Tere algab kirjandusžanre tutvustama saatesarja seatud sõnad viies osa, mis on pühendatud antiikaegsetele lüürikast, Kasaaritele, vormidele. Mina olen Peeter Helme ja kui eelmises saates oli juttu lüürika ja eepika vahele jäävast ballaadist siis enne tänapäevaste nähtustega edasiminekut on vajalik nende ajaloo, nende päritolu ja nende tähenduse mõistmiseks teha baarseks kurssi ajalukku. Tänane saade, nagu öeldud, keskendub siis antiigile järgmine saade Kaug-Ida-le, Jaapanile, Hiinale. Ja mõlemad nad on. Ma leian vajalikud selleks, et paremini orienteeruda tänapäeva kirjanduses ja saada aru, mis on mis. Kui varem oleme rääkinud nähtustest, mille kohta oleme tarvitanud tegelikult antiikajast pärit sõnu, olgu nendeks siis eepos või romaan või aforism, siis tegelikult ei ole nende nähtuste ajalool väga palju ju peatuda jõudnud. Tõsi, ma olen püüdnud iga saate alguses siis natukene nende ajalugu kirjeldada. Paar korda on vist sõna vana ka või Vana-Rooma ka üle huulte tulnud. Aga põhjalikumalt ei ole siiski sellest juttu olnud. Tänane saade siis, mis räägib antiikaegsetest statistivormidest, keskendub siis Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandusele. Seejuures ei tohi ennast eksitada lasta. Tegu ei olegi graafiliste mõistetega, mõned juhtivad kreeka autorid elasid teadupoolest hoopis Aasias või Egiptuses ja Häid Rooma kirjanike leidus nii kallija, Sibeerias kui Põhja-Aafrikas. Kõiki neid ja kõike seda, mida nad tegid, ei ole muidugi võimalik ühe napisaatega hõlmata. Tänase saate eesmärk on pigem vaadelda, miks on tänapäevalgi oluline vähemalt natukene tunda meie lääne tsivilisatsiooni aluseks olevate kultuuride luuleloomingut. Ja samuti on ilmselt tähtis osutada mõningatele momentidele kus me oleme tegelikult nende 2000 ja enamgi aastat tagasi loodud tekstide ja nende aluseks olevat mõttemaailmaga tihedamalt seotud, kui me oleme harjunud mõtlema. Ühest küljest teame kõik antiikkirjandust selles mõttes, et Homerose nimi, kes elas siis kaheksandal sajandil ehk umbes kaks ja pool 1000 aastat tagasi on vast kõigile tuttav ja teame, et teda peetakse Trooja sõjast rääkiva iilijasse ja selles sõjas osalenud Odüsseus eksirännakutest kõneleva odüsseia autoriks. Aga kui paljud meist ka reaalselt Homerose eeposes lugenud oleksid ja kui paljud üldse arvavad, et neid päriselt peaks ka lugema? Sama puudutab näiteks ka vana-rooma kirjandust, võtame näiteks selle ühe tähtteose Vergiiliuse aneeze. Kui paljud on seda lugenud, kui paljud isegi seda pealkiri on kuulnud, ilmselt pealkirja paljud lugenud mõni üksik, tunnistan, minagi ei ole peale mõne üksiku katkendi. Ja samal ajal on nii iilias odüsseia kui Haneez eesti keeles olemas. Homerose eeposes on siis tõlkinud August Annist, Jewel Kiiliuse oma Ants Oras, nii et tegelikult lugeda saab neid kõiki. Aga eepose Deepasteks epased on iseenesest üks karm žanr ja ega neid tänapäeval väga ei kirjutata ka. Või kui siis kirjutatakse pigem nendeteemalisi Bastisse. Näiteks siitsamast Eestiski võib nimetada kohe ühed, 2010. aastal avaldas Sis Christian Kirtfell teose Kalevipoeg kaks. Null, mis on siis teadlik mäng eesti rahvuseepose sisu ja vormiga. Võib öelda, et see on eeskujulik Bastiš. Aga jah, sellised nähtused kõrvale jättes on eepos, et tänapäeval siiski midagi, mida just iga päev ilmselt ei loe ja julgen väita, et antiikkirjanduse mõju avaldubki tänapäevale hoopis teiste tekstide ja võib-olla nende tekstide aluseks oleva mõttemaailma kaudu mingis mõttes hoopis teise nurga alt, kui seesama Heeposte ilm või Deepaste tekstid võib. Ma julgen isegi minna nii kaugele, et väita, et üks olulisemaid asju, mille kaudu antiikkirjandus meid tänapäeval mõjutab, on asjaolu, et vanakreeka kirjandus tekkis suuresti iseseisvalt, tal ei olnud eriti eelkäijaid. Kreeklased võisid jah, hämminguga ütleda vanade egiptlaste kultuuri või tunda sellist jälestuse segust vaimustust Pärsia maailma riigi saavutuste ees. Aga kirjandus sünnib üldiselt ikka rahvaühiskonnas, tema spetsiifikast võib öelda tema hingest ja vaimust. Ja see on ju see, mida peetaksegi kreeklaste suurimaks anniks. Maailmale on nimelt see, et nende mõttemaailm pani suuresti aluse tänapäeva õhtu tsivilisatsioonile ja nii võibki öelda, et vanakreeka ja selle toel tekkinud Vana-Rooma kirjandusest leiame lääne kultuuri juured ja need juured omakorda on sünnitanud siis puu, mis ulatub välja tänapäeva. Ja seejuures väga tihti on tegu ka vormidega. See areng leiab tihti aset vormide kaudu. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma. Kirjandus lõid suure hulga tänapäeva žanre või nende eelkäijaid. Ja samuti pärinevad väga paljude žanrite nimed tollest ajast, nagu öeldud, siinsamas saatesarjas on varem juttu olnud eeposest romaanist. Tõsi, kuivõrd tol ajal romaani kirjutati, sellest võib-olla jõuame täna saates rääkida, aga igatahes on tegusõnadega, mis ulatuvad nendesse aegadesse nendesse keeltesse. Ja samuti ei ole ka väheoluline, et antiikautorid leiutasid terve rea värsimõõte, mida kasutatakse tänapäevani. Nii et kui kaugel siis antiikkirjandus meist ikkagi on? Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade, seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja tänase saate teema on antiikaegsed, lüürika, žanrid ja vormid. Ja selleks, et neist paremini rääkida. Olen stuudiosse palunud Tartu Ülikooli raamatukoguteaduri antiikkirjanduse asjatundja Hellenisti Jaanika Pälli. Et kui lõpetasin oma sissejuhatuse enne küsimusega, et kui kaugel siis antiikkirjandus meist ikkagi on, siis võib-olla oled sina vale inimene, kellelt küsida, sest sinu jaoks on see vist väga lähedal. Jah, kuna ma olen sellega nii palju tegelenud. Aga ma arvan, et ka inimese jaoks, kes ei tegele antiigi ka igapäevaselt on antiikkirjandus vahel üsna lähedal, vahel tõsi, kaugel see sõltub tegelikult igast üksikust teosest, sellest, kui palju meil selle konkreetse luuletuse või ka proosapala mõistmiseks tausta teada vaja. Näiteks kui rooma poeet kattullus kirjutab esimesel sajandil enne Kristust kohe-kohe algab Augustus aja ja kuldse ajastu hakul näiteks tütarlapsee lemmiklinnust värvust või selle värvukese õnnetust surmast siis see ei ole meie jaoks väga kauge, kuigi seda allegoorilise tõlgendades võime me ka selle luuletuse keeruliseks lugeda. Samamoodi võime me keerulist näha ka Tulluse poolt kasutatud värsimõõtudes. Tema üks lemmikuid oli niinimetatud Falaikuse 11 silbid. Nagu nimetus ütleb, oli seal 11 silpi ja kui me vaatame meetrilist skeemi, siis võib esimene hetk pea valutama panna oma pikki silpe, tähistavate pikkade kriipsudega ja kaarekestega missis lühikest Big parteerivad või ristikestega kohtades, kus võib olla pikk või lühike. Aga kui me mõtleme selle rütmi peale, siis tegelikult näeme me seal selliste kahest ja kolmest mide lihtsat vaheldumist mis ei olegi nii keeruline ja luuletusi endaid vaadates võime me näha ka päris tänapäevaseid ja lähedasi teemasid. Loen ühe teise näite, rooma kirjanduse antoloogiast, August Sanga tõlkes. Elagem lesbia armurõõme maitske. Miks meil kuulata mossis morne raud, Krossist väiksem on väärtus nende jutul, päike tõuseb ja looja veereb jälle. Ent kui kustub, möödus silma, valgus jäädavasse öösse jääma peame suudle mind 1000 korda armi, anna mulle veel 100 suudlust pealekauba. Suudle 2000 korda või veel rohkem. Suudle 3000 korda või veel rohkem, kui on suudlusi nõnda palju, et me kokku arvata üldse ning ei jõua ei siis kaetada saamid kurjad silmad, meie suudluste arvu nad ei haju. See vast ei olegi nii kauge, võõras tänapäevaga võrreldes. Seevastu mõne autori puhul on meil seda tausta teadmist ehk natuke rohkem vaja. Viienda sajandi alguses tegutses Ateenas Teeba poeet pindaros, kes on kirjutanud ja, ja see on haruldane, sellepärast et arhailise ajastu kreeka poeetidelt on meieni jõudnud väga vähe tervikteoseid tematu meieni jõudnud siis tervelt neli raamatut võidulaule, erinevate võistlusmängude võitjate auks. Ja pindharus on nüüd poeet, keda juba antiikaja autorid ise tema järglased lugesid raskepäraseks ja hämaraks, samamoodi hämaraks nagu filosoofias on ju selline hämar autori kuulsus, Herakletused ja tema puhul võib-olla on tõesti natukene rohkem vaja teada tausta sest näiteks need rütmid, milles ta oma luule kirjutab, tas olid üsna keerukad, aga et see näide oleks ka natuke selgem, loeksin ma ette ühe jupikese ka pinderoselt. Ja muidugi taas mitte just väga kerge või lihtsa autori tõlkes tõlkijaks lukku. Maasing. See on siis pärit esimesest püütja võidulaulust, mille pindaras lõi 470. aastal enne meie aja arvamist Sürakuusa türann hiie ruuni nelja hobuse kaarikuvõidu auks. See, kes seda kaarikut juhtis, tegelikult seda me ei tea, see pole ka oluline. Sest autasu sai omanik. Kuidas siis pinda Ros, sellest kirjutab kuldne formiks, füüs apolloni ligi tõeline ning muusadel tõmmi juukselistel. Sind kuulab kulge ja koor, ilupeo algus viipeid lauljadonsult seiramas, kui alguse märgi su käest nad saavad ning hakkab salm kaikuma. Tao võbinal vaotad vaikseks piigistatud piksegi voogavaleegise Roootsad Zeusi kotkaski tukkuma suigub kummalgi pool väle tiib ripu kõrval, kui sukahaigust kummub konksus nokase pea kohal, pilv kõige Katjaks laugudele aus lukule ööjaks hõrk, magusaks. See oli jah küll selline asi, mille kohta võib vist isegi kasutada seda mõistet, mida kirjandusteadlased kasutavad, et raske tekst, et ehk siis tekstis nõuab suuri eelteadmisi, et sellest aru saada, et tekst, mis ilmselt ka juba omas ajas, oli keeruline. Jah. Meieni on jõudnud ka tegelikult juba antiikajast ja Bütsantsi ajast pärinevad kommentaarid nendele pinderose lauludele. Eks nad on peavalu valmistanud ka juba Helenismi ajaja bütsantsi õpet lastele, rääkimata siis koolipoistest. Aga samas on siin ka midagi, mis ärgitab, ärgitab selle luule juurde tulemast, sest ta ei anna ennast kohe kätte. On selline salapära ja väljakutse, soov tegeleda sellega, et seda paremini mõista. Aga vaatamata sellele, et noh, see oli nüüd jah, selline keeruline tekst, et need on ju need mõlemad näited esindavad ju autoreid, keda on sajandeid Euroopas loetud ja kelle järgi on õpitud ju siis kreeka ja ladina keelt. Nii et selles mõttes ei ole kumbki neist ju ei saa kumbki neist ütleme nii väga kauge olla, isegi kui meie siin tänapäeval laiemalt ei õpi nende tekstide järgi, siis ometigi on need tekstide meie kirjandust kultuuris kohal. Muidugi on kohal, nad on inspireerinud ju ka meie poeete, sest kui me sedasama pinda Rust vaatame, siis need pikad ja keerulised värsid ja paigutus praegu selles antoloogias selliste pikkade-pikkade ridadena pärineb ju 19. sajandi alguse uurijatelt. Varem mõisteti neid tema oode või võidulaule hoopis lühemate värsside järgnevusena ja isegi vaba vormilisena. Kuigi tegemist meetriselt väga-väga keeruliste ja omavahel klappivate struktuuridega, meil on seal stroof, siis sellele vastav anti stroof kumbki võib-olla üle 100 silbi pikad ja silpide järgnevus klapib täpselt mõlemas pooles ja sellele järgneb siis pood, mis on jälle erinev. Ning see kolmele tüksustriaat kordub siis kogu aeg. Aga saksa poeedid, kes sellest inspiratsiooni leidsid, klopstok ja keede hakkasid kirjutama hoopis vaba vormilisi oode selle eeskujul, säilitades ikkagi selle pinda rose, ülemuse ja suursuguse ja võib-olla ka väikese salapära. Aga ikkagi esitades seda natuke lihtsamas, vabamas vormis ja seda tegi ju ka Kristian Jaak Peterson, kellest siis on kirjutanud ka just sellest seisukohast, Jaan Undusk. Nii et selles mõttes võib öelda, et need antiikautorid on siis ühtlasi ka eesti kirjanduse alguses. Ja Kristjan Jaagu puhul igal juhul. Aga mida me peaks veel võib-olla silmas pidama, on see, et nii kad, Tullus kui pindervas nimetasid oma luule, tõsi, meie räägiksime ju luuletusteks, nimetasid neid lauludeks kad tunnuse puhul. Tõsi küll, on see juba pikem traditsioon, sest roomlased ei laulnud sageli enam tema ajastu, roomlased ei laulnud sageli enam oma luulet, vaid juba retsiteerisid, lugesid seda. Aga pinda Rose puhul on meil kindlasti tegemist kooriga kes laulab ja samal ajal ka tantsib olles ennem näinud hulk aega vaeva nende lukult äraõppimiseks. Ning sellistest samalaadsetest koorilauludest on ju tegelikult ka välja kasvanud kreeka tragöödia. Aga kas siis võib öelda, et meil on siin tegelikult tegu mingisuguseid kantaadi või isegi ooperi libreto aga pigem et Me lihtsalt unustame neid, lugedes selle asjaolu tihti ära, et need on mõeldud suuliselt ettekandmiseks ja see on umbes sama hea kui hakata. Ma ei oskagi öelda mingeid selliseid suuri võimsaid tänapäeva kuriseadeid hiljem raamatust lugema ja mõtisklema, kuidas see küll, mida see tähendab? See see on küll jah, kurb, sest kreeka lüürika puhul on meil tõesti alles ainult seda laulutekstid. On ainult üksikuid, üksikuid hümne terviklikke hümne, kolmandast eelkristlikust sajandist paar delfi hümni, kus meil on siis tõesti olemas ka muusikaline muusikaline saade. Aga need ei kuulu jälle sellise kõrgkirjanduse hulk ka, mis oleks inspireerinud neid järeltulevaid põlvesid, vaid avastati 19. sajandil arheoloogiliste kaevamiste käigus. Nii et selles mõttes nad tulevad meile nagu väljastpoolt seda, seda aastatuhandete pikkust traditsiooni. Aga kas võib-olla sa oled rumal küsimus, aga see mind tegelikult ikka vaevanud, et kas võib öelda, et meie arusaam antiikkirjandusest on tegelikult üleüldse natukene kõverpeeglis, kuna säilinud on väga väike hulk tekste, nii et võib-olla mõnel. Nojah, meil on olemas Aleksandria raamatukogu nimekirja, aga siiski et võib-olla mõnel juhul tegelikult ei teagi, milline see kogupilt oli. Äkki me peame oluliseks mõnda väga marginaalselt lähtust lihtsalt sellel põhjusel, et seal juhuslikult hästi säilinud See Aleksandria raamatukogu märkus selles mõttes õige, et ta annab meile informatsiooni, aga ühtlasi Aleksandria raamatukogu või need raamatukogu õpetlased olid ka need, kes suunasid seda arusaama vanakreeka kirjandusest, sest nemad valisid välja selle, mida on vaja säilitada ja nemad jäävad ju kõik selle kaanoni. Ei, muidugi teevad kõik, aga üldiselt õeldakse, et kreeka kirjanduse puhul, mis on meieni jõudnud nii-öelda sellise käsikirjalise traditsiooni kaudu, mida on ümber kirjutatud keskaja vältel ei ole teoseid, mis ei oleks olnud Aleksandria raamatukogus. Lisaks siis üksikud raidkirja leiud või mingit muud traditsiooni pidi tulnud võib-olla siis juhuslikku teed pidi meieni jõudnud tekstid, aga põhiosa puhul see sõel oli ikkagi Aleksandria, Aleksandria raamatukogu. Kahjuks kõik muu on suures osas läinud. Aga igatahes lubab oletada, et et need tekstid, mida tänapäeval peetakse ka tolle ajastu põhi, sellisteks tuumtekstid, eks need hoolitseda tol ajal, et ei ole põhjust arvata, et mingi väga marginaalne nähtus kuidagi väga moonutaks meie pilti tolle ajastu kirjandusest. Ei selles mõttes, et see, mis Aleksandria raamatukogu, ütleme see hiilgeaeg, kolmas, teine sajand enne Kristust, kui neid kaanoneid lootli, nemad ju vaatasid ka tagasi. Nemad lõid juba minevikust kõnelevad kirjanduskaanoni, selleks ajaks oli juba väga palju välja selginenud välja settinud. Seda, mis on, on tähtis ja oluline. Aga Aleksandria kaanon on, on muidugi väga oluline ka rooma kirjanduse jaoks sest see oli jälle üks tee, kustkaudu roomlased leidsid inspiratsiooni kreeka kirjandusest. Muidugi, neil oli ka kohapealne kontakt olemas, eks ju, sest on ju see suur kreeka Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia kus olid Kreeka asundused, kus see kontakt toimus vahetult? Esimesed rooma autorid olidki kreeklased, eks. Seda, seda ka, aga nemad muidugi ei ole. Nende teosed ei ole jälle meieni täielikult säilinud ja, ja nad ei ole võib-olla need, kes selle ladina keele ja, ja selle rooma kirjanduse päris tippu viisid. Aga enne korraks sai juba mainitud kreeka kirjanduse tihedat seost teatriga, mis on kahtlemata hästi oluline, et kui nüüd meie tänapäeval siin eristame kas või siinsamas saates, et et meil on olemas lüürika ja siis on olemas meil proosa ja meil on olemas eraldi teatri, kirjandus, draama. Kas see eristus antiigi puhul on mõnevõrra kunstlik? See puhul proosavõime jätta võib-olla täna kõrvale, see ei olnud algselt väga selline ilukirjanduslik žanr, see ilukirjanduse pool või see kirjanduse pool tuleb proosa juurde hiljem. Aga luulest rääkides on küll meil pikk erinev tänapäevast tänapäeva kirjandus žanritega võrreldes sest meil on ju tegelikult kolm suurt luuležanri. Lisaks sellele draamale, mis on koorilüürikast välja kasvanud, siis nende jutustavate ja dialoogiliste ja siis hiljem ka mängulist kujutavat element d sisaldavate näit leia partiide lisamisega. Lisaks sellele draamale on ju meil ka veel üks laululine žanr retsiteeri Veepus ning alles kolmandana tuleb siis see, mis võiks vastata tänapäeva mõistes luulele või lõõrikale. Aga draama ju tänapäeval ei ole meil enam värsivormis prantsuse klassikaline tragöödia või seik, Spir, hea küll veel ja, ja võib-olla veel saksa romanticutki, aga tänapäeval Lena draamast kui luulevormis ja see võib-olla teeb ka need antiigidraamad, tragöödiad ja komöödiad müüakse jälle kaugemaks. Ometi neid ju tänapäeval ka ikkagi lavastatakse, töödeldakse ja mugandatakse, et tundub, et vaatamata sellele, et neid ümber tehakse nende sõnum ilmselt kannab ka tänapäeva. Ifi geenejad vast vaatamas eelmisel aastal. See oli Ifi, keda Jaulises olisi noodia päris Joanne lilletõlkes ja sellel puhul me saime tõesti näha, et ka tänapäeval ei peagi seda antiigitraumat niivõrd ümber tegema, vaid võib võtta Ta ka päris autentse üsna täpselt tõlgitud teksti värsis ja seda esitada jõuab publikule kohale, et ma ise seal publiku seas istudes ei tundnud küll ennast mingi valge varesena, kes ainsana seda teksti nautida suudab. Aga neid teid on jah mitmeid, sest kui me anti koone peale mõtleme, siis seal oli ju ainult idee. Aga lisaks traumale muidugi, eepose puhul on meil see värsi värsilisus ka vähemalt 20. sajandi alguseni säilinud. Praegu vist tõesti enam neid uusi epusi nii palju ei luua. Aga eepose puhul peame arvestama muidugi ka sellega, et selle jaoks on spetsiaalne värss see, mille järgi me eepose ära tunneme. Või antiigitraditsiooni puhul muidugi, teiste rahvaste puhul on erinevad värsimõõdud see kreeka-rooma eepiline värss heksa meeter on ikkagi üks eepose tunnuseid. Ja siis muidugi see jutustus ja mastaap. Aga eepose traditsioonist on ju välja kasvanud ka sellised žanrid, mida me liigitame sellise võib-olla pigem lüürilise luule alla. Need on hümn, mis on samuti heksameetrites ja kabukooliline luule, mida kirjutati samuti põhiliselt eksameetrites. Nii teokrituse idüllid, kui siis Vergiiliuse Kloogid on põhiliselt eksameetris kosis Seksameetri näidet otsida, siis ma loeks, et natukene Vergiilius koolika algusest esimesest dekloogist. Mis on siis karjaste, poeetide tiitüürose ja Meli poiuse võistulaul laotuva pöökpuu all, ulu leitult, tiitüruznaaldud metsa meloodiat seal Omaroovidel harjutad õrnal sel ajal, kui kodukanti armsaid aasasid, jättes meid pagu, viib isamaalt sina Tiiturus raugena varjus. Õpetad kordama Laant kajavalt Ama Rüllizon kaunis. Ma olen alati mõelnud, et seda üheksa meetrit tähendab, ma ei tea, kuidas see nagu töö mõttes on, kui kerge seda tõlkida, eesti keeles kõlab see väga hästi, et selles mõttes on meil eesti keelega vedanud, et neid asju on üsna hea eesti keelde üle panna, palun, saksa keelde on palju raskem. Aga me pidime rääkima lüürikast. Jah lüürika, nihi, lüürika sellises päris lüürikana või õigemas tähenduses tegelikult hõlmab endas ka jälle kolm erinevat täiesti erinevat žanri. Üks neist on eleegia. Meile võib olla tundub tänu kirjandustraditsioonile, et need on mingid kurvad ja kaeblikud laulud ja me leiame muidugi seda kantiigist, kas minna hirmuse armastuse, liigijatest või siis tibullusel ja properdsusel rooma autoritel. Aga lisaks sellele kurvale armastusele ja nooruse möödumisele On eleegia teemad hoopis avaramad. Näiteks seitsmendal sajandil enne Kristust kutsus Türk tai Os oma eliigiates üles noori võitlema isamaist ning pärimus räägib türtayus pärimuse järgi siis oli palgatud Sparta sõjaväe poolt. Et pärimus räägib siis ettur Taiuse värssidega saatel mindi siis ka lahingusse, kui neid siis aulusega veel saadeti ja lauldi. Ja sellest samast Türkayus eliigiast, mis kutsub noori siis üles võitlema ja ka langema Isamaa eest. On saanud inspiratsiooni Huraatsius, tema Tulket Teku Runst puu, Pro Patria moori ehk ilus on ja sulnis on surra isamaa eest. On ju samuti inspireerinud terveid poeetide põlvkondi kuni Visnapuuni nalja siin me saame jälle tuua, kes ju paralleeli eesti kirjandusega. Visnapuu taliharjas ilmus ju see luuletus, nii ilus on surra, kui oled noort, mis sai ju Tubina Eesti reekviemi raamivaks tekstiks. Eleegia on siis üks selline kreeka luule žanr, mida küll enamasti siiski jälle loeti. Selle laululisuse kaotas ta üsna varakult. Aga kui eleegia oli tõsine avalikuks esitamiseks ja ikkagi natukene õpetlikke žanr, siis selle vastandiks oli kreeklastel ja hiljem ka roomlastele Jamb pilkav satiiriline üldisi tõekspidamisi mõnitav. Kui Tultaius kutsus meil üles võitlema Isamaa eest siis arhiilokos kirjutas hoopis sellise loo. Küllap mu laitmatu kilbiga nüüd mõnizailane hoopled, andes jalgele tuld võsama, kaotasin ta surmas niiviisi pääsin. Jäägu kus seede ja teine kilbima jällegi saan kehvem ei eelmisest uus. See pöörab selle Sparta lastelt tuttava printsiibi kilbiga või kilbil täiesti pea peale. Siin me ei näe seda ideoloogiat, mis kutsub üles võitlema ja langema Isamaa eest. Puhas irvitamine, see on puhas irvitamine. Ja näiteks me leiame ka hümni žanri pilkamise, kui me loeme teist Jambilist autorit hipoonaksid. Kes kirjutab vargapalve, kas see on kreeka kirjanduse antoloogias ilmunud? See palve on pühendatud jumal Hermes selle, kes on väga paljude erinevate tegevusalade kaitsja muuhulgas ka panganduse. Kuigi ta on ka surnute saatja, aga ka varaste kaitsja sest ühes huumerose sünnis jutustatakse väikesest lapsukest hermesest, kes alustas sellega, et varastas ära apolloni Veinsed. Nii et tema poole pöördumine on siin asjakohane, aga algab otsekui tõsine hümn jumala nime ja epiteetidega. Mu Hermes, armas, Hermes, Maya kutsikas, külleene jumal sind hüüan, sest on külm, hirmus ja hambad plagisevad. Hibonaxile anna mantel, paks vest, sandaalike ja karvasaabas ning kullast, mis teispool seina v stateeriguuskümmend. Nii et siin siis hädalda varas nööridega, kus tal vaja läbi pääseda, aga siin nägime ka ühte vässi mõõtu Jambi küll nüüd selle natukene ümberpööratud varianti lonkavad Jambi ehk kolijambi mis ei ole küll ainus värsimõõt, milles kirjutati Jambilist luulet. Aga üks põhilisemaid eleegia puhul muidugi on meile liigiline distikon, mida kõik vast tunnevad aga ikka veel ka Jande, pigem loe sealgi kadusse, laululiine esitus üsna varsti. Ja pillimängusaade me ei ole ikka veel päris lüürika juures nende laulude juures ja sellega me tegelikult täna alustasime, sest see päris lüürika, need laulud on meil siis kahte moodi, kas sellised natuke lihtsama struktuuriga, mõeldud ilma koorita, kas siis üksi või rühmaga laulmiseks või siis tõesti, nagu oli pind arusel sellised keerulised, tantsivale koorile mõeldud kompositsioonid. Aga neid päris lüürika autoreid on ka päris mitmeid, kellest me ei ole veel jõudnud rääkida, aga meenutada tahaksin, kindlasti saab Food. Sest kõigepealt sellepärast, et on tegemist ainsa pinnust suurima naisautoriga, kelle loomingut meile kasvõi natukenegi on säilinud, kuigi õnnetuseks ülivähe. Aga teiseks seepärast, et ta inspireeris ikkagi väga oma kaasaegseid nii riigimehi kui filoso või kui, siis ka teisi poeete näiteks sedasama ka Tullust, kellest sai alguses ka räägitud. Sappvoo elas umbes aastal 600, kui kui ajalootunde meenutada, siis Solonit ja tema reforme vast ikka mäletatakse ja õpitakse. Tali, Soloni kaasaegne, kuigi elas mitte Teinas vaid Lesbos saarel välja arvatud paar pagendust. Ja temale omistatakse ka ühe värsivormi Sappoostroofi loomist, mis oli siis aastaid hästi populaarne ning ka üks tema luuletuse katke on olnud hästi populaarne loendit. Selle tõlget Jaan Kaplinskile kunagi, see on muidugi kantoloogiates uuesti ilmunud, aga esmakordselt ilmus ta ajalehes edasi 1986. aastal. Ja uurijate jaoks valmistab see luuletus tänapäevanigi peavalu, sest ei teata, mis konteksti jaoks see luuletus või mis eesmärgil see luuletus on kirjutatud. Antiigilüürika tavaliselt on kirjutatud millegi jaoks mingiks puhuks nagu pinda Rose puhul, eks ju, me nägime, et tegemist on võidulauluga või see samatult Taius ei leegiat, mis kutsusid üles lahingusse minema. Sappo puhul me ei tea, milleks see laul on kirjutatud, kas on see tõesti poeedi eneseväljendus või nimetatud ka, et tegemist näiteks kas pulmalauluga või lihtsalt ülistava luuletusega. Aga tegemist on siis tõesti Sappoostroofiga, kus on siis kolm jälle sellist kahese-kolmese rütmi, vaheldamisega saab puu 11 silbikut ja lõpus siis üks pisike klausel värss, mida nimetatakse Aadunise värsiks. Mulle paistab olevat lausa jumal, mees, kes muud ei tee, kui vaid sinu vastas on ja saab su magusa hääle kõla kuulata Aino ning su naeru võluvat, millest minul otse süda ehmatab rinnus seisma. Silman sind vaid ning enam sõnakest ei saa üle Huute kangeks hoopis jääb minu keel ja kerge tuli muudkui lippab mu ihu mööda. Silmad neid ei näe enam miskit kõrvus kohiseb aina higi valgub üle mu keha hirmust, vapun lausa rohustki rohelisem. Paistab, et ei puuduga surmast enam, minul küll palju. Siiski kõike kanda on tarvis, sest et. Ja siin luuletus katkeb eesti keeles ei tule see muidugi välja, aga tegemist on naise kirjutatud luulega naisele. Kreeka keeles on sood olemas ja kõik on, kõik on täiesti selge selle koha pealt. Kuid põnev on see, et seesama rooma luuletega Tullus kuidas seda oodi tõlgib, muudab nagu seda vaatepunkti, sest tema kirjutab seda enda seisukohast mehe luuletusena naisele. Ja muudab üldse seda luuletust natuke. Nii et siin me näeme, kuidas see traditsioon Sappo traditsioon läheb edasi peaaegu tõikena, aga siiski võib-olla pigem ümber luuletusena ka Tulluse kaotum järgnevatesse austa sadadesse, sest väga pikka aega tunti ennekõike just seda roomlaste versiooni kreeka kirjandusest. Aga siis paraku peamegi selle saate nüüd lõpetama iseenesest sellise väga vähemalt Kaplinski tõlkes kaasaegselt mõjuva nii vormilt kui sisult kaasaegselt mõjuva tekstiga ja loodan, et nüüd Watega saime vähemalt anda mingit aimu sellest, et kirjanduses on traditsioonid olemas, et meie tänapäeva kirjandus, selle žanrid, vormid, ka arusaam sellest, milleks kirjandust tehakse tuleb meieni ajaloost. Ja sellel kõigel on pidev ja tegelikult täiesti elav side. See oli siis kirjandusžanre tutvustav vaata seatud sõnad, minu nimi on Peeter Helme, stuudios oli siis antiikkirjanduse asjatundja Jaanika Päll ja järgmisel korral räägime juba Jaapani ja Hiina klassikalisest luulest.