalt samas kohas saanud elada. Et see nõukogude periood on inimesi hirmsal kombel laiali paisanud ja ümber asustanud ja nii edasi tervise kollažeerimine ja kõik need on rängalt mõjunud, rääkimata küüditamisest. Peale nende puu, töönduse ja liiklusvahendite raamatute on meie siin laual ka üks väga ilus ja huvitav raamat eestlastest ja puudest paistab, et see, see puude lugu on teile kuidagi ikka väga südamelähedane. No ja see sai õieti alguse juba, sest puu tähendusestuma muu asjandusega tihedalt kokku puutusin eriti Avinurmes. Paljudes mujal ka metsakohtades, eriti just nii, ütleme suurte metsaalade servadel on tekkinud niisugused niisugused puudekeskused. Nabi nurme on kõige suurem, aga teisi Hiiumaal ja ja Nõval Loode-Eestis olid mõned metsakülad ja siin ennast niimoodi elatasid ka. Puude raamatus te räägite puudest väga mitme kandi pealt, kõik Eesti puud on seal läbi võetud nende hinge, nende elu ja nende osa eesti rahva. Ja õieti see raamat sai alguse sellest, et ajakiri Eesti loodus pöördus minu poole, palus puudest kirjutada, kuna ma juba oma puu tõendusega sinnakanti olin sattunud. Ja nii ma alguses kirjutasin sarja artikleid eesti otsusele ja neid täiendasin ja avaldasin ja nii sündiski sisse raamat, lõpuks. Missugune teie oma puu on kõige kallim puu kõige tähtsam puu eestipuudest. Ausalt öelda, ma ei julge öelda? Jaa, jaa, muidugi Tamm on ikka üks, üks meeldivad mul suvemaja juures, mis on Juminda poolsaare tapulle külas seal mul tütar istutas ühe tamme ja seal neid päris kenake puukeseks juba sirgunud. Doktoritöö kohta ma ütleksin veel nii palju, et see mitmesuguste muude tööde tõttu takerdus ja venis ja ma jõudsin selle kaitsmiseni alles 1979. Siis 20 aastat tagasi neid juba siis kuuekümneaastane mees. Ilmus raamatuna järgmisel aastal pealkirjaga talurahva veovahendid. See kaitsmine toimus Moskvas siis sealses etnograafiainstituudis. Ja kõik pidi olema vene keelde tõlgitud. Muide, vene keelt olema tõlgitud Vanker on Telegaja, koer on sabaga. Nali oli nii, aga nüüd oleme siis selle teie kirjandusliku töö juures ma ikkagi seda. Seda on tunda, et see säde ja soov kirjutada andeis alati küdenud jääted kirjanduse kandel, niisugune side. No ja tema on jäänud nagu kõrvaliseks harrastuseks. Need teadusliku töö kõrvale jätta. Oma trükiproduktsiooni ma õieti alustasin ajalehes Postimees, Saksa okupatsioon meie ajal. Lastejuttudega kus ma kirjutasin sarja lastejuttusid pandaku jaagu nime all. Need ootamatult said üsna üsna populaarseks noorte hulgas, nii palju ma olen kuulnud. Ja minul Minu vanem vend Kalle ja kes sõja ajal siis põgenes, elab praegu Kanadas. Tema alles hiljaaegu kirjutas mulle, et tolleaegne Postimehe noortelehekülje toimetaja Walter hiir kes hiljuti suri, nüid shansonises vist, kui ma õieti mäletan, olin talle kirjutanud, et et need vanad postimehed, kus need minu lood sees olid, olid seal Ameerikas veel rabalateks loetud. Ise on ehk minu kirjanduslik kõige suurem edu olnud. Kuid nüüd üsna hiljuti ilmuste käravat No ja see niisugune noh, nagu teda on nimetatud filosoofiline poeem, mida ma oma oma nii huvides kirjutasin 1960. aastal seitsme maa ja seitsme mere taha. Inimkonnas, kus ma siis nagu püüani inimkonna, nii häid kui halbu külgi kuidagi kuidagi ära märkida. Kirjutamise ajal muidugi oli lootusetult trükis trükis avaldada, ma ei mäleta, kas Ühertüksmi või midagi, nii see raamat siis lõpuks ikkagi ilmus ja mingisuguse väikese tähelepanu osaliseks sai. Aga nagu te ütlesite, et inimkonna mitmeseid külgi häid ja halbu külgi analüüsida Kas on väga erinev teha seda teadlasena ja kunstisõna kaudu? Ei, mulle tundub, et see kõik ikka moodustab ühise ühise terviku. Ega seal midagi põhiliselt erinevate ei ole, vähemalt vähemalt nüüd rahvateaduse ehk etnoloogia niinis. Minu arusaamise järgi peaksid selle teaduse alakirjutused olema ja enam-vähem niimoodi kirjutad, et iga iga inimesel on võimalik sellest aru saada ja huvi tunda selle vastu. Need lihtsust ei ole vaja karta ega püüda asjatult keeruliseks. Et ma olen üldiselt võidelnud nooremates põlvkondades, ongi ilmnenud ilmnenud kalduvust hirmus teaduslikku keelt käsutada paljude võõrsõnadega selle selle vastu ma olen võimaluse piirides üritanud välja astuda, et see üldarusaadavus selle tagajärjel tugevasti kannatab. Kirjutate praegu ka ikka kui on, tuleb inspiratsioon peale mõne. Eks see on juba nagu käe sisse jäänud hädad, millest enam vist elu otsani lahti ei saa. Et see on nagu see põhi põhitegevus, millega oma aega aega saab ka vanas põlves täit. Noh, praegu on jõuluaeg, kas läheb teele ka võib-olla sõpradele või, või tuttavatele mõni oma sulest tulnud luuletus näiteks. Mateeria intrigeerin, ma tea letile üks luuletus on, mida ma tahan nori käte ette loeksite. Siin. See on nüüd sel aastal sündinud, õieti sellega ühenduses jätma. Et ma oma tütre sünnipäevale ei saanud minna haige jala tõttu parajasti ja, ja siis ma kirjutasin üle hulga aja ühe luuletuse, Ma pole aastaid kirjutanud. See kõlab niimoodi, siis seisad inimideede kalmumäel elu sajandilõpu lähistel. Libiseda otsivale käel, surmamärgiga hauatähist. Puudelt su ümber kukkuvad petlikud käod, Igi korduvaid inimsaatusi. Ikka veel kadunud aegade unenäod kordavad iidsete draama temaatorsi. Tunne jälle kord tärkava tootel peos midagi elavat soojajal säravat valmistud, ainsas kordumatus, teos avama igisuletud väravad. Kas te tahaksite midagi öelda hilisõhtustele kuulajatele, kes on meiega koos nüüd selle jutu ära kuulanud oma pikalt teelt mingisuguse tõetera või õpetuseiva või soovi, kas või. No ma ei oska ehk muud öelda, et või või igaüks iga iga eestlane peaks ikkagi pilgu pöörama ka oma rahva mineviku poole ja seda ei tohiks ära unustada. Sest me kõik ikkagi oleme oma kadunud sugupõlvede jätkajad ja kanname vastutust meie meie rahva ees. Nii või teisiti. Aga kui me vaatame oma euro tulevikku, see on liiga suur teema, et seda praegu üles võtta, aga, aga kas te vahel mõtlete niimoodi või mida teie arvate sellest, et kas need rahvaste erijooned ja, ja kultuurilised ise, et kas, kas on see hirm, et need lihvitakse, kõik jahvatatakse üheks suureks euroks? Kunagi täielikku ühtseks massiks lihvimist ei saa toimuda, sellele sellele hakkab, hakkab inimeste terve meel vastu lihtsalt. Just nimelt, et kui me ise ei taha, kui me ise hindame seda, mis meil on erilist ja ainuomast siis peaks säilima. See oli jutuajamine Ants Viires ega tema 80. sünnipäeva õhtul. Kes selle mehega kohtuda, tema koostatud ja toimetatud raamatu Eesti rahvakultuuri leksikon köitlejatel lehekülgedel, seda soovib teile tänase saate toimetaja Mari Tarand.