Tere, loodusesõbrad, ma enne suurt suvepuhkus jõuame veel ära käia Kihnus ja Ruhnus, sest see on ju lihtsalt parim viis tervitada seda kohe algavad juulikuud. Rääkimata sellest, et kui teil on äkki ka plaanis sinna minna, siis saad tänases saates päris sobilik ettevalmistus selliseks ürituseks. Igatahes Uudo timmi seltsis asume nüüd teele ja mina olen hänginud. Kui alustada Kihnust, siis seal elab Kihnu virve. Kes seda ei teaks, aga milline on see loodus, mis päevast päeva tema silmarõõm? Tere, ja kui me tahame kihnu minna, noh siis praegusel ajal on selleks võimalik minna praamiga, praam väljub siis munalaiu sadamast ja kui me munalaiu sadamast hakkame välja sõitma, siis jääb üks, üks saar kohe sinnasamasse praamide kõrvale ja see on Manija Manija ja Kihnu loodus tegelikult on üsna sarnased ja eks mitte ainult loodus vaid, vaid ka elanikud, sest mani või Manilaid ongi asustatud just kihtlaste poolt ja ka seal traditsiooniliselt ikke kantakse kihnu kört siiamaani. Aga nagu ikka väikesaarte igalühel on oma nägu ja, ja see Manilaid on siis ka üks enne seljandik meres, mis on siis jällegi edela-kirde suunaline ja saare keskel on siis kõige kõrgemad kohad ja seal asuvad majad. Aga servaalad on siis madalamad, rannaniidud ja Manilaid samamoodi on siis liitunud mitmest varem eraldi seisnud saarest ja, ja vahepeal on siis selliseid madalamaid kohti, nii et teinekord ka Manilaidu võib kõrge veeseisu korral vaadata kui mitut saart. Aga Manilaiu puhul on veel huvitav või üks looduse omapära, seda on see, et Manilaiule elab veel kõret. Ehk siis juttselg-kärnkonna ja ja see on siis selline konnaliik, kes ei hüppavaid, jooksen nagu hiir ja ongi teda aeg-ajalt ka hiireks peetud, kui niimoodi ta vudib üle tee. Et selline väike hall loomake, nõges ta siis ikka on, ei hüppa, järelikult Peab ta hiir olema, aga tegelikult on ta siis kärnkonn. Aga no ega tema käsi Manilaiu peal ka kõige paremini pole käinud ja praegu viimastel aastatel on küll tehtud küllalt tugevaid pingutusi, et sealseid kudeveekogusid taastada ja hooldada ja rannaniite hooldada, kus ta siis paremini hakkama saaks. Aga vähemalt ta veel sellel saarel elab. Aga nüüd edasi liikudes siis Kihnu poole siis praam teeb mitu järsku jõnksu ja ega suunamuutused ei ole asjatud, vaid vaid ikka sellepärast, et see meri ei ole sugugi mitte ühtlane ja sügav vaid. Ja kui me nüüd on natukene maad sõitnud, siis jääb meie parimale käele üks maas väärvõi või siis ka kivide rida, kus tavaliselt ka siis kormorane peal istub. Ja see, see maasäär on hästi pikk, see on kolm kuni neli kilomeetrit pikk ja, aga ta ei ole üldsegi laida, on vaid mõni meeter lai ja ta on siis kujunenud merehoovuste või meres ette ja, ja liivade ja kivide ja klibu kuhjumise teel. Nii et lääne poole sellest säärest on hästi madal meri, aga ida poole on ainult võib-olla mõnikümmend meetrit ja praam saab täiesti vabalt juba sõita, nii et selline järsk merepõhja võime sügavuse muutus seal aset leiab. Ja noh, loomulikult siis sellise pikamaasääre peal on siis lindudel eriti rannalindudel hea, nii pesitseda kui ka puhata. Ja noh, niimoodi on siis kõige suuremad linnud, keda seal siis hulganisti koos istumas näha on siis kormoranid. Ostad tondid, kes siis istuvad sageli tiivad sorakil, nad peavad kuivatama peale sukeldumist, oma sulgi, nendel ei ole sellist rasunääre, nii nagu Bartlastelan kesist võidega nühivad oma suled üle ja nende suled ei märg, aga formoroni suled märguvad. Meil on vaja aeg-ajalt ennast kuivatada, riputada naguriided varna enda vihmamantli, näiteks et nende elu on selles mõttes ebamugavam. Noh, natuke ikka jah, aga, aga eks nad kompenseerivad siis teiste võtetega enda elu nii ja neid, kui ma lõpuks siis jõuame Kihnu saarele, siis Kihnu saar on ikkagi küllalt suur saar, ta on meie saartest seitsmenda kohal oma pindala poolest ja ta on siis 16 ja pool ruutkilomeetrit umbes suur ja noh, kui me võtame Liivi lahe, siis ta on Liivi lahe kõige suurem saar. Kuna ta on nii suur saar, siis jalad jäies seda saart ühe päevaga läbi ei jõua käia, nii et tuleb nagu valida, mida siis ette võtta. Õnneks saarelt on võimalik laenutada jalgrattaid ja, ja nende abil siis ringi liikuda. Aga et pilti anda millin või mida võiks siis Kihnu saare peal leida, siis põhjapoolne osa seal Poola on siis suuremad rannaniidualad lääne pool on siis liivaranda järge, liiva. Ta isegi on tekkinud ja, ja seal seal peal kasvab siis näiteks rand-ogaputke ja ja mõningaid teisi selliseid huvitavamaid taimi. Kui nüüd saare loodeossa jääb, siis selline madal meri liiva leedetega võsa, siis jalutada üsna pikalt merre sisse. Ja mõlemal pool on suhteliselt madal meri lõunatipu pool, seal on siis maja, kas ja loomulikult me ei saa üle ega ümber jälle, et Kihnu saar ei ole üksinda seal meres, vaid vaid teda ümbritsevad ka terve rida veel väiksemaid laide ja, ja nii on siis kihnu kaguosa juures siis aasa laiud, mis on siis pisikesed kivised, laiukesed, mille peal jällegi loomulikult tunnevad ennast suhteliselt hästi linnud ja veidi suurem grupp Saari ja natukene laiali pillatumana on siis Kihnust loodesse, nad on siis sange laidude grupp ja siin on siis ka väga erineva suuruse ja erineva kõrgusega laiukesi Messis, osaliselt on ka just viigerhüljeste elualaks. Ja, ja noh, kuda viigerhüljes on meil hüljestest siis palju rohkem ohustatud kui hallhüljes tema Ohub üheks põhjuseks on see meie talved on sageli üsna pehmed ja ei kujune hea jääkate sinna Kihnu ümbrusse, siis nemad peavad poegima jää peal ja, ja kui neid selle poegimise ajal jääkate laguneb, siis muidugi ei lõppese nendele mustu poegadele sugugi hästi. Nimelt viigerhüljest kutsutakse siis kihnu keeles mustadeks aga laidude puhul seal siis nad laiud on muidugi ka kõik linnurikkad ja kui jällegi nendele leidudele jää suveajaks mõni rebane või kährik, siis linnuelu on seal laidude ümber päris. No Ruhnu kohta võib öelda kaks väga värvikat detaili, üks on mõistagi ülikuulus, seitsmeteistkümnendast sajandist pärinev puukirik ja teine on märksa hilisem. Aga fakt, et 2006. aastal triivis jääpangal pruunkaru seal Ruhnu kandis, kes tegelikult vist leidmata jäigi. Jah, no Ruhnu küla on tegelikult selliseid huvitavaid aspekte veelgi, aga see pruunkaru juhtum tõesti aset leidis ja, ja väidetavalt seal jälgi oli ja ja kuhugi ta ära kadus ja, ja hiljem kui Läti kolleegidega kokkusaamise olnud, siis umbes samal ajal või samal aastal vähemalt oli, oli üks pruun varu ka Kuramaal ja, ja miks mitte segi aru ei võinud siis Pole kõige lähemasse randa välja ujuda, ehk siis Ruhnu saarele ongi kõige lähem siis kolka poolsaar või meem ja sealkandis muidu tavaliselt käru nagu ei peaks juhatama, sest huvitav on see, et meil on karuseis üsna tavaline, siin hinnatakse tema arvukust kuue 700 loomani aga, ja kui me vaatame Lätit, siis Lätile on ainult heal juhul kümmekond karu ja needki enamasti just Eestist külas käivad. Praegu vist veel neil päris oma sündinud karusid ei olegi. Noh, miks see nii on, see on, see on omaette küsimus. Sest kui me vaatame meie loodust, siis siis ega ega suurt vahet ju ei ole, kui me üle Läti piiri sõidame. Aga noh, võib-olla karudel on lihtsalt hea ajalooline mälu, sest mis on läti Jeepasexon ju laads pleesis ehk karutapja. Parem karta kui kahetseda. Aga Ruhnu kohta on terve rida muid põnevaid fakte veel, nii et kust me siis jätkame? No kui me vaatame neid Ruhnu asustatust sess tegelikult esimesed asustusjäljed on juba prohnult 5000 aastat enne Kristust ehk siis lausa kiviajal ja, ja seal siis on märg. Et kas siis varased hülgekütid on siis seal ajutiselt või siis natukene pikemalt peatunud, aga esimesed kirjalikud andmed, kus kindlalt väidetakse, et Ruhnut asustavad just rannarootslased, on siis 1341 aastal Kuramaa piiskopi vabadus kirjas, millega siis seal setele elanikele anti nagu vaba talupojastaatus Rootsi õiguse alusel ja tegelikult siis kuni teise maailmasõja lõpuni oli siis Ruhnu asustatadest rootslastega ja ainult mõni eestlane ja muu rahvusest inimene sinna elama sattus. Aga siis 1944 lahkus enamus elanikkonnast Ruhnust ja läksid nad Rootsi. Aga hiljem siis asustati Ruhnu taas siis käski laste, saarlaste või, või siis mujalt tulnud inimeste poolt. Aga kui me räägime Ruhnu loodusest veel, mis on siis eripära või kui me vaatame, et mis kõige-kõigem on Ruhnus näiteks siis praegusel hetkel, siis Eesti kõige sügavam puurauk asub just Ruhnu saarel ja see on siis puuritud 1900 69. aastal ja selle augu sügavus on siis 787,4 meetrit. Nii et see on väga huvitav geoloogiline materjal, see läbib siis kõiki kihte selle puuraugust siis saadav vesi on suhteliselt soolane ja ravitoimeline, nii et selline rekord on siis ka Ruhnu laste käes. Et see ala asub siis meiegi on puurauk. Aga kui me neid maapealseid asju vaatame, siis Ruhnu saar on tegelikult päris vaheldusrikas. Nimelt laias laastus võib Ruhnu saare jagada pooleks, idapoolne osa on siis metsane ja kõrgem ja läänepoolne osa on siis madalam ja, ja niitudega. Ja veelgi, kui me lähme nüüd päris Ruhnu idaranda suure anda, siis seal seal on suured liivaluited, liima liivaluited, noh jällegi neid sealsed kohanimed on Rootsi päritoluga ja siis seetõttu natukene meile võõrapärasemad, nii et liima rand on väga hea siis ujumise koht ja päevitamisega luidete vahel ja seal on nii lahtiseid, luiteid kui ka siis metsastanud luiteid. Ja nüüd, kui me liigume järjest saare sissepoole, siis siis nende luiteribade vahel on siis sügavad orud, milles vahest on ka alaliselt vesi, on sellised lodumetsad või siis ka kohati on soostunud raba kui sellist väga ei ole, mõned pisikesed sugemed rabastaadiumist on aga aga eelkõige nad on ikkagi sanglepa või lodumetsad. Aga samas loomulikult jällegi nii nagu ikka sellised sellised erispärased kohad pakuvad siis ka huvitavaid leide, nii botaanilises kui ka sa loogilises mõttes. Aga mida Ruhnu metsakoht Ta veel võib öelda, et anda veel millegi poolest selline eriline. No kui me vaatame Ruhnu metsa, siis juba see teeb eriliseks, et just ta reljeef on nende kuivade luidete kõrgete luidete peal loomulikult ja saab siis männimets-nõmmemännik ja siis siis luite harjalt alla tulles sügavasse orgu. Metsakooslus vaheldub, kohe läheb kuni siis lodumetsani välja, kõik need vaheastmed on seal olemas. Nii et noh, kui, kui tõeline loodusehuviline tahab need avastada või teha sellise retke, siis tuleb tal arvestada, et ta võtab raske käigu ette ja sellel käigul võib olla suuri üllatusi. Sel juhul tasuks tulla risti läbi saare idarannalt ninna, läänerannale välja. Ja alguses on siis need luited kuivast männimetsast märga võib-olla poolest säärest mudasse ja siis jälle järgmisse kuiva metsa. Et saada vaheldust, on hästi palju. Kes ei taha märjas metsas käia, see saab käia siis just mööda neid kuivi, kas siis nõmme või Palumetsamännikutes väga ilusad, marjametsad jällegi nii et pohla või mustikametsad, neid on seal Ruhnu idaküljel üsna palju. Kui nüüd natukene juba saare keskemale poole jõuda, siis, siis hakkab tulema kuuske juurde ja ja ma näengi tükid on siis ka laanemetsatüüpi ja kui me siis liigume päris läänekalda poole, siis seal on suured niidualad mille hooldamiseks siis tänavad aasta Eestimaa looduse fondi, Abigega viidi hulk lihaveiseid neid alasid hooldama ja jällegi Ruhnu on üks selline koht, kus kaheksakümnendatel aastatel oli kõret ehk juttselg-kärnkonna hästi palju, kõik saar kõrises õhtutundidel. Ega vahepeal tema noh, jalg siis on käinud halvasti ja noh, praegu siis eelkõige, kui jälle need niidualad ja ka kudepaigad natukene paremasse seisu, siis on loota, et ehkere saab uuesti endale jõu sisse. Looduse lemmikud. Aga loomulikult, Ruhnu on ju ikkagi hülgeküttide maa ja, ja ega siis hülged Ruhnu ümbrusest ka tänapäeval kadunud ei ole. Ja see hülgeküttimine oli tegelikult ka üks põhjus, miks siis Ruhnu üldse Eesti külge sai, sest samal ajal kui selle Läti ja Eesti vahelise piiri tõmbamisega tegeleda, siis siis ka lätlased tahtsid saada ju endale ikkagi vähemalt ühe saare sest nendel vaesekestel ei ole ühtegi meresaart, meil on neid üle 1500. Aga just Üheks kaalukausiks siis sai just see, et kuna Ruhnul olid hülgekütid ja hülged olid valdavalt siis Eesti vetes põhja pool siis oli mõistlik ühineda ruhnlastel Eestiga, et oma hülgeküttimise traditsioone edasi jätkata. Nii et hülged, nii viigerhülged kui hallhülged, mõlemad käivad Ruhnu ümbruses praegugi söömas, võib-olla puhkamas käivad Kihnu või sange laidude juures ja, ja siis toitumas käivad seal, nii et selline hüljes teiega seotud saar on, on Ruhnu kindlasti. No alguses oli jutt jääpangal triivi, vast pruunkarust, kas ta jõudis Ruhnu saarele või kuskile mujale, no vast ikka kuskile jõudis, aga kes seal Ruhnus niimoodi rahulikult paigal on, jäi triivi? No kui me räägime imetaja-st, siis siis Ruhnu on, on tegelikult tõeline mereline saar ja kuna tal ei ole lähedalt sidet kuskilt mandriga, siis kuigi palju liike, nimetaja liike siin saarel ei ole jõudnud. Mäletan jälle 80.-te aastate algust, kui sai korraldatud Ruhnule üks ekspeditsioon, tegemaks kindlaks, milliseid pisiimetajaid Häid Ruhnule elab, siis esimesed paar-kolm päeva oli täiesti tulemusteta. Ja kuidagi ei saanud nagu aru, et milles asi on. Aga lõpptulemusena tuleb välja, et tõesti seal Ruhnus on ainult sisuliselt inimkaaslejad, loomad või siis inimese käe läbi sinna jõudnud imetajad metskitsed näiteks, kes seal Ruhnu saare peal elavad, neid viidi siis saarele 62. aastal pärast seda on siis verevärskenduseks viidud sinna veel juurde metskitsi, aga noh, ise on sinna peale jõudnud rebased ja nüid pisematest loomadest on siis ainult rändrott ja koduhiir ja see on siis tõelised inimkaaslejad ja inimese abil sinna peale jõudnud. Võime lugeda ka vanematest kirjutistest, et rootslased, kui nad seal elasid, siis nad ei lasknud enda randa üldsegi võõraid laevu ja tänu sellele nad hoidsid saare roti vaba alles. Rändrott jõudis ka Ruhnu saarele nõukogude ajal, kui hakkasid siis randuma juba laevad enne siis käisid rootslased oma paatidega reidil oleval laeval vastas ja niisiis ei pääsenud vaenlane maale kui närilisi vaenlasteks pidada. Nii et selles mõttes on Ruhnu saar huvid. Et ta on isoleeritud ja mitte väga palju liike ei ole sinna jõudnud eelkõige suuremaid imetajaid. Selline huvitav fakt veel Ruhnu kohta. Millega on eestlasi, lõpetame selle hooaja viimase looduse lemmikute saate. Suur tänu Toomas Jüriaadule, Abruka ja Vilsandi pildiseeria eest ning kaljule aine loole alati paeluvate loodusvaadete eest. Juulikuus on samadel aegadel kavas kordussaated meie sarjast ja augustis läheme edasi uute teemadega. Nii et kauneid suve looduselamusi teile kõigile stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Looduse lemmikud.