Saate järgnevad minutid pühendame nüüd aga vestlusele endiste kuulsate spordimeestega nõrgelise nöör ringi veteranidega. Täna meie stuudios külalisteks Peeter Matsov, Bernhard Salong ja Martin Linnamägi. Alustamegi vast Peeter mat savist ja tema esimestest võistlustest. Peeki endises spordiväljakul Wismari tänaval tolleaegset miilitsat kiuline tänaval toimusid 28. augustil 1921 seal ligemalt või vähe rohkem kui neli-viis aastat tagasi. See oli ka esimene võistlus, kus võitjad kuulutati välja. Muidugi ei saa rääkida, et meil oleks siis sarnane poksiring, kui me praegu igal pool näeme olid kolm nööri, neli posti ja põrandal midagi peale rohujalgpalliväljakul toimus see asi ja võisteldi siis 16 paari. Kehakaalud ka muidugi ei olnud, nagu praegu. 100 grammi on üleja, satud teise keha kaaluvaid. Treener pani ära nägemuses võrdse võimelistest poksijad ja. Seda lõppu võib selle kehakaaluvahe ka ette näha, umbes. Millal siis salong esimest korda kinni ettepanek? Ma olin 29. poksiklubisse läksin ja seal siis no see oli nüüd süstemaatiline töö, aga muidugi sai kodus ja koolis tehtud ka seda internagu öeldakse hoovis seal omavahel poistega sai löödud ja see oli muidugi algus, aga noh hiljem siis üks tuttav läks poksikorrustele ja rääkisin minulegi auku pähe, tule kaasa. Ja sellest says nii ametliku alguse seal poksiklubis peale. Ja kes sel ajal treeneris oli? Vigurmaad oli poksiklubi treener, tol ajal tegutses seal see on siis Peter Madsen vend ja ka Eesti ükspuks lisasid, nagu teda nimetatakse. Ja see võttis ka 28. augustil esmaskordse võistlustest osa. Palju ta nüüd aastaid on raekojaga? Ta on terminina aastatel kõrval Terviseendal praegu nii ebarahuldav ja selle tõttu nendega boksist eemale jäänud, praegu. Ja Martin Linnamägi, mida esimene nääripuude oli siis? Põhjused selleks, et mul oli, sul on mitmesuguseid haaratud, läksin kooli, olin teisest nii mitu aastat noorem. Kuueaastaselt läksin kooli töödi kaheksa sööduga panustanud ka suuremad, tugevamad ja muidu võiksid väiksema tiga nooremale teisiti liiga tihtipeale. Ja üks Nonii kahtlemata tõukeull jõudusid selleks, et aga ta poksi õppima oli see, et tahtmine saada teistest ka tugevamaks kandvaks. Ja sellepärast andsime üsna varakult nii tegelema. Spordiga muidugi isa, isa jutustused sellest, meie raskejõustiku korrusedest luulusid Haabergis hanged, vildist ja eriti just luulusid. Mul on endal ei Saudud järjekindla harjutamisega. Need andsid ka mulle hoogu harjutamiseks, et vanem vend oli minust paar aastat vanem ja füüsiliselt ka tugeva. Ja ma mäletan, et seal oli ikka nii tihtipeale kui meil läks nii. Käimiseks lepiti ära ja läks uuesti. Ise oli huvitav just teevad, et. Minu poole ta näitas siis ära, et poksiga võiks Raudla rohkem ja ületada aga neid, kes on füüsiliselt tugevamad. 34.. Poksiboonustele ja sattusin kohe vana hea poksiõpetaja nivool maad juurde. Jumal sünni korraliku poksi kooli ja hakkasin siis juba järjekindlalt harjutama. Võsa loomu mäletavad hästi Poola 1935. Aasta. Esimest sõitu, millel mäe. Katsetada täitsin, kogusin kolmandal korral seal üleval. Ei olnud tihedas pakkidele Merlin pakki tasemesse. Aga nii palju sai ikka, et oma raha eest ei tulnud sõitev? No sõit oli ikkagi, enne oligi, arvestades, et meil seal nii rahadega ei klapi, sellepärast et kulud ja tulud olid väiksemad sellega ja oli ette nähtud niimoodi, et sõidame sinna ja siis sõita meil prii, aga tõid peamise muretsema. Lõpuks tuli nii välja, jätkus kuidagi seal raha üle, siis hiljem saime süüa, ta oli arvestanud oma oma rahadega siiski süüa, see oli siis üks esimesi rahvusvahelisi jõuproove. Ei, neid oli enne ka enne laaga nõmmemees ja no see oli esimene meeskonna nii pika Rainer oli ja mis võiksid, need olid seekordsel, see oli lihtsalt klubide kohtamine. Me esimene võistlus oli lootsi linnas Lootsi linn oli tol ajal Poola teine jõu poolest. Ja peab, ütleme, kaotasime ainult viiskolm. Aga kui nüüd poolakate, kuhu minna, siis vist oleks asi hullem. Ega ei tea, ei tea. See on jah, väga kõrge, tegelikult. No siis oli ta ka, kui võrrelda, siis poolakad olid, esimesed olid Euroopas, praegu annad teised, siis tol ajal Nõukogude Liit osa ei võtnud, siis peaks arvestama poolakat, väljasport, Nõukogude liitu ka esimesed Euroopas. Ja siis ma räägin siin kohe vaheline meil oli ometi 51. aastal kohtumisega logiga. Võib-olla võib-olla nüüd tuletame natukene meelde kõige rõõmustavat sündmust Eesti poksi elus mida üks kui teineteist selleks võiks pidada. Üks kõige tähtsamaid sündmusi olis see, kui 42. aastal olid rasked lahingud Stalingradi all, toimus kohtumine poksis Eesti, Moskva ja meie meie mehed, nii-ütelda, tulivad pooled frongilt ja pooled olid tagavarapolgust. Muidugi see oli noh, nii-ütelda praeguses mõelda, et lihtsalt, et utoopia. Barnid rühm ei, karistoli tuli järgmine aastal grivnat oli ka meil õiges Reinutiga meeskonnas muidugi see või see oli kõigepealt selles suhtes huvitav, et tema näitas meie poksijõud ära vaatamata sellele, et me kaotasime, aga andis nii-ütelda suure tõukejõu üldse boksialal ja juba järgmine aasta meil oli sama kohtumine Moskva, no siis olime juba natukene ütelda saanud harjutada rohkem ja meil oli tulemused ka sellega paremal. Ja kes siis vastaseks oli seal seekord, liidu koondas korraldoffeli margil vastaseks minule tuntud mees, seal ka nöökin, kes radikaga võistles ja peab ütlema, et kõik paremad, seal oli üks huvitav kohtumine sellel aastal, kui sõitsime lahtise, mäletaks, pärand oli seal kohtadest, aga see oli väga huvitav koht. Mille poolest? No kõigepealt pärand oli ikka tuntud suurus ja meil häälel mann, peab ütlema, et jälle ei no läks vastane samasugusele risti ette löönud, et olgu vastane missugune tahes ja muidugi võistlust seal. Et oleks arvestatud, Öeldakse, et võitja ikkagi kindel pärn, kuid Adel või suhteliselt sära, et tal oli julgust niisuguse suure poksija liiani, kui oli keebeksite soomlaid õitseda GPS mina tol korral kohtusin siis Kariniga hiljem läks arenenud ka elukutseks soomlastega on need sidemed ju tõesti väga pikaaegsed olnud ja palju võistlusi ennem seda sai veetud. Seis on 10 10 pärast sõda meil algas 58. aastal. Ja me võtame, praegu on Leedu suurim, sest me enne sõda olime kaotusseisus, kokkuvõttes mao võssa rulaga, praegu peale sõda, me oleme kaks maavõistlust kaotanud ja võitnud. Martin Linnamägi, milline on olnud kõige tähtsam võistlus võib-olla iseendale kõige huvitavam võistlus mida võiks natukene meenutada. Oli kohtumine olümpiavõitja Jarmolt, Luumema on seitsmendal aastal Saksamaal Königsbergis. Nüüd sai teoks selle tõttu, et hüsteeria kuuenda septembrikuus. Umbes kuu aega hiljem oktoobrikuu sees tuli väljakutse võistleks härdalt rongiga, videole ja Königsbergis kuu sinna külla. Ma küll ei saa, kui need püüdis diagnoos, mida suutis ja kahtlema minaarinis, püüdjal ja kuid ase. Mida siis Peter matsu peaks niisuguseks tähelepanuväärsemaks punktpunktiks? Meil ennesõjaaegsed kaks momenti, ma mõtlesin parajasti meeskondade küsimused, kaks niisugust momenti on, mis nii tähelepanu väärsed on. Üks moment oli see, kui me 38. aastal võitsime Soomet nende oma pinnal viis, kolm. Teine rõõmus moment oli 38. aastal Poola, kui Euroopa tugevama saavutas meile võidu Rootsis maavõistlusel, kus nad painduma Reimo tarnituuri ja kaks nädalat enne sõda võitsid Šveitsi koondust kaheksa. Null. Meid suutsid nad võite siiski ainult viis, kolm ja üks kehakaal poolraskekaal oli ka kahtlane, see oleks võinud ka meie võiduks olla kvanti seal muuseas võistlusel oli ka üks tähelepanu väärtust. Linnamägi läks, võis Rumnega, aga Pilat oli ka tol ajal üks Euroopa tugev. Ja selle Mart lõi blokki. Mul oli ka huvitav koht, enne septembrikuus Bulgaarias olime Sophie Suistel seal sotsialistlikku maad seitse maad võistlusel saada ja sain siis meie vana tuttavad õpissarskiga kokku, kellega on meil Raadik kolm korda kohanud. Nii Dublinis olid nad finaalis ja enne seda olid siis Varssavis kaks kord kohal näidet. Päris huvitav oli nii pikka ajada ühel kohastat tammi kolinud, hiljuti olid noorsookarikafinaal Riias, kus väga paljud televiisoris jälgisid võistleja, siis saime sellest Ammiga kokku ja. Ta on ta täpselt hoolamaks, seisab poks teiste spordialade seas paistab välja tihti sellega, et sellel spordialal juhtub üsna kurioosseid. Me jõudsime vanasse või Jaan, kui me sõitsime Gruusiasse terve meeskonnaga, mitte üksi, ainult poksijat seal on kergejõustikutennisemängijad, olid seal korvpallimängijad, millal see päris suur, 1943. aastal sõja ajal. Ja tol ajal oli liiklemine väga rasked ja no nii kaua sõita kaheksa päevasõidu tuled vähemalt harjutama. Mina võtsin siis meeskonna kokku ja läksime. Ainult kes saar, rongi pead, saal ja küsisin, palju aega on 40 minutit. Kuid tagasi tulles oli rongi ja ainuke mees, kes oli peale jõudnud, see oli käbi. Käbi palus enne vetoodet Luva ära, et ei tunne hästi, ta läheb ära, numa lubasime ära ja kebi läks ilus hõremedel jääma, ostsime rongi, pole kuskil. Võistlused jäid pidamata, ei, võiksid pidama, teadmel. Mul tuli üks üks asimeelne. Kui me esimest korda Rootsi sõitsime, meil üks niisugune kurioosum oli, meil oli keskkaalus ringi. Raskekaalus oli siis Lukin ringid, palusisi, endine poksi Ivanov oma õelegist teada sai, et me sõidame õnne. Et too mulgikapsaid Reike tuli kiik, läki peas, korjas maailmatu suur suured purgid, mulgikapsaid seal korvis Eeesse, rootslased vaatasid, vaatasid siis nende esineks vastaseid. Kuulge, et te olete ikka v olnud külalised, te olete meil toidule minema. Til toit igatahes oli tükk aega, seletab, et üks rootsalenda mulgikapsaid saada. Nojaa, ja siis selgus, et ikka nihukest läkilegi mehed ikka leivad nii kõvasti, et kolm rootslast kanti ringist ära ja üks sai vaevalt ära, keda salong nuhtlus seal kolm korda käis põrandal ja ainult pühvel olimegi lukkideli kaudtee. No millist ametit praegu peatav poksiga te olete vähemal rohkemal määral kõik ikkagi poksieluga kursis ja aga neid eraelus millega tegeleda? Sarjast vestlusi Eesti spordiveteranidega ajasime tena Peeter Matsuri, Bernard salongi ja Martin linnamäega juttu. Oleme oma jutujärjega jõudnud jälle vanade kuulsate spordimeeste pajatusteni. Järgnevate minutite jooksul veeretame mälestusi endiste laske kuulsuste Ernest rulli ja Kaarel Kübaraga. Kui vaadata teie tulemusi, võiks öelda, et sündisite vist küll hästi püssirohul õrnalises keskkonnas. Kuid meie rahvas ei ole ju teadagi kunagi eriti sõjakas rahvas olnud. Nii et kuidas see juhtus, et see tõst nii armsaks kätte jäi ja sai Elstrull, mina hakkasin laskma juba, ühesõnaga Eesti laskespordihälli juures, see oli 1925. aastal, siis oli meil Eestil maske sportel alles nagu ütlesin, lapsekingades, ei olnud meil õiget püssi, ei olnud meil õiget laskemoona, kus siis esimene tutvus selle õige püssiga ja millal tehti esimesed spordipüssid, meile toodi Saksamaalt sisse. Ja siis sai seal saksa spordipüssidega hiljem juba tehtima, meil hakati, arsenal hakkas valmistama algus kuni 30. See aasta on 30 kolmeaastase, las ta spordipüssi saksa päritoluga ja kõik need, mis sinna raske spordi juurde kuuluvad. No asendit ja seda meedeevee üldse, seda tuli meil kõigil ainult õppida ja, ja otsida, kuidas parem on. Sellepärast ei olnud mingisugust eeskirja mingisugust, ei oskanud keegi õpetajat, vot võta nüüd, lase nii ja lase nii ja vot sedapsi on parem, see tuli kõik omal välja kombineerida. Siis juba 29. aastal püstiste komiteeks, siis hakkas meil Eesti ja Soomega maavõistluses, et üks aasta oli Smaolises, oli Soomes, teinekord oli Eestis, siis me seal juba nägime ka rohkem liit kumb asi, millega tuleb võistlused lasta. Ja algus oli muidugi meie õpilased, saime hullupööra peksa, olukord peksa, aga hiljem juba. Vaata vanasõna ütleb, et muna on targem kui kana pärast, siis me peaksime soomlasi tagasi. Ja kuidas siis oli see esimene Eesti kuldmedal laskmises, kuidas ta tuli teile? Esimene kuldmedal selle malas välja väärus 1931. aastal. See oli väga huvitav kuldmedalilaskmiseks oli tarvis sporti püssist lasta Neljast 100-st võimalikust 390 40 võistluslasku. Ja need tulid lasta siis 10-l laskumise seeriate järel ja seda võid sa lasta kolm päeva. Lassid 10 lasu seeriat ära, poisid jälle järgmine päev jälle 10 lasku lasta. Esimene päevalastasin ära kõrgemat võistluslasku kolm seeriat ja sain 290 silma kolmistajat võimalusest niidet kuldmedali kätte saada. Tullimum lasta 10 lasuga veel 100 silma. Ma ootasin kaks päeva ja siis õnnestus mul siiski selle 10 lasuga lasta sara silmas ainult 309 silma ja sellega sain esimese kuldmedali Eesti meeskonnale. Ega see kuldmedalist väga kergesti ei tulnud, mis selleks tuli teha, et seda endale võita, peaasi oli treeninud laskespordi juures on, on treening medasama viiuli mängimise juures ehk teistes mänguriistade juures. Teine mees, Kaarel Kübar, kuidas temal tuli? Esimene medal ja üldse esimene kokkupuude püssiga püssiga mina olen juba nii-öelda poisikesest saadik, võiks öelda, lapsena juba hakkasin tegelema püssiga. Et esimese maailmasõja mul tuleb hästi meelde see pärast esimest maailmasõda, siis oli rahva käes küllalt palju vintpüsse liikus. Ja siis tuli üks vanem onu sinna meie, kus ma elasin sinna ja tema oli boss, mina vaatasin suure huviga relva Annistusele püssi minu kätte, ütles, et nad laseks pauk. Näevad muidugi püssi, palgad otsisid käes, kuidagi suunaksid puu suunas, umbes pauk käis ja kuulitabamused. 10 sammast Reimanni. Esimene, mida ma ütleksin bussis, kuna klassini. Aga peale selle olid ka ikkagi nüüd Impis liikmeid, sealhulgas siis seal on niisugune olukord, sel ajal oli paljudel postiljoni püssid. Samuti oli ka minul sihukese vana jaapani vintpüssi, seal sai siis tükk otsast maha. Ma arvan, et tud olid arvesti haavli püsiks, eks ole. Ja siis sai temaga jahis käidud ja märki lasknud muidugi püssi rikutud. Mõtlesime siis algjuhus on veel, mida ma võiks meenuda noorepõlvelaskmisega, selle, mis võib-olla terrorise laskespordi ja selle jahitahte. Siis ma tegin niimoodi, et võtsin selle maha lõigatud püssil, millele ma läheneksin sellele laadisin siis kuuliosast äraval padrun rauda kuulasest ära, panin siia mõned tinatükid peale ja siis panin talveaeg oli aia taha ristikeelelt välja, sinna ja tuligi, õnnestus jänes sinna sööma. Minagi siilis väike poiss, umbes kaks, teised vana realate väravatele vahetasin otasina välja. Kuskil Laskin pauku, palun, Niklus ups tead, ei lasknud ja täiesti otseselt tropp peadele paugu tulla, midagi. Ja lähedane ulik juurde. Jänes maas. See ei ole mitte reklaame või kiidan tõesti oli huvitaval kombel tinatükk, mis seal peal oli, selle kellegi silme allkirju, sinna ma mõtlen, siis oli minul see poisi rõõm võib-olla mitte sugugi vähem kui hiljemal kulme Rõõm. Ja see näitas siis kohe ära ka vastet, midagi kuskile peab olema, õnne peaks olema. Esimesel ajal ma käisin Jahns noorima pärast sõjaväeteenistust siirdusin elama linna, jäi mul ka jahiasendus päris tahaplaanile. Ma tegelen püssidega, võib mitu aastat välja arvatud lõikes spordi, mis nagu seltsimees rull ütles, sel ajal liiklusspordi püsida. Siis oli üks koordi, mis sellega valasin. Ja siis oli minu arust kooli üks koolipoiss korteris. Tol ajal oli poisil sõna piss kodu, mingisugune 303. Poiss oli 18 aastat vana ja temal Raislas, kiirustage sporti. Pois ütleb mulle, et no mis sa lased midagi, et tuleb ma teen selle ära, nii-öelda. Ei usu. Niisiis paneks selle poisiga koos lasketiiru. Ja paar korda ka esimesel ja nüüd kui halba kohapealsed inimesed vaatasid, et minule või keeduja tõmbas mind nimetatut hakkaks rannikutel ja ma ei hakka treeningutel tulen edule. Nii algus siis ma hakkasin juba alguses lamas asendisse, avalikkusele püssidega ja nii edasi. Kuni siis läks edasi. No rännata on teil vist mõlemil tulnud üsna mitmetes Euroopa riikides ja linnades. Võib-olla Helstrul räägib oma rännakutest võistlusreisidest mööda teisi maid. Mina võtsin kõigist nendest ülemis võistlusest osa, mis toimusid 1931.-st kuni 1000 939 aastane. 31. aastal oli ta varavis ja siis oli 33. aastal siis rahapuuduse tõttu Eesti meeskond ei saanud Granada surra võtta. 35. aastal olin Roomas 37. aastal Helsingis, Soomes ja 39. aastal Šveitsis. Mina olen noorem kaader, mina teen kaks maailmameistrivõistlused ka, esimene oli Soomes, siis ma olin nii-öelda proovimees, noormees, lasin kaasa kuldmedalit päris edukalt. Aga hiljem siis teine kell kaks aastat hiljem, siis ma tegin tugevasti tööd, vahepeal ma nägin viimasel, kuidas mehed lasevad ja mul oligi tõsine tahtmine. Ja siis ma sain, õnnestus mul saada kätte lava, mis. Ja sellega siis oligi mul pea edu juba 39. aastal lutsenis. Seal siis ma saavutasin. Lasin kaasal matšis Argentiina karikale meeskonnas Eesti meeskonnas. Me võitsime karika. Individuaalselt tuli siis põlvili asendis naljameistriks. Milline võistlus on kõige rohkem meelde jäänud ja miks pärastest? No seal on nüüd meelde, on jäänud, on võrdlemisi palju, aga on huvitav, on küll kõige rohkem, 1937. aastal Helsingis. Laskevõistlused, seal on jälle mingisugune laskmine 100 meetri pärast spordipüssist 40 võistluslasku. Ja siis seda oli jälle aega lasta, kas kolm või neli päeva, ma ei mäleta. Ja siis seal oli ära lastud juba sellest neljast 100-st võimalikust 398 Sinima 100 meetri pealt ja kehvede lasknud. Seda laskis keegi voodring, ameeriklane, ameeriklanna ei olnud mitte täie meeskonnaga väljas, aga siis igatahes sellest võistlusest võtsid nad osa. Ja siis tema laskis, siis on vastu, mina ei näinud, aga siis igatahes soomlased rääkisid, et, et ameeriklane Lassisti padruniga, seda enam keegi ei löö. Läheme ehk kaks hiljem, siis meil oli see kolmemeheline meeskond oli ette nähtud, kes seda võistlust lasevad, tuletame meelde, kes sinna kuulusid, seekord seal igatahes oli siis liivik rikkanud, riik rikkam ja mina. Ja, ja siis hakkasime laskmas, aga siis oli võrdlemisi tuuline ilm, aga oli niisugune. Puhub tuul ja lipud oli välja panna ja siis mina hakkasin jälgima tippusimentaatet, millal lasta ja hakkasin laskma ja siis mul õnnestus lasta kah 398 silma kuid sel ajal juba luges. Tähendab must 10 ja puhastina puhas kümmet kutsutakse tuvastades naba klimpi ja tsentrum 10. Ja minul oli neid rohkem ja sellega siis tuli, esimene koht tuli minule ja siis teine kohti ameeriklasele. Aga üldiselt siis meie, meie meeskond tuli ka kohale. Nii et lõite seekord ameeriklase koguneb. Ja just neid nende peaalal kõige tähtsam. Nii jaa, Tiina koju on siis toodud ka paaril korral ära. Kas see võistlus Esimest korda üle 30 seitsmendad soomlastel ja siis te võitsite esmakordselt Šveitsis kaitstud Soome. Roomas võitsid soomlased esikoha ja me võtsime teise koha. Helsingis oli juba ümber pöördunud ja teie oleksite Šveitsis, võtsime osa. Matšist peavad siis nii-öelda ega ma juba olin siis midagi saavutanud, siis meil oli maal üks niisugune juhtum. Milleks massilist maal? Talus, kus ma kasvasin seal naascana poiss ja tollis muidugi teadlane olu kõiki asju ja hiljem, kui ma tulin, siis juba saavutasin Maylemis tiitli, siis tema oma tutvus Kunnas Tartu linnas, räägisin o seda poisid ei anna küll see tillima halla ioniskil mass. Tema laskis vibupüssiga seal ümber nurga silma. Laske isegi suur tiitel ja. See oli osa ühe nurga, ka neid on juba hulk aastaid möödas. Sellest nendest suurtest võistlustest ja teie nii-öelda laskeaeg ka möödas. Mis siis oleks kõige niisuguseks paremaks eredamaks muljeks üldse sellest võistluse ajast üldise spordimehe ajast, spordimehe teest? See on nõnda palju, et igatahes tervisele oli ta väga-väga-väga kasulik just see raske püssi tõstmine ja see on, kui mina ei olnud mitte viili töödal mina tennise laudtee peal ja siis seal oli seal füüsilist tööd teha ei saanud ja siis selle püssilaskmisega sellega see oli just nagu kehaline harjutus ja see hoidis tervise, tervise korras. Kas seda võib praegu öelda, teil on aastaid juba on natukene üle 70, muidugi ta enam noorenemise tervis ei ole, last olid enam ei saa, sellepärast et silmad enam ei võta. Aga siis muidu löön igatahes kaasa, ei ole nii, ega seal laskmise juures. Ja teil kuidas on? No minul on tervis korras silmanägemise pärast Namine laskmisest eemale jääma, sest nägemine on ikka nõrgaks jäänud, närvikava ei ole kah enam ei reageeri, nii hästi. Oli kuulda juhet, Ernst roll veel peale seda? Lasi vist peale seda jah, 1000 945.-st aastast hakkasin laskma lasknud kuni 1950 aastani. Ja, ja needsamad tagajärjed ei olnud sugugi kehvade ja siiski ju pean ütlema, et see söeaeg see tagajärgi väga palju alla ei viinud. Ma käisin 45. aastal, käisin. Meie pealinnas Moskvas võistleb all ja siis seal ma lasin neid meister spurdi normise lasin, mitu normi täitsin ja seal anti minule siis ka meistersportlase nimetus, nõnda et minul on ka au olla esimene Eesti meistersportlane, laskudes Eestisse, aga teie käes on vist veel üks Eesti rekordile. Noh, noormeeste rekord on praegu minu nimel. Seda ei ole need õnnes lüüa. Ta ei ole eriti tugev võrreldes taevaste aegade tulemustega. Tol ajal, kui ma ta püstitasime, see oli siis ta oli parim maailmarekordist, aga siis ma läksin veel ka pärast sõjamasinaid või isegi ükskord Eesti meistriks. 56. aastal, nüüd veel juttu, veidi medalitest, tennist või palju, neid on kunagi võidetud. No neid on juba osalt on ühesõnaga ära tarvitada. Kui inimene ikka midagi saab, siis tuleb sealt käima panna näituseks maakuma vanemaks sain hambad kulusid suust ära tarvis oli uued hambad suhu panna, kus sa saad võtta kuldmedalit. Masendab. Nõnda palju neid praegu täpselt järele. Ma ei ole kokku võtnud, aga neid ikka nõnda koti sisse saab, natukene panud. Igav Burnett võistlused, kus olid siis on kuldmedal, hõbemedali pronksmedal. Kuid samas oli suur kuldmedal Segalus 10 grammi puhast kulda. Keskmine oli kaheksa grammi ja väike kuldmedal oli kuus grammi. Ja siis kui olid need võistlused läbi, siis öeldi, et vaadake, et kahjuks, et kuldmedalid oligi nõnda palju oli tehtud. Aga meie teile kahjuks anda ei saa, et meil lõppesid kuldmedalit otsa, et meie saadame järele, oli meie esindaja öeldut. Muidugi me mõtlesime küll, et niikuinii ilma avakuu aega hiljem saime, igatahes saatkonna kaudu saime kuldmedalid kõik kätte, kellel midagi saada oli. Ja see oli siis aastal 1000 935935. Meie stuudios olid külalisteks spordiveteranid, endised laskurid Ernst Rull ja Kaarel Kübar.