Keskööprogramm tere. On keskööprogramm on lindistatud aprilli algul Washingtonis kirjanik Ilmar külvetiga. Ta räägib sellest, kuidas ta kirjutama hakkas eestlasega seda Ameerikas ja Kanadas koduigatsusest, eestlaste hulgas reisimisest, kaitseinglist, kes teda elus saatnud, on, aga kõige enam siiski kirjutamisest oma elust. Ilmar külvad alustas oma ilukirjanduslikku loomingut põhiliselt näidenditest, millest tuntuim on ilmselt sildule mere. Ta räägib sellest ise lähemalt. 1982. aastal ilmus Kanadas tema näitemänguraamat, mis sisaldab lisaks sildadele veel neli näidendit. Paradiisi pärisperemees lamp ei tohi kustuda suletud aken ja Menning viimase lavastusega Vanemuine Kirjastus kuparandis 96. aastal välja Ilmar kõlveti novellikogu kulliveri käekõrval. See on kirjaniku esimene eestimaal ilmunud raamat. Seal sees on 10 novelli ennekõike eestlaste erinevatest saatuseteedest viimase 50-ni aasta jooksul sellest, kuidas nad on pidanud võõrsile elama ja kuidas tahtnud elada. Ühes oma tuntumast novellis, kuhu kuulud, Kristjan, arutleb Ilmar küll vett, nii õnnelik Kristjan ei olnud õnnetu samuti mitte. Ta ei teadnud isegi, mis ta õieti oli. Ilmal külvet erineb selle poolest teistest võõrsil kirjutavatest eesti kirjanikest. Lisaks sealsete eestlaste elule on teda huvitanud rahvuskaaslaste saatuse käik Eestimaal. Viimaste juuresolekut on tajuda mitmes loos. Endel Mallene saatesõnas Kuliverile ongi öelnud, et Ilmar külved räägib meile ikka ja jälle eeskätt mõne loo. Niisiis, Ilmar külvetiga, mina olen Mall Mälberg, Saadet sponsoreerib aktsiaselts. Kirjanik Asta Villmann on öelnud, et ei ole päevagi tema elust möödunud, nii et ta ei mõtleks tagasi kodule ta igatseks. Ja ta ütles midagi selle kohta sunni lõpmata valu ja vaev. Kuidas Ilmar sinuga on, kas sul on ka see kogu aeg vaev ja valu olnud? No ja sünnimaa kaotamise valu kajastub kahtlemata nii mõnegi väliseesti kirjanikul loomingust ja võib-olla mõnevõrra ka minu omast. Aga kuna seda küsimust esitatakse Eestis väliseestlaste, usutleb seal ikka ja jälle ma püüaksin kõigepealt pisut mõningate väikeste näidete varal seda lähemalt selgitada, kuivõrd sellest koduigatsusest üle saadi ja kui kergelt või raskelt olenes vägagi palju sellest, kuhu pagulane sattus. Leidus selliseid olukordi, kus üks või teine peab ütlema, et neid oli küll äärmiselt väheseid. Ütles näiteks põgenikepaadiga Rootsi jõudes, so nüüdsest peale olgu selle eestlasega lõpp, sinna enam niikuinii tagasi ei pääse. Ja seepärast lähen üle Rootsi ühiskonda, eakan rootslasteks. Mõned sellised eestlasest talupoisid olevat tõepoolest nii toiminud läinud põgenikelaagrist kohe Rootsi talusse tööle võtnud seal peretütred naisteks ja pärast seda Ranniku Eesti päevadel peoplatsi otsides sellist lahket keskealist meest, kes näitas mulle teed kõva aktsendiga inglise keeles ja kui ma küsisin, siis ega ta viimati eestlane pole, siis võiksime ju eesti keeles rääkida. Ta vastas, et eestist tuli noorukina küll, kuid abiellus kohe ameeriklanna, aga ja sellest ajast peale ei ole ta enam eestlastega kokku puutunud ja keele on täielikult unustanud. Ja ometigi oli inglise keel konarlikuks jäänud. Arvata, et temal siiski mingit kaotusevalu või vähemalt igatsust kaasmaalast järele oli olemas, sest ega ta muidu poleks otsustanud järsku eestlaste kogunemisele tulla. Kõige raskem oli võib-olla hingeliselt uues keskkonnas kohaneda nendel, kes sattusid mingisse väiksesse asulasse, kus teisi eestlasi ei olnud ja keelevilets oskamise tõttu sai ka päriselanikega vaid puudulikult suhelda. Sellistel juhtudel tekkis üksindust, tundeid, mis mõnikord viisid koguni enesetapmist, on üks selline maagiline lugu, juhtus näiteks ajalehe esmaspäev endise toimetaja Aksel Valgma, aga esmaspäev ilmus Tallinnas omariikluse ajal esimese vabariigi ajal. Ja ta kirjutas Austraalia eestlaste kohanemisraskusi käsitleva romaani. Selle nimi oli elu üksiklinnud. Siis ilmus Rootsis Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastusel ja lõpes üksikuks jäänud peategelase vabasurmaga. Peatselt pärast seda võttis autor iseeneselt elu, küllap siis oli tegemist autobiograafilise romaaniga kuni lõpuni. Ta lihtsalt ei suutnud üksikus kohas oma pead jäämist välja kannatada. Valdav osa eesti põgenikest koondusega sellistesse kohtadesse nagu Stockholm, Toronto, Kanadas või New York ja seal tekkisid uued väikesed eestid, kusse tegelesid eesti organisatsioonid, toimusid kultuurilised üritused, ühised rahvuslased, pühade tähistamised hakkasid ilmuma, ajalehed, teksid kõige muu kõrval ka intriigid ja tahted naabrit üle trumbata. Nii et igas mõttes päris normaalne olukord. Sellistes mikrokosmilistes välismaa Eestides oli koduigatsus palju kergem üle elada. Pealegi kui loodus Eestisse tagasi pääsemiseks ikkagi kestis. Kõike kokku võttes kalduma arvama, et lahkumisvalu ja kuuluvuse küsimus, mida olen ka oma teostes käsitlenud oli küll olemas, kuid siiski mitte nii raskel kujul, kui Eestis võib-olla arvatakse. Eestlasi peetakse intelligentseks rahvaks ja intelligentsi üheks definitsioonis on kohanis võime uute tingimustega. Küllap see tuli kah suureks kasuks. Sa küsisid, et kuidas minul isiklikult selle üksindustundega ja kodumaa kaudu, mis aga lugu oli? Ma võiksin ütelda, et vast kõige suurem olises sellel neljal aastal, mis ma veetsin pärast Saksamaal olemist Inglismaal ja töötasin ühes suures tööliste laagris lauvalitsejana hiljem Kanadas ja Ühendriikides, juba pagulasi Eesti nii-öelda vooluses tegeledes seda enam eriliselt ei tulnud saju oldud rõõmus selle üle, et kommunistliku terrori käest pääsesin ja asemele tekkis puhutiga midagi hoopis süütunde taolist, et kuidas minul nii hästi läks ja teistel mitte, et mul oli kogu aja nagu mingi nähtamatu kaitseingel kaasas. Kas sinu abikaasa elas samamoodi seda üle, kas ta mõtleb samamoodi nagu sina või näiteks tema elab seda raskemalt üle on temal koduigatsus suurem? Me ei ole sellel teemal väga palju rääkinud aga võib-olla temal see kuuluvuse küsimus on küll natukene suurem probleem kui minul, aga seda peab siis tema käest küsima, ma tõesti ei oska ütelda. On üks huvitav asi, sina ise oled tahtnud noorest peast saadik juba saada ajakirjanikuks tegelikult Saisust, ajakirjanike seisust, kirjanik ja eestist tuntakse sind ju rohkem kirjanikuna. Ja no selle selle peale ma vastaksin kindlalt kõigepealt, et ajakirjanikust tahtsin ma juba maast madalast saada, see oli mu suur unistus ja hiljem suurima armastus, mis on Aja jooksul nii nagu mõnikord juhtub ka õnnelike abieludega muutunud harjumuseks. Raamatud olid küll juba lapsepõlves mulle parimateks sõpradeks, lugesin palju ja kõike, mis kätte juhtus, aga nooreneva oma mälu järele kirjanikuks saada ei tahtnud, tundus nimelt, et kirjaniku töö on kuidagi igav ja üksildane. Ajakirjanikutegevusega raviv rahva hulka otse eluturuplatsile, võib-olla koguni kaugetele, tundmatutele maadele ja nõnda edasi, aga sellest hoolimata hakkasin tegema hiljem ka kirjanduslikke katsetusi. Ajakirjanikuna oli Eestis eelmisel Wabariigi lõbus, väga raske töökohta saad, ajalehte ei olnud nii palju kui nüüd ja toimetuste koosseisud olid piiratud, kes sinna pääses, hoidis pikki aastaid kohta kinni. Alustasin mitte koosseisulise spordisõnumite reporterina rahvale juures Tallinnas. Ajalehe koosseisu pääsesin alles sakslaste ajal, millal suur osa vanematest ajakirjanikest oli venelaste okupatsiooni ajal küüditatud ja lehemeestest tekkis puudus. Töötasin Eesti sõna toimetuses, alguses sporditoimetajana ja siis kohalike uudisteosakonna toimetajana. 21 aastasena olin tol ajal Eesti noorim toimetaja ja sellele üsnagi uhke ise. Tänapäeval pole selline asi enam midagi uut. Muidugi eesti ajakirjandusel on ju erakordselt noor nägu, omapärast eestist põgenemis Saksamaal elasin, töötasin Lübeckis nädalalehes sõnumid toimetuses ja hiljem ajalehe elav sõna juures, see viimane oli niivõrd omapärane, et selle juures peaks ehk lähemalt teaduma. Ahelast kirjutati nimelt kirjutusmasinal valmis loeti siis laagri suures saalis, mis mahutas umbes ma ütleksin, 600 inimest rahvale ette kõik alates juhtkirjast, minnes üle, siis sõnumitele, reportaažid intervjuudele ning lõpetades laagrilauluansambliga. No olid antud päevakohases satiirilise tekstid. Selle ürituse idee algatajaks oli kirjanik ja ajakirjanik Eerik Laidsaar, kes hiljem lendas välja Austraaliasse ja suri seal suhteliselt noore mehena. Saksamaalt Inglismaal asuvalt maha neli aastat ajalehetööd ei teinud, vaid töötasin teistel aladel. Sellel järgnes Tronto periood Kanadas, kus tegin algul päris rasket kehalist tööd, laadides näiteks okastraadikerasid veoautodele. Sain ühe toimetajana tööle sealse kaks korda nädalas ilmuva lehe vaba eestlasi juurde seisma muidu veel praegugi. Kuhu jäin umbes 20-ks aastaks. Ajalehe tiraaž? Noh, palju üle 2000 ei olnud ja seetõttu jättis ka sissetulek palju soovida. Vahepeal pidasin plaanega, et asuks õige kuskile Kanada ingliskeelse ajalehe juurde. Aga seal oleks tulnud alustada paratamatult kuskil väiksemas linnas võib-olla isegi mõnes kaevanduslinnas eestlastest eemale ning seetõttu see eriti ahvatlev olnud. Kui olin parajasti 50 aastaseks saanud, kutsuti mind Ameerika hääle raadiosaadete toimetusse. Siis, kui Ameerika hääle eestikeelsed saated tegevust alustasid, olin mina veel Saksamaal ja toimetus komplekteeriti vanematest eestiaegsetest, ajakirjanikest, nüüd aga, aga kas nende aeg juba otsa saama ja sellest võimalusest kinni haarasin, kuigi ajalehetöö on mulle alati rohkem meeldinud kui raadiotöö maha, võtsin Washingtoni asumise pakkumuse siiski meeleldi vastu, kuna palgaolud olid soodsad ja tiivustas teadmine, et selliseid saateid oli kodumaa eestlastele tungivalt tarvis. Mõnikord kippus küll vaevuma kahtlused teab, kas seda nii väga kuule tahetaksegi missasid saadame, pole ju alati midagi lootusrikast või positiivset, äkki ta hiljem aga selgus siiski, et see läks Eestis igati asja ette. Ameerika hääle toimetusse. Töötasin viimastel aastatel peatoimetajana kokku 20 aastat ja käin neid nüüdki vahetevahel abistamas, kui neil tööjõupuudus kätte tulla. Eks Karim. Kas selle Ameerika Hääleperioodi ajal hakkasidki sa kirjutama? Hakkasin kirjutama tegelikult ennem ja ma hakkasin muidugi küll küllaltki hilja seda kirjanikutööd tegema ja ajakirjanik lihtsalt hõivas meil nii põhjalikult, et jäänud muuks üle energiat ega aega ja ja mulle tundus see nagu mingi truuduse murdmisena ajalehe töö vastu. Tõlkisin küll vanad raamatud inglise keelest eesti keelde, kuid see oli nagu väike meelelahutusigapäevase töö vaheaegadel. Esimese näidendina tuli mul 1963. aastal. See on ju tükk maad nüüd enne Ameerika Hääle aega suure publikumenuga Into lähedal vabaõhulavale satiir paradiisi pärisperemees. Nüüd peaks küsima, miks ma üldse näidendit kirjutama hakkasin. Asi oli selline, et arvustasin leheveergudel pagulasteatrilavastusi, mis olid tol ajal veel üsna professionaalsed. Nagu näitlejate tuumiku moodustasid Eesti-aegset kutselised näitlejad ja iga tüki käis Torontos vaatamas kuni 1000 inimest. Ma olin võrdlemisi tülikas arvuste, nurisesin korduvalt repertuaari tühisuse üle siis esitatigi mulle teatriühing Oderi poolt väljakutsed, eks sa kirjuta ise midagi paremat, vaata, kui kerge see on. Tegi siis proovi, kerge ei olnud, aga mõned tulid päris hästi välja. Esimesele näidendile järgnesid uued Trooja hobune, sild üle, merelamp ei tohi kustuda suletud aken ja Menning, mida lavastati tuhandeid. 1990. jah, see oli vist Tartu Vanemuise väikse maja avamisel. Kuidas see juhtus, et Vanemuine tahtis sinu näidendit lavastama hakata? No ma saatsin Evald Kampus selle, kes oli tol ajal dramaturg, yks Vanemuise teatris selle lugeda ja ja tema ütles, et seda võiks teha küll. Ja kuna see oli teatri ajalooline teos Menningu kui eesti moodsa teatri rajaja ühest elu episoodist siis see oli uue teatri avamise puhul, tähendab väike maja ei olnud uus teater, aga see ehitati ümber ja selle avalduse puhul oli see temaatiliselt väga sobiv. Ega sa ometi sellepärast siin siis lausa põlualuseks ei muutunud. Teatavates ringkondades taga pagulaskonna enamus ei ole mingit küsimust, sest teinud, sest ma olen ju siin ikka olnud aastaid ajalehe toimetaja ja liigo inimeste hulgas ringi ja mul on palju häid tuttavaid ja sõpru. Põlualune ei ole küll olnud, üldiselt aga on olemuslik ringkond olnud, kes mind ei salli eriti ja sellest ei ole midagi. Endel Mallene on sinu kohta kirjutanud nii Ilmar kõlveton kui sildade ehitaja välis- ja kodueestlaste vahel. See on ühest arvustuses pärast seda, kui su raamat ilmus Eestis. No ja see sildade ehitamine oli sellest õieti Sellest ühest pealkirjast algas, eks ole. Ja see, see on nii, et need eestlastesse paguluses siin tekkis nagu kaks leeri. Üks, üks äärmuslik Kleer akas arvamust avaldama, et et Eestiga ei tohi mingisuguseid sidemeid pidada, niikaua kui seal on kommunistlik võim, eestlased ei tohi külastada ka siis isegi, kui see võimalik on. Isegi kirjutada ei tohi tuttavatel, see võib neid raskesse olukorda panna ja siis mina olin selle vastu ajakirjanikuna. Mina ütlesin, et ikkagi on üks Eesti olemas ja me oleme üks kild, kes on võõrsile paisatud ja et loomulikult me peame peame katsuma sidet pidada selle Eestiga, nagu tegu on nii, nii palju, kui see on võimalik. Ja siis siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et ei tohi seitset lõheneda ja siis ma kirjutasin selle näidendi Sildrele. Taali võib-olla isegi tol ajal ja siis kui oli, olid siin eesti päevad, nüüd tuntakse Esto nime all, siis seal keelduti seda mängimast ja ühe Lestorli siis kunagist oli ikka lavale küll ka ja selle ümber on väga palju poleemikat olnud tõest. On kirjutamine ka jõukuse majja toonud. Kirjutame jälle midagi sisse toonud. Kirjutamine on, kirjutamine on ainult kulusid tekitanud, sest sest kui sul näidendit kuskil mängitakse, siis tahad ise vaatama minna ja maksad maksad kulud kõik kinni ja lennukiga, sõidad kohale ja naine avaldas lootust, et mu näidendit kunagi austanud Itaalias mängida. Läheks liiga kalliks, et. Kui tahad kindlasti jälle sinna kohale minna on mängitud Austraalias, aga ma ei ole kohal, ei läinud. Aga kus need on mängitud hooneid on Rootsis peamiselt ja Austraalias on ka mängitud ja Ameerikas on mängitud. Mina. Kuidas sa nüüd mõtled, kas sa kirjutad veel, oled sa kavatsenud kirjutada veel midagi suuremat? No minu minu vanuses Ma saan selle aasta lõpus 78 aastaseks, on raske sellist plaani teha, aga inglise keeles öeldakse never say never. Ära kunagi lõplikku ei ütle. Ja see väga võimalik olla, et ma kirjutan veel midagi, kas. Kas ma just näidendit kirjutanud, seda ma ei tea, paguluses siin enam teatreid ei ole ja samuti ei anta siin raamatuid välja. Ma ei tea sulle kindlasti seda ütelda, praegu otseselt midagi teoksil ei ole. Lisaks sellele, et sa kirjutanud oled, oled sa tegutsenud ka benklubis. Ja ma olin hulk aega Eesti PEN-klubi sekretär ja võtsin osa umbes 10-st rahvusvahelisest kongressist. Need toimusid mitmel pool mitmel mandril ja olid omast kohast päris huvitavad. Seal. Ma sain kokku ka mitmete rahvusvahelise kuulsusega kirjanikega, nagu näitekirjanikud, Valdur Miller ja Harold Clintoni prosalistid Norman meileri ja Eestiski tuntud Kanada kuulus romaani ning novellikirjanik Maarja tätvud. Üldiselt peab aga ütlema, et väga kuulsad kirjanikud enamasti ei käi nendel kongressidel. Nemad elavad oma elevandiluu tornides ja pühendavad oma loomingule nii palju, kui nad saavad, aga vahetevahel siiski kohtas ka kuulsusi. Benny juhtimine on ka mitu aastat tagasi üle antud Eestis elunevatele, kirjanikele. Kuid ka väliseesti kirjanikud esse eesti kirjandusteadlased tegutsevad sele ridades klaasi Benny töös. Mina pean eriti oluliseks. Komitee raidusin Bration või vangistatud kirjanike komitee tegevust. See hoolitseb nende kirjanike eest rahvusvahelises ulatuses, keda nende tõekspidamiste eest taga kiusatakse. Võib näiteks meenutada, et Inglise PEN-klubi võttis oma kaitsealuseks auliikmeks eestlasest dissidendid Mart Niklus seal või tähendab viibis Nõukogude vangilaagris ja seal sellest hoolimata, et ta ei olnudki otseselt kirjanik, vaid ornitoloog. Ma ei tea täpselt, kui palju suursed tema heaolule kaasa aidata, kuid vähemalt ema ütles mulle Tartus, et Talon Inglismaalt saadetud pakke ning lohutavaid sõnu. Nende eesti kirjanike juurde nüüd, kellega sa kohtunud oled, küllap sa tunned neist suurt enamikku ja ma tean, et väga paljud nendest on viibinud ka siinsamas toas, kus me praegu juttu räägime. Kirjanik Lennart Meri on siin olnud, eks ole. Ja täpselt õige, siis ta oli just Lennart Meri kirjanik Lennart Meri. Kui ta meil käis. Sest on mitu aastat tagasi ja tema ööbinud minu juures, aga siia tuli kokku osa Washingtoni eestlastest ja Lennart Meri esines neile loenguga, oli meie elutoas siin ligemale 30 inimest ja rohkem siia ei mahugi. Siis on käinud kirjanikest siin ka Arvo Walton on siit läbi käinud. Õlu. Matteus on siit läbi käinud ja peatanud ja elanud mõned päevad. Luuletaja Indrek Hirv käis siin ja mitmeid teisi. Paul-Eerik Rummo oma abikaasaga tuli siia just ajal, millal me hakkasime minema Vaikega abikaasaga Lõuna-Ameerika ringreisile ja siis me jätsime nemad siia, andsime neile ukse võtmed ja nad elasid siin veel nädal või paar. No selles sõbralikus majas on elanud väga paljud ja mõni koguni mitu kuud ja väga hea on olnud. Räägi mulle nüüd, kui sa Eestis käid, siis kas sa otsid eelkõige üles oma kolleegid, kirjanikud, ajakirjanikud või, või kui lähed Eestisse, siis tegeled rohkem sugulastega. No kahtlemata kõigepealt võtan kontakti sugulastega ja vanade sõpradega. Kirjanikud on niisugused inimesed, ega need nii väga palju seltsi ei otsigi, kuhu ma lähen sinna Kuku klubis või Loomingu toimetusse ja kui ma juhtun neid seal kohtuma, eks me siis läheme ja räägime natukene juttu kuskil, aga kirjanikke Kons igal pool, nii nad on, võrdleb sinienesesse tõmbunud inimesed ja ma olen Eestiski küsinud mõne kirjaniku käest, et kas sul on ka teisi kirjanikke. Siis öeldakse, et ei, enamasti ei ole, et ma tunnen neid, aga ei, me käib väga tihedalt läbi. Sa oled ääretult palju reisinud, terve see maja on täis reisidelt toodud kujukesi ja pilte ja kas sa oled ka reisidest kirjutanud? Jah, ma olen kõigist oma reisidest kirjutanud. Ma olen kirjutanud peamiselt ajalehtedes, ajalehes Vaba eestlane, vis Torontos ilmub ja mõned reisikirjad on ka eetri kaudu Eestisse läinud. Omal ajal ma usun, et neid kuulati ja meelega reisimised olid eestlastele suletud, nad ei pääsenud ju välja kuskile. Nüüd on see olukord teine, nüüd eestlased reisivad ju väga avaralt ringi ja igal pool käinud isegi kohtades, kuhu mina pole veel saanud või kunagi ei juhtusin. Kas sul on niisuguseid kohti, kuhu sa tahaksid ikka ja jälle tagasi minna? Ma nüüd ei mõtle Eestit, vaid kui sa rännanud oled, on mõni niisugune ääretult meeldiv olnud. Mul oli üks maha või õieti üks linn, mis mulle hirmsasti meeldis ja see oli ka blin Lõuna-Aafrika vabariigis, see pole meelsed rannad, toredad, seal kalaparvede vahel oli ilus ujuda ja ja siis tol ajal olid seal kinnisvarade hinnad võrdlemisi odavad ja mina hakkasin siis haigele peale ajama, et miks me ei lähe hoopis sinna Kaplinna elama, siis ma hakkasin ise ka mõtlema, et, et küllap ta on ikka natukene provintslik. Keerad näiteks televisiooni lahti ja näed neid kohalikke asju seal ja ja siis pikapeale selgus, et see oli rumal mõte ja et ei maksa sinna kippuda. See on ainuke koht, kuhu oleks tahtnud tagasi minna, elama minna, otse. Aga siis meeldivaid kohti on ju palju, võib-olla, et ma olen käinud umbes 80. riigis ühtekokku ja palju on veel käimata ja jäävadki, pole käimata. Aga Ma mõtlen, et turistile näiteks on kõige rohkem näha Egiptuses, minu arvates. Ja Jaapan on väga huvitav, ma käisin seal küll paarkümmend aastat tagasi, siis kui vähe odavam selle elu oli, neid on väga kalliks läinud norra teene, kallis maa on, on väga, väga ilus maa. Mõned fjordid on veel läbi sõitmata sealt ja ka Vaike kipub sinna tagasi. Ja ise Hispaania on äärmiselt huvitav näha, et kakaks reisinud Hispaaniasse ja seal on seal on väga palju huvitavat, väga palju meeldivat inkade, Peruus matsu Petsus, väga huvitav, väga imposantne. Siis ma olen käinud Timbuktu õhus, mis mõned inimesed arvavad, et sellist maad ei ole üldse olemas, aga on. Ja, ja tema kuulub seda maalivabariiki ja on ka. On huvitav, ma paali saarel ma olen käinud ja tšakartast läbi, ega ma palju ei ole jõudnud seal reisida. Sinna tahaks tagasi minna. Lepa ja India ja ega Hiinagi ei ole väga ebahuvitav maa. Ega midagi peab tunnistama, kadedaks teeb, kellega sorrist. Kellega ma reisin oma naisega alati kahekesi alati kahekesi? Kõik. Saavad tagada Talter, tappa. Pinna. Kõrge katk kõrgetundel. Toiteruum karta veel ma vait. Lähemal ajal hakata jälle reisima, aga sedapuhku kogu oma elamisega. Nimelt oled sa otsustanud Ameerikast lahkuda ja minna tagasi Kanadasse, kas ta kunagi pole arutanud seda, et kui töötegemise lõpetajate lähete hoopis Eestisse tagasi? Jah, muidugi, seda küsimust on ka kaalutud ja ma arvan, et seda küsimust on sajad inimesed siin kaalunud, aga seal on igasugust põhjused, mis seda takistavad. Esiteks Eesti vabanemine, tuli tuli mulle liiga hilja. Ma ei saa enam oma vanuses olla Eesti Eestile kasulik, oleks ma veel kolmekümneaastane näiteks, siis ma läheksin ja hakkaksin Eestis ajakirjanikutööd tegema ja seda ma olen alati tahtnud teha ja ja vanasti mõtlesin, kui ma olin noormees paguluses, et, et kui see tuleb nelja-viie aasta pärast, siis ma olen esimene, kes läheb kohe Eestisse, aga nüüd ma ei usu, et pensionärina tahaksin sinna minna, on lihtsalt ei saa enam kuidagi Eestile kasulik olla. Eesti on nüüd täiesti noorte maa ja ma tunneksin ennast seal kuidagi üle arusena ja sellepärast me ei ole seda plaani tõsiselt võtnud, olgugi et me oleme seda arutlenud ja ja mõningaid plaane pidanud. Kui südamelähedaseks sulle on saanud Ameerika, sest siin oled sa ju elanud nüüd kõige kauem, eks ole. Ja ma olen elanud umbes sama sama kaua Kanadas. Ameerikas on see pluss, et Ameerikas on tõenäoliselt majanduslikult kõige kasulikum elada, siin on palgad kõige suuremad, ma ei tea, muidugi Šveitsis või niukses kohas võivad palgad suuremad, mõnes, mõnes teises riigis ka veel. Aga üldiselt tundub nii, et maksud on kõige väiksemad. Seda Ameerika ei ole ju heaoluriik ja ja, ja siis palgad kõige suuremad. Ja siin saab kõige rohkem raha kokku hoida, kes tahab korjata ja elus edasi jõuda. Ja ka Kanada on väga-väga meeldiv ja ütleme, kuritegevus näiteks on Kanadas palju väiksem kui on Ameerikas. Ja siis, aga maksud on seal võrdlemisi kõrged. Nii et ma tõesti ei tea, kumb mulle rohkem meeldib, kas, kas Kanada või USA ja ma ütleksin nii, et Kanada on nagu natukene inimlikum maa või, või Ameerika ühendriigid on seda. Aga mõlemad on mulle sümpaatne katsed ja vastuvõetavad. Kuivõrd nad südamelähedased on, seda ma otse ei oska ütelda. No aga sõbrad on ometi südamelähedased, nüüd sa lähed oma niisuguses vanemas eas lähed minema siit ja siia jäävad inimesi, kellega oled suhelnud mitukümmend aastat, nendest jõle kahju. No on kahju küll, aga lohutuseks on see, et kontakt jääb ju püsima, tänapäeval on vahemaad väikesed, saade on alati sõbrad, saavad sinule külla tulla ja saad ise sõprade juurde tulla Washingtoni tagasi. Ja ega me ju siin, kas siis nüüd iga päev sõpradega koos ei ole võib-olla et korra kuus või või nii, saan ühe ja teisega kokku ja siis on ju kõik see elektroonikas ennedy emailid ja niuksed asjad tänapäeval käivad ja teevad selle läbimise hõlpsaks ja ei, ma ei usu, et see, see eriline probleem oleks. Kas teil oli ka ameeriklasest sõpru ma mõtlen, kes ei olnud päritolu, tähistlased. Minul isiklikult ei ole ühtegi ameeriklasest lähemat sõpra olnud häid tuttavaid küllalt. Ameeriklased on väga sõbralikud inimesed, aga nad on äärmiselt pealiskaudsed. Nende tsivilisatsioon, tsivilisatsiooni vineer on nendele hästi arenenud, nad oskavad alati õigeid sõnu õiges kohas ütelda, aga kui hakata midagi sügavamalt nendega arutama, tema siis siis ei jõua nagu kaugele ja nendel on raske minusugust mõista, aga mu naisel on natuke teistmoodi, temal on tekkinud rohkem ameeriklastest sõpru kui minul osalt ka selle pärast, et tema tema töötanud maailmapangas asutustes, kus on rohkem ameeriklasi kui minu töökohale, sest Eesti lehetoimetuses rääkisin kogu aja eesti keelt. Ja siis Ameerika hääle toimetuses samuti välja arvatud hommikul, kui ma toimetajana läksin koosolekule, siis ma rääkisin pool tundi seal inglise keelt ja ja see on nagu kuidagi ei, ei tekkinud neid sõpru, aga Vaicelon neid jah, rohkem kui minuga. Aga Ameerika hääles olid ju jälle ajakirjanikud. Kas kollegiaalsus pinnalt ei ei arenenud niisukesi suhteid, et oleksid näiteks läinud kuskile õhtul välja, kellegagi nendest õlut jooma või õhtust sööma või oma koju kutsunud? Edunud? Ei? Nagu nagu ei olnud sellist kommet minul ega minu teada ka teistel mitte, kes meie toimetuses olid, saime küll hästi läbi, aga väljaspool tööd me ei suhelnud, pall. Sa ütlesid enne, et sa oled vahest mõelnud niimoodi, et et nagu kerge süütunne on tulnud, et sul on läinud nii hästi. Mida sa hakkad Kanadas tegema? Oh, Kanadast ma kirjutan sellele Vaba eestlasele, mis ju ikka edasi ilmub, kirjutanud seda kolumni edasi, mis ma praegu kirjutan. See, selle nimi on Ilvar külvetiveerud ja ma kirjutan seal igasugustest asjadest, mis ma ise tahan. Intervjuus teinekord ja lihtsalt piibu juttu ajan mõnikord ja nii, nagu juhtub, on teinud mulle ettepaneku, hakkaksin nende peatoimetajaks, aga ma ei taha omale mingisuguste on täisajaga kohta võtta, sest see takistaks mu reisimisi selliseid asju. Aga Sa oled nii nõuandlas kahvatesteedis, ma hakkan nendega koos töötama ja mul on seal ka palju sõpru vanast ajast ja ja siis see on niukene, kultuuriline keskkond, Toronto võrdlemisi mitte. Mitte sellisel määral Washington, aga ka mitte väga palju halvem. Nii et ma usun, et seal on küllaltki palju tegemist. Kas arvestad ka sellega, et sa hakkad Kanadast America häälega modelliks? Vajadust on, eks ma neile saadan ikka paar paar kaastööd nädalas. Ja kindlasti seda, nad on juba pinda sondeerin, mis ma mõtlen selle selles asjas ja ma olen neile positiivselt vastanud. Seda ma tehnika kahedas. Siis kuuleme meie siin Eestis ka, kolimine on niisugune omamoodi punkt elus. Kasvõi oma asju pakkides raamatuid ja kirju Takkides mõtled ju elule tagasi ja. No ja siis mõtled, et kas sul on neid uues elus vaja ja kas sa oled oma eluga rahul olnud, on õnnelik olnud. Ma arvan, et mu elu on väga õnnelik, kolm mul on ikka see kaitseingel alati kaasas olnud ja ma olen saanud sellel alal tööd teha või mida ma olen juba lapsepõlves igatsenud, vähemalt noores põlves igatsenud ja elu on väga-väga huvitav olnud, mitmekesine olnud ja kui mulle antaks veel uus elu elada, siis ma hakkaksin jälle ajakirjanikuks, päris kindlast. Ilmar, mis sul elus tegemata on jäänud, kas see nii ka vahest mõtled? Jahud? Et oleks võinud rohkem kirjutada, oleks võinud natukene varem hakata selle peale mõtlema, et peaks ilukirjandust ka tegema ja muidugi jääb palju tegemata. Aga nüüd tuleb see aia Heda käti. Ega 78 aastaselt ju palju enam suuri asju ei tee. On ju nii? Te kuulsite rääkimas Washingtonis elavat eesti kirjanikku Ilmar külvetit, mina olen Mall Mälberg.