Nagu me teame Tartu Ülikooli vanas raamatukogus hoitavat seitsmendat Moosese raamatut. Nii mäletame tuli aiast kolmeteistkümnendat njuutonit seadust mis ütleb, et igal mõjul vanema vastu mõju. Ehk kui annad kõrvale kiilu, siis kõrv annab kiilu vastu. Tänavu on üksjagu elavamaks läinud keelehooldetegevus. Möödunud kuul oli meil juttu ajakirjanike liidu keele- koosolekuid. Raadio Keelekõrv kuuleb ja räägib edasi. Trükis on ilmunud kurtmisi ja hoiatusi ja hoiatatakse eeskätt võõraste mõjude eest. Ja murettegevaid mõjusid on märgata olnud nii vene kui ka inglise keele poolt. Või nojah, muidugi mitte nende keelte endi poolt vaid ilmselt eesti suguvendade poolt, kes end üle mõistu ja määra mõjustada lasevad. Nüüd on siis niisugune pallimäng lahti, ühed on mõju all. Teised toodavad sellele mõjule vastumõju, aga kolmandad on jälle vastumõju vastu. Ja üht niisugust vastu mõju vastast hakkaksime täna pisut lähemalt vastustama. Üht suitsu, mille taga On ju ka tuld. Kuid mulle küll ei meeldi, et mu tuba seda suitsu täis aetakse. Et kohe, kui ütlen, millise Tosso allikaga tegemist, küsiti teie head kuulajad vastu. Et kas need tõesti võtan kõik need Postimehe sõnad enda aadressile. Ja vastan, et ma ei võtaks neid enda aadressile mitte ühtegi kui neil vaid oleks mingi selge aadress. Niisiis Postimees artikkel Postimehe 22. märtsinumbris, lehekülg 14, pealkiri on hirm ja iluallkiri on Andrea stabiliu. Härra Ta ju või tähendab, tabel ju on vaatluse alla võtnud inimtüübi, keda ta nimetab keele muretsejaks ja keda ta defineerib ka. Keelemuretseja On kreatuur, see tähendab jumalaloom, kes ilmlõpmata kurdab selle üle, kuidas meie ilusat eesti keelt kogu aeg raadios, ajalehes muidu elus solgitakse. Et enam ei osatavad rääkida ja vaat kus meil vanasti oli ikka ilus keel ja kuidas nüüd on kole ja anglidsisme täis. Tema hinnang keelemuretseja kohta lühike ja lihtne. Et keelemuretseja jutud on tüütud. Ja minu vastu hinnangu võib samuti lühidalt ja lihtsalt kokku võtta. Säherdused adressita artiklid väärivad kõiki, neid, kes püüavad eesti keele eest hea seista kaasa arvatud neid, kes kasina palga eest seda kutseliselt teevad. Kuidas siis nii, et kõiki? Aga jah, see on vana kurivõte, mida tunneme Me ebameeldivalt hästi nendest eesti keele poleemika aegadest, mis nüüd peaksid olema juba kas naeruga ületatud või hoopis unustatud. Nõks ongi selles, et rahulolematu kirjutaja ei anna ühtegi aadressi. No kes on see, kes ilmlõpmata kurdab, kuidas meie ilusat eesti keelt ja need teised sõnad? Egas sõna-sõnalt võttes niisugust inimest ei olegi aga Lydia arvestab, et nõnda jääb lugejal halb, tühise tüübi mulje igaühest, kes eesti keelehoolde alal tegutseb. Ja ma pean hämmastunult konstateerima nentima, niitama, eks edastama. Et jagan koos Ingo Normeti ka tolle keelemuretseja tiitleid, kes äratab Liu sõnutsi niisama tühja, vehkleb. No püüan küll vaikselt vigisida, et ega ma viimased 15 aastat oledki oma nina suuremat keele Holdesse pistnud. Kuid kuhu 90, kui pole sest veel sadat aastatki, kui keelekõrvas, lahendasin tähtsalt probleemi. Et kas laps peab just mamma ja papa Ajutlema või kõlbavad issi ja emme ka. No mis sa hing teed, kui eesti rahvas tahab selliseid asju teada? Ja mina tühja vehkleja ei pane seda rahvale käesoleval juhul alma domingale kui küsijale isegi mitte pahaks. Sest ma ei pea oma rahvast pahaks ega lolliks ega igatse tema kukile mingit aristokraat, tead, keda härra tabloo ütleb veel vähe olevat? Tolles sedasi sättunud härra Andreas tapiljon loodud negatiivsetesse kollektiivi. Ei Ma sellise Basportatsiooniga siiski mitte päris rahul olla ja hakkan käesolevaga vastu. Kuulake. Mis ta ütleb? Mina no see tähendab tema, eks ole. Ei ole juhtunud lugema veel ühtegi keelemuretseja artiklid, mis oleks kirjutatud nii et ma võiksin öelda küll, kirjutab hästi, küll on ilus. Parimal juhul produtseerib keelemuretseja korrektset keelt, aga see on ka kõik. Ja nüüd ma küsin vastu. Aga miks peaks keelehooldaja midagi muud tootma kui korrektset keelt? Ta õpetab korrektset keelt. Tema õpetust ei ole ehk tarvis härra tablju taolistel, kelle artiklist peale ühe väära kirjavahemärgi ma ei leidnud mingit ebakorrektsust, isegi mitte ennelin Meiusi intervjuude stiilis anglidsisme. Aga keelehooldaja õpetust on tarvis paljudel ja väga paljud pürivad selle poole isegi maksavad selle eest. See tähendab enamasti lasevad kiloma asutusel maksta. Eesti keele Instituudi keelenõuanne ägab aina paisuva päringute tulva all. Ja sellele kõigele loeb nüüd härra tabeli peale niisugused sõnad. Keel teeb, mis keel tahab tänavažargoon võib-olla lausa haruldaselt ilus. Ja eesti inglise segakeeles võib ka ropendada, nii et selles on ületamatud stiili ja korrektne keel võib nende nimetatute kõrval lausa haruldaselt inetu ja tuim tunduda. Teate, viimasel ajal on kriitilist juttu olnud Eesti seaduste keelepruugis. Soovitaks eesti-inglise segakeelset ropendust, riigikogule saaksid ilusad seadused. Ja härra tablio teine rahva hullutus, võte adressaadi ärajätmise kõrval. Seal pisut peenem. Ta haarab kinni ühest sõnast ilus, ilus keel. Ja mängib pikalt välja, nii nagu oleks ilu taotlus. Keelehooldeeesmärk. Juurde ta tuleb lagedale õige vanaaegse. No igatahes minu jumal teab mitmenda põlve esivanemate noorusajast pärit jutuga. Et vahest ehk head kirjanikud suudaksid midagi öelda selle kohta, milline keel olla võiks ja millest maksaks keele sees eemale hoida. Just nende sõnade juurde võtaksime ühe näite tegelikust nüüdis-Eesti elust. On hakatud rahvusvahelisi standardeid töötlema Eesti standardit, eks. Ja nüüd on olemas ühed niisugused küte jaoks mõeldud torud millele soojustust ei mähita mitte torustiku ehitamise ajal kuskil tarvis või metsa algust tuulde pärast laperdama kisub. Vaid toru lülidele pannakse juba vabrikus ümber säherdune isolatsioon mis koosneb sisemisest kohevast kihist ja välisest tugevast Noplingist kihist. See kupatus meenutab lambanahka kasukat, kus karv sees ja nahk väljas. Ja tema sooja hoiuprintsiip on nüüd täpselt sama, mis kasukal kohev sees prink väljas. Ja nüüd on tekkinud kaks seltskonda. Ühed tahavad standardi pealkirjaks panna eelisoleeritud seotud torusüsteemid. Aga teised tahavad pealkirjaks rannakasuk torustikud. Kes lahendaks vaidluse. Te teate, kuidas kaks hiirt leidsid juustu ja läksid poemees rebase juurde, et see aitaks neil juustu poolitada. Ja kui rebane oli juustu ise nahka pannud, siis tänasid hiired teda õiglase poolitamise eest. Nüüd lähevad meie seltskonnad samal kombel hea kirjaniku juurde. Kirjanik kuulab pooled ära, tõstab sõrme püsti. Ilusal keelel ei ole mingit valemit. Ilus keel koosneb pingetest ja vastuoludest, on kata küsmaatiline ja ohtlik. Ilus keel oma põhiolemuselt iseendaga pigem konfliktne, kui et iseendaga rahuldub. Ja see, kes tõepoolest midagi teab ilusast keelest ei keskendu kunagi üksikutele sõnadele võib väljenditele. Seepeale tänavad, seltskonnad kirjaniku ja lahkuvad ilma, et neil oleks rohkem vastust käes kui hiirtel juustu. Kas eelisoleeritud seotud torusüsteemid või kasuk torustikud. Ma ei nimetanud riigikogu ja riiklikke standardeid mitte juhusega kiusu pärast. Hoopis palju tähtsam kui ühe Literaadi kobrutamine või stiilne tänavažargoon. On see, millise keelepruugi riik oma rahvale ette kirjutab. Kas see keelepruuk tuleb eeskätt eesti keele enda seest? Naerab riigikeelepruugi eeskätt keegi, kes ei oska korrektselt ei inglise ega eesti keelt õigest tõlkimisest jääb niipalju kui koer komeedi orbiidist. See on siiski Sargoonist ja ilust tähtsam. Nimelt neile, kes ei näe iseenda ja oma järglaste tuleviku eemal praegusest kodumaast ja keelist. Härra tablil jõul on varuks üks tüütult kulunud pilvepealne filosoofia. Nii kulunud, et see pilv arvatavasti juba ammu maha sadanud. Mäletan säherduste jutte ühe ennemuistse keeleteadusliku voolu niinimetatud Ameerikast truktuuralismi poolt kandist. Peaasjalikult oli tegemist küll ühe autoriga robot hooliga. Selle loosung oli, jätke oma keel omapäi, nüüd härra tabloo varieerib nii, et keel teeb, mis keel tahab, keel on elusorganism. No eesti keelehooldevastases propagandas on tavaliselt öeldud veel teisiti, nimelt et keel areneb, ise on isereguleeruv süsteem ja nii edasi. Niinimetatud bioloogistlik lähenemine keelele tähendab õieti sellist hoiakut, et kõnelda ja kirjutatav inim veel muutuvad või arenevad sõltumatult sotsiaalsest ja personaalsest tegurist. Naet keel areneb sõltumatult sotsiaal valgusest ja personaalsest tegurist. Seda ma saan küll uskuda, vaid niisama palju, et mul on töö juures kapinurgas üks hall vana mehike, kes igal hommikul kolm korda tervituseks aevastab. Ahjaa, vot Ingo Normeti nimi jäi ripakile. Ma ei ütelnud, miks kannan koos temaga keelemuretseja tiitlid. Tähendab, just tema oli see, kes neli päeva enne tabeli kirjutist Postimehes ütles Eesti Päevalehes sellised sõnad. Kunagi varem pole eestlane saanud kuulda sellisel hulgal vigast keelt. Nii primitiivset kõne rütmivaest kõnemeloodikat. Kujunema hakkab Marikene Stownian lohakas, hulga ingliskeelsete sõnadega pikitud keel. Eesti keelele on tugeva ajaloolise taustaga võõrkeele mõju eriti ohtlik. Härra tabeli juristib oma artikli lõpul meid, keele muretsejaid veel ühe tiitliga. See on keele keskmik. Ja väidab, et keele keskmikud ei suuda ilma hirmuta keelega suhelda. Kardavad keelt. Teatan alandlikult, et mina kui popsi ja keskmiku ristsugutis keelt ei karda. Teate, kes teisele ütleb, see ise on ja mu meelest oleks just härra Dhabi juhul põhjust keelt karta. Hea küll, Varun, veel kannatust ei kuku kohe torke ja lõikehaavu tekitama. Kuid karku, sääraste juttude meistrit, keelt, ta on mul juba valmis ihutud.