Tere ja esivanemate vaimuvara kuule, siin Tartu stuudios on praegu Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Anu Korb, et rääkida meile kirjandusmuuseumi ekspeditsioonist Torma kihelkonna Lohusuu valda selle aasta juunis. Et te olite seal kaunis kaua see ekspeditsioon kestis oma kolm nädalat, kas see saak, mis te sealt kaasa õites pärimuse hulk oli hea, oli ta suur. Ja tänavune saak oli meil üsna hea. Meie kogusime umbkaudu 2000 lehekülge mitmesuguseid rahvaluulet ja lindistasime umbes 30 tundi jutte ja laule. Seda muidugi mitte ainult nuusu vallast, vaid kogu Torma kihelkonnast. Kuid tänases saates tahaksime siiski rääkida ainult lohusu vallajuttudest, sest loodu loosu vald Torma kihelkonnas asub Peipsi järve ääres. Ja seepärast on loosu valla inimeste üks põhilisi maid põliseid elatusalasid olnud kalapüük. Rannarahvas on üldse natukene teistsugune kui mandrirahvas väga külalislahke usaldav. Ka praegusel ajal ei olnud kõikidel majadel veel ust Lugus, vaid märgiks, et inimest ei ole kodus. Seisis nii mõnegi maja ukse taga luud. Mõni veel naljatas, et noh, mul on see inglislukk peale kalapüügion, tegeldud veel jahinduse. Ja On tehtud kaduse pilpaid, see katuse pilpaste tegemini mine seal. Torma kandis on olnud just loosu meeste töö. Kui Avinurmes tehti mitmesuguseid puunõusid, siis luus valla rahvas just katuse pilpaid ja neid mitte ainult oma tarbeks, vaid käidi ka müümas. Veel on kasvatatud Sigurit, sibulat ja hilisemal ajal ka kurki. Siguri ja sibulakasvatus on juba üsna vanad alad ja sigurikasvatuse ahjud on mitmetes majades olemas. Kas sealkandis elab ka palju vene rahvusest inimesi? No su kandis mitte väga palju, päris lohusus küll on olemas vene küla, aga need loosu valla enamus külasid on siiski puht eesti külad nagu raadne, Lagedi ja Tammiste ja kõik niisugused. Sealjuures on kõik need loosu inimesed kogu aeg või vähemalt paljud nendest kala püüdnud. Ja kuna on püütud kala, siis on olnud väga tähtis ka paadimeistri amet. Ja praegu on ka olemas üks paadimeister veel, kes oskab tõesti paate tehase Hermann Mölder Lohusuust ja sellepärast, et on palju olnud, neid kalamehi on vaadatud ka väga hoolega ilma sest kalamehele on võib-olla see ilmaennustamine veel tähtsam olnud kui mandrimaa mehele. Sest sellest sõltus ju nii saak kui see, kas sa jääd tormi kätte või ei jää. Kui tänapäeval vaieldakse tihtipeale, et mõni ütleb, et oh, kalamehed ronivad jää peale iga ilmaga ja üldse mitte ei hooli millestki siis tegelikult ütleb vana kalamees niimoodi, et vana kalamees iga ilmaga järvel ei lähe. Järvele läheb ükskõik missuguse ilmaga, ainult linnamees ja siin oligi mitmesuguseid selliseid ütlemisi, öeldi näiteks, et loodetuul pidi olema taevaluud piid taeva selgeks. Või kui kajakad tulevad metsa peale, siis tuleb järve Marud. Või kui tuul pöörab päripäeva, läheb ilm ilusaks. Ja seda öeldi ka veel, et kui kaldas on idatuul, siis see idatuul viib pannist ka kala ära. Nii et sealpool pidi olema ikka rannast põhja läänetuul. Et rääbis saada näiteks. Need jutud ongi kõik siis kalapüügiümber põhiliselt nagu sellega seotud olnud, mis te kuulsite, ma saan aru, nii. Väga palju on jah, ennustusi, mis on seoses kalapüügiga ja ka jutte, mis on seoses kalapüügiga ennustuste koha pealt veel niimoodi nii palju, et näiteks väga kardeti seda, et kes vastu tuleb, naisterahvas kalamehele vastu tulla ei võinud, kui ta kalale läks. Ja veel räägiti niisuguseid lugusid, et varematel aegadel on mõnikord isegi mõni naine seelikusaba pidi siis kaevupinna külge üles tõmmatud, kui ta juhtus vastu tulema. Aga seevastu jälle näiteks mustlaste kohta öeldi, et kui mustlaseit vastu tuleb, siis see vastupidi, on väga hea. Kas erikalasortide suhtes on ka mingid omad aimsed või ennustused olemas? Ei vat niimoodi nad ei rääkinud, aga kõige rohkem üldse lugusid räägiti lutsupüügist. Sest kõik kalamehed ütlesid esse lutsupüük, see on niivõrd põnev püük, hoopis põnevam kui kõik teised teiste kalade püügid. Ja seda Lutsu püüti just talvel jääga. Ja siis nendest Lutsu lugudest oskas rääkida kõige huvitavamalt Iiri kaasik ja vastne kuulamegi lindilt tema Lutsu lugusid. Et katsume sõidavad ja no siis oli, miski ei usu seda mõtet, Martin Liivamägi. Natuke lahti. Asi. Siis on olnud ka üldse selle jääga kalapüügiga mitmesuguseid juhtumisi sest ikka on mindud järvele ka nii-öelda jää lagunemise ajal ja sellega, kuidas jää lagunemise ajal seal siis hakkama saadi. Sellest räägib erikaasik ühe loo. Ma loodan, et tule ruttu appi sinna vahtima jäänud pani minema, ühesõnaga sagi täitma, liigutav, tõsine, tundsin, et nüüd on osas raske, Kiive kiired katsed saab välja. Ja vahest pluss augus, mõnikord oli jää juba noh, niisugune vaata 70 sentimeetrit isegi paks. Ja justkui said juba sinna hakkas jää tõstma, siis ta kukkus kuivema otsas. Lutsar insenere, tema on iganenud uss ja harilikul teadsime endale lõua ja siis ta kisub ennast selle saba ja nina juure keeru ja ta ära lükata lahti ennast, vahest õnnestub lahti ka, mine. Mul isa kukkus ükskord hästi, külm oli ja suur tulub kasukas ja hakkasin just sain Aukaga jää kaldakalju tõstma, kukkus otsast ära. Prantslased siin augud ja ta ei saanud koheselt august alla minna, hästi, paks jää mina kõhuli maha ja Need kätega püüda sealt august. Lõhkuda saigi lõbuks jää minema, kui mina siin väljas siia saadikul kasuka varustati Buawerjad. Nii jumala külm ilm. Öösel hommikust, no natukese aega olid nii kanged. Teised määrimata tarkus, kuradi mehed lasid lutsu ära, minul lasin ära minna küll agarad varrukad. Üks on seal jäälagunemine, aga teine on ka lausa torm sest enamasti pühiti küll seda torme ette ennustada ja ette sellele mitte välja minna, kuid vahel juhtus siiski tormi kätte lähenemisi ja sellise jääga ja tormiga järve peal olemisest jutustab Harri Kross päris huvitavalt. Ilma lumeta jäätus seal ei hakka hammastega ole kinni, ei hakka jalad maha. Meil olid rauad all nagu hobustel. Rauad jah, fotokas torm, jahta jumal peri tuult oli meid tulek nii kõvasti tõukas tagastet, hobustel olid rangid kõrvade taga. Rege tõukas nii kõvasti tagast, naabrimehel viis mütsi peast ära, see läks Ühe loos mehe viis Reestwis välja. Kas ta astus välja või tõmbas tuul tõmbas taha ja viis mehe tagumikku, pealisLagedi. Ei mingisugust pidanust raudu all ei Ondja, puhas sõit. Ja seekord, oh jumal, meie ilma metsideta hirmsasti. Ja siit kallaste poolt Kodaverenukas tiit ta lükkas selle jää siitpoolt tulema, lükkas selle prao sisse, nii laia, aga need hobused vasta, tuult ei jaksanud vedada lõuna poole, helikopter oli vedanud nad siis mäele. Pärast need rääkisid, et hobused olid rihmadega helikopteri all. Hiljem need loomad, nii kui õhust põrinat kuulsid siis miskit neid enam kinni ei pidanud, läksivad käest minema kohe. Nii et selle tormiga on jah, üksjagu hädas oldud. Aga varematel aegadel oli rannas täiesti ära määratud, mitte ainult maa ei olnud ära jagatud inimeste vahel, vaid oli ka rannas vesi. Järv oli ära jagatud, igalühel rannas oli, igal talul oli oma loomus, nooda, loomus nimetati näiteks maska talu oli ja Vaska talul oli omasid maska loomus. Ja need inimesed, kelle siis seda loomust ei olnud, või kellel, kellel seda paati ja ei olnud seal siis nood võisid minna siis teise mehe peremehe paati ja neid nimetati Polusnikuks. Nemad pidid siis oma saagi peremehega jagama. Sest et see oli nagu peremehe veest püütud peremehel, Eesti peremehe paadist ja peremeheriistadega sellel palusnikul ei olnud midagi endal olemas, temal oli lihtsalt põll saadud peremehe poolt ja üldse kõik riistad peremehe poolt. Kas see oli nüüd veel praegu ka nõndaviisi? Praegu? Ei oska öelda, praegu vist enam mitte, sest praegu, kes käivad, mõni käib niimoodi oma tarbeks ja niisuguseid paatkondi ja nii palju enam vähemalt iga igas talus igas peres ei ole. Aga tollel ajal küll. Ja siis oli veel väga huvitav see, kuidas varematel aegadel seda kala jagati, see kalajagamine kestab kindlasti praeguseni ka, et kui näiteks paadis oli kuus meest siis ega alati ei saada ja ühte sama liiki kala kõik täpselt ühepalju, siis jagati need kalad niimoodi hunnikutesse. Ja siis see mees, kes siis üks pidigi keerama selja. Ja siis tema käest küsiti, et vot kellele näidati hunniku peale, et kellele siis see saab ja siis ütles, et seisab näiteks mihklile ja see teine hunnik seisab näiteks mardile ja ja niimoodi jagati siis need, see saak ära. Aga kas lohus rahvas on ise oma kalaga kauplemas ka käinud? Ja kuigi palju kalaga kaubeldud ka sellepärast et algul oli küll niimoodi, et tavalised püüti ainult oma tarbeks. Aga mõnikord siiski olid niimoodi, et ta käis ka sisekauplemas või teine võimalus oli veel, et olid üksikud kala ülesostjad, kes tulid sinna sellesse randa kui paatidega järvelt tundi ja püüdsid kala üles osta. Ja vaat, üks huvitav lugu oli sellest ka, kuidas seda kala üles osteti, tähendab, räägiti just niisugust lugu, kuidas üks mees, üks kala, ülesostja istus lihtsalt rannal ja ei teinud väljagi, nii nagu üldse tema asi see kauplemine ei olekski ja teised mehed omavahel kauplesid siis selle kala pärast, kui palju siis selle koorma eest anda. Ja need kauplesid kaupasid ja korraga hõikas siis sealt oma koha pealt, et ostetud ja võttis siis kogu selle kalakoorma ja sõitis sellega kauplema. Nii et niisuguseid asju oli küll ja mõnikord tegid need nii-öelda õnne loomust. See oli niimoodi, et lekkisid näiteks pudel puskarit ja ütleme siis üks mõrateiskala kuskilt ja siis noh, kunagi ei või ju teada ette, kui palju siis seda kala sinna mõrda satub, mõnikord võis ta siis saada väga suure saagi, nii et tõesti pidi oma tarbeks jäi üle ja pidin minema neid kalasid kauplema. Aga teinekord muidugi võis puuduge tulla, et said ainult paar kala ja kogu lugu. Ja need üks lindilt on ka üks selline lugu, kuidas siis kalakaup oli? Ja sügise oli ykskord sügisel niisugune juhus, et me pidasime siis oli iste enne järve kinnipanekut pidasime kaldas, mitte kaugel ka kaunis suured mõrrad, pidasin siin lutsu ja haugi enam-vähem. Kui rästik, kõvad järve tuuled siis kui siia koldes alla mõrda varasse tegime siin kuskil külastades peres ja vanamees tuli sinna ja see aeg liikluses puskar kõvast ja vanem tüdruk, kuramus, et ma tahaks. Homme lähme homme katsuma. Me oleme, vaadates otsesaadet, ei vaata, no hea küll, aga teeme niimoodi, et pudel seakulli lugudes seda puskarit ja kaunelousse viisi munad olid niimoodi. Näiteks tiiv jooksis nii ja kaks mõrdade punnimine. Rändaja, kumba mõrda tahab, meelne, katsuge kas vasakult poolt paremalt poolt. Aga me teadsime see ära alati siis on asi enam-vähem, et ühel pool olija, teises oli vähe. Vanas ei. Vanamees vist ütles jah? Säältpoolt, kus tegelikult alati vähe oli meil hea meel. Kui palju sa selle pudeli ja läksime, katsume nii kui nõidus. Kuule, just see päev oli, oli just seal teisel pool palju rohkem kala, teine oliku üsna tühi vanamees, kaks kartulikoti täitmisse, lutse, kedagi andsime ära pudeli puskari. Vanamees ei tahtnud kuidagi, muidugi Kaupoli kaup meie ei võta, aitasime vananen rannast ära kanda, seljas kants, igaveses viiekesi või kuuekesi, olime igavest Jaan osakondade selge kantslerile indeks. Üksikpere oli sinna, sealt siis vanamees, vanamees, kes pärast sedagi Lutsariga kauplemas. Vees olev puder, Holger. Aga see oli küll, et randa hooldasid vanad rannainimesed, väga hoolsasti tähendab randa jäetud, mitte mingisuguseid asju vedelema. Camite kalasoolikaid näiteks varematel aegadel oli niimoodi, et sigasid, Randlase sööd, sööstsid need soolikad sigadele, nad ütlesid, et kui ei olnud nuumsiga, siis andis selle kartulit ja seasoolikaid ja hobusejunni ka. Nii et ühesõnaga, ja, ja Randoni täiesti puhas. Ja kõik seda kalapesuvett veel, seda kasutati, seda, kuna seal need liivased rannad on üsna viletsad, ühesõnaga maa-alal on võrdlemisi kehv. Siis anti, arvati, et see on ikka väetiseks see kalapesuvesi. Ja kui mõnel aastal oli, räägiti seda, et kui mõnel kevadel on väga palju konni siis tuleb väga palju tindikala me just konna kudet, kui kevadel palju. Ja kui tindikala sai liiga palju, siis mõnikord veeti seda tindikalaga põldudele väetiseks lihtsalt, kui seda väga palju juhtus tulema. Ja varasematel aegadel ega kala ei suitsetatud, vaid kala üldiselt soolati kauase värske kala seisis ja nüüd kõik see soolatud kala seda kutsuti, silk oli rääbise, silk oli Avidil ja kõigi kohta öeldi silk just selle, mis oli niimoodi kuivatatud ja ja soolatud kala. Ja kala on ikka igas peres vist praegugi veel kuivatatud ja soolatud moel. Noh, enamasti ikka küll jah, on ja, ja praegu ka ikka kala söövad nad ikka üsna üsnagi palju ja siis muidugi üks omamoodi asi oli Vese rööbik. Vaat üldiselt rannarahvas sellest peale, kui need kõik need kalakaitse seadused ja hakkasid kehtima igasuguseid inspektorid hakkasid ring randades ringi liikuma, siis tegelikult inimesed nendest inspektoritest neid väga palju ei pidanud. Nad ikka muidugi ei saa öelda, et nüüd käid ja, ja püüti kohese järel tühjaks, seda mitte, sest Randlane on alati ikka püüdnud ainult niipalju kui talle vaja, mitte niimoodi arutult lõputult. Aga seda röövpüüki vestraga on harrastanud ikka paljud mehed ja see minu arvates ei olegi olnud niivõrd sellepärast, et saada üks hulk kala, vaid see on olnud rohkem juba hasart. Kas teile räägiti sellest hea meelega? Jah, neid havi rööbeedi jutte ikka räägiti ka. Ja mõningaid jutte me isegi lindistan, tasime nendest nii, et ühte siin võimega lindilt kuulata. Aga see Pablikene. Aga mul on need arvud õiges veel neli tükki vist õigeks söödud ja otsad ära teritada, siis olid kübara raiutud niuksed, kisavad, kutsutakse sinna külge küll ravida külgedest otsast ära. Ja see mul oli paberi sees ilusti paberi sees ja ja siis tema maht on põhimõtteliselt siis oli müts pähe jala ja krooniga mütse. Ja siis julges järve toitatagema kevades laskudes inspektorit sõeluda, järsul käijana tuli vastu muld, päästrat ei ole. Aga Astra varjasin leedri hiinas põõsas, nii et kui see nädal, siis ruttu põõsast, varas ta supsasida. Läksime kallis järve äärde. Andrus oli seal paarimeetrine jupp oli seal põõsas rumal, võtsin selle sealt kätte endale. Ja tuli seal põõsa, ainult väljasime. Tee peale. Kurat vaata, üks inspektor tuleb siitpoolt tehtud. Mida taeva siis ta on nagu nagu hullud. Ja ja mul see kaevas käesalvest rõve, mul pole mitte mingisugust väikene kirvekenud, ainult laiuse jaoks oled sa teed ja ja sealt põõsa tagant, kus ma tulin nüüd välja selle vastava varrega. Lastel on sul siin põõsas, paju põõsas mingisugust ohtu arvasid, siin me kõhuli maas ja seal selle puulehtede all Sabrasid hirmsa voodi otsivad, otsivad ja ärge nähke vaeva, et mul ei olnud üldse vestelda. Et mina tulin niisama järve äärde. Ükskord jutustati ka niisugust lugu, et mõnikord, kui inimesel enamasti jah, räägiti ikka, missugused suured kalasaagist sai, kes sai ka 66 lutsu ja ja kui palju kala oli ja ja noh, tavaliselt muidugi kalamehe kala mõõt venib ikka üsna suureks, nii et mitu kilo näiteks mõni kala võib-olla, et on 18 kilo näiteks või 42 naela või või et kala on mehelik kõne ja vot selliseid jobusid ikka kah mõningaid oli. Kuid mõnikord ei olnud ka muidugi kalaõnne. Ja vaat üks lugu on jälle sellest, kuidas mees läheb söömata, pilpa kaubale, niivõrd vihastad sellest, et kala ei saa. Ja seda võimega lindi pealt kuulata. Sellist lugu. Kaks Utkides on 48 tundi, istus järve kodu Kaidunud siis läks viiruse süda täis istuli, kodu. Vanasti kirjutasin käsitsi, pilpad käidi Virumaa kühvel müümast. Siis panin hobuse ette tuppa, naiste avatava juba hobuse ette ja tipa. Koorem vist oli juba varem valmis pandud vankri palvereemiale. Ja läks kaubale. Kaubale. Ja mis siis sellesse pilpakaubandusse puutus, siis neid katuse pilpa tegid tõesti sealtkandist väga paljud mehed ja sidusid siis nad 500 kaupa puntidesse, käisid neid müümas, käidi laatadel, rakvere laadal ja, ja mujal ka. Ja nende katuse pilvaste jaoks mänd tihtipeale võeti kah niimoodi vaikselt salaja metsast. See täpselt seda metsavargust ka metsamees ei pea mitte just eriliselt suureks patuks, sest ta võtab ka tõesti ainult mõne selleks, et sellest siis midagi teha, mitte ei tagasta lihtsalt niisama. Ja räägiti kõva niisuguseid lugusid, et kui otsiti siis seda metsavarast, et kes selle männi maha võtnud, siis pani mees vaikselt selle männijärve paariks-kolmeks nädalaks. Nii kauaks, kui siis otsimine vaibus, pärast võttis väikse vaikselt selle männivälja ja siis tegi sellest mälestis jällegi need katuse pilpad valmis ja läks siis kaubale. Nii et niisuguseid asju on ikka ikka olnud. Aga nüüd on sealkandis tõesti väga levinud ilmselt sibula kurgikasvatus. Kas sellest ka räägitakse juba lugusid? Ei lugusid tänapäeva kohta nagu eriti ei räägita, aga varasemast sellest sibulakasvatusest kuigi palju küll räägiti just nimelt sedasi, et tavaliselt vahetati seal, kuna ranna ääres pilli ja väga hästi kasvanud, siis nad vilja väga palju kasvatanud üldse, vaid kasvatasid sibulat ja vahetasid sibulat vilja vastu ja sibulat vahetati vilja vastu niimoodi, et sibulad olid kallimad sibulat pidi siis hambanäiteks üks korvitäis vilja, kaks korvitäit. Ja siis tehti need sibulakorvid just tellised, mis olid ülevalt poolt äärest kitsad. Niimoodi, et sihtina sibulat väga palju väga suurt kuhja sibulad peale panna ei saanud viia, lähed ikka ühtemoodi, siis tundus, et noh, nagu rahvas ütles, ise taheti natuke ikka untsu ka teha. Sellise selliseid asju tuli küll, aga tänapäeva nendest nagu ei räägitud. Ja kurgikasvatus jääb rohkem ja tegelikult jah, lohusuvalda küll ka juba. Aga need on ka osa nendest, kes seal kurki kasvatavad, on siiski juba sisse sõitnud ja see nagu uus asi jah. Sest kurgikasvatus varem oli vist rohkem, ma arvan, seal Kasepää ja sealkandis, ühesõnaga loosu vala vales, mitte nii väga, aga siis millest veel jahimehi on olnud seal? Üksjagu veel seal lohusu vallas. Ja need jahimehed on kõige rohkem, tundub, et nad on karudega, kõige rohkem on neil tegemist olnud, sest praegugi räägiti, et karud kõnnivad seal üsna tihti ringi, küsiti isegi meie käest, et kas te tõesti karu ei ole näinud siin ringi liikumas, et vot ütlesid, et näiteks ühel hommikul meilt siit külast üks naine läks raadna külast oli see läks hommikul bussi peale, aga keeras tee pealt tagasi, ei julgenud edasi minnes, et karupojaga seisis tee ääres. Või jälle teine lugu. Mina sõidan bussiga, aga vaatan, karu seisab peatuses, siis bussijuht veel ütleb, et ei tea, kas tema tahab peale tulla, aga tal vist ei olnud piletiraha. Et ta ei saa tulla, nii et ühesõnaga, neid karuga lugusid on olnud just väga palju nende lohusu meestel. Kuna ma ise jooksin käru, sild, aeg läksime seenele, mul oli üks hästi suur karvane koer ja korjasime oma korvikesed, kolisin juba seeni täis ja hakkan siis ära tulema. Muidugi seda piirkonda mitte, kus ma läksin, läksin kuskilt teiseks Travidsin kunagi kaevatud kraavid, sügavad kraavid, kuivenduse kraavid ja tulesid kallast mööda ja koer lonkis tulla ka pea maas minu ees ükskord äkis hüppas sealt raba raba pealegi rabamets mitte väga kõrge, hüppas karu tee peale, kaldega see kraavid nii laiule, ütleme nagu siit sinna seina lihtsalt mina nüüd Siibule karu pilt. Oleks nüüd veel, et et kõrged männid oksi küljes, et ma saan kuhugi männi, Raina karule järele ka. Ja muud ei olnudki nii pikk õigele nugadega, millega noh, see ei olnud, jäi seisma nagu toomisena pääl kalda peal ja karu teisel pool hambad palju tulisid ja ehmatas nii hirmsasti ära kani suu koeriaski, tige koer ehmatas ära, õiget kraavi oli, noh, kuni see mägi oli seal kuskil sinna oli umbes 100 meetrit või selle ringis ja see koer läks nii, saabuks püssikuul, muidu talliski pruun hallikas punakas koer. Jutt kurat nagu välgujutt, oli ta nii suur kiirusel koeral peal koer ehmatas. Aga siis läksid aru, natuke sinna kosmosesse tagasi, mina hakkan siis kõndima. Aga ikka seal ka seda rahu ja tuli uuesti kraavikalda peale välja. Läksime pikkamisi edasi, aga siis ma seisma enam jääd, vaatasin üle, oledki tagasi, tuleb järgi, aga ära siis kiiruslik metsa, siis siis tantsin, mina oma jalgadel niisama ehku Koerki. Kui Sainz Sillamäekünka peale välja. Peremees tuli ka ära, aga nädal aega koeral jalad nii alt ära, et ta oli pikali maas, jalgu jalgade peal tõusid vingus.