Kas te tundsite, et see lugu, mida te kuulsite, oli iiri lugu ja nii tänases kui ka järgmises esivanemate vaimu varasaates räägimegi iiri muusikast ja selleks ma olen palunud stuudiosse Ants Johansoni ja ma arvan, et oleks vast kohane alustada oma juttu nendest instrumentidest, millega iirlased on oma nii võluvat muusikat läbi aastasadade teinud. On raske öelda, missugune pill on iiri rahvapill, kuna iirlased mängivad oma rahvamuusikat? Väga paljudel pillidel. Tähendab pillil ei ole põhimõtteliselt tähtsust, kui vaid tehnika lubab seda tilli mängida. Sedaviisi seda muusikat mängida, aga esimene sõna tahaks rääkida võib-olla harfist mis ei ole sugugi iiri rahvapill, vaid see on üle Euroopa keskajal tuntud pill. Aga har ja tema mängija olid Iirimaal isegi veel keldi riikides väga olulisel kohal. Need olid pardid, kes mängisid harfi ja kas siis ise või mingit teiseoodi lugejaga, siis esitasid ülistuslaule oma patroonidele oma heategijatele, kes kes andsid neile siis ülalpidamist. Kas harf oli samasuguste mõõtmetega nagu meil siin praegu tuntud harv, selline suur? See oli tunduvalt väiksem loomulikult ja tema ehitustehnika oli teistsugune, ta oli. Tal oli suur kõla, kastmisoli õõnestatud ühest puust, muide nii nagu meie kandladki vanasti ja keel oli tal vähem ja tal oli kõla teine ja seda mängiti küüntega on harfimängul nagu kaks diili. Vanasti mängiti pikkade küüntega ja uue, mida mängiti sõrmeotstega. Ja oli siis selline inimene, kes sai hobuse isanda tallist. Sai isegi kingituseks isandavalt, milles ta ei võinud küll lahkuda ja tema maa oli andami vaba. Nii et pardil oli selline eriline ühiskondlik seisund. Keltide kultuuris ja siis ka varasel Iirimaal Iirimaal risti unustati. Neljandal sajandil pärast Kristust ja päriselt praegustele asukohtadele asusid iiri rahvad kuskil 600 aastat pärast Kristust, siis Iirimaale, Šotimaale, kvalsi männi Saarele ja britanniasse ja, ja siis ka kuuendal sajandil siis lõplikult. Rooma kirik võitis Briti saartel üks kiraldus, kambrintsise nimeline vaimulik külastas Põhja-Iirimaad Kaheteistkümnendal. On teil ja on siis jätnud meile märkmeid sellest, et Iirimaa elanikud olid erakordselt muusikalembelised ja nende pillimänguoskus oli erakordselt hea, tähendab juba 12. sajandil, siis pandi tähele nende erakordselt kõrget tehnikat harfi pudelist harfi kiiret ja puhast harfimängu. Järgmised andmed harfi kohta tulevad aastast 1792 kui viidi Belfastis läbi harfi mängijate festival ja miks seeläbi viidi. Kuna aasta Aastaga 1700 võid piiritleda sellist keldi kultuuri lõppu Iirimaal paluks sellele inglaste pealetungile. Oli siis selline kultuuriinimeste ärkamine ja sellega siis korraldati Belfastis Basti vallutamise kolmandal aastapäeval harfi mängijate festival, kuhu tuli 10 harfimängijat Iirimaalt ja üks valsist. Ja kunagisest austust vähesest seisundist järgi jäänud siis üpris nukker pilt. Esiteks neid mängijaid oli ainult 10, kuus neist olid pimedad. Vanim neist oli 97 vastane Denis Hempson kes pärast üle elas 102 100 seitsmeteistkümne aastaseks. Kaks noorimat olid Patricku õnn, olin oli 47 aastane ja William Caroli 15 aastane. Sellest 10-st üks oli siis ka naisterahvas. Rosmuuni. Pärast keldi kultuuri hääbumist ei ole meil enam andmeid selle pardide muusika kohta. Ja pardid ja muusika oli täiesti suuline. Kultuur selles mõttes, et seda ei kirjutatud kunagi üles, ei saa teada, mida lauldi ja ja kuidas me saame ainult võib-olla vanu pille proovides, mida on veel järgi kuulda, kuidas need kõlasid. Harf on ka teises teistpidi Iirimaa selline kõige tuntum sümbol, rahvuslik embleem, mida kasutatakse valitsusasutustel. Nii põhja- kui Lõuna-Iirimaal müntidel. Politsei, armee vormirõivastuses. Kas Archie kõrvale tuli juba keskajal mõni muu instrument, mida tõesti siis valdavalt kõik muusikud oskasid hästi mängida? On raske öelda, mis pillidel mängiti keskajal, no kindlasti oli olemas juba torupill. Mitte päris see torupill, mida praegu niimoodi maailmas tuntakse iiri torupilli nime all, see voolion PayP vaid selline vana sõjatorupill ja seda tilli, siis mängiti nii tantsuks, kuigi tal oli täiesti teine eesmärk oli sõja sõjapilliks. Mida siis rünnakule minnes puhuti? Ja on andmeid, et Tuudori aegsel Iirimaal 1500. aastal umbes kasvatati seda sõjatorupilli aga kuskil Kaheksateistkümnendal On teil läks torupill koos väljarändajatega Ameerikasse. Seal arendati sellest torupillist juba uus ja, ja tehniliselt väga keeruline torupill. Mõlemaid torupilli mängitakse praegu Iirimaal, tuntakse seda uut ja tehniliselt väga keerulist, Torupilli. Me oleme juba nüüd rääkinud kahest instrumendist, aga aga me ei ole rääkinud sellest, kus muusika siis arenes ja kust teda mängiti. Kui ma praegu kuulan mingit iiri lugu, mida meil ju praegu kaunis sageli lastakse raadiost ja siis jääb mulle mulje, et see on selline hea kõrtsi või kohvikumuusika. Me teame Iirimaal ravilgas kõrtsielu, kui kaugele see tagasi ulatub, ajas. Seda on küll raske öelda, see muusika on nüüd võib-olla rohkem muutunud muusikaks kui varem. Tantsimine on oma oma tähtsuse inimeste vaba aja veetmise vormina tõesti kaotanud või vähemalt siis nende vanade tantsude tantsimine. Ja nüüd on siis sisse kõrts. Haab on üks koht, kus, kus muusikud saavad kokku ja kus nad saavad oma oma lugusid teineteisele või inimestele mängida. Tõsi, ei ole alati tähtis, et seal inimesi olekski, sest mängijad mängivad lihtsalt lustist. Aga tantsimine oli nagu nagu igas kultuuris. Ma väga levinud, kuigi meil ei ole, meil ei ole õieti kirjalikke andmeid selle kohta, kas Iirimaal tantsiti ja ei ole iirikeelset tantsunimetusi, õieti on võimatu, et sellises kultuuris, kus oli nii kõrge muusikakultuur ja nii niivõrd rütmilise muusikakultuur, et et seal ei üldse ei tantsitud ja on on andeid mingitest vanadest tantsudest nagu mõõga tantse, sõjatantse niinimetatud pikk tants. Ja siis on veel teada kartuli kasvatamise tants ja mingi pätsi või kakutants, kuidas neid tantsiti, seda enam nüüd ei tea. Praegu on levinud Iirimaal viimased paar sajandit on kolm põhilist tantson džiig, Riilia ja hold PayP. Ja need on ka siis enamus pillilugudest on siis kas džiigi Riili või Hontaipi rütmis, kuulame kõigepealt Siigi õieti tabletti. Mis on kõige populaarsem? Tabel džig, mida te praegu kuulsite, selle mängis Johni toran. Kes oli selle sajandi keskel selline legendaarne iiri torupillimängija, kes õnnetult surma sai, muidu oleks võib-olla siiamaani mänginud. Ja need olid siis kopra anud pääs ja rämbling pidžifook oli siis need tablziigid. Ja nüüd võiks kuulata ühte Riili, mille esitab tõsi, Wilkinson. Ja see on pärit Põhja-Iirimaal, et see lugu, teme, nimi on, tsin võist lõil seal nagu tina flöödi Riil. Aga kas võiks osutada ka sellele vahele, mis džiigija Riili erinevus? Kiigi Riili vahe on nende sellises taktimõõdus. Kui džiigi mängitakse sellises üheksa kaheksandiku rütmis selliste trioolidega tada, tada, tada, tada ja siis siis Riil on neli neljandiku rütmis ja, ja mängitakse nagu meil kiiret polkat. See tagada ka taga taga, taga, taga tagalaga, sellises sellises rütmis nägulema sisse. Jaa, Hompaipidest võiksime kuulata sellel Strust rätsepat vist rätsepakeerutus grupi planksti esituses. Pealkirjad on kõik ingliskeelsed. Kas iiri keeles üldse veel midagi lauldakse? Iiri keeles lauldakse? Väga palju, võib-olla isegi rohkem kui näiteks sajandi alguses, kuna on ka keelelises mõttes toimumas või on toimunud juba ärkamine ja ka vanadest üles kirjutatud lugudest, on paljude lugudest, on paljude pealkirjad iiri keeles paljud laulud iiri keeles. Ja kuna inglise keeletulek algas, ütleme siis kolm sajandit tagasi, siis läks see protsess vahepeal oli nii, et osad laulud olid poolenisti inglise keeles polenist iiri keeles. Nii et, et tirikeelset laulmist ja juttude Iirimaal siiski kuulda päris palju praegugi veel. Neid lugusid kuulates, mida me siin oleme juba mõningaid kuulanud, on minul võhikuna need selline arusaamine, et pillimängutehnika on erakordselt kõrgel tasemel iirlastel. Kas see on üleüldine või olid meil lihtsalt väga õnnestunud näited. Ja paraku on see nii, et see on, see on täiesti üleüldine, pilli mängitakse tõesti väga heal tasemel ja, ja kui võiks vaielda selles mõttes, et beta ainult tehnikaga muusikat ei tee, siis et võib ju ludistada või võib väga täpselt mängida, aga hinge ikka ei ole, siis, siis tundub, et tegelikult on nii, et kui iga mängija on pildist üle iga lauljana häälest üle, siis siis ta saabki sinna panna oma hinge sisse ja tõesti, kõik pillimehed mängivad erakordselt hästi ja kõik nad nimetavad teineteist Iirimaa parimateks muusikuteks. Nagu seda on ka kontsertidel näha olnud, kui iirlased siin on mänginud. Aga kas võiks öelda, mis selle põhjuseks on, kas pillimäng on peredes siis maast madalast nii levinud, et juba lapsena osatakse tähele panna ja ja mängida ja proovida ja harjutada? Kuna Iirimaal ja vanas keldrikultuuris oli muusiku staatus Väga kõrge siis on see juba traditsioon, et lapsed kuulavad oma vanemate mängu kodus, see ei pea olema mingil kontserdil või kõrtsus vaid kodus ja ja isegi kui neil ei ole alguses pilli, siis nad kuulevad lihtsalt lugusid. Need jäävad neile pähe ja siis on billi kätte võtmine ainult tehnika õppimise küsimus. Ja lood. Lood on juba kõik peas ja käiakse koos vanematega kõrtsus mängimas. Ja abikaasad ja lapsed võtavad Killide mängivad kõik ja seda on seda nuhtu vaadata. Aga kas võiks nüüd siin tuua paralleeli selle muusikajõulisuse ja ja keeleiiri keele hääbumise vahel, kas siin on võimalik mingit seost leida? Ma ei tea selle seose. Ma olen kuidagi enda jaoks leidnud, et ma võin selles suhtes eksida. Kuid mulle tundub, et et kaotanud oma oma päris keele säilitasid nad oma identiteedi just selle selles muusikas, nii lauludes kui ka kui ka pillilugudes. Loomulikult üldises meelelaadis. Ka, millest johtub ka muusika tegemine, neil on raske maailmas võrdset leida selles suhtes Selle iiri muusikaga on mul ka sellena küsimus tekkinud, et nad mängivad mitte ainult iiri lugusid. Ja natukene tekib selline tunne, et võib-olla nad praegust väga soodsat konjunktuuri kasutades natukene töötlevad oma lugusid konseni. Se konjuktuurselt paistab vist siitpoolt rohkem, kui ta tegelikult on, sest et nii palju, kui ma olen aru saanud, ei, ei elata rahvamuusika mängimisega seal ennast keegi ära, et ei ole ka põhjust eriti konjunktuuri vastu tulla ja kui rääkida sellest rahva maitsest. Ma arvan, et see käib enam-vähem ühte sammu, nende muusikat enda maitsega. Me ei saa rääkida, nagu sellises saksa muusikas on olemas folk music ja folk music. Et üks on päris selline rahvamuusika ja teine on see, see, mis lähed, rahvalik rahvalik muusika eesti keeles, jah, on üksikud bändid sellised Iirimaal, kes teevad sellisel rahvamuusika baasil, aga siis lisanud sinna juba siis väga-väga kaasaegset sellist helikeelt juurde. Ja, ja need tõepoolest lähevad maailmas hästi ja aga see iiri rahvamuusika võib-olla hästi maailmas, aga ta ei, ta ei pakku elatist nendele nendele muusikutele. Et, et nad ei pea ennast selle maitse järgi painutama. Võiks ju kuulata siia lõppu nüüd ühte sellist lugu, mis mis on natukene töödeldud lugu. No üks üks iiri tuntud bänd, tedalan esitab lennumäkaatni elannu rippi. Ja, ja me ei saa seda veel nimetada rahvapillilooks, kuna ta on rahvakohtust nii-öelda läbi käimata. Ja me ei tea, kas ta veel püsib sajandeid, et ta, et ta saab siis muutuda rahvamuusikaks, päriselt. Ja siinkohal jätame pooleli ja jätkame nädala pärast.