Karjapasun nagu ikka esiisade kombel kase tohust kokku keeratud ja vaatet oma parmeetrik pikkusti tuleb ära, mida pikem ja jämedam, seda jõulisem, kuigi eks paljud meist endist oled poisikesepõlves näinud kurja vaeva, et saada talle õigeid hääli sisse, mis pidid panema vastu kajama kogu koduümbruse laanid ja metsad. Karjapasun meie päevil ei ole kaotanud oma populaarsust. Tõepoolest see on vist rahvakunstiõhtuid meie traditsioonilisi rahvapidusid, kus puuduksid karjapasunahõiked kui õhtu avasignaalid. Äsja kuuldud kaija pasunahõiked on aga helilindistatud möödunud laupäeval Mustametsal Käärikul kuulutades avatuks omapärase ürituse. Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambli lõpetanute esimese vabariikliku kokkutulek. Tänased matkarajad on toonud siia mustametsale Lõuna-Eesti kauni looduse rüppe enam kui poolsada ülikooli rahvakunstiansambli vilistlast, tantsijaid ja rahvapilli mängijaid kogu vabariigist. Rahvuslikult kujundatud telklaager on valmis ja lõkkeasegi välja valitud. Veel viimased ettevalmistused ja peatselt kutsubki mägikarjapasun kokkutulekust osavõtjaid, ava defileel-le ja sõprusleke süütamisele. Taat ei ole aga keegi muu kui ansambli rahvapilliorkestri juht ja tuntud rahvapillide meister taia Elmar Luhats. Memmel. Nii kutsub ülikooli rahvakunstiansambli rahvas hellitavalt oma juhti Helju Mikkeli on aga täna lausa rõõmupisarad silmis. Koos on ju kogu tema suur rahvakunsti peri. Mis on siis tänasi sellise suure kokkutuleku eesmärk? See ongi küsimus, millega pöördusime Helju Mikkeli poole. Vahemärkusena kuulajaile olgu siinkohal öeldud, et meie heliülesvõtted toimusid vabas looduses ja neid on ainult tuuleiilid, mis vahetevahel lõikasid meie mikrofoni. Taevas on pilvitu ja ilm kokkutulekuks igati õnnestunud. Igal kevadel, kui Punavad käbid, lõhnavad nurmed ja tolmavad teed avab Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambli Sõprus Ring oma hoolsa peo et külvata rahvakunstipõllule uus ülem vastvalminud seemneid. Leidke mulda Ida näge ja kandke vilja. Ja igal kevadel kutsub ta staadi karjapasunahääl kokku kõiki neid keskusi kord vakatäis, pakatavaid, tegude teri, astusid üle sõprusringile vee kelle Teeaa idas on nüüd juba oma saagi salved, kes süütavad üha uusi rahvakunstilõkkeid meie maal ja virgalt koovad muster mustri kõrvale rahvalaulude tantsude imekaunist, kirivööd. Kokkutulek kestab teatavasti kaks päeva. Millised üritused toimuvad nende kahe päeva jooksul? Täna on meil laagri avamine koos täna meiskame vastlapaari, see on sümboolne tantsijatele. Kuna rahvas Jaak ütleb, et tantsijad on kulutanud ühe öö jooksul tihtipeale seitse paari pastlaid ära, laulame koos, õpime selgeks, uued viisid meie matkalauludele ja sõprusringi laulule. Täna me teeme öist orienteerumist, homme aga peame suure tamme all nõu nii nagu tegid seda vanad esivanemad. Teatavasti ansambel saab 20 aastaseks. Ja meie vilistlased tahavad tähistada seda sündmust koos praeguste ansambli liikmetega. Nõupidamisel me räägimegi nendest probleemidest, mis on seotud juubelipidustustega, aga samuti teeme kokkuvõtteid ka töödest, mis seni on tehtud vilistlaste poolt. Räägime nendest tööpõldudest, kus juba külvatud seeme hakkab vilja kandma. Kõikidest nendest tublidest ja noortest kollektiivi juhtidest, kes juba ise on oma peretaadid või memmed Ja täna on nad siin kõik taas koos esimeste ja viimaste aastate lõpetajad, kes kivi kivi haaval on ladunud ansambli alusmüüri onilist jutustada, mida meenutada. Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambli kui meie ka riigi ühe omapärasema isetegevuskollektiive aadressil on lausutud palju tunnustavaid sõnu nii vennasvabariikides kui ka naabrite pool Soomes. Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambel on kuuenda ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali laureaat. Nad on esindanud Eesti rahvakunsti eesti kirjanduse ja kunsti dekaadil Moskvas tantsinud ja laulnud Moskvas toimunud ülemaailmse desarmeerimise kongressi ja ametiühingute kongressi delegaatidele. Nende kunst on vallutanud mees zoomisõprade südameid paljudes 1000 järve maa linnades. Aga Eestis endas polegi vist paika, kuhu poleks ulatanud Tartu üliõpilaste tants, laul ja mäng. Ja alati on nad kõikjal teretulnud. Need on igaühele neist olnud üliõpilasaastate meelde jäävad Taivad. Ja täna nad otsekui taaselustavad siin ühise sõprus lõkke ääres. Väga väga meeldiv on meenutada inimesi, kellega koos palju kordi on tuld ja tõrva süljatud. Koos unistusi valjastatud, jälle vabaks lastud või vägisi silmi kippuv rõõmupisar vapralt alla neelatud. Ülikooli rahvakunstiansambel inglisaavutused on lahutamatult seotud ansambli kunstilise juhi Helju Mikkeli nimega. Siin rahvakunstiansamblis on saanud oma esimesed tuleristsed kogu tema ulatuslik rahvatantsulooming. Siin on ta neid seadnud ja siit tunnet leidnud tee meie vabariigi arvukatesse rahvatantsukollektiividesse. Taiud Hitleri loodud tantsud nagu lina kiigemäng, näärisokk, sõle, sepad, kullaketrajad, vanaisa polka on suurepäraseks täienduseks meie rikkalikule rahva loomingulisele pärandile. Kokku tuleb neid aga juba ära oma poolsada. Teenete eest Eesti rahvakunsti viljelemisel ja selle edasiarendamisel anti Helju Mikkelile mullu Eesti teenelise kultuuritegelase aunimetus. Kuidas siis saab teoks üks järjekordne tants, mis sind seejuures innustab ja inspireerib? Kõige suuremaks varaaidaks on meie esivanemate kulla lõimne pärandus kus leidub nii kaunist kui ka kasulikku loominguks. Ja peamine, kus ma oma mõtted ja käesolevaks loominguks olen ammutanud ongi just muuseumi varaaidaks. Millised tantsud? Tunduvad sinule endale kõige lähedasemad kõige armsamad. Kõige enam südamelähedased on mulle kaks tantsu sügavad põllud, kuna ma olen ise maalaps kasvanud rukkiväljade ja heinaniitude vahel ja näärisokk, milles on just palju eesti rahva vanu kombeid No võtame siis selle populaarse näärisoku. Kuidas siis? Ja kui palju selle tantsu loomiseks sul aega kulus? Ajakulu ei oskagi kohe öelda, see on loominguline töö, on nii, et üks korteet ühe osa, teinekord teise osa lõpuks on koos, ei teagi, kuidas see, kuidas selle ajaga on. Valga Muuseumis leidub palju toredaid näärikombeid ja kuna oli olemas juba nii tore näärilaul nagu Gustav Ernesaksa näärisokk siis jooksujalu läksin muuseumi, et leida neid kombeid, tutvuda nendega ja vaadata, missugused need sobiksid tantsu jaoks. Ja ongi olnud nii, et vanas suitsutares käisid sokud ehtsad nalja ja mürtsu mehed nääriõhtul perest peresse. Ja tegid oma siis niisuguseid toredaid näärinalju ja vaat need ongi peamiselt aluseks, mille põhjal ma lõin risoku tantsu kus on tegevad siis kaks näärisoku, üks vana, kellel on juba kõik külage peal käimise vigurid selged ja teine noor, kes alles esimest korda käib kaasas. Peale selle veel mees rühm peamiselt ja naisrühm, kes siis toredatele, näärisokudele, kes neid käivad, Vembutamas sarve otsa riputavad. Kas kindapaari kirju, kiriv, soo, giid, isegi õunu ja suur verivorst on riputatud näärisokusarve otsa? Tantsus me neid praegu ei kasuta, vaid need on tänapäevasemaks tehtud. Silme ette tuleb sinu voogavat põllud, mis teatavasti kanti ette möödunud tantsupeol üldlavastusena ja pälvis meie vaatajaskonna väga sooja poolehoiu. Mis selle tantsuloomes ei ole siin nii otseselt inspireeris. Jälle muusika Villem Kapi suurepärane koorilaul voogavat põllud milles on väga palju põldude maa, Eesti likust, poeesiat ja kõike seda, mis on kallis inimesele, kes teab, et põld kasvatab meile nii leiba kui ka lilli. Kõrvuti tantsude loomisega tuntakse siit ka kui üht innukamad meie rahvakommete edasiarendajad, mis sul praegu mõtetes mõlgub? Praegu mul on plaanis teha hoopis iselaadset, tantsu ja nimelt meestele. Tedremäng kes jahimees on ja kes kevadeti on tedremängu näinud, see teab, missugune suurepärane, mis see on. Ja vaata oma uuest tantsust tahaksingi kasutada just tedre mängumomente. Et teha meeste tantsu. Senised suuremad rahvakommet lavastused on olnud, siis on olnud kosjad hõissa pulmad, noorikum. Maja ühesõnaga niisugused perekondlikud sündmused Inimestevahelised suhted nende taustal siis pulmas teenides kõik, kes sealt osa võtavad, nii need, kes on peiu poolt, need, kes kiidavad pruuti, need, kes laidavad mõlemaid ja ka need, kes on erapooletud. Sides nendes lavastustes on siis ühendatud üheks kompaktseks tervikuks nii tants, laul kui rahvakombed ja. Jutujärge ootab juba kataat Elmar Luhats kui ansambli karjapasun ette ja veel paljude kauni kõlaliste kannelde meisterdajad. Kui palju kase tohtusis sellise pasuna meisterdamiseks ära kulus? No oleneb muidugi spiraali laiusest, aga sellisele, millega ma täna mängisin, läheb umbas 12 13 meetrit selle kasetohuspiraali. Ja selles mõttes see pasun on üle Šmeetor meeter 30 pikk ja niukseid ohc ei ole seal mõõdu anda, vaid pasunani menetlus ültsada, tehakse puust Oconant nii pääl mähkimise materjaliks, muidu kaabitakse puust välja ja ja mida kõvem paigusam puu on, seda parem hääl. Ja mitu pasunat siis juba teie arvel võib lugeda? No ei täpselt ei mäleta, kui võtad karjapoisi pasunat ka arvesse, aga noh, seda me ei arvesta, aga aga nüüd nii viimase 15 aasta jooksul on tehtud vist 607 Õppa suunal rahvakunstile ja siis üliõpilaslaulupeo jaoks sai kaks tükkide ja ja ühe teise vähemalt tehtud niimoodi, et nad häälestavat, et algtooni saab midagi mängivast tuljaku jaoks, tegin kaks pasunat signaalide jaoks ja ja nii lihtsalt häälestatud pasunat on tehtud küllalt. Ja kui palju, kui kaua selline pasun vastu peab? No kui ta on häste tehtud, puu on sees ja tuhk pääl siis siis kui ta hea temperatuuri juures võib teha mitusada aastat vastu pidama. Juttu oli praegu pasunast, aga teatavasti Luhats on tuntud ka kui suur rahvapillide meisterda ja siin rahvapilliorkestris Ülikool ansambli juures enamus Pille ongi Luhatasimiseldatud, kuidas siis ja millal siin algust on tehtud? No kandled jälle. Noorena sai meisterdatud juba juba maal, aga viimasel ajal olen hakanud tegema niisama umbes 15 aastat tagasi ja paljunes, kui ei ole arvet pidanud, aga usun, et nii 10 11 on tehtud. Need kandled juba, see ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali jaoks tegin ma viis kannelt tähendanud kaks esimest kannelt siis ühe Altkandle siis tenor kandle ja Pascal. Ja muidugi kandlel tegemine on väga lihtne, kui materjali saab, materjaliks sai otsitud muidugi vanu Rehe palke, mis on ära kuivanud ja vaiku narratiivistanud. Ja sellest siis noh, on trehvanud päris saat kõlaga kandled. Peale selle orkestri on veel terve rida teisi pille, mis on ka teie nii-öelda meistri kätetöö. No ja siis ma olen Tein, konstrueerisin Lokud logu laudade põhimõttel Kromaatides Lokut, need on käibel ka juba meie rahvapilliorkestri nii algaastatest alates siis on veel vilepill, olen reas vile, neid olema, teenindus kolm, neli, äkki siis on igasugused korooksuutmis tuttavad konna tantsu jaoks eriti. Ja kuked tähendab roopilli alusel varoobili põhimõtet. Del sai kuked tehtud ja praegu ei tule meelde, eks ühte ja teist nii nii efekti pille kaantega teha. Nii et ansamblil muret ei ole. Kui tuleb uus tants, uued lood, siis orkester neid juba hätta ei jäta, sest meistermeesansambli orkestri juht On ka meistermees pillide alal. Nuia, mis sa hädaga teed, kui asi nõuab, siis peab, peab tegema seepärast, et praegu keegi ükski tööstus seda ei tee ja muidugi ei oskagi teha, sellepärast iga iga tants on oma iseloomuga, iga tantsumuusika nõuab isemoodi orgestreerimist ja selleks on vaja siis siis ka vastavat värve ja neid teatava pillidega nii mängima ja tuleb endal teha, et muuta saatemuusikat värvirikkamaks. Ja ma olen katsunud ikka on niimoodi, et vaatan enne tantsu ära, kuulan muusika ära ja siis hakkan siis seda nii sobib. Kuidas ta siis tuleks välja niimoodi, et muusika, tants 11 toetakse heita muusika toetaks suitsu? Mitte nagu klaveriga saates ta võib-olla kisub lihtsalt tagasi ja ta ei ole see ikka. Kuid laskem helisedaga helilindil. See on konnatants. Omapärase värvingu saate muusikale annavad siin krooksud imiteerides konnade krooksumis. See on siis sellised meistrimehe kogemused pärit ja kui võtta, see võib olla perekonnaviga, sellest isa oli mul suur kandlemees üldse. Isal oli üks seitse-kaheksa pilli ja mängis ise ja teginetil viiulid, kandled ja, ja üht-teist veel sellest saadik on. Vajaduse korral nakatub, tegime me ka siis rohkem on ettevõtmine seal ja natuke nuputada, kui mingisugune muu oskust seal vaja. Ja vist praegugi jätkub see traditsioon siis teie poeg Toivo on ka juht, tuntud kandlemees, sageli näeme teid esinemas koos. Ja me oleme viimasel ikka koos käinud. Esinemas no tema on ka põhilist pühendanud ennast muusikale, praegu õpib dirigeerimist riiklikuks konstatoorimast neljandal kursusel juba ja ka tegeleb rahvapille, ka temal on omad rahvapilliorkestrid pioneermajades ja, ja siis kutsekoolides ja no ühte ja teist, eks tasakesi ikka minu jälgedes selles suhtes. Tänased kokku tuli Ädise, millised on nende mõtted. Saame tuttavaks eelkõige. Darja Ojari lõpetasin ülikooli 1960. aastal ja töötan praegu Tallinna raadiotehnikatehases insener geenikuna. Ilmi mäestik lõpetasin ülikooli 1958. aastal. Viis aastat tantsisin ansamblis, praegu töötan Teaduste Akadeemias meditsiini Instituudis. Edabade ülikooli lõpetasin 1958. aastal, kuid mõnda käega tantsisin neile edasi ansamblis ja lahkusin ansamblist 1962. aastal. Kuidas siis tänane kokkutulek on teile meeldinud? Tänane kokkutulek on minu meelest eriti õnnestunud, sellepärast et koht on valitud väga looduslikult kaunis kohas, peaagu ürgmetsade keskel. Nii et isegi raskesti oli autoga ligi pääseda. Ühesõnaga väga kaunilt Lõuna-Eesti maastikul ja nii see peakski olema, nagu me kogunesime tamme alla täna hommikupoolikul ja pidasime seal vestluse, kus me leppisime kokku nõnda et me hakkame taasta tagant kokku tulema just niimoodi kusagil vabastada looduses kaunite järvede ja metsade lähedal kogu ansambliga ja arutame oma edaspidiseid, plaane, muljeid ja kõike seda, mis meile nii südamelähedaseks on saanud. Igaüks töötab teist praegu oma valitud erialal kuid ülikooli rahvakunstiansamblist kaasa viidud kogemused ja teadmised, kas ka neid on läinud tulevases elus vaja? Esiteks viis aastat anti sinna ülikooli rahvatantsurühmas, et tants on nii-öelda nagu veres see lähtubki sellest, et et pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle Tallinnasse ning seoses sellega ka riikliku filharmoonia rahvatantsurühma, kus ma olen tantsinud nüüd neli aastat. Ma ei pea esialgu ei kavatse veel tantsimist lõpetada. Kuigi mina otseselt ei tantsi praegu ühegi tantsukollektiivis väga palju raskemaid ülesandeid seetõttu, et ma juhin ise praegu tantsukollektiivi. Algul hakkasime juhtima linna pioneeride maja lastekollektiivi, nüüd aga viin enda tantsulist tegevust edasi Eesti põllumajanduse akadeemias, kus meil on üks naisrühm ja kolm segarühma. Nii on seike, kui oled hakanud midagi tõsiselt armastama olid millessegi tugevasti kiindunud. Nii on ka rahvatantsuga. Kui ta on sul kunagi pugenud tugevasti põue, siis on juba raske temast loobuda. Taskus kõrgema haridusega spetsialisti diplo siirduvad noored tööle oma valitud erialal. Need, kes astuvad aga üle ülikooli rahvakunstiansambli läve viivad alma maatorist lahkumisel kaasa veel ka teadmisi ja oskusi töötamiseks rahvakunstipõllul. Ja nii ta ongi. Paljud rahvakunstiansambli lõpetajad tantsivad kaasa kohalikes rahvatantsukollektiivides, võtavad osa nende juhtimisest, loovad ise tantse. Võtame kas või meie vabariigi esinduskollektiivi, riikliku filharmoonia rahvatantsuansambli. Siin tantsib tervelt peli ülikooli lõpetanud. Oma tantsukollektiivid on loonud Maire Jaan leht Kehras ja Urve Kilk Kohtla-Järvel. Luule Vilms ja Ilme paides Kullo Kivimets ja Tiiu jõgi Tartus. Julged on ka noorte iseseisvat loomingulised katsetused. Ansambli vilistlase Virve aduri naisrühmatants hastel esitati mullu juba masslavastusena Eesti esimesel rahvatantsupeol. Sellised on ülikooli rahvakunstiansambli vilistlaste esimesed künnivaod, meie rahvakunstipõllud. Neil on juba omajagu pikkust ja sügavust. Esimesed toredaid saadik onni passallides.