Tere hea esivanemate vaimuvara, kuule seekord ei ole meil jutt juttu ühest kindlast ekspeditsioonist, nagu on seda olnud meie kaks eelmist saadet vaid täna räägime ühe kohamuistendite-st ja see koht on Jüri kihelkond. Marian Remmel, kes on Tartu kirjandusmuuseumis autoriks, on ise jürikandist pärit ja Jüri kandis kohamuistendeid ja teisigi lugusid üsna kaua juba kogunud. Ja ma küsingi alguseks sult seda, et kas see sa just Jüri kandis käid, on just selles, et sa ise sealt pärit oled või on see kant kuidagi omamoodi põnev ja huvitav oma muistendite poolest? No eks praegu on üldiselt nii populaarne see huvi oma kodukoha vastu ja ja eks minagi selle lõksu langesin nii-öelda ja, ja kui ma kirjandusmuuseumis töötasin, siis oli loomulik, et ma hakkasin tegelema just oma kodukoha juttudega, kui oled ise sealt pärit, siis on lihtsam ka inimestega rääkida ning nende tegevus kohtivi sündmuspaiku ette kujutada, kus need vanad lood on siis aset leidnud või või toimunud. Ja nii ma siis hakkasingi seal arhiivis tuhnima ja, ja alguses leidsin kohe Jaan saal Vergi nime kes on omal ajal küllaltki palju sealtkandist kogunud. Tema on ise pärit kurna vallast ning seetõttu on võib-olla need tema korjandusedki rohkem sealtkandist. Näiteks Aruküla, mis jääb kihelkonna teise serva, on, on varasemal ajal suhteliselt vähe on kogutud piirkond ning seetõttu ma mõtlesingi, et, et ilmselt peaks ikkagi juurde koguma seda materjali, et mingit ülevaadet saada ning teisi kogujaid, kes sealt veel olid näiteks Rudolf Põldmäe, kes, kes on tuntud kirjandusteadlane, folklorist on samuti Jüri kihelkonnast pärit Limu külast mäed alust, nii et selles mõttes oli nagu Väärt töö juba ees tehtud. Ja noh, ma pean, olen tõesti sügavalt tänulik nendele inimestele, kes on viitsinud varem neid jutte sealt kirja panna, sest et muidu oleks tulnud täiesti otsast alustada ning ning palju on juba tänapäevaks kadunud seda materjali. Meenutame nüüd kuulajale seda, et Jüri asub päris Tallinna külje all ja seetõttu on päris loomulik, kui küsida, et kas seetõttu, et Jüri on nii suure linna lähedal, üldse mäletatakse seal enam vanu aegu, kuidas seal üldse pärimus on säilinud? Praegu? See ongi huvitav just, et kuna ta asub niivõrd Tallinna lähedal, võiks ju oletada, et seal ei ole enam midagi, et see kõik on linnastunud ja kadunud ja ja noh, inimesed on ära läinud sealt ja palju migrante on tulnud. Aga siiski oma üllatuseks leidsin, et väga palju on säilinud seda vana ja et on veel inimesi, kes on elanud seal põlvest põlve ja kes mäletavad oma oma suguvõsa pärimusi niiviisi suust suhu põhjasõjast ja kaugemast ajast peale, isegi et see asi pole sugugi lootusetu ja tasub kindlasti koguda ka suurte linnade lähedalt. Ning osa inimesi on, on läinud linna elama ning tasub üles otsida ka neid. Sellepärast, et eks nemadki mäletavad oma lapsepõlveaegu ja, ja lapsepõlvemaid ning seda, mis nende vanemad ja vanavanemad on rääkinud, kas sina leidsid kedagi linnast ka üles? Jah, Lasnamäelt nende kivimajade vahet või õigemini nende seest kuulsin Ma niisuguseid lugusid, mida isegi tänapäeval külas võib olla üsnagi harva ette tuleb, nagu näiteks ohverdamisest, hingedepäeval ohvrikividele, vanatädi rääkis, kuidas oli viidud vanemal ajal isegi terve lammas või lambatall või vasikas sinna kivile, mis asus seal hiides, nagu ta ütles. Ja siis hilisemal ajal oli viidud lihtsalt toitu, kausiga või midagi lihatükke või vilja või siis noh, kui tema vanaema veel elas. Noh, siit enam ei viidud nagunii, et see on niivõrd vanast ajast pärimus. Olen kuulnud Vaida vanade elanike käest. Et Aruväli alguses maantee äärsel kõrgendikul, kus nüüd on kütteladu, on keskajal seisnud katoliiklik kabel. Selle kohta käinud vanasti rahvajutt, et kabeli ehitajad, mõõgad on tahtnud kabeli alguses püsti panna plessi mäele tehtud ehitamisega juba algust. Kuid ebaõnnestunult, sest kõik seda, mis ehitajad päeva paiku panid, lõhkusid mustad vaimud öösel maha. Sedaviisi jäänud kabeli ehitamine plessi Mäele katki ja ehitajad läinud edasi külale lähemale. Härjad jäänud enne küla algust ühele kõrgendikule peatuma ja sinna siis ehitatudki kabel kohta kutsutakse veel praegultki kabelimäeks. Selle kabelimäe lähedal maantee ääres asub ka hiie talu. Arvata võib, et siin lähedal oli ka vana Vaida küla paganausku hiis mille kristlikud mungad maha raiusid ega lasknud enam metsal kasvada. Hiljem ehitati sinna taluhooned, kuid nimi jäi põlluks. Seda maad ei kasutanud, tuntud oli kopli heinamaa. Aga ega külarahvas sellepärast veel oma usku maa jumalatesse jätnud. Nii rääkis mulle vana pea Arnar Rein, et pärnatalu Koplis kasvanud vanasti suur jäme põline pärnrahvas hakanud seda pärna pühaks pidama. Pärna järgi kutsutud ka talu pärnataluks. Hiljem kui pärn vanaks saia kuivas kasvanud asemele ilus haavatukk, mida ka salaja pühaks peetud. Samas lähedal olnud ka allikas, mida ka salaja pühaks peetud, see allikas Pole ilmaski kuivaks jäänud. Seal olla ka salaja loitsimas käidud. Veel haabadest nii palju, et palli talutare juures praegu on seal vana kuivati maantee ääres kasvas veel minu lapsepõlves tore haavapuudetukk, mis paistis kaugele. See olla kasvanud küla kaitseks mõisa kurjuse ja ülekohtu vastu. Kadus mõis. Kadus ka haavatukk. Nii palju veel Pearna hiiest. Et minu lapsepõlves umbes 70 aastat tagasi mühasid hiies võimsad haavad, mis paistsid kaugele näiteks uru heinamaadele ja Vaida kuusikusse ja need aitasid metsa eksinud marjulistelt koju saada. Hiie lähedale ehitas vennastekoguduse palvemaja. Vana palvemaja võis üle 100 aasta vana olla, kui tema asemele ehitati uus. Ka see peaks juba 50 aastat vana olema. Pearla hiis on praegult tagasihoidlik metsatukk. Kes need inimesed olid, kelle juurest sa võib-olla kõige suurema ja parema saali said? Noh, mina ei olegi niivõrd palju seal käinud ja eks need suuremad jutlustajad teade kindlasti juba manalasse varisenud. Aga näiteks sealsamas Lasnamäel elas Alma Valgma Jüri Roosmann, kelle juured on Vaidas ning kes teadsid väga palju häid jutte rääkida ning Vaidas tõnigse talus elab tõnigse Julius ehk Julius Rein Mets, kes on praegu 78 aastane ning tema on nagu selles mõttes täiesti eriline kuju, et on nende jaoks teadvustanud need lood või nende tähtsuse. Ja, ja mis tema on omal ajal kuulnud oma vanatädi käest kes suri Siberisse. Ja need need lood on kõik sellel Julius veel meeles, et on neid isegi üles kirjutanud oma tahtmise järgi säiliksid, et nendest jääks midagi järele ja ta on valmis neid ka jutustama kõigile, kes selle vastu huvi tunnevad. Meie tänases saates. Siis loed neid lugusid, Tartu lasteteatri näitleja Anne Türnpu ja võib-olla sa kommenteeriksid seda, millised need lood on, kas nad on millegi poolest erilised ja miks sa oled nad üldse saatesse valinud? Need lood, mida Anne loeb, on pärit ühest terviklikust kogumikust ühest käsikirjalisest raamatust, mille on kirjutanud Alfred Roosmann samuti põline Vaida inimene enne surma, samuti sel eesmärgil, et need jääksid kuhugi alles, et nad ei kaoks koos temaga. Ning vasained Need jutud tema poja käest kes elab praegu Lasnamäel ning need jutud on kõik kirja pannud pandud ilukirjas, mida ta omal ajal kaubanduskoolis õppinud. Täiesti oma tahtmise järgi keegi ei ole sundinud või keegi ei ole tema käest teid välja norinud nii-öelda. Ja see kiri laseb aimata seda, et selle kogumiku tegemine, see on tõeline käsitöö, et see on võtnud sellelt inimeselt nädalaid ja võib-olla isegi, kuid jah, kindlasti need muistendid on kirve, Vaida küla ajalugu nii-öelda. Mida just see mees on, on pidanud selle külalugudeks. Ja üldsegi see tihe teekond on küll tervik, mida saab uurida, kuid, kuid küla on jällegi selle kihelkonna sees üks väiksem terviklik osa. Ning need külajutud kuuluvad täiesti omaette kokku küla inimesed, kõik nad on need teadnud ja ja nendest üle ühe küla lugu eest võikski terve raamatu peaaegu välja anda. Seal on siis küll vanadest ohvrikohtadest ja ja, ja põhiesaja aegsetest pärimustes, kuidas katku on kõik inimesed surnud ja siis osad, kes on pelgupaikadesse läinud, need on siis ellu jäänud? Jaa, koloriidsematest kujudest, kes on seal külas elanud või keda on nagu millegipärast mäletatud ja eriliseks peetud, nagu näiteks jutt müürime hammast, kes oli ümbruskonnas vägagi tuntud ravitseja nõid kelle juures käidi isegi teistest kihelkondadest ja kaugemaltki Jutt müüri mammast, kes oli kuulus maa, tark ja ämmamoor. 19. sajandil. Elas korduvaidas müüri saunas kuulus maa tark ja ämmamoor, keda rahvas kutsus müüri mammaks. Vaat tema eesnime mina ei tea, perekonnanimega Nõmmik. Tema elas seal oma kahe pojaga, Juhani det Loviga. Ta elatas ennast peamiselt inimeste ja loomade arstimisega. Kaagorjasta suvel arstimiseks vajalikke taimi ja kuivatas neid. Kasutas siis neid arstirohtu teedena viinaleotisena. Ka kasutas ta arstimise, laure sipelgakülma ja sooja veevanne. Et arstimisel suurem mõju oleks, ei öelnud ära ka sõnumi, sest. Tema arvel oli üle 200 ümbruskonna uue ilmakodaniku. Siia ilma vastuvõtt. Nende hulka tuleb ka mind lugeda. Nüüd ka mõni sõna müüri saunast. Arvata võib, et algosa saunast oli ehitatud kivist. No sellest ka sauna nimi. Kas selles saunas elasid ennemalt ka Nõmmikute suguseltsi inimesed ei ole täpselt teada. Saunaga täiustasid mamma pojad. Ja lõpuks oli Saul osaliselt kahekorruseline 11 ruumiga ehitus. Nii et kui mina mäletama hakkasin, ei saanud nagu saunaks lugeda, tuletas rohkem muinasjutu nõialossi meelde. Ta oli põhiplaanilt niisugune kolme sopiline õlgkatusega maja kahe korstnaga hammas targa juures käisid abi saamas haiged nii kaugelt kui ligidalt, sest tema arstimised olid pea alati positiivsed. Eriti tõhus oli tema ravi rästiku hammustamise vastu. Et haige rohkem arsti võimetesse usuks, kasutas ta rohtude mõju suurendamiseks vahest nõiasõnu nagu rästiku hammustamise puhul. Protseduur oli järgmine. Esiteks lõikas hambahaava suuremaks, nii et kolm tilka verd maa peale kukuks. Siis võttis tütre sinist suhkur pea ümber olnud paberit. Sellele pull, mis suhkrupool oli olnud, kirjutas jämeda selleaegse puusepa pliiatsiga ussisõnad peale. Kriipsutasin nad siis pliiatsiga nii läbi, et ei olnud loetavad. Mida rohkem pliiatsikirja, seda parem. Paberi pani siis haavale peale sõnade pool ussi hammustamise kohale. Sidus valge linase rätikuga kinni. Ja saunassoo, joo, söögu sind. Arsti on terve. Mis enne arstimist jõudis paistetada, nii palju paistetust oligi. Ja nädalaga olnud haige, terve. Mind ei ole küll rästik Salvanud, kuid kollatõbe arstist tädi Leena minust ära kahel korral müürima oma retsepti järgi. Kollased karikakratee joomine parandas haiguse ära paari päevaga. See tähele panda Varssi taim aga puudub täiesti eesti ravimtaimede raamatust. Kas mõni nendest Teemadest võid juttudest tuli sulle ka päris ootamatult, kas ta oli millegi poolest eriline? No neid juttusid, küsides nende järele pärides ei kujutagi seda alati täpselt ette, mida nad siis räägivad või, või mida just nemad teavad ning see muistendi mõiste on üldse selline küllaltki lai ja mida selle alla lugeda. Näiteks võidakse rääkida ka pajatusi, millel on tugev uskumuslik aluspõhi. Näiteks alma Valgma teadis rääkida oma ema jutustuste järele. Ilusat lugu, koleira külvajatest, mis on iseenesest küll pajatus, sest ta on juhtunud konkreetsete isikutega konkreetsel ajal. Ent mille taga on, on ehtne rahvauskumused. Kunagi seda koleirat tõesti külvati. See oli siis kuju ema ja, ja tema õed, tädi, see oli Miina ja Liina olid seal Kadardrikus ja siis oli lapsed, pidid karjas käima ja aate oli seal nende ligidal üks Kawegi talu ja ta Jaania ja tädi Miina, minu tädi Miinalid olid karjad. Ja siis oli see juht, et kooli erahaiglas oli palju kordusi, kolleyra tuleb, et, et koolera külva ja käib külvab niuke tõbe rahvale. Ja siis eks minu ema mõtleseks lähendile neile nalja pani, isa peksu müüksid ja jalga ja sulekollaka selga ja kaabu Reberzogaabusedasid pähe üle näo ja ja võttis selle aidaks niukene Tõllemaid küüti, siia käis rihmaga sedasi ümmargune sõel või niukene oli, Kossist külvati põllu peal vilja ja, ja siis ei olnud, seal vist oli niukene niukene. Mina küll arvan, et ta oli ja rihmaga käis kaelas ja pani selle ka täis ja läks siis sinna karjamaale, kus need karjas olid ja tuli põõsa tagant välja ja ja nendest natuke eemal ja võttis peoga seda. Puhkaja hõiskas ja jälle läks ja vihkas seda tuhka, nii et poes olid kõik valged ja, ja siis, kui sai selle külvatud kadusele põõsastesse ja metsa ära ja läks ruttu kogu aeg koju ja pooltes need riided ja kõik jälle maha ja need tulevad koju karjast, suure hirmuga, et meeliulge karjas olla kooli kooli eraküll vaja on metsas. Ja minu ema öeldi, et mis jutt, see on. Kolira külva ja son tuule, vaata kõik põõsad on valged. Niukest, koolera, Colbert on kõik kohad täis. Emal läks siis kaasa nendega ja need näitasid, et vaata poes kõik ja tema siis hakkas ka ookima. Mõtla on jah, et see oli tõesti kooli eraküll vaja. Ja, aga ise ta oligi tee, aga ta ei öelnud neile ühtse ja need ei saanudki enne teada. Kui ükskord juba suureks saivad, siis terve tisse Estelle ärad, mina käisin kolleeg Küllo. Ja seda lugu rääkis 85 aastane alma Valgma. Aga kelle juures üldse käisid seal külas korjamas, mis peredest saalid? Seekord ma käisin Vaida külas ja ma käisin Tõnu Antsu talus ja käisin tõnigse talus. Sa oled ise sealtkandi inimene, sind võeti vastu seal nagu omangas natuke võõristust tekitanud külarahvas, see, et sa esinesid nagu teises rollis, et sa küsitlesid neid. Ei, sugugi mitte ekso. Võib-olla oli neile juba ka teada inimene, sest et eks need, kes on põlised inimesed, need on ikka siit pidi ja sealt pidi omavahel sugulased ja ja nii minagi, sest et nii ema kui isa on, on sealt kihelkonnast pärit ning need niidid jooksevad ikka nii või teisiti kokku. Ja. Kas inimesed on huvitatud sellest, et oma lugusid ka laiemalt teadvustada ja talletada neid ka kuskile kirjasõnas? Ja selle vastu pole neil küll midagi, et need lood kuhugi jääksid. Et need ka nooremad peaksid. Need vahepealsed rasked ajad on mõjunud ju ka meie rahvatraditsiooni säilimisele sest paljud vanad inimesed on ju küüditatud ja, ja noored on hoopis teistele teedele sattunud ja sealt külast ära läinud, nii, nii et see traditsiooni katkemine on küllaltki suur probleem ning need vanad, kes veel on kindlasti hea meelega, näeksid seda, et neid nende teadmisi ka edasi kantakse järgnevatele põlvedele. Madiks vaimust? Madikse talu välja väravas asunud 19. sajandil külasepa saun kus elas külasepp, keda kutsuti tilkutajaks pärisnimega Reinik. Eesnime ei teadnud vist keegi ega teaga, mina oli teada, et kõik selle sugukonna mehed surid niinimetatud undliku surma. Ka see tilkutajaks hüütud mees olla surnud järsku töö juures ei olnud haigevoodis ega kedagi. Ja oligi põhjus kodukäija jutuks, sest arvati, et vanakuri viinud mehe hinge otse põrgu. Aga ennem lubatud hingel veel kodukäijaks olla. Naised siis õhtuti väljas olles hirmutanud 11. Tule ruttu. Dielkutaja tuled. Järgmisel päeval pärast tilkutaja surma tulnud madiks peremees Jaan linnast Lehmja mõisa juures, kus läheb tee Jüri kiriku poole, hobune järsku peatanud ja puristanud reginägu naksunud ka. Ja sellest momendist olnud tühjal reel nagu raske koorm peal. Hobune vedanud reget, nahk auranud ja teinud tihtilugu peatusi. Koju jõudes regi jälle nagu. Ja olnud tunne nagu keegi astuks reelt maha. Esimene went, mis vaim madiks seal tegi, oli, et sõnnikuhark lennanud rehetoa ukse pihta nii p tunginud läbi ukseuks põrunud lahti. Siis oleks nagu keegi läheks mööda redelit rehetoa Parsile kanad ja kukk, Lõsutanud redelipulkadele kukk teinud ehmuva kurg ja kohendanud tiibu. Kanad ajanud, kaelad õieli ja häälitsenud ehmunult. Siis jäänud kõik vaikseks. Esimesel õhtul vaim enam midagit ette ei võtnud, teha. Järgmisel päeval nii rääkis mulle madiksemann, tema vaadanud kambris käärid, seisnud naela otsas varras ja korraga hakanud käärid liikuma ja siis lennanud keset kambri põrandat, nii et kolin taga. Madiksel hakanud õhtuti, kui vaim tegutsemas käis rohkesti külarahvast, nii kaugelt kui lähedalt käima. Kolga-kristjan võtnud piitsa ja kukkunud rehetoa Parsse mööda peksma, ise hüüdnud. Tikutaja kurivaim. Heinakuhi on möödunud talvel varastanud Kolga taga metsast keegi kuhja heinu, ära arvatud, et küllap tilguta ja tegu. Peksu tagajärjeks kostnud Parsilt kõledad naeru mis kõik ära ehmatanud. Müüri Juhan ehmatanud kohe kõhu lahti. Siis võtnud vaim kätte ja hakanud ahju kummilt kerisekive rehetoa põrandale loopima. Ennem pole jätnud, kui viimane kivipõrandal järgmiseks õhtuks kutsutud kirikuõpetaja kohale. See pidanud oma talved ja jutlused ära. Vaim olnud sel õhtul vaikne. Järgmisel õhtul aga hakanud jälle peale. Hirmutanud kukke ja kanu, kolistanud partega ja naernud kõledalt ja kuivalt ning pilkalt. Visanud kirve rehetoa ukse sisse. Rahvas olnud päris hirmul kohe. Nii möllanud vaim nädalapäevad. Siis tulnud kuivajõelaadalt madigsele öömajale harjuskid, need on rändkaupmehed koos karu tantsitajaga ja karuga. Nendele kurtnud siis pererahvas oma häda harjuski, öelnud, et külme vaimu minema kihutame. Anna hõberubla. Me lasime karu tuppa. Nii tehtudki. Karul lastud nuusutada, algul hõbe rublat, siis toodud karu tuppa. Karu tantsitaja rääkinud karuga vene keeli. Karu käinud rehetoas ringi muuskinud nurka mööduja mõmisenud nagu karu ikka. Lume peal olnud plikad suured jäljed. Harjus öelnud, näe, kus ta läinud oma pikkade keebakatega. Ei ta enam ennast siin, näita siis, kui näitas naistele lumel karu jälgi. Ja pistnud muiates hõberubla tasku. Ja olnudki madiks rahvas vaimust lahti. Hõberublast muidugi ka. On huvitav jälgida seda, kuidas eristuvad just ühe külajutud ning selle küla piirides isegi ühe talupärimused. Sarnase nimega kohti ühes külas ei leidu, aga kihelkonnas leidub neid küll. Need ühe nimega kohti näiteks on Jüris on tuntud mitmeid kabelimägesid ja surnumägesid ning samuti tohtrikivimägesid, mis paistabki nagu Jüri kihelkonnale iseloomulik olevat just niisuguse nimega kohad. Või vähemalt ma ei ole kuulnud, et kuskil mujal neid nii palju oleks samuti hiiekohti ja sõjalaagrikohti ning lahingupaiku. Ja näiteks just Vaida külas, mida ma nüüd põhjalikumalt olen uurinud, saabki väga hästi jälgida seda ühe külatraditsiooni või või seda kohtade tuntust, mis, mis piirdub nagu ühe külaga, kui tervikuga. Näiteks on seal oma hiiekoht Pearna hiis või võiäärne või kuidas seda just öeldakse, kus oli ka omaltohvrikivid ja allikas. Millestki on tänapäevaks enam pole suurt midagi järele jäänud. Ning samas võib eristada ka ühe talu juttusid või ühe talu või ühe suguvõsa traditsiooni mis on just nagu sugulusliini pidi edasi kandunud. Kõik need lood sellest, kust suguvõsa on päritud või, või kust Rootsi ajast on, on esivanemad tulnud, näiteks üks lugu oli niisugune, kuidas ühe talu esivanem olevat toodud rootsist karukütiks. Ja sellest ajast alates on seitse toomast olnud järjest ja seepärast seda esimest toomast, kes karukütt oli olnud ning see küti veri on säilinud tänapäevani ning veel nüüdki on, on seda tunda nendes suguvõsameestes.